Mark Solonin: "Rahulikult magavatel lennuväljadel"

Raamatud, ajakirjad, muud trükis ilmunud materjalid. Filmid. Webilehed. Muud kohad kust infot ammutada...
Vasta
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

95
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk21.pdf
Peatükk 21

Lennukid ja inimesed

Segadus, nagu teada, algab peast. Kuna nõukogude lennuvägi sai purustava kaotuse osaliseks, aga lennukeid oli tema koosseisus väga palju (umbes neli korda rohkem kui vaenlasel), siis tekkis „vastavatel seltsimeestel“, kelle ülesandeks oli hoolitseda segaduse eest meie peades, soov seletada meie kaotusi „lootusetult vananenud vineerist „išakkidega“". Ärme lähme teisele ringile lennukite üksikasjaliku taktikalis-tehnilise analüüsiga (seda me juba tegime I osas). Soovijad võivad selle uuesti üle lugeda. Selle peatüki alguses me lihtsalt loendame vastaspoolte lennuvägede koosseisus olevaid lennukeid.
Lahingutegevuse alguseks oli Luftwaffe 1., 2. ja 4. Õhulaevastiku koosseisus 2350 lahingulennukit. Täpset arvu on põhimõtteliselt võimatu öelda, sest lennukid on lennuväes tavaline kulumaterjal, mis saabub, viiakse ära, läheb rikki, parandatakse, antakse ühest struktuuriüksusest teise...Ja kõik see toimub sõja käigus, kus pole lihtsalt võimalik pidada nii täpset arvestust kui moodsas arvutiga laos. Olemasolevad allikad lubavad hinnata (22.juuni hommiku seisuga) korrasolevate lennukite arvuks 75-80% lennukite üldarvust. Kui võrrelda lahingukõlbulike lennukite arvu 64 lennugrupi ettenähtud koosseisuliste lennukite arvuga (2560tk) ja lisada 20-ne staabilüli 80 koosseisulist lennukit, siis langeb korrasolevate lennukite osakaal 70%-ni.
Selles pole midagi üllatavat – mitmed lennugrupid, eriti hävitajate ning pikeerijate omad, saabusid Idarindele otse palavast lahingust Vahemere ääres (Balkanid, Kreeta).
Erinevalt paljudest teistest „sõja kulumaterjalidest“ saavad lennukid ümber paikneda iseseisvalt. Ruttu ja tohututele kaugustele. Idarinde põhjatiivalt (Riia) lõunatiivale (Odessa) võis pommitaja lennata ilma vahemaandumiseta (distants kõigest 1400km linnulennult) 4 tunniga. Jah, hävitaja oleks pidanud tegema 1-2 vahemaandumist, kuid ka päev oli juunis pikk, ligi 18 tundi, nii et õhtuks oleks ka hävitaja kohale jõudnud. Taeva läbilaskevõime oli erinevalt raudteedest piiramatu. Suured Pripjati sooalad, mis ulatusid 300-350 km nõukogude territooriumi sügavusse, ei takistanud lennukite ümberdislotseerumisi sugugi. Vaat sellepärast me näitamegi lennukite arvu tervikuna ja ei hakka neid jaotama geograafilise asukoha järgi (mida me eelmises peatükis tegime lennuväeosadega).
Viie piiriäärse sõjaväeringkonna õhujõudude koosseisus oli (ilma luurelennukiteta) umbes 6750 lennukit, millest 5900 olid lahingukorras. Need arvud on jällegi minimaalseimad autorile teadaolevaist ja antud 1.juuni 1941.a seisuga. 22.juuniks olid arvud teised, sest lisaks tavalisele sõjalennunduses toimuvale kulumaterjalide liikumisele (remont, mahakandmine, taastamine) käis lennupolkudes aktiivne uutele lennukitüüpidele (MiG-3, JAK-1, Pe-2, Su-2) ülemineku protsess. Huvi pakuvad mitte just arvud (6750 ja 5900) ise, vaid nende suhe. Lahingukorras olevate lennukite arv moodustas 87,5% üldisest. Suurepärane näitaja, Luftwaffel ei olnud midagi seesugust ega tulegi kuni sõja lõpuni. Lisades veel neljas kauglennuväekorpuses olevad (v.a. vananenud TB-3) ja mereväes olevad (v.a hüdro-luurelennukid) lennukid, saame kokku umbes 9000 lennukit. Võrreldes vaenlase lennukipargiga on vahe umbes neljakordne.
Nüüd vaatame lennukiparki tüüpide ja mudelite kaupa. Seejuures meenutame ikka ja jälle, et tegemist on erineval ajal (1. ja 21. juuni) tehtud hetkeseisu „välkvõttega“ ning ka erinevatest allikatest saadud infor-matsioon erineb 5-10%.
Seega on arvud ümmardatud ning arvestatud on kõiki, ka ajutiselt mittekorras olevaid lennukeid.


Pommitajad

Luftwaffe lennugrupeeringu koosseisus Idarindel oli 520 Ju-88, 300 He-111 ja 130 Do-17.
Nõukogude lennugrupeeringu kooseisus (k.a kauglennuvägi ja merevägi): 1300 DB-3f, 1750 SB, 195 Su-2 ja 50 JAK-2/4.
Summaarne „pommikogupauk“ (arvestades maksimaalset pommikoormust) oli vastavalt 2150 ja 6150 tonni pomme. Kuid need arvud ei arvesta kahte tähtsat asjaolu. Ühest küljest tegi suurema arvu lennukite-pommikandjate olemasolu nõukogude grupeeringu vähem haavatavaks vastase õhutõrje poolt ja kindlustas seega suurema tõenäosuse nende 6 kilotonni regulaarseks „kohaletoimetamiseks“. Teisest küljest võis iga 520-st „poolpikeerijast“ Ju-88 visata 1 tonni pomme pikeerimiselt, mis jälle omakorda suurendas tabavusefektiivsust. Nende asjaolude analüüs läheks liiga keerukaks ja seetõttu jätame me selle eraldi uurimistöö jaoks.
Ründelennuvägi oli mõlemal pool rinnet vähearvuline. Luftwaffe lennugruppides oli 300 pikeerijat Ju-87. Samasse kategooriasse võib lisada ka 100 Me-110 hävitus-pommituslennukit (kaks gruppi SKG).
Nõukogude lennuväes polnud sõja esimestel päevadel peaaegu üldse ründelennukeid Il-2. Lennukite hulka, mis oleksid analoogsed Ju-87 ja Me-110-ga, võime kirja panna pikeerivad pommitajad Ar-2 ja Pe-2. 1941.a. juunis oli nõukogude lennugrupeeringus 205 Pe-2 ja 140 Ar-2 lennukit.
Summaarne „pommikogupauk“ seega 400 ja 330 tonni vastavalt. Selles pommituslennuväe kategoorias oli ülekaal Luftwaffe poolel.


Hävitajad

Ainukeseks ühemootoriliseks hävitajaks Luftwaffe koosseisus Idarindel oli „Messerschmitt-109“. Saksa väejuhatus püüdis võimalikult ruttu uusimate modifikatsioonidega ümber relvastada „Barbarossas“ osalevad lennugrupid, mille tulemusena oli vägedes 22.juuni seisuga 500 uut F-seeria „messerit“ (neist lennukorras umbes 410-440 lennukit) ja 420 eelmise E-seeria „messerit“. Lisaks võib hävitajate sekka lugeda ka 90 mitmeotstarbelist Me-110 (kaks gruppi ZG). Kokku oli seega Idarindel ca 1000 hävituslennukit.
Mitmel põhjusel, mis on kirjas selle raamatu II osas, venis nõukogude hävituslennuväe ümberrelvas-tamine ning ka läbi ei viidud seda kõige optimaalsemal viisil. Sõja alguseks oli viie läänepoolse sõjaväeringkonna õhujõududes (.so ilma merelennuväeta, ilma 6.õhutõrjekorpuseta) 903 MiG-3 lennukit (163 LenSRK-s, 139 Balti ESRK-s, 237 Lääne ESRK-s, 185 Kiievi ESRK-s ja 179 OdSRK-s). Lisaks oli lääne sõjaväeringkondades 102 JAK-1 tüüpi hävitajat. Allikaks on seesama konservatiivne kogumik „Nõukogude lennuvägi Suures Isamaasõjas numbrites“. Pole raske veenduda, et uusimate nõukogude hävitajate arv vastab peaaegu täpselt saksa hävitajate arvule Idarindel.
Peamiseks hävitajaks nõukogude ÕJ-s ja mereväes jäi I-16. Sõja alguseks asus läänes umbes 2000 I-16. „Išakke“ oli erinevaid (tüübist 10 kuni tüübini 29). Arvestades selle faktiga, et1939-1941 aastatel lasti välja 2427 I-16 võimsate mootoritega M-62/M-63 (tüübid 17, 27, 28 kahuritega ning tüübid 18, 24, 29 kuulipildujatega), võime oletada, et just need I-16 tüübid (mille TTA-d me vaatasime põhjalikult I-s osas) moodustasid enamiku lääne SRK-de lennuväe relvastusest.
Peale selle olid 30 hävituslennupolku relvastatud „uusimate“ (väljalaskeaasta järgi), kuid vaieldamatult vananenud I-153 „Tšaikadega“. Lennukeid „Tšaika“ I-153 oli vähemalt 1500. Ärme kiirustame nende lennupolkude võitlusvõime hindamisega. Tegelikkus – nagu me näeme järgmistes peatükkides – osutus palju keerulisemaks TTA tabelitest.
Muuseas, ka aeglased gigandid TB-3-d (mida me isegi ei lugenud nõukogude pommitajate hulka), osutusid õige taktikalise kasutamise korral (s.o öösel) üheaegselt efektiivseteks ja väga elujõulisteks – TB-3-de ekipaažid sooritasid nendega 100 ja rohkemgi lendu! 1941.aasta jaoks olid need rekordilised näitajad. Traagiline episood, mida kirjeldab oma romaanis K.Simonov, leidis tõepoolest aset ning just Bobruiski rajoonis (29.juunil sai grupp raskepommitajaid käsu pommitada päevasel ajal ülepääse Berezina jõel ja hävitati tagasiteel täielikult „Messerschmittide“ poolt). Tänu kirjaniku eredale talendile (ning nõukogude kirjastuste suurtele tiraažidele) sai sellest episoodist miljonite inimeste jaoks justkui nõukogude õhujõudude tegevuse „etalon“ 1941.a. suvel...
Lõpetades jutuajamist lennukitest ning jätkates 1941.a juuni võrdlemist 1940.a. maiga kavatseb autor veelkord korrata, et prantsuse lendurid tekitasid sakslastele tohutut kahju „Morane“-de ja „Hawk“-dega, mis oma lennuparameetritelt polnud kuidagi paremad teenekast „išakist“ ning need kaotasid samuti nagu I-16 „messeritele“ kiiruses. Mitte millegi poolest polnud parem ka „Hurricane“ – arvuliselt peamine inglise hävitaja „lahingus Britannia pärast“ ajal. Mis puudutab aga uusimaid MiG-3 ja JAK-1 hävitajaid, siis need ei jäänud millegi poolest maha „Spitfire“ MK-1-st ( relvastatud kuulipildujatega ning 1000 hj mootoriga) ning ületasid igati parimat prantsuse hävitajat „Dewoitine“ D-520. Kordame ka üle, et 10.mail 1940 oli neid „parimaid“ prantsuse õhujõududes ainult 36 tükki. Nõukogude ajaloolased tavaliselt ei mainigi lennukeid, mida oli nõukogude lennuväes nii vähe. „Spitfire“ oli briti õhujõududes „lahing Britannia pärast“ alguseks tunduvalt rohkem – ligikaudu kolmsada. Mis moodustab umbes kolmandiku MiG-3-de koguarvust nõukogude läänepoolsete sõjaväeringkondade õhujõududes...

Lennuväe peamine komponent pole mitte lennukid, mitte lennuväljad, mitte lennukitehased, vaid lendurid. Lõpetades elutute asjade loendamise, püüame nüüd puudutada ka küsimusi, mis on seotud nõukogude lendurite lennu- ja taktikalise ettevalmistuse tasemega. See teema on erakordselt keeruline. Esiteks on „ettevalmistuse taset“ raske hinnata mingite arvuliste parameetritega, mis võimaldaksid teha ratsionaalseid, aga mitte spekulatiivseid hinnanguid. Teiseks on isegi lihtsaimat informatsiooni nõukogude lendurite lennutundide ja „koonuse“ pihta tulistatud padrunite arvu kohta raske leida. Aastakümneid kordas nõukogude ajalookirjandus ühtesid ja samu deklaratsioone „Luftwaffe ässadest, kellel oli kaheaastane sõjakogemus“ ning „nõukogude noortest rohelistest poisikestest lenduritest“, kellel oli „10 tundi lennupraktikat“.
5.novembril 1940.a kinnitati Rahvakomissaride Nõukogu määrus Nr.2265-977 „Punaarmee Õhujõudu-dest“, mille kohaselt nähti ette viia NSVL õhujõudude arvukus 1941.aasta lõpuks 32432 lennuki ja 60 tuhande lennuekipaažini. Viimane arv näeb välja täiesti irratsionaalne. Kõikide maade lennuvägedes planeeritakse lennukite arv suuremana kui lendurite arv. Ja on selge, mispärast. Lennuki kaotus ei too õnneks alati kaasa lenduri kaotust. On olemas langevari, on olemas võimalus vigastatud lennukiga hädamaandumiseks. Selgitame öeldut konkreetse näitega: saksa hävitajate eskaader JG 54 kaotas Idarindel nelja sõja-aastaga 2135 lennukit ja „ainult“ 416 pilooti. Mida siis pidas silmas sm.Stalin, planeerides „toota“ kaks ekipaaži ühe lennuki kohta? Kas tõesti muu maailma jaoks kujuteldamatut olukorda 1942.a suvel, mil lendurid saadeti jalaväkke? Tasub ka märkida, et seda RKN 5.novembri määrust ei võetud vastu „äärmise vajaduse“ olukorras – Punaarmee ÕJ ridades juba oli 37558 lendurit! Neid numbreid tasub võrrelda inglaste omadega, kus Kuninglikes Õhujõududes oli enne „lahingut Britannia pärast“ kõigest 1434
hävituslendurit!
Tuleb konstanteerida, et lennuekipaažide ettevalmistamisel aeti taga kogust, mitte kvaliteeti. Ja kuigi nõukogude õhujõudude õppeasutuste lennukipark võimaldas teoreetiliselt üheaegselt välja õpetada kuni 50 tuhat (!) kursanti, oli sellistes kogustes kõrgeklassiliste spetsialistide ettevalmistamine võimatu. Igal pool ja alati! RKN-i määrus Nr.2265 väljendab kontsentreeritud kujul ideed luua „õhujalavägi“, mis „varjutab taeva“ vaenlase kohal mitte ülekantud, vaid otses tähenduses.
Üks määrus tõi endaga vältimatult kaasa ka teise (RKN määrus Nr.368-167 22.veebruar 1941.a), millega seati sisse sõjaväelendurite „kiirettevalmistuse“ süsteem. Kuid isegi see äärmiselt avantüristlik dokument nägi ette mitte kurikuulsad „10 lennutundi“, vaid 13 kuud õppeaega (9 kuud sõja ajal) ja 50-54 õppelennutundi enne lenduri saatmist riviväeossa. Aastaseks lennumahuks riviväeosades määrati 160 lennutundi, millest 20 olid ette nähtud õppusteks koos maavägedega. Meie uuringu jaoks on kõige olulisem selle määruse kuupäev – 22.veebruar 1941.a. Lihtne matemaatiline arvestus näitab, et selliseid „kiirettevalmistuslendureid“ ei saanud nõukogude lennuväes juunikuuks olla mitte ühtegi! Kõik kaeblemised selle üle (mida olid „perestroika“ ajal täis kõik ajalehed ja ajakirjad) näitasid kas autorite rumalust ja teadmatust või olid mõeldud teadlikuks lugejate desinformatsiooniks.
Kas need lendurid, kes teenisid enne sõda läänepoolsetes sõjaväeringkondades, olid „vähekogenud poisikesed“?
„Polgu juhtkonna, eskadrillikomandöride ja lülikomandöride seas olid Leningradi sõjaväeringkonna väeosadest pärit ohvitserid. Neil kõigil oli suur teenistusalane ja sõjaline kogemus, mis oli saadud Hispaaniast, Hassani järve lahingutest, Halhin-Golist, sõjast valgesoomlastega... Peaaegu kõigil olid valitsuse autasud. Näiteks polgukomandör polkovnik N.F.Jefimov oli autasustatud Lenini ja Punalipu ordeniga, polgu tüürimees major G.I.Gabunia oli autasustatud kahe Punalipu ordeniga. Ka olid valitsuse autasud eskadrillikomandöridel, nende asetäitjatel ja tüürimeestel“. Mis polk see selline oli? Eriline, haruldane, eliitne? Ei, jutt käis 202. PLP-st (pommituslennuväe polk). See oli nn „formeerimisel olev“ lennuväepolk, mis polnud isegi kirjas nõukogude lennuväeosade tabelis (Ptk.20). Lugejal tuleb uskuda autorit selle koha pealt, et kõikide 1941.aasta suve õhulahingutest osavõtjate mälestustes on kirjas märkused selle kohta, et polgu (või eskadrilli-)komandöri rinnal säras Punalipu (Lenini, Punatähe) orden, mille ta oli saanud lahingute eest Hispaanias, Hiinas, Soome sõjas...
Viimati muutis Troll, 22 Jaan, 2008 1:11, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

96
Kõik saab selgeks võrdlustes. Võib kaua vaielda selle üle, kui suur või kui kasulik oli lahingukogemus, mis saadi Hispaanias, Hiinas, Halhin-Golis ja Soomes. Kuid on vaidlematagi selge, et prantsuse lenduritel ja nende komandöridel polnud 1940.aasta mais isegi neid tagasihoidlikke lahingukogemusi: kaheksa kuud kestnud „veidra sõja“ jooksul tulistasid prantslased harvades kokkupõrgetes vaenlasega alla 88 ja kaotasid ise 63 lennukit. Neid „lahinguid“ ei saa võrrelda isegi Halhin-Goliga, kus nõukogude lendurid tulistasid alla vähemalt (minimaalselt) kaks korda rohkem lennukeid. Mis aga puutub Soome sõda, siis seal oli nõu-kogude lennuväe aktiivsus (üle 84000 lahingulennu, neist kolmveerand 1940.a. veebruaris) võrreldav näiteks grandioosse õhuheitlusega Kurski lahingus (89300 lahingulendu 12.juulist 23.augustini 1943) või liitlaste maabumisega Normandias 1944.a. juunis. Seepärast ei tule imestada, et Saksamaaga alanud sõja alguseks oli rohkem kui 3000-l nõukogude lenduril olemas isiklik lahingukogemus. See moodustas peaaegu poole läänepoolsete sõjaväeringkondade lennuekipaažide arvust (kuigi muidugi mitte kõik lahingukogemu-sega lendurid ei asunud läänes, olid ju olemas ka Kaug-Ida rinne, Moskva õhukaitse jne)...
Palju tähtsam on nõukogude lendurite lahingukogemuse võrdlemine mitte tulevaste (ja ootamatute) liitlastega, vaid vaenlasega – Luftwaffe pilootidega. Muidugi, kahe sõja-aastaga sai saksa lennuvägi (kusjuures kõikidel tasemetel – lendurid, komandörid, tehniline personal) tohutu praktilise sõjapidamise kogemuse. Ilma igasuguse kahtluseta oli just see kaasaegse õhusõja pidamise kogemus Luftwaffe lahingu-potentsiaali tähtsaim osa. Ilma igasuguse kahtluseta ei saanud nõukogude lendurid kolme sõjakuuga vähearvulise ja tehniliselt mahajäänud „valgesoome“ lennuväega sõdides nii väärtuslikku kogemust. Need on vaieldamatud faktid ja autoril pole mingit kavatsust neid vaidlustada ja kahtluse alla seada.
Kuid teenimatult unustatud on „medali teine külg“! Sõjas ei ole võimalik saada tasuta „haridust“. Tohutu lahingukogemuse eest, mille sakslased said lahingutes Prantsusmaa ja Inglismaaga, tuli Luftwaffel maksta lendurite eludega – selle kogemuse elavate kandjatega! Arvud, mis iseloomustavad Luftwaffe lendurkoosseisu kaotusi, on muljetavaldavad. Näiteks oli 1940.a. oktoobriks hävitajagrupis III/JG 52 esialgsest koosseisust alles 4 lendurit (s.o üks kümnest!). „Lahingus nii ja naa pärast“ ületasid Luftwaffe lendavkoosseisu kaotused 5 korda Kuninglike Õhujõudude omi. Ja see on täiesti seletatav: alla tulistatud inglise lendur maandus langevarjuga või tegi hädamaandumise omal territooriumil, aga saksa ekipaaž sattus samas olukorras vangi. Tulemusena moodustasid JG 51 (see oli üks kolmest eliitseks peetud Luftwaffe hävitajaeskaadrist) kaotused lendurites „Barbarossa“ alguseks 116 pilooti s.o võrdusid peaaegu kogu eskaadri esialgse koosseisuga!
Kokku kaotas Luftwaffe kahe mittetäieliku aastaga (1.septembrist 1939 kuni 22.juuni 1941.a) lennu-koosseisust 18533 inimest, sealhulgas 13535 tapetute ja teadmata kadunutena ning 4998 haavatutena. Need arvud, viitega Luftwaffe kindralkortermeistri andmetele, avaldati Nõukogude Liidus juba pool sajandit tagasi, kuid, ma kardan, neisse suhtutakse veel nüüdki kui „sensatsioonilistesse ja skandaalsetesse“. Võttes arvesse, et saksa hävitajagrupi lendavkoosseisu kuulus 40-45 inimest ja pommitajagruppi umbes 200 (saksa pommitaja ekipaaži kuulus 4-5 inimest), tuleme me järeldusele, et 22.juuniks 1941.a võrdusid ainuüksi taastumatud kaotused kõigi Luftwaffe lennugruppide maksimaalse isikukoosseisu arvuga! Peale selle oli veel 5ooo inimest saanud haavata ning mitte kõik ei pöördunud haiglast tagasi lennukikabiini.
Kuna selliste tohutute kaotuste juures saksa lennuvägi siiski veel eksisteeris, siis on sellele vaid üks seletus – 22.juuniks 1941.a istusid lennukikabiinis peamiselt noored, kiirkorras ettevalmistatud „hitler-juugendi“ kasvandikud, kes asendasid hukkunuid - kogenuid ennesõjaaegse ettevalmistusega lendureid. Mõningase ettekujutuse nende lendurite ettevalmistuse taseme ja tempo kohta annab see fakt, et 22.juunil 1941 hukkusid kuus „messerit“ hävitajate grupist II(Sch)/LG-2 – need ei suutnudki nõukogude piiri ületada, vaid purunesid Suwalki lennuväljalt õhku tõustes. „Schulengruppe“ – see tähendab umbes õppe-lahingu grupp. Jah, „messeril“ oli halb komme stardis kergesti kummuli keerata, kuid ajada kuus masinat 38-st ühe päevaga puruks...? Tervikuna sai kahe esimese aastaga lennukoolides surma 1924 kursanti ja veel 1439 haavata. Peale selle sai juba riviväeosades avariides ja katastroofides surma 1609 ja haavata 485 lennukoosseisu kuuluvat inimest.
Nende kuivade numbrite illustreerimiseks võib tuua järgmise näite. „Lahing nii ja naa pärast“ suuremate võitluste lõppedes olid üheksa paremat saksa pilooti: Balthazar, Wick, Galland, Joppien, Mölders, Mayer, Müncheberg, Oesau, Schöpfel. Ainult kolm neist: Mölders, Oesau ja Joppien võtsid osa õhulahingutest Idarindel „Barbarossa“ alguses. Neli neist – Galland, Balthazar, Müncheberg ja Schöpfel – jätkasid võitlust läänes inglastega, aga kaks – Wick ja Mayer – olid selleks ajaks juba hukkunud...
22.juunil 1941 kohtusid ellujäänud saksa ässad nõukogude – nagu kirjutati ühes uuemas raamatus - „mitteadekvaatsete asjaarmastajatega“. Sõja esimene päev ei olnud nõukogude lennuväele – pehmelt öeldes – kõige õnnestunum. Kuid sellest hoolimata lõppes 22.juunil hävitajate eskaadri JG 27 komandöri Schellmanni (Hispaania ja kõigi järgnevate kampaaniate veterani) elutee. Samal päeval tulistati alla veel üks kogenuim Luftwaffe piloot – hävitajate grupi II/JG 53 komandör Bretnunz (ta suri saadud haavadesse nelja päeva pärast). Baltika kohal sai allatulistatud Ju-88-s raskelt haavata polkovnik Reithel pommitajate eskaadrist KG-77. Samal esimesel päeval sai haavata pommitajategrupi I/KG-3 komandör Heinze. Järgmisel päeval tulistati nõukogude hävitajate poolt alla pikeerijate grupi I/StG-2 komandör Hitschold ja hävitajategrupi II/JG-51 komandör Fozo (kaks viimast jäid ellu ja leiti pealetungivate saksa vägede poolt).
Loomulikult, 22.juunil 1941.a. alles algas kogenud, hästi ettevalmistatud lennuväekaadrite „välja-langemine“. 2.juunil 1942.a konstanteerib Edelarinde ÕJ juhataja oma käskkirjas, et „vaenlane saadab lahingusse nõrgalt ettevalmistatud lendureid. Vastase allatulistatud ja vangi võetud lendurite seas on „verisulis“ piloodid, kes on peale lennukooli sooritanud ainult 1-2 lendu. Vangilangenute tunnistuste kohaselt moodustavad sellised „rohelised“ kuni 50% fašistlike õhujõudude lennukaadrist.“ Nende „protsentide“ suuruse üle võib vaielda, kuid on tõsiasi, et enamik nõukogude lennuväe lennukaadri ettevalmistusega seonduvaist probleemidest olid sama omased ka meie vastasele, kes oli tõmmatud pikaajalisse õhusõtta paljudel rinnetel.

Veel üheks püsivaks müüdiks, milleta ei saa läbi enamik 22.juuni sündmuste kohta kirjutatud raamatuid, on dogma „tehnika mitteomandamisest“. Pidevad pseudoajalooliste teoste lugejad juba teavad, millest jutt käib. Ülejäänutele selgitame, et kõige moodsam „tõde sõja alguse kohta“ on selline: I-16, SB ja DB-3 tüüpi lennukeid ei maksa arvesse võtta, kuna need on „vananenud“. Kuid ka uusimaid MiG-3 ja Pe-2 ei tasu arvestada – kuna lennukoosseis „ei jõudnud neid omandada“ s.o nendega lendamist selgeks õppida. Null pluss null võrdub nulliga – ja kogu mitmetuhandeline nõukogude lennuvägi haihtub. Nagu uni, nagu hommikune udu...
Selle müüdi püsivus pole juhuslik – selles on oma tõetera olemas. Võrreldes viimse pisiasjani tuttavate „išakkide“ ja SB-dega olid uued lennukid muidugi harjumatud ja nõrgalt tundma õpitud.
See on fakt. Aga hinnata seda fakti tuleb meie arvates ikka ja jälle sellest universaalsest kriteeriumist lähtudes: „Kõik selgub võrdluses“! Võrreldes rahuaja normide ja tingimustega olid need kolm sooja kuud (aprill, mai, juuni), mis olid nõukogude ÕJ käsutuses enne sõda, tõesti vähe uue sõjalennuki omandamiseks. 686 lendurit, kes olid 22.juuniks selgeks õppinud MiG-3-e ja 156 lendurit, kes olid 22.juuniks omandanud JAK-1-e – ju oli siis seda tõesti vähe. Kui võrrelda neid selle tohutu uute lennukite hulgaga, mis 1941.aastal lennukitehastest välja voolas (1941.a lasti välja 3100 MiG-3, 2463 LaGG-3 ja 1354 JAK-1 tüüpi lennukit). Muide, need arvud – 686 ja 156 – on võetud korduvalt tsiteeritud V.I.Aleksejenko teosest, kes eriti „demokraate“ ei armasta.
Nüüd vaatame neile kolmele soojale kuule sõja vajadustest lähtuvalt. Kuidas, millistest tähtaegadest lähtuvalt toimub sõja ajal lennuüksuste ümberrelvastamine ja lendurite ümberõpe? Kas siis üleminek I-16-lt MiG-3-le oli ainuke selline tegevus kogu sõja jooksul? Kas siis kogu ülejäänud lennuvägi (nii meie kui ka teiste riikide oma) sõdis kuus aastat (1939-1945) ühtedel ja samadel lennukimudelitel?
Mõned Põhjalaevastiku ÕJ hävitajapolgud relvastusid sõja jooksul ümber 5-6 korda: algul „išakkidelt“ „Hurricanele“, siis JAK-1-le, siis „Kittyhawk“-le, siis „kobradele“ ning sõja lõpus La-7-le. Ning kui kaua siis võttis aega lendurite ümberõpe – kas 1 aasta ühele lennukile?
Vaatame, kuidas olid lood meie liitlastel. 1940.a. mais käis prantsuse hävituslennuväe ümberrelvastumine „käigu pealt“, kõige pingelisemate õhulahingute ajal. Kolme nädalaga – 10.maist kuni 5.juunini – relvastati ümber: „Dewoitine“ D-520 peale – kolm gruppi (GCII/3, GCII/7, GCIII/3; „Bloch“-152 peale – kaks gruppi (GCII/6 ja GCII/9); „Hawk“-75 peale üks grupp (GCIII/2).
Eriti tasub pöörata tähelepanu „Dewoitine“ D-520-e omandamise tempole. Kõige esimesed sellised masinad saabusid riviväeosadesse 1940.a aprillis(!). 10.maiks oli neid 36 tükki. Kuni vaherahuni anti prantsuse õhujõududele veel kolmsada D-520, millega relvastati kolm ülalnimetatud gruppi (polku). Võideldes nende hävitajatega, tulistasid prantsuse lendurid alla 108 saksa lennukit, kaotades ise 54. Veel 31 „Dewoitine“ purunesid avariides. 6.juunil 1940.a. tulistas sub-leitnant Pommier Layragues GCII/7 koosseisust alla tol momendil parima saksa hävituslenduri Möldersi (too pääses langevarjuga). Siis tulistas prantsuse lendur alla veel ühe “messeri”, mille järel tal lõppes laskemoon ja sakslased lasksid ta alla. See mehine lendur hukkus “Dewoitine” kabiinis, kuhu ta istus alles mõne nädala (või isegi mõne päeva) eest…
Tehase Nr.1 sõjaväeesindajate aruannete järgi algas massiline MiG-3 saatmine lääneringkondade lennupolkudesse 1941.a jaanuaris. Millega siis tegelesid kõigi tasandite lennuväejuhid, kui uus lennuk veel juunikuu teiseks pooleks osutus “täiesti omandamatuks”? Ja millal selgus see kurikuulus “omandamatus” – kas 22.juunil 1941.a või pool sajandit hiljem, kui lennuväe hävingule oli vaja leida järjekordne “objektiivne” põhjus?
Kõige üllatavamaks Stalini totalitaarse süsteemi juures oli see, et igal pool polnud ühesugust, kõigile üldist (totaalset) korda. Seal, kus oli asjalik komandör, käis temale alluvas lennuväeosas hommikust õhtuni kibe töö. Näiteks lendur N.I.Petrovi jutustus (31.HLP, 8.SLD, Balti SRK):
“…Lennati palju. 1940.a. sügisel hakati õppima uut lennukit MiG-1…See erines paljuski I-16-st, seepärast tuli meil hommikust õhtuni õppida tundma mootorit ja lennukit, eksplutatsiooni instruktsioone ja lennutehnikat. Saabusid katselendurid, kokkupandud lennukitega lennati. Neid juhtis katsetaja Stefanovski, kes selgitas lennuki MiG-1 piloteerimistehnkat, näitas, mida jälgida jne. Mäletan, kuidas nägime vaeva. Lennuõnnetusi ei olnud, aga eeldusi nendeks küll…Pole midagi – saime hakkama. Ja enne Suurt Isamaasõda juba valdasime vabalt. Alates aprillist 1941.a olime juba valvekorras uute lennukitega MiG-1…Aprilli lõpus alustasime tugevdatud treeningut lüli koosseisus, koonuse pihta laskmises, õhulahingutes…Sagenesid öised lennud lüli koosseisus kooslennatuse treenimiseks…”
P.I.Tsupko, pikeeriva pommitaja Ar-2 komandör meenutab:
“…Me saime vastavad instruktsioonid ja metoodilised juhendid pommiheitmise kohta pikeerimiselt. Kuid üks asi on lugeda paberilt, teine asi teha sama asja õhus…Meie õppelennnud sarnanesid rohkem katse-lendudele. Peale igat lendu koguti meid kokku ja analüüsiti vaatlejate ning ekipaaži aruannete põhjal minutikaupa pilootide ja laskurite tegevust...Polügoon asus Belovežje ürgmetsas lagendikul. Seal oli lubjaga maapinnale joonistatud tankide, autode ja suurtükipatareide kujutised. Neid sihtmärke me siis pommitasimegi tsementpommidega. Iga lennuga suurenesid meie oskused ja meisterlikkus. 1941.a. kevadeks valdasime me sellist pommiheitmist juba üsna kindlalt…
Ja samal ajal kirjutati teises väeosas teise asjaliku komandöri peale kaebusi ja süüdistati teda spioneerimises Sansibari kasuks. Kolmandas väeosas “võitles” komandör avariilisusega, mistõttu pidid lendurid õppelendude asemel tuupima pähe mootori AM-38 silindri läbimõõtu ja kolvikäigu pikkust (see pole anekdoot, see juhtus 4.Ründelennuväepolgus). Tegeleti ka päris veidrate asjadega:
“…Sel korral pidime me alustama üksikvõitleja riviettevalmistusega, näitama, kuidas me kamandame jagu…Algas ettevalmistus. Oma jakku ma valisin 11 pikka kasvu võitlejat pikkusega 175 kuni 180 cm. Ja hakkasime pihta… Riviettevalmistus, poliitõppused, relvade puhastus ja rivis käimine lauluga…Ja nii iga päev, terve kuu jooksul…Üks asi tekitas mulle piinlikkust – komandode andmine ei kukkunud mul just hästi välja. No ei olnud häält. Ja siis otsustasin ma häält treenida: regulaarselt läksin sopkadele ja karjusin. Just karjusin, nii kõvasti kui suutsin, siis deklameerisin luuletusi, karjusin käsklusi jne…
…Pärast hiilgavat võitu riviettevalmistuse võistlusel tuli mulle uus mure. Nüüd pidime komandöri juurde ilmuma “täies vormis”. Aga “täies vormis” tähendas koos saabli ja kannustega. Jälle probleem! Riputasin saabli külge ja oleksin peaaegu kukkund: tolknes mul jalge vahel. Et hoida enda kui parima rivimehe kuulsust, tuli mul iga päev treenida. Seda ma ka tegin iga päev oma kabinetis…”
Lugupeetud lugeja, mis te arvate – mille kohta SEE käis? Niimoodi jutustab oma memuaarides kahekordne Nõukogude Liidu Kangelane, väljapaistev katselendur, lennuväemarssal E.J.Savitski sellest, kuidas ta 1941.a kevadel raiskas terve kuu aega riviettevalmistuseks ja karjumisele. Aga missugusel ametikohal oli 1941.a kevadel 28-aastane kapten Savitski? Vastame – ta oli 29.hävituslennuväediviisi komandör! Aga kes oli see idioot – teist sõna ei leia – kes 1941.a. kevadel sunnib lennuväediviisi komandöri tegelema jao rividrilliga ning käseb tal lennuväljal ringi käia saabli ja kannustega? See oli Kaug-Ida rinde juhataja, Kodusõja kangelane, armeekindral Apanassenko. Räägitakse, üks parematest…
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

97
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk22.pdf

Peatükk 22

Löök lennuväljade pihta –
teooria ja praktika

Meie uurimus jõudis lõpuks kõige tähtsamani - püüame kindlaks teha, mis siis juhtus nõukogude lennuväega 1941.a suvel. Absoluutne enamus vanu ja uusi ajaloolasi (kaasa arvatud V.Suvorovi arvukad pooldajad ja raevukad kriitikud) ei näe siin isegi teemat, mida uurida. Mis siin uurida on? Iga koolipoiss teab peast selliseid manamisi: „22.juuni koidikul...ootamatu löögiga 66 lennuvälja pihta...kaotatud 1200 lennukit, neist 800 – otse maapinnal...“ Kõikides sõja algust puudutavates tekstides – ajaleheartiklist kuni paksude monograafiateni – on need numbrid sees. Ärme esialgu süveneme ajalukku, vaid pöörame tähelepanu ainult aritmeetikale, mis juba iseenesest kutsub esile hämmelduse.
Ametlik saksa ülemjuhatuse teadaanne väitis, et sõja esimesel päeval tulistasid saksa lendurid alla 322 nõukogude lennukit, nõukogude ajaloolased aga väidavad üksmeeles 400 (1200 – 800 = 400). See on enneolematu juhtum lennuväe ajaloos, kus hävituslendurid (normaalse kolmekordse suurendamise asemel) teatavad väiksema arvu võite kui vaenlane ametlikult tunnistab! Sellel paradoksil on kaks võimalikku seletust. Esimene on äkiline tagasihoidlikkuse puhang, mis tabas saksa lendureid 22.juunil 1941. Teine variant on, et nõukogude „ajaloolased“ said aastaid hiljem korralduse kanda maha täpselt üks kolmandik väljamõeldud kaotustest.
Edasi.Võrreldes arvu 1200 nõukogude lennukite üldarvuga lääne sõjaväeringkondades (SRK) tuleb välja, et 87% (kuus seitsmest) lennukitest jäi selle „ootamatu kallaletungi“ järel terveks. Lendavkoosseisu – aga see on peamine osa võitlusvõimelisest lennuväest - kaotused olid (protsentuaalselt) hoopis tühised. Kuidas said siis sellised kaotused olla katastroofilise purustamise põhjuseks? Järgmisel päeval pärast kurikuulsat „kaotatud 1200 lennukit, neist 800 – otse maapinnal...“ ületasid nõukogude õhujõud endiselt vastast mitmekordselt. Kunas ja mismoodi siis sai Luftwaffe absoluutse ülekaalu õhus?
Edasi, 66 lennuvälja – kas need olid siis KÕIK läänepoolsete SRK-de lennuväljad? Või vähemalt suurem osa neist? Tegelikult aga osalesid esimeses löögis nõukogude lennuväljade pihta 868 lennukit (637 pommitajat ja 231 hävitajat), mis ründasid mitte 66, vaid 31-te lennuvälja. Aga olgu, ärgem norigem nõukogude ajaloolaste pisikeste „apsakate“ kallal. Püüame parem selgust saada lääne SRK-de lennuväljade süsteemis ja arvus.
Lennuväljade arvude kohta käivad numbrid klapivad harva isegi ühe ja sama autori ühes raamatus. Tõenäoliselt on see seotud sellega, et 2-tonnise stardikaalu ja 130 km/h maandumiskiirusega lennukite epohhil oli see mõiste „operatiivlennuväli“ ise küllaltki laialivalguv. Suvel kõlbas selliseks lennuväljaks iga enam-vähem sile väli pärast vähest korrastamist. 1940.a. sügisel võeti vastu otsus viia lennuväljade arvukus nõukogude õhujõududes kolmeni iga lennuväepolgu kohta (1 põhiline ja 2 operatiivlennuvälja). Seda otsust, nagu ka tuhandeid teisi samasuguseid partei ja valitsuse otsuseid riigi ettevalmistamiseks Suureks Sõjaks, viidi edukalt täide. Monograafia „1941 – õppetunnid ja järeldused“ autorid teatavad, et „kokku oli piiriäärsetes SRK-des 116 lennuväepolgu kohta 477 lennuvälja (95 põhilist ja 382 operatiivset)“
Nende vapustavate tunnistuste juurde esitatakse tabel Nr.5. Pisikeste tähtedega teatatakse, et need andmed – 95 põhilist ja 382 operatiivset – kehtivad 1.jaanuari 1941.a kohta! Aga jaanuaris puhuvad NSVL-s tuisud ning kevadel hakkab pihta aktiivsete ehitustööde periood. Samas tabelis Nr.5 teatatakse, et erinevas valmidusastmes oli veel 278 ehitatavat lennuvälja.
Muuseas, kõige suuremaid kaotusi kandnud „ootamatust löögist 26 (66 – see on kõikidel rinnetel kokku. – M.S.) lennuvälja pihta“ Lääne Erisõjaväeringkonnas (ESRK) oli tabel 5. järgi 29 põhilist, 141 operatiivset ja 55 ehitatavat lennuvälja. Ja seda ikka selle 1.jaanuari seisuga. Kuus kuud hiljem oli kindlasti suur osa neist „ehitatavaist“ juba valmis saanud. Balti ESRK-s oli 15 lennuväepolgu kohta vähemalt 70 lennuvälja, neist 21 põhilist ja 49 operatiivset.
Äärmiselt liialdatud on ka kuulujutud selle kohta, nagu oleks enamus lennuväljadest olnud „suurtükilasu kaugusel piirist“. Otse piiri ääres (20-30km vöönd) olid ainult hävituslennuväepolkude operatiivlennuväljad – ja see oli täpselt samamoodi ka sakslastel. Varem (ptk.7) tõime ära 41-42.aasta käskkirjad, kus hävituslennuväe komandöridelt just nõutakse kategooriliselt lennuväljade rindele lähemale viimist (sama 20-30 km rindest). Isegi kõige enam kaotusi kandnud Lääne ESRK-s ei sattunud ükski lennuväli suurtükitule alla – ja see oleks ka võimatu olnud. Põhjus oli lihtne – Wehrmachti selle aja põhilised suurtükisüsteemid ei tulistanud nii kaugele, aga üksikuid suure võimsusega suurtükiväeosi kasutati hoopis teiste sihtmärkide tulistamiseks. 9.SLD (SLD = segalennuväediviis, kus olid nii hävitajad kui ka pommitajad) baaslennuväljad asusid Belostoki ja Zabluduvi juures (80 km piirist), Rossi juures (170 km piirist) ja Belskis (40 km piirist). Mis puudutab Lääne ESRK pommitusdiviise (12. ja 13. PLD), siis need baseerusid hoopiski Vitebski, Bobruiski ja Bõhhovi rajoonis, umbes 350-400 km piirist. Sakslased, muideks, tõid oma pommituseskaadrid palju lähemale...
Edasi. Mõnedes eriti paksudes raamatutes tuuakse veel ära selle arvu (1200 hävitatud lennukit) selline šifreering: „seal hulgas 11.SLD – 127, 9.SLD – 347, 10.SLD – 180 lennukit“. Teiste sõnadega kaotati ainult kolmes Lääne ESRK lennuväediviisis üle poole (654 lennukit) esimesel päeval kaotatud lennukitest. Miks? Muidugi, ühesugused on ainult telefonipostid, kuid ei saanud ju üks kogu Punaarmee jaoks üldine põhjus – ootamatu kallaletung – põhjustada nii erinevaid tulemusi! Kui kogu häda juhtus sellepärast, et Stalin (kartes anda Hitlerile ettekäänet kallaletungiks) keelas vägede lahinguvalmidusse viimise, miks siis selle kurja (või rumala?) käsu tagajärjed avaldusid nii erinevalt?
Veel kaalukamaks osutus just nende kolme diviis „panus“ nõukogude lennuväe „maapinnal hävitamisse“. Asi on selles, et üldlevinud arvuks (allpool me arutame selle tõepärasust) Lääne ESRK õhujõudude kaotustest lennuväljadel (s.o maapinnal) on 528 lennukit. Ükski paljudest autoritest pole seda arvu kuue Lääne ESRK lennuväediviisi vahel „lahti šifreerinud“. Kui arvestada seda, et 12.PLD (pommituslennuväediviis) lennuvälju Vitebskis ja 43. HLD (hävituslennuväediviis) lennuvälju Oršas ei rünnatud üldse esimesel päeval ning 13.PLD (Bobruiski kant) juhataja Polõnini memuaaridest tuleb välja, et tema väeosa kaotas 22.juunil maa peal 2 lennukit, siis järeldub sellest, et praktiliselt kõik Lääne ESRK lennuväe maapealsed kaotused jagunesid just 9. ,10. ja 11. SLD vahel. Teiste sõnadega tuli kaks kolmandikku ( 526 lennukit 800-st) „rahulikult magavatel lennuväljadel“ kaotatud lennukitest kolme diviisi peale.


Kolm kahekümne viiest

Tegelikult oli diviise tunduvalt rohkem. Nagu täiesti põhjendatult kirjutavad monograafia „1941.aasta – õppetunnid ja järeldused“ autorid, „oli nõukogude õhujõudude läänepoolses grupeeringus 48 lennuväediviisi“. Kuid jättes sellest nimekirjast välja Leningradi SRK ÕJ diviisid, suur hulk uusi formeeritavaid diviise, kauglennuväediviisid (mis juba oma asukoha tõttu ei saanud sattuda esimese löögi alla) jõuamegi kõige minimaalsema arvu juurde – 25 lennuväediviisi.
Nõustuge, austatud lugeja, kuidagi veider loogika tuleb välja! See, mis juhtus kolmel objektil 25-st, loetakse tüüpiliseks, aga see mis juhtus ülejäänul (või õieti – mis ei juhtunud) 22-l objektil 25-st (või isegi 45-l juhul 48-st), see loetakse harvaks erandiks, mida ei tasu isegi meenutada!?
Kuid ka sellega ei piirdu 22.juuni ajaloolis-aritmeetilised mõistatused! Needsamad 9. , 10. , 11. segalennuväediviisid, mis asusid Grodno, Belostoki ja Bresti rajoonis, kujutasid endast tegelikult suuri hävituslennuväe koondisi. Nende koosseisus oli 10 hävituslennuväe polku, 450 hävituslendurit, relvastuses oli (1.juuni seisuga) 616 hävituslennukit, millest 520 oli lahingukorras. See oli poolteist korda rohkem kui oli hävitajaid nende vastas seisvates Luftwaffe lennugruppide koosseisus (2.Õhulaevastik). Selline lennukite „üleküllus“ tekkis ümberrelvastumise pärast. 9.SLD koosseisus olevas neljas hävitajate polgus (206 lendurit) oli lisaks 237-le uhiuule „migile“ veel 130 „vana tüüpi“ hävitajat (I-16, I-153). Rünnata lennuvälja, kus baseeruvad hävitajate polgud, on sama ohtlik kui torkida kepiga herilasepesa. Mispärast siis just need hambuni relvastatud diviisid kandsid kõige suuremaid kaotusi? Kas poleks juba aeg esitada küsimust – aga kes õieti nägi pealt seda nõukogude lennuväe (või vähemalt Lääne ESRK lennuväe) hävitamist „esimese löögiga lennuväljade pihta“? Kustkohast õieti võeti see veider hüpotees, mida nüüd juba aastakümneid topitakse meile vaieldamatu aksioomina?
„Belostoki eendi“ territoorium, kus asetsesid 9., 10. ja 11. SLD, loovutati korratult taganeva Punaarmee poolt sõja esimese 3-4 päeva jooksul. Vähesed allesjäänud dokumendid jutustavad meile hirmsa pildi palju-tuhandelise armee lagunemisest:
„...jalavägi on demoraliseeritud ja ei osuta kaitses vastupanu. Korratult taganevaid allüksusi, aga ka terveid väeosi, tuli rindele tagasi pöörata kõikide astmete komandöride jõupingutustega, kuigi need pingutused ei andnud sageli (isegi relvadega ähvardades) tulemusi...
...28.laskurkorpuse ja 14.mehhaniseeritud korpuse segipaisatud väeosad, kes ei jõudnud end korda seada, ei pidanud sellele rünnakule (mida toetas suur hulk lennuväge) vastu ja alustasid taganemist Jaselda jõe taha, see taganemine muutus paaniliseks põgenemiseks...
...vaenlane surub kaitse maha miinipildujate ning suurtükitulega, samuti ka lennurünnakutega. 20-s teede-ehituspolk ja üks koondpataljon põgenesid, suurtükiväelased on suures osas välja langenud. Kõik minu ressursid on ammendunud. Käskisin viimseni vastu pidada, kuid mul pole usku, et me suudame seda rajajoont hoida...
...kursantide pataljonid pidasid vapralt vastu, kandsid suuri kaotusi, sidet nendega pole. Rindele autodega saadetud koondpataljonid jooksid miinipildujatule ning lennurünnakute tõttu laiali. Sõjanõukogu isikliku sekkumisega taganemine peatati...
...läbi armee ala liiguvad lõppematu vooluna inimesed ja isegi väeosad. Peatati ja seati lahingukorda 301. haubitsapolk, millel on piiratud mürsuvaru. Tagalasse liikus 518. õhutõrjepolk, millel on uus tehnika, kuid mitte ühtegi mürsku...neljandat korda kannan ette, et armeestaabi šiffer on sattunud vaenlase kätte...
...garnisoni ainuke võitlusvõimeline üksus on tankikool. Ülejäänud koosseis kujutab endast paanika-tekitajatest tagalarotte, kes on olukorrast demoraliseeritud ning kelle sekka on pugenud suur hulk saksa luure agente...On esinenud komandöride ja võitlejate jooksupanekut, provokatsioonilist öist paanikat... 3.osakonna („eriosakond“) ja tribunali puudumine vähendab tunduvalt garnisoni niigi kehva võitlus- võimet. Peale selle pole tanke ega suurtükke...“
Kas tõesti sai keegi sellises enneolematu katastroofi olukorras (kus jäljetult kadusid kümned kindralid ja tuhanded tankid) koostada tõepärase hukkunud lennukite nimekirja, mis justkui olevat hävitatud löökidega õhust? Näidates ära nende lennukite täpsed kahjustused, tuues ära vaenlase lennuväe täpse rünnakuaja? Ja kui tõesti selline loetelu on olemas, miks siis seda pole näidatud möödunud kuue aastakümne jooksul? Miks siis keegi pole seda võrrelnud juba teadaolevate ja kõigile kättesaadavate Luftwaffe dokumentidega? Millel üldse põhinevad need „üldtuntud“ arvud „maapeal hukkunud lennukite kohta“?
Akadeemiliselt soliidses Koževnikovi monograafias nõukogude lennuväest Suures Isamaasõjas seisab pärast Läänerinde lennuväe kaotuste numbreid viide nende numbrite allikale. Kas teate missugusele? Viide populaarsele raamatule „NSVL-u lennundus ja kosmonautika“! See on umbes sama, kui viidata allveelaevade projekteerimise monograafias Jules Verne raamatule. Ning pange tähele, et kümnetel teistel (palju vähemtähtsatel) juhtudel toob Koževnikov ära viite arhiividokumentidele, nii nagu ongi ette nähtud sellise mastaabiga ajaloolises uuringus. Marssal G.V.Zimin kirjutab oma ÕJ kõrgemale juhtivkoosseisule ette nähtud raamatus „Taktika lahingulistes näidetes“ pärast traditsioonilist fraasi – „vaenlasel õnnestus hävitada kuni 1200 lennukit, neist umbes 800 lennuväljadel“ – viiteks propagandistliku raamatukese „Nõukogude lennuväe lahingukuulsus“.M.Voenizdat, 1953. Ja kõige selle juures on marssal Zimini raamatu lõpus mitmel leheküljel nimekiri viidetest Kaitseministeeriumi arhiivi (TsAMO). Vaevalt on see juhus. Tõenäoliselt lihtsalt pole muud, millega kinnitada legendi „1200, neist 800 lennuväljadel“.
Umbusklik lugeja sai tõenäoliselt juba pahaseks, ma loodan? „Kuidas pole muud? Ma ju lugesin omaenda silmadega kirjeldusi, kuidas 22.juunil hävitati lennuväljadel 5 minutiga kõik...“
Täiesti õige. Lugesite. Näiteks selline tekst:
„...Äkki rebestas mootorite möirgamine vaikuse Rovno kohal taevas. Videvikust libisesid välja kolm lennukit, ületasid madallennul lennuraja piiri ja suundusid pikkades ridades seisvate hävitajate poole. Sekundi pärast olid nad juba nende kohal ning lennukite kõhtudest vallandus kahekiloste kildpommide sadu.. Tulised killud tungisid tiibadesse ja keredesse, lõhkusid bensiinipaagid...Põleva bensiini leegid haarasid ühe lennuki teise järel. Kolm eskaadri KG-53 „Heinkel-111“ pöördusid laisalt ja sööstsid veelkord üle lennuvälja, valades põlevad rusud kuulipildujatulega üle, samal ajal kui jahmunud nõukogude lendurid oma vooditest üles hüppasid. Kahe minutiga lõppes 23.diviisi kui lahinguväeosa (autori rõhuasetus) olemasolu...Diviisikomandör polkovnik Vanjuškin seisis keset rususid ja nuttis...“
See sonimine peaks olema hästi tuntud lennunduse ajaloo huvilistele. Tänu oma „suurele kunstipärasusele“ tõlgiti see mitmesse keelde, sealt pöördus tänu „tagasitõlke“ meetodile tagasi Venemaale ja rändab nüüd mööda igasuguseid pseudoajaloolisi teoseid kui „autoriteetsete lääne ajaloolaste uuringute tulemus“.
Ärme hakkame norima pisiasjade kallal – mingit 23.lennuväediviis Rovno kandis Edelarindel (ja üldse läänepoolsetes SRK-s) ei olnud ja ka KG-53 „Heinkelitel“ (mis kuulusid 2.Õhulaevastikku ja asusid seega hoopis Läänerinde vastas Valgevenes) polnud 22.juuni hommikul Ukrainasse asja.
Ärme hakkame pead murdma selle üle, miks mitteeksisteeriva diviisi nutva komandöri perekonnanimi on sama kui reaalsel kodumaa reeturil Vanjuškinil (20.armee õhujõudude juhatajal, kes astus sakslaste teenistusse).
Palju tähtsam on muu – millal just „23.lennuväediviis“ lakkas olemast kui lahinguväeosa? Kas peale kolme pommitaja kaheminutilist rünnakut või tunduvalt varem?
Kahjuks pole paljud lugenud (või on lihtsalt unustanud) teist, sama ilusat teksti:
„...Rünnaku alla sattunud lennuväeosade isikukoosseis näitas üles visadust. Ohvitserid sööstsid lennukite juurde, vaatamata pommiplahvatustele ja ründelennukite kuulipildujatulele. Nad tirisid lennukid põlevatest angaaridest välja. Hävitajad sooritasid hoojooksu mürsulehtritest puretud väljal läbi suitsukatte ja vahetpidamatute plahvatushelkide. Mitmed lendasid siinsama uppi, sattudes mürsulehtrisse, teised paisati plahvatustega õhku ja langesid alla põlevate tükkidena...Ja siiski õnnestus mitmetel õhku tõusta. Pimedast meeleheitest ja vihast esilekutsutud mehisusega, jälgimata enam mingisugust plaani ja rivi, sööstsid nad üksiklahingutesse nõukogude lennukite vastu...“
Nii kirjeldas N.N.Španov oma kuulsas raamatus „Esimene löök“ nõukogude lennuväe rünnakut saksa lennuväljadele ja esimese löögi tagajärgi. Isegi vihatud hitlerlastel arvati olevat „visadust ja mehisust“. Olgugi esile kutsutud „pimedast meeleheitest“...
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

98

Kuulsusrikkas Kuibõševi lennundusinstituudis õpetati mulle peamist: hea vastus algab heast (s.o õieti formuleeritud) küsimusest!
Seepärast teeme kõigepealt kindlaks terminid. Mis asi on - lahinguväeosa? Mis asi on - sõjaväelennuväli? Kogu segadus (kui see on tõesti segadus, aga mitte tahtlik demagoogia) tekib meie arvates sellepärast, et mõiste „sõjaväelennuväli“ all mõistetakse kohta, kus seisavad sõjalennukid. Ja mõiste „lahinguväeosa“ all suurt relvastatud inimmassi. Jah, sellise „lahinguväeosa“ saab tõesti paari minutiga laiali ajada. Jah, sellisel „sõjalennuväljal“ saab tõesti hävitada kõik lennukid kolme „laisalt pöörava pommitajaga“. Või lasta need puruks kolme kuulipildujaga – duralumiiniumist kerest saavad harilikud jalaväe kuulipildujad kenasti jagu ning „põleva bensiini leegid haaravad ühe lennuki teise järel“. Aga veel võivad sellisele „sõjalennuväljale“ tulla poisikesed lähimast külast ja lihtsalt tikkudega mängides süüdata ning hävitada kõik „23.lennuväediviisi“ lennukid!
Tõelisel sõjaväelennuväljal ei saaks midagi ülalkirjutatut juhtuda. Sellepärast, et sõjaväelennuväli pole mitte suur põld seal seisvate lennukitega, vaid sõjaväeosa (lahinguväeosa) baseerumise koht. Väeosa aga elab ja tegutseb Määrustiku järgi, instruktsioonide ja eeskirjade kohaselt. Ning kõik on neis kirjas – kellel, mida, kus ja kuidas teha. Ning inimesed, kellel on kästud seda kõike teha, pole mitte ainult inimesed mundris, vaid nad on ka andnud Vandetõotuse s.o on enda peale võtnud väga tõsised kohustused. Vaat sellisel juhul muutub löök lennuvälja pihta ründaja jaoks väga tõsiseks ja ohtlikuks ettevõtmiseks.
Kuid võib-olla on rünnakukatsega seotud suur risk õigustatud? Äkki sellise löögi suur efektiivsus õigustab seda riski ja võimalikke suuri kaotusi? Kahjuks on juba sellise küsimuse esitamine paljude meelest imelik. Tänu pikki aastaid kestnud nõukogude propagandale on sellisest löögist kujunenud püsiv müüt kui superefektiivsest lahingutegevusest. Et taktikaline lennuväelöök vaenlase lennuvälja pihta on alati väga kasulik ja tulemuslik. Kuid see on ainult müüt! Miks?
Esiteks sellepärast, et iga lennuväe peamiseks ja kõige tähtsamaks osaks on lendurid, mitte lennukid. Löök lennuvälja pihta – ka kõige õnnestunum – toob ka parimal juhul kaasa vaid lennukite hävitamise. Aga lennukid on lennuväes (kordame seda sajandat korda) mitte midagi rohkemat kui kulumaterjal. Kuid ründav pool kaotab rünnakus mitte ainult lennukeid, vaid ka lendureid! Kusjuures kaotab pöördumatult – vaenlase lennuvälja kohal allatulistatud piloot saab surma või paremal juhul satub vangi. Nii seda kui teist kutsutakse sõjaväe keeles „pöördumatu kaotus“.
Teiseks on lennukit maapinnal hävitada palju raskem kui õhus. Lendav objekt on väga haavatav. Üksainus auk radiaatoris, juhusliku killu läbi vigastatud juhtimishoovastik, kuulipildujavalanguga väljarebitud tüürikate – ja kõik, lennuk hukkub! Aga samad vigastused, kui need saadakse maapinnal, viivad lennuki rivist välja vaid remondi ajaks. See on aga mõni päev või isegi mõni tund (meenutame eelpooltoodud Edelarinde remonditud lennukite arvu).
Kas see on palju või vähe – mõned tunnid? Oleneb ajast. Nüüdsel ajal, mil kasutatakse tuumarakette, võib mõne tunniga terve sõda läbi saada. Kuid Hitleri sõjakäik Itta ei saanud lõppeda mõne tunni või mõne nädalaga.“Barbarossa“ plaan nägi ette Wehrmachti väljajõudmise Arhangelsk – Astrahani joonele. Soovijad võivad ise gloobuse ja kalkulaatoriga relvastatult välja arvutada, kui kaua oleks aega võtnud jalaväel (aga see moodustas neli viiendikku Wehrmachtist) marssida Brestist ja Grodnost Arhangelski ja Astrahanini. Vaat sellepärast polnud ajutisel või isegi pidevalt korduval lennukite „rikkumisel“ printsipiaalset operatiivset tähtsust. Mida ka edukalt tõestasid nõukogude lennuväe löögid saksa lennuväljade pihta. See ei ole kirjaviga: nõukogude lennuvägi pommitas sõja esimestest tundidest peale saksa lennuvälju, seejärel soome omi ning hiljem ka sakslaste poolt hõivatud endisi nõukogude lennuvälju.
Kuulus Käskkiri Nr.2, millele kirjutas alla Kaitse RK Timošenko kell 7 hommikul 22.juunil 1941.a, nõudis muuhulgas:
„...Võimsate pommitus- ja ründelennuväe löökidega hävitada lennuvägi vaenlase lennuväljadel ja pommitada tema peamisi maaväegrupeeringuid. Lennuväe lööke sooritada saksa territooriumil kuni 100-150 km sügavuseni, pommitada puruks Königsberg ja Memel...“
Seda käsku mitte ainult ei antud, vaid viidi ka edukalt täide. Täpsemalt – püüti täita („hävitada lennuväge“ ja ka kogu Königsbergi puruks pommitada paari päevaga muidugi ei õnnestunud, aga pärast polnud enam Königsbergiga asja...), kusjuures mõned pommituspolgud alustasid rünnakuid saksa lennuväljade pihta juba 22.juuni varahommikul, enne Käskkirja Nr.2 välja andmist (sellest me räägime lähemalt järgnevates peatükkides). Sellest hoolimata ei kutsunud need rünnakud saksa lenduritel ja komandöridel esile mingisuguseid paanilisi meeleolusid, ettekandeid, mälestusi jne. „Tavaline värk. Sõda. Meie pommitame – meid pommitatakse.“
25.juunil andsid saksa lennuväljade pihta löögi 3.kaugpommituskorpuse lendurid. Endine korpusekomandör marssal Skripko kirjutab: „Keskpäeval sooritas 207.KPLP eduka rünnaku Wilensky lennuväljale, kus hävitati ootamatu löögi tulemusena 40 vaenlase hävitajat...“. 40 lennukit – see on täielikult hävitatud Luftwaffe hävituslennugrupp. Muinasjutt? Tõenäoliselt, kuid miks siis võetakse ilma kahtlemata tõe pähe Luftwaffe pilootide „jahijutte“? Kas pole imelik: nõukogude marssali mälestusi ei taha nõukogude propaganda kuidagi uskuda, aga kõiki „hitlerjuugendi“ kasvandike jutustusi võetakse puhta tõe pähe?
Ning veel üks fragment Skripko memuaaridest: „Saades õhuluure teate 50 vaenlase hävitaja koondumisest ühele lennuväljale (jutt käib lahingutest Berezinal), võttis rinde ÕJ juhataja vastu otsuse anda nende pihta löök 43.HLD jõududega. Tabades hitlerlased ootamatult hakkasid meie lendurid kuulipilduja- ja kahuritulega hävitama maas seisvaid Me-109 lennukeid. Meie hävitajad sooritasid sel korral vaenlase lennuväljale 79 väljalendu, tekitasid fašistidele tunduvat kahju ja ei kaotanud ise ühtegi lennukit...“
Poolsada Me-109 hävitajat lennuväljal Berezina lähedal – see oli tõenäoliselt üks Möldersi eskaadri JG-51 hävitajagruppidest. Mingeid meenutusi selle kohta, et Mölders „seisis keset rususid ja nuttis“ autoril leida ei õnnestunud. Ehk suudavad selliseid tunnistusi leida minu raamatu kriitikud? Seni aga lähtume sellest, et vaatamata süstemaatilistele löökidele baseerumislennuväljade pihta, jätkasid Luftwaffe lendurid lendamist ja sõdimist...
Kõige võimsaim, organiseerituim ja kauakestvaim õhulöök anti sõja esimesel nädalal mitte sakslaste, vaid...soomlaste lennuväljade pihta! Ärme kaldume teemast kõrvale kõikide sõjalis-poliitiliste tagajärgede arutamiseks, mida tõi endaga kaasa Stalini poolt valla päästetud Teine Soome sõda. Piirdume selles raamatus sügavalt nõukogudeaegse (1985.a) Koževnikovi monograafia tsiteerimisega:
„...25.juuni varahommikul andsid 236 pommitajat ja 224 hävitajat esimese massilise löögi 19 vaenlase lennuvälja pihta (autori rõhuasetus). Vaenlane, kes ei osanud seda oodata, tabati ootamatult ja ei suutnud organiseerida vastutegevust. Selle tulemusena said nõukogude lendurid edukalt pommitada lennukite seisupaiku, kütuse- ja laskemoonaladusid. Lennuväljadel hävitati 41 vaenlase lennukit. Meie lennuvägi kaotusi ei kandnud. Järgmise viie päeva jooksul anti samade ja uute väljaselgitatud sihtmärkide pihta veel mitmeid efektiivseid õhulööke. Õhufotokontrolli andmetel ründasid nõukogude lendurid kokku 39 lennuvälja, sooritasid kuni 1000 väljalendu, hävitasid ja viisid rivist välja 130 vaenlase lennukit...“
Nõustuge, et see kirjeldus vastab peaaegu sõna-sõnalt standardse Luftwaffe esimese löögi kirjeldusele nõukogude lennuväljade pihta! Ja ka arvulised parameetrid (460 lennukit „esimeses laines“) on täiesti vastav kõige võimsama 2.Õhulaevastiku tegevusele Lääne-Valgevenes. Vahe – kusjuures tohutu suur – on kahes aspektis. Esiteks arvudes: 25.juunil oli ründaval poolel rõhuv arvuline ülekaal. Teiseks tulemustes: kuue päevaga (aga mitte sõja esimese kuue tunniga!) hävitati kõigest 130 lennukit. Kusjuures marssal Novikov, kes just juhtis Leningradi SRK (Põhjarinde) lennuväge, kirjutab oma memuaarides: „vaenlane kaotas õhulahingutes ja maapinnal 130 lennukit“ s.o mitte kõiki neist 130-st lennukist ei hävitatud lennuväljadel. Olid ka veel õhulahingud...
Juuli alguses anti lõpuks sama võimas löök ka sakslaste pihta.
„...Peakorter organiseeris 8.juulil viie rinde (Põhja-, Loode-, Lääne-, Edela- ja Lõunarinde) ja kauglennuväe jõududega lennurünnaku 42 vaenlase lennuvälja vastu Balti merest kuni Musta mereni...8.juuli koidikul andsid kaugpommitajad löögi 14 lennuvälja pihta, aga rinnete õhujõud – 28 lennuvälja pihta. Kokku sooritati 429 väljalendu...Vaenlase lennuväljadel hävitati palju lennukeid, nende seas Läänerinde ÕJ poolt viidi rivist välja 54 saksa lennukit...“
Aktiivselt tegutsesid vaenlase lennuväe hävitamiseks lennuväljadel Edelarinde õhujõud. ÕJ komandöri kindral Astahhovi ettekandest loeme:
„...perioodil 1.07 kuni 10.08 41.a. hävitati rinde lennuväe poolt lennuväljadel 172 vaenlase lennukit. Need andmed pole täielikud, kuna vaenlase lennuväele öiste rünnakutega tekitatud kaotusi pole täielikult arvestatud...“
Suur operatsioon kogu nõukogude-saksa rinde mastaabis sooritati 41.a oktoobris. „Punaarmee ÕJ sooritasid perioodil 11.-18.oktoober 1941.a mitmeid pommilööke vaenlase lennuväljade pihta loode-, lääne- ja lõunasuunal. Ainuüksi kahel päeval (11. ja 12. oktoober) ja ööl vastu 13.oktoobrit hävitati Vitebski, Smolenski, Orjoli, Orša, Siverski ja teistel lennuväljadel 166 vaenlase lennukit“.
Austatud lugeja, kas te olete kunagi lugenud midagi nende lennurünnakute kohta? Ja kui olete, kas oli siis neis raamatutes öeldud, et „8.juulil 1941.a hävitati Luftwaffe peajõud otse maapinnal“ ja pärast seda saavutas nõukogude lennuvägi „pikaks ajaks täieliku ülekaalu õhus“? Ei? Aga miks ei? Kas siis nõukogude lennuväe koosseisus polnud kolme DB või SB lennukit, mis oleksid mitte halvemini kui „Heinkelid“ suutnud „laisalt pöörata“ – ja nendesamade lennuväljade kohal Rovno juures, kus nüüd baseerusid saksa õhujõud, kes olevat 22.juunil „kahe minutiga“ hävitanud müütilise „23.lennuväediviisi“?
Muide, räägime ka lennuvälja seadmetest ja varustusest. Juba juuni lõpuks oli praktiliselt kõik Luftwaffe hävitajate ja ründelennukite grupid Poolas asuvatelt lennuväljadelt ümberbaseerunud endistele nõukogude lennuväljadele. Veidi hiljem tegid sedasama ka 4.Õhulaevastiku lennuväegrupid Ukrainas. Just meie lennuväljadelt, kus – kõik ju „teavad“seda – „midagi ei olnud“ (bensiinihoidlaid, telefoniliine, sissesõiduteid, varjendeid isikukoosseisule), tegutses saksa lennuvägi kogu 1941.a suve.
Uppuja haarab õlekõrrest.Täiesti absurdne versioon ülisuure nõukogude lennuväe hävitamisest ühe päevaga (ühe hoobiga, möödaminnes) hakkas lagunema juba esimeste reaalsete faktidega kokku puutudes. Sellepärast on viimasel ajal ilmunud (22.juuni 1941 sündmustele pühendunud) pseudoajalooline kirjandus täidetud „kuratlike munadega“. Ajaloolistesse müütidesse pühendamatutele selgitan: niisuguste sõnadega kirjeldatakse saksa 2,5 kilogrammiseid kildpomme SD2. Nende pommide valing, mis „vallandus saksa pommitajate kõhtudest“ (vt.ülalpool), olevatki põhjustanud „rahulikult magavate lennuväljade“ pihta suunatud esimese löögi enneolematu efektiivsuse! Kahjuks pole kõik nii lihtne...
Nõukogude pommituslennuväe relvastuses oli palju erinevat lahingumoona, kokku üle 60 tüübi. Olid ka väikesekaliibrilised kildpommid, kusjuures erinevalt Luftwaffest, kus „munad“ puistati sihtmärgi kohal välja tavalisest kastist, oli NSVL-s välja töötatud eriline roteeruv lennukipomm (RRAB). Tänu stabili-saatorite paigutamisele õhuvoolu suhtes nurga alla hakkas RRAB langedes nii kiiresti pöörlema, et tekkiv tsentrifugaaljõud rebis pommi kesta katki ning paiskas 116 väikest kildpommi AO-2,5 laiali. Peale selle oli olemas variant RRAB-d, mis laeti süüteseguga KS täidetud klaaskuulidega – sel juhul kaeti tabamisel kuni ühe hektari suurune pindala. Peale selle olid olemas spetsiaalsed „väljavalamisseadmed“, mille abil valati vaenlasele kaela süütesegu KS või valge fosforisegu. Peale selle oli betoneeritud stardiradade hävitamiseks konstrueeritud spetsiaalne betooniläbistav pomm BetAB-250 tahkekütuselise rakettkiirendiga. Peale selle olid veel „lihtsad“ tiivaalused kassetid ABK-500, mis sisaldasid 108 süütepommi ZAB-1 või 67 kildpommi AO-2,5.
Oli veel palju muudki, kuid ei 8.juulil ega 11.oktoobril õnnestunud hävitada saksa lennuväge ühe hoobiga lennuväljade pihta. Miks? Sest lennuväljade pihta antud löökide fantastiline efektiivsus (mida traditsiooniliselt ülistatakse nõukogude ajalookirjanduses) saavutatakse ainult siis, kui need „löögid“ antakse taganemisel (või paanilisel põgenemisel – terminid võivad olla erinevad) lennuväljale maha jäetud abitute lennukite pihta! Kui aga sõjaväelennuväljal baseeruvad lahinguväeosad (aga 8.juulil 1941 olid need kahjuks juba Luftwaffe omad), siis need reageerivad rünnakule adekvaatselt: varajase hoiatuse postid avastavad vaenlase lennukite lähenemise, maapealsed teenistused maskeerivad lennukid, õhutõrjekahurid tulistavad, hävitajad ründavad, komandörid käsutavad, aga mitte „ei nuta keset rususid“...
Muide, kiidetud „paljukogenud Luftwaffe ässad“ reageerisid samuti täiesti adekvaatselt „väljaõpetamata poisikeste, kellel oli kolm tundi tsoonilennu kogemust“ vastutegevusele.
„Väldivad meie hävitajatega lahingusse astumist; organiseeritud vastutegevuse korral lahkuvad lahingust isegi arvulise ülekaalu puhul. Nende nõukogude lennuväljade pihta, kus baseeruvad meie hävitajate väeosad ja kus vaenlasele aktiivselt vastu astuti ja ta tagasi löödi, loobus vaenlane edasiste löökide andmisest“. Need read on Läänerinde ÕJ lahingutegevuse aruandest, millele on alla kirjutanud järjekorras kolmas Läänerinde ÕJ juhataja (peale Kopetsi ja Tajurskit) polkovnik N.F.Naumenko. Sellesama - kõige suuremaid kaotusi kandnud Läänerinde. Ja ikka samal 1941.a. juulikuul...
Tähtis on ka märkida, et müüdi lennuväljade pihta antud löögi superefektiivsusest mõtlesid nõukogude „ajaloolased“ välja tagantjärele, kui oli vaja leida hirmsale hävingule väärikamaid põhjusi. Sõjaväespetsialistidele aga olid selle taktikalise võtte vägagi piiratud võimalused teada juba enne 22.juunit 1941.a. Eelpool kirjeldatud kombrig S.I.Ljubarski raamatus „Mõningad operatiiv-taktikalised järeldused Hispaania sõja kogemustest“ olid juba 1939.aastal tehtud täiesti õiged järeldused:
„Sõja esimesel perioodil tegutsesid mõlemad pooled aktiivselt vastase lennuväljade vastu, lootes sellega saavutada ülekaalu õhus. Edaspidi aga loobuti sellest peaaegu täiesti. Kogemused näitasid, et rünnakud lennuväljade vastu annavad väga piiratud tulemusi. Esiteks sellepärast, et lennuvägi paikneb lennuväljal hajutatult (mitte üle 12-15 lennuki ühel lennuväljal) ja hästi maskeeritult. Teiseks on lennuväljad kaetud õhutõrjekahurite ja –kuulipildujatega, mis sunnib ründajat pommitama suurelt kõrguselt väikese tabamistõenäosusega. Kolmandaks saavad stardirajad pommitamisel nii vähe kannatada, et see peaaegu ei aeglusta vaenlase lennukite startimist; stardiradade vähesed vigastused (pommiaugud) parandati kiiresti ja ka häiritud side taastati ruttu. Väga sageli viskasid pommitajad oma koorma tühjale lennuväljale, kuna vaenlase lennukid jõudsid õhku tõusta. Näiteks ründasid mässajad 1937.a. juulis 70 korda Alcala lennuvälja, korraga kasutati kuni 35 lennukit. Nende rünnakute tulemusena said 2 inimest haavata ning hävitati kaks lennukit ja veoauto...“
Pärast Hispaaniat toimusid lahingud Hiinas, Hassani ääres ja Halhin-Golis. Saadud uued kogemused kinnitasid, et rünnakud lennuväljade pihta, jäädes tähtsaks osaks võitluses ülevõimu pärast õhus, ei olnud mingiks imevahendiks, mis oleks lubanud ühe hoobiga vaenlase lennuväe hävitada. Kuulsal Punaarmee juhtivkoosseisu nõupidamisel 23-31.detsembril 1940.a üldistati lahingukogemusi sellisel moel:
G.P.Kravtšenko: „Põhiline on õhulahing...Ma lähtun enda kogemustest. Halhin-Goli lahingute ajal tuli mul ühe lennuvälja purustamiseks mitmel korral välja lennata terve polgu koosseisus. Ma lendasin välja 50-60 lennukiga, aga samal ajal oli vastasel sellel lennuväljal kõigest 17-18 lennukit.“
S.M.Budjonnõi: „Te rääkisite kaotustest lennuväljadel, aga milline oli üldine kaotuste suhe lennuväljadel ja õhus?“
G.P.Kravtšenko: „Ma arvan, et kaotuste suhe tuleb järgmine: Halhin-Golis hävitasin ma 1/8 vastase lennukitest lennuväljal ja 7/8 õhus.
G.M.Štern: „Ja umbes samasugune suhe oli ka teistes kohtades“.
Samad seaduspärasused ilmnesid ka kuulsa „lahingus Britannia pärast“ käigus. Näiteks, saksa õhupealetungi esimese nelja päevaga (12.-15.august 1940.a.) hävitasid sakslased lennuväljadel 47 inglise hävitajat – kaotades ise 122 lennukit! Ja seejuures oli kolme rünnakus osalenud saksa õhulaevastiku koosseisus rohkem lennukeid kui „Barbarossa“ alguses ning selle õhugrupeeringu ainukeseks ülesandeks oli Kuninglike Õhujõudude mahasurumine, Nõukogude Liitu sissetungi ajal pidi aga Luftwaffe eraldama suure osa oma jõududest maavägede toetuseks, teede, jõeületuskohtade, ladude ja Punaarmee tagala purustamiseks, luureks jne.
„Kui faktid räägivad vastu meie teooriale – seda halvem faktidele!“ Juhindudes sellest targast reeglist ületasid parteilastest ajaloolased-propagandistid isegi dr.Goebbelsi. Faktiliselt kaotas prantsuse lennuvägi 1940.a mais-juunis löökidest lennuväljade pihta 234 lennukit (mis moodustas kõigest 26% üldkaotustest). Sama ilmekad on ka Kuninglike Õhujõudude kaotused Prantsusmaal. Esimese kuue päevaga kaotati 74 hävitajat õhus ja ainult 4 maa peal. Järgmise kahe päevaga kaotasid inglased 28 „Hurricane“ õhus ja mitte ühtegi lennuväljadel. Muidugi, sellised tagasihoidlikud arvud ei rahuldanud natslikku propagandat, sellepärast teatasid saksa infoagentuurid, et 11. ja 12. mail 1940.a hävitati maa peal 436 lennukit. Üks paljudest kodumaistest ajaloolastest, professor, akadeemik, sõjaväeteaduste doktor jms väidab, et „10.mail hävitati löökidega 72-e prantsuse lennuvälja pihta mitusada lennukit, aga 11. ja 12. mail toimusid uued massilised rünnakud, mille käigus hävitati veel 700-750 prantsuse lennukit...“
Sugugi mitte resultatiivsemalt ei tegutsenud ka inglise-ameerika liitlased, kui saabus nende kord rünnata saksa lennuvälju. Näiteks 5.aprillil 1944.a andsid 456 ameerika „Mustangi“ ja „Thunderbolti“ massilise löögi 11 lennuvälja pihta (s.o kolme „laisalt pöörava“ „Heinkeli“ asemel ründas igat lennuvälja neli eskadrilli raskeid hävitajaid) ja hävitasid maa peal ja õhus ainult 53 saksa hävitajat. Ja see oli veel üks liitlaste lennuväe kõige õnnestunumatest sõjaepisoodidest.

Muidugi, analoogiate meetod võib viia vigadeni. Muidugi, eksisteerivad ka erakorralised asjaolud. Võib-olla juhtus 22.juunil 1941.a Nõukogude Liidu läänepiirkondade lennuväljadel ime. Võib-olla. Kuid sel juhul nõuab teaduslik põhjalikkus (ja ka puhtinimlik korralikkus), et tolle saatusliku päeva sündmusi kirjeldataks umbes selliste sõnadega:
„22.juuni 1941.a koidikul andsid Luftwaffe 637 pommitajat ja 231 hävitajat õhulöögi 31 nõukogude õhujõudude lennuvälja pihta. Päeva lõpuks kasvas rünnatud lennuväljade arv 66-ni, mis moodustab 14% üldisest läänepoolsete sõjaväeringkondade õhujõudude lennuväljade arvust. Absoluutsel enamikul juhtudel (22-l korral 25-st) sai vaenlane väärilise vastulöögi ja nõukogude lennuväe kaotused olid minimaalsed. Ja ainult kolm Läänerinde lennuväediviisi ( 9., 10. ja 11. SLD) kandsid esimesel päeval tohutu suuri kaotusi – 654 lennukit, mis moodustas 80% nende diviiside esialgsest lennukite arvust. Selliste enneolematult suurte kaotuste põhjused, mis olid Teise Maailmasõja ajaloos ainulaadsed, nõuavad veel väljaselgitamist“
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

99
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk23.pdf

Peatükk 23

„Kahekümne teisel juunil,
täpselt kell kaks ja kolmkümmend minutit...“

Muidugi, mingid „põhjused“ ei saa midagi „nõuda“. Uurimise läbiviimist (kohtu või vähemalt parlamendikomisjoni) enneolematu sõjalise katastroofi põhjuste leidmiseks saaks nõuda üldsus. Saaks. Aga ei nõua. Meie üldsus on hea, leplik. Selle tulemusena on vähesed 22.juuni sündmustest osalejad, kellel õnnestus neli hirmsat sõja-aastat üle elada, nüüdseks elust lahkunud ja oma hindamatud teadmised hauda kaasa viinud. Vähesed säilinud dokumendid on kindlalt peidus ametkondlike arhiivide peidikutes. Sõna „ametkondlik“ omab antud kontekstis täiesti selget sisu – Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi ja KGB arhiivid pole isegi lülitatud riiklikku arhiivifondi ning nende ministeeriumite juhtkond käsitleb neid dokumente kui oma isiklikku (perekondlikku) kollektsiooni. Vaat mida kirjutas 8 aastat tagasi A.Prokopenko – paljuaastase staažiga arhivaar, endine Eriarhiivi juhataja, endine Vene Föderatsiooni (VF) arhiivinduse komitee juhataja asetäitja:
„...Nõukogude riigi ja NLKP ajaloo dokumentaal-ajaloolist tsiviliseeritud avalikustamist pole siiani tehtud...Informatiivsuse poolest ülitähtsate dokumentide avalikustamine on seaduse abil aastakümneid edasi lükatud...Spetsiaalse kartoteegi „Eriline mapp“ enamus dokumente on salastatud...Ainult vähestel valitud isikutel lubatakse tutvuda Presidendifondis asuvate Stalini paberitega...Endise NSVL KGB arhiiv, mis on peidus tihedas metsas, on endistviisi kättesaamatu...Veel enam on suletud NSVL Siseministeeriumi arhiiv...Üldsusele on kättesaamatud Presidendi arhiivi, VF-i valitsusarhiivi, NSVL Peasõjaprokuratuuri arhiivi, NSVL Ülemkohtu Sõjakolleegiumi arhiivi, NSVL Prokuratuuri arhiivi, NSVL Ülemkohtu arhiivi ajalugu puudutavad osad...Natuke on paotunud NSVL Välisministeeriumi ja Kaitseministeeriumi arhiivide uksed. Selliste tempode ja meetodite juures saab Nõukogude riigi ajalugu avalikuks (ja ka siis mitte täielikult) XXI sajandi keskel...“
See artikkel avaldati 1997. aastal. Sellest ajast möödunud aastatega on palju muutunud. Hullemaks. Ajakiri „Kodumaised arhiivid“ (täiesti ametlik väljaanne, hoopiski mitte dissidentlik) avaldas Nr2/2004 artikli, mis kirjeldas Kaitseministeeriumi Keskarhiivis valitsevat olukorda niimoodi:
„...VF TsAMO ja VF Relvajõudude Arhiiviteenistuse juhtkond on viinud Suure Isamaasõja ajaloo tundmaõppimise tööd väljaspoole juriidilist seadusandlust...Salajasteks kuulutatud andmete sekka on viidud uued kategooriad: sõjavangide ülekuulamise protokollid, poliitettekanded, Punaarmee ÕJ staabi ja armeeluure ettekanded, nõukogude saksakeelsed lendlehed...
...sõja lõpust alates on „erihoiul“ nõukogude vägede kätte sattunud Wehrmachti dokumendid, milleks VF TsAMO ei oma mingit juriidilist õigust, kuna VF Kaitseministeerium ei ole Wehrmachti õigusjärglane...
...Seadusega „Riiklikust saladusest“ on sõjalistele dokumentidele ette nähtud 30-aastane salastamise tähtaeg, seega ei tohiks 1941-45.aasta materjalid juba põhimõtteliselt olla salastatud. Salastamise ajad TsAMO-s on ületatud juba kahekordselt, aga 41.a. materjalidel läheb juba kolmas ring!
...Kõige tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt on vähemalt mitu tuhat dokumenti TsAMO-s „kinni peetud“, kuigi need peaksid olema üldkättesaadavad riiklikus arhiivis. Näiteks on 1941.a esimese poolaasta dokumendid senini TsAMO-s, kuigi need peaksid olema üle antud Riigiarhiivi seoses kokkuleppega dokumentide ajapiirist 1941.a. juunis...“ (s.o varasemad dokumendid peaksid olema Riigiarhiivis)
Sellise informatsioonilise seadusetuse tingimustes tuleb arhiivide avanemist oodata vähemalt XXII sajandi keskpaigani. Kahju ainult, et ei õnnestu selle imelise ajani elada – ei minul ega ka teil, austatud lugeja. Neile, kes ei taha oodata nii kaua, ongi ette nähtud see ja neli järgmist peatükki. Püüame süstematiseerida ja kui võimalik, siis mõista seda vähest, mis on juba avaldatud.

Surmani ära tüüdanud diskussiooni teemal: „Kas Stalin uskus Hitleriga sõlmitud lepingusse?“ ei hakka me üldse arutama. Pole naljakas, hoopis rumal ja vastik. Soovijad võivad minna mõned leheküljed tagasi ja lugeda uuesti kindralite nimekirja, kes arreteeriti ja lasti maha enne sõda. Olgu mis on, kuid liigne usaldavus ei olnud küll Stalini halbade iseloomuomaduste seas. Peatume vaid ühel väikesel episoodil, kuna seda „k jeb....u matti“ kirjeldatakse enamuses „perestroikakirjanduses“. Neile, kes pole asjaga kursis, kirjeldame lühidalt sündmuse sisu.
17.juunil 1941 asetati Stalini lauale järjekordne luureettekanne Berliinist. Soliidsuse mõttes toome ära ka selle ettekande numbri (Nr.2279 – „täiesti salajane“). Sisu oli selline: Saksa lennuväe staabis töötav luureallikas teatas sõja alguse lähenemisest ja Luftwaffe plaanidest. Stalin kirjutas omakäeliselt sellele dokumendile: „Sm.Merkulovile. Võite saata selle „allika“...kuradile (tegelikult oli siin palju vängem sõimusõna, seesama, mis veidi ülalpool kirjas. –Troll). See pole „luureallikas“, vaid desinformaator. J.Stalin“ Perestroika ajal tehti see resolutsioon avalikuks. Ah, milline kisa-kära sellest tõusis, milline skandaal! Ajakirjast ajakirja, raamatust raamatusse hakkas paljunema see kurikuulus resolutsioon – kui Stalini kujuteldamatu rumaluse (või patoloogilise usaldavuse) näidis. No kuidas siis – talle kantakse ette kohe-kohe algavast kallaletungist, aga tema saadab...! Kahjuks ei lugenud ükski paljudest kirjutajatest ja pahandajatest seda ettekannet Nr.2279 ise läbi, tervikuna. Aga seal oli kirjas ka sellised „pärlid“:
„...3) Saksa lennuväe ründeobjektideks on esimeses järjekorras: elektrijaam „Svir-3“; Moskva tehased, mis toodavad erinevaid seadmeid lennukitele (elektriseadmeid, kuullaagreid, kumme), aga ka autoremonditöökojad.
4) Saksamaa poolel võtab aktiivsest sõjategevusest osa Ungari. Osa saksa lennukitest, peamiselt hävitajad, asuvad juba Ungari lennuväljadel.“
Kas on vaja kommenteerida? Aga kui teile oleks teatatud, et lennuväe esimene löök suunatakse mitte piiriäärsete lennuväljade, komandopunktide, sidesõlmede pihta, vaid „Moskva autoremonditöökodade“ ja Karjalas asuva elektrijaama pihta, kuhu siis teie oleksite sellise „allika“ saatnud...?
Loomulikult oli Stalinil üksikasjalikku informatsiooni kavandatava sissetungi kohta. Muidugi polnud ta idioot (nagu teda püüab kujutada kodumaine ajalookirjandus ja millegipärast ka suur osa lääne historiograafiast - a’la „Stalin kartis anda Hitlerile ajendit sissetungiks“) ja ta võttis informatsiooni vastu täiesti adekvaatselt. Jah, paljud tema tegevused viimastel päevadel (või tundidel) enne sõda on meile arusaamatud. Kuid sellest ei järeldu veel, et Stalin oli idioot. Lihtsalt meie teadmised nõukogude tumedast ajaloost on veel väga väikesed.
Mis puudutab kurikuulsat „kallaletungi ootamatust“, siis seda muidugi ei olnud. Juba määratluselt. Sest „ootamatus“ – see on asi, mida keegi ei oodanud. Aga 1941.a. juunis ei olnud praktiliselt kellelgi kahtlust, et sõjategevus algab lähimal ajal. Seda tunnistavad ka allpool toodud dokumendid ja paljud tuhanded samasugused. Kui sellises olukorras võeti vastu otsuseid, mille mõtet me ei taba või mis meile tunduvad olukorrale mittevastavad, siis võib seda nimetada mitut moodi – mittekompetentsus, lollus, segadus, tarkus, kavalus, salakavalus jne. Kuid kuidas puutub siia ootamatus?
Üks selliseid sündmusi, mis ei klapi kuidagi ühegi seniesitatud sõja alguse versiooniga, juhtus 122.HLP-s (11.SLD, Lääne ESRK - Erisõjaväeringkond).
„...Sõjaks valmistusime me põhjalikult. 1941.a talve jooksul omandasime me kõrglennud, tulistasime palju koonuse pihta ja ka maasihtmärke, hakkasime lendama öösiti. 10.mail baseerus meie polk Lidast ümber uuele lennuväljale lääne pool Grodnot – Novõi Dvor-i. Põhjas oli saksa piir umbes 15 km kaugusel (kaardi järgi umbes 30 km vanast piirist. – M.S.). Kui me olime just maandunud, lendas madalal kõrgusel üle lennuvälja saksa „messer“. Nii nahhaalselt, kõigutas isegi tiibu. Selge ilmaga nägime me 2000 m kõrguselt saksa lennuvälja, mis oli täis erinevaid masinaid. Aga 21.juunil, kell kuus õhtul, peale lendude lõppu, saime me käsu: võtta lennukitelt maha kahurid, kuulipildujad, laskemoon ja hoida neid laos!
- Kuid see on ju...Isegi rääkida on hirmus...Paistab reetmise moodi...
Kõik olid arusaamatuses, püüdsid teada saada, milles asi, kuid meile selgitati: see on sõjaväeringkonna
juhataja käsk! Aga käskude üle armees ei arutata...“
See lühike intervjuu Sergei Fjodorovitš Dolgušiniga avaldati 18.detsembril 2001 peamises armeelehes „Krasnaja Znamja“. S.F.Dolgušin alustas sõda noore lendurina 122.HLP-s, peale Moskva lahinguid sai Nõukogude Liidu Kangelaseks, sooritas sõja ajal üle 500 lahingulennu, tulistas isiklikult alla 17 saksa lennukit ja veel 11 grupis. Leitnandist sai kindralleitnandiks, oli pikki aastaid Žukovski nim. Lennuväeakadeemia taktikakateedri juhataja. V.Bardov, Grodnos elav ajaloolane, andis selle raamatu autori käsutusse oma S.Dolgušiniga peetud mitmetunnise vestluse salvestuse. Need unikaalsed tunnistused lubavad nõukogude sõjaeelset lennuväge näha „väga lähedalt“:
„...Polgus saime me lennukid I-16 tüüp 24 ja 27, neil olid mootorid M-62 ja M-63. Peaaegu kõigil lenduritel olid uhiuued masinad: 72 lenduri kohta oli polgus 72 lennukit. Kõigil oli oma lennuk, seepärast olid kõigil ka suured lennutundide arvud ning lendurite lennuettevalmistus oli kõrge. Mul oli sõja alguseks 420 lennutundi ja seda 1940-41 aastal. Omandasin – kõrgust, rivis lendamist, marsruuti, öiseid lende... Me lendasime peaaegu iga päev, noh, pühapäev oli vaba, aga laupäiviti lendasime...I-16, kui sa selle omandasid, oli suurepärane masin! Jõudis järele nii „Junkers-88“ kui ka „Heinkel-111“-le, Ju-87-le ka loomulikult. Võidelda kõige raskem oli muidugi „Messerschmittidega“, kuid see oli tänu heale manööverdusvõimele täitsa võimalik...
...Laupäeva õhtul 21.juunil 1941 tehti meid relvituks: kästi demonteerida kahurid, kuulipildujad, lahingukomplekt ja kõik see ladustada. Ma pidasin sõpradega nõu ning me võtsime kahurid ja kuulipildujad maha – me olime sunnitud seda tegema. Aga padrunikastid jätsime... Tunne oli sihuke – nagu oleksime alasti...Küsisime: „Kes andis sellise idiootliku käsu?!“ Aga polgukomandör Nikolajev seletas eskadrillikomandöridele (ja need omakorda meile): „See on Lääne ESRK juhataja D.G.Pavlovi käsk.“ Just enne neid sündmusi sõitis too meie lennuväljale koos SRK ÕJ juhataja I.I.Kopetsiga...“
Tunduvalt hiljem, juba 22.-23.juuni sündmuste kirjeldustes, „ujub“ äkitselt välja ka Moskva komisjon, kelle silme all (aga võib-olla ka just nende käsul) toimuski piiriäärsel lennuväljal hävituslennuväepolgu lennukite relvitustamine.
„...Enne seda oli meil Moskva komisjon, lendasid siia lennukil Li-2. See lennuk jäigi meie lennuväljale – sakslased panid just selle kõigepealt põlema, aga komisjon sõitis autodel minema...Nende juhiks oli polkovnik, ÕJ operatiivvalitsuse ülem. Veel oli seal M.N.Jakušin, kes sõdis omal ajal Hispaanias. Ta oli ÕJ inspektor ning oli ka selles komisjonis, lendas koos minuga paaris – kontrollis...“
Mis see siis oli? Küsida pole enam kelleltki: Kopets lasi end ise maha, aga Pavlov mõisteti mahalaskmisele (seniavaldatud Läänerinde juhtkonna süüasja uurimis- ja kohtuprotokollides pole sõnagi 122. lennuväepolgu relvastuse mahavõtmisest – Pavlovilt peksti välja tunnistusi „trotskismis“ ja Uborevitši kohta, terve rinde hävingu reaalsed põhjused ei huvitanud uurijaid põrmugi). 11.SLD komandör Ganitšev hukkus sõja esimesel päeval Lida lennuväljal õhurünnakus. Tõe huvides tuleb märkida, et Dolgušini sõnul ei juhtunud selle õhurünnaku käigus meie lennukitega midagi: „lennukitele ei teinud nad (saksa lennukid) midagi, kuid diviisi komandör Ganitšev sai kõhust haavata ja suri 2 tunni pärast. Tema asetäitja polkovnik Mihhailov sai jalga haavata ning veel tapeti üks lendur“. Tõenäosusteooria järgi on selline sündmuste käik peaaegu uskumatu: lennurünnaku käigus ei teinud kuulid ja killud midagi suurele hulgale lennukitele (aga neid oli sel päeval Lidas umbes sada), ei tabanud kedagi seal olevatest sadadest inimestest, kuid seejuures haavasid kahte vanemat komandöri (ühte surmavalt). Kuid ka luuavarrest võib pauk tulla s.o sõjas juhtub mõndagi...
Muideks, tüüpiline sündmuste areng oli hoopis teistsugune ja arusaadavam – alates 16.-17.juunist järgnesid üksteise järel käsud väeosade kõrgendatud lahinguvalmidusse viimise kohta.
Rangelt öeldes pani juba 1940.a. detsembris välja antud Kaitse RK käskkiri Nr.0200 aluse lennuväeosade lahinguvalmidusse viimise tähtaegade lühendamisele. Selle kohaselt pidid lendurid, kes olid Punaarmee ridades olnud vähem kui 4 aastat, elama kasarmuolukorras, vahetult väeosade baseerumiskohas. Tulles tagasi 1941.a juunisse, avastame me mitu kõrgema väejuhatuse käsku, mille eesmärgiks oli vaenlase esimese löögi tagasilöömiseks ettevalmistuste tegemine.
19.juunil saabus ringkondadesse Kaitse RK käsk Nr.0042, mis nõudis:
„...kategooriliselt on keelatud lennukite paigutamine sirgetesse ridadesse ja nende ühte kohta koondamine...maskeerida kogu lennuväli vastavalt ümbruskonna foonile...lennuväljade, ladude, lahingu- ja transpordilennukite maskeeringut kontrollida õhust vaatluste ja õhufotodega...“ (VIŽ. Nr.5/1989)
Järgmisel päeval, 29.juunil, ilmus sama teema kohta järgmine Kaitse RK käsk Nr.0043:
„...3) 1.juuliks maskeerida kogu lennuväli vastavalt ümbruskonna foonile
5) Lennukid paigutada looduslikesse ja kunstlikesse varjenditesse...“
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

100

Tõenäoliselt olid mitmed sellised käsud antud ka varem, sest läänepoolsetes SRK-des alustati lahinguvalmiduse tõstmist juba enne 19.juunit. Näiteks Balti ESRK-s (mille väed ja õhujõud purustati sama kiiresti kui Lääne ESRK omad) olid antud sellised käsud:

Nr.0052 15.juunist 1941.a

„Sisu: Ringkonna vägede lahinguvalmisoleku kindlustamisest.
...17) Lennukid lennuväljadel hajutada ja maskeerida (siin ja edasi autori rõhuasetus) metsas ja võsas, mitte lubada ühele joonele paigutamist, kuid säilitada seejuures täielik valmisolek väljalennuks...
...Kehtestan kõikidele väeliikidele lahinguvalmiduse ajaks alates lahinguhäire andmisest – 40 minutit...“

Nr.00224 15.juunist 1941.a

„...Juhtumiks, kui vaenlane rikub piiri, ründab ootamatult suurte väekoondistega või kui üle piiri lendavad suured lennukoondised, kehtestan järgmise teadustamise korra:
...3) Ettekanded saata üheaegselt raadio, telefoni, telegraafi, sidelennuki ja delegaadiga autos...(XX sajandi keskel polnud juhtmed, mille „saksa diversandid igal pool, Balti merest kuni Musta mereni, läbi lõikasid“, ainukeseks sidevahendiks. – M.S.)
Ettekanded saata raadio teel lahtise tekstiga, neile peab eelnema parool „SLON“ ja number, mis tähistab ettekandjat. Ettekanne tuleb saata raadiosaatjaga 11-AK või RSB lainepikkusel 156. Ettekande õigeaegseks saamiseks peavad kõikide väeosade staapide raadiosaatjad alates 17.6.41.a olema seadistatud lainele 156.
...9) Pärast seda, kui armeestaap on saanud SRK staabist kokkulepitud telegrammi, saadab armee Sõjanõukogu alluvatele väeosadele telegrammid ettekirjutisega avada mobilisatsiooniplaanide juurde kuuluvad paketid. Need telegrammid saadetakse juhtmeid mööda, raadio ja lennukitega ning ka sidedelegaatidega autodel...“

Nr.00229 18.juunist 1941.a

„Sõjaväeringkonna sõjatandri kiiremaks lahingukorda viimiseks KÄSIN:
1)Õhutõrjetsooni ülemal viia 19.juuni 1941.a õhtuks täielikku lahingukorda terve ringkonna õhutõrje, milleks:
a) organiseerida ööpäevaringne korrapidamine kõikides õhuvaatlus-, teadustamis- ja sidepostides ning kindlustada need pidava sidega;
b) seada valmis kõik õhutõrje- ja prožektoripatareid, kehtestada ööpäevaringne korrapidamine nendes patareides, organiseerida katkematu side nende postidega...
2)Ringkonna sideülemal viia täielikku lahingukorda kõik sideseadmed ringkonna territooriumil, milleks:
a) mitte hiljem kui 20.juuni 1941.a hommikuks viia rinde ja armee komandopunktidesse sidekomandod koos vajaliku varustusega sidesõlmede sisseseadmiseks...Kontrollida korrapäraselt sidet komandopunktide vahel, hoida sidesõlmedes vastutavaid komandöre...organiseerida ja süstemaatiliselt kontrollida raadiosaatjate tööd kooskõlas minu poolt koostatud graafikuga...raadiovõrkude kontrollimiste tulemustest kanda ringkonna staabiülemale ette iga päev kell 9, kell 13 ja kell 21...“

Veelkord meenutame, et kõik need käsud anti Balti Erisõjaväeringkonnas. Sellessamas ringkonnas, mille kohta Kaitse RK 3.osakonna („Eriosakond“) juhataja asetäitja sm.Tutuškin kandis 8.juulil 1941.a Stalinile ette järgmist:
„...Balti ESRK õhujõudude väeosade sõjategevuseks mittevalmisoleku tõttu... hävitati ligi 50% lennukitest vaenlase poolt rünnakutega lennuväljade pihta...Lennuväljade kaitseks ette nähtud õhutõrjevahendid puudusid, aga neil lennuväljadel, kus need vahendid olemas olid, polnud laskemoona...sidet lennuväeosadega lahingutegevuse algusest saadik peaaegu polnud...“
Kus on siis see legendaarne „raudne kord“, mis justkui valitses „Stalini ajal“ ja mille nimel sm.Tutuškini ametikaaslased nii aktiivselt oma kaasmaalasi tapsid...
Vaatame nüüd olukorda naabrite juures, Lääne ESRK-s.
Autor ei saa siin tsiteerida samasuguseid käske kui 15.-18.juunil antud Balti ERSK omad, millega viidi väeosad lahinguvalmidusse. Kuid seda mitte sellepärast, et selliseid käske poleks antud, vaid seetõttu, et „Dokumentide kogumik Nr.35“ algab 21.-22.juuni dokumentidest. Niisiis, kell 2h 40 min 21.juuni varahommikul saadeti Punaarmee Kindralstaapi teadaanne selle kohta, et „piiriäärsed okastraattõkked Augustowi juures, mis veel päeval alles olid, võeti õhtul maha“. Lääne ESRK luureosakonna ettekanne 21.juunist 1941.a. lõpeb nii: „põhiline osa saksa armeest Lääne ESRK vastas on koondunud lähtepiirkonda. Kõikides suundades täheldatakse vägede ja tugevdusvahendite tõmbamist piiri äärde...“. Mis siis oli „ootamatut“ selles, et Wehrmachti väeosad, olles „koondunud lähtepiirkondadesse“, võtsid maha okastraattõkked ja ületasid järgmisel päeval piiri? Ööl vastu 22.juunit võttis Lääne ESRK juhatus vastu otsuse, mis vastas täiesti adekvaatselt luureteadetele ja ka (ennekõike) Moskvast saabunud Kaitse RK direktiivile:
„...kella ühe paiku ööl vastu 22.juunit saadi Moskvast šifrogramm käsuga viia viivitamatult kõik väeosad lahinguvalmidusse seoses oodatava saksa pealetungi algusega hommikul.
Umbes kell 2 – 2h 30 min tehti samasugune korraldus šifrogrammiga ka armeedele, kindlustatud rajoonide vägedel kästi viivitamatult asuda kindlustatud rajoonidesse. Signaal „Groza“ peale anti käiku „Punane pakett“, mis sisaldas riigipiiri kaitse plaani...“
Kas oleks saadud midagi muuta, midagi parandada sõja alguseni jäänud ajaga? Küsimus on asjalik ning vastata sellele on väga lihtne – tuleb lihtsalt tähelepanelikult lugeda määrustiku norme:
„Õhujõududes kehtestada suveperioodiks hävituslennuväe polkudele täielikku lahinguvalmidusse viimise ajaks 25 kuni 30 minutit, pommitajate polkudel kuni 1h 30 min. Valvekorras olevatel õhutõrje väeosadel 5-10 min, teistel väeosadel 2-4 tundi“.
Tasub arvatavasti ka selgitada, mida tähendab pidevalt ettekannetes ja raportites korratav väljend – „valvelüli“:
„Lennuväljadel valvekorras olevatele hävitajatele kehtestati kolm lahinguvalmiduse astet: Nr. 1 , 2 ja 3.
Need kindlustasid hävitajatele väljalennuks vajaliku aja:
valmisolekust Nr. 1 - viivitamatult
valmisolekust Nr. 2 - suvel 2-3 min pärast, talvel 4-6 min pärast
valmisolekust Nr. 3 – suvel ja talvel pärast 15-20 minutit.“
Muideks, kogu see „kronometraaž“ tundide ja minutitega ei oma mingit tähtsust reaalse ajaloo suhtes. Väiksematki. Käsud õhujõudude lahinguvalmidusse viimisest olid antud juba tunduvalt varem. Näiteks kirjutab 10.SLD komandör polkovnik Belov:
„...20.juunil sain ma telegrammi SRK ÕJ juhataja käsuga: viia väeosad lahinguvalmidusse (autori rõhuasetus), keelata juhtkonna puhkused, puhkusel olijad kutsuda tagasi väeossa...Polkude komandörid said ka minu käsu: lennukid hajutada väljaspoole lennuvälja piire, isikkoosseisu laagri asukohast mitte välja lubada...“
Alampolkovnik P.I.Tsupko, tol ajal ekipaaži komandör 13.PLP (9.SLD):
„...maskeeritud pommitajate eskadrillid, külgeriputatud pommidega, täiskoosseisus ekipaažiga, seisid koidikust pimedani valvel. See oli väga väsitav, kuid teist väljapääsu ei olnud. Polgus oli viis eskadrilli, igas 12 ekipaaži. Valves olid korraga kolm tükki, ülejäänud õppisid, lendasid. Üle ööpäeva eskadrillid vahetusid...“
Alampolkovnik V.P.Rulin, sõja algul 129.HLP komissar (9.SLD):
„...vanema juhtivkoosseisu seas kasvas valvelolek. Lääne ESRK luureettekanded muutusid aina ärevamaks...Kõige järgi tundus, et sakslased sepitsevad midagi. Äkki 21.juunil kutsuti kogu polgu juhtkond Belostokki (9.SLD staapi). Seoses piiriäärsetes SRK-des algavate õppustega anti korraldus hajutada enne pimeduse tulekut kogu polgu tehnika ja see maskeerida. Kui polgukomandör jõudis nõupidamiselt tagasi laagrisse, hakkas töö pihta. Kõik lennuväljal olevad lennukid hajutati ja maskeeriti...“
Veel kord meenutame, et Lääne ESRK koosseisu kuuluvad 9. ja 10. SLD hävitati kahe päevaga.
43. HLD ja 13.PLD, seda enam 3.Kaugpommituskorpuse väeosad, mis dislotseerusid Smolenski ja Bobruiski rajoonis, asusid piirist sadade kilomeetrite kaugusel ja ei saanud sattuda esimese „ootamatu“ löögi alla (ja tegelikus elus ei sattunudki). Sellest hoolimata käis ka seal pingeline ettevalmistus lahinguhäireks. Ei need diviisid ega nende komandörid polnud „rahulikult magavad“...
Kindralmajor Zahharov, 43.HLD komandör:
„...taevas lennuvälja kohal värises mootorimürast. Näis, et see müra polnud vaikinud eilsest. Minu juhatuse all olevas diviisis oli peale kolme polgu I-16 ja ühe polgu I-153“Tšaikasid“ veel palju õppelennukeid, sidelennukeid – kokku üle kolmesaja masina. Ja kõik see mürises, startis, tulistas, maandus hommikust õhtuni iga päev. Mulle aga tundus, et meie tööpäev pole piisavalt tihe ja ma kiirustasin staabiohvitsere ja polgukomandöre tagant. Meile räägiti: „Teil on hea tehnika, suurepäraselt varustatud lennuväljasõlm, teile on antud õigus valida parimaid lennukoolide lõpetajaid, teie pealt ei hoita kokku kütust...“...juuni keskel kutsuti tagasi kõik puhkusel viibijad, laupäevased ja pühapäevased linnaload ma tühistasin, suurendasime valves olevate lülide ja eskadrillide arvu...“
Kindralmajor F.P.Polõnin, 13.PLD komandör:
„...suurem osa ekipaažidest omandas sellise keerulise lahingupidamise viisi nagu lendamine ja pommitamine öösel. Öised lennud toimusid sageli maksimaalsel raadiusel. Ekipaažid õppisid pommitama mitte ainult omadel (tuttavatel) polügoonidel, vaid ka võõrastel...Maandumiseks anti minimaalne aeg. Kohe peale maandumist lennukid hajutati ja maskeeriti. Ekipaažid õppisid tegutsema nagu sõjas...Suurt tähelepanu osutati startimisele ja maandumisele tundmatutelt ilma katteta lennuväljadelt. Siin kulus jälle ära kogemus, mis saadi Hiinast. Tehti seda enamasti ootamatult: õhku tõustes me ei teadnud, mida kujutab endast lennuväli, kuhu me pidime maanduma. See-eest said ekipaažid suure praktika, kuidas häire korras ümberbaseeruda...Polkudes kuulutati küllalt sageli välja häire, enamasti öösiti...“
Lennuväe marssal N.S.Skripko, 3.Kaugpommituskorpuse komandör:
„...ekipaažide lahinguline ettevalmistus toimus edukalt. Eskadrillid lendasid peaaegu iga päev...Koos pingelise lennutööga harjutati ka tegutsemist häire korras. Igal lennuväljal oli valmistatud lihtsamat tüüpi varjendid isikkoosseisule, ette valmistatud lennukite seisukohad lennutehnika hajutamise tsoonis...Inimesed harjutasid häire puhul tegutsemise kiirust, täpsust, organiseeritust. Õppused olid lähedal sõja reaalsetele nõuetele...“
Isegi „üldtuntud“ andmetel kandsid Kiievi ESRK õhujõud „ootamatu rünnaku“ tõttu minimaalseid (alla 15% lennukite üldarvust, tegelikult veelgi vähem) kaotusi. Sellest hoolimata oli ka seal väeosi, mis kaotasid sõja esimestel päevadel peaaegu kõik oma lennukid. Üks sellistest väeosadest oli 17.HLP (14.SLD), mis baseerus Ukrainas Polesjes, Koveli rajoonis. Just selles polgus alustas oma teenistust tuntud hävituslendur (467 lahingulendu, 30 isiklikku võitu), Nõukogude Liidu Kangelane F.F.Arhipenko. Vaat mida ta kirjutab oma memuaarides:
„Meie polk koosnes neljast eskadrillist, relvastatud oli „Tšaikadega“ I-153). Polgukomandör oli major Derjanov, Punalipu ordeni kavaler. Tema asetäitja oli major Semjonov, Lenini ordeni kavaler...Meie polk oli nii hästi ette valmistatud, et startis ka öösel rivis terve eskadrilliga. Ma lendasin ka ise hiljem öösiti, aga sellist asja enam ei näinud, et terve eskadrill oleks startinud öösel rivis samuti kui päeval...Meil oli poisse, keda peeti parimateks lenduriteks terves Kiievi ESRK-s. Koonuse pihta laskmisel tegid nad 5-15 märki (60 kuuliga)...Enne sõda me lendasime väga palju, tegelesime igat liiki lahingulise ettevalmistusega...Üks päev enne sõja algust tuli šifreering, mis lubas alla tulistada saksa luurelennukeid (täiesti unikaalne tunnistus. – M.S.) Peale selle, 10-12 päeva enne sõja algust kästi meil lennukid hajutada lennuvälja piiridele. Sest varem seisid nad üksteise kõrval, tiib vastu tiiba. Samuti kaevasime me kaponiirid lennukitele ja varjendid isikkoosseisule...“
Ja siis jõudis kätte saatuslik päev (täpsemalt öö) 22.juuni 1941.a. Läänerinde juhataja D.P.Pavlovi tunnistustest selgub, et „...kell 2 öösel kandsid Kopets ja tema asetäitja Tajurski mulle ette, et vastavalt Kaitse RK käsule on lennuvägi viidud täielikku lahinguvalmidusse ja hajutatud lennuväljadele...“
Seda ettekannet kinnitavad täielikult ka 10.SLD komandöri Belovi mälestused:
„...kella kahe paiku 22.juunil 1941.a andsin ma käsu „Lahinguhäire“. See antakse edasi telefoni teel ja dubleeritakse raadioga. Mõne minuti pärast saadakse kolmest polgust kinnitus signaali kättesaamise ja selle täitmise kohta. 74. RLP-st (Ründelennuväepolk) selle signaali kinnitust ei saadud (ahaa! näe kus nad on – diversandid!). Polkovnik Bondarenko lendas 74.RLP-sse lennukiga Po-2 (kuidas saab jätta sideta lennuväediviisi, mille lennukid juba iseenesest on suurepäraseks sidevahendiks!) kell 3 öösel ja kuulutas kohale jõudes välja lahinguhäire...“
Mitte peale, vaid enne esimesi laske piiril tõsteti häire korras jalule ka 13.PLD. Diviisikomandör, F.P.Polõnin tunnistab:
„...Laupäeval 21.juunil 1941.a saabus meie lennugarnisoni artistide brigaad Minskist. Teatrikunsti tegelased ei külastanud meid just sageli, seepärast oli Punaarmee Maja ääreni täis (Märgime, et 21.juuni õhtul olid väga paljud erineva astme komandörid teatris või kontserdisaalis. Justkui käsu korras. Või – tõesti käsu korras? See on veel üks sõja alguse veider detail, mida me rohkem lihtsalt ei puutu.). Kontsert venis pikaks. Oli juba peale kesköö, kui me tänasime kalleid külalisi ja saatsime nad tagasi Minski. Just jõudsin koju ja heitsin magama (juhtus see arvatavasti 2-3 paiku öösel), kui kõlas pikk telefonihelin:
- Lahinguhäire! – kuulen ma korrapidaja erutatud häält.
- Kustkohast teatati?
- Minskist.
Korrapidaja andis mulle SRK ÕJ staabi telefonogrammi. Loen: „Avada pakett, tegutseda nagu ette nähtud“. Haaran telefonitoru, võtan ühendust polgukomandöridega.
Need on juba valmis (s.o öösel vastu 22.juunit 1941.a ei maganud 13.PLD „rahulikult magavatel lennuväljadel“ keegi!), ootavad lahingukäsku. Jutuajamine toimub šifriga, on äärmiselt lühike. Sihtmärgid need- ja need (lühike saab selline jutuajamine olla vaid siis, kui need sihtmärgid on varem kindlaks tehtud, selgeks õpitud, esimeste löökide marsruudid kaartidele kantud. – M.S.), kohtumine hävitajatega seal- ja seal...“
Keegi ei maganud ka kõige suuremaid kaotusi kandnud 9.SLD-s, millele on olemas unikaalsed pealtnägija tunnistused. V.I.Olimpiev, sünd.1922. aastal, on üks vähestest 1940.a. kutsealustest, kellel õnnestus Võiduni elada. Seersant Olimpiev teenis Belostokis 9.SLD staabis telefonijao komandörina. Vaat sellepärast nägi ja kuulis Vsevolod Ivanovitš vaatamata oma tagasihoidlikule auastmele väga palju. Tema memuaarid, mis on paigutatud internetisaidile „I remember - Ja pomnju“, nagu ka kõik teised tunnistused, mis puudutavad 9.SLD saladuslikku kadumist, väärivad erilist tähelepanu:
„...tulles laupäeval 21.juuni õhtul valvekorrast kasarmusse (pühapäevase linnaloaga taskus), ma juba magasin, kui kuulsin läbi une valjuhäälset käsklust – „relvile“. Vaatasin kella – umbes kell kaks öösel. Lahinguhäire meid ei üllatanud, kuna me ootasime järjekordseid õppusi...Oli juba peaaegu valge, kui meie eriveoauto, mis oli ette nähtud kaabli mahapanekuks ja ülesvõtmiseks, jõudis linna serval asuvale lennuväljale. Kõik oli vaikne.Torkasid silma stardiradade juures maskeeritud kaponiirides seisvad 37-mm õhutõrjesuurtükid (aga kui palju võib lugeda kurtmisi õhutõrjekahurite puudumise üle Lääne ESRK lennuväljadel!), millede karabiinidega relvastatud meeskonnad olid kiivrites...“
Kiievi ESRK ÕJ juhataja E.S.Ptuhhin lendas isiklikult läbi operatiivlennuväljad, kontrollides nende maskeeringut ja lahinguvalmidust. Muuseas, just seda nõudiski temalt Kaitse RK käskkiri 19.juunist 1941.a („maskeeringut kontrollida õhust vaatluste ja õhufotodega“).
Ja ka Balti ESRK-s anti lahinguhäire umbes samal ajal, kella 2 ja 3 vahel ööl vastu 22.juunit 1941.a. Tunnistab N.I.Petrov, hävituslendur 31.HLP-st:
„...Me lendasime Kaunase lennuväljalt Karmelava lennuväljale, see oli 3 päeva enne 22.juunit 1941.a. Enne lendu teatati meile, et hakkavad toimuma suured Balti ESRK ÕJ õppused. Pärast Karmelavasse jõudmist seati kõik mis võimalik lahingukorda. 20.-21.-ni käisid õppused. Me pidasime õppelahingut I-16-tega, „ründasime“ pommitajaid SB...
...21.-l laupäeval astusin ma väeosa valvekorda. Kell kolm hommikul 22.juunil helistas 8.SLD staabiülem ja käskis mul kuulutada välja lahinguhäire. Polgu staabiülemal kästi pärast komandopunkti saabumist helistada diviisi staapi...Ma mõtlesin – sõda. Ma andsin teate viivitamatult edasi polgu staabiülemale kapten Sergejevile ja kuulutasin polgus välja lahinguhäire. Pärast lennutehnilise koosseisu saabumist lennukite juurde mõne minuti pärast, lendasid õhku rohelised raketid polgu komandopunktist. Viimasel ajal oli sageli lahinguhäireid (õppe), seepärast oli kõik selge, järele proovitud, teada, kes mida teeb...Saades stardikäsu, hakati lülidega õhku tõusma, rivistudes pärast õhkutõusmist üheksa kaupa. Vasakpöördega võtsid kursi Kaunasele...“
Niisiis, lahinguline ettevalmistus käib, lennud käivad päeval ja öösel. Kõik käsud hajutamise ja maskeerimise kohta on antud. Tegutsemine lahinguhäire korral on mitmekordselt läbi töötatud. Ööl vastu 22.juunit 1941.a anti häire ENNE esimeste saksa lennukite ilmumist. Kõik nagu laulus:
„Ja kui meie kallale kipub vaenlane, siis me lööme teda igal pool ja alati...“
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

101
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk24.pdf

Peatükk 24

Kuidas see oli – I

Esimese löögi 22.juuni koidikul – aasta kõige pikemal päeval – andis vastane (või tal lasti seda teha). Lugeja, kellel oli jõudu ja kannatust lugeda läbi need mitusada lehekülge, peaks juba kujutama endale ette nõukogude lennuväegrupeeringu suurust, lennuväepolkude ja –diviiside, lennukite ja lennuväljade arvu. Lahendada sellise mastaabiga ülesannet, nagu oli nõukogude lennuväe hävitamine, ühe esimese löögiga, võis ainult ühel moel: tuumarakettide massilise kasutamisega. Kuid neid ju sakslastel veel ei olnud. Nagu polnud neil ka tavalisi hävitusvahendeid sellisel hulgal, et oleks olnud võimalik anda löök kõigi lääne SRK-des asunud nõukogude lennuväljade pihta. Ei olnud isegi niigi palju jõude, kui oli Luftwaffel 10.mail 1940 300 km-sel rindelõigul Belgias ja Prantsusmaal. Tasub märkida, et isegi Hitler - too suurim kurjategija ja avantürist - sai aru ja tunnistas avalikult, et see ülesanne on sakslastele üle jõu käiv:
„...mõõtmatud avarused teevad hädavajalikuks vägede kontsentreerimise otsustavatesse punktidesse. On vaja viia lennuvägi ja tankid lahingusse otsustavas kohas. Sellise suure territooriumi puhul pole Luftwaffe suuteline katma seda tervikuna. Sõja algul suudab ta valitseda ainult mõnedes selle gigantse rinde lõikudes...“
Läänepoolsete SRK-de lennuväe hävitamine sõja esimeste tundidega polnud võimalik, sest „see lihtsalt polnud võimalik“. Vaenlane isegi ei seadnud endale sellist ülesannet. Maksimum, mida Luftwaffe juhatus lootis saavutada, oli tankigruppide katmine õhust „gigantse rinde mõnedes lõikudes“. Saavutatud edu aga ületas sakslaste kõige julgemadki lootused. Kui maa peal hävitatud nõukogude lennukite arvud hakkasid raportites ületama kahte tuhandet, tegi H.Göring (paks ja vastik, kuid siiski I Maailmasõja sõjalendur) spetsiaalsele komisjonile ülesandeks üle vaadata hõivatud nõukogude lennuväljad, et kontrollida saksa komandöride ettekandeid...
Mis siis toimus sõja esimestel päevadel? Meid seal ei olnud, seepärast on peaaegu kogu järgnev tekst kaldkirjas. Püüame aru saada, mida räägivad meile terveksjäänud dokumendid ja imekombel ellu jäänud tunnistajad.

Leningradi sõjaväeringkond

Üsnagi arvukas (ligi 1,3 korda suurem kui naabruses olev Balti sõjaväeringkonna lennuvägi) Leningradi SRK lennuvägi ei tegutsenud ei sõja esimesel ega teisel päeval aktiivselt. Lennuväemarssal A.A.Novikov (sel ajal Leningradi SRK ÕJ juhataja) kirjutab:
„...Esimesed kolm päeva sõdisime me ainult üksikute või väikestes gruppides (siin ja edaspidi autori rõhuasetused) tegutsenud vaenlase lennukitega, kes katsetasid linnale ligipääsumarsruute...Nõukogude lendurid ei lasknud vaenlasel juunis pommitada Leningradi, Kroonlinna, Viiburit ja Karjala linnu. Kuid andes au meie lendurite tegevusele, saime me aru, et vaenlase ebaõnn meie rindel oli põhjustatud sellest, et ta polnud siin veel käiku lasknud oma peajõude. Loogika ütles meile, et ei maksa oodata, kuni vaenlane paiskab tegevusse kogu oma lennuväe, et vaja on endal haarata initsiatiiv õhus ja anda esimestena massilisi lööke...“
Loogikaid on erinevaid. Haavatud imperialistlike ambitsioonide loogika sundis Stalinit ette valmistama suuremastaabilise sissetungi Soome, mille aktiivne faas algas 25.juunil 1941.a Leningradi SRK (Põhjarinde) lennuväe massiliste löökidega Soome linnade, raudteejaamade, sadamate ja lennuväljade pihta. Selle sõjakäigu kirjeldus läheb välja meie raamatu põhiteemast, märgime ainult seda tähelepanuväärset fakti, et Põhjarinde õhujõud jätkasid lennukite mootoriressursi, bensiini ja lahingumoona kulutamist Soome pommitamisele kuni 4.juulini 1941.a. Vähemalt seisab 81.KaardiväePLP (202. PLP Leningradi SRK-s) lahingutee kirjelduses: „4.juulil kell 2 öösel andsid 9 ekipaaži polgukomandöri juhtimisel pommilöögi Povetti jaama pihta Soome territooriumil ja viskasid alla ligi 1000 lendlehte. Varsti anti samasugune löök ka Helsingi lõunaosa pihta...“
Selleks ajaks oli Wehrmachti 4. Tankigrupp juba läbinud kogu Leedu ja Läti, forsseerinud Daugava ning tungis peale Ostrovi ja Pihkva suunas. Teiste sõnadega oli sakslastel pool vahemaad piirist Leningradini juba läbitud...



Balti Erisõjaväeringkond

Esimesed Looderinde (Balti ERSK) staabi ettekanded saadeti NSVL Kaitse RK-le kell 6h 10min. Neis võib juba avastada esimesi tõrkeid, mille kutsusid esile Stalini liiga segased sõjalis-poliitilised „mängud“:
„Sakslased alustasid lahingutegevust 22.juunil 41.a kell 4.00. Vaenlase õhujõud pommitasid Vindava, Panevežise, Šiauliai ja Kovno lennuvälju...Meie lennuvägi on õhus. Enne Teie käsu – mitte ületada piiri – kättesaamisti, sain ma kindral Safonovi kaudu Teie käsu piirist mitte omavoliliselt üle lennata. Võtsin kasutusele meetmed, et pommitada vaenlast piire mitte ületades...“
Kuidas seda mõista – „pommitada vaenlast piire mitte ületades “? Kus siis teda veel leida võis kella 4-5 paiku 22.juuni hommikul?
Armee elab määrustike, käskude ja instruktsioonide järgi. Selles on tema tuntud nõrkus (mis on andnud alust paljudele anekdootidele tuhmide sõjaväelaste kohta). Selles on ka tema jõud – kriitilises situatsioonis pole vaja raisata kalleid minuteid pikkadele arutlustele, vaid on vaja ainult täpselt täita seda, mis on ette kirjutatud. Sõja esimeste tundide ja päevade hädavajalikud tegevused olid läbi töötatud, kokku koondatud ja kinnitatud dokumendis nimega „Mobilisatsiooni ja operatiivse hargnemise katteplaan“, teise nimega ka „Punane pakett“. Selline plaan oli punases ümbrikus iga väeüksuse staabis. Mitte ainult normaalse sõjaloogika järgi, vaid ka vastavalt Balti ESRK Sõjanõukogu direktiivile Nr.00224 15.juunist 1941.a, pidid väeüksuste komandörid lahinguhäire signaali saamisel avama paketi ja ilma pikemalt mõtlemata tegema seda, mis seal kirjas oli. Kuid Punaarmee kõrgem juhtkond (Timošenko ja Žukov – aga faktiliselt Stalin) ei saatnud vägedesse mitte lühikest käsku nelja sõnaga (eesti keeles kolmega. – Troll) – „Lasta käiku katteplaan“ - , vaid saatsid 21.juuni 1941.a keskööl pika „kirjandusteose“, mida tuntakse kui „Direktiiv Nr.1“. Selle „kirjandusteose“ analüüs ja selle üle arutamine kestab juba pool sajandit. Ühed väidavad, et selle juures on tähtsaim – „mitte vastata provokatsioonidele“. Teised aga vaidlevad vastu, viidates fraasile „vastu võtma sakslaste võimalikku lööki“. Kolmandad näitavad õigustatult selle fraasi – „vastu võtma“ – mitmetähenduslikkust: kuidas vastu võtta? kus vastu võtta?
Faktiliselt aga sundis kõrgem juhtkond alluvaid lahendama mõistatust. Lahendama ränga ajadefitsiidi olukorras, kus valele otsusele võib suure tõenäosusega järgneda arest ja mahalaskmine. Ja kõik see jama lihtsa ja selge – „lasta käiku katteplaan“ – asemel! Selle tulemusena hakkasid mõned väeosad tegutsema nende katteplaanide kohaselt, mis aga nägid ette pommilööke vaenlase territooriumil olevate objektide pihta. Näiteks, „22.juunil 1941.a kell 4h 50min lendasid 25 lennukit SB Looderinde 9.PLP-st Tilsiti lähedal asuvat lennuvälja pommitama...“ (VIŽ, 8/1988)
Nagu kohusetundlikule ajaloolasele kohane toob A.G.Fjodorov pärast seda informatsiooni ära ka vastava viite arhiivi (TsAMO, f.861, op.525025, p.2). Sellele tunnistusele annab erilise väärtuse, et selle avastaja polnud mitte ainult professionaalne ajaloolane, ühe parema „perestroikaeelse“ nõukogude lennuväe ajalugu puudutava raamatu autor, vaid ka sõjaväelendur, kes 1941.a novembrist oli sellesama 9.PLP komandör.
Teised komandörid aga eelistasid lihtsalt oodata, kuni ülemused asja omavahel klaarivad. Kolmandad (nende seas ka Balti ESRK juhtkond) sööstsid oma alluvaid „käest haarama“ s.o peatama nende tegevust, kes alustasid „punases paketis“ olevate käskude täitmist. Kuni kogu see jama kestis, võeti Moskvas lõpuks vastu palju selgem ja arusaadavam „Direktiiv Nr.2“. Selles oli muu seas kirjas:
„Võimsate pommitus- ja ründelennuväe löökidega hävitada vaenlase lennuvägi lennuväljadel ja pommitada puruks tema maavägede löögigrupeeringud. Lennuväe lööke sooritada vastase territooriumil kuni 100-150 km sügavuseni. Pommitada puruks Königsberg ja Memel.“
See direktiiv kirjutati alla kell 7h 15min. Pluss šifreerimisele, saatmisele, dešifreerimisele kuluv aeg.
Kokkuvõttes raisati sõja esimesed 4-5 tundi tühjalt. Pole mingit põhjust anda sellele „saatuslikku tähendust“, kuid täiendavat närveerimist ja segadust kutsus see küll esile.
Kindralleitnant V.P.Bulanovi jutustus, kes alustas sõda Ar-2 ekipaaži tüürimehena 46. PLP-s (7.SLD, 45 ekipaaži, 61 SB ja Ar-2 lennukit), aitab ette kujutada, kuidas see kõik tegelikus elus välja nägi:
„...21.juunil baseerus polk ümber välilennuväljale. Milleks – selgitusi ei antud. Kästi lennukid maskeerida. Kell 4.30 aeti meid häire korras üles. – Kes, mis? Midagi ei räägita. Umbes kella viie paiku antakse esimene ülesanne: pommitada sakslasi, kes forsseerisid Neemani Tilsiti juures. Lendas välja esimene eskadrill, lendas teine – mõlemas üheksa lennukit. Meie lendame kolmanda eskadrilliga. Esimesed üheksa lennukid viskasid pommid ära, teised samuti...Me lähenesime juba Neemanile, kui äkki käsk – tagasi pöörduda...Pöördume tagasi täis pommikoormaga. Maandume (maanduda koos pommidega oli kategooriliselt keelatud, selleks oli olemas pommihoidjal vastav režiim pommiheitmiseks ilma sütikut vinnastamata s.o tühjalt, ilma plahvatuseta. – M.S). Paigutasime lennukid kohtadele ja läksime hommikust sööma – ja äkki lendab üle lennuvälja saksa luuraja ja tema järel „Heinkeli“ pommitajad. Ka üheksakesi. Sakslased hakkasid pommitama lennukite seisukohti. Kui lõpetasid, hakkasid metsaserva kuulipildujatulega üle valama. Tegid ühe rünnaku, siis teise...Sakslased lõpetasid pommitamise, osa pomme viskasid metsa ja lendasid minema ilma kaotusteta. Lõpuks jäi kõik vaikseks. Hakkasime oma lennukite poole minema, kui äkki hakkasid põlevates lennukites lõhkema meie omad pommid...Meie panime uuesti putku! Kaotused lennuväljale jäetud tehnikas olid suured. Oli ka üks hukkunu...“
Pärast seda kui Direktiiv Nr.2 jõudis Balti SRK juhtkonnani, kasvas nõukogude pommituslennuväe aktiivsus.
„...Telefonistineiu ühendas meid Vindavaga:
- Mogiljevski? Kuidas läheb? Normaalselt? Võta oma seifist pakett, ava see ja tegutse nagu seal
kirjas. - (autori rõhuasetus). Polgukomandör (40.PLP, 54 lennukit SB, 48 ekipaaži. – M.S.) kinnitas, et sai käsust aru ja alustab selle täitmist...
Kell 10h 2min 22.juunil 1941.a võtsid meie punatähelised pommivedajad kursi läände...
...Tegi rõõmu major Mogiljevski.
- Pommirünnak Köningsbergile, Touragenile ja Memelile lõppes edukalt. – teatas ta telefonis. – Oli
võimas õhutõrjetuli, kuid me heitsime pommid täpselt objektidele. Kaotusi ei ole“.
Balti ESRK 6.lennuväediviisi komissari A.G.Rõtovi mälestusraamat, kust me tsiteerisime seda tähelepanuväärset tunnistust, anti välja Voenizdati poolt 1968.a. Noor ohvitser Volodja Rezun isegi ei aimanud siis, et temast saab tulevikus Viktor Suvorov, „Jäälõhkuja“ autor...
Pommilöögid naabruses asuva territooriumi pihta kestsid terve päeva. Balti ESRK staabi operatiivettekanne Nr.03, mis kirjutati alla 23.juunil kell 22.00, teatab, et „õhujõud võitlesid terve päeva vastase lennuväega, sooritati mitmeid rünnakuid Insterburgi, Königsbergi, Priekule, Memeli ja Tilsiti lennuväljade pihta...“ Aruandes Looderinde (Balti ESRK) lennuväe tegevuse kohta, mis koostati 1942.juulis (s.o aasta peale sõja algust, mil selgitada suuri kaotusi ja ennast õigustada polnud enam vaja), märgitakse, et „esimesel ja teisel päeval anti lööke vastase lennuväljade pihta Memelis, Tilsitis, Gumbinnenis. Nende objektide pihta tegutses Looderinde lennuvägi 6 kuni 18 liikmeliste pommitajate gruppidega, mida katsid I-153 ja I-16 hävitajad“.
Muidugi käis löökide vahetamine vastastikku. Looderinde staabi luureettekandes Nr.03 kella 12.00-st on märgitud kaks episoodi: „kell 4.55 pommitasid 5 lennukit meie lennuvälja Panevežises“ (see oli tollesama 9.PLP baaslennuväli, kust kell 4.50 lendas välja 25 SB lennukit pommitama saksa lennuvälja Tilsitis) ja „kell 9h 25min pommitati lennuvälja Šiauliais“. Peale selle räägitakse ettekandes suurte jõududega („kuni lennupolk“) sooritatud Kaunase ja Šiauliai linnade pommitamisest ning väikeste jõududega (5 kuni 12 lennukit) Alituse, Kalvaria, Vindava, Jurburgi pommitamisest. On tähelepanuväärne, et see luureettekanne Nr.3 lõpeb sõnadega:
„Vastane pole veel viinud tegevusse suuremaid lennuväekoondisi, piirdudes üksikute lennukite ja gruppide tegevusega“.
Milliseid kaotusi siis kandsid Balti ESRK õhujõud sellisest „saksa lennuväe purustavast esimesest löögist“? See on meie uurimise jaoks kõige olulisem küsimus! Täpset ja selget vastust sellele küsimusele autoril pole (aga kellel seda on?).
Looderinde staabi operatiivettekanne Nr.1 (22.juuni 1941.a kell 22.00) tegi esimese päeva kokkuvõtteid:
„...Vaenlase lennuvägi pommitas terve päeva sidesõlmi, asustatud punkte, ladusid, lennuvälju (tuleb välja, et lennuväljad polnud sugugi ainsad ja peamised saksa pommitusobjektid! – M.S.) ning tekitasid suuri purustusi Kaunases ja Šiauliais. Meie lennuvägi, täites väejuhatuse ülesandeid, võitles vaenlase lennuväega, pommitas tankide koondumispiirkondi ja tankikolonne Tilsiti ja Alituse suundades. Kaotused: 56 lennukit on hävitatud, 32 lennukit vigastatud lennuväljadel“. Märgime, et „vigastatud“ pole sama mis „hävitatud“.
Nüüd vaatame seda arvu (56 allatulistatud lennukit) vastase andmetest lähtuvalt. Balti ESRK vastu tegutses 4 Luftwaffe hävitajategruppi: eskaader JG-54 täies koosseisus ja veel üks grupp 53. eskaadri koosseisust (II/JG-53). II/JG-53 lendurid kandsid ette 17 nõukogude lennuki allatulistamisest esimesel päeval. JG-54 deklareeritud võitude arv pole autorile teada. Väga ebatäpse võrdlusega võib arvestada, et see oli kolm korda suurem s.o umbes 50. Sellises arvestuses on vähe täpsust, kuid hävituslendurite ettekannetes allatulistatud lennukite kohta on täpsust tavaliselt veelgi vähem. Lähtudes tavapärasest 2-3 kordsest „juurdekirjutusest“, võime eeldada, et saksa hävitajad tulistasid 22.juunil alla umbes 25-30 nõukogude lennukit. Teiste sõnadega ei vähendanud Looderinde staabi ettekanne sugugi kaotuste arvu (aga võib-olla hoopis suurendas) õhus.
Õhulahingute vähesest intensiivsusest annab tunnistust ka väike arv allatulistatud saksa lennukeid. Ülaltoodud Looderinde staabi ettekanne väidab, et „meie lennuväe poolt on alla tulistatud 19 vaenlase lennukit ja õhutõrje poolt 8 lennukit. Neid arve täpsustatakse“. Kaheksa HLP (Hävituslennuväepolk – kõigis kokku 384 hävituslendurit) kohta vägagi tagasihoidlikud tulemused. On tähelepanuväärne, et kui võrrelda neid arve Luftwaffe kaotuste žurnaaliga 22.juuni 1941.a kohta (seal märgitakse 5 pommitaja ja 4 hävitaja kaotust), siis saame me peaaegu täpse kolmekordse liialdamise allatulistatud lennukite arvus...
Veelgi tähelepanuväärsem ja olulisem on aga umbes samal ajal (kell 22.00 22.juunil 1941.a) kirjutatud Looderinde juhataja ettekanne, mis lõpeb hoopis teistsugusel toonil:
„...Palun tugevdada rinnet lennuväega, kuna vastane haaras ülekaalu õhus ning hoiab seda seni, kuni me selle tagasi võidame (absoluutselt õige märkus! –M.S). 22.juunil 1941.a kaotas rinne kokku kuni 100 lennukit“.
Võrreledes esialgse lennukite arvuga (1100-1200) moodustasid Looderinde kaotused alla 10%, kusjuures kaotuste sekka arvati ka lennuväljadel ajutiselt vigastatud lennukid.
Väga väikesed olid ka 31.PLP (6.SLD, 44 ekipaaži, 60 lennukit SB) kaotused. Vaat mida kirjutab oma memuaarides 6.SLD komissar Rõtov:
„...mõne minuti pärast ma veendusin, et pommiauke tegid sakslased lennuväljale palju., aga kahju oli minimaalne. Lennukid olid siin õigeaegselt, alates 21.juunist, hajutatud kaugele väljaspoole stardiraja piire ning nüüd põlesid ainult kolm lennukit F.A.Agaltsovi polgust. See polk oli just lennanud siia kuskilt Eestis asuvalt lennuväljalt...31.PLP komandör Fjodor Ivanovitš Dobiš kandis ette, et tema väeosa tõusis vaenlase löögi vältimiseks kahel korral õhku...Veel Hiina sõja ajast mäletasin ma Dobišit kui arukat komandöri...“
Andes au sm.Dobiši arukusele ja tema mitmeaastasele lahingukogemusele, märgime, et ta lihtsalt täitis arvukaid käskkirju sõjaväeringkonna lennuväe lahinguvalmidusse viimise kohta, mis saadeti kõikidesse väeosadesse (nagu me eelmises peatükis kirjutasime) mitu päeva enne sõja algust.
27.juunil viibis Rõtov jälle 31.PLP-s. „Varsti sõitsin ma jälle Miitavi lennuväljale, Dobiši juurde. Ta hoidis endiselt oma polku rusikas. Organiseeris iga päeb väljalende erinevate lahinguülesannete täitmiseks. Vaatamata vaenlase lennnurünnakutele, õnnestus tal hoida peaaegu kõik lennukid tervetena. Siin tuli talle kasuks kogemused, mida ta sai Hiinas ja sõjas soomlastega...“
Aga sellise olukorra avastas Rõtov 22.juuni keskpäeval 21.HLP-s:
„...ma naasesin tagasi Riia lennuväljale. KP (komandopunkt. – Troll) juures kohtusin 21.HLP komandöri major Mirošnitšenkoga.
- Mis olukord on? – küsisin.
- Oli pommitamine. Tõsi küll, mitte eriti kõva. Lennukid on hajutatud, lendurid istuvad
kabiinides. Ootavad käske.
Mind nähes tuli lähemale pataljonikomissar Jurov:
- Inimeste meeleolu on võitluslik...
...Veidi hiljem saatis Jurov poliitettekande. See oli kirjutatud pliiatsiga kortsunud, äärtest rebitud paberilehele. Ettekanne oli täis lahinguvaimustust. Seal polnud isegi vihjet peataolekule. Jurov kandis lühidalt ette: alla on tulistatud üheksa vaenlase lennukit...“
Järgmisel päeval, 23.juunil, püüdsid sakslased anda massilise löögi Riia lennuvälja pihta.
„...Õhuvaatluspostid teatasid, et kursiga Riia suunas liigub suur grupp fašistlikke pommitajaid. 21.HLP hävitajad startisid neile vastu...Juba lahingu esimestel minutitel tulistasid meie hävitajad linna lähedal alla kolm „Junkersit“. Väikesel pommitajate grupil õnnestus siiski lennuväljale läbi murda, kuid olulist kahju nad ei tekitanud. Terveks jäi ka sild üle Lääne-Dvinaa (Daugava. – Troll)
24.juunil sooritasid sakslased jälle rünnaku Riia lennuvälja pihta. Neil õnnestus süüdata kolm kütusetsisterni. Võitluses tulega said surma kaks punaarmeelast“.
Jah, austatud lugeja, ma mõistan täiesti teie arusaamatust (või isegi meelehärmi).
Tavalise „normaalse“ jutustuse asemel Luftwaffe ootamatust rünnakust, punatäheliste lennukite lõõmavatest rusudest ja „jõuetusest nutvatest komandöridest“ tuuakse siin ära mingeid imelikke dokumente rünnakutest saksa lennuväljade pihta, allatulistatud saksa lennukitest ja nõukogude lendurite „lahingulisest meeleolust“...Ärge ilmaasjata muretsege. 6.SLD-s oli neli polku.
Peale 21.HLP, 31.PLP ja 40.PLP (millede edukast tegevustest ja minimaalsetest kaotustest oli juba eespool juttu) kuulus 6.SLD-sse ka 148.HLP (33 lendurit, 69 lennukit I-153). See polk sattus juba sõja esimestest minutitest paljukordsete pommirünnakute alla, asudes Libavi (Liepaja. - Troll) lennuväljal. Nõnda kirjutab sellest Rõtov:
„...Fjodorov (diviisi komandör) vaatas mulle ärevalt otsa ja ütles:
- Libavi lennuväli ja sadam sattusid pommitamise alla kell 3h 57min. On pandud põlema mitu lennukit. Zaitsev (148.HLP komandör) kandis ette, et sakslased on alla visanud dessandi...
...Libavis nägin ma kurba pilti. Lennuväli oli täis pommilehtreid, mõned lennukid põlesid veel. Angaaride kohal oli must suitsupilv, leegid limpsisid kütuselao jäänuseid.
- Asi on halb, seltsimees komissar, - kandis ette majos Zaitsev. – Me tõstsime lennukid häirekorras õhku, kuid oli tugev udu ja varsti pidime me uuesti maanduma. Just sel hetkel meid tabatigi...
Õhuhäire signaal katkestas meie jutuajamise. Hävitajad tõusid lendu (s.o oli veel „mõningaid hävitajaid“, mis polnud veel põlema hakanudki).
- Aga mis sai saksa langevarjuritest? – küsisin mina.
- Justkui maa alla vajusid.“ (Idarindel polnud 1941.aastal mitte ühtegi õhudessantväeosa, sakslased
ei sooritanud siin mitte ühtegi õhudessanti. Sellest hoolimata on puruks löödud Loode- ja Läänerinde dokumendid täis ettekandeid „saksa dessantide“ kohta. – M.S.)
Mõned tunnid hiljem, pöördudes tagasi diviisi Riias asuvasse staapi, helistas Rõtov jällegi 148.HLP-sse:
„...minuga rääkis telefonis väeosa korrapidaja.
- Pärast teie äralendu pommitati meid veel kord. – teatas ta.
- Kaotusi on?
- Neli said surma, kuus on haavatud.
- Aga kuidas on olukord õhus?
- Meie omad võitlevad vahvasti!
Päeva lõpuks sain ma teada, et aktiivse lahingutegevuse algusest saadik võitles 148.HLP mehiselt ja organiseeritult. Mõned lendurid pidasid kuus ja enam õhulahingut. Allatulistatud vaenlase lennukite arve avas kapten Timajev. Fašistlik pommitaja, mille ta põlema tulistas, kukkus alla Libavi lennuvälja lähedal ja plahvatas...“
Vähe? Nõus, kuid ka „täielikult hävitatud 22.juuni varahommikul“ väeosade sekka 148.HLP ei sobi. Otsime teisi, meile rohkem harjumuspäraseid tunnistusi. Peab ju millelgi põhinema müüt „Luftwaffe esimese purustava rünnaku“ kohta? Kes otsib – see leiab!
„...Vaikust rikkus kõva mürin. Ma tõusin üles. Suurest aknast paistis pühapäeva 22.juuni 1941 koidupuna. Rohtunud stardirajal, mis oli kastest hall, nägin ma pommilehtreid, mis nagu punktiirjoon katsid kogu lennuvälja...Vaevalt tõstsid poisid minu hüüde peale päid, kui algas jälle plahvatuste mürin. Me nägime, et lennuvälja teises otsas, kus baseerus 15.polk, lendasid õhku kastid „migidega“, angaarides hakkasid tulekahjud...Me jooksime ruttu lennuvälja aia juures oleva kraavi juurde. Tõmbasime hinge ning pöörasime tähelepanu hoonele, kus me ööbinud olime. See oli täiesti hävinenud. Põlesid teiste eskadrillide staabid. Tohutu suur tulekahju oli 15.polgu territooriumil. Äkki ilmusid madalal kõrgusel neli kolmikut pommitajaid „Heinkel-111“, mida saatsid „Messerschmitid“. Me surusime end kraavipõhja. Pommiplahvatused katsid stardiraja. Paistab, et mitte kõiki pomme ei visatud alla – pommitajad suundusid Karmelava poole, kus asus meie välilennuväli (22.juuni hommiku sündmused tabasid tunnistajat polgu põhilennuväljal Kaunases. – M.S.). Pääslast ja valvehoonest jooksid väikese metsasalu poole punaarmeelased ja mõned tehnikud. Me otsustasime pääseda üksikute terveksjäänud lennukiteni ja proovida nendega lennuvälja äärelt lendu tõusta. Peamine stardirada oli kõik lehtreid täis...
...Ma hakkasin jooksma polgu staabi poole, kus seisis üks terveksjäänud I-16. Lennuk osutus korrasolevaks. Õnneks nägin ma ühte punaarmeelast valvest, kes polnud jõudnud veel ära joosta. Minu käsu peale jooksis ta langevarju tooma, aga minu sööstsin autostarteri poole, lootes selle juurest leida ka ta juhi. Õnneks oli ta oma kohal. Kõik läks hästi. Me sõitsime lennuki juurde. Hingeldav punaarmeelane tõi langevarju ja selgitas: „Seal polnud kedagi, tuli uks maha murda“. Ühendanud starteri lennuki külge, ronisin ma kabiini.
Tahtsin just käega märku anda mootori käivitamiseks, kui autouks äkki avanes, juht hüppas välja ja pani jooksu kraavi poole. Vaadates üles, sain ma kõigest aru. Pea kohal olid jälle pommitajad. Tuli järgneda autojuhi eeskujule. Proovisime veel kahel korral lennukit käivitada. Lõpuks hakkas vint ringi käima ja mootor käivitus. ..Tõusin lendu, tõmbasin teliku sisse ja vaatasin ringi. Taevas polnud kedagi. Sattudes harjunud, omasesse keskkonda, tundsin ma end kindlamalt. Ma keerasin lennuki Karmelava suunas.
Varsti nägin ma lennuvälja, lehtreid ja rukki sees lebavat „MiG“-i. Metsaservas, lennukite seisukohal, oli mitu tulekollet...Pärast maandumist ruleerisin eskadrilli seisukoha juurde. Siin seisid meie lennukid maskeerimisvõrkude all. Vaevalt jätsin mootori seisma, kui lennuväljale kihutas polgukomandöri „emka“. Batja küsitles mind üksikasjalikult Kaunase sündmuste ja olukorra kohta ning sõitis siis staabi asukohta...
...Ilmus suur grupp vaenlase pommitajaid hävitajate saatel. Pommid lõhkesid lennurajal, hävitajad ründasid maasihtmärke, tulistasid ruleerivate „migide“ pihta. Meie õhusolev valvalüli ründas pommitajaid, kuid pärast esimesi valanguid jäid kuulipildujad vait. See sünkronisaatorite süsteem polnud veel korralikult seadistatud...Nüüd, pärast relva tõrkeid õhus, võtsid mehhaanikud mootorikapotid maha ja püüdsid defekte kõrvaldada. Kui arvestada seda, et kapotti maha võtta oli lihtne, aga tagasi panna raske, siis kulus vigade parandamisele päris palju aega. Sellisel moel osutus polk kõige kriitilisemal momendil relvituks. Tundes end karistamatult, muutus vaenlase lennuvägi jultunuks. Pommitajad tulid grupp grupi järel. Pommitamiste vaheaegadel ründasid hävitajad lennuväljal kõiki nähtavaid sihtmärke. Ajasid taga isegi üksikuid inimesi.
Lennuväli kattus lehtrite ja väljapaiskunud mulla vallidega. Suured kaotused olid isikkooseisus. Lennukite juures lebasid verelompides surmasaanud. Kella 12 paiku päeval ilmus küla poolt hobune vankriga.
Sellega tõid meie ettekandjad lennuväljale lõunasöögi. Neil olid seljas lillelised kleidid ja rätikud. Peaaegu kõigil peale minu puudus isu. Ma kugistasin kiiresti alla paar portsjonit praadi ja kompoti. Neiud ei jõudnud veel ära sõita, kui ilmusid pommitajad. Kogu pommikoorem paiskus meie eskadrillile. Maasse kaevatud varjepilu osutus inimesi täis olevaks. Maa kõikus ja vappus. Vaikus saabus ootamatult.
Minu peal lamavate inimeste raskuse tõttu ei õnnestunud kohe välja saada...Mitte kaugel maasse kaevatud pilust vedeles vankriratas. Paistsid valged kleidiräbalad...Kõigist saksa rünnakutest selle päeva 8 tunni jooksul tundus viimane kõige hirmsam. Pärast seda rünnakut polnud lennuväljalt enam võimalik startida ning polnudki enam lennukeid, millega seda teha. Veidi varem tõusid lendu seitse „migi“ ja võtsid kursi Riiale. See oli kõik, mis jäi järele 31.polgu 60-st lennukist...“
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

102

See tsiteeritud B.V.Veselovski raamat ilmus 1996.aastal. Raamat on uus, kuid seejuures võib Veselovski jutustust sõja esimese päeva sündmustest pidada absoluutselt standardseks-tüüpiliseks. Just nimelt niimoodi SEDA kogu aeg kujutatigi: ootamatu kallaletung, magav lennuväli, üksteisele järgnevad peatumatud saksa lennuväe rünnakud, nõukogude lendurite lootusetu abitus (lennukid pole „omandatud“, kuulipildujad ei tulista) ja tulemusena – „kaheksa tundi pärast rünnaku algust polnud lennuväljalt enam võimalik startida ning polnudki enam lennukeid, millega seda teha“.
Kui nüüd veidi „keerata pilti teravamaks“, siis selguvad ka mõned väga olulised detailid. Lendurid ärkasid vaenlase pommiplahvatuste peale. Hävituslennuväe polgu baaslennuväljal polnud ei valvelüli ega isegi tavalist, öö läbi üleval olevat päevnikku. Väeosa komandöri – pole! Väeosa valveohvitseri – pole! Keegi ei kamanda, keegi ei käsuta. Lendu õnnestus autoril tõusta juhuslikult, nende abiga, kes „polnud veel laiali jooksnud“. Lennuvälja pommitatakse ja tulistatakse peaaegu vahetpidamata ja veel koos hävitajatest kattega. Seejuures „pole taevas kedagi“. Terveksjäänud lennukid lendavad Riiga (22.juuni hommikul oli see veel sügav tagala – 250 km piirist). Miks Riiga? Aga sellepärast, et „löögi alt välja pääseda“. Ja kuhu pärast, peale Riiat? Vladivostokki?
Mõned ebatäpsused saavad kohe märgatavaks pärast Veselovski teksti võrdlemist teiste allikatega. Näiteks oli lennukeid 31.HLP-s rohkem – peale 60 „migi“ oli ka veel 32 I-16, millest 28 (1.juuni seisuga) olid lahingukorras. Mitte just palju, kuid enam-vähem niipalju oli keskmiselt lennukeid 2.Õhulaevastiku hävitajagruppides...Säilinud arhiividokumendid ei kinnita ka Veselovski väidet 31.HLP täieliku hävimise kohta: ümberformeerimise momendiks (14.juuli 1941.a) olid 31.HLP lendurid sooritanud 714 lahingulendu ja teatanud 13 vaenlase lennuki allatulistamisest. Muideks, kõik need vähetähtsad pisiasjad ainult juhivad meid eemale tähtsaimast küsimusest – kas see, mis juhtus 31.HLP-ga (Veselovski väitel) tema esimesel kokkupuutel reaalse vaenlasega, oli vältimatu? Või oli siin tegemist komandöride kuritegeliku hooletusega (või isegi reetmisega)? Rääkimata selgest käskude mittetäitmisest lahinguvalmiduse tõstmiseks – mis takistas poole aastaga kontrollida ja korda seada relvastust (sünkronisaatoreid)? Kas tõesti „ootamatu kallaletung“? Selleks, et kuulipildujaid kontrollida ja häälestada, pole isegi lendu tõusta vaja, piisab mootori käivitamisest ja rataste alla klotside panemisest (et lennuk veerema ei hakkaks)...
Ei tasu pead murda nende küsimuste üle. Kõik on palju lihtsam. Tõenäoliselt on siin tegemist sellise psühholoogilise fenomeniga, mida tuntakse kui „valetab kui pealtnägija“. See on juhtum, kus tunnistaja hakkab kirjeldama mitte seda, mida ta nägi oma silmaga, vaid seda, mida ta on kümneid aastaid kuulnud tolle sündmuse kohta räägitavat/näidatavat. Mille alusel me seda arvame? Tähelepanelik lugeja tõenäoliselt märkas juba, et jutt käib samast 31.HLP-st (8.SLD), mida kirjeldasime eelmise peatüki lõpus. Jätkame nüüd tolle polgu lenduri N.I.Petrovi mälestuste lugemist:
„...Vasakpöördega võtsime kursi Kaunasele, 1500 meetri kõrguselt nägime Kaunase lennuvälja, angaarid põlevad, laohooned põlevad, polgustaap põleb (seni on täielik üksmeel Veselovski raamatuga). Lennates üle Kaunase lennuvälja, nägime stardirajal mõnda pommilehtrit (Veselovskil oli kogu stardirada lehtreid täis). Meist vasakul, umbes 700 meetrit kõrgemal, nägime kahte paari Me-110 ja nelja Me-109, need läksid suitsuga (mootor DB-601 ajas forsseeritud režiimil kõvasti suitsu välja) lääne poole. Madalamal lendasid vastaskursil 6 lennukit I-153, need olid naabrid 15.polgust. Lendasime läände 15 minutit 3000 m kõrgusel, pöördusime tagasi – õhus oli kõik vaikne (mingeid jälgi pommitajatest, mis Veselovski järgi vahetpidamata Kaunast pommitasid, polnud näha).
...Kõik maandusid õnnelikult. Kui ma ruleerisin oma kohale, näitas tehnik mulle pommilehtrit, umbes 100 kg pommist. See tähendab, et ajal, mil me lendasime, kukkusid meie lennuväljale mõned pommid, nähtavasti suurest kõrgusest (ka Veselovski kirjutab, et pommitajad läksid Karmelava suunas, ainult et vaevalt neid oli „neli kolmikut“).
Keegi ei näinud pommitamist (järelikult ei saanud ka keegi viga, põlevat lennukit oleks märgatud) ja ka ei kuulnud, kuna korraga töötas suur hulk mootoreid...Umbes kell 10.00 lendasid meist üle 3 üheksakut pommitajaid SB, mis baseerusid Vilno lennuväljal (54.PLP, 54 ekipaaži, 68 lennukit SB). Hiljem me taipasime, et nad käisid pommitamas Königsbergi. Toodi hommikusöök, kuid kellelgi polnud isu ning pealegi lendas just siis meist üle Me-110. Tagumine laskur andis ühe valangu kuulipildujast, kuid sihitult. Ohvreid ei olnud...Edasi kuni kella 16.00 oli vaikne, peamiselt lendasime välja paaridena oma lennuvälja kaitseks ja katmaks Kaunase raudteejaama...“
Niisiis, hiline hommikusöök (või varane lõuna) oli. Ehk olid ka ettekandjad lillelistes kleitides. Selle rahuaja stseeni kontrast alanud sõjaga oli nii suur, et see sööbis pealtnägijate mällu. Polnud ainult toda hirmsat pommitamist, kleidiräbalaid, laibavirnu ja muid „musti üksikasju“. Lendas üle üksik Me-110, laskur andis ühe valangu kuulipildujast ning loomulikult ei tabanud maa peal kedagi. Ja pärast seda „kuni kella 16.00 oli vaikne“. Mingeid mälestusi tõrkuvatest kuulipildujatest „migidel“ pole ja ka tulistada polnud päeva esimesel poolel millegi pihta.
Miks arvab autor, et N.I.Petrovi mälestused on usutavamad? Esiteks sellepärast, et need on loogilised ja vastavad reaalsele, paljudest teistest dokumentidest tuntud situatsioonile, samas kui Veselovski jutustus vastab ainult „üldtuntud“ legendile „ootamatust kallaletungist ja kaitsetutest lennuväljadest“. Teiseks, Veselovski kirjutas raamatut ja ta jutustus tuli ilus ümmargune, samal ajal kui Petrov dikteeris oma mälestusi intervjueerijale. Lihtsalt ja ilustamata.
Kolmandaks sellepärast, et Karmelava lennuvälja pommitamine ilmub ka Petrovi mälestustesse – ainult et teisel ajal („valel“ ajal, mis ei vasta „ootamatu kallaletungi“ dogmale) ja täiesti „valede“ tagajärgedega:
„...Komandopunktist anti käsklus: „Lüli – õhku tõusta!“ Leitnant Smõslov, mina ja Akimov hüppasime lennukitesse, käivitasime mootorid, hakkasime ruleerima – ja siis lendasid äkki komandopunktist punased raketid: „lendutõus keelatud“. Ilmusid kaks paari Me-109, lendasid 800-1000 meetri kõrgusel üle lennuvälja, siis ilmusid kaks üheksakut „Heinkel-111“. Kuuleme pommiplahvatusi lennuväljast eemal, nähtavasti pommitavad maanteed. Siis hakkasid pommid kukkuma lennuvälja piiridesse, viskavad ühekaupa. Kukuvad meie lennukite suhtes ülelennuga, meie seisime oma lennukitega peaaegu lennuvälja keskel. Lendas üle suur grupp, aga pomme viskasid kõigest mõned üksikud. Nähtavasti korraldasid meile „psüühilise rünnaku“, rünnates ise paljusid sihtmärke.
Kui nad lähenesid meie lennuväljale, näis, et sellise grupi käest ei pääse me kuhugi. Aga tegelikult viskasid nad lennuvälja piirides kõigest viis pommi...“
Kõige tähelepanuväärsem selles fragmendis on imelik (valides kõige viisakama väljendi) hävituslennuväe polgu reaktsioon vaenlase pommitajate ilmumisele. On teada, et Karmelavas oli kolm eskadrilli hävitajaid (39 MiG-3). Selle asemel, et need õhku tõsta ja rünnata aeglaseid pommivedajaid, millel oli minimaalne kate, peatas „komandopunkt“ isegi nende hävitajate õhkutõusu, mis olid juba stardis. Rääkimata juba „kõigest kõrgest“ (Määrustik, Vandetõotus), selline „taktika“ mitte ei vähenda, vaid suurendab kaotusi – kui hävitaja loobub olemast kütt, saab temast saakloom. Mis saigi tõestuse mõne minuti pärast:
„...Ei suutnud veel toibudagi, kui ilmusid kolm paari Me-109, lendasid üle lennuvälja umbes 1000 meetri kõrgusel. Rivistusid ümber nagu polügoonil ja hakkasid sihikuliselt tulistama meie lennukeid. Kõigepealt meie lüli pihta (mis oli peatatud otse stardirajal „punase raketiga“), mis seisid lennurajal täiesti maskeerimatult. Me jõudsime joosta lennuvälja äärde, kus oli suur auk kuivanud poriga. Seal lebas üks emis oma põrsastega. Nende juurde me viskusimegi pikali, sinna kus oli kuivem (Kas on veel pärast selliseid üksikasju kahtlusi Petrovi mälestuste tõepärasuste kohta? Sellist asja juba välja ei mõtle!). Vaenlase lennukid ründasid lennuvälja karistamatult, sest lennuväljal polnud ühtegi õhutõrjekuulipildujat (see-eest oli seal kolm eskadrilli – aga mitte kolm paari – uusimaid hävitajaid! – M.S).
Pärast vaenlase rünnaku lõppu läksin oma lennuki juurde. Mootorikapoti alt tilgub õli, mootorikarter on läbi lastud. Mürsk on tabanud kõrgustüüre, pool katet on puudu (oli „perkalist“). Suured kahjustused olid ka teistel lähedalseisvatel lennukitel...“
Niisiis, 31.HLP sattus tõesti rünnaku alla lennuväljal ja kandis suuri kaotusi lennukites. Sündis see peale kell 16.00, s.o 12 tundi pärast sõja algust. See vaenlase rünnak polnud ei esimene ega ootamatu. Sellest, et sõda juba käib, teadsid kõik 31.HLP lendurid ja komandörid. Mingid käsud, mis „keelasid vaenlase lennukite allatulistamise“ (kui selliseid üldse eksisteeris), ei kehtinud enam. Kaotusi kanti ainult ülemuste ja isikkooseisu passiivsuse pärast, kes lubasid väikesearvulisel vaenlasel „meie lennukeid sihikuliselt tulistada – nagu polügoonil“.
Episood maapinnal seisvate „migide“ tulistamisest leiab kaudset kinnitust ka saksa eskaadri JG-53 dokumentides. Viie minutiga, kella 16.43 kuni 16.48, tulistas hävitajagrupi III/JG-53 staabilüli (4 lennukit) justkui alla 6 nõukogude lennukit, mis identifitseeriti kui I-17 (nii tähistasid sakslased MiG-3). Grupp tegutses Loode- ja Läänerinde ühenduskohal ja võis seal kohtuda ainult nende „migidega“, mis kuulusid Looderinde 8.SLD koosseisu. Õhulahingu jaoks on 6 lennukit 5 minutiga veidi paljuvõitu, aga „tulistamiseks nagu polügoonil“ maapinnal seisvaid lennukeid sobib küll.
Muide, väites, et „ülemused olid passiivsed“ me võib-olla eksime. Sest näiteks Looderinde poliitoskonna ülem brigaadikomissar Rjabtšii väidab oma ettekandes, et 31.HLP komandör major P.I.Putivko pidas üksinda lahingut 6-7 vaenlase hävitajaga. Sellele imelikule faktile (kui muidugi brigaadikomissari ettekanne põhines reaalsel faktil) annab kaasaegne ajaloolane (I.Guljas „Nõukogude lendurite võidud sõja esimesel päeval“, „Aerohobbi“,1994.a) sama imeliku seletuse: „polgu 37-st „migist“ olid sel hommikul 24 rikkes“ ja seetõttu tuligi komandöril üksi sõdida! Vapustav loogika ja veelgi vapustavam aritmeetika: 37 – 24 = 13 = üks eskadrill, aga mitte üks lennuk. Teiseks, mis tähendab „37-st“, kui 31.HLP koosseisus oli 54 „MiG“-i? Kolmandaks, millal jõudsid rikki minna 24 uut hävitajat? Seisuga 1.juuni 1941.a fikseerivad dokumendid ainult 7 rikkis „migi“ 54-st. Neljandaks, kuhu kadusid 28 lahingukorras I-16 lennukit? Viiendaks, harjuge, austatud lugeja, ees on veel palju sellist „aritmeetikat“...
N.I.Petrovi jutustuses on üks fraas, millele tasub pöörata suurt tähelepanu: „peamiselt lendasime välja paaridena oma lennuvälja kaitseks“! Siin ongi vastus – lihtne, täiesti realistlik, mis ei nõua müütide leiutamist stiilis „kogu lennuvägi hävitati lennuväljadel“ – küsimusele: „kuhu kadus meie lennuvägi kohe sõja alguses“? Seda väidavad ühest suust tuhanded sõjast osavõtnud – „sõja esimestel päevadel me ei näinud nõukogude lennuväge“. Aga kuidas said seda näha jalaväelased, tankistid ja suurtükiväelased, kui nõukogude kotkad keerutasid ringe oma lennuvälja kohal „kattes omi lennuvälju“? Muidugi, ühe inimese jutustusest ühe lennuväepolgu tegevusest ei saa teha suuri järeldusi. Seepärast liigume edasi.


Kiievi Erisõjaväeringkond

Luftwaffe 5.lennuväekorpuse koosseisus (4.Õhulaevastik), mis tegutses koos armeegrupiga „Süd“ Ukrainas, oli 7 pommitajate ja 5 hävitajate gruppi. Kokku (arvestades ka ajutiselt rikkis olevaid masinaid) oli nende relvastuses sõjategevuse alguseks 266 „horisontaalpommitajat“ (163 Ju-88 ja 103 He-111) ning 174 hävitajat Me-109. Tasub pöörata tähelepanu ka sellele, et mitte ühtegi pikeerijat Ju-87 (seda filmitegijate poolt nii armastatud „Blitzkriegi“ sümbolit) ega hävitus-pommaitajat Me-110 Kiievi ESRK (Edelarinne) taevas ei olnud. Sellest järeldub muu hulgas, et 5.lennuväekorpuse võimalused tabada pommitamisel sihikuliselt üksikuid objekte (aga just seda kujutasid endast lennuväljadel maskeeritud lennukid) olid lähedased nullile. Mis puutub lennuväljade arvu, siis juba 1940.a. detsembris oli Kiievi ESRK ÕJ käsutuses Dneprist lääne pool 167 lennuvälja. Arutades puht aritmeetiliselt, ei saanud sakslased eraldada ka „kahte laisalt pöörduvat“ pommitajat ühe lennuvälja kohta.
Saksa lennuväe vastas seisid Edelarinde õhujõud ( 16 hävitus- ja 11 pommituslennuväepolku), aga ka kaks (2. ja 4.) Kauglennuväekorpust.
Lahinguvalmis ekipaažide arvult oli nõukogude ÕJ ülekaal 4-5 kordne (vt.ptk 20). Isegi „uute“ hävitajate arvult (185 MiG-3 ja 62 JAK-1) oli nõukogude ÕJ ülekaal 1,4 kordne. Seetõttu pole üllatav, et just 4.Õhulaevastik kandis 22.juunil 1941.a kõige suuremaid kaotusi (võrreldes 1. ja 2. Õhulaevastikuga).
Lähtudes Luftwaffe kaotuste žurnaalist kaotas 4.Õhulaevastik 22.juunil pöördumatult 5 hävitajat ja 30 pommitajat. Arvestades ka vigastatud masinaid olid üldised kaotused kuni 58 lennukit (selles arvus pole kajastatud avariides, kokkupõrgetes jms põhjustel kaotatud lennukid). Ainuüksi pommitajate eskaader KG-51 kaotas 17 lennukit (sealhulgas pöördumatult 14). Vasakpoolse naabri 2.Õhulaevastiku kaotused olid väiksemad (47 lennukit, sealhulgas 22 pöördumatult). Muide, palju olulisem on kaotuste arvu võrdlemine esialgse koosseisuga. 5.lennuväekorpuse jaoks tähendas 35 lennuki kaotamine päevas perspektiivi kaotada kahe nädalaga kõik lennukid...
Kõige väärtuslikumaks informatsiooniallikaks sündmuste kohta Ukraina taevas on 21.augustil 1941.a kirjutatud Edelarinde ÕJ juhataja F.A.Astahhovi ettekanne.Astahhovi ettekande arvud on ülimal määral tagasihoidlikud. Näiteks osutusid 22.juuni kohta teatatud vaenlase lennukite kaotused (38 tk) praktiliselt võrdseks tegelikult sakslaste poolt kaotatutega (35tk). Tõsi küll, üldarvestusse ei läinud 64.HLD polkude ettekanded. Kindral Astahhov asus Edelarinde ÕJ juhataja ametikohale alles 26.juunil 1941.a peale eelkäija Ptuhhini aresti ja ei vastutanud seega sõja esimeste päevade kaotuste eest. Seetõttu võib tema ettekannet pidada reaalsete sündmuste suhtes üsna tasakaalukaks. Tsiteerime ilma keerutamata mõned fragmendid sellest paljuleheküljelisest dokumendist:
„...Perioodil 22.6 kuni 1.7.41.a. olid rinde ÕJ peamised pingutused (siin ja edaspidi autori rõhuasetused) suunatud vaenlase motomehhaniseeritud väeosade hävitamisele... Pommitamiste ja ründelöökidega tekitati vaenlasele tõsiseid kaotusi...
...Kiievi ESRK piirivööndis asunud õhuvaatluse-, teadustuse- ja sideteenistused töötasid halvasti. 22.6.41.a. ei saanud piirivööndis asuvatel lennuväljadel baseerunud lennuväeosad õigeaegset hoiatust vaenlase lennukite piiriületamise kohta.
Perioodil 22.6 kuni 1.7.41.a. oli rinde ÕJ väeosade tegevuse organiseerimises väga palju puudujääke, millest kõige tõsisemad olid:
a) Sõja esimestel päevadel (22, 23 ja 24 juuni) ei tegutsenud rinde ÕJ küllaldaselt aktiivselt, oli vähe
korduvlende, mitmeid pommituslennuväe polke (226, 227 jt) ei kaasatud üldse lahingutegevusse, väga vähe sooritati rünnakuid vastase lennuväljade pihta.
b) Ei olnud koostööd õhu- ja maavägede vahel ning koostööd pommitajate ja hävitajate vahel. Seetõttu
jäid maaväed otsutavatel momentidel ilma õhutoetusest, aga pommitajad, mis lendasid pommitama ilma hävitajate katteta, kandsid suuri kaotusi.
c) ...Õhutõrjevägede isikkoosseis ei tunne meie ja vaenlase lennukite siluette ning sageli tulistasid (ja
lasksid alla) oma lennukeid, mis lendasid lahinguülesandeid täitma.
...22.06. Esimesed vaenlase rünnakud meie lennuväljade pihta ei tekitanud meie lennuväeosadele märkimisväärseid kaotusi, kuid lennuväediviiside ja –polkude komandöride nõrga juhtimise tulemusena...tekitas vaenlane korduvate rünnakutega lennuväljadele 22.juunil ja järgnevatel päevadel suuri kaotusi. Kokku hävitati ja vigastati 22, 23 ja 24. juunil 1941.a 237 lennukit...“
See arv – 237 lennukit – rändas pikki aastaid ühest nõukogude „ajaloolase“ raamatust teise. Kusjuures keegi neist ei maininud seejuures, et need on kolme esimese päeva kaotused, aga mitte sakslaste esimese rünnakuga põhjustatud kaotused! Ning jutt käib mitte ainult hävitatud, vaid ka vigastatud lennukitest! Vigastusi on mitmesuguseid. Paljusid – eriti kui lennuk sai vigastada maapinnal, mitte õhus – on võimalik parandada. Mis tähendab „paljusid“? Sellessamas Astahhovi ettekandes on kirjas, et kolme nädalaga (22.juunist kuni 13.juulini) taastati 990 lennukit, mis on pea neli korda suurem hävitatud ja lennuväljadel vigastatud lennukite arvust. Kuidas sellega ka polnud, kuid 237 lennukit moodustas ainult 12% SRK õhujõudude üldarvust. Isegi kui ainult pool neist taastati, siis moodustasid pöördumatud kaotused ainult 5-7% lennukite üldarvust! Vaevalt saab seda nimetada „täielikuks hävitamiseks“.
Ning igal juhul ei oma „ootamatu kallaletung“ nende kaotuste suhtes pea mingisugust tähtsust.
23-24. juunil teadsid alanud sõjast juba ka Tšukotka põdrakasvatajad.
Leida selle sündmuse jälgi, mis kasvõi kaudselt oleks andnud ainet jubedale loole „Rovno juures kahe minutiga hävitatud 23.lennuväediviisist“, autoril ei õnnestunud. Kõige tõenäolisemaks „kandidaadiks esimese löögiga hävitatud diviisile“ võis olla 15.SLD. See diviis – kolm hävituslennuväe polku ja üks ründelennuväe polk (faktiliselt oli see relvastatud vananenud hävitajatega I-15bis) – paiknes nõndanimetatud „Lvovi eendi“ teravikus. Kaks diviisi polku (23. ja 28.) olid relvastatud MiG-3-dega, mis – tänu nõukogude „ajaloolaste“ imelikule loogikale – samuti suurendas selle diviisi „šanssi“ langeda ootamatu kallaletungi objektiks.
Tegelikult aga aeti mõlemad polgud häirekorras üles veel enne esimesi laske piiril ning võtsid vaenlase vastu juba õhus. 23.HLP lendurid (66 pilooti) sooritasid sõja esimesel päeval 124 lahingulendu, 28.HLP lendurid (52 pilooti) aga 114 lahingulendu. Astahhovi ettekande järgi tulistas 15.SLD sõja esimesel päeval alla 15 vaenlase lennukit. Tõenäoliselt pole siin suurt liialdust, kuna 14 „Junkersit“ eskaadri KG-51 koosseisust lasti alla just 15.SLD piirkonnas. Saksa lennuväe seitsme rünnakuga 23.HLP Adamõ lennuvälja pihta viidi rivist välja 13 lennukit (lennukeid oli seal kokku 58 MiG-3 ja 29 I-16). Tõenäoliselt said paljud neist ainult kergeid vigastusi, kuna Astahhovi ettekande järgi taastati kahe nädalaga 15.SLD-s 34 MiG-3 ja 8 I-16 lennukit.
Ning siiski – kes otsib, see leiab. Edelarinde ligi kolmekümne lennuväepolgu seas leidus selliseid, mis kandsid sõja esimestel päevadel tohutuid kaotusi. Mitmust („leidus selliseid“) kasutas autor igaks juhuks – kuna pikki aastaid kestnud uurimisega õnnestus tal leida ainult ÜHE pealtnägija tunnistus ÜHE sellise juhtumi kohta ÜHES lennuväepolgus. Ning see lugu kinnitab täiel määral väidet – „erand kinnitab reeglit“. Nõukogude Liidu Kangelane F.F.Arhipenko kirjeldab 17.HLP (14.HLD) hävitamist selliselt:
„...Mul tuli olla lennuvälja operatiivkorrapidaja 21.-22.juunil 1941.a.
Sel ajal eraldati valvesse üks lennuk I-153 „Tšaika“ koos piloodiga. Sellel kurval mälestusväärsel ööl oli valves leitnant Ibragimov – minu lülikomandör.
22.juunil kell 4h 25min võpatas kogu ümbruskond plahvatustest ja saksa pommitajad koosseisus kuni 60 lennukit andsid lennuvälja pihta hävitava löögi.
Me ei jõudnud veel koguda ennast peale esimest rünnakut, kui sellele järgnes kohe teine. Pommitajatele vastu seista me ei saanud, kuna kogu lendavkoosseis asus Kovelis oma perede juures, aga õhutõrjet lennuväljal polnud. Tasapisi hakkas saabuma lennuväljale lendav- ja tehniline koosseis, algasid meie lendurite üksikud väljalennud. Kuni keskpäevani sooritas vastane lennuvälja pihta neli massilist pommirünnakut.
Faktiliselt polnud sellises üliraskes olukorras lennuväljal mingit juhtimist.
Aga mina, lennuvälja operatiivkorrapidaja nooremleitnant Fjodor Arhipenko, püüdsin oskamatult organiseerida harve lahingulende ja vigastatud lennukite evakuatsiooni. Sidet ei olnud, korraldusi ja juhtnööre – mitte mingisuguseid. Mingi ime läbi olid säilinud sisemised sideliinid, mis ühendasid meid lennueskadrillide seisukohtadega.
Kella ühe paiku päeval lendas lennuväljale 14.HLD komandöri asetäitja, Hispaania sõjast osavõtnu, Nõukogude Liidu Kangelane kindralmajor Ivan Aleksejevitš Lakejev. Saabudes KP-sse, võttis kindral juhtimise enda kätte...ma palusin kindral Lakejevilt lubada mul KP-st lahkuda. Kuid ta ei lubanud mul minna, kuna sel ajal olin ma tema ainus abiline. KP-s polnud peale minu, kindrali ja kahe sõduri-sideväelase mitte kedagi.
...Kella 14 paiku, mil sinna saabus 17.HLP komandör, lubati mul KP-st lahkuda. Ma kiirustasin oma lennuki juurde, see osutus terveks, millest mulle kandis ette minu kahemeetrine tehnik Semjonov. Ma võtsin iseseisvalt vastu otsuse õhku tõusta, panin langevarju selga, istusin lennukisse, käivitasin mootori ning otse seisukohalt (lennuk seisis maskeerituna surnuaias) suundusin õhkutõusule...
...Nagu ma juba kirjutasin, pommitati meie lennuvälja mitu korda. Võib endale ette kujutada, milline õudus valitses lennuväljal: paljud lendurid ja tehnikud muutusid üleöö halliks...
...23.juuni varahommikul olime me lennuväljal. Korrasolevaid lennukeid oli 25-30 tükki, üle saja olid kildudega vigastatud, ülejäänud olid ära põlenud. Sellel päeval lendasid vanemad lendurid vaenlase Lutski suunas liikuvaid kolonne pommitama ja tulistama ning mina aitasin tehnilisel koosseisul pomme külge riputada. Lennata mul ei lastud, kuna ma polnud läbinud pommiheitmise kursust...Tervikuna möödus teine päev polgule rahulikult, sakslased lennuvälja ei rünnanud, üle meie lendasid vaid luurajad.
See-eest lendasid kolmanda päeva hommikul kohale tosin hävitajat Me-109. Sättisid end kahte ringi: kuus lennukit paremkaldega ja kuus lennukit vasakuga ning hakkasid meid ründama nagu polügoonil. Tulistamised olid täpsed, kindlad, nagu märklaudade pihta. Tulemusena jäi lennuväljal terveks 10 I-153 ja üks MiG, kõik ülejäänud 150 lennukit said vigastada.“
Tõenäoliselt tuleks (ja peaks!) seda teksti kasutada sõjakoolides õppematerjalina: „Nimetage kõik punktid ja paragraafid Määrustest ja eeskirjadest, mida rikuti 17.HLP-s“. Me ei ole sõjakoolis, seepärast ei hakka me lugejat vaevama pikkade üleslugemistega. Ilma kommentaaridetagi on selge, et valitses kujuteldamatu segadus ja metsik bardakk! Lugedes selle kohta, et vastupidiselt kõikidele viimastel päevadel enne sõda antud käskudele asus „kogu lendavkoosseis Kovelis oma perede juures“ ; et piiri lähedal asuva hävituslennuväe polgu komandör ilmus oma väeossa alles 10 tundi peale sõja algust (isegi eesli seljas oleks saanud 20 km kauguselt asuvast Kovelist kiiremini kohale), siis tuleb peaaegu nõustuda V.Suvorovi ütlusega Stalini kohta: „Vähe laskis TA NEID maha...“
Aga muideks – lasti siiski piisavalt ja palju. Kindral Krassovski mälestustes (sõja alguses sai temast Põhja-Kaukaasia SRK ÕJ juhataja) avastame me ka meenutuse 14.HLD komandöri kohta:
„...Juulis saabus meile Lääne-Ukrainast 14.lennuväediviis...Minu kabineti uksele koputati ja minu ette seisis ilma sõjaväetunnusteta lendur, valges siidises peakattes, prillidega. Pidas ennast vabalt ülal.
- Mis väeliik see selline on? – küsisin mina.
- Seltsimees kindral, neljateistkümnenda hävituslennuväe diviisi komandör polkovnik Zõkanov.
- Suvatsege riietuda vastavalt vormile.
Zõkanov väljus. Ma küsisin poliitosakonna ülemalt:
- Kas teil on kõik lendurid sellise välimusega?
- Oh ei, muidugi mitte! Meil on väga tore rahvas.
...Teisel päeval saabus polkovnik Zõkanov jälle SRK ÕJ staapi. Ta oli kuskilt hankinud pilotka, talle mitte kasvu järgi pluusi, rihma.
- Vaat nüüd on näha, et te olete Punaarmee komandör.
Ja me teretasime.
- Lubage helistada Moskvasse? – küsis Zõkanov.
- Helistage.
Jutuajamise käigus sain ma aru, et ta kannab Õhujõudude Sõjanõukogu liikmele P.S.Stepanovile ette oma diviisi raskest seisukorrast. Mõne minuti pärast andis Zõkanov toru minule.
- Krassovski. – kuulsin ma, - juba homma saatke Zõkanov Moskvasse. Nähtavasti tuleb ta vastutusele võtta...
Pannes toru ära, andsin ma Zõkanovile edasi:
- Teil tuleb homma Moskvasse lennata.
Ta lahkus...“
Tulevase Nõukogude Liidu Kangelase Arhipenko oleks kindral Krassovski ka peaaegu maha lasknud. Nii et lasti maha palju. Kasu oli sellest vähe...
Üldiselt kutsuvad Arhipenko mälestused esile suuri kahtlusi. Pole selge, miks „valvelüli“ muutus üheks-ainsaks valves olnud lennukiks. Absoluutselt ebareaalne oli esimesest rünnakust osavõtnud pommitajate arv. Üheski 4.Õhulaevastiku pommitajate grupis polnud üle 30-32 korrasoleva lennuki ja ka rünnakuid sooritati ühe-kahe lüli jõududega, kõige rohkem ühe staffeliga (12 lennukit). Huvitav on märkida, et vastavalt kapten F.S.Demini tunnistustele (374. õhutõrjedivisjoni komandör, mis asus Koveli lennuvälja rajoonis – seega oli ka õhutõrje olemas) pommitas vaenlane kell 4 hommikul tõesti lennuvälja, kuid mitte 60, vaid 7 lennukiga...
Muide, mitte see pole peamine. Sellest loost saab teha kolm.peamist järeldust.
Esiteks, isegi täieliku, kuritegeliku hooletuse olukorras jäi 17.HLP-s pärast mitmeid tugevaid pommitamisi terveks 25-30 lennukit esialgsest 52-st I-153 „Tšaikast“ (need olid nimekirjas 1.juunil. Peale nende oli Arhipenko jutu järgi lennuväljal veel ligi 70 vananenud I-15 lennukit, mis ootasid ärasaatmist lennukoolidesse). „Üle saja vigastatust“ lennukist sai kindlasti suure osa taastada. Konkreetselt oli ÕJ juhataja Astahhovi ettekandes kirjas, et 14.SLD-s remonditi 70 lennukit I-153. See on isegi rohkem kui 17.HLP esialgne koosseis, aga teistes polkudes I-153 polnud, 46. ja 89. HLP olid relvastatud „išakkidega“.
Teiseks, isegi poolenisti purustatud polk, mis pealegi oli relvastatud vananenud aeglaste biplaanidega I-153, tekitas vaenlasele tuntavaid kaotusi. Astahhovi ettekande järgi hävitasid 17.HLP lendurid sõja esimesel päeval 4 vaenlase lennukit ja järgnevate päevadega veel 5. Kokku – üheksa. Vähevõitu? Kuidas võtta – kui iga nõukogude õhujõudude hävitajatepolk oleks iga nädalaga hävitanud 9 vaenlase lennukit, oleks saksa lennuvägi täpselt kuu ajaga „otsa lõppenud“...
Kolmandaks, peamised kaotused kandis polk mitte sõja esimesel, vaid kolmandal päeval. Põhjust, miks hävituslennuväe polgu (kus oli veel alles ligi kolmkümmend hävitajat) juhtkond ja lendurid lasksid sakslastel tegutseda ja lennukeid tulistada ilma vähimagi vastupanuta („justkui polügoonil“), Arhipenko ei ütle. Aga kahju...
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

103
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk25.pdf

Peatükk 25

Kuidas see oli – II

Kõige dramaatilisemad sündmused toimusid teatavasti Lääne Erisõjaväeringkonnas. Tuletame veelkord meelde nõukogude õhujõudude grupeeringu koosseisu. Esimeses ešelonis, vööndis laiusega 50–100 km piirist, olid paigutatud 11.SLD Grodnos, 9.SLD Belostokis, 10.SLD Brestis. Sügaval ringkonna tagalas, umbes Vitebsk–Bobruiski joonel, dislotseerusid põhjast lõunasse 12.PLD, 43.HLD ning 13.PLD. Ringkonna operatiivalluvuses asus ka 3.KPLK, mille kaks pommitajate diviisi (52. ja 42.) asusid veel kaugemal idas, Smolenski rajoonis. Sellise paigutuse loogika on ilmselge. Esimeses ešelonis, 9–nda, 10–nda ja 11–nda SLD koosseisus, olid koondatud ringkonna hävituslennuväe põhilised jõud - (8 hävituslennuväe polku). See grupeering kattis kogu ringkonna territooriumi vastase ülelendude eest, aga samuti kindlustas oma ründelennuväe lööke vaenlase territooriumil asuvate objektide pihta hävitajate lennukauguse maksimaalses ulatuses. Vastupidiselt hävituslennuväele olid pommitajate üksused nihutatud piirist 400–450 kilomeetri kaugusele, mis igasugusest õhukaitsest kindlamalt kaitses neid üksusi ootamatute kallaletungide eest ning tegi absoluutselt võimatuks maavägede kallaletungid. 43.HLD oma nelja polguga kujutas endast rindejuhatuse operatiivreservi ning kaitses ka õhust Ida-Valgevene tähtsamaid tööstusobjekte ja transpordisõlmi.
Loogika leidis edukat kinnitust praktikas – teise ešeloni õhujõudude kaotused olid praktiliselt nullilähedased. 13.PLD komandöri Polõnini memuaarides leidub vaid selline meenutus saksa lennuväe rünnakust:
“,,,umbkaudu kolmekümne minuti pärast kandis Kalinin ette: – Lennuvälja ründasid seitse “Junkersit”.
Kaks neist tulistati alla maa pealt turellseadmete kuulipildujatulega, kaks süütas tundmatu hävituslendur, kes oli õhus I-153–ga. Kõik neli kukkusid lennuvälja lähedale ja põlevad siiani…
…Esimesel sõjapäeval ründasid sakslased kolm korda meie lennuvälja, kuid erilist kahju ei põhjustanud. Süttisid vaid kaks masinat . Pommitati suurest kõrgusest ja ebatäpselt…23 juunil alustasid hitlerlased rünnakuid meie baaslennuväljadele.
Kuid nende heidetud pommid kukkusid reeglina tühjadele kohtadele. Lendude lõppedes hajutati lennukid kiiresti tagavaralennuväljadele ning maskeeriti hoolikalt…”
Vaid üksikud Luftwaffe lennukid ilmusid 3.KPLK lennuväljade kohale:
“…23. juuni hommikul andis vaenlane pommilöögi meie lennuvälja pihta. Rünnak oli väheefektiivne, stardi-maandumisrada vaenlasel kahjustada ei õnnestunud. Ka meie lennukid jäid terveks…”- tuletab meelde N.g.Bogdanov, kaugpommitaja DB-3f ekipaaži komandör 212–st KPLP. Ilmselt oli tegu ainsa taolise episoodiga, sest korpusekomandör N.S.Skripko, kes imetlusväärse üksikasjalikusega, tundide ja minutite kaupa, kirjeldades sõja esimeste nädalate kulgu, ei meenuta ühtegi 3 KPLK lennuväljadele sooritatud rünnakut.
Oma lennukid maapinnal täielikult säilitanud Läänerinde õhujõudude pommituslennuväe polgud jagasid sõja esimestel päevadel rohkearvulisi lööke objektidele vaenlase territooriumil. Läänerinde õhujõudude juhataja N.F.Naumenko kokkuvõtvast aruandest 31.12.1941 võime lugeda:
“…Läänerinde õhujõudude väeosad astusid sõtta 1941 aasta 22. juuni hommikul…seda päeva iseloomustas vastulöökide organiseerimine vaenlase lennuväljadele Sokoluvis, Sedletsis, Lukuvis, Bjala-Podljaskas, vägede grupeerumisrajoonidele Tsehhanovetsis, Konstantinuvis, Augustowis, Suwalkis, tööstusobjektide pihta Königsbergis, Varssavis…”
Tunduvalt vähem edukas oli esimene sõjapäev Läänerinde õhujõudude esimesele ešelonile. Just seal, Lääne-Valgevene piirilähedaste rajoonide taevas, puhkesid kõige pingelisemad lahingud, just seal jagas Luftwaffe kõige suurem 2.Õhulaevastik võimsaid rohkearvulisi lööke nõukogude lennuväljade pihta. Püüame meile kättesaadavate dokumentide alusel selgusele jõuda, kuivõrd resultatiivsed need tegevused olid.

11. SLD

“…Koidueelse taeva väliaerodroomi kohal lõhestas raketi lühike kaar. Häire! 127 hävituslennuväe polgu komandör A.V.Gordienko, kes parasjagu kontrollis poste lennukite seisupaigas (s.t. asus “koidueelsel tunnil” vahetult lennuväljal) suundus viivitamatult komandopunkti. Operatiivkorrapidaja (ka tema oli olemas ja omal kohal) kandis telefoni teel (saksa diversandid ei lõiganudki kõiki juhtmeid läbi?) ette saadud teadaandest, mille kohaselt saksa lennukid pommitavad Grodnot. Täpsustanud häire põhjuse, käskis alampolkovnik A.V.Gordienko õhku tõusta valvelülil (loomulikult eksisteerib selline lüli ja on valmis viivitamatult õhku tõusma) ja lennata kallaletungi piirkonda asjaolude selgitamiseks. Üksteise järel siirdusid lennukid, mida piloteerisid ltnt. I.E.Komarov, noorem-ltntid A.N.Danilin ja K.M.Treštševõi kell 3.30 luurelennule (siinkohal on tekstis viide dokumendile Kaitseministeeriumi Keskarhiivi fondist, edaspidi on sellised viited pea iga lõigu järel. - M.S.)
…Tuleb märkida, et kuigi polk formeeriti 1940. aasta augustis erinevate hävituslennuväe üksuste pilootidest, oli sellest sõja alguseks kujunenud omavahel tihedalt liitunud kollektiiv, mis oli suuteline lahendama mitmekesiseid lahinguülesandeid. Lendava koosseisu lennumeisterlikus oli kõrge. Lendurid valdasid meisterlikult pilotaažitehnikat, oskasid lennata keerulistes meteotingimustes päeval ja öösel, mõnedel oli lahingukogemus, mis oli saadud lahingutes valgesoomlastega, aga ka Halhin-Golis või Hassani kohal.
Esimese õhulahingu pidas viiendal hommikutunnil hävitajate viisik esimese eskadrilli sampoliti vanema poliitjuhi A.S.Danilovi juhtimise all. Põhja pool Grodnot pooleteise tuhande meetri kõrgusel nägid lendurid vastaskursil kolme vaenlase pommitajat ning läksid otserünnakule. Kaks hitlerlikku lennukit ei pidanud survele vastu ning hakkasid tagasi pöörama, aga juhtiv pommitaja jätkas lendu endisel kursil. Kolmandal katsel õnnestus Danilovil vastane põlema süütada, aga jalga lasknud lennukid (ja räägitakse veel, et “vananenud lennukid” ei suutnud saksa pommitajatele järgi jõuda) tulistasid alla lülikomandörid S.S.Derjugin ja I.F.Družkov. Ülesandelt tagasi pöördunud leitnandid R.I.Varakin ja S.J.Žukovski ning vanem poliitjuht A.A.Artemov kandsid samuti ette õhuvõitudest. Varsti näitas oma kõrget meisterlikust vanem poliitjuht A.S.Danilov, kes koos tema alluvuses oleva kaheksa lenduriga hajutas Grodno kohal vaenulike lennukite grupi ning linnast lääne pool tulistas alla sel hommikul juba teise saksa lennuki, mis kukkus alla Krapivno küla lähistele…
…Pöördudes tagasi patrulleerimistsooni, nägid lendurid ligi neljakümmet saksa lennukit, mis valmistusid ründama Tšerlenõ lennuvälja (pidage see nimi meeles, seda kohtame veel korduvalt.M.S.), millel baseerus kuueteistkümnes kiirpommitajate polk. Ida poolt lähenes vaenlase pommitajatele hoogsalt nõukogude hävitajate lahingrivi – kaks eskadrilli 127.HLP (tegu on ilmselt trükiveaga ja silmas on peetud 122.HLP).
Heitlus kestis üle kolmekümne minuti. Mõlemalt poolt osales kuni seitsekümmend lennukit. Vaenlasel oli mitte üksnes kvantitatiivne, vaid ka kvalitatiivne üleolek. Nõukogude lendurid tulistasid alla neli lennukit, kuid kaotasid ka ise viis masinat. Kolme lendurid jõudsid eri aegadel tagasi oma väeosasse, kaks aga - leitnandid P.A.Kuzmin ja N.N.Mihhailov - hukkusid…
Kujunenud olukorras (tuhandes ja ühes publikatsioonis, mis pühendatud sõja algusele, teatatakse pärast kibedat tõdemist “kujunenud olukorrast” sellest, et sai vastu võetud otsus ”viia väed löögi alt välja”) püüdis polgu juhtkond kindlustada lennukite õigeaegset ettevalmistust järgnevateks lendudeks, tagada pidevat varustatust kütuse ja laskemoonaga, mille järele oli nõudlus järsult kasvanud. Lahendamist vajasid ka paljud muud probleemid. Ja neid lahendati. Sellesse lülitus aktiivselt ka väeosa poliitkoosseis. Vanempolitruk A.S.Danilov esines lenduritele, jagades oma esimese lahingu kogemusi ning lahates selle käiku…
…Päeva teisel poolel paistis silma grupp lendureid leitnant Žukovski juhtimisel. Lennanud välja maavägede toetuseks Grodno-Skideli rajooni, kohtusid nad grupi saksa pommitajatega, mis hävitajate kaitse all rivistusid ümber rünnakuks. Tempokas lahingus tulistasid S.J.Žukovski ja nooremleitnant B.A.Fokin kumbki alla ühe vastase. Kolmas oli allatulistatud grupi poolt. Nurjanud rünnaku, pöördusid lendurid kaotusteta lennuväljale tagasi. Kuni õhtuni võitlesid 127.HLP lendurid jõudu ja elu säästmata fašistlike kallaletungijatega. Ebavõrdsetes õhulahingutes hukkusid kangelastena leitnandid A.V.Gribakin, I.G.Markov, A.D.Petkun, A.I.Patšin. M.D.Razumtsev, M.S.Filippov ja nooremleitnant N.V.Suškin.
Vaatamata lahingute raskusele kibelesid lendurid võitlusse. Eskadrillikomandör I.N.Drozdov sooritas viis lahingulendu ja tulistas alla kaks lennukit, üheksa korda tõusis õhku vanem poliitjuht A.A.Artemov ning hävitas kolm vaenlase lennukit…
…Vaenlane otsis kogu päeva jooksul meie lennuvälja, kuid ei suutnud seda avastada (see on juba täielik “fantastika”, kuid siiski lihtsalt seletatav) - polgu juhtkond pidas väga tähtsaks maskeeringut. Juba varahommikul peale häiret oli materjalosa hajutatud ja tehnikute ning mehaanikute poolt rajatud lennukitele seisupaigad metsatukas. Neid töid juhatas kommunist, kapten-insener V.S.Kubarev (lennuväepolgu koosseisus on spetsiaalsed ohvitserid, kelle ülesandeks ongi sellelaadsete probleemidega tegeleda). Lendurid said käsu rakendada lennuvälja maskeerimise taktikalisi võtteid. Pöördudes tagasi baasi peale ülesande täitmist, tegid nad seda niitevlennul. Peale maandumist kaeti lennukid kohe kinni. Peale starti koguti vajalik kõrgus mitte lennuvälja juures, vaid peale madallennul lennuvälja rajoonist eemaldumist. Alles pärast kella 19 suutis vaenlane avastada lennuvälja ning varsti peale seda sooritasid ligi 30 pommitajat Ju-87 koos neid saatvate Me-109-tega rünnaku lennuväljale. Puhkes õhulahing (aga loomulikult, kuidas siis veel peaks reageerima vaenlase rünnakule HÄVITUSLENNUVÄE POLK?). Vaatamata ilmsele ülekaalule ei õnnestunud vaenlasel hävitada maapinnal meie lennukeid (Miks?? Aga mispärast ei õnnestunud???). Nõukogude lennukite poolt rünnatavad pommitajad ei rünnanud sihikuliselt, vaid pommitasid maa-ala, nende pommid ei tabanud sihtmärke…
…Nõukogude valitsus hindas kõrgelt esimesel sõjapäeval 180 väljalendu sooritanud 127-da HLP saavutusi. A.S.Danilov, S.S.Derjugin ja I.N.Drozdov olid autasustatud Lenini ordeniga, mitmed teised lendurid aga Punatähe ja Punalipu ordenitega.
127–da HLP edukas lahingutegevus esimesel sõjapäeval osutus võimalikuks tänu lahingulise ja poliitilise ettevalmistuse kõrgele tasemele, mis saavutati sõjaeelsetel aastatel. Kommunistliku Partei kasvandikena näitasid lendurid üles kõrget lahingumeisterlikust ja astusid julgelt lahingusse vastase suurte jõududega. Arvestades saksa hävitajate ülekaalu kiiruses ja relvastuses, üritasid nad rünnata saksa hävitajaid vastaskursilt. Juhtkond ja staap näitasid keerulises olukorras üles paindlikust ja otsustusvõimet eskadrillide juhtimises, kindlustades üheaegset lahingulendude ettevalmistust ja lennukite varjumist lennuväljadel. Auga vastu pidades esimese sõjapäeva lahinguristsetele, võitles 127.HLP paljudel rinnetel ning kohtas Võidupäeva Berliinis”
Võib arvata, et kui tekstist ära koristada meenutused “esimesest sõjapäevast” ning geograafilised nimetused, keeldub nõukogude kirjanike poolt kasvatatud nõukogude lugeja kategooriliselt uskumast, et jutt käib 22.juunist 1941 aastast. Võrreldes seda Vesselovski jutustusega, tekib mulje, et tegu on sündmustega teisel maal, teises armees, teisel planeedil…
Kuid planeet on seesama ning sellel planeedil paiknevaid 127. ja 31. lennuväepolku lahutasid umbes 200 km. Ning kõige tipuks oli 127.HLP erinevalt 31–st relvastatud mitte uusimate, sel hetkel maailma kiireimate hävitajate MiG-3-dega, vaid vastuvaidlematult vananenud biplaanidega I-153 ning fraas: “Arvestades saksa hävitajate ülekaalu kiiruses ja relvastuses” oli siin täiesti asjakohane.
Kuid võibolla oli kõik eelpoolkirjutatu tavaline propaganda? Avaldamise aeg on 1971 aasta, artikli autor on A.P.Proskurin, kes oli 127.HLP komandöri asetäitja poliitalal. Nüüdsel ajal ei kõla see väga usaldustäratavalt. Püüame siis informatsiooni 127.HLP edusammudest kontrollida dokumentidega “teiselt poolt rindejoont”.
Ajaloolased R.Larintsev ja A.Valjajev-Zaitsev mõne lehekülje koopia pika nimega dokumendist “Luftwaffe kindral-kortermeistri teenistuse kuuenda osakonna igapäevased teated” (SFV sõjaväearhiiv RL 2 III/1177-1196).
Meie hakkame seda dokumenti lihtsamalt nimetama – “Luftwaffe kaotuste žurnaal”. Sakslaste üldtunnustatud punktuaalsus ja pedantsus ilmnevad siin veidi ootamatust küljest – kaotuste põhjused on nii kavalalt detailiseeritud, et mõista lennuki kaotuse põhjust on pea-aegu võimatu. Lihtsad ja üheselt mõistetavad terminid nagu ”Jäger” (hävitaja) või “Flak” (õhutõrjesuurtükk) esinevad “põhjuste” lahtris väga harva. Suurem osa Luftwaffe lennukeid kantakse maha “avariilise maandumise”, “mootori ülesütlemise tõttu hädamaandumise”, või isegi “kontrollimatu kokkupõrke tõttu maaga”. Vaat nii, lendas “Messerschmitt” vaikselt ja rahulikult, kellegagi tüli ei norinud, keegi teda ei puutunud ja äkki – lõikus “kontrollimatult” maasse. Muide, kogu see kavalus on ammu lääne ajaloolaste poolt järgi uuritud. Näiteks näitab Prien oma uurimistöös 77. hävituslennukite eskaadri lahinguteest, et 78-st lennukist, mis kuulusid sakslaste poolt 22 juunil pöördumatult kaotatute hulka (purustatud 60-100 %), oli 61 konkreetselt alla tulistatud nõukogude hävitajate ja õhutõrjesuurtükkide poolt. Pealegi , nagu märgivad publikaatorid ise, oli Luftwaffe komandöride andmete töötlemise metoodika selline, et paljusid remondis olevaid või vigastatud lennukeid ei arvestatud üldse või siis sattusid nad kaotuste žurnaali mõnenädalase või isegi mõnekuise hilinemisega. Nõnda annab kaotuste žurnaal põhimõtteliselt väga väikse hinnangupiiri alla tulistatud ja vigastatud lennukite arvule.
Niisiis, Grodno esineb märkmetes 22. juuni 1941 a märkmetes seitse korda. Kusjuures iga kord seisavad Grodno kohal alla tulistatud lennuki seerianumbriga kõrvuti kaalukad 100%.
Alla on tulistatud : üks “raam” – luuraja FW-189, üks kahemootoriline Me-110 ning viis Me-109.
Kusjuures üks neist koos JG-27 komandöri Schellmanniga. Ühelt poolt - neid seitset allatulistatut lennukit ei tohiks kõiki üheselt ja kindlalt lugeda 127.HLP lendurite poolt allatulistatuteks, kõrvuti nendega sõdis Grodno kohal veel üks hävituslennuväe polk, kelle ebatavalistest juhtumustest tuleb juttu allpool. Teisalt, paljude saksa lennukite hukkumispaika pole näidatud, mitmel korral on näidatud just see koht, kus toimus “kontrollimatu kokkupõrge maaga”, aga mitte õhulahingu koht. Ning lõpuks, ka toponüümikaga on sel poola-leedu-nõukogude piirkonnas häda – iga uus võim muutis kohanimed oma tavade kohaseks ning mõista, millist punkti tänapäevase Valgevene kaardil nimetati varem Zdzarrywielki või Szczebr, on suht raske. Igal juhul, 127.HLP lendurite poolt avaldatud 20 allatulistatud saksa lennukit ilmselt ei ületa “tavapärast” kolmekordselt ülemärgitud võitude arvu…
Peale 127.HLP kuulus 11.SLD koosseisu ka seesama 122.HLP, mis oli relvadeta jäetud päev enne lahingutegevuse algust. Kuidas kulgesid sündmused 22. juuni hommikul Novõi Dvori lennuväljal? Jätkame Dolgušini mälestuste lugemist:
“…Pühapäeval, 22 juuni hommikul kell 2 – 2.30 (nagu igal pool) kõlas sireen: Häire. Noh, kogunesime , haarasime oma kohvrikesed, lendurimütsid ning mantlid ja jooksime lennuväljale. Tehnikud (aga mitte üksik soldatike, kes polnud juhuslikult “jõudnud põgeneda” Kaunase lennuväljalt) soojendavad mootoreid, aga meie hakkasime kahureid, kuulipildujaid ja laskemoona tassima. Aga suurtükki tiiva sisse asetada – tiib on ju kitsas. Ja sinna 20 kilost suurtükki asetada – luuk on väike, needid ümberringi, duralumiinium, käed lõhud ära.
…Kandsin eskadrillikomandörile ette: ”Lüli on valmis.” Ta kutsus enda juurde kõik lülikomandörid. Kogunesime, istume ja äkki näeme – Belostoki poolt läheneb grupp lennukeid (kaheksa Me-109), aga olid meist veel kaugel, kui me neid nägime. Lendasid kohale ja alustasid rünnakut, aga meil olid masinad juba laiali ruleeritud ja hajutatud…Esimene eskadrill startis esimesena, sest ta asus telkide lähedal, otse 10-20 meetri kaugusel. Seetõttu olid nad esimestena valmis, meil aga tuli veel mööda lennuvälja laiali joosta ning ka lennukitesse istuda. Esimene eskadrill oli esimesena õhus ning peale neid hakkasid startima ka teised eskadrillid. Ja siis rünnakud lõppesid, algas “kaklus”, sakslased mõistsid…ja pärast alles nägid…Neile ju raadio teel arvatavasti spioonid ütlesid, et polk lahkus lennuväljalt. Kuni ruleerisin ja startisin, kihutasid nad mulle kuusteist kuuliauku lennukikeresse. Kuni maast lahti sain, teliku sisse tõmbasin ja kõrgust koguma hakkasin, jätsid “messerid” mind rahule, minuga ei tegeletud, aga nende kuuik oli juba lennuvälja kohal. Ja vaat seesama kuuik ei pööranud mulle mingit tähelepanu, nad valmistusid lennuväljale maanduma…”
See fragment näeb välja väga segane. Arusaamatu – kes, kuhu, milleks? Mida nimelt “sakslased mõistsid”? Millisele lennuväljale nad kavatsesid maanduda? Edaspidi saab kõik selgemaks.
“…Ma möödusin (silmas peetakse “lendasin mööda”), vaatasin ja suundusin piirile. Aga kui jõudsin sinna ja vaatasin ringi, siis sattusin saksa sidelennuki “Fieseler”"Storch” peale (kerge lennukike ülilühikese stardi- ja maandumismaaga, midagi meie U-2 sarnast). Andsin ühe valangu ja sakslane “sopsatas” maasse. Pärast läksin Skidelisse (127.HLP baasaerodroom) – seal polnud kedagi, lendasin üle Grodno ja pöördusin lennuväljale tagasi. Eskadrilli komandör ütleb: ”Lendame ära, polk lendab Tšerlenõsse (lennuväli Mostõ linna lähedal, Nemani ääres, umbes 100 km piirist). Sa tangi lennuk ära ja lenda sinna…Polk lendas minema. Novõi Dvorist lahkusin pea-aegu viimasena…
…Novõi Dvorist põhja poole jäi külake. Seal oli pood. Ja siis kui me ära lendasime, siis tulistati selle poe pööningult kuulipildujast meie tehnilise koosseisu pihta. Aga kui me 23-dal lahkusime Lidast, siis oli sama –linnaku serval asuva poe pööningult tulistasid poolakad meie jooksvate naiste, laste ja nende pihta, kes seal olid, kuulipildujast…”
Siinkohal katkestame korraks Dolgušini meenutuste lugemise ja püüame midagigi loetust mõista. Jah, see on küllaltki keeruline. Palju lihtsam oli kümnete aastate jooksul paljundada jutukesi sellest, kuidas “saksa lennukid kohale lendasid ja kõik lennuväljadel segi pöörasid“.
Esimene, mida tuleb kohe märkida – polk oli häire korras üles tõstetud kell 2.30 öösel. Kaks tundi ENNE esimeste “messerite” ilmumist. Häire korras üles tõstetud polk jõudis “masinad laiali ruleerida ja hajutada”. Jõudsid isegi (kui mitte kõigile, siis vähemalt osadele) mahavõetud relvastusega lennukitele kuulipildujad ja suurtükid tagasi monteerida. Esimese vaenlase rünnaku tulemusi hindab Dolgušin väljendiga “Mitte märkimisväärsed”. See arvamus langeb täielikult kokku kolmanda armee, kelle alluvuses oli ka 11.SLD, säilinud dokumentidega.
“…kella 4.30 kuni kella 7–ni on sooritatud neli rünnakut Novõi Dvori lennuväljale 13-15 lennukiliste gruppide poolt. Kaotused: kaks lennukit süttisid, kuus on rivist välja viidud. Kaks inimest on raskelt haavatud, kuus kergelt…”
Niisiis, pärast esimesi vaenlase rünnakuid jäi 122.HLP terveks, aga lennukite kaotused ei ületanud 5-10 % lennukite arvukusest. Ja seda kõige halvemates, mitte mingites määrustike poolt ettenähtud tingimustes. (paar tundi enne relvastatud võitluse algust maha võetud relvastusega). Peamine toimub pärast esimest rünnakut – sel ajal kui naaberlennuväljal 127.HLP juhtkond “püüdis kindlustada lennukite õigeaegset ettevalmistust järgnevateks lendudeks, tagada pidevat varustatust kütuse ja laskemoonaga”, võttis 122.HLP komandör vastu otsuse lennata tagalasse (tõsi küll, esialgu lähedasse ning tuleb märkida ka, et rida autoreid annab teada, nagu oleks ümberbaseerumise otsuse vastu võtnud 11.SLD komandör Ganitšev). Sealjuures liigub vaenlane juba edasi ning hakkamata isegi Dolgusini üksiku lennukiga lahingut pidama, alustavad sakslased oma esimese nõukogude territooriumil asuva lennuväljaga tutvumist.
Täiesti teisiti arenesid sündmused 16.PLP-s, kolmandas 11.SLD polgus.
See polk hävitati juba sõja esimestel tundidel, hävitati praktiliselt ilma lahinguta. Nendelsamadel esimestel tundidel oli polgus 46 ekipaaži, 24 lennukit SB ja 37 uut Pe-2–te.
11.SLD poliitosakonna ettekandes, mis saadeti Minskisse 22.juunil kell 14.50, leiame lühikese sissekande:
“…kell 9.50. 37 lennukit Ju-88 ründasid Tšerlenõ lennuvälja. Polgu pommitajad SB põlevad. Üksikasjad ja kaotuste suurus teadmata…”
Kolmanda armee õhujõudude juhataja 24.juuni ettekandes (oli tollal selline imelik ametikoht, mis faktiliselt dubleeris 11.SLD komandöri õigusi ja kohustusi) rinde öhujõudude komandörile on rünnaku aeg paigutatud sõja esimestele minutitele, aga “üksikasjad ja kaotused” on täpsustatud kategoorilises vormis: “Kell 4.00 22.06.41 rünnati üheaegselt vaenlase poolt meie lennuvälju. Tervikuna on rivist välja viidud 16. pommitajate polk…”
Muideks, vaatamata selle ettevõtmise kogu “soliidsusele” ei lisa Läänerinde juhtkonna dokumentide tsiteerimine midagi peale segaduse. Nende ettekannete leheküljed on üle külvatud “saksa langevarjudessantidega” , paiguti “kuni 1000 inimest tankidega”. Võitlusse selle “dessandiga” saadetakse hävitajate polk (et siis mismoodi?), juba mitteeksisteerivad 11.SLD ja 9.SLD pommitajate polgud annavad massilisi lööke saksa tankidiviiside pihta, mida pole kunagi antud rajoonis olnud …Seepärast proovime taastada 16.PLP hävitamise lugu memuaaride järgi.
Marssal Skripko, kelle memuaare me juba mitmeid kordi tsiteerinud oleme, kirjutab:
“…Kui lennuväljale, millel baseerus 16.PLP, lähenesid fašistlikud lennukid, startis eskadrilli komandör A.S.Protassov oma pommitajal viivitamatult ning vastaste jaoks ootamatult lõikus hävitajate Me-110 juhtlülisse. Kasutades peataolekut, lõhkudes nende rivi, tulistas kapten Protassov kuulipildujatest alla ühe vaenlase “messeri”. Kulutades ära kogu laskemoona, rammis kangelaslik ekipaaž teist lennukit ja hukkus…
…Kaitstes relvavendi, ründas 122.HLP komandöri asetäitja kapten V.M. Uhanev üksinda kuut Me 110-t, mis valmistusid ründama 16.PLP lennuvälja. Ootamatu rünnakuga tulistas ta alla ühe vaenlase lennuki ja sundis vaenlaste rivi segamini ajades heitma neid pomme sihitult alla…”
Kahjuks on termin “tunnistus” Skripko memuaaride antud fragmendi kohta täiesti sobimatu – 22.juunil käsutas tulevane marssal kolmandat KLPK Smolenski lähistel, mitmesaja kilomeetri kaugusel Grodnost ja tema ümbrusest. Sellest hoolimata “pole suitsu ilma tuleta”. Rammimine või täpsemalt öeldes lennukite kokkupõrge õhus leidis aset. Tšerlenõ lennuvälja lähistel toimus ka pooletunnine õhulahing, mis 11.SLD poliitosakonna ettekande järgi otsustades toimus kella kümne ja üheteistkümne vahel suure grupi 127. ja 122.HLP lennukite osavõtul. Nii et mitte ainult kapten Uhanev ei püüdnud relvavendi kaitsta.
D.B.Hazanov annad sündmustest karmima ja ilustamata pildi:
“…Polku saabus Grodnost kolmanda armee õhujõudude staabi esindaja, kes teatas, et Grodno kohal käivad õhulahingud ning kinnitas endist käsku: on vaja oodata lahinguülesannet. Kell 6.50 otsustas polgu komandör saata õhku lennukite SB lüli, et teostada luuret. Kuid jõudes vaevalt sooritada ringi lennuvälja kohal, lüli sõna otseses mõttes lõikus Me-110 kolonni, mis liginesid niitevlennul maskeerudes lennuväljale. Kapten Protassov, kes lendas juhtijana, lõikus vaenulikku lennukisse ja hukkus koos sellega. Kohe tulistati alla ka Protassovi juhitavad. Vastase rünnak kestis 32 minutit…Vaenlase lennukid toimetasid karistamatult, kuna mingit vastutegevust ei organiseeritud. Õhus hukkus üheksa inimest – kapten Protassovi lüli, aga maa peal sai surma kuus ja haavata viisteist inimest. Isikkoosseis varjus paksude männitüvede taha ja suutis enamuses terveks jääda…”
Veelgi lihtsama ja eemaletõukavama pildi annavad oma jutustustes “lihtsad” inimesed, mitte marssalid ja ka mitte teadlased.
Asja Borisovna Fjodorova töötas müüjana 16.PLP vojentorgis. Ta meenutab:
“…Lennuväli asus Želudoki neeme lähedal, vennashaua kohal, kus inimesi maha lasti. 2-3 mail lendas polk Tšerlenõ välilennuväljale…Esimene rünnak Tšerlenõ lennuväljale sooritati kell neli hommikul, teine kell kaheksa. Pärast teist rünnakut polnud enam lennukeid, mis oleks suutnud õhku tõusta. Vaid ühel lennukil, mida juhtis Samarin, õnnestus ära lennata ja maanduda Minski lähedal…
…Peale Protassovi ekipaaži, kes rammis lennukit, hukkunuid ei olnud. Haavatuid ja põrutada saanuid oli, aga hukkunuid, vähemasti lendurite hulgas, ei olnud. Sest esimene rünnak sooritati vahetult lennukite seisupaigale ja alles teine rünnak oli suunatud telklinnaku pihta, mille elanikud olid selleks ajaks jõudnud maha jätta ning metsa varjuda…”
Veel üks kiri, sedapuhku tunnistaja pojalt:
“Mina olen Salnikov, Georgi Georgijevitš, Georgi Ivanovitš Salnikovi poeg, kes oli radist–laskur 16. kiirpommitajate polgus. Minu isa asus Tšerlenõ välilennuväljal saksa lennukite rünnaku momendil 22.juuni hommikul kell neli. Kuskil 52-l või 53-l aastal jutustas ta mulle, poisikesele, sõja alguse traagilise loo. …Ärkas ta mürinast ja tulistamisest. Tema silme all startis tema komesk Protassov ja rammis vaenlast. Nagu ma aru sain, teenis ta Protassovi eskadrillis. Seejärel, umbes tunni pärast, ilmusid saksa mootorratturid, kellega nad astusid lahingusse, kuid varsti ilmusid ka saksa soomustransportöörid jalaväega ning tuli taganeda. Kusagil kümne-üheteistkümne paiku leidsid nad mahajäetud “poolteisetonnise”, isa kuivatas märja jagaja ning pani auto käima. 20-25 inimest 16.PLP-st jõudsid sellel masinal Lidani, koos nendega ka väeosa lipp ja staabidokumendid. Neid kõiki areteeriti, kuid vabastati hiljem…”
Selle raamatu autori meelest on kõige täpsemad ja usaldusväärsemad andmed müüja jutustuses. Pärast komandöri hukkumist “varjus polgu isikkoosseis metsas”. Sulgudes märgime, et 1941 aasta suvel oli just komandöri hukkumine või raskelt haavata saamine selleks viimaseks tõukeks, pärast mida “isikkoosseis varjus metsa”. Järgmises osas näeme, et terve 11-s SLD eksisteeris peale diviisikomandör Ganitševi surma täpselt ühe päeva…
127. ja 122. polkude hävitajate õhulahing kahemootoriliste „Messerschmitt“ Me-110-tega eskaadrist ZG-26 toimus Tšerlenõ lennuvälja rajoonis tunduvalt hiljem esimestest rünnakutest. Lahingu alguseks olid „relvavennad“ 16.PLP-st juba „polutorka“ käivitanud ja sõitsid Lida poole. „Saksa soomustransportöörid jalaväega“ ei ilmunud siia mitte kell 10 hommikul 22.juunil, vaid 3-4 päeva hiljem. Miks arreteeriti – see on selge? Miks „varsti välja lasti“? See on veel üks „22.juuni mõistatus“. Autor näeb sellele ainult ühte mõistlikku seletust – need, kes arreteerisid, käivitasid samuti „polutorka“ (või „emka“) ja tegid vehkat...
Täiesti ootamatult avastati veel üks „pealtnägija tunnistus“ N.G.Bogdanovi mälestustes. Loomulikult ei saanud 3.KPLK-sse kuulunud pommitaja ekipaaži komandör olla 16.polgu hävingu tunnistajaks. Kuid ta nägi – ja isegi hävitas – 16.PLP isikkoosseisu põgenemise materiaalseid tagajärgi:
„...Ühel juunikuu viimatest päevadest andis grupp polgu lennukeid tugeva pommilöögi fašistide tankivägede pihta Grodno rajoonis. Samal ajal pommitas teine grupp, kuhu kuulus ka minu lennuk, lennuvälja, mis oli hõivatud sakslase poolt koos meie tehnikaga. Oli raske pommitada lennuraja ümber seisvaid meie lennukeid, eriti SB-sid. Need olid väga kerged, manööverdusvõimelised ja töökindlad lennukid...“
Teeme esimesed aritmeetilised kokkuvõtted.
127.HLP kandis 22.juunil 1941.a tõenäoliselt kõige suuremaid kaotusi kõikide nõukogude hävituslennuväe polkude seas. Ülaltoodud dokumendis on nimepidi loetletud 7 hukkunud lendurit. Lennukeid kaotati rohkem, umbes 10-15. Umbes 5-6 lennukit kaotas maa peal ja õhus ka 122.HLP. Teiselt poolt kandis Loode- ja Läänerinde ühenduskohas Grodno – Vilniuse vööndis tegutsenud hävitajate grupp III/JG-53 ette 20 nõukogude lennuki allatulistamisest, nende seas 8 I-16 ja I-153. Isegi kui lisada neile 4 lennukit I-15bis (mida saksa lendurid võisid „Tšaikaga“ segi ajada, ehkki mittesissetõmmatav telik oleks pidanud näha olema....), siis sel juhul võrdub 127. ja 122.HLP allatulistatud lennukite arv 12-ga.
Tõsi, oli veel kaks gruppi mitmeotstarbelisi Me-110 lennukeid (I, II/ZG-26), millega pidasid lahingut 127-HLP lendurid. Kokkuvõttes tundub meie hinnang 11.SLD õhulahingutes kaotatud lennukite arvule (15-20 lennukit) täiesti reaalne.
Samal ajal väidab ametlik historiograafia, et 11.SLD kaotas sõja esimesel päeval 127 lennukit. Tuleb tunnistada, et üle saja masina kaotati lennuväljadel.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

104

Siitmaalt Trolli tõlge

9.SLD

Avaras metsases rajoonis Belostokist edelas baseerus 9.SLD, mis oli üks paremaid ennesõjaaegsete kontrollimiste põhjal ning milles oli teiste nõukogude diviisidega võrreldes kõige rohkem uusimaid „mige“. Selle diviisi komandör oli Nõukogude Liidu Kangelane, Hispaania sõja veteran kindralmajor Sergei Tšernõhh. Selle lennuväediviisi neli hävituslennuväe polku olid peaaegu täielikult komplekteeritud „migidega“, kuid seejuures ei olnud „vana tüüpi“, lendurite poolt hästi omandatud lennukeid veel polkudest minema viidud, seetõttu oli sel ajal diviisis 366 hävitajat. Vähemalt 366, sest uusi MiG-3-sid saabus kogu aeg juurde. 1.juuniks oli neid 237, kuid rinde ÕJ juhataja ettekandes toodi nende arvuks 262.
Müüt selle kohta, et 9.SLD lennuväljad asusid vaata et piiritulpade kõrval, et nad jäid suurtükiväe ja isegi miinipildujate tule alla, et „keskpäeval roomasid lennuväljale saksa tankid“, oli välja mõeldud tagantjärele ning täiesti selge eesmärgiga – leida mingilgi määral „austav põhjus“ kahe päevaga juhtunud hävingule. 9.SLD juhatuse käsutuses oli 4 peamist (Belostok, Belsk, Zabludovo ja Ross) ja 21 operatiivset (väli)lennuvälja. Need arvud on teada alates 1971.a ilmunud A.G.Fjodorovi monograafiast. Nagu ülalpool mainitud, asusid lennuväljad piirist 40 km (Belsk) kuni 170 km (Ross) kaugusel. Operatiivsetest on autorile teada ainult neli: Seburtšin (50 km), Võsoke-Mazovetsk (45 km), Dolubovo (22 km) ja Tarnovo. Viimast ei õnnestunud autoril kaardilt leida. Seepärast võtame tõe pähe informatsiooni, et see asus 12 km kaugusel piirist. Sel juhul oli 25 lennuvälja seas tõesti üks, mis võis sattuda suurtükitule alla. Mis aga puudutab „saksa tanke“, siis on Guderiani 2.Tankigrupi marsruudid ammu hästi teada – lähimad tankid roomasid 9.SLD baseerumisrajoonist mööda 100-150 km lõuna poolt...
Olukorra reaalse pildi taastamine on peaaegu võimatu: 9.SLD lihtsalt kadus. Mingeid tema arhiive pole säilinud. Tema komandör arreteeriti 8 juulil ja lasti maha 16.oktoobril 1941.a. Peaaegu kõik, mis on teada 9.SLD saatusest, mahub ära mõnele reale:
„...9.SLD sai sõja alguseks 262 Mig-1 ja MiG-3 lennukit ja asus nende omandamisele. Uute lennukitega lennati ainult lennuvälja kohal ja katsetati kuulipildujate tööd õhus. Materjalosa polnud sõja alguseks veel omandatud...“
Need read on rinde ÕJ juhataja Naumenko ettekandest. Materjalosa „polnud tõesti veel omandatud“ – kurikuulsad kuulipildujate sünkronisaatorid ei olnud poole aastaga veel reguleeritud, mistõttu tõenäoliselt toimuski õhusõja ajaloo esimene rammimine: nooremleitnant D.V.Kokorevil (124.HLP) vaikisid kuulipildujad peale esimesi laske, kell 4.30 hommikul. Lendur läks rammima ja raius maha vaenlase lennuki sabaosa (tõenäoliselt Me-110 SKG-210-st).
Erinevaid memuaarikatkeid kokku korjates saame oletada, et 9.SLD kaks polku (124.HLP ja 126.HLP, 103 lendurit, 120 „migi“ ja 52 I-16) pidasid 22.juuni varahommikul mitu õhulahingut, kus tulistati alla 8 vaenlase lennukit ning kaotati 3-4 enda oma. Nagu näeme, olid kaotused minimaalsed (alla 2,5%). Võitude arvu tõepärasust on raskem hinnata, kuid 2.Õhulaevastiku 47 allatulistatud lennuki seas võisid olla ka nende polkude poolt allatulistatud lennukid.
Mingisuguseid teateid 41.HLP (63 lendurit, 56 „migi“ ja 22 I-16) õhulahingutest, võitudest ja kaotustest autoril leida ei õnnestunud.
Kõige rohkem informatsiooni õnnestus leida 9.SLD neljanda polgu – 129.HLP (40 lendurit, 61 „migi“ ja 57 I-153) kohta.
Saatuse iroonia tõttu asus just see polk Tarnovos, 12 km piirist. Polk ei hävinud üldsegi vaenlase „suurtükitulelöögis“, vaid sõdis terve sõja, muutudes vahepeal 5.kaardiväepolguks. Viitega 5.KHLP arhiivifondi kirjeldavad monograafia autorid niimoodi 129.HLP esimesi lahingutunde:
„...Vaenlase lennukite ilmumine varahommikul ei tabanud 129.HLP lendureid ootamatult. Üks eskadrill tõusis lendu koidikul ning kell 4.05 tulistas MiG-i piloteeriv vanempolitruk A.M.Sokolov alla esimese „messeri“. Samuti õnnestus nurjata Tarnovo lennuvälja ründamine 18 He-111 poolt – sakslastel ei õnnestunud sihikuliselt pommitada“.
Samasugune sündmuste pilt on antud ka 129.HLP komissari V.P.Rulini mälestustes. Tema tunnistusel andis polgukomandör kapten J.M.Berkal 22.juunil 1941.a kell 4.05 lahinguhäire ja tõstis kõik neli eskadrilli õhku. Saksa pommitajad püüdsid pommitada polgu lennuvälja Tarnovos, kuid olles rünnatud meie hävitajate poolt, viskasid pommid korratult alla ja pöördusid tagasi. Selle õhulahingus tulistasid lendurid Sokolov, Kuznetsov ja Nikolajev alla kaks pommitajat „Heinkel-111“ ja ühe neid katva „Messreschmiti“. Veel ühe vaenlase hävitaja tulistas nooremleitnant Tsebenko alla lahingus Lomža kohal. Kokku tulistas polk 22.juuni hommikul alla 6 vaenlase lennukit, kaotades ise õhus vaid kaks lennukit. Õhulahingus Tarnovo kohal hukkusid I.Girman ja N.Jertšenko, startimisel põlema läinud MiG-3-s hukkus nooremleitnant A.Radugin. Ning need on kõik kaotused elavjõus, mida kandis 22.juunil kadunud diviisi purustatud polk.
Sõja esimesel päeval kulutas 129.HLP 15 tuhat padrunit kaliibriga 12,7 mm ja 36 tuhat padrunit kaliibriga 7,62 mm. See on väga väärtuslik informatsioon. Esiteks näitab see, et MiG-i kuulipildujate sünkronisaatoreid oli võimalik – tahtmise korral – varakult korda seada. Teiseks kui võrreleda neid arve MiG-i standardse lahingukomplektiga (300 padrunit kuulipildujale UBS ja 750 kahele ŠKAS-ile), tuleme me järeldusele, et polk sooritas vähemalt 50 lahingulendu, mille käigus toimus õhulahing. On võimalik, et väited kuuest allatulistatud vaenlase lennukist võivad olla tõesed. Igal juhul näitab ainult ühe lennuki kaotamine 50-s õhulahingus 129.HLP pilootide kõrget kvalifikatsiooni ja MiG-i häid lennuomadusi.
9.SLD koosseisus oli peale nelja hävitajate polgu ka üks pommituslennuväe polk – 13.PLP (45 ekipaaži, 51 lennukit SB/Ar-2 ja 8 Pe-2). See on seesama polk, mis esimeste seas nõukogude õhujõududes omandas pikeerimiselt pommiheitmise oskused, seesama polk, kus „...maskeeritud pommitajate eskadrillid, külgeriputatud pommidega, täiskoosseisus ekipaažiga, seisid koidikust pimedani valvel...“ (sellest me kirjutasime varasemates peatükkides). Leidub P.I.Tsupko (sõja algul Ar-2 ekipaaži komandör 13.PLP-s) memuaarides ka väga veidraid episoode. Neid ei kinnita ükski teine (selle raamatu autorile teadaolev) allikas. Kuid hoolimata sellest, et juba Politizdat andis Tsupko memuaarid välja kahel korral – 1982 ja 1987 aastal - , toome ära mõned fragmendid neist mälestustest:
„...Pühapäevaks 22.juuniks kuulutati 13.polgus välja puhkepäev. Kõik rõõmustasid: kolm kuud polnud puhanud! Eriti pingelised olid olnud kaks viimast päeva, kus polk tegeles diviisi käsul 200-tunniste reglemendijärgsete töödega, see tähendab lihtsalt öeldes, et lendurid ja tehnikud võtsid lennukid osadeks lahti (veel lihtsamalt öeldes – viisid lennukid täiesti lennuvõimetusse olukorda), puhastasid, reguleerisid, määrisid ja panid kokku tagasi...
...Laupäeva õhtul, jättes vanema rollis kohale staabiülema kapten Vlassovi, sõitsid polgu juhatus, paljud lendurid ja tehnikud Rossi perekondade juurde...Kogu lennugarnison jäeti siseteenistuse hoolde, kelle ülemaks oli laagri korrapidaja nooremleitnant Ussenko...“
Kuid ka see pole veel kõik: „välilennuväljal polnud õhutõrjevahendeid, kuna õhutõrjepatarei võeti positsioonilt maha ja saadeti õppustele...vaenlase lennukite lähenemisest õhuvaatlusteenistus ei hoiatanud...“
Vaatamata sellisele kuritegelikule lohakusele kandis 13.PLP saksa lennuväe esimesest rünnakust (Tsupko sõnul toimus rünnak väga vara, algas kell 3 ja 47 minutit) minimaalseid kaotusi:
„Peale pommitamist lendasid fašistid minema. Surma oli saanud kaks, haavata kuus võitlejat, põlesid ära kaks lennukit – SB ja U-2“.
Mõned tunnid peale sakslaste esimest rünnakut (s.o ikka veel 22.juuni varahommikul) lendas Ar-2 nooremleitnant K.Ussenko juhtimisel luurele Grodno – Augustowi rajooni. Luurelennuki marsruuti on raamatus kirjeldatud väga täpselt. See lubab meil hinnata lennuaega – kõige rohkem kaks-kolm tundi. Järelikult mitte hiljem kui 22.juuni keskpäeval asus Ar-2 maanduma 9.SLD staabi lennuväljale Belostokis. Ussenko lennuk oli juba peaaegu maas, kui samal ajal „angaarist eraldusid ja jooksid hargrivis lennuki poole rohekashallis vormis sõdurid. Teisel pool angaari märkas Konstantin äkki kuute kolmemootorilist transpordilennukit Ju-52, veel kaugemal – kuni 10 Me-110... Lennukite juures liikusid rohekashallid figuurid...“
Lühidalt öeldes seadsid sakslased end asjalikult sisse lennuväljal, mis asus paari kilomeetri kaugusel Läänerinde 10.armee staabist, Belostoki oblasti NKVD valitsusest ja muust sellisest. 22.juuni keskpäeval asusid need austatud organisatsioonid veel omal kohal ja polnud veel kuhugi „ümberbaseerunud“. Saksa jalavägi aga hõivas Belostoki alles viie päeva pärast...
Teha kokkuvõtet 9.SLD esimese sõjapäeva tulemustest on lihtsalt võimatu. Ei ole olemas sellist aritmeetikat, mis suudaks kirjeldada seda lugu. Hävituslennuväe polgud ei kaotanud õhulahingutes üle 10 lennuki. 13.PLP kaotas esimeses rünnakus (selle polgu jaoks oli see tõesti „ootamatu“) ühe pommitaja SB. Ametlik nõukogude historiograafia väidab, et 9.SLD kaotas 22.juunil 1941.a 347 lennukit. Jääb üle vaid nõustuda, et need kõik kaotati maa peal.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

105

10.SLD

Polkovnik Belovi juhatuse all olev diviis baseerus Brestist ida pool, Kobrini – Pružanõ – Pinski rajoonis. Diviisis oli neli polku: 123.HLP (71 lendurit, 61 lennukit I-153). 33.HLP (70 lendurit, 44 lennukit I-16), 39.PLP (49 ekipaaži, 43 lennukit SB ja 9 Pe-2), 74.RKLP (70 lendurit, 62 lennukit I-15bis ja 8 IL-2).
Enne sõja algust toimus ka selles diviisis (õieti oleks võinud toimuda) tüüpiline saladuslik juhtum. 21.juunil kell 16 – samal ajal kui oli juba palju kõrvaga kuulda tuhandete mootorite möirgamist Bugi teisel kaldal, kus sakslased tõid vägesid piirile lähemale – sai 10.SLD komandör ringkonna staabist uue šifreeringu: 20.juunil antud käsk vägede viimisest kõrgendatud lahinguvalmidusse ja puhkuste keelamisest ära muuta! Polkovnik Belov kirjutab oma memuaarides, et ta isegi ei saatnud seda korraldust oma alluvatele edasi, kuid miks selline käsk üldse anti??
Tuntud nõukogude kindralstaabi töötaja S.P.Ivanovi raamatus on huvitav fraas, mis annab võib-olla selgituse Lääne ESRK juhataja imelikule tegevusele:
„...Stalin püüdis piiriäärsete vägede tegevuse ja seisukorraga anda Hitlerile märku, et meil valitseb rahu ja vaikus, isegi hooletus (aga milleks ta seda teha püüdis? Kas tõesti lootis sellega sissetungi „edasi lükata“? – M.S) Kusjuures tehti seda, nagu öeldakse, kõige naturaalsemal moel. Tulemuseks oli see, et selle asemel, et viia oskusliku desinformatsiooniga vastast segadusse meie vägede valmisoleku suhtes, me tõepoolest vähendasime oma valmisoleku äärmiselt madalale tasemele“
10.SLD baseerumisrajoon asus Wehrmachti kõige võimsama tankigrupeeringu – Guderiani 2.Tankigrupi – pealöögi teravikul. Samuti tegutses siin kõige võimsam – nii korrasolevate „Messerschmittide“ arvult (121) kui ka kogenud ässade arvult – hävitajate eskaader JG-51, mis oli varustatud uusimate Me-109F lennukitega. Samuti osales sellel suunal grupp I/JG-53, milles samuti olid uusimad Me-109F hävitajad. Tundus, et võidelda nende vastu „Tšaikade“ ja „išakkidega“ oli peaaegu võimatu. Peale selle oli Bresti rajoon ainus koht kogu tohutu suurel nõukogude-saksa rindel, kus sakslastel oli hävitajates arvuline ülekaal (1.juuni seisuga oli 10.SLD-s ainult 90 korras hävitajat).
Ent kui aasta kõige pikem päev lõppes, kandsid eskaadri JG-51 lendurid ette ainult 12-st allatulistatud nõukogude hävitajast. Veel 5-le allatulistatud hävitajale (4 „Tšaikat“ ja üks I-16) pretendeerisid I/JG-53 piloodid. Samal ajal avastame me Luftwaffe kaotuste žurnaalist 22.juuni 1941.a. kohta 8 hävitajat eskaadrist JG-51, mis tulistati alla või vigastati Bresti rajoonis: kaks „Messerschmitti“ olid täiesti hävitatud (100%), kolm said tõsiseid vigastusi (60, 70 ja 80%), kolm said kergeid välitingimustes parandatavaid vigastusi (20, 40 ja 40%). Võrreldes neid kahte arvu – 12 ja 8, ei maksa unustada, et meil on tegemist täiesti erinevate suurustega: ühelt poolt väidetavate võitude arv, teiselt poolt – vaenlase enda poolt tunnistatud kaotuste arv. Näiteks seesama Belov väitis, et tema diviisi hävitajad tulistasid sellel päeval alla 30 saksa lennukit (kõiki tüüpe, mitte ainult „messereid“). Miks peaksime siis saksa lendurite ettekandeid pidama rohkem usaldatavateks?
Peamisteks saksa hävitajate „saakloomadeks“ said nõukogude pommitajad 13.PLP ja 3.KPLK koosseisust, kes terve päev ründasid ülepääse Bugil ja saksa lennuvälju Sedletsi ja Biala-Podlaska juures. Tänu peaaegu täielikule juhtmise kaotamisele nii Läänerinde ÕJ mastaabis kui ka lennuväediviisides, kaitsesid hävitajad (parimal juhul) iseennast, tiirutades oma lennuväljade kohal, aga pommitajad lendasid ilma igasuguse katteta. Selline „taktika“ tõi kaasa tohutu suuri kaotusi – mitte ühelgi tolle aja rindepommitajatest (saksa „Dornier“ ja „Junkers“, nõukogude SB ja DB-3f) polnud piisavalt efektiivset kaitserelvastust. Esimesel päeval teatasid eskaadri JG-51 lendurid 57-st allatulistatud nõukogude pommitajast, veel 16-st allatulistatud pommitajast kandsid ette grupi I/JG-53 piloodid. Näiteks tulistati Luftwaffe ettekannete põhjal kell 9.30 Melnikus asuva Bugi silla juures alla 16 SB-d. Näidata, mis lennuväeossa need lennukid kuulusid, sakslased muidugi ei saanud. Seepärast püüame seda ise teha.
Teoreetiliselt võisid neeed SB-d kuuluda 10.SLD 39-sse polku. Kuid see arvamus ei klapi sellega, mida kirjutavad endine diviisikomandör Belov ja endine 4.Armee (mille operatiivalluvuses 10.SLD oli) staabiülem Sandalov.
Nagu järeldub polkovnik Belovi mälestustest, lõppes 39.PLP lahingutee juba ENNE tapatalguid Bugi kohal:
„...39.PLP lennuväljalt tõusid kell 7 hommikul õhku üheksa lennukit kapten Štšerbakovi juhtimisel...Sakslased pidasid meie pommitajaid omadeks. Üheksak täitis edukalt lahinguülesande. Umbes tunni aja pärast (s.o kell 8-9 hommmikul) ründasid Pinskit 25-30 vaenlase pommitajat. Kuid lennuväljal olid ainult esimese rünnaku käigus purustatud masinad (varasemas tekstis pole ainsatki märget sellesama „esimese rünnaku“ kohta. – M.S). Kõik korras lennukid olid juba lennanud teisele lennuväljale...“
Missugusele lennuväljale – seda Belov ei ütle. Imelik. Kas siis oli raske kirjutada lisaks üks nimi, seda enam, et teised lennuväljad on tekstid nimepidi loetletud?
Kindralpolkovnik L.M.Sandalov kirjeldab neidsamu sündmusi hoopis teisiti:
„...Umbes kell kümme hommikul hävitas saksa lennuvägi üksteisele järgnevate löökidega ka 10. SLD pommitajate polgu Pinski lennuväljal, purustas peaaegu kõik lennukid, nende seas ka uued pommitajad
Pe-2, mis polnud isegi täistangitud.
Polku jäi järele ainult 10 lennukit SB...“
Keda siis uskuda, austatud toimetus? Diviisikomandör kirjutab, et kõige hiljem kell 9 hommikul baseerus polk juba Pinskist ümber „teisele lennuväljale“. Armee staabiülem väidab, et kell 10 hommikul just toimuski peaaegu kõigi 39.polgu lennukite hävitamine Pinski lennuväljal. Belov väidab (me tsiteerisime seda varem), et vähemalt kell 3 varahommikul saadi 39.PLP-s lahinguhäire. Sandalov aga põhjendab lennukite hävitamist sellega, et isegi uusimad Pe-2-d polnud kütusega tangitud. Ja seda 8 tundi pärast lahinguhäire andmist??
Lähme edasi. Vastane pretendeerib ainult 17-le (üldisest 105-st, mitte arvestades 20 JAK-1) allatulistatud hävitajale, mis olevat alla tulistatud terve pika 22.juuni päeva jooksul. Aga 4.armee operatiivettekandest 24.juunist, millele on alla kirjutanud polkovnik L.M.Sandalov, võime lugeda:
„...10.SLD kandis 22.6.41.a. päeva esimesel poolel väga suuri kaotusi (peaaegu tervenisti on hävitatud mõlemad hävituslennuväe polgud ja ründelennuväe polk) ja ei võtnud enam osa lahingutegevusest...“
Lõpuks on eranditult kõigis nõukogudeaegsetes ajalooraamatutes kirjas, et 10.SLD kaotused olid 180 lennukit. Mis lennukid need olid? Kus need hävitati?
Õhus pole alla tulistatud üle 17 hävitaja (suure tõenäosusega vähem). Pommitajaid – 0. Võib-olla mitte 0, vaid 16. Peale selle teatasid kuue tundmatut tüüpi nõukogude lennuki allatulistamisest Me-110 ekipaažid grupist I/SKG-210. Kui kõik need raportid vastasid tõele, siis oli õhus allatulistatud nõukogude lennnukite arvuks 30-40 tükki. Arvestades tavapärast 2-3 kordse liialdamisega võiduraportites, võib oletada, et 10.SLD kaotas esimese päeva õhulahingutes mitte üle 15-20 lahingulennuki. Igal juhul oli arvuni 180 veel tükk maad. Järelikult hävitati ülejäänud lennukid maa peal. Kus, millal, mis asjaoludel?
Mõningane selgus on ainult 74.RLP kadumisega. N.G.Belov kirjutab:
„...kell 4 ja 15 minutit sooritas vaenlase lennuvägi rünnaku 74.RLP lennuväljale...10 „Messerschmitti“ tulistasid mitme minuti jooksul lennukeid (tavaliselt kestab nõukogude „ajaloolaste“ raamatutes rünnak „kaitsetute lennuväljade“ pihta paar tundi, kuid Belov on lendur ja niimoodi valetada ta ei saa - ta teab, et „messeril“ jätkub lahingukomplektist vaid 50 sekundiks kuulipildujate ja 11 sekundiks kahuri MG-151 puhul)...Rünnaku tulemusena hävitati kõik viisteist (?) I-15 ja kaks IL-2-te...Jäädes ilma lennukiteta, korjas isikkooseis kokku dokumendid, lipu ning suundus staabiülema major Mištšenko juhtimisel itta...“
Polkovnik Belov suri 1972.aastal. Seepärast pole meil võimalik küsida tema käest – mis tähendab „kõik viisteist“, kui kokku oli neid lennukeid 62 ? Pole ka kellegi käest küsida, kuhu kadusid ülejäänud kuus ründelennukit IL-2. Siin on vajalik väikene selgitus. Ründelennukit IL-2 loeti sel ajal Punaarmees täiesti salajaseks relvaks. V.B.Jemeljanenko kirjeldab oma memuaarides, kuidas 1941.a juuni keskel tema RLP relvastus ümber IL-2 peale. Algul õppisid lendurid tundma „lennuk N-i“ (mida neile isegi pildilt ei näidatud) hüdro- ja elektrisüsteeme. Kui Voronežist veeti kohale mõned esimesed „illid“, siis lasti lenduritel neid korraks vaadata. Seejärel aga tõmbasid „punaste lõkmetega sõjaväelased“ (s.o NKVD-lased) lennukitele katted peale, pitseerisid need kinni ja panid juurde oma (!) valve...
33.HLP-ga juhtunud sündmusi on tunduvalt raskem mõista. Selleks on vaja tähelepanelikult lugeda purustamise krjeldusi, mis on ära toodud neljas erinevas variandis.
Kindralpolkovnik L.M.Sandalov, „4.armee lahingutegevus...“:
„Üheaegselt suurtükitulega (s.o 22.juuni koidikul) sooritas saksa lennuvägi mitu massilist rünnakut 10.SLD lennuväljade pihta. Nende rünnakute tulemusena pandi põlema...75% 33.HLP materjalosast koos kogu lennuvälja seadmetega Pružanõ lennuväljal...“ 75% - see on ainult koidikul. Kirjeldades sündmusi, mis toimusid umbes kelle kümne paiku, väitib Sandalov, et „hävituslennuväe polgud kaotasid peaaegu kõik lennukid ja ei saanud täita lahinguülesandeid...“
Teistsuguse pildi maalib endine 10.diviisi komandör polkovnik Belov:
„...Pružanõ lennuvälja ründas 20 „Heinkelit“. Nad tegutsesid väikese grupi Me-109-te kaitse all. Sel hetkel oli lennuväljal (ja järelikult ainult see võis kanda kaotusi) ainult üks eskadrill. See tõusis vaenlasele vastu ja astus ebavõrdsesse lahingusse. Varsti tulid ülesandelt tagasi ka ülejäänud kolm eskadrilli (nad katsid Brest-Kobrini rajooni, kus pidasid lahingut vaenlase pommitajatega) ja astusid samuti õhulahingusse...Lendurid hajutasid saksa pommitajate rivi ja need heitsid pommid korratult alla, millega nad peaaegu ei põhjustanud kahjustusi. Selles lahingus tulistati alla viis vaenlase lennukit (meie poolt oli ainukeseks kaotuseks, millest kirjutab Belov, leitnant S.M.Gudinovi surm, kes rammis vaenlase pommitajat)...siis ründasid fašistid lennuvälja uuesti kaheteistkümne „Junkers-88“-ga, sellele järgnes 12 Me-109 rünnak, veel kolmekümne minuti pärast – järjekordne rünnak. Polku ei jäänud enam ühtegi lennukit, mis oleks suutnud õhku tõusta...ma käskisin 33.HLP isikkoosseisul koonduda Pinski lennuväljale ja oodata seal edasisi korraldusi.
Kella 10-ks oli selle polgu lahingutegevus praktiliselt lõppenud“. Edasisest kirjeldusest saab üheselt selgeks, et Belov pidas silmas kell 10 hommikul.
Tulevane lennuväemarssal Skripko asus neil päevil Smolenski rajoonis, sadu kilomeetreid eemal 33.HLP hävimiskohast. Sellest hoolimata ilmub tema mälestustesse „objektiivne põhjus“, miks viimane „Messerschmittide“ rünnak tõi kaasa nii suured kaotused:
„...täies lahinguvalmiduses kohtas sõda 33.HLP, mis baseerus 75 km kaugusel riigipiirist Pružanõ rajoonis. Väeosa lendurid tabasid korduvalt suured grupid vaenlase lennukeid He-111 juba kaugel enne oma lennuvälja...Pärast üht sellist lahingut jõudsid meie lendurid lennuväljale tagasi peaaegu tühjade bensiinipaakidega...Sel hetkel lendasid äkki madallennul kohale 10 fašistlikku „messerit“, mis olid õhuvaatluspostidel märkamatuks jäänud. Nad ründasid käigult meie ruleerivaid ja tankivaid hävitajaid, tulistades neid kahuritest ja kuulipildujatest. Õhutõrjet siin ei olnud ja vaenlase kallaletung kestis üle tunni aja...“
Ning nüüd samade sündmuste kirjeldus, mis põhineb sakslaste dokumentidel:
„kell 21.29 ründasid IV/JG-51 üheksa hävitajat Me-109F oberleitnant E.Hohageni juhtimisel lennukite seisukohti 33.HLP Pružanõ lennuväljal, seejärel kell 21.31 ja 21.38 jõudsid kohale veel kaks gruppi „Messerschmitte“. Baasi tagasi jõudes kandsid saksa lendurid ette 17 nõukogude lennuki hävitamisest...“
Niisiis, 75% materjalosa kaotamine peale esimest rünnakut (Sandalovi versioon); edukas esimese rünnaku tõrjumine ning seejärel kõigi polgu lennukite hävitamine mitme järjestikuse löögiga kella 10-ks hommikul (Belovi versioon); lõpuks kõigest 17 lennuki hävitamine (39% esialgsest koosseisust) maa peal kella 10-ks õhtul (Luftwaffe versioon). Harjumuslik ja ajaloolaste poolt nii armastatud „22.juuni koidikul“ („ootamatu kallaletung“, „rahulikult magavad lennuväljad“, „Stalini saatuslik viga“) muutus 9.30-ks õhtul. Tund aega kestev lennuvälja ründamine („Messerschmittide“ kütuse ja laskemoonavarusid arvestades oli see tehniliselt absoluutselt võimatu) muutus kolmeks eraldi rünnakuks, mis kestsid 18 minutit.
10.SLD endise komandöri tunnistused lubavad oletada, miks osutusid sakslaste rünnakud 22.juuni õhtul nii edukateks. Kui polgu „tervele isikkoosseisule“ anti kell 10 hommikul käsk „ümberbaseeruda Pinskisse“, siis polnud kell 21.20 Pružanõ lennuväljal enam kedagi. Keegi ei „ruleerinud“ kuhugi ja kedagi „ei tangitud“ sel ajal. Sakslased lihtsalt ründasid „vapralt“ taganemisel mahajäetud lennukeid. On tähelepanuväärne, et isegi sellisel juhul (tühjenenud lennuväli, igasuguse vastutegevuse puudumine) kandsid saksjased ette vaid 17-st hävitatud lennukist, samal ajal kui Sandalov väidab, et: „...hävituslennuväe polgud kaotasid peaaegu kõik lennukid ja ei saanud täita lahinguülesandeid...“
Isegi arvestades esimese päeva kaotustega pidi 33.HLP-s olema veel 20-25 korras lennukit. Vähe? Muidugi vähe. Vähem kui pool nõukogude lennuväepolgu ettenähtud koosseisust. Kuid – rohkem kui oli samal ajal sellistes Luftwaffe hävitajate gruppides nagu III/JG-27, II/JG-51, II/JG-3, II/JG-77, III/JG-77. Kuid nemad ju jätkasid visalt lahinguülesannete täitmist...

Püüame nüüd teha kokkuvõtte Läänerindel esimesel päeval toimunud õhulahingutest.
Esimene, mida saab täiesti kindlalt väita - täpseid arve ei õnnestu kunagi teada saada.
Saksa lendurite aruanded on väheusaldusväärsed – nagu ka nõukogude ja kõikide teiste riikide lendurite aruanded. Nõukogude lennuväepolkude ja –diviiside dokumendid kas pole üldse säilinud või on koostatud tagantjärele – tagalakuulduste põhjal või eesmärgiga luua ennast õigustav dokument. Sellises situatsioonis on võimalikud ainult ligikaudsed hinnangud.
Olemasolevate informatsioonikildude summeerimine lubab oletada, et kolme Läänerinde esimese ešeloni lennuväediviisi (9., 10. ja 11. SLD) hävituslennuväe polgud kaotasid õhulahingutes 30-40 lennukit. Ning mitte rohkem. Luftwaffe kaotuste žurnaali põhjal kaotas 2.Õhulaevastik pöördumatult 14 ühemootorilist hävitajat, veel 8 said vigastada. Vigastatud masinate arv on tõenäoliselt vähendatud. Näiteks kaotas eskaader JG-53 žurnaali andmetel pöördumatult 3 „Messeschmitti“. Ja see on kõik. Mitte ühtegi vigastatud lennukit selle eskaadri arvel pole. Vaevalt on selline asi võimalik – tavaliselt tuleb ühe „täielikult“ hävitatud lennuki kohta 3-4-5 „pooleldi hävitatut“.
Kokku kaotas 2.Õhulaevastik 22.juunil 1941.a pöördumatult 22 lennukit, veel 25 lennukit said vigastada. Kokku – 47 lennukit. Läänerinde ÕJ kaotusi saab hinnata ainult saksa hävituslendurite ettekannete järgi. Kaks eskaadrit – JG-51 ja JG-53 – pretendeerivad vastavalt 69-le ja 75-le allatulistatud lennukile. Peale selle oli 2.Õhulaevastiku koosseisus 5 gruppi kahemootorilisi hävitus-pommituslennukeid Me-110, olid veel pommitajate pardalaskurid, kes ka alati mööda ei lasknud. On teada, et Luftwaffe juhatuse avalduse kohaselt hävitati 22.juunil õhus kokku 322 nõukogude lennukit. Võib arvata (mõningase reserviga), et kaks kolmandikku (200-220) sellest „avaldusest“ langeb 2.Õhulaevastiku üksustele. Nende ettekannete taga võib reaalselt olla umbes 70-100 nõukogude lennuki hävitamine.
Päeva tulemused pole meile rõõmustavad, kuid arvestades kõiki „esimese löögi“ efekti objektiivseid eeliseid, mis olid tol päeval Luftwaffe ässadel, polnud paremat loota. Igal juhul ei anna kaotatud hävitajate suhe 1 : 2 või isegi 1 : 3 veel alust „mitteadekvaatsetest harrastajatest“ rääkimiseks...
Meie uurimuse jaoks on tähtis teine asi – kaotused õhus olid mitmekordselt (mitte protsentides, vaid kordades) väiksemad Läänerinde õhujõudude üldistest summaarsetest kaotustest. N.F.Naumenko (Läänerinde ÕJ juhataja) ettekandest loeme:
„22.6.41.aastal hävitati vaenlase lennuväe poolt lennuväljadel ja õhulahingutes 538 lennukit“
Kõik nõukogude ajaloolaste soliidsed tööd toovad ära nn „täpsustatud“ andmed, nimelt:
„Läänerinde lennuvägi kaotas sõja esimesel päeval 528 lennukit maa peal, 151 õhus, 59 ei tulnud ülesande täitmiselt tagasi, kokku 738 lennukit. nende seas 387 hävitajat ja 351 pommitajat“.
Muuseas ei klapi need „täpsustatud“ andmed kuidagi üksteisega, Läänerinde lennuväediviiside koosseisuga ja ka selle faktiga, et praktiliselt kõik „maapealsed kaotused“ juhtusid esimese ešeloni kolmes diviisis (9., 10. ja 11. SLD). Lugeja, kellel jätkub kannatust töötada paarkümmend minutit arvutiga ja Läänerinde lennuväediviiside koosseisu tabelitega, võib selles ise veenduda. Meie aga ei hakka üldist tähelepanu juhtima „suurte teadlaste väikestele ebakõladele“, vaid lähme kõige peamise juurde.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

106
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk26.pdf

Peatükk 26

Hävitav „ümberbaseerumine“

Nüüd lõpuks oleme me jõudnud sellisesse seisu, et on aeg selgitada: miks püüab autor nii järjekindlalt „murda sisse avatud uksest“ ja tõestab püüdlikult seda, mida ükski kodumaine ajaloolane pole kunagi vaidlustanud. Jah tõesti, kõik meile kättesaadavad informatsiooniallikad väidavad ühte ja sama: nõukogude lenuvägi ei kandnud tohutuid kaotusi mitte õhulahingutes, vaid peamiselt maa peal.
Probleem on selles, et sellesama „maa peal hävitamise“ asjaolud võivad olla väga erinevad.
Esimene variant – rahulikult magavale lennuväljale, mis magab seetõttu, et seal baseeruva väeosa juhatus ei olnud saanud mingeid korraldusi väeosa kõrgendatud lahinguvalmidussse viimise kohta, tungivad kallale vaenlase pommitajad. Loomulikult oleksid sellisel juhul kaotused suured. Kuid selliseid väeosi ja lennuvälju läänepoolsetes ringkondades lihtsalt polnud – kõik said õigeaegselt vajalikud käsud ja korraldused, kõik kandsid ette, et lennukid on hajutatud ja maskeeritud, kõik aeti häirekorras jalule kella 2-3 paiku 22.juuni öösel.
Teine variant – vaenlane tungib lennuväljale kallale väga suurte jõududega ning vaatamata lennuväljal baseeruva väeosa pingutustele hävitab suurema osa lennukitest. Seda juhtus Teise Maailmasõja ajal väga harva ning siis kaasnesid sellega ka ründava poole veelgi suuremad kaotused lennukites ja lendurites. Mis puudutab 22.juunit 1941.a, siis mitte ühtegi sellist episoodi ei õnnestunud selle raamatu autoril leida. Välja arvatud vähesed erandid, toimusid saksa lennuväe rünnakud väikeste gruppidega – lülist kuni eskadrillini (4-12 lennukit). Dokumendid ja sündmustest osavõtjate tunnistused kinnitavad, et lahingute ajal lennuväljade pärast olid nõukogude lennuväe kaotused (isegi Läänerinde õhujõududes, mille vastu olid koondunud kõige suuremad Luftwaffe jõud) – nii õhus kui ka maas – minimaalsed või lausa üksikud.
Kolmas variant – lennuväljal on palju lennukeid ja inimesi, kuid pole sõjaväeosa s.o „palju inimesi“ pole omavahel seotud Määrustikuga, komandöride nõudmistega, vandetõotusega. Kõiki käske, instruktsioone ja korraldusi ignoreeritakse või suhtutakse nende täitmisse hooletult, lennukid on rivistatud lennuväljale üksteise kõrvale „tiib tiiva külge“, isikkooseis jookseb pärast esimest rünnakut laiali või käivitab „polutorka“ ja sõidab minema. Sellise (või sarnase) kuritegeliku käitumise ja faktilise deserteerumise juhuseid tõesti oli, kuid vaid mõnedes üksikutes polkudes (16.PLP, 13.PLP. 17.HLP) sadade lääneringkondade lennuväepolkude seast.
Ning lõpuks on olemas veel üks variant, kus lennukid „hävitati maa peal“. Nimelt: mõned päevad (või nädalad) tagasi vallutatud nõukogude lennuväljale saabub Luftwaffe tagalateenistuse komando koosseisus veltveebel ja kaks sõdurit. Veltveebel loeb hoolikalt ja täpselt „sabapidi“ kokku PAANILISEL TAGANEMISEL LENNUVÄLJALE MAHA JÄETUD LENNUKID, pärast seda valavad soldatid paakides oleva bensiini maha ja klikivad tulemasinat...Ka seda võib nimetada „lennukite maa peal hävitamiseks“! Peale selle, kuna veltveebel kuulus Luftwaffe maapealsesse teenistusse, siis võib neid lennukeid õigusega nimetada „saksa lennuväe poolt hävitatuteks“!
Kas polnud mitte selline situatsioon kõige levinum? Pöördume jälle dokumentide ja sündmustest osavõtjate mälestuste poole. Alustame sealt, kus me peatusime – Läänerinde Õhujõududest ning liigume samas suunas – põhjast lõunasse, Grodnost üle Belostoki Brestini.

