Mark Solonin: "Rahulikult magavatel lennuväljadel"

Raamatud, ajakirjad, muud trükis ilmunud materjalid. Filmid. Webilehed. Muud kohad kust infot ammutada...
Vasta
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Siinkohal tänud Trollile, kes võttis vaevaks turakat harida tabelite ülespaneku osas.
Viimati muutis Lemet, 17 Dets, 2007 22:40, muudetud 1 kord kokku.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

29

Lihtsaks ja veenvaks illustratsiooniks sellele järeldusele on järgnev tabel. Selles on näidatud Saksamaa pommituslennuväe koosseis Teise Maailmasõja esimesel päeval, Wehrmachti Prantsusmaale kallaletungi päeval ning nende pommitajate gruppide koosseis, mis olid määratud Nõukogude Liidule kallale tungima.

Pilt

See tabel väärib, et talle üksikasjalist tähelepanu pöörata. Esiteks paistab siin ilmne pettumus “kiirpommitaja” kontseptsioonis. Do-17 osa Saksamaa pommituslennuväes väheneb pidevalt. Sakslased mõistsid kahe mootori, nelja tonni duralumiiniumi ning nelja väljaõpetatud meeskonnaliikme raiskamise mõttetust, et saada aeglane, kaks-kolm korda väiksema kasuliku koormaga (võrreldes Ju-88 ) lennuk.. Teiseks võib näha, et Luftwaffe sõdis kaks esimest aastat lennukitega, mida nõukogude ajalooteaduses nimetati vananenuteks. 1940 aasta suvel, just kõige palavamatel Läänes peetavatel õhulahingu päevadel, sõdis saksa pommituslennuvägi 85% “Heinkelite” ja “Dornieridega”, mis ka kõige paremal juhul ei olnud millegi poolest nõukogude DB-st ja SB-st paremad.

Väga märkimisväärne on ka 1940 aasta suvel-kevadel lahingus Inglismaa pärast saksa Luftwaffe pommitajate poolt kantud kaotuste dünaamika. Juuli algusest septembri lõpuni ehk siis heitluste kõige kriitilisemas faasis sooritasid saksa pommitajad 9700 päevast ning 7150 öist väljalendu. Sealjuures olid lahingulised kaotused arvestamata avariisid vastavalt 507 ja 36 lennukit. Ehk siis üks allatulistatud lennuk 19 päevase ja 199 öise lahingulennu kohta. Kusjuures nii öösel kui päeval täitsid Luftwaffe pommitajad üht ja sama ülesannet – startida Põhja–Prantsusmaal asuvatelt lennuväljadelt, ületada La Manche väin ning pommitada suuri liikumatuid sihtmärke. Kümnekordne vahe kaotustes määratakse ainult päevavalguse ja öö pimedusega, mis kindlalt varjas pommitajaid vaenulike hävitajate eest. Ilmekas on see näide veel sellegi poolest, et saksa pommitajad lendasid Inglismaa kohal tugeva hävitajaeskordi saatel, mis ületas pommitajaid arvuliselt poolteist-kaks korda. Ka oli selleks kasutatav hävitaja Me-109 sel hetkel üks maailma paremaid...Siit tuleme taas juba eespool tõdemist leidnud fakti juurde – kõik sõjaalguse pommitajad olid eranditult “puhta” (öise) taeva lennukid. Kohtumine visa ja ettevalmistatud hävitajate lahingurivistusega viis alati kohutavatele kaotustele. Nagu ühe lennuki kaotus 19 lahingulennu kohta viib suure intensiivsusega õhusõjas (1 väljalend päevas) praktiliselt kogu esialgse lennukipargi kaotuseni vähem kui kuu jooksul. Mitte ükski tööstus ei suuda korvata selliseid kaotusi ehk relvastada ümber kõik õhujõud iga 20 päeva tagant.
Peatüki lõpus jääb veel öelda mõni sõna “kergete” ühemootoriliste pommitajate kohta. Rohkemat nad ei väärigi, sest sellise “väikese ja odava” lahingulennuki kontseptsioon iseenesest on absurdne. Kui juba “normaalse" kahemootorilise lennuki 8-10 tonnisest stardikaalust ei jätkunud selleks, et mahutada lahinguks vajalik relvastus ja varustus - milleks siis on veel suuteline lennuk, millel kasuliku koorma jaoks ehk lendurite, kütuse ning lahingumoona jaoks jääb vähem kui 1000 kilogrammi. Ja kui kaugele lendab ühemootoriline pommitaja peale ühe mootori ülesütlemist? Ning kuhu füüsiliselt mahutada ühemootorilises lennukis tüürimees-bombardiir?
Millegi tabamatu poolest meenutab “Ivanovi” (nõnda olevat Stalin nimetanud 100 000 ühemootorilisest pommitajast koosneva õhulaevastiku loomise programmi) loomise idee esimees Mao surematut ideed igasse Hiina külasse sulatusahju ehitamisest. Nagu teada, ehitati lugematuid ahje ja ka rauamaaki nendele metsikutele eksperimentidele raisati palju, aga...
Imelik, aga ühemootorilist mikropommitajat ehitati mitte ainult “Vanema (hiina kommunistide suhtes) Venna” maal, vaid samuti ka vanal heal Inglismaal. Viietonnise stardikaalu ning kolmemehelise meeskonnaga ühemootoriline pommitaja “Battle” lennukaugusega 1610 km 454 kilogrammise pommikoormaga lasti seeriatootmisse 1937. aastal ning kolme aasta jooksul jõuti neid koos õppe-treeningmasinatega valmistada 2185 tükki. 1940 aastal võtsid kakssada lennukit osa maikuistest lahingutest Prantsusmaal, kus nad kandsid masendavaid kaotusi saksa hävitajate ning õhutõrjesuurtükkide tule labi. See oli ka esimene ja viimane kord, mil neid masinaid massiliselt kasutati, edaspidiselt leidsid nad rakendust ainult õppelennukitena ning ranniku patrullimiseks.
Nõukogude SU-2 oma 4,4 tonnise stardikaalu, kahemehelise meeskonna ning 400 kg pommikoormaga ja 1190 km lennukaugusega läks tootmisse märksa hiljem (1940) ning oli ka paremini valmistatud. Ta lendas kiiremini (467 km/h vrs 406 km/h ), oli varustatud vastupidavama õhkjahutusega mootoriga ning omas protekteeritud paake koos inertgaasi süsteemiga. Oskuslikes kätes näitas Su-2 tõelisi lahingulise vastupidavuse imesid. Näiteks tegi 135 pommituslennuväe polk 41. aasta 25. septembrist kuni 1. novembrini 630 lahingulendu kaotamata sealjuures ühtegi lennukit. 42 aasta suvel sooritasid 270-da pommituslennuväe diviisi (PLD) Su-2–ed kuni mahakandmiseni üle 80 väljalennu, samal ajal kui uuemad, täiuslikumad ja kiiremad Pe–2-d sooritasid ainult 20, aga naabruses asuva 221. PLD-s olevad ameerika “Bostonid” kõigest 19 väljalendu.
Kuid tegu oli erandlike näidetega. Üldkokkuvõte oli märksa kurvem. 41 aastal sooritasid Su-2-d 5000 lahingulendu, mille käigus tulistati alla 222 lennukit. Siis üks kaotus iga 22,5 väljalennu kohta. Niigi väikest pommikoormat vähendati väeosades veelgi, peamiselt selleks, et parandada aeglase lennuki ekspluatatsiooniomadusi. 43-das pommituslennuväe polgus sooritati üheksa kuu jooksul 2377 väljalendu ning heideti 380 tonni pomme s.t. 160 kg väljalennuga. Tulejõu poolest võrdub see kolme kuuetollise haubitsamürsu plahvatusele. Kusjuures 43. polk oli üks parimatest. Ta alustas lahingutegevust Su–2-del sõja esimesest päevast peale, vältis erinevalt paljudest teistest Läänerinde õhujõudude väeosadest täielikku purustamist ning oli 42. aastal ümberorganiseeritud kolmeteistkümnendaks kaardiväe lennupolguks.
Jõuetu ja nõrgalt relvastatud lennukike praktilist lahinguväärtust ei omanud ning tema tükiarv piirdus 877-ga, peale mida ta 42. aastal tootmisest maha võeti. Kuni V.Suvorovi raamatute ilmumiseni, kus Su-2-st tehti lausa nõukogude imerelv, ei teadnud sest lennukist suurt keegi või kui keegi seda masinat meenutaski, siis ainult kitsas spetsialistide ringis.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Würger 190G
Liige
Postitusi: 2039
Liitunud: 27 Sept, 2005 12:57
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Würger 190G »

Väga huvitav lugeda. Fantast, et viitsid. Saaks juba raamatu kokku.
Kaal -- mass vist täpsem mõiste?


Tuletame meelde B-17 mittekadestamisväärset saatust, mis isegi oma 9 suurekaliibrilise toruga ei suutnud pakkuda vaenulike hävitajate rünnakute vastu kindlat kaitset.


