vangilaager

Sõjavangilaagrid nii siin kui seal, vangide kohtlemine jne.
Q
Liige
Postitusi: 302
Liitunud: 26 Jaan, 2006 20:48
Kontakt:

Postitus Postitas Q »

Minu valduses on ühe Heino nimelise tööpataljoni mehe kiri, mille kunagi leidsin koos mõne teise teise paberiga ühe tühja maja sarikate vahele peidetuna. Kirjas, dateeritud 30.sept. 1945.a. , mainib ta, et on Leningradis laadinud maha saksa kaupa ja masinaid. Kohtla-Järvel teinud mingeid puurauke. Lõpus lisab, et neil väliposti numbrit pole. Kirju saadetakse erapostiga.
Teine paber viitab teenistusele saksa armees. (6 kompanii III rühma IV jao nimekiri ).
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Sillamäe

Postitus Postitas Vaikal »

Veltu kirjutas
Nt Sillamäe ja Narva-Jõesuu ongi tööpataljonlaste poolt üles ehitataud. Võib julgelt öelda,et Sillamäe ehitasid tööpati mehed. Enne neid mehi polnud seal m-igi


Eesti Põhjarannikul asunud ja sõjatules tugevasti kannatanud saanud väikeasula Sillamäe sai Moskva huviobjektiks pärast seda, kui avastati, et Ida-Virumaal leiduv diktüoneemakilt sisaldab uraanioksiide. 1944.-1945. aasta talvel saabusid Moskvast Sillamäele üleliidulise geoloogia instituudi geoloogid, kes pidid uurima kaldajärsakutes olevaid põlevkivi lademeid. Kuna Põhja-Eesti kaldapealsed olid siis veel paljudes kohtades mineeritud, olid geoloogid sunnitud töötama seal koos sapööridega.
Seda Sillamäe leidu peeti niivõrd tähtsaks, et kogu uurimistööde läbiviimine ja koordineerimine ning järelevalve pandi tolleaegsele Eesti

NSV valitsuse juhile A. Veimerile, kes oli isiklikult määratud neid uurimistöid kureerima. Samal ajal katsetati ühes Narva lähedal asunud katsetehases uraani saamise tehnoloogiat. Katsete tulemusel saadi esimene partii uraanikontsentraati.

1945. aastal toimus Kremlis nõupidamine, kus arutati aatomitööstuse toorainebaasi loomist. Nõupidamisest võttis isiklikult osa ka Stalin ja mitmed kõrged riigitegelased nagu Beria, Vorošilov, Malenkov, Mikojan, Zavenjagin, Andropov ja teised. Nõupidamisel räägiti, et NSV Liidus on vähe uraanirikkaid maardlaid, kuid et suured võimalused on avastatud Eestis. Kohale oli toodud ka tükk eesti põlevkivi ja Narva katsetehases saadud partii uraanikontsentraati.

Ilmselt võeti just sellel nõupidamisel vastu otsus Eestisse uraani rikastustehase rajamiseks. On andmeid, et algselt pidi see tehas rajatama Narva. See oli ka põhjuseks, miks Narva põliselanikke sinna tagasi elama ei lubatud. Mingil põhjusel aga valiti tehase asukohaks endise Türsamäe õlitehase asukoht. Sel põhjusel muudeti hiljem kogu Eesti põhjarannik erirežiimiga piiritsooniks.

Sillamäe tehase ehitamist juhtis N. Liidu Ministrite Nõukogu 1. peavalitsus, kes määras kohale tehase juhtkonna ning andis tehasele nimetuse - Kombinaat nr. 7. Nagu kõigil N. Liidu salastatud objektidel, nii oli ka Sillamäe tehasel oma koodnimetus - "Värvivabrik".

Põlevkivimaake ümbertöötleva suurmetallurgiatehase rajamiseks Sillamäele oli vaja tööjõudu ja selleks otsustati kasutada sõja lõpu järel Venemaa vangilaagritesse viidud eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavange.

Vastav käskkiri nr. 00336 anti Moskvas, Siseasjade Rahvakomissariaadi poolt välja 19. aprillil 1946 ja otsekohe alustati üle kogu Venemaa asunud vangilaagritest baltlastest sõjavangide toomist Eestisse. Loomulikult ei teadnud need vangid enda "mobiliseerimisest" NKVDle allunud ehituspataljonidesse midagi ja nende üleandmine kombinaadile toimus laagrirežiimi tingimustes.

Esimene suurem arv sõjavange jõudis Eestisse 1946. aasta sügisel. Kõik Narva raudteejaama saabunud sõjavangid anti üle Narvas asunud N. Liidu Siseministeeriumi 7. kombinaadi ehitusvalitsusele ja neist formeeriti kolm tööpataljoni, mis kandsid nimetust 4., 6. ja 7. eri sõjaväe ehituspataljon. Kokku oli neis pataljonides umbes 4000 meest. Esialgu saadeti Narva toodud endised sõjamehed Narva linna ja Narva-Jõesuu ehitus- taastamistöödele ning mitmesugustele transpordi- ja laadimistöödele.

Nende ridade kirjutaja saabus Kuramaa "kotist" Norilski vangilaagritesse viidud eestlaste lätlastega Narva 1946. aasta septembris. Jaamas võtsid meid koos meiega olnud NKVD töötajalt nimekirja alusele vastu 6. ehituspataljoni ohvitserid, kes viisid meid Vestervalli tänaval asunud, Narva pommitamisel ainsana terveks jäänud endise ohvitseride kasiino hoonesse. Seal saime endale selga punaväelase halli vormi ja nagu saatuse iroonia – kandsime me nüüd puna-siniseid NKVD väeosa paguneid. Samasuguseid paguneid olid kandnud ka meid Siberis valvanud NKVD laagrite valvurid. Kuid üsna varsti see “eksitus” likvideeriti ja meie „uhked” pagunid vahetati ringi mustade töösoldati pagunite vastu.

Iga uus päev tõi juurde uusi laagritest vabastatuid. Narva raudteejaamas tegutsesid öö-päeva ringselt NKVD patrullid, kes võtsid Leningradi poolt tulnud rongidelt maha kõik Venemaa laagritest vabastatud sõjavangid ja “mobiliseerisid” need sealsamas ehituspataljonidesse.

Kuna Narva saabus pidevalt juurde uusi tulijad, kelle arv ulatus tuhandetesse, ei mahtunud need enam Vestervalli kasarmusse enam ära ja osa mehi saadeti taastama ühte varemeis koolimaja, kuhu meid hiljem ümber paigutati.
Kogu Narva linn oli vaid üks suur varemete hunnik ja kuna veevärgi süsteemid ja kaevud olid sõjatules täielikult hävinud, oli meil suuri probleemiks enda pesemisega. Kui vangilaagris viidi vangid iga kümne päeva tagant sauna, kus neile anti puhas pesu, siis tööpataljonis olime me kuude viisi pesemata, mistõttu meie aluspesu kubises täidest. Õhtuti korraldasid mehed “sotsialistlikke ilutulestiku” võistlusi, raputades ihupesult hõõguvpunasele punkriahjule täisid, kus need praksudes ja sädemeid pildudes pimedat ruumi valgustasid.

1946. aasta novembris toodi 6. ehituspataljon, mille koosseisu kuulus ka nende ridade kirjutaja, Narvast Sillamäele, kus see hakkas tegema ettevalmistusi praeguse Silmeti tehase rajamiseks. Sama aasta lõpul toodi Narvast ja Narva-Jõesuust Sillamäele ka teised kaks – 4. ja 7. ehituspataljon.

Sillamäe asula oli sõjatules hävinud ja vaid ranna piirkonnas olid säilinud mõned üksikud individuaalelamud, kuhu nende omanikke aga elama ei lubatud. Enne sõda siin asunud Türsamäe õlitehasest olid järel vaid varemed ning nõgestesse kasvanud šlakimägi. Uue tehase rajamist alustati endise Türsamäe õlitehase varemetele.

Sillamäe tehase ehitus oli algusest peale salastatud. Ehitatava tehase toodangut hoiti seda ehitanud tööpataljonlaste ees suures saladuses, kuigi üht-teist imbus läbi ehitustöid juhtinud inseneride jutust, kes rääkisid, et toorainet ehitatavasse tehasesse hakatakse tooma rongidega, saadud produkt aga viiakse välja tikutoosiga rinnataskus. Oletusi tehti ka selle põhjal, et 1947. aasta algul moodustati 6. pataljoni töösoldatitest viis autopuuridega varustatud töögruppi, kes hakkasid Sillamäe, Kiviõli, Püssi, Jõhvi, Ahtme ja Vaivara ümbrusest pinnaseproove võtma. Kuni 60-70 m sügavuselt võetud pinnaseproovid pakiti korrapäraselt puukastidesse, varustati vajalike andmetega ja saadeti ühte Moskvas asunud geoloogiainstituuti. See pinnaseproovide võtmine toimus kogu 1947. aasta.

Kõik 1946. aastal Sillamäele toodud ehituspataljonide soldatid elasid esimese talve üle riidetelkides, kuhu oli sisse ehitatud kahekordsed puunarid ja kus sooja andis telgi keskel olnud punkriahi. Talvel, tugeva pakasega, tuli hommikuti sageli jäätunud telgiseina külge külmunud meeste juukseid sooja veega lahti sulatada. Pesemiskoha puudumise tõttu käidi hommikul rivikorras Sõtke jões pesemas. Talvel raiusid barakkide päevnikud pesemiseks jäässe augud. 1947. aasta sügisel ehitati telkide asemele ümmargused kilpmajad. Söökla otstarvet täitis üks sakslaste poolt mere kaldale ehitatud ja sõjatules säilinud puubarakk.

1947. aasta algul rajati endisesse Türsamäe mõisa vangilaager, kuhu toodi 3000 mees- ja nais kriminalvangi. Tööpataljoni soldatid piirasid ehitatava tehase territooriumi ümber kahekordse okastraataiaga, ehitasid vahitornid ja laagrisse toodud vangid hakkasid koos soldatitega tehase ehitustöödel käima. Kuna vangide kontingendi moodustasid põhiliselt vargad, vägistajad ja tapjad, esines töötsoonis vangide ja töösoldatite vahel sageli intsidente, mis mõnikord muutusid veristeks kaklusteks. Selle põhjuseks oli enamasti soldatitelt riiete ja jalanõude vägivaldne röövimine ja ka tülid naisvangide pärast.

Ehituspataljonide soldatid rajasid kõik tehasele ja ehitatavale asulale vajalikud kommunikatsioonid: Püssi–Vaivara kõrgepingeliini ja tehase- ning asulasisesed elektriliinid, teed, vee- ja kanalisatsiooni torujuhtmed, imitrassi merre, tehase korstnad ning mitmesugused abitootmishooned, aga samuti tulevase Sillamäe asula esimesed elamud, milleks olid puukilpidest kokkupandavad barakid.

Esimesi kivielamuid ja ühiskondlikke hooneid hakati Sillamäele rajama alles viiekümnendate alul. Üheks esimeseks neist oli Sillamäe klubihoone. Ehituseks vajalike materjalide ja seadmete veoks oli loodud autobaas, mille tööd korraldasid ja autojuhtideks ning remondi-lukkseppadena olid tööpataljonide soldatid.

Sillamäe külje alla rajatud kaevanduses töötasid põhiliselt vangid. Kaevandusest veeti maak tehasesse vagonettidega. Sillamäel toodeti enam kui viiendik (100.022 tonni) N. Liidus toodetud uraanist, millest saanuks plutooniumi umbes 60 -70 tuhande tuumalaengu valmistamiseks. Oletatavasti ehitati N. Liidu esimene aatomipomm Sillamäel toodetud uraanist. Alates 1953. aastast hakati uraanimaaki tooma Tšehhist ja Saksamaalt. Selleks ehitati Vaivara jaamast kuni tehaseni haruraudtee, mida samuti, alates vedurijuhist kuni laadijateni, teenindasid ehituspataljoni soldatid.

Aastatel 1947 kuni 1950 oli Sillamäe tehase põhilisteks ehitajateks ainult ehituspataljonide soldatid ja vangid, keda kokku oli umbes 8 tuhat. Sillamäe linna kodulehel toodud arvamus, et 1946. aastal võis Sillamäe ehitajate arv koos Leningradi ja teistest naaberoblastistest toodud tsiviilehitajatega küündida kokku kuni 18.000ni, ei vasta tõele, sest kuni 1948. aastani oli Sillamäel tsiviiltööjõudu veel väga vähe. Ka esimesed puubarakid elanikele rajati alles 1948. aastal, kuhu asusid elama tehase juhtiv- ja inseneritehnilised töötajad.

Esimesteks Sillamäe pärisasukateks olid 1948. aastal Leningradist siia toodud 14-18-aastased kodutud, keda hakati tehase töölisteks koolitama. Need olid agressiivsed noorukid – valdavalt endised vargad ja "kotipoisid", kes olid õppinud meistrid varastamise ja röövimise peale. Sillamäel hakkasid nad kohe kauplusi ja ladusid röövima.

Kaitseks sissemurdmiste ja varguste eest moodustati tööpataljoni soldatitest eraldi vahiteenistuse üksus, kellele anti kätte vintpüssid ja püstolkuulipildujad ning hakati välja panema valveposte. Nüüd aga hakkas see "nõukogude proletariaat" ehituspataljonide soldateid "fašistideks" sõimama, hankisid Auvere ja Sinimägede lahingutandreilt sinna lahingute ajal maha jäänud relvi ja laskemoona, et "fašiste" tappa. Toimus mitu tulevahetust, kus oli ka ohvreid. Lõpuks toodi Leningradist kohale miilitsaüksus, kes vargapoistelt relvad ära korjas. Pärast seda olukord normaliseerus.

Relvadest veel niipalju, et 1947. aasta suvel olime me kümne eesti poisiga Narva- ja Mustajõe ääres ning Vaivara lahingutandril heinatööl. Kuigi seal toimunud ränkadest lahingutest oli möödunud kolm aastat, leidus neil aladel ikka veel kõikvõimalikke relvi. Maa- ja tankimiinid olid sapööride poolt küll kokku kogunud ja virnadesse laotud ja nii need seal seisid. Tsiviilisikuil oli neile aladele minek keelatud.

Meie poolt kokku kogutud isiklikes relvaarsenalides oli relvi alates vene PPŠ-st kuni 80mm miinipildujateni. Muidugi oli meil relvade omamine rangelt keelatud. Kuid meie heinatöö lõppedes rändasid kõik need kogutud relvad metsavendadega ühenduses olnud heinaliste abiga metsavendade kasutusse.

Venemaalt toodud tööliste osakaal Sillamäe tehase ehitusel oli kuni 1951. aastani suhteliselt väga väike. Massilisem vene rahvusest tööliste tulek Sillamäele algas põhiliselt viiekümnendate algul, kui linnas valmisid esimesed tööpataljonide poolt ehitatud korterelamud. Pärast seda hakkas elanike arv jõudsalt kasvama. Viiekümnendate esimesel poolel oli Sillamäel juba üle kümne tuhande elaniku. Tunduvalt paremad töö- ja elutingimused olid peamiseks põhjuseks, miks Sillamäele saabus suurel arvul vene rahvusest töölisi sõjatules laastatud Venemaa oblastitest. Linnaõigused sai Sillamäe 1967. aastal. Alates 1947. kuni 1991. aastani oli Sillamäe suletud linn.

Nõukogude ajal allusid linnas kõik, miilitsast kuni lasteaiani, tehasele. Tehase direktor oli jumal, kelle positsiooni ei kõigutanud isegi formaalne allumine EKP-le. Objekti salastatuse ja range tööliste valiku tõttu puudus linnas peaaegu täielikult eesti rahvusest elanikkond. Sillamäe varustamine kõige eluks vajalikuga toimus läbi Moskva ja see oli tunduvalt parem, kui teistes Eesti linnades. Kogu Sillamäe sõjajärgne ajalugu on seotud salajase ettevõtte rajamisega. Kõik teised objektid ehitati vaid kombinaadi huve silmas pidades.

Endistest eesti, läti ja leedu sõjameestest moodustatud tööpataljonid osalesid Sillamäe tehase ja linna rajamisel kuni 1952. aastani, seega ühtekokku üle viie aasta. Kuna tollases Nõukogu Liidus pidid nii vangid kui ka tööpataljoni soldatid enda ülalpidamise (toidu, riietuse ja majutamise) tööga välja teenima, siis vaatamata pikkadele tööpäevadele ja pidevale töörügamisele, maksti töösoldatitele nende poolt tehtud töö eest vaid sümboolset tasu ja enamjuhtudel jäädi hoopis tööandjale võlgu…

Vaikal
Võitjal on alati õigus?
Kasutaja avatar
ktamm
Liige
Postitusi: 1119
Liitunud: 03 Mär, 2005 23:01
Asukoht: Vaivara
Kontakt:

Postitus Postitas ktamm »

Sillamäest ja Türsamäest lääne poole jääval endise Päite mõisa läheduses nägin suure paekivihoone varemeid. Varemete ümber on kohati säilinud 2 meetri kõrgust okastraataeda. Postid puidust ja päris mädad. Tehasest on see koht ca 1,5 km lääne suunas.
valdo
Liige
Postitusi: 375
Liitunud: 11 Veebr, 2005 17:03
Asukoht: Kehra/Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas valdo »

katja kirjutas:Sillamäest ja Türsamäest lääne poole jääval endise Päite mõisa läheduses nägin suure paekivihoone varemeid.
Tegu on mõisaaegse ehitisega, minu hoinnagu järgi 19. saj. esimesest poolest.
Valdo

[b][url=http://tinyurl.com/rattad]Eesti Jalgrattamuuseumi[/url][/b] looja ja eestvedaja
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk tn 9. Maist septembrini oleme avatud R,L,P 11-18, muul ajal kokkuleppel
Tutvustame jalgratta ajalugu eesti vaates, meie seitsmes saalis on välja üle 120 ratta
soadf
Liige
Postitusi: 1194
Liitunud: 03 Mär, 2005 23:15
Asukoht: Kuressaare
Kontakt:

Postitus Postitas soadf »

Minu,Vanat8di mees oli Sillam8e tehases pearaamatupidaja ja Eesti aja algul p9genes mingi vene mammiga,Venemaale.Ja Vanat8di ei teadnud tema t88st eriti midagi,peale selle,et Pidi iga n8dal,v8ikse kohvriga uurani viima Tapale ja sealt l8ks lennuk Venemaale Uuraniga.
miinitohter
Uudistaja
Postitusi: 21
Liitunud: 22 Sept, 2006 20:23
Kontakt:

Maardu vangilaager

Postitus Postitas miinitohter »

Sain siis lõpuks kah selle foorumi kasutajaks ning anda mõningast infot.

Mis puudutab Maardu laagrit, siis töötas suurem osa Saksa sõjavange keemiatehase kaevandustes, teine osa Peterburi mnt ehitusel ning kolmas osa Tallinna erinevatel ehitusobjektidel nagu külmhoone, paekivitoodete tehas, Liiva jaam, autoremonditehas jne. Sõdurite ja allohvitseride välimus ning olukord oli üldiselt kurb, ohvitserid töötasid aga juhtivatel kohtadel ning nende vormid olid hooldatud, alati puhtad, isegi medalid ja ordenid olid alles.

Kogu info on saadud tolleaegse Maardu keemiatehase direktori tütrelt, kellega õnnestus koos töötada. Ta mäletab, kuidas igal hommikul Saksa vangide kolonn tööle suundus, vilistades mitmehäälselt Saksa marsse. Elasid nad mitmes kasarmus (barakis) nii alevis kui ka üleorus (üleoru barakid olid hiljem ühiselamuteks keemiatehase uuele tööjõule, kuni sai valmis Kallavere elamurajoon). Teine osa vange töötas tõesti Peterburi mnt ehitusel. Eelnimetatud allikalt sain teada, et seal, kus Peterburi mnt äärde on ehitatud mingi kütusehoidla, oli seal kõrval sõjavangide kalmistu, maetud on sinna 300-350 (lapsepõlves a 1983-1984 sai seal isegi kaevamas käidud: olid nimelt pealuud kuum sõna, siis leidsime selle koha üles juba enne meid käinud marodööride jälgi mööda, reeglina oli kaevatud otse kirstu peale, pea kohale auk löödud ning kolp ära viidud, kirstulaudu, laialipillutud luid oli mitmes kohas, lahti oli kaevatud sel ajal umbes paarkümmend hauda eri piirkondades, kadunud olid reeglina kolbad, muu oli kas laiali visatud või kirstus, maetud olid kõik alasti, peale oli höövellaastu puistatud, ka leidsime ühe iseärasuse: nimelt oli ühes kohas kahe kirstu vahele maetud inimene ilma kirstuta mingisse kaltsu mähitult, iseäralik ol,i et kuklas oli kolbal väike auk u 7,62 või 9 mm suurune, näo pool aga puudus kogu kolp).

Nimetatud kalmistu oli piiratud kasepuust aiaga ning sissekäik oli samuti ehitatud kasepuust võlvkaarega värav, kõikidel haudadel olid ristid koos nimetahvliga. Kui sõjavangid koju lasti, olevat kõik buldooseriga siledaks lükatud, et ei oleks jälgegi. Koolivennad ja -õed, kes omal ajal elasid neis barakkides rääkisid, kuidas eri paigust olid leidnud küll Reich'i münte, Saksa märke ja medaleid ning muud staffi, mõnda õnnestus ka kooliajal näha. Olen siiani imestanud, miks pole sinna mingit mälestusmärki püstitatud.

Teine laager oli Jägalas Ruu tee otsas Piiteri mnt kõrval. Need olid puhtalt teeehitajad, elasid poolmuldonnides (kahe asukoht on näha praegugi). Ka seal kõrval oli kalmistu, kuid enne jõudis inimene ära surra, kes pidi näitama, kus. Vot need vennad panid oma tööl surnud kamraadi teesse ja sellele kohale lauajupi. Olin tunnistajaks 1985. a (enne kui tee täielikult asfaldiga kaeti), kui üks endine sõjavang näitas lastele ja lastelastele neid lauajuppe ning midagi seletas; küsisin siis ühelt nende juures viibinud miilitsalt, mida too papi räägib, ilmnes, et oma surnud kaaslastest.

Tookord käisin Jägala sillast Piiteri poole umbes kilomeetri ning lugesin kokku umbes 30-32 lauajuppi.
Kasutaja avatar
Mati
Liige
Postitusi: 392
Liitunud: 10 Veebr, 2005 21:42
Asukoht: Raplamaa
Kontakt:

Sõjavangid

Postitus Postitas Mati »

Mind huvitab vene sõjavangide- ja juutide vangilaagrite arv Eestis.
Zuroffi andmed muutuvad üha kosmilisemaks.
Kas lugupeetud ajaloolased teavad laagrite asukohti ja neis kinnipeetute
ligilähedast arvu?
sturman
Liige
Postitusi: 148
Liitunud: 02 Nov, 2008 21:18
Asukoht: võrumaa,antsla
Kontakt:

Postitus Postitas sturman »

ma vaatan,et vaidlus käib kõva,mille on ehitanud sõjavangid ja mille mitte.ühe hoone võin öelda kindlalt,et on ehitatud saksa sõjavangide poolt.ida-virumaa poisid peaksid teadma ereda ehk sompa kaevandust.selle peahoone on 100 protsendiliselt ehitanud saksa sõjavangid.kas ta veel püsti on-ei tea,aga kahe nädala pärast saan teada,siis sõidan sinna.
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Maardu sõjavangide laager tehtud! Hiljem pikemalt!
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Mõtlesin pikalt, et kuidas seda tööd edastada - igasugused viltulõuad ja muidukiibitsejad ainult ootavad, et saaks salvata! Mõeldes aga sellele, et olen ise hädas ametkondade varjamispoliitikaga ja ei oma kogu infot sellealasest tegevusest, siis isiklikku eeskuju andes panen oma töö esialgsed tulemused piltidena ülesse. Küsimused oodatud siinsamas!
http://pilt.delfi.ee/album/136013/
Parool: vangilaager
Kasutaja avatar
gvardimatros
Liige
Postitusi: 397
Liitunud: 30 Mai, 2009 10:16
Asukoht: TLN, Võru, Värska
Kontakt:

Postitus Postitas gvardimatros »

loendasin 77 kontmeest, päris palju
kellegi vennad , mehed, pojad, isad
Baltiiski merejalaväe brigaad - huvitavalt raisatud aeg DMB 90
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Ma ise sain 79, aga tunne on sama!
Punasega märgitud on rüüstatud hauad. Tegevus toimus kunagi 80-te alul.
Kasutaja avatar
gvardimatros
Liige
Postitusi: 397
Liitunud: 30 Mai, 2009 10:16
Asukoht: TLN, Võru, Värska
Kontakt:

Postitus Postitas gvardimatros »

kuidas siis ametlikult see asi lõppenud on kah
Baltiiski merejalaväe brigaad - huvitavalt raisatud aeg DMB 90
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Ei ole lõppenud. Tuvastamisprotsess - nii palju kui võimalik, siis ümbermatmine. Läheb veel mingi aeg, et need mehed saaksid lõplikult loksutamisest pääseda. Aga mina võin öelda, et olid vinged mehed - ei andnud alla ja jäid inimesteks! Märke sellest on piisavalt.
mangust
Liige
Postitusi: 509
Liitunud: 15 Apr, 2006 13:49
Asukoht: Eesti

Postitus Postitas mangust »

Narva jõe kaldal,pool km "Sõpruse sillast" :wink: pärivoolu on hoone,praeguste kirjade järgi-Narva sõudebaas http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?i ... _id=122145
1941-44.aastal oli seal vene sõjavangide kinnipidamiskoht.1944.sügisel majutati sinna Lõuna-Eestist korpuse täienduseks mobiliseeritud.Mehed toodi Peipsi taguseid raudteid pidi.
1945-55.GULAG-i süsteemi "ümberkasvatus"hoone. http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?i ... _id=122145
Parem peenike peos, kui punalipp katusel!
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline