www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 08 Dets, 2019 23:36

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 198 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8 ... 14  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 22 Dets, 2007 13:11 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
41


Pilt

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 22 Dets, 2007 13:16 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
42


Kõikide kaaluandmete järgi (nii tühi, stardi kui ka max kaal) oli Ar-2 1,5 korda kergem “Junkersist”. Iseenesest mõistetavalt pole see plussmärgiga näitaja. “Kauguse-koormuse” näitaja osas oli samuti “Junkers “ tunduvalt parem, ning ka laskureid oli ekipaažis üks vähem, mis ei jätnud aktiivkaitse võimalustele oma mõju avaldamata. Lihtsamalt öeldes, Ar-2, mis ilmus pommitaja SB põhjaliku moderniseerimise tulemusena, oli niikui-nii “teise kaalukategooria” esindaja. Samal ajal pikeerimiselt heidetavate pommide osas ületas Ar-2 poolteist korda 1,5 korda raskemat Ju-88-t. Paradoksi seletus on lihtne, erinevalt saksa konkurendist sai Ar-2 pikeerimisel heita pomme nii pommisektsioonist keres kui ka välimistelt pommihoidjatelt. ( 3xFAB-500 või 4xFAB –250). Katsetused näitasid, et lennuk pikeeris edukalt kiirusega 550 km/h kuni 75 kraadiste nurkade all. Automaatika töötas edukalt ja kindlalt, tagades pikeest väljatuleku ülekoormusega 4,5 G. Horisontaallennult pommitades võis Ar-2 võtta pardale maksimaalselt 12 pommi FAB-100 (8 pommisektsiooni ja 4 tiivaalustele hoidjatele). Või kuus rasket FAB-250 (neli keres ja kaks tiibade all). Tähelepanuta ei maksa jätta ka AR–2 kõrget erivõimsust, tänu millele saavutati kõrgus 5 km 7,1 minutiga (selle näitaja poolest ületas lennuk mitte ainult kõiki saksa pommitajaid, vaid ka Me-110) ning tõusis stardil õhku 11 sekundiga ehk siis kiiremini kui uusim hävitaja MiG-3.
Selles, et lennuk kujutas endast vaid 30-date aastate nõukogude õhujõudude kõige massilisema pommitaja modifikatsiooni, olid ka omad eelised. See asjaolu lihtsustas ja kiirendas mõõtmatult lennuki omandamist vägedes. Riiklike katsetuste kokkuvõttes konstanteeriti, et
“...lennuki Ar-2 lennuomadused on analoogsed lennukiga SB, lennuki juhtimine aga veelgi kergem...”.
19. veebruaril 1941 välja antud “1941 aasta Punaarmee õhujõudude väeosade uuele materiaalosale ümberõppe plaan” nägi ette, et esimesed 11 polku, mis pidid ümber istuma Ar-2–le, oleksid väljaõppe lõpetanud 1. maiks 1941. Kiiresti (tänu suurema osa detailide ja seadmete vahetatavusele suurseerias toodetavate pommitajatega SB) suudeti Ar-2 lasta seeriatootmisse. Esimesed 71 masinat lasti välja 40. aasta lõpus, veel enne riiklike katsetuste lõpetamist. Sõjalennukite tootmise plaan, mis oli paika pandud Rahvakomissaride Nõukogu ja Partei Keskkomitee määrusega Nr. 2466-1096ss seitsmendast detsembrist 1940 aastast, nägi ette toota 41. aastal 1000 Ar-2-te, neist ligi 600 esimesel poolaastal. Partei plaanid selles osas, mis puudutas nõukogude lennukitööstust, olid täiesti reaalsed, kuid juba 11. veebruaril muutusid need plaanid järsult.
Pikeeriv pommitaja Ar-2 võeti tootmisest maha. Kokku jõudis Moskva lennukitehas Nr 22 välja lasta 198 lennukit, milledest esimese juuni seisuga oli lääne sõjaväeringkondde väeosadele üle antud 147 lennukit. Vähesed esimeste päevade löömingutes säilinud “arotškad” võtsid osa lahingutest Moskva pärast ning olid relvastuses kuni 44-da aastani.
Pikeerivaid kiirpommitajaid Ar-2 oli väga vähe. Pommitajaid ANT-58/59 (mis oli ka 103U, hilisem Tu-2) ei olnud lahinguväeosades ühtegi. Sellegipoolest ei tohi lõpetada Teise Maailmasõja algetapi pommitajate ülevaadet ilma sellel lennukil peatumata. Põhjus on lihtne - see masin oli parimatest parim. Selle kinnituseks võib tuua paljude spetsialistide arvamuse, alates õhujõudude ülemjuhatajast Suure Isamaasõja ajal lennuväemarssal A.Novikovist kuni lennukikonstruktori ja kodumaise lennundusajaloo autoriteedi B.Šavrovini. Selle raamatu autori arvates on ANT-58 (Tu-2) kõige veenvamaks atestaadiks tema teenistuspikkus. “Toote 103” projekteerimist alustati esimesel märtsil 1940, esimene lend sooritati 29. jaanuaril 1941, seeriatootmises oli lennuk 1952 aastani, osaledes Korea sõjas 1950-1953, nõukogude õhujõudude relvastuses asus kuni 1955 aastani. Ka esimene nõukogude reaktiivpommitaja Tu-12 oli loodud Tu-2 baasil.
Tagasi pöördudes 41 aastasse ning võrreldes “103U” TTA sel hetkel parima Luftwaffe pommitaja “Junkers 88” TTA-ga, jõuame järeldusele, et meie ees on just nimelt see lennunduses nii harukordne juhus, mil lahingulennuk ületab oma konkurenti eranditult kõigis näitajates (vt. tabelit). Eriti väärib äramärkimist ANT-58 võimas relvastus.
Kogu pommitagavara, kaasa arvatud ka FAB-1000, oli heidetav nii horisontaallennul kui ka pikeerimisel. Konstruktsioon lubas pommitada ka “kiirpikeerimisel” kiirusel kuni 900 km/h läbistamaks DOT-de betooni või raskete lahingulaevade soomustekke. Tegutsemaks ründelennukina oli masin varustatud kümne 132 mm kaliibriga reaktiivmürsuga. Justnimelt nendesamade reaktiivmürskudega, millistega tulistasid ka kuulsad “Katjuušad”. Lisaks veel kaks 20 mm suurtükki ja 2-4 kiirkuulipildujat kere ninaosas.
Lennuk lendas kindlalt ka ühe mittetöötava mootoriga, katsetustel lendas masin edukalt ühe mootoriga Omskist Moskvasse. Keskmine kursikiirus oli samuti kõrge, ulatudes mõningatel andmetel kuni 586 km/h. Kaitserelvastus võimaldas üheaegset tulistamist kahest kuulipildujast taha-ülesse ning ühega taha-alla. Bensiinipaagid olid protekteeritud ning varustatud inertgaaside süsteemiga, lenduri ja laskurite töökohad olid osaliselt soomustatud. Koos suure lennukiirusega (suurel kõrgusel oli ANT-58 võrdne sel hetkel parima saksa hävitajaga Me-109F-2.) pidid kõik need eelpoolmainitud omadused kindlustama suure lahingulise vastupidavuse. Ning praktikas see nii ka oli, 44. aasta suvel-sügisel olid Tu-2 kaotused marginaalsed - üks kaotatud lennuk 465 väljalennu kohta.
1941 aastal eksisteeris selliste näitajatega pommitaja mitte ainult joonistes, vaid ka metallis. Mais – juulis olid ANT-58 lennukatsetused edukalt läbi viidud ja lõpetatud ning masin sai soovituse kiireimaks seeriatootmiseks. Kuid midagi sellist ei toimunud. Harilikult nimetatakse selle peapõhjuseks Omskis asuva lennukitehase Nr. 166 (millel 41 aasta sügisel puudusid nii katus kui põrand) ”nõrkust”. Kõlab veenvalt, kuid täiesti arusaamatult. Miks sattus maailma parim rindepommitaja (ja koos sellega ka vanim konstruktoribüroo riigis) keset nelja paljast seina ilma põrandata ja lageda taeva alla? Millega olid hõivatud need tehased, kus olid nii katus kui ka kümned tuhanded kvalifitseeritud töötajad uusima importvarustusega?
Nõukogude pommitajate AR-2 ja ANT-58 esmapilgul mõistatuslikku saatust on võimatu mõista eraldivõetuna sellest pogrommist, mis 30-40 aastatel nõukogude lennukitööstuses ja õhujõudude juhtkonnas toime pandi. Kuid seda vaatleme hiljem, teises osas.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 23 Dets, 2007 13:34 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
43

http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk07.pdf
Seitsmes peatükk

Kuidas sõdib hävituslennuvägi

Hävitaja. Jahimees. Jälitaja. Nii nimetatakse neid lennukeid vene, saksa, inglise keeles. Kuid kõik need terminid muudavad suuremal või vähemal selle lennuväeliigi tegelikku rolli. Mitte “õhuturniiri” või veel vähem hävitaja kahevõitlus hävitajaga, pole need ülesanded, mille jaoks on loodud õhujõud. Selle töö olemus on lakooniliselt ja täpselt kirjas Punaarmee välimäärustikus sõnadega:
“...Lennuväe põhiülesanne on aidata kaasa maavägede lahinguoperatsioonidele...”
Hävituslennuvägi ei olnud (täpsemalt ei oleks pidanud olema, sest näiteks Luftwaffe piloodid sattusid tihti jahihasarti oma põhiülesannete kahjuks) mingiks erandiks üldisest reeglist. Hävituslennuväe kvaliteeti ei mõõdetud mitte tähekeste või ristiässade arvuga edukate ”jahimeeste” keredel, vaid sellega, kuivõrd suutis ta tagada oma pommitajate ning ründelennukite kaotusteta lahingulennud ning kuidas kaitsta oma vägesid vastaste õhulöökide eest.
Toome siinkohal kinnituseks sõnaohtra tsitaadi G.V. Zimini monograafiast “Lahingunäidetel põhinev taktika”. Raamatu autor –marssal, Nõukogude Liidu Kangelane, käsutas sõja ajal hävituslennuväe polku, nii et seda , millest kirjutas, tunneb hästi. Hävituslennuväe ülesanded formuleeris ta järgnevalt.
“...- kaitsta lahinguväljal olevaid vägesid ja lähemas rindetagalas asuvaid objekte löökide eest õhust
- kindlustada teiste õhujõudude liikide tegevust
- takistada vastasel õhuluure läbiviimist
- teostada õhuluuret
- võidelda vaenlase õhudessandiga
- hävitada maapealseid sihtmärke

...Suure Isamaasõja aastatel oli VÄGEDE KATMINE (siin ja edaspidi on teksti rõhutus autoripoolne) lahinguväljal ja tagalas hävituslennuväe jaoks üheks tähtsaimaks ülesandeks. Selle täitmiseks sooritasid rindehävitajad 47,4% KÕIGIST VÄLJALENDUDEST, mis sõja ajal sooritati....Sõja algperioodi operatsioonide kindlustamine tagati valdavalt hävitajate pideva õhus patrulleerimisega...
Vaenlase õhujõududega võitlemiseks “vaba jahi” vormis tegid õhujõud sõja jooksul 31 300 väljalendu, mis moodustab 5,7 % kõigist katmiseks sooritatud väljalendudest ( 2,7 % väljalendude üldarvust).

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 24 Dets, 2007 4:22 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
44

...TEISTE ÕHUJÕUDUDE LIIKIDE LAHINGUTEGEVUSE KINDLUSTAMINE oli samuti hävitajate tähtis ülesanne, mis hõlmas 37,1 % kõikidest sõja ajal sooritatud lahingulendudest. ..ehkki saatetegevus sundis hävitajad passiivsele vastase rünnaku ootele ning tõi endaga kaasa kõrgendatud kulutused, oli see meetod seoses tema lihtsuse ja kindlusega peamiseks kuni sõja lõpuni...
Suuremalt jaolt kaasati hävitajad MAAMÄRKIDE RÜNDAMISELE teiste ülesannete täitmise kõrvalt. Samal ajal on sõja praktikast palju näiteid, kus selline tegevus toimus varakult määratud sihtmärkide pihta...või objektide pihta, mis avastati hävitajate lennul nagu raudteeešelonid, autokolonnid jne. Hävitajate poolt pommide kasutamine ründelennukite ja pommitajate saatmisel võimendas lööke vaenlase elavjõu ja tehnika pihta, aga rünnakutel saksa õhutõrjeseadmetele vähendas nende tegevuse effektiivsust ning vähendas meie õhujõudude kaotusi ...pidades “vaba jahti” vaenlase territooriumi kohal õhumärkide puudumise korral valisid hävitajad sihtmärgiks maapealsed objektid, ešelonid, autod, soomusrongid, vägede ja tehnika koondumiskohad sildade läheduses...”
Toome nüüd veel ühe autoriteetse spetsialisti arvamuse, kes lõpetas sõja Generalissimuse auastmes. Nagu on ette nähtud kõrgemale ülemjuhatajale, väljendas sm. Stalin oma arvamust käskkirjades. Esitame siinkohal väljavõtted kahest 1942 aasta käskkirjast ning ehkki see viib meid veidi välja antud raamatu ajaraamidest, on need käskkirjad olulised just sellepärast, et näitavad aasta jooksul saadud kogemusi.

KÄSKKIRI NR.0489 17. JUUNIST 1942 A
“...meie hävitajad lähevad vaenlase lõksu, nad seotakse lahinguga vaenlase hävitajate poolt ning sellega võimaldatakse vaenlase pommitajatel takistamatult heita pomme meie vägede või teiste kallaletungi objektide pihta. Lendurid, polgukomandörid, diviisikomandörid, rinnete õhujõudude ja õhuarmeede komandörid ei mõista, et meie hävitajate peamine ning põhiline ülesanne on esmajoones hävitada vaenulikke pommitajaid, mitte anda neile võimalust heita oma pommikoorem meie vägedele, meie kaitseobjektidele. Tuleb lõppude-lõpuks mõista, et hävitades veanlase pommitajaid, vähendavad meie hävitajad veanlase lennuväe löögijõudu ning toovad talle suurimat materiaalset kahju...
KÄSIN:
1.lugeda meie hävitajate peamiseks ülesandeks vaenlasega kohtudes esmajoones pommitajate hävitamist...
2.Hävituslendurite töö tasustamiseks kehtestada 20. juunist sel aastal järgmised määrad:
- iga allatulistatud pommitaja eest välja maksta 2000 rubla
- iga allatulistatud transportlennuki eest välja maksta 1500 rubla
- iga allatulistatud hävitaja eest välja maksta 1000 rubla
Nõukogude Liidu Kangelase nimetusele esitada sellised lendurid, kes on õhulahingus alla tulistanud kümme vaenlase hävitajat või viis pommitajat...”

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 27 Dets, 2007 11:22 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
45

KÄSKKIRI NR. 0496 18. JUUNIST 1942. A.

“Sõja kogemus näitab, et meie hävitajad võivad lahinguväljal ja vägede lähemas tagalas 20–30 km eesliinist tegutseda põhiülesande täitmise käigus edukalt ka päevaste kergete pommitajate rollis. Pärast pommide heitmist täidavad hävitajad oma põhilist ülesannet kattes oma vägesid ning hävitades vaenlase lennuväge. Hävitajate rakendamine päevaste pommitajatena suurendab meie lennuväe löögijõudu.
Tuleb arvestada, et sakslased ja inglased kasutavad hävitajaid päevaste pommitajatena.
Pommihoidjad (kaks igal lennukil) pole meie lennukitele paigaldatud juhuslikult ning mitte ka lennukite kaunistamiseks, vaid selleks, et ka neid lennukeid kasutada vaenlasele päevaste pommilöökide andmiseks, tema elavjõu ja tehnika hävitamiseks...
KÄSIN:
1.Lennukeid LaGG-3, I-153, I-16 ning vägedesse saabuvaid pommihoidjatega JAK-1 ning JAK-7 kasutada tingimata pommitusülesannete lahendamiseks päeval lahinguväljal ja tagalas sügavusega 20–30 km eesliinist
2. Lahingulendude eest preemiate väljaandmisel lugeda kaht pommidega sooritatud lahingulendu kolme tavalise lennuna.”

Näitlikuks illustratsiooniks hävitajate töö ja jahi vaheliseks suhteks on pöördumatute kaotuste struktuur nõukogude hävituslennuväes. Jättes kõrvale 41 ja 45 aasta kui ebatüüpilised, saame järgmise pildi:
- 1942 aastal kaotati 7000 masinat, neist lahingulised kaotused olid 4,4 tuhat ehk 63 protsenti.
- 1943 aastal kaotati 11 700 masinat, neist lahingulised kaotused 5,6 tuhat ehk 48 protsenti.
Siinkohal tuleb arvestada seda, et kaotused õhulahingutes moodustavad ainult väikese osa kaotustest. Konkreetselt 44. aasta “uuetüübiliste” hävitajate kaotuste struktuur (st arvestamata tuhandeid pidevalt maha kantavaid vanematüübilisi relvastusest välja minevaid hävitajaid) näeb välja selline:
- 876 lennukit alla tulistatud õhulahingutes, õhutõrjesuurtükkide poolt või hävitatud maapinnal
- 1979 lennukit kaotatud avariides ja katastroofides
- 2556 lennukit jäid lahinguülesandelt tagasi tulemata (ilma põhjust näitamata)
- 2619 lennukit kanti maha kulumise tõttu
Nagu näha on peamiseks lennukite kaotamise põhjuseks kõige tavalisem kulumine, eelkõige motoressursi ammendumine. Millised ilusad numbrid ka ei seisaks tehniliste andmete tabelites, lahingutingimustes forsseeritud režiimil kasutades ei kestnud ükski mootor (kaasa arvatud “Allisonid”, mis seisid “kobradel” ning “Kittyhawkidel”) üle 50-100 lennutunni. Teiseks põhjuseks lennukite kaotusel oli avariilisus. See ei puuduta ainult hävitajaid, vaid lennuväge üldiselt. Avariilisus kasvas vältimatult ja mitmekordselt sõjaaja tingimustes, kus lennata tuli erinevalt rahuajast igasugustes meteotingimustes, kiirustades ja ebakvaliteetselt teostatud lennueelse ettevalmistusega, startides ja maandudes poolpurustatud lennuväljadelt .
Milliseid järeldusi siis saab teha ülaltoodud juba esmapilgul mõistetavatest teesidest. Esiteks, kogu nõukogudeaja kehtinud lähenemine, mille kohaselt suur osa nõukogude hävitajatest kuulutati olematuks ainult selle pärast, et nad olid “vananenud”, on absurdne. Isegi juhul, kui nende TTA oleksid olnud saksa hävitajate omadest tunduvalt nõrgemad (kas see tegelikult ka nii oli,vaatleme pisut allpool) ei tähenda see, et nende võimalused täita hävituslennuväele antud ülesandeid oleks olnud võrdsed nullile. Mitte midagi sellist. Pommitajate saatmine, maapealsete märkide ründamine, luuretegevus, vaenlase suurtükiväe korrekteerimislennukite segamine ei nõudnud üldsegi mitte hävitajatelt rekordkiirusi. Enamgi veel, kõiki neid operatsioone teostati kiirusel, mis olid jõukohased ka kõige aeglasematele masinatele nagu näiteks “kajakas” I-153.
Teiseks, mitte nii väga silmatorkavaks järelduseks on, et Teise Maailmasõja algetapil ei saanud mitte mingisugune, ka kõige kõrgem kvaliteet tavalise kvantiteedi vastu. Ka kõige uuem, kaasaegseim hävitaja, mille kabiinis istub superäss, suudab sooritada päevas 2-3 lahingulendu (mis silmas pidades mitte üksikuid tipp-päevi, vaid päevast-päeva toimuvat lahingutegevust on inimese füüsiliste võimete piir) ning kindlustada maavägede katmist kolmel-neljal tunnil.
Kogu ülejäänud aja (aga Venemaal kestab päevavalgus suvel 16 ja rohkemgi tundi) võivad aga ka kõige vananenumad pommitajad jõuda sihtmärkide kohale ning pommitada segamatult nagu õppepolügoonil. Samal ajal võivad viis keskmise ettevalmistusega lendurit vägagi keskmiste TTA-ga lennukitel tagada pideva patrullimise õhus koidikust loojanguni ning vähemalt tunduval määral alandada vaenlase pommitajate tegevuse täpsust ja effektiivsust.
Kahjuks ei suuda autor tuua siinkohal mingeidki täpseid andmeid, mis kirjeldaksid “täpsuse ja effektiivsuse alanemist” pommitaja piloodil, keda ründab “vananenud” I-153, puistates pommitaja kabiini üle 120-ne 7,62 mm kuuliga sekundis. Jääb üle ainult toetuda tervele mõistusele ning tuletada meelde "palgi paradoksi", mille järgi mööda maas lamavat palki on suuteline kõndima enamus, ent kui see palk üheksanda korruse kõrguseni tõsta, siis ei suuda pea keegi seda ületada hoolimata sellest, et palgi jämedus pole millimeetritki vähenenud.
Seesama reegel (põhimõttelisest võimatusest Teise Maailmasõja algul asendada kvantiteeti kvaliteediga) kehtib ka teise hävituslennuväe põhiülesande kohta, nimelt pommitajate saatmise kohta. Kujutame ette situatsiooni, mil viis vaenlase keskpärast hävitajat ründab pommitajate gruppi, mida katab üksainus superlennuk ühe superässaga kabiinis, kes on vabalt suuteline toime tulema iga piloodiga neist viiest. Kuna aga õhulahing (mida raamatutes nimetatakse välkkiireteks või silmapilkseteks) areneb nii ajas kui ka kauguses ning parimatel tolleaegsetel hävitajatel kulus täisviraaži sooritamiseks 20 sekundit aega ja 500 meetrit ruumi, siis selle 20 sekundi jooksul jõudis tagasihoidliku kursikiirusega 360 km/h lendav pommitaja eemalduda õhulahingu kohast ligi 2 kilomeetri kaugusele.
(Peatuda õhus ja oodata, kuni hävitajad omavahel jagelevad, on võimatu). Veel paar viraaži ning kaitstavad pommitajad sulavad suitsukarva taevasse ning muutuvad kergeks saagiks teistele hävitajatele. Nii jääb täitmata lahinguülesanne pommitajate kaitsmise osas ning suure tõenäosusega ei saa ka pommitajad oma lahinguülesannet täita. Ning see, et sealjuures suureneb superässa isiklik skoor veel paari punkti võrra, on tähtis ainult “lenda ja tulista” mängudes. Ja sedagi sellistes mängudes, milles laskemoona kogus pole piiratud. Reaalsuses oli 41 aasta jaoks uusima Me-109 F lahingukomplektiga võimalik vahetpidamata tulistada 50 sekundit kuulipildujatest ning 11 sekundit kahuritest. Ning kuigi saksa jahilendurite memuaaridest on võimalik leida jahimehejutte nii viie kui ka kümne allatulistatud lennuki kohta ühel väljalennul, siis elu ja surma kohta sõjataevas on sellel ainult väga kaudne suhe.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 27 Dets, 2007 22:41 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Juun, 2005 0:55
Postitusi: 1577
Igati huvitav lugemine ja üsnagi korralik tõlge.

Aga ühe terminoloogilise märkuse siiski teeks. Pikeerivatest pommitajatest rääkides kasutab tõlkija nende lennukite pikeerimist aeglustavate pidurite kirjeldamiseks järgmiseid sõnu: õhupidurid, pidurdusvõrk, pidurdusklapid jne.

Nõukogude-aegsest kirjandusest on mulle meelde jäänud termin, mis minu arust on ka täna igati sobiv, suupärane ja terminoloogiliselt parim - pikeepidurid. St pidurid, mis pidurdavad pikeerimist. Mis sest, et need pidurid meenutavad tõesti pigem resti või võrku.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 28 Dets, 2007 16:45 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
Parandus arvesse võetud, tänud.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 28 Dets, 2007 17:13 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
46

Loodetavasti on tähelepanelik lugeja juba pööranud tähelepanu väljendile “Teise Maailmasõja algetapil”. Teaduslik-tehniline progress teeb piiri kvantiteedi ja kvaliteedi vahel vägagi tinglikuks ja hapraks. Kaasaegse hävitaja tulejuhtimissüsteem lubab näiteks üheaegselt avastada ja saata kümmet vaenlase lennukit ning suunata märgile 4–6 õhk-õhk tüüpi raketti. Teisest küljest võib seesama teaduslik–tehniline progress, kuid sedapuhku elektroonilise segamise vallas muuta ülalkirjeldatud imelennuki kasutuks mänguasjaks. Kuid neljakümnendatel, mil kõik õhulahingus tehti nii otseses kui ka ülekantud mõttes “käsitsi” ning kõikide lahingulennukite parameetrid lähenesid kolbmootoritega hävitajate võimaluste piirile, oli mõningase võimaliku kvalitatiivse üleolekuga võimatu korvata suurt kvantitatiivset allajäämist.
Muide, ei tasu unusteda ka seda, et ka seesama “kogus” on väga keerukas kategooria. Väga ja väga suurel määral määratakse see õhujõudude kasutamise taktikaga. Võib omada meeletut kogust lennukeid lennuväljadel ning sealjuures jääda pidevalt alla vaenlase lennukite arvulisusele õhulahingutes. Lahendame selle paradoksi hävituslennuväe maapealsete vägede katmise näitel.
Sõjaaastatel viidi maapealsete vägede katmist põhiliselt läbi õhus patrulleerimise teel. Nagu kirjutab G.V.Zimin “... moodustasid patrull-lennud üle 90 % kõigist väljalendudest, mis sooritati maavägede katmiseks...”. Samal ajal ”... sooritati lennuväljal valmisolekus olevate hävitajate poolt ründamiseks kogu sõja vältel 21 064 väljalendu, mis on 4 % kõikidest katteks sooritatud väljalendudest. Ehk siis teostada maavägede katet lennuväljadel valmisolekus olevate hävitajate abil, säästes sealjuures kütust, motoressurssi ning lendavkoosseisu närve oli tehniliselt täiesti võimalik. Eksisteerisid raadiolokaatorid, mis suutsid vaenlase tihedaid lennukigruppe avastada 100–150 km kauguselt, oli raadioside ning lõpuks ei võtnud “valmisolekus Nr 1” olevate hävitajate õhkutõusminegi mitmeid minuteid. Sel viisil oligi üles ehitatud eriti tähtsate objektide õhukaitse. Nimelt nii, tänu varajaste radarhoiatussüsteemide massilisele ja pidevale rakendamisele suutsid inglased (omades küllaltki väikesearvulist hävituslennuväge) seista vastu ja võita grandiooset “õhulahingut Britannia pärast”. Organiseerida midagi sarnast pidevalt liikuval tuhandekilomeetrisel saksa-nõukogude rindel, kus hommikust õhtuni pidevalt ilmuvad ja kaovad tuhanded lennukid, oli ilmselt suht võimatu. Sellistes tingimustes sõltus väga palju mitte formaalsest lennukite arvust, vaid ka hävituslennuväe baseerumise skeemist. Toome siinkohal näiteks veel ühe Stalini käskkirja.

KÄSKKIRI NR.0171 NELJANDAST MÄRTSIST 1942. A.
“...viimase paari kuu jooksul ilmuvad meie hävitajad, mis on lennanud välja vägede katteks, lahinguvälja kohale kõigest 10–15 minutiks. Selle asemel, et avada sellise korralageduse tagamaid, on rinnete ja õhujõudude juhtkond asunud kaebama nagu oleks meie hävitajatel liiga väike tegevusraadius, mille tõttu hävitajad ei suuda katta pealetungivaid vägesid.
Millised on siis tegelikud põhjused, mille pärast meie hävitajad suudavad nii lühikest aega viibida lahinguväljal?
Üheks peamiseks põhjuseks on see, et meie hävituslennuvägi paikneb lennuväljadel, mis on rindejoonest 100 ja enama kilomeetri kaugusel, näiteks Volhovi- ja Looderinde, millega kunstlikult vähendatakse hävitajate lahinguvälja kohal viibimise aega.
Teiseks põhjuseks on see, et paljud lendurid, omamata selleks vähimatki põhjust, lendavad kogu trassil maksimaalkiirusele lähedastel kiirustel, mis samuti vähendab lennukaugust ning lennuki õhus viibimise aega.
Eespool toodud põhjused lükkavad ümber kogu loba nagu omaks meie hävitajad ebapiisavat lennukaugust. Selline loba toob ainult kahju. Kinnitada, et meie lennukitel on väike lennukaugus ning lennukestvus, võivad ainult meie lennukeid ja lennundustehnikat mittetundvad inimesed:

KÄSIN:
1.Asuda viivitamatult rajama ja varustama lennuvälju eesliinist kaugusel 20–30 km ning mitte mingil juhul kaugemal kui 50 km eesliinist ning kuni 20. märtsini ümber paigutada kogu rinnete ja armeede hävituslennuvägi nendele lennuväljadele.
2.Keelata lenduritel vajaduseta lennata maksimaalkiirusele lähedastel kiirustel ning 15. märtsiks 1942 saavutada, et vägede katteks välja lennanud hävitajad asuksid vägede kohal õhus: JAK-1 vähemalt 1 tund ja 45 minutit, viie paagiga LaGG-3 vähemalt 1 tund ja 15 minutit ning kolme paagiga LaGG-3 vähemalt 45 minutit...”
Väärib märkimist, et tegu ei olnud kaugeltki esimese käskkirjaga, mis nõudis hävitajate ümberbaseerumist rindelähedastele lennuväljadele. Juba 8. augustil 1941 andis Läänerinde õhujõudude juhataja polkovnik N.F. Naumenko alluvatele korralduse selle kohta, et:
“...Õhujõudude lennukid tegutsevad oma baaslennuväljadelt, mis asuvad 80-100 km eesliinist, mis märgatavalt pikendab aega ülesande kättesaamise ja sihtmärgi ründamise vahel, vähendab lennuväe, eriti hävitajate, tegevusraadiust, kellel lahinguvälja kohal oleku aeg väheneb 15–20 minutini. Selline väike ajalõik ei võimalda katta ei maavägesid, ei pommitajaid ega luurelennukeid...Alates 28.07.1941 vastavalt minu käskkirjale olid 47. segalennuväe diviis, 43. hävituslennuväe diviis ning Zotov koostööks vägedega viidud üle lahingutegevuse läbiviimiseks lennuväljadele, mis asusid 30-40 kilomeetri kaugusel eesliinist (mis on ikkagi liiga kaugel) ...Tuleb märkida, et vastane koostöös oma maavägedega teostab lende vahetult eesliini ligiduses asuvatelt lennuväljadelt...”
Jah,vaenlane tõepoolest ei suutnud veel lugeda tänapäevaste vene ajaloolaste raamatuid, kus halisetakse, et maksimaalselt rindejoonele lähendatud lennuvägi on hukkumisele määratud ning tõi oma lennuväljad maksimaalselt rindejoonele ligi. Nii oli saksa suurim hävitajate eskaader JG-51, mida tollal käsutas üks Saksamaa parimatest ässadest V.Mölders, alustamas lahingutegevust Sedlitzi ja Starovesi lennuväljadelt, mis asusid 30–40 km kaugusel riigipiirist. Nende naabruses, Bjalo-Podlskas, 30 km kaugusel piirist, paiknes pikeerivate pommitajate eskadrill StG-77. Juba 24. juuni hommikul paiknesid Möldersi hävitajad ümber Terespoli lennuväljale, mis asus Bresti lähistel. 30. juunil, kattes Berezina ja Dnepri ületuskohti, startisid saksa hävitajad juba Bobruiskist. Kolmandal juulil alustas üks JG-51 eskadrill ümberbaseerumist Bõhhovi linna lähistele Dnepri äärde paarisaja meetri kaugusele rindejoonest (kuivõrd 41 aastal Valgevenes selline joon eksisteeris). Kolmekordne Nõukogude Liidu kangelane I.N.Kožedub kirjutab meenutades oma lahinguid Kurski kaarel:
“...Vaenlase aerodroomid olid nii lähedal rindejoonele, et lennates lahinguvälja kohal nägime tolmupilvi, mida tõstsid üles vaenlase startivad lennukid...”

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Viimati muutis Lemet, 28 Dets, 2007 18:59, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 28 Dets, 2007 17:21 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
47

Allakriipsutades hävituslennuväe poolt täidetavate ülesannete mitmekesisust, (maavägede katmine, pommitajate ning ründelennukite kaitse, luure, maa- ning meremärkide ründamine), ei tohiks me kalduda teise äärmusesse ning unustada esmajärgulise tähtsusega ülesannet -vaenlase lennukite hävitamist. Rangelt võttes on just õhus ülevõimu saavutamine peamiseks teeks nii maavägede katmiseks kui ka oma ründelennuväe kaitsmiseks. Omakorda on vaenlase lennukite õhus hävitamine samaaegselt vaenuliku lennuväe baseerumislennuväljade hävitamise ning pommitajate löökidega sügaval tagalas asuvate infrastruktuuri objektide pihta peamiseks abinõuks õhus ülevõimu saavutamiseks. Vaenlase lennukite õhus hävitamine (õhulahing) võib toimuda nii muude eelpool näidatud ülesannete täitmise käigus kui ka omaette sihikindla tegevuse tulemusena nii “varitsusest” kui ka “vaba jahti” kasutades.
Seoses sellega tsiteerime veel üht lõiku G.V.Zimini ulatuslikust monograafiast :
“...Vaenlase lennukite ründamist “varitsusest” kasutati peamiselt ründamaks vaenlase luurajaid ning suurtükitule korrekteerijaid. Varitsusse eraldati väike kogus lennukeid (kas paar või lüli), mis asetsesid eesliini vahetus läheduses (8–15 km eesliinist) ning lendasid välja rünnakule visuaalselt. Vaenlase luurajate varitsusest ründamine sai eriti laialdaseks 43. aasta kevad-suvel enne lahinguid Kurski kaarel. Kasutades sellist tegusemisskeemi, tulistasid ainuüksi 27. HLP lendurid alla 10. maist kuni 5. juunini alla 23 fašistlikku luurajat...”
“...Vaba jahti peeti paarides või üksikult vaenlase poolt hõivatud territooriumi kohal. Seda meetodit kasutati võitluseks väikeste lennukigruppidega, eriti nende stardi, kogunemise ning lahingukorda rivistumise ajal...Punaarmee õhujõudude ülemjuhataja direktiiv 14. septembrist 1942 aastast nõudis:
“...”Jahi-hävitajate” grupid tuleb luua iga HLD juurde, nendega tuleb läbi töötada taktika...”jahimehed" tuleb välja valida vabatahtlike seast...”vaba jaht” eristub kõrge efektiivsusega suhteliselt väikeste jõu ja vahendite kulu juures. “Jahimeeste” massiline tegevus demoraliseerib tuntaval määral saksa-fašistlikke lendureid ning piiravab tuntavalt nende tegevust...”
Sellest hoolimata, vaatamata nende kõrgele effektiivsusele (kui selle all silmas pidada allatulistatud lennukite arvu) hõlmas “vaba jaht” (nagu eelpool märgitud) üldisest väljalendude arvust vaid 2,7 protsenti. Autori arvates on see näitaja positiivse poole pealt, näidates, et nõukogude hävituslennuväge kasutati õigeseti. “Õigesti” tähendab määrustikukohaselt, kindlustamaks kõikide väeliikide edu. Sellele vastukaaluks lubas Luftwaffe (suures osas tänu saksa lennuväe eesotsas seisvale Göringule, kes oli kolmanda riigi üks juhtfiguure ja kuulutati 1939 aastal ametlikult Hitleri järeltulijaks) endale alatihti “kardinali kaardiväe" rolli, kelle jaoks kõigile kohustuslik määrustik ei kehtinud.
Seletame eespool toodud väidet ühe iseloomuliku näitega. Nõukogude 43. aastast pärit “Õhulahingu pidamise juhend” nõudis täiesti ühemõtteliselt “...välja selgitada vaenlase grupi komandör ning püüda esmajoones seda hävitada...” Selline prioriteetide järjstamine on äärmiselt arusaadav. Komandörist sõltub kogu vaenlaste lennukigrupi eesmärgikindlus ja tegevuse ladusus, teda hävitades on võimalik takistada terve grupi ülesannete täitmist. See oli eriti tähtis pommitajate grupiga võideldes, kes ilma juhtlennukita olid sageli võimetud sihtmärki leidma ning pommilööki andma. Ning lõpuks, komandöriks oli sageli kõige kogenum ja oskuslikum lendur ning teda alla tulistades oli võimalik tekitada tuntavat kahju. Kuid vaenlane mõistab seda kõike suurepäraselt ning püüab komandöri igati kaitsta. Sel kombel, täites “Juhendi” nõudeid, sidusid nõukogude lendurid end lahinguga, milles teenida uut tähekest kerele oli vähetõenäoline, lennuki ja sellega koos ka elu kaotamine aga märksa tõenäolisem.
Sellessamas juhendis kirjeldati saksa hävitajate taktikat järgnevalt:
“...vangisattunud saksa lendurite korduvatel kinnitustel on õhulahingu taktika üles ehitatud üksikute lennukite ründamisele. Selleks viiakse esimene rünnak ja sellele järgnev õhulahing läbi eesmärgiga purustada meie lahingurivi või eraldada üksikud lennukid, et siis nende pihta koondada oma pardarelvade tuli”.
Tuntud saksa hävituslenduri E.Hartmanni kirjanduslikus biograafias pajatab see “heledapäine rüütel” ilma mingi häbita oma õhulahingu pidamise maneeridest (huvitav, miks ta oleks pidanud häbi tundma, täpselt samasugust stiili harrastas ka Pokrõškin.Lemet)
“...Hinnake, kas teie vastaseks on mahajäänud või kogenematu piloot. Sellise piloodi võib õhus alati ära tunda. Tunduvalt kasulikum on alla tulistada üks lennuk, kui siduda end kasutusse 20-minutilisse “karuselli” midagi saavutamata.”
Võiks ju mitte pöörata suurt tähelepanu ühe, olgugi kõige edukama vaenlase hävituslenduri memuaaridele, kui mitte suur hulk sõja läbinud lendurite mälestusi ei kinnitaks, et saksa lendurid jahtisid süstemaatiliselt uustulnukaid, kes olid grupist maha jäänud, või lahingus viga saanud lennukeid. Standartseks võib lugeda situatsiooni, mil saksa hävitajad jälgisid kõrvalt “Illide” rünnakut jalaväe positsioonidele ning ootasid kannatlikult, mil õhutõrjetulest vigastatud ründelennuk püüdis väljuda lahingust, et see siis alla tulistada. Jah, muidugi oli see “kasulik” üksikute lendurite isiklike võitude arvu järsuks kasvuks (Hartmanil endal oli, nagu teada, 352 õhuvõitu), kuid hävituslennuväe põhiülesannete täitmisega oli see vastuolus.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 28 Dets, 2007 21:59 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
48
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk08.pdf

Kaheksas peatükk
Võimalikuse piirid

Eelnevas peatükis arendasime pikalt ja pidevalt mõtet, et omaette võetuna pole rinde hävituslennuväe peamiseks ega kaugeltki ainsaks ülesandeks vaenlase lennukite hävitamine. Selles peatükis keskendame kogu tähelepanu sellele, kuidas toimub õhulahing, milline on tema efektiivsus arvulises mõõtmes, kuidas efektiivsus sõltub taktikast ning lahinguvõtetest, lenduri individuaalsetest omadustest, lennuki TTA-st. Vaatenurga muutus peaks olema arusaadav, kogu see lennundus-tehniline “kirjaoskamatuse likvideerimise kursus” on siin ainult selleks, et lugeja hakkaks mõistma peamist meie raamatus. Peamine aga on see: kuhu, kuidas ja miks kadus nõukogude lennuvägi neljakümne esimese aasta suvel? Või vähemalt lennuväe see osa, mis polud hävitatud 22. juuni hommikul löögiga “rahulikult magavatel lennuväljadel”.
Võib-olla tulistasid saksa superässad paari esimese sõjakuu jooksul alla kõik 10 000 “lootusetult vananenud” nõukogude lennukit. Nimelt sellega seoses ongi vaja välja selgitada, millised on lendur-hävitaja arvuliste võimete piirid, millised polgu ja millised terve lennuväediviisi võimalused.

Alustame parematest. Parimatest. Kaksteist kõige väljapaistvamat nõukogude hävituslendurit. Aleljuhin, Vorožeikin, Glinka, Gulajev, Jevstignejev, Klubov, Kožedub, Koldunov, Retškalov, Skomorohov, Pokrõškin, Šestakov, kokku kaksteist kahe- ja kolmekordset Nõukugude Liidu kangelast. Lendurid “Jumala armust”, kelle maksimaalse lahingulise effektiivsuse tõstmiseks töötasid terved allüksused.
Selle suurepärase tosina lahingunäitajad on järgmised:
-sooritatud 5359 lahingulendu
-peetud 1499 õhulahingut
-isiklikult ja grupis alla tulistatud 669 vaenlase lennukit
Tehes selle informatsiooni laiale publikule lihtsamalt mõistetavaks, võime öelda, et kaheksast väljalennust kahel toimuvad õhulahingud, milles ühes tulistatakse alla üks lennuk. Kordame veelkord, et tegu on parimatest parimatega, kuid isegi nende puhul on seitse lendu kaheksast tulutud.
Meie liitlastel on näitajad veelgi madalamad. Suurbritannia ja USA õhujõududes tulistasid ainult 19 pilooti alla kolmkümmend ja rohkem lennukit, kusjuures sinna hulka arvestatakse ka grupivõidud ning võidud Kaug-Idas. Aga nõukogude õhujõududes oli selliseid lendureid üheksakümmend üks (kusjuures veel mitte ühelegi ajaloolasele pole tulnud pähe nimetada hävitajat “Spitfire”, “Tempest” või “Mustang” lootusetult vananenud lennukiks, mis ei kannata välja mingit võrdlust hävitajatega “JAK”). Tõsi küll, Kuninglike Õhujõudude parimal ässal, Lõuna–Aafrika juurtega Marmaduke Pattlel ei õnnestunudki sõdida nendel suurepärastel lennukitel, oma 50 õhuvõitu üheksa kuu jooksul saavutas ta lennates tõepoolest vananenud kahepinnalisel lennukil “Gladiator” ning seejärel “Hurricanel”. Resultatiivsuselt teine inglane D.Johnson sooritas 515 lahingulendu ning tulistas alla 41 saksa lennukit. S.t. ühe vaenlase allatulistamiseks oli vaja 13 lahingulendu.
Saksa ässade avaldatud andmed näevad välja täiesti fenomenaalsed. Kümme Luftwaffe parimat pilooti tulistasid alla 2553 vaenlase lennukit. Neist kahe parima, Hartmanni ja Bakhorni, saavutused ületasid kolmesaja lennuki piiri, vastavalt siis 352 ja 301 lennukit. 231 saksa pilooti tulistas alla kuuskümmend ja rohkem lennukit, nõukogude õhujõududes oli selliseid vaid kolm, Kožedub, Pokrõškin ja Retškalov, liitlaste õhujõududes mitte ainustki. Kui nüüd valida välja Luftwaffe kümme parimat pilooti, kelle kohta on teada nii võitude kui ka lahingulendude arv, saame järgmised arvud. Igaüks tulistas alla keskmiselt 250 vaenlase lennukit keskmiselt 860 lahingulennuga. Teiste sõnadega, seitsme väljalennu peale tuleb kaks õhuvõitu. Tuletame meelde, et nõukogude ässadel oli see number üks kaheksale.
Loomulikult on selline määratu resultatiivsuse vahe Luftwaffe pilootide soorituses võrreldes teistega ammugi tuliste sõnalahingute tallermaaks. Nende arvude usaldusväärsusest (või mitteusaldusväärsuse astmest) on kirjutatud sadu artikleid ja raamatuid. Nii on näiteks mitmeid kordi avaldatud arvamust, et Idarindel (aga just seal kogusidki saksa hävituslendurid oma fantastilised skoorid) polnud võitude ülemärkimine mitte ainult karistatav, vaid otse vastupidi, kiiduväärne. Selle arvamuse kinnituseks tuuakse ka küllaltki usaldusväärseid argumente, psühholoogilistest (alates 43. aastast läksid sakslaste asjad rinnetel järjest nigelamalt, nii tuligi pidevalt taganevate vägede võitlusmoraali tõstmiseks pajatada jahimehejutte olematutest õhuvõitudest) kuni sügavalt praktilisteni (Wehrmacht taganes pidevalt, väidetavalt allatulistatud ründelennukid ja neid katvad hävitajad kukkusid – või ei kukkunud - nõukogude territooriumile, kindlaid tõendeid maavägede ettekannete näol Luftwaffe juhtkonnal polnud ega saanudki olla). Märgitakse ka väga huvitavaid detaile. Näiteks JG-52 eskadrilli lahingutegevuse žurnaalis on 202-st Hartmani poolt alla tulistatud lennukist märgitud lennuki tüüp ainult üheteistkümnel, mis sakslaste korraarmastust silmas pidades on imelik, liiatigi peaks lenduräss, tulistades mõnesajalt, aga sageli ka mõnekümnelt meetrilt vaenlase lennuki pihta, ära tundma selle tüübi.
Kriitika peab olema õiglane. Ka läänes kasvasid saksa hävituslendurite skoorid. Küll palju aeglasemalt, aga ka seal olid need suured, võrreldamatult suuremad kui nende vastastel. Niisiis, 12 saksa jahilendurit, kes saavutasid suurema osa oma võitudest sõdides Läänerindel inglise-ameerika pilootidega, sooritasid kokkuvõttes 5944 ning saavutasid 1486 õhuvõitu, keskmiselt 124 võitu igaüks. Mis annab kaks õhuvõitu kaheksa lahingulennu kohta - vaid veidi vähem, kui nende Idarindel sõdinud kolleegidel...
Teeme esimesed kokkuvõtted. Loomulikult on kõik ülaltoodud arvud väga väikese usaldusväärsusega...
Täpset võitude arvu, mis saavutatud parimate lendurässade poolt, ei õnnestu enam kunagi teada saada. Olemasolevad arvud on kahtlemata liialdustega. Parimate võitlejate saavutuste propaganda on sõjaväe propaganda lahutamatu osa, kus tõde ei pruugi prevaleerida. Seetõttu võivad lahingulise effektiivsuse näitajad, mis justkui oleks parimate lendur-ässade poolt saavutatud, demonstreerida meile vaid “võimalikuse piiri”, mida ületada on võimatu.See tähendab, et lookesed lasteraamatutest stiilis “startis, tulistas alla, maandus, veelkord startis, tulistas alla paari” ei oma reaalse õhusõjaga mingit sidet. Isegi parimatel tuleb ühe allatulistatud vastase kohta 4-8 või rohkemgi lahingulendu. Või teiste sõnadega, absoluutne enamus väljalendudest (aga seitse on kaheksast 87,5 protsenti) ei toonud mingit edu allatulistatud lennukite näol ja seda parimatel lenduritel, kes väljaspool igasugust kahtlust otsisid ise kohtumist vaenlasega, otsisid lahingut ja omasid suurt kogemust selle võitmiseks.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 29 Dets, 2007 14:33 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
49

Üheks saksa ässade ebatavaliselt kõrge (võrreldes liitlaste) efektiivsuse koostisosaks oli see, et neil lihtsalt oli, keda alla tulistada. Hiljemalt 1942 aastast võitlesid Luftwaffe piloodid kõikidel rinnetel arvulises ülekaalus oleva vastasega. See järeldus kehtib eriti Idarinde kohta, kus Wehrmachti vastu tegutses tohutu nõukogude ründelennuvägi, mis oli üles ehitatud põhimõttel “Arvuliselt suurem, hinnalt odavam”. Sõjaaastatel lasti ainuüksi “Ille” välja ligi 36 000 ning nad ei seisnud mitte laoplatsidel tagalas. Saksa hävitajate koguarv ei ületanud viimastel sõja-aastatel 450 – 500 lennukit. Sihtmärkide puudust neile ei olnud, kusjuures nende sihtmärkide juhise taga istusid pahatihti kuuekuulise “kiirettevalmistusega" piloodid.
Ning ka Läänerindel ei olnud Luftwaffe pilootidel probleeme sihtmärkide küllusega. Kui 43. aasta kevadel läksid liitlased üle Saksamaa masiivsele pommitamisele, jälgisid nad kõrvalekaldumatult kõigi aegade ja rahvaste peamist operatiivplaneerimise reeglit – õigel ajal õiges kohas jõudude kontsentreerimist. Ühes laines osales tuhat ja rohkem pommitajat mitmesaja hävitaja saatel. Ning kui suur osa noortest Luftwaffe lenduritest hukkus juba esimestel lendudel kümne kuni kahekümnekordse ülekaalu tõttu, siis vähesed ässad oma tohutu kogemuse ning ebatavalise meisterlikusega suurendasid pidevalt oma arvet.
Lääneliitlastel olid asjad täpselt vastupidi. Saksa pommitajad sõja teisel poolel eriti Briti saari ei külastanud. Kui 6. juunil algas operatsioon “Overlord”, toetas liitlasvägede dessanti Normandias tohutu lennuväegrupeering, kindlustades ligi kuuekordse ülekaalu. Kujunes täiesti absurdne olukord. Vaatamata täielikule ülevõimule õhus, vaatamata lennukite kaotuste suhtele 7:1, sooritasid liitlaste lennukid ühe alla tulistatud lennuki kohta 58 lahinglendu (tegelikult veelgi rohkem, sest osa 3,5 tuhandest saksa lennukist, mis hävitati kolme kuu jooksul peale “D”-päeva, tulistati alla õhutõrjesuurtükkide poolt, aga osa pommitati puruks lennuväljadel). Kolm tuhat inglise ja ameerika hävitajat, mis täitsid Põhja-Prantsusmaa taevast, ei suutnud leida endale rünnakuobjekti. Mis puutub hävitajaid, mis saatsid “lendavaid kindlusi”, siis olid need seotud oma “hoolealuste” külge, piiratud manöövris ning ei saanud kasvatada isiklike võitude arvet ootamatult väljailmuvate vaenulike hävitajate arvelt.
Lõpetades arutlust Luftwaffe jahilendurite erakordselt kõrge resultatiivsuse üle, tuleb pöörata tähelepanu ka sellele, et nad ka lendasid erakordselt palju. Hartmanni arvel on 1425 lahingulendu, Barkhornil 1104. Kolmkümmend saksa lendurit sooritasid sõja ajal igaüks seitsesada ja rohkem väljalendu. Liitlaste hävituslennuväes ei olnud sellist väljalendude arvu kellelgi ning ainult viis nõukogude lendurit (Ahmet-Han Sultan, A.Aleljuhin, A.Pokrõškin, N. Skomorohov ja L.Šestakov) omavad igaüks kuussada või rohkem lahingulendu.
Veel üks tähtis järeldus seisneb selles, et resultatiivsus on vähemasti parimate lendurite puhul väga nõrgalt seotud lennukitega, millel lendavad nad ise ja ka nende vastased. Võib kägisemiseni vaielda , mis siis oli kõvem, kas “messer” või “spit”. Soovijad seda vaidlust kuulata võivad siseneda mõnda rohkearvulistest lennundusteemalistest foorumitest. Kuid ei saa kahelda selles, et kui ka mõningane erinevus lennukite TTA-s esines, ei olnud see siiski 5–10 kordne. Järelikult pole vahe lennukites põhjuseks, miks parimad saksa ässad tulistasid alla inglasi sadade kaupa ja parimad inglise ässad sakslasi alla kümnete kaupa.

Sama ilmekas on ka näide “sisemise” (ühe riigi õhujõudude) lennukite konkurentsi kohta. Inglise “Hurricane” jäi TTA põhjal kahtlemata alla legendaarsele “Spitfirele”. Süvenemata tehnilistesse üksikasjadesse (see ootab meid eespool), märgime vaid üht lihtsat ja ümberlükkamatut fakti - “Spitfire”, mida pidevalt moderniseeriti, seisis relvastuses sõja lõpuni, samal ajal kui “Hurricane” oli juba 42. aasta alguseks kõikjalt hävituslennuväe eskadrillide relvastusest maha võetud ning leidis edaspidi kasutamist kui ründelennuk ja kergpommitaja. Kas väljendus vahe TTA-s ka lennukite resultatiivsuses? Üheksateistkümnest Kuninglike Õhujõudude ässast, kes tulistasid alla “õhulahingus Britannia pärast” kümme või enam saksa lennukit, lendas 9 “Hurricanel” ning 9 “Spitfirel”. Üks lenduritest, Bob Dow jõudis lennata mõlemal. Viieteistkümnest eskadrillist, mis saavutasid 30 ja enam võitu, olid kaheksa relvastatud “Spitfire” tüüpi hävitajatega ning seitse “Hurricane”-ga. Ning lõpuks, üldvõitudega oli esikohal “Hurricane” 638 õhuvõitu vrs 511 “Spitfire” kontol. Nagu näha, oli meisterlikule ja osavale lendurile nii see kui ka teine lennukitüüp piisavalt hea, et lennata ja võita.
Edasi lähme parimatest parimate tulemuste arutamiselt õhusõja reatööliste tulemuste juurde. Millised olid nende saavutused? Kas nende isiklikud tulemused on mingilgi moel võrreldavad ässade tulemuste loeteluga?
“Sõja kogemus annab meile võimaluse ka selliseid järeldusi teha. Igas polgus oli keskmiselt viis, maksimaalselt seitse lendurit, kes tulistasid õhulahingutes alla tunduvalt rohkem vastaseid kui nende polgukaaslased. Nende arvele tuli keskmiselt ligi pool polgu õhuvõitudest” (G. Zimin )
Hävituslennuväe polgu (HLP) koosseis nõukogude õhujõududes muutus kolm korda. Päris sõja algul oli see 64 lendurit, neljakümne esimese aasta augustis, pärast esimeste sõjanädalate suuri kaotusi, vähendati polgu koosseisu “juhtimise mugavdamiseks” kahekümne lendurini, seejärel aga neljakümne teise aasta sügisel mindi üle kolmest eskadrillist ning 32 lendurist ja lennukist koosnevale süsteemile, mis omakorda asendati 43. aasta suvel 40 lennukilise polgu koosseisuga, milline säilis sõja lõpuni. Sel juhul tulistasid 5-7 lendurit polgus alla sama palju lennukeid kui ülejäänud 25-35 lendurit.
Illustratsiooniks ülaltoodule tasub tuua ühe kõige kuulsama HLP lahingustatistika numbrid. Juttu tuleb nõukogude õhujõudude koosseisus sõdinud vabatahtlike prantsuse lenduritega komplekteeritud HLP “Normandia”, (polku peeti “Vaba Prantsusmaa” relvajõudude osaks, lenduritel lubati kanda prantsuse vormi ja ordeneid, kirjatöö käis prantsuse keeles). Kahe sõja-aasta jooksul (43. aasta kevadest kuni 45. aasta maini) võttis lahingutegevusest osa 98 lendurit. Üle poole nendest ei tulistanud alla ühtegi lennukit, see-eest 17 lenduri peale tuli 200 õhuvõitu ehk siis 73 % kõigist õhuvõitudest, 273-st allatulistatud lennukist. Neli parimat, kes said Nõukogude Liidu Kangelasteks, sooritasid 559 lahinglendu ja tulistasid alla 62 lennukit, mis moodustab pea neljandiku kõigist võitudest.
Pea-aegu samasugune oli vahe ka liitlaste parimate ning reapilootide tulemustes. Ameerika lennuväeosadest, mis paiknesid Suurbritannias, organiseeriti 8. õhuarmee. Sõja-aastate keskel läbis selles teenistuse ligi 5000 hävituslendurit. Nendest 2900 ehk 58 % ei tulistanud alla ühtki lennukit, 261 pilooti ehk 5,2 % saavutas viis või rohkem õhuvõitu, ning ainult 57 inimest ehk 1,1 % hävitas 10 või rohkem vaenlase lennukit. Lühidalt ja selgelt - ässade hulka sattus ainult üks lendur sajast. Kaheksanda armee näide pole küll kõige parem, sest selle väekoondise lendurid tegelesid põhiliselt raskete pommitajate saatmisega ning sellise tegevuse juures kasvavad võidunumbrid küllaltki aeglaselt. Inglise hävitajad pidasid aastatel 39-40 mitmekülgsemat sõda, kuid ka nende proportsioonid olid sarnased nõukogude õhujõududele: “Igas eskadrillis õnnestus ainult kahel piloodil osutuda liidriteks ning kirjutada enda arvele ligi pooled kogu eskadrilli võitudest “ (M.Spike) RAF- i eskadrill oli minimaalselt 12 lendurit (statuudi järgi oleks pidanud olema rohkem) Kaks kaheteistkümnest vastab suhtele 5–7 neljakümnest nõukogude HLP-s.
Ning jällegi komistame küsimusele omavahelistest seostest (või õigemini seoste puudumisest) lennuki TTA ja hävituslenduri resultatiivsuse osas. Nii parimad ässad kui ka need 58 %, kes ühtegi lennukit alla ei tulistanud, lendasid absoluutselt ühesugustel lennukitel. Absoluutselt. Rahuaja tingimustes sõidavad bossid “Mersudega”, mis isegi väljaspoolt sarnanevad vähe nende autodega, millega lihtinimesed ringi liiguvad. Lennunduses midagi sellist ei ole. “Karistamatult” ei tohi seeriamasinale mutrikestki külge keerata, muutmata sealjuures tsentreeringut, aerodünaamikat, vastupidavust, jäikust ja muid vähetuntud, kuid äärmiselt olulisi näitajaid. Seetõttu mingeid spetsiaalseid lennukeid eriliste mootorite või täiendava relvastusega masinaid ässadele keegi ei tootnud. Lendasid nad kõige tavalisematel seeriamasinatel, ning neile osutusid need piisavalt headeks, et tulistada alla vaenlase hävitajaid kümnete ja sadade kaupa...
“Parim hävituslennuk – see on lennuk, mille kabiinis istub parim piloot” See on tõde ajast aega ning kehtib isegi meie päevil, raadiolokaatorite, IR andurite, ballistiliste arvutite, isesuunavate rakettide ja muude imeasjade ajastul.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 29 Dets, 2007 19:13 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
50

Seda enam õigeks osutub see 20. sajandi neljakümnendatel aastatel. Võtmeteguriks oli kogemus, õhulahingu tegelik tundmine. Ning kui tänapäeval on seda kogemust vähesel määral võimalik saada trenažööridel, mis imiteerivad ülekoormust, laskmist, virtuaalvastase käitumist ning muud, siis Teise Maailmasõja aegadel otsustas kogemuse olemasolu või selle puudumine praktiliselt kõik. Kuid selleks, et omandada see kogemus, tuli mingil moel esimestel lahingulendudel ellu jääda. Suuremal osal noortest lenduritest see ei õnnestunud ning nad täiendasid vahetpidamata nende 58 % ridu, kel nii ei õnnestunudki saavutada ühtegi õhuvõitu. ”...üksus kaotas küllaltki lühikese aja jooksul 80 lendurit, kellest 60 ei õnnestunudki ühtegi vene lennukit alla tulistada...” (M.Spike.) Kuidas ja miks tekkis selline statistiliselt tühine hulk lendureid (üks sajast), kes said ässadeks, pole selge. Igal juhul ei anna parimate lendur-ässade biograafia uurimine sellele vastust.
Mõned, nagu näiteks A. Pokrõškin, demonstreerisid juba esimestel lendudel piloteerimismeisterlikust, lennuintuitsiooni, täpset tulistamisoskust. Teised, vastupidi, alustasid äärmiselt nõrgalt. Nii näiteks teise koha omanik ülemaailmses loetelus Barkhorn ei saanud esimese 119 lahingulennu jooksul ühtki võitu ning oli ise alla tulistatud kahel korral. Parimale nõukogude ässale I.N. Kožedubile oleks esimene lahingulend jäänud pea-aegu viimaseks, teda vigastasid saksa hävitajad ning kabelimatsu tahtsid anda omad õhutõrjesuurtükid. Järgneva kolme kuu jooksul ei suutnud ta alla tulistada ühtki vaenlast. Kuidas see ka polnud, kuid kui isiklik omapära või lihtsalt vedamine lubasid ellu jääda esimestes kokkupõrgetes ning omandada õhulahingu kogemusi, siis edaspidi kulges protsess “positiivse tagasisidega”. Iga uue väljalennuga kasvas meisterlikkus, võitude arv, usk oma jõusse, mis kokkuvõttes lubas ellu jääda ka järgmisel lahinglennul, mis jällegi lisas kogemust.
Protsessi tipus asusidki Luftwaffe ässad, kellel oli üle tuhande lahingulennu ning sadu allatulistatud vastaseid.
Nüüd lähme kõige tähtsama juurde. Üksikute lendurite resultatiivsuse arutamiselt läheme üle hävituslennuväe näitajatele “makrotasemel”- eskadrill, HLP, HLD. Kahjuks ootavad meid siin suured võimalused ekslikeks järeldusteks, mille põhjuseks on suured liialdused vaenlase kaotuste suuruses. Kui võitude individuaalses arvestuses on veel mingid pidurdavad faktorid nagu inimese tagasihoidlikus, häbitunne ja viisakus, siis rinnete ja armeede mastaabis kokkuvõtted vastaste kaotustest tehakse niivõrd kõrgetes sfäärides, kus igasugune jutt viisakusest loetakse täiesti vastuvõtmatuks. Illustreerime öeldut paari konkreetse näitega.
Nõukogude-Jaapani konflikti Halhin-Goli järvel saatsid pingelised ja massilised õhulahingud. Kolmekümne üheksanda aasta sügisel asus konflikti piirkonnas kokku ligi 850 lahingulennukit. Õhulahingute mastaapsuse üle võib otsustada G.K. Žukovi sõnade põhjal, kes vestluses K.Simonoviga märkis, et nii pingelisi õhulahinguid kui Halhin Golis ei näinud ta terve Suure Isamaasõja kestel. Poolte kaotused olid samuti suured, 10. juulil 1940, s.t. pea aasta pärast sündmusi ilmusid “Izvestijas” Punaarmee Kindralstaabi andmed poolte kaotuste kohta. Kinnitati, et Jaapan olla kaotanud 660 lennukit, NSVL aga 143 lennukit. Jaapani agentuur “Domei Tsusin” teatas omakorda viidetega Jaapani armee staabi trükiosakonnale 1340 lahingutes hävitatud nõukogude lennukist, millele lisandus veel 30 maapinnal hävitatut. Sel kombel ulatusid mõlema poole kaotuste kokkuvõtted ligi kahe tuhande lennukini algselt eksisteerinud tuhandest lennukist. Reaalsed jaapani lennukite kaotused olid kõigest 164, millest lahingulised oli 90 masinat.
Grandioossete heitluste käigus Kurski kaarel kandsid kõik väeliigid, ka lennuvägi nende hulgas, raskeid kaotusi. Loomulikult tundus juhtkonnale vajalik kuulutada, et vaenlane kandis veelgi raskemaid kaotusi. Selle tulemusena rändavadki raamatust raamatusse fantastilised lood nõukogude õhujõudude edust. Seitsmenda juuli hommikul olla Obojanski suunal hävitatud esimese ründelennuväe korpuse poolt üle 200 saksa tanki ja iseliikuva suurtüki. Ning seda kõike, pange tähele, ainult 79 IL-2 lahingulennu tulemusena. Teiste kokkuvõtete järgi olla saksa SS tankidiviis “Totenkopf” kaotanud õhulöökide tulemusena 270 ühikut soomustehnikat (tanke, iseliikuvaid suurtükke ning soomustransportööre). Tõsi küll, üldse loetleti selles väeüksuses Kurski lahingu eelõhtul 130 tanki. Kui eelpool mainitu oleks kasvõi 50 % tõde olnud, oleks kuulsas Prohhorovka tankilahingus sakslaste poolel sõdinud vaid viirastustankid...
Jagub ka saksa lennuväele. “...Perioodil viiendast juulist kuni kahekümne kolmanda augustini kaotas Luftwaffe 3700 lahingulennukit. Isegi kui pidada seda arvu mõnevõrra ülehinnatuks...” – kirjutab täiesti tänapäevane uurija. Proovime välja selgitada, mida võiks tähndada “mõnevõrra ülehinnatud”. Saksa sõjaväearhiivide andmeil olid pöördumatud kaotused kogu Idarindel (aga see pole mitte ainult Kurski kaar, vaid ka tuhanded kilomeetreid pikk rinne Põhja-Kaukaasiast kuni Baltikumini) kõigil põhjustel juulis ja augustis vastavalt 558 ja 472 lennukit. (W. Murray”Luftwaffe strategy for Defeat.”,George Allen& Unwin, London, 1985) Kokku seega 1030 lennukit. Ühest küljest tuleb siit maha arvata kaotused avariide läbi, mis sõja-aja tingimustes moodustasid 20–30 % üldistest kaotustest.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 30 Dets, 2007 12:57 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
51

Teisest küljest tuleks lisada vigastatud masinate arv, millised nõukogude hävituslendurid puhta südamega lisasid allatulistatute hulka. Nagu teada töötas sakslaste heaks “kogu alistatud Euroopa”, kuid töötas kuidagi nigelalt. Ja ei osanud “kogu Euroopa” vähemasti Rumeenia, Jugoslaavia ja Albaania näol üldsegi lennukeid valmistada. Ning selle tõttu ei kippunud sakslased ribadeks lastud masinaid maha kirjutama, vaid taastasid neid viimse võimaluseni. Saksa statistika näitab, et selliste lahingus vigastatud lennukite protsent püsib üllatava visadusega 65–70 % juures pöördumatutest vigastustest.
Kõigi nende aritmeetiliste harjutuste tulemusena jõuame järeldusele et nõukogude õhujõudude saavutused olid täielikus kooskõlas ajastu vaimuga kolmega korrutatud.
Summeerides saksa Luftwaffe igakuiseid kaotusi Idarindel 1943 aastal, saame arvu 3934 kaotust, mis on sakslaste poolt tunnistatud. Teiselt poolt väidavad nõukogude allikad saksa kaotusteks 21 tuhat lennukit, nendest 12,6 tuhat õhulahingutes. Nojah...
Loomulikult polnud ka kõigi teiste osalenud poolte tunnistused põrmugi usaldusväärsemad. Esimesel pealetungi päeval läänerindel 10. mail 1940 aastal teatas saksa Wehrmachti juhtkond 423 hävitatud vaenlase lennukist, hinnates omi kaotusi sealjuures 26 lennukiga. Tegelikult kaotasid sakslased sel päeval 304 masinat, millest 157 olid transportlennukid JU-52. See oli saksa lennuväe must päev ja suurim ühepäevane kaotus. Prantsuse lennuvägi kaotas 20 lennukit alla tulistatuna ning veel 40 vigastatuna.
Saksa hävitajate eskaader JG-52 märkis kogu sõja aja jooksul enda arvele tagasihoidlikult 10 000 allatulistatud nõukogude lennukit. Hoolimata sellest et nõukogude arhiivide järgi ulatus kogu allatulistatud lennukite arv 43,1 tuhande lennukini. Kui ainilt JG-52 arvele tuleb veerand kõigist hävitatud lennukitest, siis mida tegid ülejäänud 5-6 Idarindel sõdinud hävitajate eskaadrit, mida lasid seniitväelased, mida tulistasid alla pommitajate laskurid? Piisavalt realistlik hinnang hävituslennuväe effektiivsusele sai toimuda alles peale sõja ja sellele järgnenud “külma sõja” lõppu, mil sai võimalikuks vastandada ühe poole andmed väljalendudest teise poole andmetega kaotustest. Näiteks sooritas tänapäevastel andmetel Prantsusmaa hävituslennuvägi 10. maist kuni juuni lõpuni 1940 ligi 10 000 väljalenndu, tulistades nende käigus alla 684 vaenlase lennukit – keskmiselt üks lennuk 15 lahingulennu kohta. See on erakordselt kõrge näitaja, kui arvestada, et jutt käib mitte avaldatud, vaid vaenlase poolt kinnitatud õhuvõitudest. Märkimisväärselt pinevateks olid lahingud Dunkerque taevas. 27. maist 2. juunini 40 sooritasid RAF- i piloodid, kaitstes Briti Ekspeditsioonikorpuse allesjäänud vägede evakueerumist, 1764 lahingulendu. Sakslased tunnistasid igasugustel põhjustel 92 masina kaotust. Võttes mittelahinguliste kaotuste arvuks niivõrd lühikese aja jooksul 15 % üldkaotustest, saame 23 lahingulendu ühe allatulistatud lennuki kohta. Luftwaffe hävitajad sooritasid sama aja jooksul 2000 väljalendu, mille peale inglased tunnistasid 106 lennuki kaotust. Korrates eelpool sooritatud tehet, saame 22 väljalendu ühe lennuki allatulistamiseks,
“Õhulahingus Britannia pärast” nelja esimese nädala jooksul (5 august – 2 september) sooritasid Luftwaffe lennukid 12 450 lahingulendu ning tulistasid alla 344 inglise lennukit (36 lendu ühe õhuvõidu kohta). Kõige pingelisemad lahingud käisid 25. augustist kuni 7. septembrini. Saksa hävitajad sooritasid sel ajavahemikul 8750 väljalendu ning saavutasid 285 õhuvõitu (31 lendu ühe võidu kohta).
19.augustil 1942 aastal sooritas inglise lennuvägi massiivse rünnaku Dieppe sadamalinnale. Faktiliselt oli tegu täismõõdus eksperimendiga, mille käigus liitlaste ülemjuhatus soovis veenduda praktikas õhuruumis ülemvõimu kehtestamise võimalikkuses tulevase maavägede dessandi tingimustes Normandias. Operatsioonist võttis osa 59 hävitajate eskadrilli, mis sooritasid 2050 lendu. Pingeliste lahingute käigus tulistati alla 48 saksa lennukit, mis teeb resultatiivsuseks 1 : 43. Saksa juhtkond omas seal kõigest kahte hävitajate eskaadrit 206 korras hävitajaga. Selliste jõududega sooritati 800 väljalendu (keskmiselt neli lendu piloodile päevas) ning tulistati alla 70 lennukit. Suhe siis 1 : 11. Selline rekordiline tulemus saavutati eespool jutuks olnud “sihtmärkide küllusega”.
Dunkerque ja Dieppe olid näiteks võitlusest ülemvõimu pärast õhus, tipp-pingest. Neil päevil varjutasid taevast La Manche kohal sõna otseses mõttes lennukite pilved. Seepärast pole ka midagi imelikku selles, et hävitajate tegevuse resultatiivsus oli nendes heitlustes tunduvalt kõrgem kui paljude kuude keskmine nõukogude hävitajatel, mis pidid täitma paljusid muid ülesandeid ning omasid palju vähem selgeid päevi.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 30 Dets, 2007 13:38 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
52
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk09.pdf
Üheksas peatükk.
Leida ja hävitada

Rangelt võttes on järgmised kaks peatükki liigsed. Kõigest eelpool kirjutatust peaks olema selgunud lihtne tõde - soovi, oskuste ning taibuka juhtkonna olemasolul võib hävituslennuvägi täita oma ülesandeid suvalistel lennukitel. Seda ainult kahe täpsustusega, neid suvalisi peab olema vähemalt sama palju kui on vaenlase lennukeid ning nende TTA-d peavad olema ligikaudu ühest klassist. Ongi kõik nõudmised, mida esitada tehnikale.
Teisest küljest kasvõi ühe eelpool mainitud komponendi puudumisel ei päästa mingid tehnikaimed lüüasaamisest. Selle kohta võib ajaloost leida piisavalt näiteid...piisab, kui võrrelda nõukogude armee ja modžahheedide tehnilist taset...või USA armee ja Vietnami kommunistlike partisanide oma.
Aga autor peab austama oma lugejat. Ning lugeja ootab (ning isegi nõuab) selle asjaolu sügavat ja igakülgset arutelu, et F seeria Me-109 tõusuvõime maapinna lähedal kasvas võrreldes eelneva “E” modifikatsiooniga 17,4 m/s kuni 19 m/s.
Lugeja on veendunud, et see vertikaalkiiruse kasv 1,6 m/s võrra muutis meie I-16 lõplikult vananenuks, mitte millekski kõlbavaks vanarauaks. Ärgem kurvastagem lugejat. Ruttame lõpuks võrdlema ka hävitajate TTA-d. Kusjuures teeme seda täiesti tõsiselt. Ilma jutumärkideta.

1.Avastamine
Niisiis, millest algab õhulahing? Täiesti õige, vaenlase avastamisest. Ning teha seda õhus pole üldsegi nii lihtne kui arvutis “lenda ja tulista” mängudes. Taevas on suur, aga lennuk – väike. Selgel päiksepaistelisel päeval läbipaistvas õhus näeb viiekilomeetrisel distantsil hävitaja I-16 välja nagu kaugeimast toanurgast vaadatud kärbes aknaklaasil. Aga udus, suitsuvines või suuremalt kauguselt ei ole teda üldse näha. Seepärast oligi kuni maapealsete ja pardalokaatorite ilmumiseni lennukite kohtumine õhus pigem harvaks erandiks kui reegliks. Ning meie parimatel ässadel tuli üks õhuvõit kaheksa väljalennu peale. Kuid kuna esimest ülesannet – vaenlase avastamist – täitmata pole võimalik minna ülejäänud etappide juurde, peaks esimesena tehnilises iseloomustuses kirjeldama nähtavust hävitaja kabiinist.
Selle omaduse võrdlev analüüs kõigi Teise Maailmasõja algperioodi hävitajate juures toob meid lihtsale järeldusele - kõigil on see võrdselt nigel. Raadiolokaatoreid ei olnud kellelgi, ei “lootusetult vananenud” I-16-l ega ka uusimal Me-109F-l.
Piloodikabiin oli uputatud keresse ning kabiinikatte ülemine serv läks sujuvalt üle gargrotiks (ülemine ovaalne pind lennuki kere sabaosas). Selline ehitus oli omamoodi ratsionaalne, kuna kindlustas minimaalse aerodünaamilise takistuse ning tagas kere suure paindetugevuse. Kuid selle kõige tulemuseks oli nullnähtavus tahasuunda ning sellest, et teda rünnatakse tagumisest poolsfäärist, sai piloot teada alles (kui sai) nähes piki kabiini kulgevaid kuulipildujavalangu jälgi.
Pilt
Veidi parem oli vaade taha vaid “Spitfirel”: kabiinikuplil oli väike kumer kühmuke piloodi pea kohal, aga selle kohale oli õhuvoolu paigutatud väike voolundiga tahavaatepeegel. Tunduvalt parandada nähtavust oli võimalik vaid gargroti ”maha lõigates”, mis omakorda nõudis kere tugevdamist, see tähendab lennuki raskemaks muutmist. Nimelt seda tegid inglise, ameerika ja nõukogude konstruktorid.
Pilt
Viimased “Jakkide”, “Spitfirede”, “Mustangide” modifikatsioonid eristusid madalate gargotidega ning täiesti avatud tahavaatega. 1941-1943 aastast relvastusse võetud uutel hävitajatel (saksa “Focke-Wulf 190”, inglise “Tempest”, ameeriklaste “Thunderbolt” ) olid juba algusest peale projekteeritud “kõrgete” piloodikabiini kuplitega. Ning kuigi inimese pea ei anna pöörduma 360 kraadi, siis koos tahavaatepeeglite paigaldamisega andis uus paigutus tunduvalt paremad võimalused avastamaks rünnakuid tagumisest poolsfäärist.
Ainukeseks erandiks üldisest reeglist oli Me-109. Selle hävitaja kümne tootmisaasta jooksul (1935-1945) ei tehtud ehituses mingeid muudatusi ning halb nähtavus tahasuunas jäigi selle lennumasina üheks põhipuuduseks. “...täiesti põhjendatult loetakse seda lennukit kõige “pimedamaks” kõigi hävitajate hulgas...” – nii kõlas otsus Me-109 kohta nõukogude lennuväe “Õhulahingute pidamise juhises”

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 30 Dets, 2007 13:48 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17292
53

Parem polnud lugu selleaegsetel hävitajatel ka nähtavusega ette ja alla. Esiklaasi ees asus kas pikk ja kitsas vedelikjahutusega või tunduvalt lühem, aga sellevõrra laiem õhkjahutusega mootor. Kabiini all ning sellest lennusuunas veidi eespool asus tiib, mis pea-aegu täiesti sulges vaate alla. See oli ninas asuva mootoriga lennuki ehituses põhimõtteliselt mittevälditav puudus. Asi on selles, et tiiva asukoht on rangelt määratud lennuki raskuskeskme suhtes. Mootor kui kõige raskem detail nihutas raskuskeset ettepoole.Selle järgi roomas ette ka lennuki tiib. Ainuke lennuk, millel oli parem nähtavus kui konkurentidel, oli ameerika “Aeracobra”. Nagu teada, oli sel masinal unikaalne ehitus, kus mootor oli paigutatud piloodi selja taha ning propeller pandi pöörlema pika võlli abil, mis kulges piloodikabiini alt läbi. Kuid see lennuk sõja algperioodis ei osalenud ning tema väärtusi (aga neid oli palju) me siinkohal lahkama ei hakka.
Ilmselt just halb nähtavus Teise Maailmasõja hävitajatel oligi põhjuseks, miks paradoksaalsel kombel osutusid mitmel korral alla tulistatuteks lendurid, kes olid saavutanud uskumatus koguses õhuvõite. Kõigi aegade parimad Hartmann ja Barkhorn olid alla tulistatud vastavalt neli ja üheksa korda, E. Rudorffer ja G. Bahr, seitsmes ja kaheksas kõige resultatiivsemate hulgast 222 ja 220 võiduga osutusid allatulistatuteks kumbki kaheksateistkümnel korral. Statistika on teatavasti suurte numbrite teadus. Läheme siis üksikjuhtumitelt üle üldisele pildile. Sajast Luftwaffe ässast, kes tulistasid alla 352 kuni 102 lennukit, elas sõja lõpuni kõigest 55 inimest. 45 lenduri biograafia lõpeb sõnadega “langes” või “teadmata kadunud”. Kes siis suutis võita neid superässasid? Avamata ühtegi teatmeteost, võime öelda, et seda tegid valdavalt lendurid väga väikese “tähekeste” arvuga kerel. Lihtsalt teisi polnud. Ei nõukogude ega liitlaste hulgas polnud lendureid, kelle isiklike võitude arv oleks olnud 220 või “kasvõi” 120. Kõiki eelpool mainitud, aga ka sadu teisi tulistasid alla keskmise või isegi madala kvalifikatsiooniga lendurid.
See on imelik. Nõustuge, et ka kogu maailma algajate poksijate hulgast ei leidu ühtegi, kes oleks suuteline minema ringi ja nokauteerima M. Tysonit. Sama küsimuse võib aga formuleerida teisiti. Kas on olemas meetodit, mille abil suudaks ka kõige kogenematum ja nõrgem poksija nokauteerida Tysonit? Selline meetod on olemas. Tuleb vaid pimedas nurgataguses peale passida ning pika roikaga vastu pead äsada. Tõepoolest, tavaelus nimetatakse sellist meetodit kriminaalkuriteoks, kuid sõjas on sellel üles ehitatud kõige effektiivsem ja lihtsam õhulahingu pidamise viis.
“...Minu taktikaks oli ootamatus. Tõusta kõrgemale ja kui võimalik, siis läheneda päikse poolt...Üheksakümmend protsenti minu rünnakutest olid ootamatud, eesmärgiga ajada vastane segadusse.Kui mul õnnestus edu saavutada, siis lahkusin kiirelt ning pärast väikest vaheaega asusin jälle olukorda jälgima...See piloot, kes näeb vastast esimesena, on juba poolenisti võitja...
Kui oled tulistanud, pöördu viivitamatult kõrvale ja välju lahingust. Ükskõik, kas tabasid või mitte, mõtle vaid sellele, kuidas oma kondid koristada...” – nii kirjeldab oma taktikat E. Hartmann. Mitte mingeid õhuakrobaatika imesid. Esimesena märkas, esimesena ründas ning kohe väljus lahingust. (pea sõna-sõnalt Pokrõškini kuulus valem “Kõrgus, kiirus, manööver, tuli”. Lemet)
“Esimesena avastada vastast, kiirelt läheneda ning ootamatult rünnata, tulistades pikkade valangutega väikeste rakursside alt.” – need on saksa lendurässa Möldersi soovitused, kirjutatuna Luftwaffe lendurite instruktsiooni, mis koostati Hispaania kodusõja järeldustele tuginedes. Nagu teada oli Mölders ise saanud 41 aasta suveks Saksamaa parimaks hävituslenduriks, omades 115 allatulistatud lennukit, kõiki kolmandas riigis olemasolevaid autasusid ning hävituslennuväe peainspektori kohta.
“Reeglina ei võistelnud ma vastase lenduritega manööverdamises. Tegin vaid ühe pöörde ümbruse vaatlemiseks, sedagi harva...Kõige rohkem meeldis mulle rünnata ülevalt, võimalikult hoogsalt ning seejärel peale vaenlase tulistamist, sooritasin pöörde kõrvale ja üles...”. Ameeriklane D. Mayer käsutas “Mustangide” eskadrilli, tulistas isiklikult alla 23 lennukit, sõdis seejärel Koras ning lõpetas oma karjääri kindral-leitnandi auastmes.
“Lahingu kestel püüdis vaenlane rünnata meie lennikeid ootamatult. Kõigis õhulahingutes ründasid nende hävitajad suure kiirusega tagantpoolt kuni 15 kraadise nurga alt ning avasid tule 100–150 meetriselt distantsilt. Pärast rünnakut pöördusid nad kõrvale ning asusid rünnaku kordamiseks soodsale positsioonile. Ebasoodsa jõudude suhte korral vältisid vaenlase hävitajad lahingut, suundusid kõrgust kogudes päikese suunas ning jäid ootama soodsat juhust rünnakuks. Kui sellist momenti ei saabunud, hävitajad lahkusid." ( G. Zimin. “ Lahingunäidetel taktika”)
“Hävitajate aruannetest on näha, et ligi 80 % rünnatavatest ei märka ründajat või märkab teda alles siis, kui ründaja on saavutanud juba kõik eelised...Kestvad mänööverdavad õhulahingud olid pigem eranditeks reeglist...Üle kahekümne sekundi kulutatud aeg ühele vastasele tõotas ründajale suure tõenäolsusega sattuda ise rünnakuobjektiks...” ( Mike Spick “Luftwaffe ässad”)
Realiseerida sellise taktika eeliseid ning - mis pole vähem tähtis – mitte sattuda ise ootamatu tagantrünnaku ohvriks sai vaid “kollektiivse tööga” - ratsionaalsete lahingukordade ning põhjalikult läbitöötatud vastastikuse tegevusega grupis. Vaenlase avastamine baseerus (või oleks pidanud baseeruma) laialdasel õhuvaatluspostide võrgul, vaenlase lennuväljade luurel, nõudes pidevat ja püsivat raadiosidet maapealsete komandopunktidega ja tihedat koostööd maavägedega. Sellise koostöö olemasolul ei olnud pahatihti vaja vaenlast otsidagi, ta lendas ise tankide läbimurde rajoonidesse, pontoonsildade asukohta, vägede väljalaadimist teostavate raudteesõlmede peale... Olid välja töötatud ka spetsiaalsed taktikalised võtted, mis võimaldasid grupilennul vaenlast avastada. Ühte neist nimetati eri maades erinevalt, kas “käärideks” või “kangruteks”, kuid sisu oli sama. Lennukid (kas kõik või ainult osa ) lendavad mitte sirget mööda, vaid lainekujulist kõverat pidi, kohtuvatel-lõikuvatel kurssidel, jälgides sealjuures olukorda teineteise sabas. Loomulikult on see vaid üks paljudest taktikalistest võtetest, mis võimaldasid kontrolli õhuruumi üle. Vajalik oli arvestada ka pilvisust kui ka päikese suunda, ning isegi üksikute lendurite individuaalset nägemist.
“...Asudes võrdsetes tingimustes, näeb 10–12-st lendurist esimesena vaenlast vaid üks, harva kaks või kolm lendurit. Kusjuures kinnitavad nad seda omadust pidevalt, avastades vaenlase lennukeid esimesena igal väljalennul. Polgu peale oli selliseid lendureid 5-8. Need lendurid olid arvel eskadrilli-, polgu- ja diviisikomandöri juures, neile anti selline koht, kus nad said maksimaalse tähelepanu pöörata vaenlase otsimisele ning nende kaitseks määrati omaette lennukid...” (G. Zimin)

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Viimati muutis Lemet, 13 Jaan, 2008 14:21, muudetud 2 korda kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 198 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8 ... 14  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt