Lemet kiirustas veidi ajast ette, nimelt on see siin alles eelviimane peatükk, viimase postitab ta ise.
109
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk28.pdf
Peatükk 28
Tuli taevast
„...Dorohhini kolmanda kolonni lennukid, mis olid ešeloneeritud väeüksuste ja –osade kaupa, järgides täpselt olemasolevaid fotograafilisi plaane, viskasid metoodiliselt, hämmastava täpsusega pomme neile ettenähtud objektidele...Esimeste ešelonide poolt visatud süütepommid kutsusid esile tulekahjusid tööstusrajoonides...
Vahetuseks esimesele ešelonile saabusid teise ešeloni lennukid, mis viskasid fugasspomme.
Nende pommide langemise ajaks olid juba pooled sõjatehased tules. Punased tuleleegid tõusid möirgega taeva poole, paisates üles sädemepilvi ja värvides tumedat taevast veripunaste helkidega. Leegid olid kõikjal. Need tekkisid aina uutes ja uutes kohtades, viskudes välja üha uutest ja uutest varemetest. Tsehhide klaaskatused purunesid kaebliku heliga. Laviinitaolise möirgega varisesid kokku mitmekorruselised korpused. Lennukite teraskarkassid väändusid kokku nagu viletsad lastemänguasjad. Tankide tulipunaseks aetud karbid muutusid läbipaistvateks...Taevas põles. Ümbruskonna põllud olid kümnete kilomeetrite kaupa kaetud mustade tahmaebemetega...“
...Õhujõudude juhataja kandis üksikasjalikult ette Nürnbergi, Fürti ja Bambergi ründamisest. Sõjatööstuse objektid olid põhiliselt hävitatud. Energiakeskust enam ei eksisteeri, Meine-Doonau kanal on Nürnbergi rajoonis niipalju vigastatud, et laevaliiklus on ajutiselt võimatu. Bambergi sõjakeemia ettevõtted ja keemilise tooraine varud võib lugeda hävitatuteks...“
Jah, see on veel üks katkend N.N.Špagini kuulsast raamatust „Esimene löök. Jutustus tulevasest sõjast“. Raamat ilmus 1939.a. suvel (veel enne Molotov-Ribbentropi pakti allakirjutamist), seepärast oli vaenlase nimi, kelle „...põllud olid kümnete kilomeetrite kaupa kaetud mustade tahmaebemetega...“, täiesti konkreetselt kirjas. Raamatu andis välja Kaitse RK Sõjaline kirjastus, kusjuures seerias „Komandöri raamatukogu“! Vaat selliste ettekujutustega „tulevase sõja“ iseloomust ja löögilennuväe võimalustest kasvatatigi kõikide astmete komandöre. Rangelt öeldes saaks sellega ka lõpetada vastuse selle raamatu algul esitatud küsimusele: „Miks maaväed ei näinud punatähelisi lennukeid, samal ajal kui see lennuvägi sooritas 250 tuhat väljalendu kolme esimese kuuga?“
Nõukogude tankistid, suurtükiväelased ja jalaväelased ei näinud tõesti seda, mida nad tänu mitmeaastasele juhmistavale propagandale lootsid näha! „Tulipunaseks aetud“ saksa tankide korpused „ei muutunud läbipaistvaks“ pärast nõukogude lennuväe esimest uljast reidi.
„Sõjalised tööstusobjektid“ ei olnud „põhiliselt hävitatud“ ühe päevaga. Peale selle juhtus veelgi hullem – „taevas põles“ taganevate nõukogude vägede kohal ja mitmete kilomeetrite pikkused vangikolonnid olid „kaetud tahmaebemetega“. Just see hämmastav kontrast oodatava ja reaalsuse vahel saigi nende nõukogude lennuväele tehtud eranditult järskude etteheidete ja süüdistuste peapõhjuseks. Neid võib kohata nii marssalite paksudes memuaarides kui ka lihtsõdurite suulistes jutustustes.
Selles, mis puudutab kindralite ja marssalite ettekandeid ja jutustusi, on veel üks aspekt. Neil oli vaja õigustust. Austavat põhjust, et selgitada neile allunud diviiside, armeede ja rinnete välkkiiret purustamist. Paremat põhjust, kui kirjutada kõik see kõikjaloleva ja kõikvõimsa saksa lennuväe arvele, pole olemas. Varem oli levinud ka teine põhjus – „dessandid“, kuid viimastel aastatel kirjutatakse sakslaste „õhudessantidest“ tunduvalt harvemini. Mõnikord isegi häbeliku märkusega lehekülje lõpus: „andmed saksa dessandi kohta N-diviisi tagalasse olid võib-olla liialdatud“. Tahaks elada ka selle helge ajani, mil kasvõi sellised tagasihoidlikud selgitused lisatakse ka jutustustele, kus 12 tuhat nõukogude tanki hävitatakse ühe nädalaga kolmesaja pikeeriva „Junkersi“ poolt...
Peatükis 5 me juba tõime ründelennuki IL-2 „lahinguliste võimaluste normid“, mis kehtestati 1942.aastal Punaarmee ÕJ Peastaabi operatiivvalitsuse poolt. Neile vastavalt nõudis isegi ühe kergetanki hävitamine 4-5 IL-2 väljalendu, aga ühe keskmise tanki (Pz.IV, Pz.III, StuG III) hävitamine – vähemalt 12 väljalendu (s.o terve eskadrill ründelennukeid ühe tanki vastu). Sugugi mitte parem (tegelikult palju hullem) oli olukord ka saksa ründelennuväes. Kõige uuemaks Luftwaffe „tankihävitajaks“ 1941.aastal oli kahemootoriline soomustatud ründelennuk „Henschel“ Hs-129. 1941.a. septembris saabusid kuus esimest „seeriaeelset“ selle „wunderwaffe“ näidist rindekatsetusteks Idarindele.
Katsetuste käigus tehti kindlaks, et saksa 20-mm lennukikahur MG-151/20 ei kindlusta soomuse läbistamist ei keskmistel ega isegi kergetel (T-60 ja T-70) nõukogude tankidel ükskõik millistest ründesuundadest ja ükskõik millistel pikeerimisnurkadel. Ausalt öeldes poleks sellise informatsiooni saamiseks vajagi olnud sooritada kallihinnalisi katsetusi – oleks piisanud kahuri MG-151 soomustläbistavuse parameetrite tabeli võrdlemisest ükskõik millise nõukogude trofeetanki soomuse paksusega. Tõenäosus tanki hävitamiseks „Henscheli“ pommirelvastuse kasutamisega (maksimum 6 pommi kaliibriga 50kg) isegi laugel pikeerimisel (25-30kraadise nurga all) ei ületanud 0,4%! Efektiivsed oleksid olnud ainult „Henscheli“ rünnakud nõukogude soomusautode vastu. Näiteks oleks BA-10 tüüpi soomusauto hävitamise tõenäosus (loomulikult kõige optimaalsemates tingimustes) MG-151 soomustläbistavate mürskudega tulistamisel 23-25%. Seega oleks ühe BA-10 soomusauto garanteeritud hävitamiseks vajalik vähemalt 8-9 soomustatud ründelennukit. Peamine aga selles arvude puntras on see, et viis tuhat Punaarmee soomusautot olid selleks ajaks (september 1941.a) juba hävitatud ja uute saabumist ei oodatud...
Isegi õhurünnakud „lahtiselt paiknevate mittekaitstud sihtmärkide“ pihta (s.o jalavägi lahinguväljal) polnud nii resultatiivsed, kui tundub neile, kes on sõda ainult televiisoriekraanilt näinud. 100.laskurdiviisi (tulevane 1.Kaardiväediviis) lahinguaruandest tegevuse kohta Minskist põhjapool: „Kaotused vaenlase õhurünnakutest, vaatamata rünnakutele madalatelt kõrgustelt ja vaenlase absoluutsele ülevõimule õhus, osutusid väga väikesteks“.
Veel üks iseloomulik näide – endise armeestaabi operatiivosakonna ülema A.I.Kovtuni mälestustest lahingutest Sevastoopolis 1942.a. mais:
„...29.mail kella seitsmest hommikul hakkas vaenlase lennuvägi kolme grupina (30 lennukit igaühes) pommitama ja jätkas seda terve päeva...pommitamine käis pidevalt. Vaevalt jõudis üks grupp pommid heita, kui selle vahetas välja teine...Päeva jooksul sooritati 12-13 rünnakulainet, üldkokku üle tuhande väljalennu, heideti kuni 10000 pommi...Kuid selgus, et meie kaitsepositsioonidel ei olnud suuri purustusi...ainult mõned pommid kukkusid kaevikusse. Kaotused elavjõus on väikesed...“
Niisama „madal“ – s.o normaalne, tüüpiline tolle aja lennukirelvastuse võimalustele – oli ka nõukogude lennuväe pommilöökide efektiivsus.
„...25.juunil tegid nõukogude 11. ja 6. mehhaniseeritud korpused vasturünnaku Grodno rajoonis. Mogiljovist helistati, et meie diviis võtaks kogu oma koosseisus osa sellest operatsioonist. Õhtul meie juurde saabunud rindestaabi esindajalt sain ma teada, et peale meie osalevad vasturünnaku toetamises 12.PLD ja 43.HLD polgud ja ka 3.KPLK lennukid. Sellel rindelõigul sooritasid meie lendurid tol korral 780 lahingulendu, hävitasid kuni 30 tanki, 16 suurtükki ja kuni 60 veoautot elavjõuga. Edu innustas meid...“
Nii kirjutab oma memuaarides Nõukogude Liidu Kangelane 13.PLD komandör kindralmajor F.P.Polõnin. 22.juunil 1941.a alanud sõda oli Polõninile juba kolmas (peale sõdimist Hiinas, kus Polõnin osales vaheaegadega alates 1933.aastast, juhatas ta ka 13.armee õhujõude Soome sõjas) ning vaevalt oli mõnel saksa pommitusgrupi komandöril sel hetkel suuremaid kogemusi kui temal. Tasub uskuda Polõnini juttu, et 30 tanki ja 60 veoauto hävitamine 780 lahingulennuga oli suur, innustav saavutus! Seejuures ärme unustame, et need arvud on „võetud õhust“ s.o lendurite ettekannetest, aga mitte saksa diviiside kaotuste žurnaalist.
Samal ajal ja samas kohas andsid Hothi 3.tankigrupi motoriseeritud kolonnide pihta pommilöögi ka N.S.Skripko 3.kaugpommituslennuväe korpuse lennukid.
Esimene massiline rünnak sooritati 22.juunil kell 15h 40min Merkine rajoonis. Kokku sooritati sellel päeval Hothi tankidiviiside pihta poolteistsada lahingulendu (kolme kaugpommituslennuväe polguga – 96., 206. ja 98 KPLP). 24.juunil sooritasid korpuse lendurid 170 lahingulendu. 26.juunil, kui saksa tankid olid juba Minski põhjaservas, sooritasid 3.KPLK lendurid 254 lahingulendu, toetasid Minskit kaitsvaid laskurdiviise.
Nagu näeme, tegutses nõukogude pommituslennuvägi aktiivselt. Kuid nende rünnakute tulemused olid võrreldamatult kehvemad, kui kirjeldas N.Španov oma huvitavas raamatus. See viis meeleheitele paljud nendes traagilistes sündmustes osalenud reavõitlejad ja kutsus esile üha suurema üllatuse (ja ärrituse) Punaarmee kõrgemas juhtkonnas. Nii märgiti Peakorteri direktiivis Nr.00285 11.juulist 1941.a, et „meie lennuvägi tegutses peamiselt sakslaste tanki- ja mehhaniseeritud vägede vastu. Lahingusse tankidega astusid sajad lennukid, kuid vajalikku efekti ei saavutatud, kuna need rünnakud tankide vastu olid halvasti organiseeritud“. Sellele direktiivile oli alla kirjutanud Kindralstaabi ülem Žukov.
Kahjuks andis ka kindralstaabi ülem ise oma osa nõukogude pommituslennuväe desorganiseerimisse. 4.juulil 1941.a ilmus Žukovi allkirjaga Peakorteri direktiiv:
„Peakorter käsib:
1) Keelata kategooriliselt väljalennud vägede ja objektide pommitamisele suurte gruppidega.
2) Edaspidi sooritada väljalennud ühe sihtmärgi pommitamiseks mitte üle lüli lennukitega , äärmisel
juhul eskadrilliga...“
Kümnetele (kui mitte sadadele) pommitajate ekipaažidele said need mõned read surmaotsuseks. Pärast seda, kui rinnete esimeses ešelonis olnud hävituslennuväe polgud kaotati hävitava „ümberbaseerumise“ tulemusena, oli pommitajate hävitajatega katmise võimalus minimaalne. Kaos ja õhujõudude juhtimissüsteemi lagunemine viisid selle miinimumi nullini. Teisest küljest nägi kõrgem ülemjuhatus pommituslennuväes seda viimast tema käsutuses olevat reservi, millega oleks võimalik takistada Wehrmachti tankikolonnide peatumatut liikumist itta. Terveksjäänud (aga terveks jäid „ümberbaseerumisest“ peamiselt sügavas tagalas olnud kaugpommituslennuväe polgud) pommitajate polgud olid sunnitud pommitama sildu ja ülepääsukohti päise päeva ajal, madalatelt kõrgustelt ja ilma hävitajate katteta. Kui sellises olukorras oligi mingi võimalus ülesannet täita ja seejuures terveks jääda, siis oli see šanss ainult jõudude massilises koondamises, suurte pommitajategruppide kasutamises tihedas lahingurivistuses, mis oleksid saanud (vähemalt teoreetiliselt) „Messerschmittide“ rünnakut vastu võtta ühise kuulipildujatulega. Žukovi direktiiv ei jätnud SB või DB-3f lülile (3 lennukit) peaaegu mingit lootust pääseda terve nahaga peale vaenlase hävitajatega kohtumist.
Sellest, missuguses olukorras tegutses meie pommituslennuvägi, saab aimu, kui lugeda 410.PLP lahingutegevuse ajalugu. See oli üks kuuest eriülesannetega pommituslennuväe polgust, mis loodi sõja esimesel kahel nädalal. Polgud komplekteeriti ÕJ TUI katselenduritest, varustati uusimate lennukitega (410.PLP lendas kiirpommitajatel Pe-2) ja allusid otse Peakorterile. Juulikuu kolme nädalaga jõudis see „ässade polk“ sooritada ainult 235 lahingulendu. Pärast seda oli esialgsest 38-st Pe-2 järel vaid 5, kusjuures 22 pommitajat tulistati alla saksa hävitajate poolt...
Õnneks
„leevendab vene seaduste rangust nende mittetäitmine“. Pärast seda kui esimene šokk oli üle läinud, hakkasid nõukogude pommitajate kaotused märgatavalt langema.
Näiteks kaugpommituslennuvägi kaotas sõja esimesel kuul 625 lennukit, teisel kuul aga kõigest 178. Kusjuures kaotuste vähenemine 3,5 korda toimus olukorras, kus lahingulendude üldarv vähenes õige vähe – 3804-lt 3139 peale. Järgmisel kuul (23.august kuni 22.september) tõusis lahingulendude arv tunduvalt – kuni 4243-ni. Ja mis hoopis paradoksaalne – maksimaalne (kolme kuu jooksul) lahingulendude arv saavutati siis, kui kauglennuväe arvukus oli vähenenud esialgsega võrreldes rohkem kui kaks korda (1200-lt 500 lennukini).
Tervikuna ei olnud nõukogude pommituslennuväe kaotused nii astronoomilised kui hävituslennuväel – mis tõestab veelgi versiooni, et esimese ešeloni õhujõudude katastroofi peapõhjuseks oli „hävitav ümberbaseerumine“. Kaugpommituslennuväes olid lennukite kaotused sõja esimese kahe kuu jooksul „kõigest“ kaks kolmandikku esialgsest lennukite arvust. Rindepommitajate (SB, Ar-2, Pe-2) kaotused võrdusid esialgsete lennukite arvuga alles septembri alguses (ÕJ Operatiivvalitsuse andmetel oli 1.septembriks 1941.a kaotatud 2169 „kiirpommmitajat“). Ja ka Luftwaffes võrdus selleks ajaks (september 1941.a) kaotuste arv Idarindel esialgsete lennukite arvuga...
Järk-järguline nõukogude õhujõudude arvukuse ja võitlusvõime taastamine tegi võimalikuks suurte operatsioonide läbiviimise. 28.augustil 1941.a andis J.Stalin isiklikult korralduse (Käskkiri Nr.0077): „vaenlase tankigrupeeringu operatsiooni nurjamiseks Brjanski rindel läbi sooritada 28-31.august 1941.a operatsioon rinnete ja Kõrgema Ülemjuhatuse reservi õhujõududega...kokku peavad operatsioonis osalema 450 lahingulennukit...“
Sm.Stalini korraldus täideti ja isegi ületati. Õhuoperatsioonis (tõenäoliselt kõige suurem ja õnnestunum sõja alguses) osales 464 lahingulennukit (230 pommitajat, 55 ründelennukit, 179 hävitajat). Operatsiooni 6 päevaga sooritas nõukogude lennuvägi umbes 4000 lahingulendu. „Lurjus Guderiani“ (just nii iseloomustas vaenlast Brjanski rinde juhataja, Stalini lemmik kindralleitnant Jerjomenko) hävitamise operatsiooni jälgis Peakorter pingsa tähelepanuga. Õhujõudude tegevuse juhtimine tehti ülesandeks Punaarmee ÕJ juhataja asetäitjale kindralmajor I.F.Petrovile. 4.septembril 1941.a saatis Stalin Brjanski rindele sellise telegrammi:
„Brjansk. Jerjomenkole Petrovi jaoks. Lennuvägi tegutseb hästi...Soovin edu. Tervitage kõiki lendureid. J.Stalin“
5.septembril andis Peakorter Petrovi grupi käsutusse veel kaks ründelennuväepolku ja kaks hävituslennuväepolku. Ülesanne formuleeriti lühidalt: „purustada ja hävitada Guderian täielikult“
Kuid isegi sellise massilise rünnakuga ei õnnestunud „purustada ja täielikult hävitada“. 2.Tankigrupp lõi puruks Brjanski rinde väed, seejärel Edelarinde parema tiiva väed ja läbides lahingutega 300 km, sulges 15-17.septembril piiramisrõnga „Kiievi katla“ ümber. Peale selle pühendas „lurjus Guderian“ oma memuaaride seitsmeteistkümnel leheküljel, mis puudutasid 2.Tankigrupi läbimurret Edelarinde tagalasse, meie lennuväe tegevusele täpselt kolm sõna (eesti keeles kaks. – Troll):
„...29.augustil ründasid suured vaenlase jõud lennuväe toetusel lõunast ja läänest 24.tankikorpust. Korpus oli sunnitud peatama 3.tanki- ja 10.motoriseeritud diviisi pealetungi...“
Kontrast võrreldes nõukogude väejuhtide memuaaridega on vapustav – neil hävitab saksa lennuvägi paar mehhaniseeritud korpust päevas. Kes siis, ütleme pehmemalt, eksib? Kõik, mida me teame tolle aja lennuväerelvastuse reaalsest efektiivsusest, lubab meil anda ühese ja selge vastuse: „eksivad“ nõukogude kindralid. Nende jutustused saksa lennuväe enneolematust edust 1941.a. suvel pole muud kui „tagurpidi jahimehejutud“ s.o hiljem välja mõeldud õigustused. Kui kõrge ka polnud Luftwaffe lendurite meisterlikkus ja nende võitlusvaim – imesid nad siiski sooritada ei suutnud. Just seetõttu jagunesid nõukogude keskmiste tankide kaotuste põhjused sõja ajal nii: vaenlase tankide ja suurtükkide tulest – 88%, miinidest – 8%,
lennuväe tegevusest – ainult 4%!
Oli vaja kardinaalset muudatust lennuväe relvastuses ja tehnikas (mis oli seotud helikopteri ja juhitavate rakettide ilmumisega), enne kui lennuvägi sai tankivägede kõige ohtlikumaks vaenlaseks. Kuid see on juba teise epohhi teiste sõdade teine ajalugu...