Kui ikka tulid -17F ja -17G modifikatsioonid kuni 13 x 12,7 mm kuulipildujaga ja formatsioonis, siis ikka saksa hävitajatel oli tükk tegemist, et neid alla tulistada ja 12,7 mm oli piisav hävitajate vastu.
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

30
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk05.pdf
Viies peatükk

Lahinguvälja lennukid

Nende lahingulennukite projekteerimine, millest kahes eelmises peatükis juttu oli, algas kolmekümnendatel aastatel. Kõige sagedamini olid need kiiruga ümber ehitatud reisilennukitest. Nii ilmusid Do-17 ja He-111. Või olid pommitajateks muudetud rekordmasinad nagu DB-3f ja “Blennheim”. Ja ehkki ükskõik millise sõjaeelse lennuki väljatöötamise kirjeldus algab mingi projekteerimisülesande meenutamisega, siis need ülesanded püstitati ilma mingi tuleviku lahingutegevuse teadusliku analüüsita, lähtuti vaid eelmiste aastakümnete fantaasiatest või prooviti sobitada firmades juba eksisteerivaid projektlahendusi.
Suuremad muutused algasid peale Hispaania kodusõda. See on ka arusaadav, tekkisid reaalsed lahingukogemused, nende põhjal ilmusid uued nõudmised. Sellega seoses tasub meenutada kahte tööd. 1938 aastal tõlgiti TTPA juhtivkoosseisule Prantsusmaale emigreerunud Saksa mereväeohvitseri doktor G. Klotzi raamat “Hispaania kodusõja õppetunnid”. Analüüsides õhujõudude lahingutegevust kirjutab autor:
“...Lennukite võimalused on ühevõrra kauged nii utoopilistest “iseseisvate õhusõdade” pooldajate vaadetest kui ka nende konservatiivide rangetest dogmadest, kes omistavad lennukitele vaid teisejärgulise ning abistava relva rolli...
...me ei tohiks ei alahinnata ega (mis olulisem) ülehinnata lennuväe võimalusi. ...tuleb tunnistada täiesti ebareaalseks selliste fanaatikute nagu Göring kinnitusi selle kohta, et sõda võib kesta vaid mõne tunni või siis kindral Douhet saksa ja itaalia järgijate ennustusi, mille järgi sõda kestab vaid mõne päeva või nädala. Õhusõda Hispaanias tõestas, et sõja lõpptulemus otsustatakse maavägede poolt...”

Järgmisel, 1939-ndal aastal anti Punaarmee lahingulise väljaõppe osakonnajuhataja kombrig S.I. Ljubarski toimetamisel välja monograafia “Mõned operatiiv-taktikalised järeldused Hispaania sõja kogemustest". Raamat algas väga märkimisväärse lausega:
“Lahingutegevused teise imperialistliku sõja Hispaania lõigul lõppesid.” (Väärib märkimist, et autor ka lõpetab oma teose praktiliselt samasuguse fraasiga:
“Hispaania territooriumil toimusid uue üle-euroopalise sõja esimesed lahingud, mis juba ilma mingi väljakuulutuseta täiskäigul kulgeb”).

Paljude küsimuste hulgas, mida selles raamatus käsitleti, pöörati suurt tähelepanu ka lennuväele kui vägede vahetu toetuse vahendile. (“... eriti tuleb esile tõsta ja alla kriipsutada lennuväe kasutamist vägede pealetungil, kuna selle üle käisid ja käivad praegu kõige tõsisemad vaidlused...”)
Tundes uhkust nõukogude sõjateaduse üle (mis ei olnud veel “hävitatud” selliste väljapaistvate “teoreetikute” nagu Tuhhatševski, Dõbenko või Blühheri kaotusega), tuleb tunnistada, et järeldused, mida tegi Ljubarski, leidsid hiljem “teise imperialistliku sõja” käigus täielikku tunnustamist. Nimelt:
“...Hispaania kogemust iseloomustab õhujõudude laialdane kaasamine maavägede lahingutegevusse. Üle 80 % oma lennuväest kasutasid mässajad oma maavägede huvides...
...niisiis, VM-36 (välimäärustiku) põhimõtteliselt õigetele punktidele lennuväe kasutamisest lisasid hispaanlased selle, et kaasaegne lennuvägi võib maha suruda vastase kaitse, kaasa arvatud vahetult eesliinil...
...ilma massilise lennuväeta lahinguvälja kohal poleks mitte ükski pealetungioperatsioon Hispaanias edukalt lõppenud. Ainult tänu sellele, et lennuvägi, tegutsedes lahinguvälja kohal, täiendas oma pommilöökidega suurtükiväge ning kaitsel asuvate vägede taganemisel tungis neile kallale ja etendas õhusuurtükiväe ja ratsaväe rolli, osutusid võimalikuks edukad pealetungioperatsioonid...
...lennuvägi osutus ülemjuhatuse võimsaks mänööverdamisvõimeliseks reserviks, mida see võis igal hetkel paisata suvalisse rindelõiku abistamaks maaväge kaitsjate tule mahasurumisel või andmaks iseseisvaid lööke vaenlase tulepesadele, mis olid suurtükitulele kättesaamatud ...õhujõud jõudsid valdavalt kiiresti otsustava rindelõigu kohale ja koostöös maavägedega otsustasid lahingu saatuse. See osutus uueks ja väga tähtsaks elemendiks õhujõudude kasutamisel...”
Ja kuigi autor ise püüab vähendada oma järelduste tähtsust ja näidata neid kui vähetähtsaid, (“...paljud sõjaväe asjatundjad peavad Hispaanias kasutatud lennuväe rakendusmeetodeid igasugustel tingimustel ainuõigeteks. Selliste vaadetega ei nõustu me põhimõtteliselt. Iga sõda on sügavalt omanäoline...suurearvulise suurtükiväe ja tankide olemasolu võimaldab neil täita enamuse neist ülesannetest, mida Hispaanias pidi täitma lennuvägi...”), loetakse mõningaid fragmente tema raamatust kui süngeid ja täpseid ennustusi sellest, kuidas hakkavad arenema sündmused “teise imperialistliku sõja nõukogude rindelõigul”:
“...õhujõud võivad oma süstemaatiliste rünnakutega täiendada suurtükituld demoraliseerimaks ja maha surumaks vastase kaitset, deorganiseerida vägede juhtimist komandopunktide ja sidesõlmede hävitamisega. Vaenlase taganemise puhul võivad nad kogu oma võimsusega rünnata taganevaid kolonne, et neid lõplikult hävitada ja demoraliseerida...”
Kuna varsti sattus tulipunkti lennuväe vahetu toetus maavägedele, aga siiani relvastuses olevad “pommivedajad” osutusid vähekõlbulikeks selliste ülesannete effektiivseks teostamiseks, tuli luua põhimõtteliselt uus instrument - “lahinguvälja lennuk” s.t. lennuk, millel oleks head manööverdamisomadused, vastupidavus lahingutegevuses, mis oleks võimekas tegutsema koondatud õhutõrjetule tingimustes ning sealjuures olema suuteline sihikuliselt ründama väikseid liikuvaid sihtmärke. Lennuk pidi olema suuteline kandma väga mitmekesist relvastust nagu eritüübilised pommid, raketid, kahurid ja kuulipildujad. Seda mõistsid kahjuks teistest varem hitlerliku Saksamaa lennukikonstruktorid. Nii ilmus pikeeriv pommitaja “Junkers” Ju–87, ülimalt keskpäraste lennuomadustega lennuk, mis sealjuures sai üheks kõige efektiivsemaks relvasüsteemiks Teises Maailmasõjas.
Idee seisnes selles, et tänu oma võimele suure kiirusega pikeerida pommitas Ju 87 sihikuliselt, s.t. kasutas oma pommikoormat palju ratsionaalsemalt kui tavalised nagu tol ajal nimetati ”horisontaalsed” pommitajad. Pommitamine horisontaalpommitajalt toimus “arvutusliku” meetodiga. Teades lennukiirust ja -kõrgust, pommi aerodünaamilisi ja ballistilisi näitajaid, oli võimalik arvutada välja kaugus sihtmärgist, milleni jõudes tuli pommid alla visata. (Olgu märgitud, et isegi ühekilomeetrise kõrguse juures on see maa sadu meetreid ja palja silmaga seda ei mõõda). Põhimõtteliselt täpselt samuti toimub mittejuhitava lahingumoona allaheitmine ka tänapäeval. Kuid tänapäevane ründelennuk, millel kaugus mõõdetakse automaatselt laserkaugusmõõtjaga ning pommi vabastuspunkti näitab reaalajas pidevalt arvuti, võib kindlustada vastuvõetava tabamistäpsuse. Teise Maailmasõja aegadel oli kõik märksa keerulisem. Lennuki bombardiir või tüürimees, varustatuna lükati ning arvutustabelitega, jõudis teha vajalikud arvutused ainult üks kord, ühes kombinatsioonis kõrgusest, kiirusest ja kaugusest. Nii ilmuski esmapilgul süütu ja tegelikult hirmuäratav sõna “lahingukurss”. Selle sõna taga on tegelikult see, et lähenedes sihtmärgile pidi pommitaja mõned minutid lendama rangelt sirgjooneliselt, pideva lennukiiruse ja –kõrgusega. Teiste sõnadega loobuma kõigist õhutõrjevastastest manöövritest just sel hetkel, mil lennuki pihta tulistab maapinnalt kõik, mis üldse on suuteline tulistama.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
kari lumppio
Liige
Postitusi: 312
Liitunud: 30 Mär, 2005 9:46
Asukoht: Espoo, Soome
Kontakt:

Postitus Postitas kari lumppio »

Tere!

Komment Talvesõjast ning SBde ja Blenheimide kaotustest.

Siin oluline on siiski kasutusviis, mitte lennukide omadused.

Blenheimisid kasutati Talvesõjas peamiselt üksikult (vahel väikestes grupides, kolmekaupa jne.) ning luuretegevuses vaenlase tagalas. Suurema hulgaga lendusid tehti alles märtsis Viiburilahe kohal. Vene hävituslennukid jõudsid tihti kannule tagasilennul ning need said saatuslikuks. Aga ei alati, Blenheimid suutsid tihti ka eest ära põikata.

Suurem osa SBde lendudest alates veebruarist 1940 tehti rindeliinile. Soome hävitajasid tavaliselt rindeliinile ei saadetud vaid pidi nendega hakama saama õhutõrjekahurid ja -kuulipildujad. SBdel oli ka enamusel ajal oma hävitajate kaitse rindeliinil. Tagalasse suunduvate pommitusreidide kaotused olid suuremad - Soome hävituslendurite tegevuse tõttu. Detsembris-jaanuaris venelased lendasid ka märgatavalt vähem kui veebruaris-märtsis. Vene poolelt antud lahingulendude arvud on väga palju suuremad kui Soome õhuvaatlus on näinud. See ei ole normaalne nähtus, vastupidi tavaliselt lennukeid loetakse rohkem kui neid tegelikuses on. Üks seletus on et venelaste lennutegevus veebruaris nelja-viiekordistus. Mulle tundub siiski et kõik vene lahingulennud ei läinud rindejoone üle.

Ilmekas näide kasutusviisi olulisusest on see et suvel 1944 numbride järgi peamine Soome õhuväe pommitaja oli edasigi Blenheim. Mitte ühtegi pommitajad ei kaotatud hävitajatele Karjala maakitsusel - Aunuse suunal küll kui soome hävitajate kaitse seal oli nõrk (polnud lennukeid). Suvel 1944 sooritati pommitamised rindejoone läheduses.

Juuni 25ndal 1941 kaotas vene õhuvägi soome hävitajatele üle kahekümne SB-lennuki. Ei mäleta peast milline kaotusprotsent oli aga igatahes kahekohaline. Need SBd lendasid tagalasse ilma hävitajate kaitseta nagu Blenheimid Talvesõjas.

Pommikooremi poolest ületas SB nii Blenheimi kui Pe-2d! Tegelikult soome Blenheimid suutsid võtta rohkem (800 kg) pomme kui Pe-2 normaalkoorem (500 kg). SBd võib võrrelda Ju 88ga.


Kari
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

31

. “Lahingukurss” tegi võimalikuks sellise õhutõrjetule meetodi nagu “tõkestustuli”. Õhutõrjujad määrasid lahingukursi kõrguse ning reguleerisid mürskude sütikud just sellele kõrgusele. Nii oli pommitaja, liikudes lahingukursil, sunnitud läbima antud kõrgusel automaatselt lõhkevate õhutõrjemürskude kildude pilve. Väärib äramärkimist, et lennukiirus ei mänginud siinkohal eriti suurt rolli, ükskõik kui kiiresti ka lennuk ei lennanud, tõkestustule piisava tiheduse ja õieti määratud kõrguse puhul muutuvad killutabamused vältimatuks. Vastu pidada sellisele pingele ja kursist mitte kõrvale kalduda ei suutnud kaugeltki mitte iga ekipaaž...
Loomulikult on igale mürgile vastumürk. Mida kõrgemal lendab lennuk, seda keerulisemaks ja kallimaks muutub vajaliku tihedusega tõkestustule tekitamine. Kõige laialdasemalt levinud kiirtule õhutõrjesüsteemid ulatusid tulistama 3-4 kilomeetri kõrgusele. Tõkestustule tekitamine suuremale kõrgusele nõudis sadade suurekaliibriliste (85 mm ja enam) õhutõrjekahurite kasutamist ning kümnete tuhandete mürskude raiskamist. See oli võimalik ainult eriti tähtsate objektide statsionaarses õhukaitses. Teisest küljest, ka pommitaja, mis on aetud 5-6 kilomeetri kõrgusele, pole suuteline täpselt pommitama. Tabamust ringi diameetriga 200–300 m loeti eeskujulikuks tulemuseks, mis ei olnud kättesaadav kõikidele meeskondadele isegi õppepolügooni rahulikes tingimustes. Lahingus, märgi halva nähtavuse ning õhutõrjesuurtükkide ja hävitajate rünnaku all muutus tabamisprotsent veelgi väiksemaks.
Eelpoolmainitud raamatus kirjutab G. Klotz:
“...rohkearvuliste Hispaanias aset leidnud pommirünnakute käigus selgus, et sõjaliste objektide pommitamise täpsus on väga madal. Seda võis öelda ka välismaiste lennukite kohta, millede meeskonnad olid eeskujulikult välja õpetatud. ...pommirünnakud ei olnud kummalgi poolel edukad või vähemalt ei saavutanud ootuspäraseid tulemusi, kui objektid olid lühemad kui 500-600 meetrit ja kitsamad kui 150-200 meetrit. Sildade pommitamine Madriidist lõunas või loodes ning positsioonidel asuvate patareide ründamine andis peaaegu alati negatiivseid tulemusi, isegi siis kui pommitamine toimus paarisaja meetri kõrguselt...”
Pikeeriv pommitaja kindlustas teoreetiliselt võrreldamatult suurema pommiheitmise täpsuse. Pikeerimiskiirusel 150 – 200 m/s pomm faktiliselt mitte ei heideta, vaid “tulistatakse” märgi pihta kiirusel, mida võib võrrelda haubitsa mürsu kiirusega. Täiesti püstloodse s.t.maapinna suhtes 90 kraadise pikee korral muutusid igasugused ballistilised arvestused mittevajalikuks, “tulistamine” lennukipommidega toimus otsesihtimisega. Loomulikult on see kõik puhas teooria.
Tegelik pikeerimine toimus väiksemate kiiruste ja suuremate nurkadega ning ka ennetuse arvutused olid vajalikud. Siiski võis kogenud ja füüsiliselt vastupidava lenduri (pikeest väljatulekul ulatus ülekoormus 5-6 ühikuni) poolt piloteeritav lennuk tabada pommiga 30 m diameetriga ringi. Suuri raskusi tekitab pikeeriv pommitaja ka vaenlase õhutõrjesuurtükkide meeskondadele. Tabada märki, mille kiirus ja kõrgus pidevalt muutuvad, oli selleaegsete sihikutega praktiliselt võimatu, aga effektiivse tõkketule andmine oli raskendatud selle tõttu, et märk võis igal hetkel muuta pikee trajektoori ning sellega väljuda tabamistsoonist.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

32

Pikeerimisel pommitamise idee on lihtne ning selle eelised ilmsed. Hoopiski keerulisem oli luua lennuk, mis selle idee suudaks realiseerida. Üht probleemi tuletasime meelde juba eelpool. Lennuki väljatulek pikeest(s.t. liikumist tohutu kiirusega väikest raadiust mööda) kutsub esile väga suuri ülekoormusi, aga ebaharilikult suur lennukiirus võib põhustada tiiva purunemist aerodünaamilise vibratsiooni ehk flatteri tõttu. Järelikult on vaja väga vastupidavat ja jäika plaaneri konstruktsiooni, mis on pigem iseloomulik hävitajale kui pommitajale. Kõrgendatud vastupidav konstruktsioom on omakorda liigne kaal, järelikult, lähtudes "tasakaalu olemasolu" reeglist tuleb järele anda milleski muus, kas kütuse, mootori või relvastuse kaalus. Teiste sõnadega, pikeeriv pommitaja TTA on alati lahjemad kui sama suurel horisontaalpommitajal. Edasi, nagu näitas praktika , ei suuda lendur, kes kaotab ülekoormuse puhul teadvuse, lennukit iseseisvalt pikeest välja viia. Tekkis vajadus välja töötada automaat, mis teeks seda lenduri asemel. Kolmekümnendate aastate tehnilise taseme juures oli see vägagi keerukas ülesanne.
Ning see on alles pika tehniliste probleemide nimekirja algus. Et piirata pikee kiirust maksimaalsel konstruktsioonile lubataval ja sihtimist võimaldaval piiril osutus vajalikuks suurendada kunstlikult aerodünaamilist takistust – lennunduse jaoks täiesti ootamatu ülesanne. Lahendati seda tavaliselt tiibadele ja kerele paigutatavate spetsiaalsete väljalükatavate pidurdusvõredega (pikeepiduritega). See tõmbas enda järel lahti järjekordse probleemidelehviku - pikeepidurid rebenesid kinnitustest lahti, deformeerisid kinnituskohti, rikkusid lennuki püsivust ja juhitavust, kusjuures seda kõike lennu kõige vastutusrikkamal etapil.
Pommi eraldamine pikeerivast pommitajast oli samuti keerukas ülesanne. Horisontaalselt lendavast pommitajast kukub pomm lihtsalt alla. Aga kuhu läheb pomm samas suunas pikeerivast pommitajast? Vastus, arvestades keerukaid kahe õhuvoolus liikva keha ( pomm ja lennuk) vastastikku tegutsevaid aerodunaamilisi jõude, pole kaugeltki lihtne. Kõik muutub veelgi keerukamaks, kui pommitaja on ühemootoriline. Sellisel juhul tuleb pommid paigutada spetsiaalsele kinnitusele, mis suunaks vabastatud pommi eemale pöörleva propelleri tasapinnast. Kusjuures loob vint veel täiendava probleemi,tekitades pöörleva õhuvoolu.
Kõigist varem ja paremini lahendasid selle ülesande firma “Junkers” konstruktorid, luues lihtsa ja töökindla ühemootorilise pommitaja. Saksamaa vaenlaste õnneks ei hinnatud seda saavutust väärikalt. Saksamaa lennundusministeeriumi juhtkonnas oli piisavalt palju inimesi, kes nägid Ju-87 vaid seda, mida võis näha esmapilgul –nurgelist “kirvega tahutud” lennukit totralt tolkneva mittepeidetava suurte voolunditega telikuga. Nende voolundite tõttu hakkasid nõukogude lendurid “Stukat” kutsuma “viisukandjaks”.
Esimene “Junkersi” seeriavariant ( Ju-87A 600 hj mootoriga Jumo-211C ) omas minimaalse pommikaalu 250 kg juures kiirust kõigest 292 km/h ning lennukaugust 600 km. (Kuidas siis mitte nimetada sellist lennukit “lootusetult vananenuks”?) 9. juunil 1936 aastal andis polkovnik Manfred von Richtofen – lennundusministeeriumi tehnilise departemangu juht – käsu lõpetada kõik tööd Ju-87 kallal. Järgmisel päeval astus tema kohale Ernst Udet, pikeerivate pommitajate tuline pooldaja, kes viivitamatult muutis ära oma eelkäija korralduse. Kuid ka pärast seda läks Ju-87 seeriatootmine käima aegluubis. Kahe aasta jooksul, 1937-1938 lasti välja kõigest 395 lennukit, 1939. aastaks oli Luftwaffele tarnitud 557 pikeerivat pommitajat. Samal 1939 aastal toodeti näiteks “kaugpommitajat" He-111 1399 tükki, Nõukogude Liidus aga lasti 1939 aastal “rahuliku ülesehitustöö” käigus välja 1778 pommitajat SB.
39. aasta lõpul kavatseti Ju-87 järjekordselt tootmisest maha võtta, kuid pikeerivate pommitajate edukas tegutsemine Poola kampaania käigus avaldas suurt muljet Göringule ning ta nõudis tootmise jätkamist!1940 aastal lasti välja 611 pikeerivat pommitajat. 41. aasta jaanuaris tõusis kuu toodang juba 70 masinani, kuid 41. aasta sügisel, just keset heitlusi Idarindel, tundus kellelegi taas, et Ju 87 on “lootusetult vananenud”. Septembris lasti välja kaksteist ning novembris kaks lennukit. Kogu 41. aasta jooksul said saksa õhujõud 476 lennukit Ju-87. See oli vähem kui 14 % kogu Saksamaa pommitajate toodangust, kuid võttes arvesse, et Ju-87 tootmiseks kulutati vaid üks lennukimootor (ikka seesama Jumo 211) ning kaks korda vähem duralumiiniumi kui kahemootorilisele lennukile, võib väita,et Ju-87 programmile kulutati vähem kui 10 % ressurssidest, mis kulutati sel aastal Saksamaal pommitajate loomiseks.
Vot nii meil vedaski. 1941 aastal ei olnud Looderinde (Baltikum), Edelarinde (Ukraina) ning Lõunarinde (Moldaavia) taevas ühtegi Ju-87-t. Jah, sõjafilmides olid. Milline film, milline telesaade saaks läbi ilma selle “välksõja" sümbolita? Aga tegelikkuses olid pikeerivad pommitajad Ju-87 ainult Valgevenes, pealetungiva väegrupi “Mitte” käsutuses. Arvuliselt 282 lennukit, neist 22. juuni seisuga korras 197 lennukit. Kui neile veel lisada Põhja-Norras dislotseeruva IV/StG-1 lennukid, tuleb koguarvuks 233 masinat ja seda kogu hiiglaslikul avarusel Barentsi merest Musta mereni.
Legendaarne ründelennuk IL-2, mis sai nõukogude õhujõudude jaoks “lahinguvälja lennukiks”, oli loodud tunduvalt hiljem (eksperimentaallennuk CKB-55 sooritas oma esmalennu 2. oktoobril 1939, samal ajal kui Ju-87 prototüübi lennukatsetused algasid juba 35. aastal) ning oli tehnilisest seisukohast tunduvalt täiuslikum. Voolujoonelised kaetud vormid, sissetõmmatav telik, maksimumkiirus üle 400 km/h. Kolm “võtmetehnoloogiat” tegid Il-2 loomise võimalikuks: mootor AM-38, suurtükk VJa-23 ning AB soomusest stantsitud kahepinnalise kumerusega paneel.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

33

Ründelennuki CKB-55 väljatöötamise alguseks oli NSVL kõige võimsam vedelikjahutusega lennukimootor Konstruktor Mikulini büroos loodud AM-35 stardivõimsusega 1350 hj. Sellise erivõimsusega seeriaviisiliselt toodetavat lennukimootorit ei olnud sellal üheski riigis. AM-35 baasil töötati välja mootor AM-37 originaalse konstruktsiooniga kõrguskompressoriga ning õhu vahejahutusradiaatoriga. Seda mootorit silmas pidades töötati välja mitmed lennukitüübid, kaasa arvatud eelpoolmainitud TB-7, suure tegevusulatusega saatehävitaja Gr-1, kahemootoriline kaugpommitaja Er-2, Tupolevi pikeeriv pommitaja ANT-59 ning paljud teised. Kuid et ründelennuk suurtel kõrgustel ei lenda, siis on talle vajalik mootor, mis on optimeeritud tööks väiksel kõrgusel. Selline mootor töötatigi Iljušini palvel Mikulini konstrueerimisbüroos välja juba seeriasse antud AM-35 baasil. Uus, madala lennukõrgusega mootor AM-38 omas laadimissurvel 1,43 atm oma aja kohta rekordilisi näitajaid. Stardivõimsus 1600 hj, kursivõimsus maapinna lähedal 1410 hj, erivõimsus 0,54 kg/hj. Suure erivõimsusega mootor oma suhteliselt väikese kaaluga saigi selleks võlukepikeseks, mis võimaldas luua raske soomustatud lennuki paremate lennuomadustega kui näiteks inglise ühemootorilisel pommitajal “Battle”, mida toodeti ilma igasuguse soomustuseta.
Erinevalt kolmekümnendate aastate eksperimentaalründelennukitest ei riputatud soomust lennukikere karkassile nagu keskaegsel rüütlil, vaid kasutati kandvat konstruktsiooni. See lubas vähendada kere üldist kaalu vastuvõetava tasemeni. Täiesti mõistetav tehniline lahendus sai võimalikuks tänu nõukogude metallurgide edusammutele, kes töötasid välja kõrgplastilise lennukisoomuse AB ning samuti selle karastamise ning stantsimise tehnoloogia. Mitte laskudes tehnilistesse üksikasjadesse märgime kohe lõpptulemust-stantsi alt tuli välja valmis soomuspaneel kahetasandilise kumeruse ja täpsete mõõtudega, mis ei vajanud mingit täiendavat mehhaanilist töötlemist. Poolestsajast sellisest paneelist paksusega 5 – 8 mm ja tagumisest lamedast soomusseinast paksusega 12 mm koostati mahuline konstruktsioon, mis sarnaselt telliskivikuplile toetudes üksteisele lõid ühtse tugeva võlvi. Soomuskarp oli IL-2 kere peamiseks tugevduselemendiks, millesse paigaldati mootor koos propelleri reduktoriga, kaks bensiinipaaki, õlipaak, radiaator ning piloodi kabiin. Ainsaks eluliselt tähtsaks detailiks, mis ulatus väljaspoole soomuskarpi, oli õliradiaator ning see asus omaette soomuskatte all, mille piloot sulges märgile lähenedes. Vähe sellest, et AB soomusel olid unikaalsed tehnoloogilised omadused, ta ületas pooleteisekordselt saksa lennukisoomuse kuulikindlust, mida katsetati lennutehnika TUI-s 1942 aastal.
Täiesti unikaalne oli ka IL-2 pardarelvastus. 23 mm suurtükk VJa-23 (Volkovi – Jartsevi 23 mm) töötati välja kui vahend kindlustatud sihtmärkidega võitlemiseks. Lennukiehituse mõistes väga kobakas (pikkus 2,15 m ja kaal 66 kg) suurtükk andis mürsule kaaluga 200 g algkiiruseks 900 m/s. Võrdluses nende parameetritega tundub saksa hävitajatele ja ründelennukitele paigaldatud Šveitsi firma “Erlikoni” kahur nagu “Sapakas” “kuuesajase" mersu kõrval. Nii “Erlikon” kui ka teda välja vahetanud “Mauser” MG-151 kujutasid endast suurekaliibrilist kuulipildujat, mille 13 mm padrun pidi tulistama 20 mm mürsu. “Erlikoni” soomustläbistav mürsk kaalus kõigest 115 g ja omas algkiirust 585 m/s, s.t. omas neljakordselt väiksemat kineetilist energiat kui Vja-23 mürsk. Peale selle lubas nõukogude suurtükimürsu suur algkiirus suuremat täpsust ja suuremat sihikulist laskekaugust. Volkovi ja Jartsevi poolt väljatöötatud “saatanlik” relv oli niivõrd oma ajast ees, et sõjajärgselt projekteeriti seda suurtükki aluseks võttes iseliikuvad õhutõrjeseadmed, mis tänapäevani on paljude maade relvastuses.
Esialgselt töötati soomustatud ründelennukit välja kahekohalisena, laskuriga, kes pidi kaitsma lennukit rünnakute eest tagant-ülalt, kuid sõjaväelasi ei rahuldanud kiirus (mida võib ka mõista tol ajal valitsenud kiiruse tagaajamise üldises tuhinas) ja lennukaugus. Leida sellele mõistlikke seletusi on küllaltki raske, sest lennukaugus 618 km, mis saavutati lennukatsetustel, ületab mitmekordselt ründelennukile, mis stardib rindelähedaselt lennuväljalt ning ründab rindejoonel ja sellele vahetus läheduses olevaid sihtmärke, vajalikku lennukaugust. Sellele vaatamata tehti lennuk kähku ümber ning paigutati laskuri asemele täiendav kütusepaak kaaluga 155 kg. 12.oktoobril 1940 aastal algasid ühekohalise mudeli katsetused, 29.detsembril sooritas Iljušini konstrueerimisbüroo šeff-piloot V.I.Kokkinaki esimese lennu lennukil, mis oli varustaatud mootoriga AM-38. Võimas mootor kulutas rohkem kütust, nii et ühekohalise mudeli lennukaugus vähenes 84 kilomeetrit, kuid sellest hoolimata lasti lennuk peale kirja, milles Iljušin pöördus isiklikult Stalini poole, 7 jaanuarist 1941 veel enne riiklikke katsetuste lõppu seeriatootmisse neljas lennukitehases. Vaatamata hullumeelsele tõttamisele lennuki relvastusse võtmisel kulgesid riiklikud katsetused edukalt ilma tõsiste avariideta. Juba ainuüksi see kõneleb Iljušini konstrueerimisbüroo spetsialistide kõrgest kvalifikatsioonist. Nii tehase-, riiklikel-, kui ka vägede katsetustel (need viimased toimusid neljas lennuväepolgus juba peale sõja algust) selgus veel üks lennuki suur eelis, ilma milleta poleks ta saanud kõige massilisemaks sõjalennukiks maailma ajaloos, nimelt suurepärased pilotaažiomadused. “Pöörisesse koordineerimata pööretel ei lähe, sirgelt lendab püsivalt isegi juhtimata, maandub ise. Lihtne nagu taburett.”-selliste sõnadega kirjeldasid katselendurid uut lennukit.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

34

Pilt

Lennuk oli ilma igasuguse kahtluseta suurepärane ning tehnilised lahendused novaatorlikud.
Märksa keerulisem on hinnata IL-2 reaalset lahingulist effektiivsust. Selle tõepoolest legendaarse lennuki ajalugu on täis paljusid täiesti fantastilisi müüte. Alates “sõdurilegendidest”, kuidas “illid” niitevlennul raiusid saksa ratsaväe päid ning lõpetades soliidsetes väljaannetes ikka veel kohatavatest artiklitest sellest, et “...eeskujuliku ettevalmistusega lendur suutis märgile lähenedes distantsilt 300-400 meetrit hävitada keskmiselt kaks vaenlase tanki, keskpärase ettevalmistusega piloot aga mitte üle ühe...”
Vot nii vot, “...mitte üle ühe tanki" lahingulennuga. No aga mida ongi oodata, kui lenduriks on nigel “kolmemees”?
Karm tegelikus oli hoopis midagi muud. Õhujõudude Peastaabi operatiivvalitsus kehtestas 1942 aastal orienteeruvad arvud ründelennukite IL-2 “lahinguvõimekuse normidele”. Vastavalt milledele tuli ühe tanketi hävitamiseks 4-5 lahingulendu, aga keskmiste tankide nagu Pz . IV, Pz .III või StuG III hävitamiseks mitte vähem kui 12 lahingulendu.
Sellised arvud näivad ajalehtede juubeliartiklite taustal, kus N- polgu lendurid ikka ja jälle krõbistavad saksa tanke nagu sihvkasid, äärmiselt väheusaldatavad. Sellegipoolest ei tule Il-2 “madala” resultatiivsuse üle imestada.
Millega ja kuidas võisid lennukid hävitada vaenlase soomustehnikat? Il-2 relvastus koosnes kaheksast mittejuhitavast reaktiivmürsust RS-82, neljast pommist, millest kõige võimsamad võisid olla 100 kg fugassid FAB-100, kahest suurtükist Vja-23 ning kahest kiirlaskekuulipildujast ŠKAS tiibades. Kuulipildujad ja RS mürsud sobisid ainult väljaspool varjeid asuva elavjõu hävitamiseks. Soomustehnika hävitamiseks need ei kõlba.
Suurtüki Vja-23 soomustläbistavad süütemürsud suutsid teoreetiliselt läbistada 25 mm soomuse 400 m distantsilt. Näib, et sellest peaks piisama tagamaks IL-2 suutlikust võidelda kergete tankide ehk tankettidega. Üksiti pole see nii lihtne. Tanki hävitamiseks tuleb talle kõigepealt pihta saada, seejärel läbistada ta soomus, sealjuures veel nii, et “soomusetagune mõju” oleks piisav ekipaaži ning mehanismide vigastamiseks. Ning siit algavadki probleemid. Alustame ülesandest number üks - sihtimisest.
Tankitõrjesuurtükki on näinud paljud. Kui mitte lahinguväljal, siis paraadidel. Pikk toru (seda selleks, et anda mürsule algkiiruseks kolmekordne helikiirus) toetub massiivsele terasalusele. Kogu ehitisele suurema püsivuse andmiseks on kahur varustatud kahe käpaga, mis enne laskmist toestatakse maapinnale. Suurtüki sihtur muud peale toru suunamise sihtmärgile optilise sihiku ja sihtimisnihikute (mida nimetatakse mikromeetrilisteks) abil ei teegi. Aga IL-2 piloodikabiinis on ainult üks inimene ning peale sihtimise on tal lahingus veel miljon asja toimetada. Jalad pöördetüüridel, parem käsi juhisel, vasak juhtimas mootori tööd - arusaamatu, kuidas piloot veel veel sätib propelleri sammu, juhib radiaatorikatteid, jälgib ümbritsevat õhuruumi, käsutab alluvaid (juhul kui tegu on lülikomandöriga) ning püüab põigelda vaenlase õhutõrjetule eest? Suurtükid asuvad mitte massiivsel alusel, vaid vibreerivas lennukis, sihitakse mitte mikromeetriliste vintide keeramisega, vaid terve viietonnise masina pööramisega õhus. Kuidas sealjuures veel tabada sellist väikest ning manööverdavat sihtmärki nagu tank?
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

35

Autoriteetne ja täpne vastus sellele küsimusele saadi 1942 aasta juunis – juulis lennuväe relvastuse uurimise TUI-s läbiviidud saksa trofeetankide tulistamise käigus. Polügonitingimustes (s.t. ilma vaenlase vastutegevuseta) “...kolm lahingukogemusega lendurit 245. ründelennuväepolgust suutsid saada vaid 9 tabamust 300 mürsulise mürsukulu juures suurtükkidele ŠVAK ning 1290 padruniga kuulipildujatele Škas..."
Tankile pihta saada on alles algus. Tuleb läbistada tema soomus, aga sellega on probleeme veelgi rohkem. IL ründab tanki laugest pikeest, s.t. nurga all 10 - 20 kraadi. Sellise nurga puhul andsid mürsud isegi tabades väga suure tõenäosusega rikošeti.
“...62-st tabamusest, mis saavutati polügoonil õhust saksa keskmise tanki pihta lastes, oli ainult üksainus läbistanud 10 mm soomuse, üks südamik takerdus soomusesse, 27 tabasid käiguosa, põhjustamata olulisi vigastusi. Ülejäänud tabamused põhjustasid vaid mõlke või rikošeteerusid. ...kerge tanki 53 tabamist 15 lennuga, saavutati ainult 16-l juhul soomuse läbistamine, 10-l juhul saavutati soomuse mõlkimine ja rikošetid, ülejäänud tabamused olid jällegi käiguosasse. Kusjuures 23 mm suurtüki tabamuse korral käiguosasse kahjustusi ei täheldatud...”
Polügonikatsetused näitasid, et rikošeti tõenäosuse vähendamiseks on vajalik pikeerida vähemalt 40 kraadise nurga all. Ning alustada tulistamist mitte enne 300 m märgist. Sellistel tingimustel jääb maaga kokku põrkamiseni kolm kuni neli sekundit, mille jooksul tuli sihtida, tulistada ning pikeest väljuda. Loomulikult polnud taoline õhuakrobaatika keskmise väljaõppega realenduritele kättesaadav.
Veidi effektiivsem oli pommide kasutamine. Nagu näitasid katsetused, oli vähem kui 100 kiloste kild- ja fugasspommide (AO-25, FAB-50) kasutamine mõttekas ainult kergete tankide (soomuse paksus 15- 20 mm) vastu, sedagi ainult otsetabamuse korral. Fugasspommi FAB-100 killud läbisid saksa keskmiste tankide soomuse paksusega kuni 30 mm, samuti rebis lööklaine puruks tankide needitud ja keevisõmblused kuni viie meetri kaugusel plahvatusest. Võitluseks saksa tankidega töötati välja unikaalne sajakilone kild-fugasspomm. OFAB-100 plahvatus sünnitas hulgi raskeid kilde, mis olid suutelised läbistama kuni 30 mm tankisoomust 10 m kaugusel plahvatuskeskmest.
Võrdleme nüüd neid nõudmisi (tabada 10 m raadiusega) IL-2 reaalsete võimalustega. Kabiini esiklaasi ette paigutatud sihikut PBP-1b hüüdsid lendurid “Sihik, mis Lööb Pilooti Valusalt 1 kord” (Eesti keeles peaks siis sihiku tüüp välja nägema SLPV-1k. Lemet) Tegu oli sünge huumoriga. Hädamaandumisel võis sihik pilooti raskelt vigastada, lennul aga kitsendas niigi ühemootorilistele lennukitele omast ahtat väljavaadet. Kasutada seadet sihipäraselt aga piloot ei suutnud ikka sellesama halva ette-alla nähtavuse pärast. Normaalsete lennukisihikute kasutusevõimaluste poolest oli IL-2 nigelam kõigist teistest ühemootorilistest lennukitest. Näiteks SU-2, mille meeskonnas oli tüürimees, kes sai oma kabiinist jälgida maapinda.
Selle tulemusena anti juba 41. aasta 24. augustil välja käskkiri, mille kohaselt võeti sihikud PBP “illidelt” maha ning pommitamist tuli toimetada kapotil asuvate sihtimismärkide abil. Nagu väljendusid delikaatselt ühe IL-2-le pühendatud monograafia autorid, oli see “...võrdne peaaegu sihitule pommitamisele...”
Konkreetsetes numbrites oli IL-2 pommitamistäpsus järgmine. Polügoonitingimustes, ilma vaenuliku vastutegevuseta, 50 m kõrguselt horisontaallennult nelja pommi heitmisel oli tõenäosus kasvõi ühe pommiga tabada maa-ala mõõtmetega 20 *100 m (seda võib siis kujutleda laia maanteena mõne veokiga või suurtükiväepatarei asukohana) 8 %. Pommitamise kõrguse suurendamisel 200 meetrini vähenes tabamise tõenäosus 4,3 %-ni. Teiste sõnadega, tagamaks kasvõi 50 % tabamistõenäosust tuli sooritada ligi 15 lahingulendu. Faktiliselt tuli selleks, et vältida lennuki tabamist omaenda 100-kilose pommi kildudega, heita need alla kõrguselt 300-500 m, kusjuures sel puhul muutus pommitamine “võrdseks peaaegu sihitule pommitamisele”. Tõsi küll, sõja algul praktiseeriti pommitamist niitevlennult, kasutades aeglustatud tegevusega pommisütikuid. Kahjuks osutus see meetod veelgi vähem effektiivseks, sest sellisel kiirusel madallennul heidetud pomm kippus rikošetti andma ning tabama täiesti juhuslikke kohti. Pealegi oli sütiku viivis 22 sekundit ning selle ajaga jõudsid meh.vahendid pommi langemispaigast ohutule kaugusele sõita. See kõik peegeldus 1941 aasta 22. augusti käskkirjas, milles õhujõudude staabiülem Falalejev käskis üle minna pommitamiskõrgustele üle 300 meetri ning kasutusele võtta momentaalselt toimivad sütikud.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

36

Loomulikult polnud tankid ainsad sihtmärgid, mille ründamiseks oli IL-2 loodud. Selle lennuki relvastus lubas tõhusalt rünnata autokolonne, raudtee ešelone ja -jaamu, lennuvälju ning ladusid. Samal ajal oli vägagi piiratud võimekus tabada lahinguväljal hajutatud jalaväge ning üksikuid tulepunkte. Suurtüki VJa 23 kildmürsk sisaldas 10 g lõhkeainet, süütemürsk 6 g süütesegu. Märgi hävitamine tagati ainult otsetabamuse korral. Võtta pardale suurt kogust väikesekaalulisi kildpomme masin aga ei suutnud, tiibades paiknevate pommisektsioonide ehitus lubas vaid nelja pommi kaasa võtta, täita 400 kilost pommikaalu näiteks 40 kildpommiga AO-10 oli välistatud.
Samasugune puudus vaevas ka saksa pikeerivat pommitajat Ju-87. Ehkki pommitaja tõstejõud oli erakordselt suur (Ju-87 B-2 võis ülekoormatud variandis ilma laskurita kanda 1000 kilost pommikoormat
Ju-87 D samuti ilma laskurita ning minimaalse kütusekogusega 1800 kg, mis oli 23-27 % stardikaalust), ei ületanud üldine pommikogus viit pommi - üks suurekaaluline “kiigel” kere all ning neli 50-kg tiivaalustel kanduritel. Suur pommitamistäpsus pikeerimisel ning kasutatavate pommide suur kaal lubasid sel masinal rünnata täppissihtmärke nagu näiteks sillad, laevad, DOT-id, suurtükipatareid, kuid tegutsemiseks hajutatud või väljavenitatud sihtmärkide nagu näiteks autokolonnid vastu oli Ju-87 sobimatu ning vähetõhus.
Väga segane on kõik ka Ju-87 ja IL-2 lahingulise vastupidavuse osas. Nõukogude ajakirjanike poolt nii armastatud väljend “lendav tank” pole enamat kui kõlav fraas. Il-i soomuskarp kaitses vaid käsirelvade tule ja õhutõrjemürskude kildude eest. 37 mm või suuremakaliibrilise õhutõrjemürsu tabamus läbistas loomulikult õhukese soomuse. Samuti tuleb arvestada, et nii sabaosa kui ka tiivad olid ilma mingi soomuseta. Tiivakonsoolid olid puust ja kaetud vineeriga, sabaosa oli puidukihtidest kokkuliimitud koorik. Õhutõrje kiirlaskekahuri valang saagis sõna otseses mõttes saba soomuskarbi küljest ära.
Läbi aegade olid ründelennukite IL-2 suhtelised kaotused teiste lennukitega võrreldes suurimad nõukogude õhujõududes. Augustist 42 kuni maini 43 kaotati lahingus üks hävitaja 69 lahingulennu, pommitaja 48 lahingulennu ning ründelennuk 26 lahingulennu kohta. 44. aasta suvel-sügisel nõukogude hävituslennuväe täieliku üleoleku tingimustes oli Kolmanda Õhuarmee ründelennuväeosades Il-2 pöördumatud lahingukaotused üks lennuk iga kolmekümne kuue väljalennu kohta, aga suuremaid või väiksemaid vigastusi sai iga teine masin. 1945 aastal lahingukaotused kõigis lennuväe liikides langesid veelgi, kuid endiselt jäid ründelennukite kaotused suurimateks, vastavalt siis 194, 133 ja 90 väljalendu iga allatulistatud lennuki kohta.
Mis puudutab saksa pikeerivat pommitajat, siis teoorias aeglane, nõrgalt relvastatud (üks käsirelva kaliibriga kuulipilduja taha-üles tulistamiseks), praktiliselt soomustamata (5 –10 mm soomuspaneel, mis osaliselt kaitses pilooti ja laskurit, ilmus alles D-seeria masinatel, mis ei jõudnd osaleda 41 aasta lahingutes) ning haavatava vedelikjahutusega mootoriga oleks Ju-87 pidanud saama õhutõrjesuurtükkide ja vaenlase hävitajate kergeks saagiks. See leidis 40. aasta augustis praktikas ka veenvat kinnitust. Ainuüksi Inglismaa pärast peetavate õhulahingute esimesel nädalal (12-18 august) kaotasid sakslased 43 pommitajat, kusjuures ainuüksi 18. augustil tulistati alla 17 ja vigastati 7 lennukit. Situatsioonis, kus saksa lennukitööstus suutis välja lasta vähem kui kaks Ju-87 päevas, olid sellised kaotused lubamatud, ning saksa väejuhatus andis käsu eemaldada kõik säilinud lennukid lahingutegevuse tsoonist.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

37

See-eest Idarindel lendasid pikeerijad 41 aastal nagu nõiutud. Ju-87 kaotused osutusid siin kõige madalamateks. Kui tavalised kahemootorilised kaotasid igakuiselt oma olemasolevatest 863 lennukist keskmiselt 268 masinat (üks 3,22-st), siis Ju-87 D (keskmise kuuarvukusega 293 masinat) kaotasid neist ainult 60 (üks 4,88-st). Veelgi eredama võrdluse saame, kui võrdleme mitte lennukeid, vaid meeskondi. Kahemootoriliste lennukite eskaadrid kaotasid kuu aja jooksul ühe ekipaaži seitsmest, pikeerivate pommitajate grupid aga ühe neljateistkümnest. Kui nüüd veel arvestada, et pikeerivate pommitajate meeskonnad lendasid kordades tihedamalt oma kolleegidest, sooritades 3 – 4 väljalendu päevas, muutuvad eelpool toodud arvud täiesti seletamatuteks.
Kaine loogika seisukohalt jääb arusaamatuks jäik traditsioon hinnata lennukite võimekust kahe–kolme (mis on isegi hea näitaja, kiputakse hindama ka ainult maks. kiiruse järgi X-kõrgusel...) näitaja järgi, jättes täiesti tähelepanuta ülejäänud ning mis kõige hullem, lennukite rakendamise taktika.
IL-2 relvastus ning sellest tingitud kasutustaktika nõudis lendamist väikestel (300 – 500 m) kõrgustel ja niitevlennul (20 – 50 m) ning mitmekordset lähenemist märgile (sihtimispunktid suurtükkidele, pommidele ja reaktiivmürskudele arvestades ennetust olid erinevad ning üheaegne tulistamine oli võimatu). Lihtsamalt- Illid rippusid rindejoone kohal kümneid minuteid, tõmmates enda pihta tuld kõikvõimalikest raudadest. Saatus ennast muidugi narrida ei lasknud ning järjekordne auk osutus viimaseks. “Junkers” aga väljus pikeest samal kõrgusel (500-600 m), kust “Illid” alles rünnakut alustasid. Kusjuures pikeest väljuva “Stuka” kiirus ületas poolteist-kaks korda “Il”-i maalähedase horisontaallennu maksimumkiirust. Selle tõttu oli väikesekaliibriliste õhutõrjekahurite ja kuulipildujate tulega (aga just need moodustasid maavägede õhukaitse) pea võimatu midagi ära teha.
Peamiseks jõuks võitluses Ju-87 oleksid võinud olla hävitajad. Tõepoolest, sihtmärgile lahenev pommidega raskelt koormatud “Junkers” (maksimaalse pommikaaluga lennates alanes isegi “D” seeria masinate kiirus 200 km/h) muutus hävitajale väheliikuvaks õppemärklauaks. Kaitsta end alt-tagant tulevate rünnakute eest polnud praktiliselt millegagi. Just sellega ongi seletatav see laastamistöö, mida tegid inglise hävituslendurid 40. aasta augustis. Sama nutuselt lõppesid pikeerivatele pommitajatele kohtumised ka nõukogude hävitajatega. 24. juunil 1941 tulistasid 165. hävituslennuväepolgu (HLP) hävitajad I-16 Minski kohal alla 20 Ju-87. 43 hävituslennuväe diviisi (HLD), mille koosseisu eelmainitud polk kuulus, komandör, Hispaania ning järgnevate sõdade veteran kindral-major G.Zaharov kirjutas oma memuaarides, et tulistada alla sellist kogust lennukeid ühe päeva jooksul ühe polgu jõududega ei õnnestunud hiljem enam kordagi. Läänerinde õhujõudude “täielikku purustamist” jutlustavate lugude foonil suhtusid paljud episoodi “Junkersite” allatulistamisest kui jahimehejuttu, kuid peale seda, kui alles hiljaaegu avaldas R. Larintsev Saksamaa Riiklikust Sõjaarhiivist leitud materjalid, milles kinnitatakse, et “vaenlase hävitajad tulistasid 24 juunil Minsk – Volkovõski rajoonis alla üheksa Ju-87 “, pilt muutus. Võttes arvesse Luftwaffes toiminud veidravõitu arvestussüsteemi, milles lahingus vigastatud või hädamaandumisel purustatud lennuk ei läinud kirja kui “vaenlase tegutsemise tulemus”, võime tulla järeldusele, et kindral Zaharovi alluvad olid küllaltki tagasihoidlikud – harilikult kipuvad kõikide maade hävituslendurid oma võite kolmekordselt üle märkima...
Miks siis ikkagi olid keskmised statistilised kaotused 41 aasta sügis-suvel mitte 9 lennukit päevas, vaid ainult 60 kuus? Jällegi on põhjuseks taktika. Kestev lend vaenlase territooriumi kohal nagu see oli 40. aasta augustis Lõuna- Inglismaa või 41. aasta 24. juunil Minski kohal suurendavad hävitajatega kohtumise tõenäosust ning selline kohtumine ei tõotanud aeglasele Ju-87 midagi head. Kuid pikeeriv pommitaja polnudki loodud reidideks sügavale vaenlase tagalasse. Ju-87 normaalne kasutustaktika seisnes rindelähedaselt lennuväljalt startimises, eesliinil pikeerides ühe–kahe rünnaku sooritamises ning koju tagasi pöördumises.
Kui uskuda Rudeli memuaare, siis kõige pingelistemate lahingute päevil oli stardi ja maandumise vahel kõigest mõni minut, lennuk maandus praktiliselt täis paakidega, relvurid riputasid kere ja tiibade alla uued pommid ning kõik algas otsast peale. Sellisele “kinžallilöökide” taktikale oli võimalik vastu seista ainult pideva patrulleerimisega õhus (mis oli täiesti võimatu juba rindejoone meeletu pikkuse tõttu) või väga läbimõeldud ja täpse õhujälgimise, hävitajate väljakutsumise ning juhtimise süsteemiga (millest 41 aasta suvel polnud haisugi). Selle tulemusena arenesid sõja alguse sündmised täies vastavuses “Hispaania sõja operatiivjärelduste “ kohaselt, millest kirjutas ülalmeenutatud kombrig Ljubarski:
“...pommitajate ning üldse lennuväe tegevus lahinguvälja kohal osutub ilma hävitajate katteta täiesti võimatuks...ründelennuväe tegevus vaenlase hajutamata kaitse suunal osutus mõttetuks, kuna kaotused olid väga suured ulatudes 50 % -ni.
Seevastu ründelennukite tegevus hajutatud lahingukordade puhul ootamatu rünnaku tingimustes andis häid tulemusi...otstarbekas on ründelennuväge kasutada hajutatud ning kolonnides taganeva vaenlase vastu...”
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

38
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk06.pdf

Kuues peatükk

Kõige paremad

25. novembril sõitis Moskvast Berliini esinduslik 48-st inimesest koosnev riiklik komisjon eesotsas laevaehituse rahvakomissari Tevosjaniga. Sõidu eesmärk oli tutvuda uusima saksa sõjatehnoloogiaga. Delegatsiooni koosseisus oli ka uus Stalini protežee, sel hetkel tema peamine nõunik lennundusküsimustes, 33-aastane A.Jakovlev. Oma tuntud memuaarides kirjutab ta:
“...ta (kindral-polkovnik Udet, Saksamaa lennundusministri asetäitja) teatas kohe, et Göringi käsu kohaselt näitab ta meile kõiki lennukeid, mootoreid ja lennuvarustust, mis Luftwaffe relvastuses on. Alustuseks soovitas Udet tutvuda saksa tehnikaga maa peal ning lennuvälja kohal lendudel, seejärel aga sõita “Junkersi”, “Heinkeli”, “Messerssmitti”, “Dornieri” ning “Focke-Wulfi” tehastesse, tutvuda konstruktoritega, valida välja see, mida me sooviksime omandada...Asusime tutvuma väljapandud lennukitega. Meile kirjeldati nende lennu-taktikalisi andmeid, relvastuse ning seadmestiku omapärasid...Aga meie kindral Gusevit haarasid kahtlused: ei saa ju sakslased meile näidata sõjalennuväe tegelikku taset....Peab tunnistama, et ka mina olin hämmelduses sakslaste avameelsusest salajase relvastuse demonstreerimisel...”
Polnud põhjust hämmelduda ning ega tegelikult keegi hämmeldunudki. Vastupidi, roniti kõikidesse pragudesse ja aukudesse, virutati ära kõik, mis oli ripakil (metallide, värvide, lõhkeaine näidised); mis ripakil ei olnud, aidati ripakile, nõuti skandaalitsedes, et “...lennukid ja muu relvastus tarnitaks kõigis näitajates täpselt sellises konditsioonis nagu saavad saksa õhujõud...”; ilma vähimagi kohmetuseta kuulutati Göringile, et “...nende lennukitega ei taha me rahuldada Punaarmee jooksvaid vajadusi, vaid võtame neid kui näidiseid tutvumaks saksa tehnikaga...”
Ning mida vastas sellele Göring, suureline ja enesega rahulolev? Neelas alla kõik “komplimendid” ning palus “...edasi anda sm. Stalinile kolm palvet: esimene -kiirendada teravilja laadimist, teiseks – kiirendada naftaproduktide laadimist ning kolmandaks – kiirendada metallide, eriti nikli, laadimist ...”
Jah, oskas sm. Stalin sättida oma vaenlasi vajalikku seisu.Ja asi ei ole ju tegelikult üldsegi selles, et Saksamaa vajas nõukogude vilja ja naftat (aga ka päevalilleõli, lina, 11 300 t “poovilla jäätmeid ja kaltsu”, ning muud hinnalist toorainet). Hitleril oli vaja Stalini mittevahelesegamist Hitleri Euroopa asjadesse. Aga segada sm. Stalin oleks saanud. Kaalukalt, jämedalt, silmnähtavalt. Prantsusmaale kallaletungi eelõhtul 10. mail 1940 koondas Saksamaa ülemjuhatus läänerindele praktiliselt kõik olemasolevad õhujõud. Köningsbergi (Kaliningrad), Breslau(Wroclav), Dresdeni, Nürmbergi, Viini õhutõrje ringkondadest korjati kokku kõik hävitajad. Viimseni. Berliini õhukaitsetsooni jäeti üksainus hävitajate grupp, II / JG-3 kolmekümne üheksa korras “Messerschmittiga”. Aga sel ajal ulatusid Punaarmee õhujõud 76 kaug-, raske- ning kiirpommituslennuväe polguni, üldarvukuses 5211 lennukit. Seda siis ilma kergete pommitajateta.
Sellises situatsioonis oli Hitler valmis ära andma ka viimase särgi, kuid Stalinile polnud särki vaja. Nii tuligi Hitleril arendada sellist huvitavat kaubandust, kus linapeotäite ja puuvillajäätmete vastu sai “muutumatult rahuarmastav” Nõukogude Liit uusima ristleja “Lützow”, kümneid väli -, mere -, ja õhutõrjesuurtükisüsteeme, miinipildujaid kaliibriga 50 – 240 mm, “... leegita ja suitsuta-, ammiaak-, püroksiliin-, nitroglütseriin- ja teiste lõhkeainete retseptuuri ja näidiseid...”, parima olemasolevatest tankidest Pz – III, ratas-roomik vedukid, hüdroakustilised miinid ja torpeedod, kümneid eri diapasooni ja otstarbega raadiosaatjaid, “...kaheksa ühikut kantavaid peilingaatoreid, kaks väliraadiojaama lennukite avastamiseks, neli komplekti seadmeid öösel nähtamatu sihtmärgi pihta tulistamiseks, kümme kodeerimisseadet telefoni–telegraafiseadmete jaoks ...”, aga samuti 5270 uusimat metallitöötlemispinki, ülivõimsaid presse, mäevarustust, tankeri veeväljasurvega 12 000 tonni, kolm kuivlastilaeva, ujuvkraana, roostevaba - , instrumenditerast, terastorusid, juhtmeid....
Pöördume tagasi lennukite juurde. Nõukogude kokkuostu-luuredelegatsioon sõitis kolm korda Saksamaale, 39. aasta oktoobris, ning 40. aasta märtsis ja novembris. Lõppude lõpuks valiti välja 36 lennukit 12 eri tüübist. Muu hulgas ka sellised eksootilised masinad nagu FA-266 ning Bu 131. Väga tähendusrikas, et ei HE-111 ega Ju-87 , mis tollal moodustasid Luftwaffe pommitajate enamuse, ei saanud au osaliseks sattuda nende 12 tüübi hulka - midagi huvitavat ja õpetlikku A. Jakovlev ja teema kolleegid nendes masinates enam ei näinud. Huvitav on ka see, et peale iga Saksamaal viibimist kutsuti Jakovlev otse raudteejaamast Stalini juurde, keda huvitas üks ja seesama küsimus – kas saksa lennuvägi on tõepoolest varustatud nii vananenud lennukitega või lihtsalt varjatakse oma nõukogude sõprede eest tõelisi saavutusi? Kõige järgi otsustades polnud loba “tohutust tehnilisest mahajäämusest” sel ajal veel välja mõeldud.
Kõigest hoolimata oli ostetud lennukite seas üks, mis vääris erilist tähelepanu – “Junkers” Ju-88.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

39

Kui Ju-87 töötati algusest peale välja kui pikeeriv pommitaja, siis Ju-88 tekkis vastuseks Saksamaa lennundusministeeriumi poolt kolmekümne viienda aasta kevadel väljakuulutatud konkursile vähemalt 500 km / h arendava kiirpommitaja loomiseks. Kolmekümne seitsmenda aasta septembris arendas tulevase Ju-88 kolmas katseeksemplar isegi suuremat kiirust, mis pole ka üllatav, kui silmas pidada tolle aja kohta tohutut tiiva pinnakoormust - 190 kg/m2. Kuid selleks ajaks oli Luftwaffe juhtkond panustanud hävitajatega kiiruses võistlemise lootusetu idee asemel hoopis pikeerimisel pommitamise suutlikusele. Viia kokku nii suur kiirus kui ka võime pikeerivalt pommitada pole üldsegi lihtne, kuna need on suurel määral vastandlikud. Madal aerodünaamiline takistus viib möödapääsmatult suurele kiiruse kasvule pikeerimisel, aga võimsad pikeepidurid (Junkersil olid nendeks tiiva alumise külje külge kinnitatud võrkplaadid, mis asetsedes risti õhuvoolu suunaga tõsteti üles pikeesse minekul) tekitavad probleeme lennuki juhitavusega. Täisväärtuslikule pommitajale on vajalik suur pommiruum, järelikult ka suur pommiluuk, mis vastupidavuse seisukohalt on üks suur auk kere kõige koormatumas kohas. Väga keeruline on kindlustada sellise konstruktsiooni vastupidavust pikeest väljumisel tekkivatele tohututele koormustele. “Puhtalt” pikeeriva pommitaja Ju-87 pommid riputati kere ja tiibade alla ning kere tugevust ei rikutud pommiluugi väljalõikamisega.
Kõikide nende tehniliste probleemide lahendamine võttis ühe kõige vanema lennukitootmise firma spetsialistidel aega mitu aastat. Selle protsessi käiku saatsid tihedalt avariid ja katastroofid, näiteks purunes esimene katseeksemplar kolm kuud peale esmalendu, kõik kümme esimest seeriamasinat, mis lasti välja Brandenburgi tehases, purunesid teliku sisse ja väljalaskesüsteemide ebarahuldava töö tõttu tekkinud avariides. Kõigest hoolimata oli lõpuks loodud, seeriasse antud ning relvastusse võetud lennuk, mis ilma igasuguse kahtluseta oli parim rindepommitaja Suure Isamaasõja algetapil.
Kõige paremaks ei teinud “Junkersit” mitte lennuparameetrid, mis olid küll head, kuid mitte rekordilised. Prantsuse LeO-45 lendas veidi kiiremini, DB-3f veidi kaugemale, aga “lootusetult vananenud” SB kõrgemale. “Junkers” ületas oma kaasaegseid selles, mille jaoks üldse luuakse selliseid lennukeid – pommilaadungi koguses ja mitmekesisuses ning selle relvastuse rakendamise võimaluste mitmekesisuses. Tohutu pommiruumi sisemusse võis riputada 28 kild-fugasspommi kaliibriga 50 kg ning veel neli sajakilost tiibade all pommihoidjates. Kokku – 32 pommi, mis tagas erakordse effektiivsuse hajutatud pindala pommitamisel. Ehk siis vaenlase lahinguväljal asuva elavjõu ründamisel. Samal ajal võis eriti vastupidavate märkide (DOT –id, soomuslaevad) ründamiseks varustada lennuki fugasspommiga SC–1800 pikkusega 3,5 m, diameetriga 0,66 m ning kaaluga 1800 kg. Järsust pikeest sai heita ainult tiivaalustel kinnitustel asuvaid pomme, (4x250 kg või 2x500 kg) pommiruumi varustuse hulka ei kuulunud mingeid vahendeid pommide õhuvoolu suunamiseks pikeerimisel ning selles osas oleks õige nimetada JU-88 poolpikeerivaks pommitajaks.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

40

Kuidas ka ei oleks, pikeeriva pommitaja rollis ei olnud Ju-88 oma 1000 kg pommikoormaga põrmugi kehvem Ju 87-st, kuigi ei suutnud pikeerida püstloodis, samal ajal kui Ju 87 praktiliselt kukkus vertikaalselt maa poole.
Ju-88 kaheldamatute väärtuste hulka kuulusid ka protekteeritud paagid, dubleeritud õli- ja bensiinisüsteemid ning juhtmestik, oma aja kohta unikaalne oli lennuki ja mootorite juhtimiseks kasutatav automaatika. Nii olid automatiseeritud kõik operatsioonid pikeesse minekuks ja sealt väljumiseks. Peale seda kui lendur lasi välja õhupidurid, viis automaat masina pikeesse, pärast pommide vabastamist viidi kõrgustüürid taas automaatselt pikeest väljumise asendisse, kusjuures ülekoormust reguleeriv automaat tagas trajektoori vajaliku kaare. Kõrguse kogumisel lülitus automaatselt sisse ja välja mootori forsaaž, vajaliku kõrguse saavutamisel lülitus välja ülelaadija teine aste.
Kõik see lubas keskenduda lenduril lahinguülesande täitmisele, laskmata ennast segada rohkearvulistest rutiinsetest operatsioonidest. Nagu meie DB-3f, oli ka “Junkers” varustatud autopiloodiga, mis oli võimeline juhtima lennukit kursilennul, kuid raadioside ja raadionavigatsioonivarustus oli saksa lennukil mitmekesisem ja täiuslikum.
Ju-88 kaheldavamate väärtuste hukka kuulus sakslaste poolt millegipärast armastatud “relvapesa” tüüpi kabiin, milline oli ka Do-17–l, kus kogu ekipaaž, millesse kuulusid lendur, tüürimees-pommitaja ning kaks laskurit, oli surutud külg külje ja selg selja vastu kitsasse kabiini.
Selle ettevõtmise idee oli psühholoogilises toetuses, aga ka üpris tinglikus võimaluses asendada tapetud või haavatud meeskonnaliiget. Faktiliselt aga paar 20 mm lennukisuurtükimürsku, rääkimata juba “täisväärtusliku” õhutõrjemürsu lõhkemisest kabiinis, viis rivist välja kogu meeskonna. Samuti nagu “Heinkelil” ja “Dorniel”, ei kõnele igasse suunda tolknevate kuulipildujaraudade küllus veel kaitsetule suurest võimsusest. Reaalselt võisid üheaegselt tulistada ainult kaks käsirelva kaliibriga kuulipildujat. Üks taha-üles kabiinist ja taha-alla kerealusest gondlist, kusjuures vägagi piiratud laskesektorite ja tulekestvusega, kuivõrd oli tegu magasinidega. Suurekaliibriline kuulipilduja ja linttoide ilmusid alles 41 aasta lõpus. Kahtlemata vähendas lahingulist vastupidavust ka saksa lennukitele üldiselt omane vedelikjahutusega mootorite kasutamine. Mittetraditsiooniline oli jahutusradiaatorite konstruktsioon, mis laia rõngana ääristas mootori esiosa. Võibolla andiski see mingisuguseid aerodünaamilisi eeliseid, kuid kindlasti tegi see niigi haavatavast vedelikjahutusega mootorist hävitajatele veelgi parema märklaua. Kokkuvõttes võib öelda, et hoolimata ”mõningatest puudujääkidest” ületas Ju-88 oma TTA poolest nii nõukogude SB kui ka DB-3f, inglise “Blenheimi” ja “Wellingtoni”.
40. aasta mais läbisid “Junkersid “ õhujõudude TUI-s igakülgsed katsetused. Kõik tehnilised uuendused, mille kallal saksa konstruktorid aastaid vaeva nägid, said nõukogude omanduseks valmiskujul ja soodsa hinnaga. Ja kõige üllatavam oli selle juures see, kuivõrd kähku nõukogude insenerid ja lennukitööstus suutis kopeerida ja massitootmisse juurutada kõik hinnalise, mis Saksamaalt saadi. Kõige hinnalisemaks oli pikeerimisautomaatika. Uskumatu, kuid fakt – juba 27. juulil selsamal 40. aastal algasid nõukogude pikeeriva pommitaja katsetused , mis olid varustatud “Ju-88 tüüpi” pikeepidurite ja pikeerimisautomaatikaga. Selline tempo on seletatav Nõukogude Liidu sõjaeelse hoopiski mitte “rahulikult magava” olekuga, aga ka sellega, et saksa lennuki omandamise momendiks oli tegeletud probleemiga juba pikka aega. Alates 39 aastast viidi läbi pommitaja SB pikeerivate modifikatsioonide katsetusi.
Selsamal aastal oli TsAGI-s (aero- ja hüdrodünaamika keskinstituut)välja töötatud, pommitajale SB paigaldatud ning edukalt kõik katsetusetapid läbinud pommihoidjad PB-3, mis tagasid pommi väljanihutamise pikeerimisel, s.t. just selle, mis jäi puudu Ju-88-l. Pommihoidja oli töökindel ja kindlustas pommi eraldumise kuni 80 kraadistel pikeerimisnurkadel. Samuti oli välja töötatud ja edukalt katsetatud kodumaine ülekoormuste piiramise automaat pikeerimisest väljumisel, mis tõsi küll, töötas ülekoormusel 2,9 G, mis omakorda nõudis kiiruse ja pikeenurga vähendamist. 18. veebruaril 1940 algasid (kusjuures edukalt) SPB lennukatsetused (SPB - skorostnoi pikiirujuštši bombardirovtšik - pikeeriv kiirpommitaja), konstrueeritud Polikarpovi konstrueerimisbüroos. Saavutati maksimumkiirus 520 km/h, kusjuures tänu mõõdukale tiiva pinnakoormusele (160 kg/m2 ) demonstreeris lennuk suurepäraseid stardi- ja maandumisomadusi. Kuid kõige lähemale täisväärtusliku pikeeriva rindepommitaja loomisele jõudis konstrueerimisbüroo eesotsas Arhangelskiga, kes viis läbi SB põhjaliku moderniseerimise.
Uus teravdatud ninaosa, aerodünaamiliselt “puhtad“ motogondlid (peened lamedad jahutusradikad olid viidud tiiva alla), uus, keresse uputatud ülemine turellseade TSS-1 muutsid Hispaania ja Soome sõja veterani tundmatuseni. Nagu alati olid peamised muutused peidetud lennuki sisse. Lennukile oli paigaldatud täielik seadmekomplekt pikeerimisel pommitamiseks (väljumisautomaat, pikeepidurid, pommihoidjd PB-1). Seeriatootmise etaloni katsetused algasid 40. aasta oktoobris ning lõppesid 41. aasta jaanuaris. Sel ajal jõustus NSVL-s uus lennukitüüpide peakonstruktorite nime järgi nimetamise kord ja masin sai nimetuseks AR-2. 41. aasta veebruaris saabus õhujõudude TUI lennuväljale katselendudeks riiklike katsetuste tulemuste kohaselt täiustatud AR-2 uus mudel. Kõikide kõrgus- ja kiirusomaduste järele ületas lennuk sel ajal parimat Ju – 88 A5-te.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline