Postitatud: 30 Dets, 2007 13:17
54
2.Relvastus.
Õhulahing algab vaenlase avastamisega, lõpeb aga täpse ja effektiivse tulistamisega. See on kogu protsessi lõpp-punkt. Ning kogu protsess – otsing, avastamine, lähenemine, keerukad kõrgema pilotaaži figuurid, manööverdamine tule avamiseks optimaalsele kursile – kaotab kogu praktilise mõtte, kui relvastus ei võimalda hävitada vaenlase lennukit. Ning kui otsingu, avastamise ning manöövri sooritamise käigus võib veel tehnika puudusi kompenseerida taktikaga, siis tule võimsust pole asendada millegagi. Tõsi, kolmekümnendatel oli käigus teooria, et ühte pommitajat peab üheaegselt ründama kolm hävitajat, (lähtudes sellest oli minimaalseks taktikaliseks üksuseks “kolmik”), kuid juba esimeste relvastatud konfliktide (Hispaania, Hiina, Halhin-Gol) praktika näitas, et tulistada üheaegselt ühe märgi pihta kolm hävitajat lihtsalt ei suuda. Nad kas põrkuvad õhus kokku või peavad tulistama suurte nurkade alt suure ennetuse ja vastavalt väikse tabamistõenäolsusega.
Optimaalse relvastusskeemi otsimine hävitajale kestis kuni sõja alguseni, kusjuures vaidlus suurtükkide ja kuulipildujate pooldajate vahel jäigi lahendamata. Püüame lühidalt kirjeldada probleemi ja neljakümnendate alguseks kujunenud lahendusteid.
Lennuk liigub väga kiiresti. Selle poolest erinebki ta kõikidest teistest sihtmärkidest, mille pihta inimkond on tulistanud algul vibudest ja ambudest, seejärel musketitest, vintpüssidest ja kuulipildujatest. Tüüpiline Teise Maailmasõja algusaegade pommitaja oli 15 meetrit pikk, ning lendas kursikiirusel 360 km/h. See tähendab, et oma pikkusega võrdse vahemaa ületas ta 0,15 sekundiga. Ning seda tegi aeglane pommitaja kursikiirusel. Hävitaja kerepikkusega 8 meetrit ja lennukiirusega 150 m/s lendas oma pikkuse läbi 0,05 sekundi jooksul. Nüüd võrdleme neid numbreid hariliku tulirelva laskekiirusega. Kalašnikovi automaat võib teoreetiliselt tulistada kümme lasku sekundis. Või üks lask sekundi kümnendiku jooksul. Sellise laskekiiruse juures tulistades tulistades täpselt risti lennuki liikumissuunaga satub hävitajasse kõige rohkem üks kuul, pommitajasse kaks. Kuid kaks vintpüssikaliibriga kuuli pommitajasse on sama, mis haavel elevandile. Muidugi, erilise õnne (või ebaõnne, see sõltub juba sellest, kummalt poolt vaadata) puhul piisab ka ühest pilooti tabanud kuulist lennuki ja meeskonna hävitamiseks. Teisalt näitas praktika, et “õhulahingus Britannia pärast” pöördusid edukalt baasi tagasi pommitajad “Dornier” ja “Heinkel”, mis olid saanud ligi kakssada kuulitabamust.
Ülalantud tingimustes pole arvestatud, et kuul lendab sihtmärgini küll kiirelt, aga siiski mitte silmapilkselt. Nagu allpool näeme, mahub kahurite ja kuulipildujate mürskude ja kuulide algkiirus vahemikku 550–900 m/s. See on see kiirus, millega mürsk lendab välja rauast. Lennata ainult inertsi tõttu kiirusel, mis kaks kuni kaks ja pool korda ületab helikiirust, ei õnnestu kaua õhutakistuse tõttu. Ülesanne on keeruline ning sukeldumata aerodünaamika peensustesse võtame tinglikult kuuli lennuajaks 500 meetri kaugusele ühe sekundi. Selle üheainsa sekundi jooksul muudab hävitaja oma asukohta ruumis 150 meetrit, järelikult tuleb tulistada väga suure eelsihtimisnurgaga, ligikaudselt võrdsena kahekümnele lennukipikkusele. Teiste sõnadega, eksides ennetusnurgaga ainult 5 %, saame garanteeritult möödalasu. Aga kuis arvestada täpset nurka, kui nii kaugus märgini, märgi kiirus ning tema lennusuund tuleb määrata silma järgi? Õige vastus kõlab - “Mitte kuidagi”. Aga kui “märk” ehk vaenlase lennuki piloot selle poolsekundi jooksul vajutab pedaali või liigutab juhist? Kõik see tingibki selle, et et ainuke vähegi mõistlik positsioon vastase lennuki tulistamiseks on piki vaenlase lennuki liikumistelge, kas otse otsaette, või siis sama otse, aga sappa.
Otserünnak jätab väga vähe aega sihtimiseks ja tulistamiseks. Põhjuseks jällegi lennukite suur liikumiskiirus. Kaks 600 km/h kiirusel teineteisele vastu liikuvat hävitajat lühendavad vahemaa 1000 meetrist nullini kolme sekundi jooksul. Saada 1000 m kauguselt lennukile pihta on võimatu, põigata kõrvale 200 m enne kokkupõrget on samuti vähereaalne, hävitaja tüüpiline pöörderaadius oli 300 meetrit ja seda kaks korda väiksemal kiirusel. Lühidalt, otserünnaku aeg ei ületanud 1-2 sekundit, peale seda muutus otserünnak rammimiseks. Rünnak tagant , veel parem tagant ja veidi alt, arvestades ühekohalise hävitaja halba nähtavust tahasuunas pakkus tunduvalt pikemat aega ja mitte ainult sihtimiseks. Nähes esimesi vaenlase mürsutrasse, alustas tulistatava lennuki piloot puhuti instinktiivselt manöövrit tule alt väljumiseks, s.t. muutis järsult lennu suunda. Praktika näitas, et keskmise kvalifikatsiooniga lendur oli suuteline hoidma vaenlast sihikuristis mitte üle kahe sekundi.
Ja just selle lühikese aja jooksul pidi hävitaja pardarelvastus tekitama vaenlase lennukile "eluga mitte kokkusobivaid" vigastusi.
Niisiis, esimene nõudmine hävitaja pardarelvastusele on suur laskekiirus. Või – suur kogus üheaegselt tulistavaid raudasid. Aga veel parem – suur kogus üheaegselt kiiresti tulistavaid raudasid. Kiirlaskekuulipildujate probleemi lahendamisega lennunduses jõudis kõige kaugemale “tehniliselt mahajäänud” Nõukogude Liit. Juba 1932 aastal töötasid Tuula relvameistrid Špitalnõi ja Komaritski välja kuulipilduja ŠKAS, mis osutus maailma kiireimaks kuulipildujaks laskekiirusega 30 lasku sekundis. 1934 aastal algas tootmine suurte seeriatena. Kuigi uue kuulipilduja hind polnud mitte odav (tema “riigihind” oli 5000 rubla, samal ajal maksis sõiduauto M-1 6500 rbl.), varustati sellega kõik nõukogude kolmekümnendate lõpu hävitajad ning pommitajad. Peatumata saavutatul, töötasid samad konstruktorid välja 37. aastal UltraŠKAS-i, laskekiirusega 40 lasku sekundis. Kuid nad jäid hiljaks, sest juba 1936. aastal algasid Savini ja Norovi kuulipilduja laskekiirusega 45-50 lasku sekundis polügoonikatsetused. Need jubedad mehhanismid võimaldasid sõna otseses mõttes “niita” vaenlase jalaväge nagu vikatiga. Kahjuks osutusid need ja ka paljud teised vintpüssikaliibriga relvad lennuväe jaoks vananenuks enne, kui nad õieti sündida jõudsid.
Selle põhjus peaks lugejale, kes tähelepanelikult luges läbi peatükid pommitajate kohta, olema selge. Neljakümnendate alguseks olid sellised lahinguvastupidavuse tõstmise vahendid nagu protekteeritud paagid ja meeskonna töökohtade soomustamine, muutunud üldtunnustatud normiks.
Soomusleht paksusega 6-8 mm peatas edukalt käsirelva kaliibriga kuuli, protekteeritud bensiinipaak talus (s.t. sulges kiirelt ) 20 – 30 kuuliauku. See kõik ei tähenda kohe seda, et vintpüssikaliibriga relvad muutusid momentaalselt kasututeks “väristiteks”. Poolteist tuhat saksa lennukit tulistati alla “õhulahingus Britannia pärast” inglise hävitajate poolt, mis olid relvastatud eranditult kaliibriga 7,7 mm. Ning sellegi poolest nõudis edasine liikumine hävitaja relvastuse tugevdamise teel mitte ŠKAS-i asendamist UltraŠKAS-iga (sellist vahetust kunagi ei toimunudki), vaid uue ja palju suurema purustusjõuga relvaga.
Tähelepanelik lugeja võib-olla märkas, et peatükis rindepommitajatest sai meenutatud itaalia pommitajat “Savoia-Marchetti”, mille kaitserelvastus koosnes 13 mm kuulipildujatest “Breda”. Tõepoolest, itaalia konstruktorid olid esimesed, kes tegid ühemõttelise valiku suurekaliibrilise kuulipilduja kasuks. Juba Hispaania kodusõja käigus olid itaalia hävitajad “Fiat” CR-32, mis muidu olid kõigilt lennuomadustelt I-16-st nõrgemad, ohtlikud vastased just oma tugeva relvastuse poolest. Näiteks ei kestnud I-16 soomusseljatugi 13 mm ”Breda” tabamusi. Nõukogude relvameistrid, ehkki mitte esimesed kronoloogia poolest, said varsti esimesteks kvaliteedis. Kolmekümne üheksanda aasta aprillis lasti seeriatootmisse 12,7 mm konstruktor M.E.Berezini suurekaliibriline kuulipilduja (BS, UBS). Selliste tähtsate näitajate osas nagu laskekiirus, kuuli algkiirus, (s.t. sihikuline laskekaugus ja –täpsus) kuuli energia (ja soomustläbistavus) ületas UBS oma peamisi konkurente - ameerika “Colt-Browningut” ning saksa MG-131. Suudmeenergia osas ületas UBS saksa kuulipildujat kaks korda, numbrid siis 17,75 kJ vs 9,84 kJ, 200 meetri pealt suutis UBS läbistada soomusplaadi paksusega 20 mm. Nõukogude “Õhulahingu juhistes” on öeldud:
“Suurekaliibrilise (12,7 mm) kuulipilduja soomustläbistava kuuli vastu on Me-109 soomus praktiliselt kasutu ning sellega võib mitte arvestada.” Saksa hävitaja protekteeritud paagid ei kannatanud üle 5 – 6 suurekaliibrilise kuuli tabamust.
2.Relvastus.
Õhulahing algab vaenlase avastamisega, lõpeb aga täpse ja effektiivse tulistamisega. See on kogu protsessi lõpp-punkt. Ning kogu protsess – otsing, avastamine, lähenemine, keerukad kõrgema pilotaaži figuurid, manööverdamine tule avamiseks optimaalsele kursile – kaotab kogu praktilise mõtte, kui relvastus ei võimalda hävitada vaenlase lennukit. Ning kui otsingu, avastamise ning manöövri sooritamise käigus võib veel tehnika puudusi kompenseerida taktikaga, siis tule võimsust pole asendada millegagi. Tõsi, kolmekümnendatel oli käigus teooria, et ühte pommitajat peab üheaegselt ründama kolm hävitajat, (lähtudes sellest oli minimaalseks taktikaliseks üksuseks “kolmik”), kuid juba esimeste relvastatud konfliktide (Hispaania, Hiina, Halhin-Gol) praktika näitas, et tulistada üheaegselt ühe märgi pihta kolm hävitajat lihtsalt ei suuda. Nad kas põrkuvad õhus kokku või peavad tulistama suurte nurkade alt suure ennetuse ja vastavalt väikse tabamistõenäolsusega.
Optimaalse relvastusskeemi otsimine hävitajale kestis kuni sõja alguseni, kusjuures vaidlus suurtükkide ja kuulipildujate pooldajate vahel jäigi lahendamata. Püüame lühidalt kirjeldada probleemi ja neljakümnendate alguseks kujunenud lahendusteid.
Lennuk liigub väga kiiresti. Selle poolest erinebki ta kõikidest teistest sihtmärkidest, mille pihta inimkond on tulistanud algul vibudest ja ambudest, seejärel musketitest, vintpüssidest ja kuulipildujatest. Tüüpiline Teise Maailmasõja algusaegade pommitaja oli 15 meetrit pikk, ning lendas kursikiirusel 360 km/h. See tähendab, et oma pikkusega võrdse vahemaa ületas ta 0,15 sekundiga. Ning seda tegi aeglane pommitaja kursikiirusel. Hävitaja kerepikkusega 8 meetrit ja lennukiirusega 150 m/s lendas oma pikkuse läbi 0,05 sekundi jooksul. Nüüd võrdleme neid numbreid hariliku tulirelva laskekiirusega. Kalašnikovi automaat võib teoreetiliselt tulistada kümme lasku sekundis. Või üks lask sekundi kümnendiku jooksul. Sellise laskekiiruse juures tulistades tulistades täpselt risti lennuki liikumissuunaga satub hävitajasse kõige rohkem üks kuul, pommitajasse kaks. Kuid kaks vintpüssikaliibriga kuuli pommitajasse on sama, mis haavel elevandile. Muidugi, erilise õnne (või ebaõnne, see sõltub juba sellest, kummalt poolt vaadata) puhul piisab ka ühest pilooti tabanud kuulist lennuki ja meeskonna hävitamiseks. Teisalt näitas praktika, et “õhulahingus Britannia pärast” pöördusid edukalt baasi tagasi pommitajad “Dornier” ja “Heinkel”, mis olid saanud ligi kakssada kuulitabamust.
Ülalantud tingimustes pole arvestatud, et kuul lendab sihtmärgini küll kiirelt, aga siiski mitte silmapilkselt. Nagu allpool näeme, mahub kahurite ja kuulipildujate mürskude ja kuulide algkiirus vahemikku 550–900 m/s. See on see kiirus, millega mürsk lendab välja rauast. Lennata ainult inertsi tõttu kiirusel, mis kaks kuni kaks ja pool korda ületab helikiirust, ei õnnestu kaua õhutakistuse tõttu. Ülesanne on keeruline ning sukeldumata aerodünaamika peensustesse võtame tinglikult kuuli lennuajaks 500 meetri kaugusele ühe sekundi. Selle üheainsa sekundi jooksul muudab hävitaja oma asukohta ruumis 150 meetrit, järelikult tuleb tulistada väga suure eelsihtimisnurgaga, ligikaudselt võrdsena kahekümnele lennukipikkusele. Teiste sõnadega, eksides ennetusnurgaga ainult 5 %, saame garanteeritult möödalasu. Aga kuis arvestada täpset nurka, kui nii kaugus märgini, märgi kiirus ning tema lennusuund tuleb määrata silma järgi? Õige vastus kõlab - “Mitte kuidagi”. Aga kui “märk” ehk vaenlase lennuki piloot selle poolsekundi jooksul vajutab pedaali või liigutab juhist? Kõik see tingibki selle, et et ainuke vähegi mõistlik positsioon vastase lennuki tulistamiseks on piki vaenlase lennuki liikumistelge, kas otse otsaette, või siis sama otse, aga sappa.
Otserünnak jätab väga vähe aega sihtimiseks ja tulistamiseks. Põhjuseks jällegi lennukite suur liikumiskiirus. Kaks 600 km/h kiirusel teineteisele vastu liikuvat hävitajat lühendavad vahemaa 1000 meetrist nullini kolme sekundi jooksul. Saada 1000 m kauguselt lennukile pihta on võimatu, põigata kõrvale 200 m enne kokkupõrget on samuti vähereaalne, hävitaja tüüpiline pöörderaadius oli 300 meetrit ja seda kaks korda väiksemal kiirusel. Lühidalt, otserünnaku aeg ei ületanud 1-2 sekundit, peale seda muutus otserünnak rammimiseks. Rünnak tagant , veel parem tagant ja veidi alt, arvestades ühekohalise hävitaja halba nähtavust tahasuunas pakkus tunduvalt pikemat aega ja mitte ainult sihtimiseks. Nähes esimesi vaenlase mürsutrasse, alustas tulistatava lennuki piloot puhuti instinktiivselt manöövrit tule alt väljumiseks, s.t. muutis järsult lennu suunda. Praktika näitas, et keskmise kvalifikatsiooniga lendur oli suuteline hoidma vaenlast sihikuristis mitte üle kahe sekundi.
Ja just selle lühikese aja jooksul pidi hävitaja pardarelvastus tekitama vaenlase lennukile "eluga mitte kokkusobivaid" vigastusi.
Niisiis, esimene nõudmine hävitaja pardarelvastusele on suur laskekiirus. Või – suur kogus üheaegselt tulistavaid raudasid. Aga veel parem – suur kogus üheaegselt kiiresti tulistavaid raudasid. Kiirlaskekuulipildujate probleemi lahendamisega lennunduses jõudis kõige kaugemale “tehniliselt mahajäänud” Nõukogude Liit. Juba 1932 aastal töötasid Tuula relvameistrid Špitalnõi ja Komaritski välja kuulipilduja ŠKAS, mis osutus maailma kiireimaks kuulipildujaks laskekiirusega 30 lasku sekundis. 1934 aastal algas tootmine suurte seeriatena. Kuigi uue kuulipilduja hind polnud mitte odav (tema “riigihind” oli 5000 rubla, samal ajal maksis sõiduauto M-1 6500 rbl.), varustati sellega kõik nõukogude kolmekümnendate lõpu hävitajad ning pommitajad. Peatumata saavutatul, töötasid samad konstruktorid välja 37. aastal UltraŠKAS-i, laskekiirusega 40 lasku sekundis. Kuid nad jäid hiljaks, sest juba 1936. aastal algasid Savini ja Norovi kuulipilduja laskekiirusega 45-50 lasku sekundis polügoonikatsetused. Need jubedad mehhanismid võimaldasid sõna otseses mõttes “niita” vaenlase jalaväge nagu vikatiga. Kahjuks osutusid need ja ka paljud teised vintpüssikaliibriga relvad lennuväe jaoks vananenuks enne, kui nad õieti sündida jõudsid.
Selle põhjus peaks lugejale, kes tähelepanelikult luges läbi peatükid pommitajate kohta, olema selge. Neljakümnendate alguseks olid sellised lahinguvastupidavuse tõstmise vahendid nagu protekteeritud paagid ja meeskonna töökohtade soomustamine, muutunud üldtunnustatud normiks.
Soomusleht paksusega 6-8 mm peatas edukalt käsirelva kaliibriga kuuli, protekteeritud bensiinipaak talus (s.t. sulges kiirelt ) 20 – 30 kuuliauku. See kõik ei tähenda kohe seda, et vintpüssikaliibriga relvad muutusid momentaalselt kasututeks “väristiteks”. Poolteist tuhat saksa lennukit tulistati alla “õhulahingus Britannia pärast” inglise hävitajate poolt, mis olid relvastatud eranditult kaliibriga 7,7 mm. Ning sellegi poolest nõudis edasine liikumine hävitaja relvastuse tugevdamise teel mitte ŠKAS-i asendamist UltraŠKAS-iga (sellist vahetust kunagi ei toimunudki), vaid uue ja palju suurema purustusjõuga relvaga.
Tähelepanelik lugeja võib-olla märkas, et peatükis rindepommitajatest sai meenutatud itaalia pommitajat “Savoia-Marchetti”, mille kaitserelvastus koosnes 13 mm kuulipildujatest “Breda”. Tõepoolest, itaalia konstruktorid olid esimesed, kes tegid ühemõttelise valiku suurekaliibrilise kuulipilduja kasuks. Juba Hispaania kodusõja käigus olid itaalia hävitajad “Fiat” CR-32, mis muidu olid kõigilt lennuomadustelt I-16-st nõrgemad, ohtlikud vastased just oma tugeva relvastuse poolest. Näiteks ei kestnud I-16 soomusseljatugi 13 mm ”Breda” tabamusi. Nõukogude relvameistrid, ehkki mitte esimesed kronoloogia poolest, said varsti esimesteks kvaliteedis. Kolmekümne üheksanda aasta aprillis lasti seeriatootmisse 12,7 mm konstruktor M.E.Berezini suurekaliibriline kuulipilduja (BS, UBS). Selliste tähtsate näitajate osas nagu laskekiirus, kuuli algkiirus, (s.t. sihikuline laskekaugus ja –täpsus) kuuli energia (ja soomustläbistavus) ületas UBS oma peamisi konkurente - ameerika “Colt-Browningut” ning saksa MG-131. Suudmeenergia osas ületas UBS saksa kuulipildujat kaks korda, numbrid siis 17,75 kJ vs 9,84 kJ, 200 meetri pealt suutis UBS läbistada soomusplaadi paksusega 20 mm. Nõukogude “Õhulahingu juhistes” on öeldud:
“Suurekaliibrilise (12,7 mm) kuulipilduja soomustläbistava kuuli vastu on Me-109 soomus praktiliselt kasutu ning sellega võib mitte arvestada.” Saksa hävitaja protekteeritud paagid ei kannatanud üle 5 – 6 suurekaliibrilise kuuli tabamust.