122.HLP (11.SLD),
S.F.Dolgušini mälestused

„...Ma lendasin Lidasse kuskil kella 11.30-12.00 ajal. Vaatan: diviisikomandör polkovnik Ganitšev tuleb minu juurde. Ma kandsin talle ette, aga kaks üheksakut maandusid just sel ajal lennuväljale, sellepärast et Tšerlenõs (seal kus hävitati 16.PLP. – M.S) pommitati – ja seal ei saanud maanduda. Ning siis kui meie omad ruleerisid, lendasid äkki peale Me-110-d ja tabasid meie omad stardirajal. Nad hakkasid tulistama kõike mis liikus. Aga lennukeid oli ruleerimas veel palju. Rünnaku tulemusena ei juhtunud lennukitega midagi, kuid diviisikomandör sai kõhtu haavata ning ta suri kahe tunni pärast, tema asetäitja polkovnik Mihhailov sai jalga haavata ning veel üks lenduritest surma...
...Pärast seda rünnakut Lidas lendasime me Tšerlenõsse (seal ei saanud ju maanduda? – M.S) polgu juurde, polk oli ju seal... Kuid ütlen avameelselt: kellel olid naised – need läksid pere juurde, aga meie, poissmehed, lendasime ära. Diviisi ei juhatanud peale Ganitševi surma keegi: diviis jäi ilma „roolita“. Komandör oli surnud, Mihhailov haavatud, aga staabiülemat ma isegi ei tundnud...
...Tõusime lendu ja maandusime Tšerlenas, kus seisid 127.HLP hävitajad I-153 „Tšaika“ (võimalik, et Dolgušin kirjutab vale lennuvälja nime, kuna 127.HLP ei baseerunud Tšerlenas. Võib-olla pidas ta silmas, et juba 22.juuni päeval jõudsid Tšerlenasse 127.HLP tehnilised teenistused. – M.S), mis olid relvastatud ainult kuulipildujatega ŠKAS, aga meil olid kahuritega I-16-d.
Aga Tšerlenas polnud kahuritele mingit laskemoona, kuna meie tehnikud sõitsid Novõi Dvorist omal käel ja sel ajal olid veel teel...
...Noh, hakkasime siis tööle sildade katmisel Grodnos – et katta meie vägede taganemist üle nende sildade. Vaat seal – sildade kohal – ma tulistasingi alla oma esimese pommitaja Ju-88. Kuni me võitlesime – olid Grodno sillad terved ja väed ületasid jõge neid mööda. Me nägime meie vägede liikumist üle sildade – nad läksid Neemani paremale kaldale ning kuni päeva lõpuni olid sillad terved...
...Kui hämardus ja öö hakkas kätte jõudma, saime käsu: „Lennata Lidasse!“ Ja siin on teile vastus – neile, kes räägivad, et meil olid vähese ettevalmistusega lendurid: polk kaotas 5 või 6 lennukit, aga üle 60 masina olid polgus veel „elus“! Ja ka 127.polgus oli sama.
Hakkasime maanduma, kuid stardirada Lidas oli üles kaevatud: seal toimusid betoneerimistööd, tänu millele oli järel ainult kitsas rada, kuhu ka päeval polnud kerge maanduda. Vaat siis, meie lendurite ettevalmistus oli nii tugev, et kõik maandusid õnnelikult, ei vigastatud ühtegi lennukit. Lennuväljale oli kuhjunud üle saja masina: meie I-16-d 122.HLP-st ja I-153-d 127.HLP-st...
...Me maandusime Lidasse ilma tehkoosseisuta, ilma millegita. Masinad on tühjad – lahingukomplekt on otsas, akumulaatorid on tühjad, bensiini on, kuid see on maa all tsisternides – katsu sa ämbritega lennukisse 300 kg valada! Ja polnud ühtegi bensiiniautot – kõik need jäeti Novõi Dvori ja Tšerlena lennuväljadele. Lennukoosseis polnud terve päeva midagi söönud, igaüks oli teinud 5-6 väljalendu ja kõik olid nii väsinud, et käed-jalad lihtsalt ei liikunud. Peale selle oli moraalne seisukord selline – saate ise aru...
...23.juuni varahommikul, kui oli veel pime, aeti meid häirekorras üles. Me jooksime lennuväljale. Aga meie masinatel olid paagid tühjad – ei saa lennata ja kõik. Ning Me-110 hävitasid kõik, mis oli maa peal. Kaks polku hävitati ja need lakkasid olemast! Meid pandi masinatesse ja veeti üle Minski Moskvasse, uut tehnikat saama. Sõitsime Lidast ära kõik koos – 122. ja 127. polgu lendurid, istusime masinatesse ja kõik sõitsid ära...
Ja ma olen kindel, et sinna Lida lennuväljale jäi „elusatena“ (s.o tervetena) 50% mõlema polgu lennukitest, aga tõenäoliselt rohkem!
Vaat nii lõppes kahe polgu võitlus...“
S.F.Dolgušini jutustus sisaldab endas peamisi momente sellest nn „ümberbaseerumisest“ ja selle paratamatutest tagajärgedest. Juba mõned tunnid pärast selle (ümberbaseerumise) algust muutub polk täiesti abituks: laskemoona ei ole (või see ei sobi), bensiiniautod jäid maha, akumulaatorid on tühjad, lenduritel „ei liikunud käed-jalad“.
Ja need on nn „ümberbaseerumise“ täiesti loomulikud ja mis peamine, täiesti etteennustatavad tagajärjed. Miks? Sest kui kujutada lennuväeosa püramiidina, siis lendurid moodustavad sellest ainult kõige ülemise, pisikese tipuosa.
„....6.SLD: juhtivkoosseis - 577, noorem juhtivkoosseis -1345, reamehi – 1378. Kokku – 3300. Vintpüsse – 2723.
7.SLD: juhtivkoosseis – 536, noorem juhtivkoosseis – 1422, reamehi – 1260. Kokku: - 3218. Vintpüsse – andmeid pole...
8.SLD: juhtivkoosseis – 804, noorem juhtivkoosseis – 678, reamehi – 846. Kokku – 2328
57.SLD: juhtivkoosseis – 781, noorem juhtivkoosseis – 667, reamehi – 693. Kokku – 2141...“
See pole hoopiski lennuväediviisi eeskirjaline koosseis. See on ettekanne, mille saatis 4.juulil Moskvasse Punaarmee Kindralstaabi operatiivosakonna ülem kindralleitnant Vatutin, kes saabud Looderindele ülesandega leida ja seada võitluskorda rinde vägede jäänused. Need on lennuväediviiside jäänused, aga isegi seal on veel tuhandeid inimesi. Kõik need inimesed pole lennuväediviisi rivistuses ilmaasjata.
Nemad peavadki kütust tankima, akusid laadima, maskeerima, parandama...Aga hävituslendurile tuleb pärast tohutut füüsilist ja psühholoogilist pingutust nõudnud õhulahingut anda süüa, juua ja ta magama panna. Tassima ämbritega (kui bensiiniauto on tõesti kaotatud) 300 kg bensiini lennukisse peavad teised, needsamad poolteisttuhat diviisi koosseisus olevat reameest. Ja see pole loomulikult kapriisi või auastme küsimus, vaid elementaarse terve mõistuse nõudmine. Seega viib lennukoosseisu nn „ümberbaseerumine“ – lahus tehnilisest koosseisust ja teistest lennuväepolgu teenistustest – möödapääsmatult lahinguvõime kaotuseni.
Esimesele „ümberbaseerumise“ faasile järgnes kiiresti (122.HLP puhul vähem kui päevaga) teine – lendurid „istusid autodesse ja kõik sõitsid ära“, jättes lennuväljale hüljatutena üle 50% lahingukorras lennukitest. Sellisele tegevusele – ja veel lahingutegevuse ajal- on olemas täiesti konkreetsed nimetused.
Kuid autoril pole õigust asendada sõjatribunali. Esiteks. Aga teiseks, „deserteerumine“ – see on siis kui jalga lastakse ilma käsuta. Kui käsk oli, siis muutub deserteerumine „ümberbaseerumiseks“. Kas oli selline käsk? Veel üks „1941.a suve mõistatus“. Vastust autor ei tea. Kuid kui selline käsk eksisteeris, siis ei saa seda nimetada muudmoodi kui „kuritegelik“. Kusjuures ei ole sellel hinnangul – palun teid lugeda seda kohta väga tähelepanelikult – midagi ühist lõppematute vaidlustega „ründavast“ ja „kaitsvast“ armeest, nõukogude ennesõjaaegsetest plaanidest, esimestest sõjaaja direktiividest ja Stalini ning Žukovi „eksimustest“.
Isegi kui üldine taganemine (mitte paaniline põgenemine, vaid plaanipärane, organiseeritud taganemine) oleks olnud neis tingimustes ainuõige lahendus, siis selle realiseerimise puhul oleks hävituslennuvägi pidanud lahkuma viimasena, mitte esimesena! XX sajandi armeedes täidab lennuvägi (s.o peaks täitma) taganemise puhul arjergardi (järelväe) ülesandeid. Ja Dolgušini jutustuses leiame absoluutselt täpse seletuse sellele lihtsale reeglile: „Kuni me võitlesime – olid Grodno sillad terved ja väed ületasid jõge neid mööda“. Need „sillad“ (s.o teed, ülekäigukohad, laod, komandopunktid, sidesõlmed jne) tuli õhust katta igasuguse tegevuse puhul – olgu see rünnak või taganemine. See on alati nii, kuid 1941.aasta juunis sai just karistamatult taevas peremehetsev saksa lennuvägi kõige tähtsamaks Punaarmeed demoraliseerivaks faktoriks (sellele on tuhanded tunnistused: „peamised kaotused ja mis kõige olulisem – paanika – tekitatakse vaenlase lennuväe poolt, mis, kasutades ära nõukogude lennuväe puudumist meie rindelõigus, ründab kogu aeg madallennult, pidevalt, karistamatult...“).
Muideks, vaevalt on tarvis nii pikalt selgitada üldisi kirjatõdesid. Palju kasulikum (et saada selgust 1941.a. juuni sündmustes) oleks püüda leida nende käskude jälgi, mille järgi hakkas hävituslennuväe „ümberbaseerumine“ lahingutegevuse tsoonist. Seni on peamiseks niisuguseks „jäljeks“ autori arvates selliste „ümberbaseerumiste“ massilisus.

9.SLD

Avame veelkord V.I.Olimpievi mälestused:
„...päeva esimese poole olin ma telefonivalves 9.SLD komandöri Nõukogude Liidu Kangelase Tšernõhhi KP-s. Telefoniühendus lennuväepolkudega, mis asusid Belostoki oblasti erinevates asustatud kohtades ja piiriäärsetel välilennuväljadel, oli katkenud. See ühendus seati läbimõtlematult sisse läbi linna postkontori, milles aga koidikul veel enne esimesi pommitamisi käis plahvatus, mis hävitas kommutaatori. Mõnede polkudega seati sisse raadioühendus. Vaadates kindrali morni nägu võis arvata, et uudised olid halvad...
...22.juuni päeva lõpupooole sain ma telefoni teel käsu visata kõik nurka ja tulla tagasi diviisi staapi...Kõik lennuväeosad said korralduse viivitamatult lahkuda linnast ja liikuda itta...22.juunil hilja õhtul lahkus pikk autokolonn Belostokist ja juba esmaspäeva varahommikul oldi linnast kaugel...Autodes asusid ainult siniste lõkmetega sõjaväelased – ilma lennukiteta jäänud lendurid, lennukitehnikud, sidemehed, intendandid...
...24.juunil jätkasime me teekonda itta. Sellel teisipäeval faktiliselt lõpetas oma olemasolu 9.SLD. Pealtnägijad rääkisid, et pärast pühapäevast lahingut kästi allesjäänud lennukitega lennata Volkovõski lennuväljale (130 km piirist, tõenäoliselt käib jutt Kvatera lennuväljast. – M.S).
Kuna neil polnud katet õhust (sajad uued hävitajad vajasid „õhukatet“? – M.S), hävitati nad kõik hommikul saksa pikeerijate poolt...25.juuni hommikul nägime me madalikul kuulsat Orša linna...Oršast suundusid meie masinad Brjanski, kuid juba juuli keskkohaks baseerusime ümber Novoje Seloosse, mis asus 7 km põhja pool Vjazmat“.
Seitse kilomeetrit Vjazmast põhja pool. Kui Luftwaffe eskaadrid oleksid sellise tempo ja territoriaalse ulatusega „löögi alt väljunud“, siis oleksid nad sattunud täpselt Berliini ja Pariisi vahele...

129.HLP (9.SLD)

Polgu komissari Rulini memuaarides näeb 9.SLD „ümberbaseerumine“ välja nagu kangelaslik saaga:
„...On vastu võetud otsus: viia polk löögi alt välja. Hakkame ülelendama teisele lennuväljale. On vaja eraldada komando kõige mahajääva hävitamiseks: lahingukomplektide kaupa pomme, mürske, padruneid ja kütust (kuidas siis polk ilma selle kõigeta sõdima hakkab „teisel lennuväljal“? – M.S). 129.HLP komandör Berkal võttis vastu antud olukorras ainuõige otsuse, kuid oh kui raske on tunnistada, et see on tõesti ainuõige...Kõik tahtsid kiiremas korras uuesti istuda lahingumasina juhise taha ja lüüa, lüüa fašiste...
...“Tšaikad“ ja „migid“ lendasid uuele lennuväljale kahes grupis.See asus Dobženevkas, kõigest mõned kilomeetrid eemal polgu baaslennuväljast – Zabluduvist. Seal, talvekorterites, asusid isikkoosseisu perekonnad...Diviisi staabist tuli sidemees. Ta andis polgukomandöri kätte korralduse: veel enne pimedust lennata kõikide lennukitega Kvatera lennuväljale (see oli juba ida pool Belostokki). Õhku said tõusta 28 masinat, veel viis tükki nõudsid remonti (aga kus on ülejäänud? – polgus oli 61 MiG-3 ja 57 I-153). Aga Dobženevka lennuväljale poole rühkisid juba saksa tankid ja motoriseeritud jalavägi (ei tanke ega motoriseeritud jalaväge sakslastel neis kohtades polnud, saksa (tavaline) jalavägi vallutas Belostoki alles 25.juunil). Lennuvälja kõrval käis öine kohtumislahing (kes kellega sõdis seal 22.juuni õhtul???) Tuleleegid lähenesid lennuväljale, haarasid ta rõngasse (muidugi, kuidas saab jutustus 1941.a suvest läbi ilma „ümberpiiramiseta“...). Kell kaks öösel kandsid tehnikud ette: „Kõik masinad on lahingukorras“ (selge, seega oli polgus sel hetkel 33 korras lennukit – vähe oli neid Luftwaffe lennugruppe, milles oleks olnud nii palju lennukeid...).
...Kvatera lennuväljale olid kokku lennanud kõik päeva jooksul terveks jäänud lennukid Belostoki ja Grodno suunalt, peamiselt piiriäärsetelt lennuväljadelt. Viis „miggi“ suunati Baranovitši lennuväljale, mis samuti oli lennukeid täis tuubitud, peamiselt I-16 ja I-15bis...
...Oli vaja ilmutada kannatlikkust ja distsipliini, minna tagalasse ja hoida inimesi (Täiesti õige! Just selline ülesanne oli neil päevil kõigil lastekodude direktoritel! – M.S). Polgukomandör andis käsu: allesjäänud isikkoosseisul koguneda Balbassovo lennuväljal (lennuväli Orša lähedal, 550 km ida pool piirist), mis on ringkonna piiriäärsete lennuväepolkude lendav- ja tehnilise koosseisu kogunemispunktiks. Et mitte aega kaotada, otsustati liikuma hakata päeval...Sõideti ettevaatlikult, säilitades autode vahel intervalle.
...Vaenlase lennukid lendasid kord üksikult, kord paaris teede kohal, seejärel, minnes üle madallennule, otsisid ahnelt sihtmärke (oi-oi kui halvad vaenlased – selle asemel, et ise kuhugi „ümberbaseeruda“, „otsivad ahnelt sihtmärke“ rünnakuks. – M.S). Teisel päeval jõudsime Balbassovosse. Lootsime, et siit saame uued lennukid, kuid kogu reserv oli juba antud teistele polkudele. Meid suunati Orjoli“.
Sellega lõpetab Rulin talle partei poolt usaldatud polgu „ümberbaseerumisest“ jutustamise. Tähtsaks täienduseks sellele jutustusele on see fragment monograafiast:
„...Vaatamata peaaegu kogu materjalosa kaotamisele mitte õhulahingutes, vaid maapinnal, olid ka isikkoosseisu kaotused suured. 22.juuni hommikul rivis olnud 248-st inimesest lennu-tehnilisest koosseisust saabusid nädala aja pärast Oršasse uusi lennukeid saama ainult 179 punaarmeelast ja komandöri (imelik fraas – „punaarmeelased“ ei kuulu „lennu-tehnilisse koosseisu“). Nagu selgus dokumentidest, hukkus sõja esimesel päeval õhulahingus Tarnovo lennuvälja kohal nooremleitnant N.F.Jertšenko. Dobženevskist ei jõudnud startida ja põles oma „migis“ ära nooremleitnant A.A.Radugin. Mõned lendurid said haavata lennukipommide kildudest, kuid enamuse perekonnanimede taga nimekirjas oli märge „ümberbaseerumisel maha jäänud“. Tuleb tunnistada, et kaugeltki mitte kõik ei tahtnud „uuesti istuda lahingumasina juhise taha ja lüüa, lüüa fašiste“. Toome ära ka viite arhiivi (TsAMO,f.5.KHLP, op143448)
43.HLD komandöri G.N.Zahharovi memuaaridest leiame veel ühe olulise punkti:
„...maandunud Baranovitšis (asi juhtus 22.juuni varahommikul), nägid 162.polgu lendurid mitut pommitajat Pe-2 ja Su-2, mõnda hävitajat MiG-1, MiG-3 ja ka JAK-1. Need olid üksikud ekipaažid erinevatest polkudest ja diviisidest, kellel õnnestus sõja esimestel minutitel pommisaju all lendu tõusta...“
Lihtsamalt öeldes alustasid mõned 9.SLD (sest ainult selle koosseisus olid „migid“) lendurid „ümberbaseerumist“ „sõja esimestel minutitel“ omal initsiatiivil, ootamata mingeid käske. Õhtuks oli neid „ümberbaseerunud kotkaid“ juba tunduvalt rohkem. Zahharov kirjutab, et ta avastas Minski lennuväljal „erinevat tüüpi lennukeid, absoluutselt maskeerimata, kõik kohad olid tehnikat täis tuubitud“. Vaat nendest lennuväljadest (Kvatera, Baranovitši, Minsk) sõitiski mööda „pikk kolonn autosid, mis olid täis ilma lennukiteta jäänud lendureid“.
Minsk – see on „kõigest“ 350 km rindejoonest. Leidus ka „ümberbaseerumise“ eesrindlasi, kes suutsid lennata sõja esimestel tundidel isegi Smolenskisse!
„...Äreval 22.juuni sõjahommikul hakkasid meie lennuväekorpuse lennuväljale maanduma üksikud Läänerinde hävituslennuväepolkude lennukid.
Pärast pingelisi õhulahinguid ei saanud paljud neist enam maanduda oma vigastatud lennuväljale, aga mõned olid kohe ümbersuunatud varulennuväljadele, muuhulgas ka meie omale...“ Need read on lennuväemarssal Skripko mälestustest. Tema 3.kauglennuväekorpus (sellest me oleme varem korduvalt rääkinud) baseerus enne sõda Smolenski rajoonis (600-700 km piirist). Mitte iga selle aja hävitaja poleks suutnud sinna lennata Belostokist või Brestist. Kuid sooritada selline ülelend pärast „pingelist õhulahingut“ tühjade paakidega – see on juba täielik fantaasia. Ning veel veidramalt kõlab, et sõja esimese päeva hommikul oleks keegi hävitajad „ümbersuunanud“ sügavasse tagalasse. Kas tõesti raisati nii palju jõudu, raha, talenti, nii palju kirgi ja intriige sellise hävituslennuväe loomiseks, mis pärast esimesi pauke hakkab end peatumatult „löögi alt välja viima“?
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

107

10.SLD

Kindralpolkovnik L.M.Sandalov kirjutab oma monograafias „4.armee lahingutegevus“:
„10.SLD komandör koos staabiga ning lennuväepolkude jäänustega (siin ja edasi autori rõhuasetus) baseerus 22.juunil Pinski, aga 24.juunil – Gomeli rajooni“.
Gomel – see on 500 km Brestist itta. Sakslased jõudsid sinna alles 17-19.augustil, kaks kuud pärast sõja algust. Seega viis Gomelisse „ümberbaseerumine“ 10.SLD jäänused väga kindlalt „löögi alt välja“ ning sama garanteeritult jättis 4.armee „jäänused“ ilma igasugusest õhutoetusest. Muide, see ei juhtunud mitte 24.juunil, vaid veelgi varem. Sandalov kirjutab samasuguse stoilise rahuga:
„...22.juunil päeva teisel poolel 10.SLD komandör...liikus koos oma staabiga Pinskisse. Edaspidi polnud armeestaabil mingit sidet lennuväediviisi staabiga. Selle diviisi jäänused ei tegutsenud enam koos armee vägedega. Kobrini õhutõrje brigaadirajooni juhataja baseerus koos talle alluvate vägedega ümber Pinskisse, aga edasi kaugemasse tagalasse“. Vaat nii – õhutõrje tõmbub samuti „löögi alt välja“ – kusjuures samal ajal kui saksa lennuvägi n.ö marutab lahinguväljal. Kes siis sel juhul seda „lööki“ vastu võtma peab? Kolhoosnikud Mosini vintpüssiga? Ja veel imelikum on see, et Sandalovi väitel olid kõik need „ümberbaseerumised“ Läänerinde juhatuse poolt sanktsioneeritud...
Sandalovi sõnadest selgub justkui, et 23.juunil asus 10.SLD staap veel Pinskis (160 km Brestist), s.o veel sõjategevuse tsoonis. Aga need, kes ei „paiknenud ümber“, vaid sõdisid, ei avastanud 23.juunil Pinskist mingeid jälgi 10.SLD staabist ega ka selle komandörist. „10.SLD staap on evakueerunud ei tea kuhu. Istun Pinskis, juhin hävitajate koondgruppi. Eile, 22.juunil, pidasime 8 õhulahingut, tulistasime alla 7 pommitajat, 3 Me-109 ja ühe luuraja. Ma ise osalesin lahingus Pinski juures, tulistasin alla 2, ise viga ei saanud. Täna, 23.juunil, sooritas grupp 3 väljalendu. Ootan korraldusi edasiseks tegutsemiseks“ – sellise ettekande saatis rinde ÕJ sstaapi kapten M.F.Savtšenko, kes asendas 123.HLP komandöri kohal major B.N.Surinit, kes hukkus 22.juunil õhulahingus.
Sandalov toob ära (tõsi, oma teises raamatus) oma üsna veidra jutuajamise, mis toimus Kobrinis 22.juunil kella 14 paiku 10.SLD komandöri polkovnik Beloviga:
„ – Diviisi baseerumisega Pinskisse katkeb teiega igasugune side, - märkisin mina. – Aga miks te ei baseeru ümber Baranovitši või Slutski rajooni?
- Baranovitšis on lennuväli purustatud, aga Slutskis polnud ka varem ettevalmistatud lennuvälja, - vaidles Belov vastu. – Nii et peale Pinski pole meil minna kuhugi...“
Tegelikult oli Baranovitši lennuväli täiesti lahingukõlbulik (sellest veidi hiljem), kuid sel momendil võis kummalgi polkovnikul ka mitte olla tõelevastavat informatsiooni Baranovitši olukorrast. Imelik on teine asi – kuidas võis Sandalov mitte teada, et Baranovitši on poolteist, aga Slutsk tervelt kaks korda kaugemal Kobrinist kui Pinsk! Ja kui juba Pinskiga pole võimalik sidet pidada, siis Baranovitši ja Slutskiga seda enam. Kui terves selles dialoogis oligi mingi mõte, siis ainult juhul, kui 22.juunil arutati 10.SLD ümberbaseerumist mitte Pinskisse, vaid kohe Gomelisse. Muideks, see on ainult oletus...
Nüüd mõned sõnad ka mitmekordselt mainitud Baranovitši lennuvälja kohta (asus 200 km kaugusel Brestist ja Belostokist). Kell 6 22.juuni hommikul käskis Läänerinde ÕJ juhataja Kopets 43.HLD komandöril Zahharovil katta ühe hävitajate polguga Baranovitši linna ja suurt raudteesõlme. Selle käsu täitmiseks käskis G.Zahharov, kelle diviisi staap asus Balbassovos, ühel oma polkudest (162.HLP, 54 I-16 hävitajat) ümberbaseeruda (antud juhul heas mõttes – ettepoole) Baranovitši lennuväljale.
„...Kella üheksa paiku hommikul maandus polk Baranovitšis. – kirjutab oma memuaarides kindral Zahharov. – Hitlerlaste esimeste pommirünnakutega ei saanud Baranovitši lennuväli peaaegu üldse kannatada...“
Umbusklik lugeja väidab muidugi vastu: „Noh, see on peale esimesi lööke...Tähendab see lennuväli purustati hiljem, just siis kui sinna „baseerusid ümber“ 129.HLP „jäänused“...“
Ei, see on ekslik oletus. Jätkame kindral Zahharovi raamatu lugemist:
„...Ööl vastu 23.juunit tegid sakslased katse lennuvälja pommitada, kuid see katse kukkus läbi ja nad pommitasid ebaõnnestunult...23.juuni hommikust saadik oli polk kaks ööpäeva vahetpidamatutes võitlustes ning selle aja sees avasid oma isikliku arve lendurid Pjatin, Ovtšarov, Berežnoi ja teised...Esimese kolme päevaga ei kaotanud polk lahingus mitte ühtegi lendurit...“
24.juunil tulistas Zahharovi diviisi kuuluv 163.HLP Minski juures alla 21 vaenlase lennukit. Kõige muu samal ajal Läänerindel juhtuva taustal tundub see järjekordse liialdava „jahimehejutuna“. Kuid P.Larintsev avastas Luftwaffe kaotuste žurnaalis andmed 9 Minski-Volkovõski juures allatulistatud Ju-87 kohta.
Ja need on ainult need „junkersid“, mille allakukkumiskoht on täpselt teada...
Vaat selline „imelik sõda“ meil käiski. Ühed baseeruvad ümber läänest itta, teised idast läände. Ühed – rindelt Balbassovosse, teised - Balbassovost rindele. Ühtede jaoks on lennuväli nii korras, et seal saab kolm ööpäeva sõdida ja sõdida veel „lootusetult vananenud“ I-16-tega, kaotamata seejuures ühtegi lendurit. Teised kannavad ette, et nad ei saa samalt lennuväljalt isegi õhku tõusta ning on seetõttu „sunnitud“ uusimad MiG-3-d sinna maha jätma. Vähe sellest – üheksa MiG-3-e, mis lendasid Baranovitši ühest teisest 9.SLD väeosast, sõdisid 162.HLP ridades edukalt kuni 7.juulini.
Ning ka purustatud diviisides ja polkudes ei tegelenud kõik „ümberbaseerumisega“. Sellepärast ei lõppenudki sõda Vladivostokis, vaid Berliinis. Vaat nii ilmubki kindral Zahharovi raamatus välja „jäljetult kadunud“ 41.HLP.
„Mogiljovi all tulid 43.lennuväediviis koosseisu 41. ja 170. HLP-d 41.-st juhatas major Jeršov...Nädala ajaga tulistasid major Jeršovi hävitajad alla üle 20 vaenlase lennuki! Lendurid võitlesid vapralt – nagu oleks iga õhuvõitlus olnud viimane...“

Ülaltoodud näited ei haara tervikuna kogu pilti Läänerinde ÕJ esimese ešeloni kolme diviisi purustamisest. Kuid autor ei pea sellest hoolimata vajalikuks rohkemate üksikasjade toomist. Ilma nendetagi on meil olemas arusaamine „“22.juuni varahommikul ootamatu löögiga lennuväljade pihta hävitatud“ nõukogude lennuväe suurte kaotuste peamistest põhjustest. „Sõja teiseks päevaks osutusd need kolm diviisi võitlusvõimetuks ja need viidi ümberformeerimisele“ – nii kirjutab oma monograafias Koževnikov. Ja see on täiesti tõsi, mida kinnitavad ka kõik muud tunnistused. Ainult põhjus ja tagajärg tuleb ringi vahetada.
Isegi kui lähtuda „üldtunnustatud“ 9., 10. ja 11. SLD kaotuste arvust, oleks 23.juunil nende kooseisus ikkagi pidanud olema vastavalt 62, 72 ja 51 lennukit. Mis ajast loetakse diviis, mille koosseisus on veel 72 lennukit, „võitlusvõimetuks“?
Kasutame jälle universaalset reeglit „Kõik selgub võrdluses“. 11.SLD naabruses Looderinde vööndis tegutses saksa pommitajate eskaader (analoog meie lennuväediviisiga) KG-77. 24.juuni hommikuks oli kolme tema grupi (polgu) kooseisus kokku 67 korras „Junkersit“. Ning see eskaader polnud erandiks. Need „Heinkelid“, millega võitlesid 123.HLP lendurid Bresti ja Kobrini kohal, olid eskaadrist KG-53. 24.juuni hommikuks oli selle eskaadri kolmes grupis vastavalt 18, 10 ja 22 korras pommitajat, kokku seega 50. Eskaadri KG-76 kolmes grupis oli kokku ainult 69 korras „Junkersit“, KG-27 koosseisus 73 korras „Heinkelit“...
Kakskümmend lennukit grupis – see on isegi palju. 30.augustil 1941.a. oli Ukrainas 4.Õhulaevastiku kooseisus tegutsenud hävitajate grupis III/JG3 ainult üks korras „messer“! Mida siis tegid sakslased selle grupiga? Viisid ta ümberformeerimisele? Ei. 2.septembriks remonditi ära 10 vigastatud lennukit ja sellises koosseisus (11 lennukit) kattis grupp III/JG3 ühe parima Luftwaffe ässa Oesau juhtimisel Hitleri ja Mussolini lendu Umani.
Kas saab siis lugeda normaalseks ja arusaadavaks seda fakti, et Läänerinde ÕJ esimesse ešeloni kuulunud kolm diviisi, milledest igaühe koosseisus oli üle poolesaja korras lennuki, lihtsalt kadusid sõja teisel päeval? Iga võrdlus lonkab. Me tegime andestamatu metodoloogilise vea, kui hakkasime nõukogude lennuväediviise Luftwaffe omadega võrdlema rivisse jäänud lennukite arvu põhjal! Lennuväeosade arvukus on ennekõike ja peamiselt rivisolevate ekipaažide arv. Seepärast kui me räägime näiteks 9.SLD-st, siis me ei tohiks silmas pidada mitte neid 23.juuniks terveks jäänud 62 lennukit, vaid sõja algul selle diviisi koosseisus olnud 206 hävituslendurit ja 45 pommituslennuki ekipaaži (igas 4-5 lendurit). Kuna sõja esimesel päeval kaotati selle diviisi lendavkoosseisut ainult mõned inimesed, siis võis (ja pidigi) seda diviisi pidada täiesti võitlusvõimeliseks.
Vihaseks saanud lugeja arvatavasti juba pahandab: „Aga millega nad oleksid pidanud lendama ja sõdima, need mitusada lendurit? Lennuväljad on purustatud, suur osa lennukitest vigastatud – kas oma turjal neid lennukeid tassima?“
See arvamus on õige! Just nii olekski pidanud ümber käima äärmiselt väärtusliku sõjatehnikaga. Tassima endaga kaasa. Lugege Pokrõškini meenutusi, ta kirjeldab seal väga täpselt, kuidas ta üksipäini päästis oma MiG-3 lennukit pärast hädamaandumist, kuidas vedas seda veoauto järel kümneid kilomeetreid taganemisteedel. 9.SLD-s (nagu ka igas teises lennuväediviisis) oli peale lendurite veel tuhandeid inimesi, oli sadu autosid – meenutage „pikka kolonni“, mis 22.juuni õhtul lahkus Belostokist. Oli kellel „tassida“, oli millega vedada. MiG-3 tiivad kinnituvad kere külge neljas punktis, kõik see võetakse lahti, relvastus võetakse maha (meenutage 122.HLP kibedat kogemust), mootor AM-35A kaalus koos agregaatidega mitte üle 800 kg, aga „polutorkat“ hüütigi nii sellepärast, et tema vineerkasti sai laadida poolteist tonni kaupa...
Kuid meie teemasse kogu see tehnilise teenindamise teooria otseselt ei puutu. Mitte selleks ei töötanud nõukogude sõjatehased kolmes vahetuses, et „stalinlikud kotkad“ peaksid nagu mingid soomlased kolmest rikkis lennukist kokku korjama ühe terve hävitaja...
„22.juuni 1941.a hommikul saadeti kindral P.F.Žigarevi allkirjaga korraldus Lääne ESRK õJ juhatajal vastu võtta Orša lennuväljalt 99 lennukit MiG-3 oma lennuväeosade täiendamiseks.“
22.juuni hommikul sõda veel ei lõppenud ja ka tehaseid polnud keegi „jõuluvaheajaks“ sulgenud...
9.juuliks olid Läänerinde õhujõud saanud täienduseks 452 uut lennukit.
Oli millega lennata ja võidelda...

Praktiliselt samamoodi ja samasuguste tagajärgedega toimus ka Looderinde väeosade „ümberbaseerumine“.

31.HLP (8.SLD)

Peatükis 24 tõime me ära kahe selle polgu lenduri mälestused. Nende tunnistused polgu lahingutegevuse kohta enne „ümberbaseerumist“ on väga erinevad, kuid seda, mis algas 22.juuni õhtul, kirjeldavad N.I.Petrov ja B.V.Veselovski peaaegu samade sõnadega:
„...Õhtuks saabus käsk istuda autodesse. Lennukid, millega ei saa lendu tõusta, tuli hävitada. Kui liikuma hakkasime, saime teada, et suund on Riiga. Sinna lendasid ka lendurid terveksjäänud masinatel, peamiselt polgu ja eskadrillide juhatused. Kui hakkasime Riiga jõudma, tuli äkki kuuldus, et Riias on juba sakslased. Kõik Riia poolt vastutulijad kinnitasid seda. Meie jäime uskuma, keerasime ringi ja sõitsime Sebeži suunas, mis asus vanal riigipiiril (miks just sinna – ei mäleta)...Jõudes Sebeži, läksime komandatuuri, kus komandant seletas meile, et ta oli just rääkinud telefoni teel Riiaga ja seal on kõik normaalne, pole seal mingeid sakslasi, asuge kohe teele...
...Saabusime Riiga. Polgu juhatus komandeeris meid, kümme inimest lennukoosseisust, Idritsa lennuväljale, kuhu juba suundus polgu tehniline koosseis. Seal tuli meil kokku panna MiG-3 lennukid, mis saabusid Idritsasse kastides. Meie tehnikud panid lennukid kokku, me lendasime nendega prooviks, siis saabus polgu komandör Putivko kuue lenduriga, et viia need lennukid Pihkva lennuväljale...Me baseerusime ümber Velikije Luki lennuväljale, kuid juuli kahekümnendal kuupäeval andsime oma lennukid üle Stefanovski grupile ja sõitsime Moskvasse formeerimisele...“ (Petrov)
„...Meie eskadrilli asukohta ilmus teadmata kust polgukomandör Putivko. Tema käsk oli lihtne: „Isikkooseisul individuaalkorras, kes kuidas saab, minna Riiga, ringkonnastaapi“. Koos õppekaaslasega lennukoolist leitnant Põlajeviga suundusime Kaunas-Šiauliai-Riia maanteele...Tee peal liikusid sõjaväeautod, tankid, suurtükivägi. Nad ruttasid sisse võtma kaitset meie tagalasse sattunud läbimurdnud saksa vägede vastu. Rindejoont ei eksisteerinud. Ühed väeosad liikusid läände, teised taganesid itta. Taevast kostis sageli surmatoovat koormat kandva saksa lennuväe mürinat. Õhus polnud nähe meie lennukeid...
...Varsti jõudis meile järele „emka“ ja peatus. Uks avanes ja meid hõikas meie diviiskomandör polkovnik Guštšin. Ta küsitles meid polgu olukorra kohta. Meie küsimusele diviisi ülejäänud nelja polgu kohta vastas:
- Mitte midagi ma ei tea, Veselovski. Mul pole kellegagi sidet (aga kuidas seda saakski olla, kui diviisikomandör kihutab „emkaga“ Riia poole?). Teid me endaga kaasa võtta ei saa, näed ju, et masin on ääreni täis.
...Tagant tulevad autod kihutasid mööda. Peatada õnnestus ühte neist alles püstolitega ähvardades. Kõigele lisaks oli meil juba ammu nälg. Kogu teel oldud aja jooksul õnnestus meil süüa ainult paar saiakest. Lõpuks paistis Riia. SRK ÕJ staapi jõudsime me 26-27.juunil. Seal saime teada, et 22.juunil meilt siia lennanud seitset „migi“ pidasid Riia õhutõrjujad vaenlasteks, tulistasid neid ja lasksid mitu tükki alla või vigastasid. Allatulistatute seas oli ka mu majanaaber Kostja Privalov. Polgukomandör Putivko sai käsu minna allesjäänud lenduritega Pihkva lennuväljale. Komandör ja kolm lendurit lendasid sinna terveksjäänud „migidel“...“(Veselovski)
Muide, sidest. Seda, et mingisugust sidet Punaarmees polnud, „teavad kõik“. Viimseni. Vaielda on mõttetu. Kõik „teavad“ ka seda, miks seda polnud – „ajalugu jättis meile vähe aega“, seepärast polnud raadiot veel leiutatud, aga kõik juhtmed (Balti merest Musta mereni) lõikasid viimseni läbi saksa diversandid (keda oli kogu tohutu rinde peale ainult 200 inimest eripolgust „Brandenburg“).
Ärme hakkame pikalt vaidlema, toome ära vaid mõned katked Looderinde sidevalitsuse ülema ettekandest 26.juuni 1941.a:
„...Raadioside töötas sõja esimesest päevast peaaegu ilma häireteta, kuid staabid kasutasid seda sidet sõja alguses vastumeelselt ja oskamatult. Juhtmeside katkemine kvalifitseeriti kõigi poolt kohe ühenduse kaotamiseks...“
Jääb üle vaid nuputada – kuidas pidada juhtmete abil sidet diviisikomandöriga, kui see kihutab sõiduautos Riia poole, hüljates oma diviisi ja selle staabi...
Looderinde juhatuse terveksjäänud dokumendid tunnistavad, et too mitte ainult ei juhatanud seda protsessi, vaid isegi ei kujutanud endale ette stiihiliselt alanud „ümberbaseerumise“ mastaape. Nagu lugeja mäletab, hindas esimene Looderinde kokkuvõte 22.juunist kell 22.00 õhujõudude kaotusi kui 56 hävitatud ja 32 vigastatud lennukit. Järgmise päeva operatiivkokkuvõte Nr.03 23.juunist kell 22.00 hindas rinde lennuväe selle päeva kaotusi:
„...Kaotused: hävitatud lennukeid – 14, neist 8 Miitavis, vigastatud lennukeid – 15...“
Näis et kaotused olid minimaalsed. Kuid veel mõne päeva pärast konstateerib rinde juhatus, et tal pole enam lennuväge:
„...Rinde õhujõud kandsid suuri kaotusi lennuväljade vähese arvu tõttu (!). Praegu pole õhujõud suutelised maavägesid katma ja toetama ning ei suuda vaenlast rünnata. Ekipaaže on säilinud 75%. Materjalosa kaotused 80%“.
Pole arusaadav, millal see ettekanne on saadetud – algul on näidatud saatmise aeg (20h 35min 26.juuni 1941.a), aga teksti lõpus seisab: „Palun 26.6.41.a. anda minu käsutusse kolm pommitus- ja kolm hävituslennuväe diviisi...“
26.juunil arreteeriti Looderinde ÕJ juhataja A.P.Ionov. Maha lasti ta kui „sõjaväelaste nõukogudevastasest vandenõust osavõtja, kelle värbas Smuškevitš 1939.aastal“.
Kuid ehk ei jäänud kaebused „lennuväljade vähese arvu üle“ päris tähelepanuta – Beria kirjas Stalinile on öeldud, et Ionov „tegeles kahjurlusega lennuväljade ehitamisel“...
Veel üks tolle ametkonna laialt tuntud dokument – NSVL Kaitse RK 3.osakonna ülema F.J.Tutuškini ettekanne 8.juulist 1941.a. Seal kirjutatakse muu seas:
„...Teistele lennuväljadele ümberbaseerumine toimus organiseerimatult, iga diviisikomandör tegutses iseseisvalt ilma rinde ÕJ juhenditeta, mistõttu kuhjus mõnele lennuväljale üle 150 lennuki...
...Lennuväljade maskeerimisele ei omistata senini suurt tähtsust. Kaitse RK käske selle kohta ei täideta...
...Ilma materjalosata jäänud ekipaažid looderdasid seni ja saadetakse alles nüüd uue materjalosa järele, mis saabub väga aeglaselt...“

Nüüd me saame anda vastuse küsimusele, mille me esitasime varem, 22.peatüki alguses – millega saab seletada nii suurt vahet lennuväljadel kaotatud lennukite arvus erinevates Punaarmee ÕJ väeosades. Vastus on väga lihtne. Kuna peamiseks lennukite kaotamise põhjuseks oli hävituslik „ümberbaseerumise“, siis sõltus ka lennuväljadel kaotatud (hüljatud) lennukite arv otseselt Wehrmachti pealetungitempost nõukogude – saksa rinde erinevates lõikudes.
1941.a. juunis oli vaenlase pealetungitempo Moldaavias null (saksa ja rumeenia maavägede pealetung algas seal alles 2.juulil), seega polnud seal ka mingit Lõunarinde ÕJ „ümberbaseerumist“ – ja tulemusena olid lennuväe kaotused minimaalsed. Rünnates 22.juunil 1941.a 6 nõukogude lennuvälja, hävitasid Luftwaffe 4.lennuväekorpuse lendurid õhus ja maa peal 23-40 (erinevad andmed) nõukogude lennukit, kaotades ise nõukogude lendurite andmetel üle 40 lennuki.
Lõunarinde ÕJ hävituslennuväepolgud kaotasid sõja esimesel päeval igaüks 2-3 lennukit, aga 69.HLP mitte ühtegi. See polk ei „baseerunud „edaspidi kuhugi „ümber“ ning sõdis väljapaistva lenduri L.L.Šestakovitši juhtimisel 115 ööpäeva Kišinjovi ja Odessa kohal. Sõdis nendesamade „lootusetult vananenud“ I-16-ga, millega nad sõda ka alustasid. Sellel perioodil tulistasid polgu lendurid õhulahingutes alla 94 saksa ja rumeenia lennukit. 22.septembril sooritatud rünnakus kahe lennuvälja vastu okupeeritud Moldaavias hävitasid nad maa peal 21 vaenlase lennukit.
Kontrast Läänerinde ÕJ hävinguga oli niivõrd suur, et nõukogude „ajaloolastele“ tehti ülesandeks sellele kuidagi reageerida. Noh, kui partei käseb, siis on vaja...
Tagantjärgi töötati välja selline „legend“: Odessa SRK juhtkond poleks justkui kartnud ignoreerida müütilist „Stalini käsku“, viis sõjaväeringkonna õhujõud lahinguvalmidusse, hajutas ja maskeeris need. Vaat sellepärast olidki esimeste lennuväljade pihta suunatud rünnakutega tekitatud kahju nii minimaalne. Kahjuks on see „versioon“ ühelt poolt valelik, teiselt poolt ekslik. Valelik on ta sellepärast, et „Stalin“ (s.o NSVL sõjalis-poliitiline juhtkond) saatis viimastel sõjaeelsetel päevadel direktiive lahinguvalmiduse tõstmisest, maskeerimisest ja hajutamisest eranditult KÕIKIDESSE sõjaväeringkondadesse. Ning kõik ÕJ juhatajad – sealhulgas ka Lääne- ja Edelarinde ÕJ juhatajad – mitte ainult ei saanud kätte neid käske, vaid ka raporteerisid nende täitmisest.
Aga ettekujutus, et Odessa SRK-s täideti käske lihtsalt paremini kui mujal, on lihtsalt ekslik.
„...Vaatamata küllaldasele ajavahemikule häire andmise ja vaenlase rünnaku vahel, ei suutnud väeosad siiski võtta lööki vastu minimaalsete kaotustega...tänu kuritegelikule hooletusele ja halvale organiseeritusele...Materjaosa hajutamine oli mitterahuldav kõikides polkudes...Maskeeringut peaaegu ei olnud, eriti 55.HLP-s...“
Need read on käskkirjast, milles 20.SLD komandör kindralmajor Ossipenko tegi kokkuvõtteid sõja esimesest päevast. 20.SLD oli kõige suurem lennuväediviis Odessa SRK-s (325 lennukit 1.juuni 1941.a seisuga) ja kõige paremini relvastatud (122 uusimat MiG-3 hävitajat kahes hävituslennuväepolgus). Aga 55.HLP, milles diviisikomandöri hinnangul polnud mingit maskeringut, oli üks parimatest polkudest, seda märgitakse pea kõigis sõja algust puudutavates artiklites kui üht kõige resultatiivsemat (nimelt selles polgus alustas sõda parim nõukogude äss, kolmekordne Nõukogude Liidu Kangelane A.I.Pokrõškin). Veel üheks näiteks „erakorralise organiseerituse“ kohta Odessa SRK-s on näide Su-2-st, mille laskis alla sõja esimesel päeval Pokrõškin. Lennuk kuulus 211.PLP koosseisu (s.o sama 20.SLD), kuid „konspiratsioon“ läks selleni, et hävituslenduritele ei näidatud isegi selle uue nõukogude pommitaja pilte.
Kuhugi ei „ümberbaseerunud“ sõja esimestel nädalatel ka Leningradi SRK õhujõud ning Põhja- ja Balti laevastiku mereväelendurid. Seetõttu osutusid saksa lennuväe löökide efektiivsus lennuväljade pihta siin rindelõigus tavaliseks s.o väga ja väga madalaks.
Näiteks tegutsesid polaarjoone taga taevas Põhjalaevastiku mereväelendurid ja Põhjarinde ÕJ 1.SLD. Sõjategevuse alguses oli selles nõukogude lennuväegrupeeringus umbes 300 lahingulennukit. Meie kaotused juunis olid 38 lennukit, neist lennuväljadel – 8.Kõige pingelisemad lahingud käisid 1941.a juulis – sakslased trügisid Murmanski sadama ja raudtee poole, mis ühendas Koola poolsaart „suure maaga“. Nõukogude lennugrupeeringu üldised kaotused: 80 lennukit (kõikidel põhjustel, kaaasa arvatud avariid), neist 21 lennukit kaotati lennuväljadel. 21 lennukit – (see on 7% esialgsest koosseisust) kuu ajaga.
7.juulil 1941.a andsid 9 pommitajat SB Põhjalaevastiku ÕJ 72.SLP-st löögi Hebukteni lennuvälja pihta (Norras) – Luftwaffe peamine lennuväli Põhja-Norras. Saavutati täielik taktikaline ootamatus, nõukogude lendurite ettekannete järgi ei jõudnud sakslased isegi õhuhäiret anda, aga õhutõrje avas tule alles siis, kui lennukid olid juba tagasiteel. „Ekipaažide vaatluste põhjal ning agentuurandmetel hävitati rünnakuga 15 lennukit“, - kirjutati Põhjalaevastiku ÕJ juhatajale määratud ettekandes. Kuid saksa trofeedokumentidest selgub, et rünnaku tulemusena hävitati vaid üks Me-110 ning üks „Junkers-88“ sai vigastada 50% ulatuses. Kõige suurema rünnaku meie lennuvälja Vaenga pihta tegid sakslased 6.augustil 1941.a – lennuvälja rünnati viies ešelonis erinevatelt kõrgustelt ja suundadest, osales 36 pommitajat. Tulemus – hävitati üks Pe-2, veel kolm lennukit said vigastada.
Toome veel ühe õpetliku näite. Balti laevastiku ÕJ koosseisus olev 13.HLP baseerus...Soomes, Hango poolsaarel (peale esimest Nõukogude-Soome sõda loodi sinna Balti laevastiku mere- ja õhuväebaas). Pärast teise Soome sõja algust (25.juuni 1941.a) osutus lennuväli, kus baseerusid hävitajad, olevat soome suutükiväe laskeulatuses ning teda hoiti pideva tule all. Selle veidra „loogika“ järgi, mille järgi kirjeldatakse Läänerinde lennuväe hävitamist, oleks 13.HLP pidanud maapinnalt kaduma mõne tunniga. Nagu näiteks 74.RLP Belovi diviisist. Tegelikult aga sõdis 13.HLP Hankos kuni 1941.a hilissügiseni. Selle aja jooksul tulistasid polgu lendurid, Halhin-Goli veteranid, A.Antonenko ja P.Brinko alla 11 ja 15 vaenlase lennukit. 1942.a märtsis nimetati polk ümber 4.KaardiväeHLP-ks. Üle pooleteise aasta (kuni 1943.a jaanuarini) sõdis polk „vananenud, mis ei kannatanud mingit võrdlust uute saksa hävitajatega“ hävitajatega I-16. Ainult ühe kuuga, 12.märts kuni 13.aprill 1942.a, tulistas 4.KHLP alla 54 saksa lennukit, kaotades ise kõigest kaks I-16.
Mitte nii ruttu kui soovis saksa väejuhatus, liikusid Ukraina sügavustesse ka armeegrupi „Süd“ väed. Selle tulemusena ei töötanud seal ka „imevahend“ (ootamatu löök lennuväljade pihta) – nagu ülalpool mainitud, kaotas Edelarinde lennuvägi kolme esimese päevaga maa peal alla 10% oma lennukitest. Tohutud kaotused algasid alles kuu lõpus, mil rinde väed hakkasid korratult taganema vanale nõukogude-poola piirijoonele. Öeldu näiteks toome 15.SLD lahingutegevuse. See diviis (kolm hävitajate polku, üks ründelennuväe polk, 121 lennukit MiG-3, 101 I-16 ja I-153) baseerus nn „Lvovi eendil“, tulistas sõja esimesel nädalal alla 65 vaenlase lennukit, nende seas 31 hävitajat. Pärast seda ilmselgelt juhtus midagi diviisiga – järgmise nädalaga saavutas ta ainult 8 võitu ning seejärel kadus hoopiski rinde õhujõudude ettekannetest...
See-eest aga Idarinde kesk- ja põhjalõikudes (Valgevenes ja Balti riikides) tungisid Wehrmachti tankikorpused 1941.a. juunis peale tempoga 50-60 km päevas – ning just seal toimus suurimal määral ja kõige raskemate tagajärgedega nõukogude lennuväe „ümberbaseerumine“. Ja mida rohkem möödus päevi kallaletungist, seda suuremaks muutusid „kaotuste“ arvud s.o lennukite arv, mida sakslased leidsid Lääne- ja Looderinde mahajäetud lennuväljadelt.
22.juunil 1941.a kell 13h 30min fikseerib Halder oma päevikusse Kindralstaapi saabuvad ettekanded saksa lennuväe esimeste löökide tulemustest: „Meie õhujõud hävitasid 800 vaenlase lennukit (1.Õhulaevastik – 100 lennukit, 2.Õhulaevastik – 300 lennukit, 4.Õhulaevastik – 400)“ Päeva lõpuks need arvud peaaegu ei muutunud: „Luftwaffe juhtkond kandis ette, et tänase päevaga hävitati 850 vaenlase lennukit...“
Juba kolme päeva pärast (24.juuni õhtul) kirjutab Halder oma päevikusse sügava rahuloluga: „Vaenlase lennuvägi, kandes suuri kaotusi (orienteeruvalt 2000 lennukit), on täielikult ümberbaseerunud tagalasse.“ 2000 – see on ainult protsessi algus. Veel mõne päeva pärast hinnatakse saklaste poolt 22.juunil hävitatud nõukogude lennukite arvu 1811 (850 asemel!), kusjuures 1489 neist loetakse „maa peal hävitatuteks“. 2.Õhulaevastiku saavutused tõusevad 28.juuniks viis korda (300 pealt 1500-ni), neist 1100 olid „maa peal hävitatud“. 29.juunil 1941.a ilmub Wehrmachti juhtkonna teadaanne 4017 nõukogude lennuki hävitamisest. Järgmisel päeval nimetab Göring arvuks 4990 lennukit.
Samasuguse peadpööritava tempoga kasvavad kaotuste arvud ka nõukogude väejuhtide ettekannetes. Naumenko ettekande järgi oli Läänerinde ÕJ kaotanud 29.juuniks 1163 lennukit. Rinde uue staabiülema Malandini ettekandes – 1483 lennukit.
Varem salastatud kogumikus „Nõukogude Õhujõud Suures Isamaasõjas - arvudes“ tuuakse andmed selle kohta, et juba 24.juuni hommikuks moodustasid Looderinde lennuväe kaotused 921 lennukit, Läänerinde – 1497 lennukit, Edelarinde - 1452 lennukit, kokku – 3870 lennukit kolme päevaga! Tõsi, need fantastilised arvud ei klapi kõikides paksudes raamatutes toodava arvuga 3427 lennukit, mis pealegi kaotati mitte kolme päevaga, vaid 10.juuliks. Muideks, mis täpsest arvestusest saame me rääkida situatsioonis, kui nõukogude ÕJ dokumentides esineb selline veider termin – „mittearvestuslikud kaod“. Vastavalt ettekandele, mis koostati Punaarme ÕJ staabi ohvitseri polkovnik Ivanovi poolt, moodustas see „mittearvestuslik“ osa 5240 lennukit!
Tagantjärgi kirjutati kogu see koletu arv paanilisel põgenemisel lennuväljadele mahajäetud tehnikat sakslaste kaela, justkui oleks need „esimese purustava löögiga lennuväljadel hävitatud“. Selle väitega ei hakanudki keegi vaidlema, sest see rahuldas mõlemaid pooli – nii saksa lendureid (mis on arusaadav) kui ka nõukogude „ajaloolasi“ (mis on veelgi arusaadavam)...
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

Tänu foorumlase TimoT õpetusele sain lõpuks ometi selgeks nipi, kuidas teksti õieti vormistada, nii et ka parem äär sirgeks jääks. Nüüd võite ise veenduda, et niimoodi on parem neid PDF-tekste lugeda ja näeb kenam välja. Suured tänud TimoT-le.

Vahekokkuvõte 1-26 peatükid

Esimeses lingis on tekst peatükkide kaupa eraldi:
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/

Teises on peatükid üheks liidetud:
http://www.zone.ee/troll007/soloninkoos/

Lugemiseks on vajalik Adobe Readeri olemasolu, tõmmata saab siit:
http://www.adobe.com/products/acrobat/readstep2.html

TROLL
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

108
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk27.pdf

Peatükk 27

Ülevõim õhus

Kui nõukogude lennuväe täpsete kaotuste arvu ei õnnestu kindlaks teha, siis katsume hinnata sõja esimeste nädalate tulemusi vaenlase vägede seisukorra ja kaotuste põhjal. Tuleb välja, et ka siin ootavad meid ees üllatavad avastused ja nimelt: mitte kunagi nelja sõjaaasta jooksul Idarindel ei kandnud Luftwaffe nii suuri kaotusi kui 1941.a suvel-sügisel! Kusjuures kõige raskemaid kaotusi kandis saksa lennuvägi sõja esimestel nädalatel. Just siis, kui – nõukogude historiograafia traditsioonilise versiooni järgi – Luftwaffe saavutas „absoluutse ülevõimu õhus“.
Muidugi, on võimatu leida kahte allikat, kus oleksid kirjas ühesugused Luftwaffe kaotused lennukites. Juba sõja enda iseloom – kordame seda mõtet veelkord – välistab võimaluse pidada ülitäpset raamatu-pidamist. Meie puhul ajab asja keerukaks erinev metoodika kaotuste arvestamisel („lahingulised“ ja „mittelahingulised“, „pöördumatud kaotused“ ja „tuntavad kaotused“ jne). Kaotuste kronoloogiat ajavad segaseks hilinemised (mõnikord tehnilisetel põhjustel, aga mõnikord ka meelega viivitamised) andmete edastamisel väeosadest kõrgematesse staapidesse. Üldsegi mitte pretendeerimata absoluutsele täpsusele, toome ära minimaalsed (autorile teadaolevad) arvud Luftwaffe kaotustest.
Veel üks tähtis märkus on see, et edaspidi tuuakse ära kaotused kõigil põhjustel (nii lahingulistel kui ka tehnilistel). Selline valik tundub meile objektiivne kahel põhjusel: esiteks jäävad ära põhimõtteliselt lahendamatud vaidlused kuuskümmend aastat tagasi juhtunud „hädamaandumise“ või „mootori seiskumise“ põhjustest. Teiseks on lennuväe lahinguvõime hindamisel tähtsad just kõik kaotused kokku – mis põhjusel ka ei langenud lennuk rivist välja, lahingust ta enam osa võtta ei saa...
Niisiis, esimese sõjanädala jooksul 22-28.juuni olid pöördumatud kaotused 280 lennukit, vigastatuid oli 165, kokku 445 lennukit.
Teisel nädalal 29.juuni kuni 5.juuli vähenesid Luftwaffe kaotused kõikides kategooriates rohkem kui kaks korda: pöördumatud – 121 lennukit, vigastatud – 59, kokku – 180 lennukit.
Viie nädalaga 22.juuni kuni 26.juuli oli pöördumatud kaotused 627 lennukit, vigastatud – 346, kokku – 983 lennukit. Peaaegu tuhat lennukit. Veel kord rõhutame – need on minimaalsed arvud, mis on saadud iganädalaste kaotuste summeerimisega (enamustes töödes tuuakse ära nn „täpsustatud andmed“, mille kohaselt olid kogukaotused 1381 lennukit).
Esimesed kaks sõjanädalat olid ainukesed, mil Luftwaffe iganädalased kaotused Idarindel kirjutati kolmekohalise arvuga. Edaspidi kaotused stabiliseerusid tasemel 50-60 allatulistatut ja 30-40 vigastatut lennukit nädalas.Võib-olla tunduvad Luftwaffe kaotused nõukogude lennuväe astronoomiliste kaotuste (s.o korratul taganemisel lennuväljadele maha jäetud) taustal väikestena. Kuid see on petlik. Kaotades igal nädalal sadakond lennukit jõudis Luftwaffe juba 6.septembriks 1941.a sinnamaale, kus üldiste kaotuste arv (1356 pöördumatult, 852 vigastatud, kokku – 2208 lennukit) võrdus esialgse lennukite arvuga kolmes õhulaevastikus.
Fakt Luftwaffe suurte kaotuste kohta saab kinnitust, kui vaatame eraldi andmeid väeüksuste kohta. Näiteks, hävitajate grupp III/JG-53 kaotas esimese nädalaga lahingutes Valgevene ja Leedu kohal 14 uusimat „Messeschmitt“ Me-109F, kusjuures järele jäänud 20-st oli korras vaid 17. Kokku kaotasid Luftwaffe hävituslennuväe grupid kahe nädalaga veerandi oma esialgsest koosseisust (124 allatulistatud, 110 vigastatud). Hävituslennuväe eskaader JG-54 (1.Õhulaevastik, armeegrupp „Nord“) kaotas esimese kuuga 37 lendurit 112-st. Veel kord rõhutame – jutt ei antud juhul mitte lennukitest, vaid sõjas äärmiselt defitsiitsetest lenduritest. Luftwaffe 2.Õhulaevastikus, mis asus sissetungiarmee pealöögi teravikus, ületasid kaotused juba 1941.a. augustiks lennukite esialgse arvu. Nimelt oli selleks ajaks kaotatud 440 ühemootorilist „messerit“ (oli 400), 536 kahemootorilist pommitajat (oli 500). Kokku kaotas Luftwaffe Idarindel 1941.a oktoobri lõpuks 1527 hävitajat, mis ületas pooleteisekordselt nende esialgse arvu.
Eriti näitlikuks osutub Luftwaffe Idarinde kaotuste võrdlemine sõja algul ja 1944.aastal – üldlevinud versiooni kohaselt saavutas nõukogude lennuvägi sellel aastal „täieliku ülevõimu õhus“. Saksa lennuvägi kandis kõige suuremaid kaotusi 1944.a. juulis ja augustis (sel ajal toimusid maa peal kaks tohutu suurt pealetungioperatsiooni: Valgevene ning Lvovi-Sandomierzi pealetungid). Luftwaffe kaotas siis pöördumatult vastavalt 647 ja 520 lennukit. Kuid see oli kaotuste kõrgeim tase. Keskmiselt kaotati 1944.a. kuus pöördumatult umbes 380 lennukit. Aga sõja esimesel kuul (22.juuni kuni 26.juuli 1941.a) kaotasid sakslased pöördumatult 627 lennukit – peaaegu sama palju kui „rekordilisel“ 1944.a. juulis.
Ülaltoodud faktid ei sobi kuidagi kokku meile koolipingist saati kujundatud harjumusliku skeemiga: sõja algul – täielik ülekaal õhus sakslastel, sõja lõpus – kõik täpselt vastupidi. Tegelikkus osutus tunduvalt keerulisemaks. Rangelt öeldes - kui väljendi „täielik ülekaal õhus“ all mõistetakse olukorda, kus iga vaenlase lennuk, mis julgeb õhku tõusta, hävitatakse kohe, siis seda ei saavutatud kuskil. See ei õnnestunud mitte ühelgi sõdivatest riikidest mitte kunagi. Saksa lennuväe poolt kantud suured kaotused, nõukogude lennuväe poolt kolme esimese kuuga sooritatud 250 000 väljalendu – kõik see ei sobi kuidagi kokku teesiga, et Luftwaffe haaras kohe „ülekaalu õhus“. 1941.a. suvel-sügisel oli sõjataevas kaks teineteise vastu võitlevat jõudu. Jah, üks neist tegutses tunduvalt efektiivsemalt, teine ei suutnud isegi realiseerida oma tohutu suurt arvulist ülekaalu, kuid kumbki pool ei saavutanudki otsustavat edu.
Pikaleveninud sõja tingimustes saab otsustavaks riigi võime pidevalt korvata oma armee kaotusi. See võime omakorda sõltub mitmest asjaolust: enne sõda kogutud reservidest, tööstuse tootmisvõimsusest ning ka rikaste ja heldete liitlaste olemasolust. Kõigis nendes kolmes komponendis ületas Nõukogude Liit oma vastast tunduvalt. 1941.a. suvel sõdis Saksamaa mitmel rindel Brestist Atlandi ookeani ääres kuni Brestini Bugi ääres, Põhja-Aafrikast kuni Põhja-Norrani. Veel üheks „rindeks“ oli merekommunikatsioonid, milledel käiv võitlus nõudis Atlandi kohale taevasse suuri Luftwaffe jõudusid. Sellepärast ei olnud Luftwaffe juhatusel võimalik suurendada oma lennuväegrupeeringut Idarindel, vaid pidi hoopis siit mujale viima suuri lennuväekoondisi, eriti hävituslennuväge. 1941.a. detsembris võitlesid Põhja-Aafrika ja Malta kohal juba 6 Luftwaffe hävitajategruppi neist 22-st, mis 22.juunil asusid Idarindel (II,II/JG-27, I, II,II/JG-53, II/JG-3).
Nõukogude Liit seevastu sõdis ühel rindel (Jaapan, ehkki oli teoreetiliselt Saksamaa liitlane, laskis Punaarmee juhatusel tuua suurema osa Kaug-Ida vägedegrupeeringust läände). Selle tulemusena lisandusid 22.juunist kuni 1.augustini tegevrinnete ÕJ koosseisu 15 lennuväediviisi siseringkondadest, Taga-Kaukaasiast ja Kaug-Idast. 15 lennuväediviisi – see on vähemalt 3000 lennukit s.o grupeering, mis ületas tunduvalt Idarindel tegutsevate Luftwaffe üksuste koguarvu.
Loomulikult ei piirdutud esialgsete kaotuste korvamiseks ainult lennuväeüksuste ümber-dislotseerumisega. Sõjategevuse algusest läksid nõukogude lennukitehased ennesõjaaegselt forsseeritud tootmisrežiimilt üle sõjaaegsele superforsseeritud režiimile. Seejuures kaitsesid riigi tohutud territooriumid ja vahemaad lennuki- ja lennukimootorite tehaseid õhulöökide eest ükskõik millisest õhutõrjest paremini. 1941.a teisel poolaastal lennukite tootmine ei vähenenud, vaid isegi kasvas – vaatamata metsikule kaosele seoses taganemiste ja tehaste evakuatsiooniga. Juba 1941.a juulis-septembris andsid tehased rindele 4517 lahingulennukit. Kokku toodeti 1941.a teisel poolaastal 8444 lahingulennukit, nende seas – 5229 hävitajat (MiG-3 – 2211, LaGG-3 – 2141, JAK-1 - 877). Muidugi ei saa neid arve nimetada absoluutselt täpseteks, erinevates teatmikes on lahknevused 10-15 %. Peale selle möödub lennuki vastuvõtmisest sõjaväe-esindajate poolt kuni tema riviväeossa jõudmiseni üsna pikk aeg, mis samuti toob kaasa segaduse arvudes. Kuidas sellega ka oli, aga „ülenormatiivsed“ sõja alguse kaotused olid tasa tehtud juba 1941.a. sügise alguseks.
Ja vastasel tuli seda varsti kogeda. Kindral Schwabedissen kirjutas oma nõukogude lennuväe tegevust kajastavas raamatus:
„...Kolm peamist punkti osutusid suurteks ja ebameeldivateks üllatusteks:
- nõukogude õhujõudude arvukus kampaania algul
- nõukogude õhutõrjekahurite efektiivsus
- ootamatult kiire õhujõudude taastamine 41.a lõpus – 42.a algul“
Mis aga puudutab Saksamaad, siis tema lennukitööstus ei suutnudki kindlustada lihtsat kaotuste korvamist. Näiteks said hävitajate grupid, mis olid kaotanud Idas 1941.a. oktoobri alguseks 1527 hävitajat, tööstuselt asemele vaid 1079 „Messerschmitti“. Selliseid liitlasi, kes oleksid suutnud tarnida tuhandeid ja kümneid tuhandeid vajaminevaid lennukeid, Hitleril ei olnud. Selle tulemusena polnud Luftwaffe grupeeringus Idas enam kunagi nii palju lennukeid kui 22.juunil 1941.a. 6.septembril oli 1., 2. ja 4. Õhulaevastiku koosseisus kõigest 1005 lennukit (vähem kui pool 22.juunil 1941.a olnutest). Jah, mitte iga päev polnud Luftwaffe juhatuse jaoks nii kurb kui 6.september, kuid keskmised statistilised näitajad andsid selge pildi pöördumatute kaotuste arvu pidevast kasvamisest. Näiteks vähenes kuu keskmine hävitajate arv 1941.a sügiseks 650-700 lennukini, 42.aastal – kuni 550, edaspidi – 500 ja vähem. Kuu keskmine kahemootoriliste pommitajate arv vähenes 1941.a talveks 750 lennukini, 42- 43 aastatel – 650–700 lennukini.
Kahjuks jätkas Luftwaffe isegi nii tagasihoidlike jõududega (võrreldes Idarinde tohutute avarustega) tugevate löökide andmist nõukogude vägede pihta. Mitte mingisugust „ülekaalu õhus“ (ülalpool toodud mõistes) nõukogude lennuvägi ei saavutanudki. Muuseas ka sõja viimasel etapil mitte. Pöördume veelkord väsitava statistika poole. 1944.a. sooritasid Luftwaffe hävitajad Idarindel 69775 väljalendu. Pöördumatud lahingulised kaotused – 839 lennukit s.o üks allatulistatu 83 väljalennu kohta. Pommitajad ja ründelennukid (viimaste osa täitsid rasked hävitajad „Focke-Wulf-190“) sooritasid 226502 väljalendu. Pöördumatud lahingulised kaotused – 1342 lennukit s.o üks allatulistatu 169 lennu kohta. Isegi kõigi mööndustega ebatäpsuste kohta, isegi kui kaotusi on vähendatud kaks, kolm korda – isegi siis näitavad saksa lennukite väljalendude arvud selget pilti. Mis „ülevõimust õhus“ saab rääkida olukorras, mil vaenlase lennukil lastakse teha kümneid (kui mitte sadu) lahingulende ja rünnata nõukogude vägesid?
Selle illusoorse nõukogude lennuväe „ülevõimu“ näiteks toome ühe 1944.a lõpus toimunud operatsiooni. Seda nimetatakse „Petsamo-Kirkenesi strateegiliseks pealetungioperatsiooniks“. Jutt käib lahingu-tegevusest polaarjoone taga 1944.a hilissügisel (7-29.oktoober). Me valisime paljude seast just selle operatsiooni, kuna see toimus isoleeritud rindelõigul, väga lühikese aja jooksul, tänu millele on võimalik korrektselt hinnata grupeeringute arvukust ja kaotusi.
Operatsioonist võtsid osa 7.Õhuarmee (747 lahingulennukit, nende seas 308 hävitajat) ja Põhjalaevastiku õhujõud – 275 lennukit (160 hävitajat). Kokku 1022 lahingulennukit, nende seas 468 hävitajat. Neile seisis vastu Luftwaffe 5.Õhulaevastiku grupeering koosseisus 169 lahingulennukit, nende seas 66 hävitajat kahes hävitajate grupis (III/JG-5 ja IV/JG-5).
Sellise jõudude vahekorra juures kaotasid nõukogude õhujõud 61 lendurit ja 142 lennukit.
Vastane kaotas 19 lendurit ja 63 lennukit. Kõige tähtsam seisneb aga selles, et eelpool mainitud Luftwaffe hävitajate grupid suutsid säilitada suurema osa isikkoosseisust ja organiseeritult ümberbaseeruda Norra läänerannikul olevatele lennuväljadele.
Peale selle, kui said teatavaks ja kättesaadavaks andmed vastase kaotuste kohta (mida sakslased ise tunnistasid), avanes võimalus kriitiliselt hinnata nõukogude õhujõudude komandöride ettekandeid. Selgus, et need ettekanded olid täiesti normaalsed s.o vaenlase allatulistatud lennukite arvu ületati ettekannetes kolm korda, mis oli „standardne“ kõikide riikide lennuvägede jaoks. Näiteks, sõja algusest kuni 1941.a septembri lõpuni väitsid nõukogude hävitajad ja õhutõrjujad allatulistatuks 4578 saksa lennukit. Saksa andmetel aga oli 27. septembriks pöördumatult kaotatud 1578 lennukit ja veel 983 tõsiselt vigastatud. On teada, et 1941.aastal moodustasid Luftwaffes kaotused vastase tegevuse läbi hävituslennuväes poole ja pommituslennuväes kaks kolmandikku üldistest kaotustest. Tehes vajalikud aritmeetilised tehted veendub lugeja, et „ületamise koefitsent“ on natuke üle kolme.
Erandiks sellest reeglist on mitmekordselt tsiteeritud Edelarinde ÕJ juhataja ettekanne 21.augustist 1941.a. Saksa andmetel oli 13.juuliks 1941.a üldised kaotused (allatulistatud ja vigastatud) vähemalt 742 lennukit. Astahhovi ettekandes aga tuuakse sama kuupäeva kohta andmed, et nõukogude Edelarinde lennuvägi on hävitanud õhus 382 ja maa peal 22 vaenlase lennukit. Arvestades, et Edelarinde õhujõud olid sel ajal kõige arvukamad ja võitlusvõimelisemad, võisid need julgelt pretendeerida pooltele vaenlasele tekitatud üldistest kahjudest. Seetõttu me veendume veelkord selle ettekande koostajate tagasihoidlikkuses ja aususes.
Põhjus, miks saksa lennuvägi kandis sõja esimestel nädalatel suuri kaotusi, on lihtne ja selge. „Protiv loma net prijoma“ (vene k. kõnekäänd, umbes „raudkangi vastu ei aita ükski kaitsevõte“). Vaatamata hirmsale kaosele, paanikale, palavikulisele „ümberbaseerumisele“, side ning juhtimise kaotamisele NSVL-u kõigis lülides kandis Luftwaffe suuri kaotusi, lennates „vastu seina“. Selle „seina“ moodustasid sajad lennuväepolgud ja paljud tuhanded lennukid. Igale nõukogude hävituslennuväe polgule (kokku oli neid umbes kuuskümmend) piisas enne nn „ümberbaseerumise“ algust 5-6 vaenlase lennuki allatulistamisest – ning juba on Luftwaffe pöördumatult kaotanud üle 300 lennuki. Aga peale hävitajate on ju veel ka pommituslennukite pardalaskurid. Ka nemad tulistasid alla vaenlase lennukeid ja üsna aktiivselt. Iseloomulik näide: kõikide Edelarinde ÕJ polkude seas oli allatulistatud vaenlase lennukite arvestuses neljandal (!) kohal – peale kolme hävituslennuväe polku, mis olid relvastatud uusimate „migide“ ja „jakkidega“ – 94.pommituslennuväe polk (mille SB-de pardalaskurid olid 10.juuliks alla tulistanud 23 saksa lennukit).
Üsna tuntava osa (nõukogude andmetel umbes iga neljas allatulistatud vaenlase lennuk) Luftwaffe kaotuste kasvusse andsid ka suurearvuline Punaarmee õhutõrjevägi. Olgu kasvõi raamatu viimastel lehekülgedel, aga meenutame siiski ka neid. 22.juuni 1941.a seisuga oli Punaarmee relvastuses 8600 õhutõrjekahurit. Muidugi polnud neist kõik sõjategevuse alguses tegevarmees, kuid 1039 õhutõrjepatareid juba oli läänepoolsete SRK-de koosseisus. Võib-olla on seda vähe, kuid vaenlasel oli kogu Idarindel vaid 375 õhutõrjepatareid. Peale selle oli just nõukogude õhutõrjevägi see õhusõja instrument, mis ainukesena avaldas vaenlasele väga tugevat muljet. Kindral W.Schwabedissen kirjutab oma uurimuses: „Õhutõrjujad toibusid kiiresti esialgsest šokist ja muutusid väga tugevaks vastaseks...saksa komandörid oli üllatunud nõukogude õhutõrje efektiivsusest...“ Edasi toob Schwabedissen ära ühe pommituseskadrilli komandöri major Cossarti arvamuse:
„...õhutõrjeväeosad tegutsesid väga edukalt saksa lennukite vastu...Tavaliselt lõhkesid juba esimesed raskete õhutõrjekahurite kogupaugud õigel kõrgusel, sageli lõhkesid esimesed mürsud saksa lennukite rivi keskel...Saksa lennukite hukkumise põhjuseks olid ennekõike õhutõrjekahurite tuli, seejärel – jalaväerelvade tuli ja alles viimases järjekorras vaenlase hävitajate tegevus...“
Muidugi, viimane märkus (et saksa lennukite peamiseks vaenlaseks oli nõukogude õhutõrje) väljendab ainult ühe Luftwaffe komandöri isiklikku kogemust.
Tõe huvides tuleb lisada, et major Cossart polnud ainuke Luftwaffe ohvitser, kes andis väga halvustava hinnangu nõukogude hävituslennuväe lahinguettevalmistusele ja võitlusvaimule. Samas Schwabedisseni raamatus võib leida kümneid selliseid tunnistusi. Kuid me ei hakka rohkem tsiteerima „peksasaanud hitlerlikke kindraleid“ ega ka majoreid ning kapteneid. Toome ära – lühendamata ja midagi lisamata – ühe Punaarmee Kõrgema Ülemjuhataja käsu. See käsk tuli omal ajal teatavaks teha kõikidele lenduritele allkirja vastu. Tõenäoliselt tasub sellega tutvuda ka selle raamatu lugejatel.

Käskkiri Nr.0685
9.septembril 1942.a. Moskva
Mõiste „lahingulend“ kehtestamisest hävituslenduritele

Faktidega Kalinini, Lääne, Stalingradi, Edela ja teistelt rinnetelt on kindlaks tehtud, et meie hävituslennuvägi tegutseb reeglina väga halvasti ja jätab sageli oma lahinguülesanded täitmata. Meie hävitajad hoiduvad vaenlase hävitajatega lahingusse astumast ja sageli väldivad isegi pommitajate ründamist. Täites ründelennukite ja pommitajate katmise ülesandeid, hoiduvad meie hävitajad isegi arvulise ülekaalu korral vaenlase hävitajatega lahingusse astumisest, lendavad kõrvale ja lasevad vaenlasel karistamatult alla tulistada meie ründelennukeid ja pommitajaid.
Kaitse RK käskkirjaga Nr.0299 on lendavkoosseisule ette nähtud rahalised hüvitused ja valitsuse autasud lahingulendude eest koos lahinguülesande täitmisega. Seda käskkirja on rinnete lennuväeosades moonutatud.
Ebaõiglaselt loetakse lahingulennuks iga väljalend lahinguväljale, sõltumata sellest, kas hävitajad täitsid või ei täitnud neile pandud lahinguülesande. Selline ebaõige arusaamine lahingulennust ei kasvata meie hävituslendurites aktiivse tegutsemise tahet ja annab üksikutele laveerijatele ja argpüksidele võimaluse saada rahalist hüvitist ning valitsuse autasusid võrdselt ausate ja vaprate lenduritega.
Sellise ebaõigluse likvideerimiseks ning selleks, et stimuleerida ainult ausaid lendureid, aga laveerijad ja argpüksid välja selgitada, hävituslennuväe ridadest minema ajada ning neid karistada, KÄSIN:
1) Lugeda hävitaja jaoks lahingulennuks ainult selline väljalend, mille käigus hävitaja kohtub
õhuvastasega ja astub temaga lahingusse, aga ründelennukite ja pommitajate katmise ülesandel lugeda hävitaja jaoks lahingulennuks ainult selline väljalend, kus ründelennukid ja pommitajad ei kandnud ülesande täitmisel kaotusi vaenlase hävituslennuväe rünnakute tõttu.
2) Kanda lenduri isiklikule arvele ainult need allatulistatud vaenlase lennukid, mille kohta on olemas
kinnitused õhufotode või maapealsete teenistuste ettekannete näol.
3) Edaspidi sooritada rahalisi väljamakseid lahingulendude eest ja valitsuse autasudele esitamisi ainult
ranges vastavuses selle käskkirja punktidele 1 ja 2
4) Hävituslendurid, kes hoiduvad kõrvale õhulahingust vaenlasega, anda kohtu alla ja viia üle
trahviväeosadesse – jalaväkke.
5) See käskkiri avaldada kõikidele hävituslenduritele allkirja vastu.

Kaitse Rahvakomissar
J.STALIN

Meenutame veelkord selle käskkirja kuupäeva – 9.september 1942.a. Saksa tankikolonnid veeresid mööda Doni-tagust steppi Mozdoki ja Groznõi poole, riik ja armee seisid hukatuse lävel. Olukord ei soodustanud kuidagi rahulikke ja kaalutletuid järeldusi...


Pöördume nüüd tagasi peateema juurde – sõja esimeste nädalate sündmuste hindamise juurde. Ülalpool toodud aritmeetiline näide, kus hävituslennuväe polkude üldarv korrutati mingi – kõigi jaoks üldise -vaenlase allatulistatud lennukite arvuga osutus ainult matemaatiliseks mänguks. Midagi ühist reaalsete sündmustega selline arvestus ei oma (nagu pole reaalset kasu haigla patsientide „keskmisest temperatuurist“). Isegi see lühike ülevaade sõja esimeste päevade sündmustest, mille me tõime eelmistes peatükkides, näitab, et olukord igal rindel, igas väeosas oli täiesti erinev. Üksikasjalik ja - mis olulisem – tõepärane „lendude ülevaade“ nõuab veel ühe, palju paksema raamatu kirjutamist. Sellest hoolimata saab mõningase ettekujutuse nõukogude hävituslennuväe „kasutuskoefitsendist“ võrdluse teel. Võrreldes Luftwaffe kaotusi 1940.a maikuus Prantsusmaal ja Luftwaffe kaotusi Idarindel 1941.a suvel.
Nagu juba varem märgitud, sai „triumfimarsi“ esimesest päevast (10.mai 1940.a.) Luftwaffe kõige suuremate kaotuste päev kogu Teise Maailmasõja jooksul – pöördumatult kaotati 304 lennukit, kaotused ekipaažide seas moodustasid 607 inimest tapetutena ja teadmata kadunutena, 133 haavatutena. Nagu on teada, läksid selle tohutu suure arvu sisse ka 157 transportlennukit „Junkers-52“, mis tulistati alla sõja esimesel päeval Hollandis õhudessantide heitmise käigus. Meie uurimuse jaoks oleks korrektsem arvestada ainult lahingulennukite kaotusi (s.o ainult kõiki tüüpi pommitajaid ja hävitajaid). Need kaotused olid 10.mail 1940.a. 156 masinat (alla tulistatud ja vigastatud). Luftwaffe lahingulennukite kaotused 22.juunil 1941.a olid 114 masinat (alla tulistatud ja vigastatud) - 1.Õhulaevastik – 9tk, 2.ÕL – 47tk, 4.ÕL – 58tk.
Kolme esimese nädalaga kaotas Luftwaffe Läänerindel (10.maist – 31.maini 1940.a.) pöördumatult 978 masinat. Kolme esimese nädalaga kaotas Luftwaffe Idarindel (22.juuni – 12.juuli 1941.a.) pöördumatult: niinimetatud „täpsustatud meetodil“ – 550 masinat, lihtsalt nädalaste kaotuste summeerimise meetodil – 473 masinat. Peaaegu kaks korda vähem kui Prantsusmaa taevas.
Kokkuvõttes terve kampaania jooksul Läänes (10.mai – 24.juuni 1940.a.) kaotas Luftwaffe 1401 lennukit pöördumatult ja veel 672 vigastatult. Sama pika aja jooksul Idarindel (22.juuni – 2.august 1941.a) kaotas Luftwaffe 968 lennukit pöördumatult ja veel 606 vigastatult (toodud on maksimaalsed arvud).
Seega olid Luftwaffe kaotused Läänerindel – igal võrreldaval ajavahemikul – suuremad kui Idarindel. Sellel perioodil (mai 1940.a.), mil prantsuse lennuvägi ja Prantsusmaal baseeruvad inglise hävitajad (kokku 700-750 lendurit) olid veel võimelised organiseeritud vastupanuks, olid saksa kaotused kaks korda suuremad kui kolme esimese nädalaga Idarindel.
Missuguseid järeldusi saab teha neile faktidele tuginedes? Luftwaffe grupeeringu arvukus oli võrreldav (mitte võrdne, vaid võrreldav), seega võib „mastaabifaktori“ (palju lennukeid – palju kaotusi) kõrvale jätta.
Liitlaste hävituslennukite taktilis-tehnilised omadused polnud põrmugi paremad kui nõukogude õhujõudude lennukitel (seda küsimust me lahkasime põhjalikult varem). Prantsuse või inglise lendurite „lahingukogemusest“ ei maksa rääkidagi, vastupidi, oluline osa nõukogude hävituslenduritest oli 1941.a juuniks saanud lahingukogemusi Hispaaniast, Hiinast, Halhin-Golist, Soomest.
Kõige lihtsam ja realistlikum tundub autorile järgmine hüpotees: lääneliitlaste hävituslennuvägi oli resultatiivsem sellepärast, et neid oli rohkem (võrreldes nõukogude hävitajatega). Ja ongi kõik. Lihtsalt ja labaselt. Rohkem hävitajaid, rohkem hävitajate eskadrille – sellepärast ka rohkem kaotusi vastasel (sakslastel). TEISTE SÕNADEGA - FAKTILISELT SÕDIS VIIEST NÕUKOGUDE HÄVITAJAST ÜKS! Vaat sellepärast olidki õhusõja esimese kuu tulemused kehvemad kui liitlastel 1940.a. kevadel. Vaatamata selle „ühe“ mehisusele ja meisterlikkusele...
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist