www.militaar.net

Räägin ühe suhteliselt huvitava loo, millist vist seni siin foorumis läbi pole käinud. Vähemalt pole seda täheldanud.
Selleaastase "Tormi" ajal sai õppuse piirkonnas kaunis palju vanu majapidamisi külastatud (täielik Tšernobõl - inimesi kohtab vaid igas 4-5. talukohas. Masendav!) ja seejuures imestatud, et neis 100% igasugune militaarse hõnguga kraam puudus, kuid hilisemal ühe oma endise kursusekaaslasega (elab Mustvees) aetud vestluse tulemusena selgus järgmine tõsiasi.
Piirkonnas puudus II MS aastatel igasugune lahingutegevus, kuid see-eest oli pealesõja ajal tugev metsavendlus.
Ja nüüd asja juurde! Miks ma selle teema üldse siia lahtrisse üles märkisin. Nimelt tuli jutust välja üks huvitav detail, seoses selle laialdase metsavendade elamisega. Olla selles piirkonnas (Mustveest läänes, seega) teatud taludes olnud Kohtla-Järve sõjavangilaagritest põgenenud saksa sõjavangide kogunemiskohad, kust need siis järjekordse grupi täitumise järgselt saatjatega Saksamaa poole teele läksid. Sellel mehel olla kah veel üks vää-ääga vana veel elav Mustvee mees tuttav, kes nendega korduvalt koos saksamaal olla käinud ning oskavat asjast peenemalt jutelda.
Seega küsimus: Kas selline, võib arvata, et lausa massiline, laagritest põgenemine ja seejärel Saksamaale siirdumine ikka oli võimalik, ja kui, siis kui massiline see siiski olla sai?
Pidasin seda vaid ilukirjanduslikuks väljamõeldiseks, kui lugesin raamatut "Die Waldwölfe" (Ingo Peterson) ja kui nüüd tõepoolest selgub, et sellistel käikudel Saksamaale ka mingi tõepõhi on, siis oleks see igatahes paras üllatus. Ka olen lugenud kaunis arvukalt endiste saksa soost sõjavangide memuaare vene vangilaagritest põgenemisest ja kõigist neist paistab välja tõsiasi, et üheks kõige raskemaks detailiks nende ürituste juures oli just nende erinevte piiride ületamine (Vene-Poole ja Poola-Saksa) kuhu suur enamus põgenejaid kinni jäigi ning mis vaid üksikuil õnnestus. Ning nüüd äkki selline teave! Et Eestist läksid lausa gruppide kaupa, ja lausa Saksamaale välja. Ja et teejuhid tulid lausa isegi tagasi!
Mida on teile taolisest asjast teada?

Sarnase teema kohta ilmus eestis kunagi üks raamat, mis rääkis saksa sõjavangist, kes oli põgenenud vangilaagrist. Üritades läände pääseda, elas pikki aastaid eestis-lätis metsavenna elu. Kahjuks autor hetkel ei meenu aga raamatu nimi oli midagi "metsavangis". Kui huvi on, võin õhtul järgi uurida.

Mul endal see raamat olemas, kuid asja iva oleks ikka selles, et väidetavalt olla eksisteerinud lausa selline sõjavangide gruppide Saksamaale toimetamise süsteem. Ja et selle ahela algpunktid asusid just Mustvee lähedal metsataludes.
Ning samas pole saksapoolsetes memuaarides mitte poole sõnagagi sellist skeemi mainitud!

Raamatu nimi `Metsa vangis` ja autoriks Heinrich Keim.
Kuna raamatu esmaesitlus Lääne- Saksamaal toimus seitsmekümmnendatel, siis puuduvad raamatus kohanimed või on need ebatäpsed, et siiajääjatele mitte probleeme tekitada. Samuti on isikunimed väljamõeldud.

Ju siis keegi sellest asjast midagi ei tea.

Tean paari juhust, kus Eesti sõdur on tulnud peale sõja lõppu (enamuse teest jalgsi kusjuures) koju. Uskumatu, kuid ju oli siis ikka mingigi protsent õnnestumise võimalust.
Sakslaste kohta vastassuunas liikumise fakte ei tea, kuid sarnane õnnestumise protsent võis olla neilgi. Grupiviisiliselt aga ja regulaarselt, seda küll ei usu.

See jutt tundub natuke ebausutav, sest mis huvi peaks ühel tavalisel Eesti maamehel olema põgenenud saksa sõjavangi Saksamaale konvoeerida ja siis veel ise tagasi tulla? Patriotism ei tule kõne alla ja mis vara võis ühel vangil olla, et kedagi sellega mõjutada. Minu meelest on eestlase maailmanägemust suhteliselt hästi kirjeldav 1944-nda aasta põgenemine kus jäeti maha rahvuskaaslasi, sest paat oli juba igasugu kola täis laaditud. Kui ei jätkunud mõistmist kaasmaalaste vastu, siis miks oleks keegi pidanud riskima üliohtliku teekonnaga läbi Baltikumi (eriti arvestades asjaolu, et toona reisisid inimesed tunduvalt vähem ja seega reeglina ei teatud ei Lätist ega Leedust suuremat).

Põgenemisi kahtlemata leidis aset ja kohalik elanikkond Baltikumis oli nähtavasti põgenenud vangi suhtes kaasatundlikult meelestatud (anti ulualust, riideid ja toidumoona), kuid nähtavasti sooviti samas sellistest "külalistest" ka võimalikult kiiresti vabanenda.

Kui aga üks neist sündmustest osavõtja veel elavate kirjas, siis peaks proovima võimalikult kiiresti tema lugu ära kuulata. Sest mine sa tea - äkki avaneb tõesti uus tahk meie ajaloos, millest seni keegi kuulnud pole...

Üks minu sugulane, lennuväe abiteenistusest tuli jala Tšehhist koju. Kahjuks pole selle kohta midagi täpsemat teada ja ta ise juba ammu mulla all.

kui ma ei eksi,siis Jaan Elleni raamatus "Ei halastust,ei armu"on seda teemat puudutatud.et laagritest putkupannud sakslased liitusid metsavendadega,anti üle läti metsavendadele ja liikusid tasapisi nach heimat.aga mingi organiseeritud süsteem see vaevalt oli,pigem üksiküritused.

Säja lõpupoole,saksa vägedega taganedes virutas mu vanaisa(eesti rootslane) Riia lähedalt jalgratta ja põriutas sellega, ilma suuremate probleemideta Taeblasse.Seal oli ta peale sakste lahkumist olnud ametis mõisavalitsejana ja seal oli sõjapaos ka tema pere.Venelaste saabudes peideti end ca 3km Haapsalu poole kuhugi heinaküüni,kust pealekaebajad nad ta üles andsid ja otsemaid Haapsalu vangimajja saatsid.Järgnes vangistus Kawe keldris ja hiljem Peterburis Peeter Pauli kindluses.

On olemas ka Hermann Behr`i raamat "Hundina Virumaa metsades".
Huvitav on see, et ma kunagi töötasin Virumaal ja tundsin ka selle mehe
poolt mahajäänud poega.

1946. aastal kirjutas üks Nõukogude vangilaagri operatiivohvitser aruandes: «On teada juhtumeid, kus laagrist põgenenud sõjavangide jaoks on varem kindlaks määratud varjupaigad, kust nad saadetakse edasi. Ümbruskond annab neile igakülgset kaasabi, varustab riietuse, toidu ja rahaga.»

http://www.postimees.ee/htbin/1art-a?/9 ... tmXviiesaa