Oskar Ruut
-
Obersturmführer Viks
- Liige
- Postitusi: 60
- Liitunud: 02 Nov, 2005 0:00
- Kontakt:
Oskar Ruut
Otsiks infot,pilte jne O.Ruudu kohta.
"Eesti sõdur II maailmasõjas", lk. 332 fotodel 1 ja 2 on Oskar Ruut koos K. S. Litzmanni ja mõnede eesti ohvitseridega.
"Eesti Leegion sõnas ja pildis", lk. 196, foto 2: sama mis eelmise 1. foto.
"Eesti Leegion sõnas ja pildis", lk. 196, foto 2: sama mis eelmise 1. foto.
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Tähendab - raamatus on vale pildiallkiri.
Vaatasin ka ise neid Balti jaama fotosid (kaadreid) võrdluseks, sest see Heidelaagri mees ei klappinud minu mälus Ruuduga (Ruut oli vist ka igavene pikk kolge?), aga Balti jaamas on Ruut peakattega ja profiilis (videot ei vaadanud), nii et ei saanud väga head võrdlust.
Leegioni pildialbumis on siis lk. 206-207 ostuf Pärtel ka pildiallkirjadega kinnitatult ja lk. 162 Pärtel, Ruus ja Ruut ühe pildi peal.
Mis Pärtelist sai? Ühes kohas tema vend küsib tema kohta infot (kas see on sama Väino Pärtel?):
Palun kas keegi teab Väino Pärtel Gustavi pg sünd. 8.10.1925.a Tõstamaal--Läks sõjaväkke Torist Parnumaalt.Oli ka narva all nagu autor mainib Ehk kellegil meenub Väinost. Ootan skybe--lukksepp--.Tänan kõiki--Mati Pärtel
Ise leidsin sellise artikli:
Eesti Ekspress 29. märts 2001
--------------------------------------------------------------------------------
Spiooni pihtimus
1950. aastatel saatis Briti luure Eestisse mitu agenti, kellest vähesed pääsesid eluga. Ja ainult üks kirjutas mälestused, mis nüüd ilmuvad.
Pekka Erelt
--------------------------------------------------------------------------------
Briti luure MI-6 eestlasest agendi Mart Männiku elu oli nagu Odysseusel täis pikki seiklus- ja ohurohkeid eksirännakuid. See teekond algas mais 1944, kui 14aastasest Mardist sai 20. SS diviisi sõdur. Noor sõjamees jõudis vähem kui aasta ajaga olla viimastes kaitselahingutes Emajõe rindel, teenida salajases eriüksuses, istuda Saksamaal vanglas ning käia ära Taanis. Päev enne sõja lõppu viskas Mart püssi põõsasse ja sõitis Kieli.
Saksamaal elas Mart kaks aastat põgenikelaagrites, õppis inglise ja hispaania keelt ning tegeles edukalt poksiga. Et pääseda Saksamaal virelemisest, sõitis Mart juulis 1947 Inglismaale. Algul töötas ta põllutöödel, sügisel 1949 avanes Mardil võimalus saada tööd Charleys tekstiilivabrikus.
Charleys elas üsna palju eestlasi, kes olid koondunud Eesti seltsi Ümera. Seltsi esimeheks oli Mardi töökaaslane, endine Rebase pataljoni ohvitser Väino Pärtel. "1950. a sügisel märkasin, et Pärtel hakkab üha tõsisemat huvi tundma minu mineviku ja ka tulevikuplaanide vastu," meenutab Mart. Põhjus selgus varsti.
Rebane värbab Mardi Briti luuresse
Veebruaris 1951 küsis Pärtel Mardilt ootamatult, et kas ta ei tahaks Eestisse tagasi minna. "Nalja teed või?" kostis Mart. Pärtel ütles, et asi on naljast kaugel, ning lubas korraldada kohtumise kellegagi, kes teab rohkem. Salapäraseks meheks osutus kolonel Alfons Rebane.
"Kas te olete valmis meie jutuajamist saladuses hoidma?" küsis Rebane. Kolonel tegi seejärel Mardile pakkumise astuda Briti luure MI-6 teenistusse ning minna agendina Eestisse. Mart oli kõhklemata nõus. Ta leppis Rebasega kokku, et võtab end töölt lahti ja tuleb kahe nädala pärast Londonisse. Rebane ise lubas South Kensingtoni jaamas vastas olla. Nii läkski, Rebane ootas Marti juba perroonil.
Pärast tervituste vahetamist ütles Rebane Mardile: "Anna oma pass minu kätte, paari päeva pärast saad teise - Otto Varese nimele. Tänasest alates oled Otto, oma tõeline nimi tuleb sul tükiks ajaks ära unustada. Mina jälle olen Robert ja ainult - ei mingit koloneli ega Rebast."
Mart ja teised luurajad koolitati välja Londonis Old Church Street 111 asuvas väljaõppekeskuses. Tulevastele spioonidele õpetati morset, shifreerimist ja salakirja. Samuti seda, kuidas jälitada kahtlusalust või kuidas saba maha raputada.
Missioonile Eestisse
Briti luure otsustas Mardi saata Eestisse septembri lõpul 1951. Ärasõidupäeval sai Mart kätte ka nõukogude dokumendi - passi Oskar Kase nimele.
28. septembri õhtul astusid luurajad Mart ja Ants Hamburgis kiirkaatri pardale. Enne lahkumist torgati neile pihku plekist karbike, milles oli mürgiampull. Kaatri sihtpunkt oli Kuramaa rannik.
Umbes miili kaugusel rannast kaater peatus ja jäi ootama märguannet vastuvõtjatelt rannast. Kapten oli esimene, kes märkas punase taskulambi plinkimist. Kummipaat lasti kähku vette ja asuti ranna poole sõudma. Luidete vahelt ilmusid välja läti metsavennad, kes tulijad vastu võtsid. Mart ehk Otto toimetati metsavendade laagripaika, mis asus rannikust mitukümmend kilomeetrit eemal. Sellega algas Mardi poolteist aastat kestnud metsaelu.
Umbes nädal pärast saabumist proovis Mart saada Londoniga ühendust, ent see ei õnnestunud. Miks, see sai Mardile selgeks aastapäevad hiljem. Paari päeva pärast proovis Ants ja ta sai Robertilt vastuse. Saatjad aga kummalisel kombel jätkasid streikimist, kuni lätlased tõid kohale raadiospetsi.
Oli veebruar 1952, kui Mart Eestisse toimetati. Kohtumine eesti metsavendadega toimus piirilähedases Lilli külas ühes mahajäetud majas. Uksest astus sisse lüheldane, tublisti üle keskea mees ja tutvustas end kui salga ülemat hüüdnimega Vana. Lepiti kokku, et täpselt nädala pärast on Mart koos varustusega samas kohas. Nädala pärast viidi Mart Suure-Jaani lähistele ühte metsaäärsesse üksikusse tallu. Maja köögi lae peale korstna kõrvale oli ehitatud väike salatuba, kuhu Mart elama paigutati. Mais viidi Mart kokku Eesti metsavendade ühe juhiga, kelle hüüdnimeks oli Must.
Oktoobrikuu lõpupoole viis Must Mardi ühte tallu, mis asus Laitse lähedal. Sõideti uhiuue Pobedaga, mis oli ostetud Londonist toodud raha eest. Talutuoa diivani alla kaevati väike süvend, kuhu Mart pärast põrandalaudade äravõtmist võis peitu pugeda.
Saatuslik viinaklaas
Veebruari algul 1953 teatas Must, et tuleb taas kolida. Pobeda aeti ette ja sõit läks lahti läbi Tallinna Rakvere poole. Nõmmel peatas Must auto ühe eramu ees ja ütles, et siin teeme lahkumispeo. Toas oli laud kaetud pudelite ja suupistetega. Kuigi Mart keeldus kangemast, tuli tal suure sundimise peale pool teeklaasitäit viina ära juua.
Veidi aja pärast tundis Mart väsimust - hakkas palav ja ta vajus kuhugi ära. Siis kostis eespoolt: "Kas on juba küps?" Mart taipas, et midagi on mäda. Ta torkas käe taskusse püstoli järele, kuid tal haarati randmest. Seejärel vajus Mart pimedusse...
Mart ärkas koridoris ümbritsetuna tundmatuist isikuist. Siis leidis ta end istuvat pika laua otsas. Ere valgus. Kostsid küsimused, millegipärast inglise keeles. Jälle pimedus... Mart toibus trellitatud aknaga kongis. Nagu välk jõudis ta teadvusse, et kõik oli juba algusest peale KGB provokatsioon. Metsavennad Eestis ja Lätis olid KGB agendid ning Inglise luure oli kogu aeg haneks tõmmatu osas.
Järgmisel ülekuulamisel ütles KGB ülem kindralmajor Moskalenko Mardile, et kodumaa reetmise eest ootab teda mahalaskmine. "Järelikult ei ole mõtet millestki rääkida," ütles Mart seepeale. "Alati on mõte rääkida," kostis kindral vastu. Mart mõistis, et on kaks võimalust: kas KGB teeb ettepaneku raadiomänguks või ei, viimasel juhul tuleb jätta eluga hüvasti.
Aprilli lõpus viidi Mart taas kindrali ette, kes küsis: kas olete valmis lunastama süüd kodumaa ees? Mart vastas jaatavalt. Siis ütles kindral, et topeltmängu puhul antakse kohe kuul. Varsti tuligi Mardil edastada esimene teade Londonisse. Sel ajal, kui Mart töötas, jälgisid viis KGB-last hoolega, et iga täht oleks õigesti edasi antud. Katse Londonit hoiatada võrdunuks surmaga.
Vähehaaval hakkas KGB Marti usaldama. Pärast teist sideseanssi viidi ta kongist korralikult möbleeritud tuppa. Mart võis magada millal tahtis, samuti anti piisavalt süüa. See kõik tähendas, et raadiomäng oli käivitunud KGB-le soovitud suunas.
15. veebruaril 1954 teatas vanglaülem Mardile, et kodumaa on otsustanud ta vangist vabastada. Vabadus oli aga piiratud: elukoht Pirital oli KGB määratud ning nimigi passis oli vale - Martin Pruul. Ka omastega ei tohtinud ta viie aasta vältel ühendust võtta.
1955. aasta lõpul jäid side-
seansid Londoniga harvemaks ja kevadel 1956 katkesid sootuks. London oli lõpuks oma haledast sissekukkumisest aru saanud. Ligi kolm aastat kestnud raadiomäng oli läbi. Marti polnud KGB-le enam vaja ning talle leiti töökoht Kunda tsemenditehases.
Omastega ei tohtinud ta veel ikka ühendust võtta. "Ma ei teadnud midagi oma emast-isast ja õest ning vendadest. Mulle oli ainult öeldud, et nad kõik on elus ja terved. Kuid mina ei olnud neid näinud juba 14 aastat," kirjutab Mart oma mälestustes. Läks veel terve aasta, enne kui KGB Mardile selle loa andis. Viisteist aastat kestnud odüsseia oli lõpule jõudnud.
Vaatasin ka ise neid Balti jaama fotosid (kaadreid) võrdluseks, sest see Heidelaagri mees ei klappinud minu mälus Ruuduga (Ruut oli vist ka igavene pikk kolge?), aga Balti jaamas on Ruut peakattega ja profiilis (videot ei vaadanud), nii et ei saanud väga head võrdlust.
Leegioni pildialbumis on siis lk. 206-207 ostuf Pärtel ka pildiallkirjadega kinnitatult ja lk. 162 Pärtel, Ruus ja Ruut ühe pildi peal.
Mis Pärtelist sai? Ühes kohas tema vend küsib tema kohta infot (kas see on sama Väino Pärtel?):
Palun kas keegi teab Väino Pärtel Gustavi pg sünd. 8.10.1925.a Tõstamaal--Läks sõjaväkke Torist Parnumaalt.Oli ka narva all nagu autor mainib Ehk kellegil meenub Väinost. Ootan skybe--lukksepp--.Tänan kõiki--Mati Pärtel
Ise leidsin sellise artikli:
Eesti Ekspress 29. märts 2001
--------------------------------------------------------------------------------
Spiooni pihtimus
1950. aastatel saatis Briti luure Eestisse mitu agenti, kellest vähesed pääsesid eluga. Ja ainult üks kirjutas mälestused, mis nüüd ilmuvad.
Pekka Erelt
--------------------------------------------------------------------------------
Briti luure MI-6 eestlasest agendi Mart Männiku elu oli nagu Odysseusel täis pikki seiklus- ja ohurohkeid eksirännakuid. See teekond algas mais 1944, kui 14aastasest Mardist sai 20. SS diviisi sõdur. Noor sõjamees jõudis vähem kui aasta ajaga olla viimastes kaitselahingutes Emajõe rindel, teenida salajases eriüksuses, istuda Saksamaal vanglas ning käia ära Taanis. Päev enne sõja lõppu viskas Mart püssi põõsasse ja sõitis Kieli.
Saksamaal elas Mart kaks aastat põgenikelaagrites, õppis inglise ja hispaania keelt ning tegeles edukalt poksiga. Et pääseda Saksamaal virelemisest, sõitis Mart juulis 1947 Inglismaale. Algul töötas ta põllutöödel, sügisel 1949 avanes Mardil võimalus saada tööd Charleys tekstiilivabrikus.
Charleys elas üsna palju eestlasi, kes olid koondunud Eesti seltsi Ümera. Seltsi esimeheks oli Mardi töökaaslane, endine Rebase pataljoni ohvitser Väino Pärtel. "1950. a sügisel märkasin, et Pärtel hakkab üha tõsisemat huvi tundma minu mineviku ja ka tulevikuplaanide vastu," meenutab Mart. Põhjus selgus varsti.
Rebane värbab Mardi Briti luuresse
Veebruaris 1951 küsis Pärtel Mardilt ootamatult, et kas ta ei tahaks Eestisse tagasi minna. "Nalja teed või?" kostis Mart. Pärtel ütles, et asi on naljast kaugel, ning lubas korraldada kohtumise kellegagi, kes teab rohkem. Salapäraseks meheks osutus kolonel Alfons Rebane.
"Kas te olete valmis meie jutuajamist saladuses hoidma?" küsis Rebane. Kolonel tegi seejärel Mardile pakkumise astuda Briti luure MI-6 teenistusse ning minna agendina Eestisse. Mart oli kõhklemata nõus. Ta leppis Rebasega kokku, et võtab end töölt lahti ja tuleb kahe nädala pärast Londonisse. Rebane ise lubas South Kensingtoni jaamas vastas olla. Nii läkski, Rebane ootas Marti juba perroonil.
Pärast tervituste vahetamist ütles Rebane Mardile: "Anna oma pass minu kätte, paari päeva pärast saad teise - Otto Varese nimele. Tänasest alates oled Otto, oma tõeline nimi tuleb sul tükiks ajaks ära unustada. Mina jälle olen Robert ja ainult - ei mingit koloneli ega Rebast."
Mart ja teised luurajad koolitati välja Londonis Old Church Street 111 asuvas väljaõppekeskuses. Tulevastele spioonidele õpetati morset, shifreerimist ja salakirja. Samuti seda, kuidas jälitada kahtlusalust või kuidas saba maha raputada.
Missioonile Eestisse
Briti luure otsustas Mardi saata Eestisse septembri lõpul 1951. Ärasõidupäeval sai Mart kätte ka nõukogude dokumendi - passi Oskar Kase nimele.
28. septembri õhtul astusid luurajad Mart ja Ants Hamburgis kiirkaatri pardale. Enne lahkumist torgati neile pihku plekist karbike, milles oli mürgiampull. Kaatri sihtpunkt oli Kuramaa rannik.
Umbes miili kaugusel rannast kaater peatus ja jäi ootama märguannet vastuvõtjatelt rannast. Kapten oli esimene, kes märkas punase taskulambi plinkimist. Kummipaat lasti kähku vette ja asuti ranna poole sõudma. Luidete vahelt ilmusid välja läti metsavennad, kes tulijad vastu võtsid. Mart ehk Otto toimetati metsavendade laagripaika, mis asus rannikust mitukümmend kilomeetrit eemal. Sellega algas Mardi poolteist aastat kestnud metsaelu.
Umbes nädal pärast saabumist proovis Mart saada Londoniga ühendust, ent see ei õnnestunud. Miks, see sai Mardile selgeks aastapäevad hiljem. Paari päeva pärast proovis Ants ja ta sai Robertilt vastuse. Saatjad aga kummalisel kombel jätkasid streikimist, kuni lätlased tõid kohale raadiospetsi.
Oli veebruar 1952, kui Mart Eestisse toimetati. Kohtumine eesti metsavendadega toimus piirilähedases Lilli külas ühes mahajäetud majas. Uksest astus sisse lüheldane, tublisti üle keskea mees ja tutvustas end kui salga ülemat hüüdnimega Vana. Lepiti kokku, et täpselt nädala pärast on Mart koos varustusega samas kohas. Nädala pärast viidi Mart Suure-Jaani lähistele ühte metsaäärsesse üksikusse tallu. Maja köögi lae peale korstna kõrvale oli ehitatud väike salatuba, kuhu Mart elama paigutati. Mais viidi Mart kokku Eesti metsavendade ühe juhiga, kelle hüüdnimeks oli Must.
Oktoobrikuu lõpupoole viis Must Mardi ühte tallu, mis asus Laitse lähedal. Sõideti uhiuue Pobedaga, mis oli ostetud Londonist toodud raha eest. Talutuoa diivani alla kaevati väike süvend, kuhu Mart pärast põrandalaudade äravõtmist võis peitu pugeda.
Saatuslik viinaklaas
Veebruari algul 1953 teatas Must, et tuleb taas kolida. Pobeda aeti ette ja sõit läks lahti läbi Tallinna Rakvere poole. Nõmmel peatas Must auto ühe eramu ees ja ütles, et siin teeme lahkumispeo. Toas oli laud kaetud pudelite ja suupistetega. Kuigi Mart keeldus kangemast, tuli tal suure sundimise peale pool teeklaasitäit viina ära juua.
Veidi aja pärast tundis Mart väsimust - hakkas palav ja ta vajus kuhugi ära. Siis kostis eespoolt: "Kas on juba küps?" Mart taipas, et midagi on mäda. Ta torkas käe taskusse püstoli järele, kuid tal haarati randmest. Seejärel vajus Mart pimedusse...
Mart ärkas koridoris ümbritsetuna tundmatuist isikuist. Siis leidis ta end istuvat pika laua otsas. Ere valgus. Kostsid küsimused, millegipärast inglise keeles. Jälle pimedus... Mart toibus trellitatud aknaga kongis. Nagu välk jõudis ta teadvusse, et kõik oli juba algusest peale KGB provokatsioon. Metsavennad Eestis ja Lätis olid KGB agendid ning Inglise luure oli kogu aeg haneks tõmmatu osas.
Järgmisel ülekuulamisel ütles KGB ülem kindralmajor Moskalenko Mardile, et kodumaa reetmise eest ootab teda mahalaskmine. "Järelikult ei ole mõtet millestki rääkida," ütles Mart seepeale. "Alati on mõte rääkida," kostis kindral vastu. Mart mõistis, et on kaks võimalust: kas KGB teeb ettepaneku raadiomänguks või ei, viimasel juhul tuleb jätta eluga hüvasti.
Aprilli lõpus viidi Mart taas kindrali ette, kes küsis: kas olete valmis lunastama süüd kodumaa ees? Mart vastas jaatavalt. Siis ütles kindral, et topeltmängu puhul antakse kohe kuul. Varsti tuligi Mardil edastada esimene teade Londonisse. Sel ajal, kui Mart töötas, jälgisid viis KGB-last hoolega, et iga täht oleks õigesti edasi antud. Katse Londonit hoiatada võrdunuks surmaga.
Vähehaaval hakkas KGB Marti usaldama. Pärast teist sideseanssi viidi ta kongist korralikult möbleeritud tuppa. Mart võis magada millal tahtis, samuti anti piisavalt süüa. See kõik tähendas, et raadiomäng oli käivitunud KGB-le soovitud suunas.
15. veebruaril 1954 teatas vanglaülem Mardile, et kodumaa on otsustanud ta vangist vabastada. Vabadus oli aga piiratud: elukoht Pirital oli KGB määratud ning nimigi passis oli vale - Martin Pruul. Ka omastega ei tohtinud ta viie aasta vältel ühendust võtta.
1955. aasta lõpul jäid side-
seansid Londoniga harvemaks ja kevadel 1956 katkesid sootuks. London oli lõpuks oma haledast sissekukkumisest aru saanud. Ligi kolm aastat kestnud raadiomäng oli läbi. Marti polnud KGB-le enam vaja ning talle leiti töökoht Kunda tsemenditehases.
Omastega ei tohtinud ta veel ikka ühendust võtta. "Ma ei teadnud midagi oma emast-isast ja õest ning vendadest. Mulle oli ainult öeldud, et nad kõik on elus ja terved. Kuid mina ei olnud neid näinud juba 14 aastat," kirjutab Mart oma mälestustes. Läks veel terve aasta, enne kui KGB Mardile selle loa andis. Viisteist aastat kestnud odüsseia oli lõpule jõudnud.
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Oskar Ruut oli 187 cm pikk.
Pilt, kus on Väino Pärtel on Eesti Brigaadi väljaõppelaagris tehtud, Oskar aga oli Leegioni esimeste vabatahtlike seas ja tollel ajal juba Bad Tölz'i sõjakoolis, kuskohast viis tema tee diviisi "Wiking" koosseisus võitlevasse pataljon "Narva'sse".
Väino Pärtel oli Eesti Leegioni kindralinspektor Johannes Soodla adjudant, ma pole kuulnud, et ta oleks hiljem rindele saadetud, kuid mine tea. Väino Pärteli hilisema elu kohta saaks ehk infot Richard Säägi käest.
Pilt, kus on Väino Pärtel on Eesti Brigaadi väljaõppelaagris tehtud, Oskar aga oli Leegioni esimeste vabatahtlike seas ja tollel ajal juba Bad Tölz'i sõjakoolis, kuskohast viis tema tee diviisi "Wiking" koosseisus võitlevasse pataljon "Narva'sse".
Väino Pärtel oli Eesti Leegioni kindralinspektor Johannes Soodla adjudant, ma pole kuulnud, et ta oleks hiljem rindele saadetud, kuid mine tea. Väino Pärteli hilisema elu kohta saaks ehk infot Richard Säägi käest.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 9 külalist