Mark Solonin: 22.juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda?

[Troll]

107
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/IV% ... stroof.pdf

Katastroof

Katastroof. See sõna on meie raamatu lehekülgedele palju kordi ilmunud., tähistamaks seda, mis juhtus Punaarmeega 1941.aasta suvel. Kuid Teise Maailmasõja ajaloos on sellel sõnal veel üks tähendus. Katastroof või Holokaust („kõikide põletamine“ vanakreeka k.) – nende terminitega on saanud tavaks nimetada suurema osa Euroopa juudisoost elanike hukkumist hitlerliku Saksamaa poolt organiseeritud genotsiidis. Suuremas osas maailma riikidest ei vaja need sõnad ei selgitusi ega tõlkimist. Katastroofi ajalugu on lülitatud kooliõpikutesse ning maailma kõige suurema külastusarvuga muuseum on Holokaustimuuseum USA-s. Tervel real põhjustest ei soodustatud Nõukogude Liidus selle teema üle arutlemist. Mitte üheski linnas (välja arvatud Minsk) ei olnud ühtegi mälestusmärki, mis oleks otseselt pühendatud genotsiidiohvrite mälestusele. 40-ndate aastate lõpus tehti ümber ka esimestel sõjajärgsetel aastatel püstitatud monumendid – neilt võeti maha juudisümboolika ja jidišikeelsed tekstid. Süngeks absurdisümboliks sai Holokausti ohvrite haual Neveli linnas (Pihkva oblast) olnud kuuenurgalise Davidi tähe „ümberlõikamine“ viisnurkseks. Ja alles 90-ndate aastate alguses hakkas ajalooline tõde naasema raamatute ja ajalehtede lehekülgedele, obeliskide marmorile, poliitikute kõnedesse ja rahvaste mällu.
Vähemalt kaks põhjust teevad Holokausti teema käsitlemise meie raamatus hädavajalikuks. Esiteks määras just Punaarmee häving ja korrapäratu taganemine sõja esimestel nädalatel hukule peaaegu 3 miljonit juuti – pooled kõigist Katastroofi ohvritest.
Teiseks ilmnesid nõukogude territooriumil toimunud Holokausti ajaloos eredalt need võimu ja rahva omavaheliste suhete iseloomulikud jooned, ametliku propaganda ja reaalse ühiskondliku teadvuse ning moraali vastuolud, mida arvestamata on võimatu mõista Nõukogude Liitu ja tema armeed tabanud enneolematu sõjalise katastroofi põhjusi.
Alustuseks mõned kuivad arvud ja üldtuntud faktid.
Mitme aastasaja jooksul olid Ida-Euroopa maad - Rzecz Pospolita, Leedu, Ungari, Bessaraabia, Venemaa – elamisrajooniks suuremale osale juudi rahvast. Teise Maailmasõja alguses elas Nõukogude Liidu läänepoolsetes oblastites ja vabariikides (mis hiljem okupeeriti saksa ja rumeenia vägede poolt) 2,15 miljonit juuti. Edaspidi lisas iga „Nõukogude Liidu aktiivse välispoliitika“ uus samm nõukogude kodanike nimekirja aina uusi ja uusi sadasid tuhandeid juute: 250 tuhat Leedust, 80 tuhat Lätist, 300 tuhat Moldaaviast. Kõige suurem „saak“ saadi 1939.aasta septembris, kui Nõukogude Ukraina ja Valgevene koosseisu lülitati laialdased Ida-Poola alad, kus elas 1,3 miljonit juuti. Sel moel elas 22.juunil 1941.aastal territooriumil, mis edapidi sattus okupatsiooni alla, üle 4 miljoni juudi. Peale selle asus piiriäärsetes rajoonides veel umbes 200-250 tuhat Poola lääneoblastitest, Tšehhoslovakkiast ja Rumeeniast pärit juudisoost põgenikku.
Hiljem, juba pärast sõda, tegid kommunistlikud ajaloolased lihtsa aritmeetilise triki ja ei lugenud enam Poolast, Baltimaadest ja Rumeeniast pärit inimesi nõukogude kodanikeks. Sellisel moel õnnestus neil rohkem kui kaks korda vähendada Holokausti ohvrite arvu nõukogude territooriumil, kirjutades hukkunud juudid Poola, Rumeenia jt maade genotsiidiohvrite nimekirja. See häbiväärne sulitemp polnud mitte ainult vastuolus kõigi juriidiliste normidega (kuna okupatsiooni momendil olid tulevased ohvrid NSVL-u kodanikud), vaid see ei sobinud sugugi kokku ka sellesama propaganda varasema aastatepikkuse väitega, et „vabasturetkede“ eesmärgiks oli „Poola ja Baltimaade elanikkonna kaitsmine fašistliku okupatsiooni õuduste eest“.
Selle järgi otsustades, kuidas 1941.aasta suve sündmused arenesid, oli tollasel juhtkonnal – nagu ka hilisematel propagandistidel – absoluutselt võõras mõte selle kohta, et riik peab kandma mingit vastutust oma alamate ellujäämise eest. Seniajani pole avastatud ühtegi dokumenti, mitte mingitki tunnistust selle kohta, et nõukogude valitsus oleks otsinud mingeidki võimalusi nende oma alamate päästmiseks, keda okupatsioonitingimustes ootas ees mitte raske, rõõmutu, näljane ELU, vaid julm ja möödapääsmatu SURM.
Peakorteri direktiiv Nr.45 2.juulist 1941.a. „Elanikkonna ja materiaalsete väärtuste evakuatsiooni korrast“ sisaldab palju punkte ja alampunkte. Punktis 9 on kirjas, et „haigeid hobuseid mitte evakueerida, vaid hävitada kohapeal“. Edasi, pärast haigeid hobuseid, on punktis 13 kirjas: „Sõjaväelaste ja juhtivtöötajate perekonnad evakueerida raudteetranspordiga“.
Ning mitte ühtegi sõna selle kohta, mida teha juutide (reeglina paljulapseliste) peredega.
Loomulikult oli tehniliselt võimatu loetud päevadega (Punaarmee taganes ja põgenes Leedust, suuremast osast Valgevenest ja Ukraina lääneoblastitest sõja esimese 7-10 päeva jooksul) evakueerida kaks miljonit inimest. Selle vaieldamatu fakti konstateerimine ei tohi vähendada selle fakti tähendust, et võimud ei võtnud ette vähimaidki katseid evakueerida neist kasvõi osagi, kasvõi mõned tuhanded lapsed. Peale selle tegutsesid neil esimestel, juudisoost elanikkonna jaoks kõige kriitilisematel päevadel, „vanal piiril“ (s.o Nõukogude-Poola 1939.aasta piiril) endistviisi edasi piirivalvepunktid, kes pidasid kinni kõik, kellel polnud spetsiaalset luba või parteipiletit! See metsik absurdne praktika lubada elanikkonna evakuatsiooni ainult „väljasõidulubade alusel“ kehtis veel mitu nädalat. Seda on raske seletada terve mõistuse loogikaga. Inimesed – need on kõige väärtuslikum „ressurss“, mille vaenlase kätte jätmine oli täiesti mõttetu. Muide, „teise taganemise“ ajal (1942.aasta suvel) vaadati evakueerumisele kui kodanike patriootlikule kohustusele.
Tõenäoliselt hakkas sõja algul lihtsalt tööle tšinovniku instinkt „haarata kinni ja mitte lahti lasta“. Igasugune omaalgatuslik tegevus – seda enam nii oluline kui elamiskoha vahetus – tundus neile ilma spetsiaalse sanktsioonita kõikide normide ja ettekirjutiste rikkumisena.
Muide, mõnede dokumentide järgi takistasid ülemused tsiviilelanikkonna evakuatsiooni ka veel sellepärast, et olles omaenda propagandakisast lolliks läinud, lootsid nad sellele, et rahulikud elanikud „tõusevad üles kui üks mees“ ja rebivad paljaste kätega vallutajad puruks.Valgevene kommunistide juht P.K.Ponomarenko kandis 1941.aasta juuli algul Moskvasse ette:
„...ma pean eriti rõhutama kolhoosnike erilist julgust, kindlust ja leppimatust vaenlase suhtes, erinevalt mõningasest osast linnaelanikest, kes ei mõtle muule, kui oma naha päästmisele. See on suuremalt jaolt seletatav juudi rahvusest isikute suure osaga linnaelanikest. Neid on haaranud elajalik hirm Hitleri ees ning võitluse asemel nad põgenevad...“
Hindamaks õieti Panteleimon Kondratõtšit haaranud õiglast raevu, tuleb meeles pidada, et Valgevene NSV valitsus ja Kompartei KK eesotsas Ponomarenkoga põgenesid Minskist juba 24.juunil, kolm päeva enne seda, kui Hothi tankigrupi eelväeosad jõudsid Minski põhjaserva. Põgenesid autodega, relvastatud kaitsemeeskonnaga. Põgenesid, jättes linna saatuse hoolde, organiseerimata inimeste ja tehaste evakuat-siooni. 80 tuhat juuti (Minski elanikud ja arvukad põgenikud ümberkaudsetest küladest ja linnadest), kellel polnud erinevalt seltsimees Ponomarenkost praktiliselt pääsemisvõimalust, hukkusid Minski getos...
Kui päästa isegi osa juudi elanikkonnast oli raske ja kõiki evakueerida – praktiliselt võimatu, siis vähemalt hoiatada inimesi neid ähvardavast surmaohust oli üsna lihtne. Lihtsam ja odavam kui kõikide haigete hobuste hävitamine. Must valjuhääldaja „taldrik“ rippus igal külatänaval, linnadest rääkimata. Ajalehti ja lendlehti anti välja miljonilistes tiraažides. Vähemalt elanikkonda „õigele teele juhtida“ oskas nõukogude võim hästi ning selleks vajalik infrastruktuur oli loodud juba ammu enne sõja algust. Kuid mitte midagi ei tehtud. Absoluutselt mitte midagi. Isegi neil juhumitel, kus kirjeldati selgelt juutide massilist hävitamist, kasutati ajalehes ümmargusi formuleeringuid („hitlerlased ajasid tankitõrjekraavi juurde mitu tuhat rahulikku nõukogude elanikku...“) või ideoloogiliselt kasulikke stampe: „töölisi–stahhaanovlasi“, „komnoori“, „punaarmeelaste vanemaid ja naisi“.
Esimene laiaulatuslik informeerimisaktsioon toimus alles 24.augustil 1941.a. Sellel päeval transleeriti Üleliidulises raadios „juudi avalikkuse raadiomiitingut“. Miitingu aruanne paigutati ka kõikide suurte keskajalehtede veergudele. Ettevõtmise peamiseks eesmärgiks oli USA ja Inglismaa juudikogukondade aktiviseerimine, mis oleks tõuganud nende maade valitsevaid ringkondi osutama Nõukogude Liidule palju tõhusamat abi. Kuid organiseerijate tagamõttest sõltumatult soodustas see raadioülekanne Nõukogude Liidu juutidel neid valitsevast ohust informeerimist. Kahjuks jäi see informatsioon väga hiljaks. Selleks ajaks olid Baltimaad, Valgevene, Moldaavia, suurem osa Ukrainast ja Smolenskimaa läänepoolne osa juba okupeeritud.
Mis aga puudutab riigi juhtkonna ametlikke avaldusi, siis ilmus esimene meenutus juudi elanikkonna kallal toimepandud elajalikust arveteõiendamisest Nõukogude Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi noodis 6.jaanuaril 1942.a. Selles dokumendis oli terve lõik pühendatud Babi Jari tragöödiale ja 52 tuhande Kiievi juudi hukkumisele. Lõpuks, 19.detsembril 1942.a., avaldati Välisasjade RK spetsiaalne avaldus „Euroopa juutide hävitamise plaani täideviimine hitlerlike võimude poolt “. Selle avalduse ilmumise momendil polnud enam kedagi, kellele ohust teatada. 1942.aasta detsembris elasid Nõukogue Liidu okupeeritud territooriumitel asuvates getodes ja koonduslaagrites oma viimaseid päevi järelejäänud 250 tuhat juuti. On tähelepanuväärne, et see avaldus, mis praktiliselt tõmbas joone alla „hitlerlike võimude plaani“ realiseerimisele, ei kutsunud kohalikke elanikke ja partisanikomandöre üles päästma neid, kes selleks ajaks veel elus olid...
Sellisel moel oli ainsaks teadustamise vahendiks suuline rahvakuulujutt ja põgenike ainsaks transpordi-vahendiks – nende jalapaar. Hobuseid enam ei olnud (kollektiviseerimine), isiklikku autotransporti veel ei olnud, jalgrattad rekvireeriti sõja esimestel päevadel „armee vajaduseks“. Kuid sellest hoolimata suutsid ligi 1 miljon (teiste andmete põhjal – kuni 1,5 miljonit) juuti pealetungivast saksa armeest ette jõuda. Pääsesid peamiselt Vene NFSV ja Ukraina idaoblastite elanikud – neil oli rohkem aega, pealegi veeti neist paljud minema kui evakueeritavate tööstusettevõtete töötajad. Umbes 3 miljonit inimest jäi okupeeritud territooriumile, neist: 220 tuhat Leedus, 620 tuhat Lääne- ja 180 tuhat Ida-Valgevenes, 250 tuhat Moldaavias, 1,5 miljonit Ukrainas.
Juutide hävitamiseks saadeti NSVL-u territooriumile neli SS „Einsatzkomandot“, kokku umbes 3 tuhat inimest. Neist vähemalt 600 inimest kuulus tehnilise personali hulka: autojuhid, mehhaanikud, radistid, tõlgid. Et selliste jõududega leida ja kinni püüda 3 miljonit juuti (kes pealegi püüdsid end igati varjata, võltsisid dokumente, peitusid põldudel, metsas ja soodes), oleks sakslastel vaja läinud justnimelt needsamad tuhat aastat, kui kaua lootis eksisteerida Kolmas Reich. Teiste sõnadega öeldes sõltusid nii „juudiküsimuse lõpplahenduse“ läbiviimise tempo kui ka selle võimalikkus üldse väga suurel määral kohaliku elanikkonna suhtumisest sellesse küsimusse.
Holokausti ajalugu annab sündmuste edasiste arenguvariantide kohta kõige erinevamaid näiteid. Näiteks keeldusid Soome, Hispaania ja Bulgaaria hitlerlike genotsiidiplaanide realiseerimises täielikult osalemast – kõiki neid riike loeti fašistliku Saksamaa liitlasteks. Itaalias ja Ungaris algas juutide massiline hävitamine alles pärast nende riikide okupeerimist natside poolt (vastavalt 1943. ja 1944.aastal). Taani võimud ja rahvas päästsid praktiliselt kogu oma maa juudikogukonna, saates 4 tuhat inimest merd mööda neutraalsesse Rootsi.
Prantsusmaal elas enne sõda 350 tuhat juuti. Kohalikud elanikud ja katoliku kloostrid varjasid umbes 100 tuhandet inimest, veel 40-50 tuhat juuti saadeti salaja Hispaaniasse ja Šveitsi. Hukkus 83 tuhat inimest – alla veerandi sõjaeelsest juudi elanikkonnast.
Ellu jäi umbes kolmandik Tšehhi ja Serbia juudikogukonnast. Varjupaiga suutis leida iga neljas juut Belgias ja Hollandis – üllatav fakt, arvestades nende maade suurust, elanikkonna asustustihedust, suurte metsamassiivide puudumist ja nelja pikka aastat saksa okupatsiooni. Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumil ületas „hukkunute proportsioon“ igal pool 90 %. Nii tempo, julmuse kui ka kohaliku elanikkonna kaasamise poolest oli pretsedenditu Baltimaades toimunud Holokaust – hävitati kuni 96 % okupeeritud territooriumile jäänud juutidest. Kokkuvõttes hukkus okupantide ja nende käsilaste käe läbi 2 825 000 nõukogude juuti. Suur osa ellujäänutest koosnes Rumeenia tsoonis (nn Transnistria – Dnestri ja Lõuna-Bugi jõgede vahele jääv Ukraina territoorium) asunud getode elanikest. Sõja alguses hävitasid Rumeenia väed ja žandarmeeria juute massiliselt ja väga julmade võtetega (näiteks põletati 23.oktoobril 1941.a Odessas suurtükiladudes elusalt 19 tuhat inimest). Kuid pärast Stalingradi lõpetas Rumeenia juhtkond massilised tapmised, seejärel lubati isegi rahvusvahelistel organisatsioonidel getodesse toiduabi toimetada. Mis aga puutub saksa okupatsioonitsooni, siis seal hukkusid praktiliselt kõik juudid, kes ei jõudnud evakueeruda.

[Troll]

108

Isegi kui meie käsutuses poleks muid dokumente ja tunnistusi, annaks juba see genotsiidi „efektiivsus“ ja totaalsus ümberlükkamatu tõestuse, et eseslastest timukad leidsid siin kohalike elanike seast vajaliku arvu abilisi. Kahjuks on olemas nii dokumendid kui ka faktid ja ime läbi ellu jäänud tunnistajad sellistele metsikustele, mis ei mahu tavainimese teadvusesse. Just nimelt endistest nõukogude kodanikest värdjad ja timukad tõid „juudiküsimuse lõpplahenduse“ asjasse sellise kire, mida polnud fašistliku riigi hingetu masinavärgi teenritel.
4.juulil 1941.a ajasid läti natsionalistid Riia sünagoogi ja põletasid elusalt 500 inimest. Kaunases tapeti raudkangidega või uputati jões 4000 juuti. 10.juulil põletasid Lääne-Valgevenes asuva Jedvabne (nüüd asub see Poolas) kohalikud elanikud pärast piinamist ja mõnitamisi 1600 juuti. Sageli võtsid kohalikud „politsaid“ ette selliseid töid, mida sõja algetapil sakslased ise keeldusid tegemast. Näiteks toimus esimene massiline alaealiste juudi laste mahalaskmine Ukrainas 19.augustil 1941.aastal Belaja Tserkovi juures kohalike politseijõudude poolt. 6.septembril 1941.a. tegi SS sonderkomando, kes hävitas Radomõšlis 1100 täiskasvanud juuti, Ukraina politseile ülesandeks maha lasta 561 last. Sadistlik entusiasm oli niivõrd suur ja nakkav, et armeegrupi „Süd“ juhataja feldmarssal Rundstedt andis 24.septembril välja käsu, mis keelas Wehrmachti sõduritel „osaleda kohaliku elanikkonna ekstsessides“.
Kuid isegi need õudused polnud Nõukogude Liidus ja Euroopas läbiviidud Holokausti läbiviimise taktika peamiseks erinevuseks. Printsipiaalselt tähtis on märkida, et Läänes juutide genotsiidi varjati, aga Idas demonstreeriti seda järjekindlalt. Miks?
Igasuguse vabriku – sealhulgas ka „surmavabriku“ – rajamine ja ekspluatatsioon nõuab raha. Krematooriumide kõrged torud tuli ehitada, ahje tuli kütusega varustada, gaasikambreid jälle kallite kemikaalidega. Sadade tuhandete ohvrite Auschwitzi ja Majdaneki toimetamine tõmbas rinde varustamiselt kõrvale vedureid ja vaguneid, koormas raudteid. 1944.aasta suvel vedasid sakslased Auschwitzi 445 tuhat Ungari juuti. Ning seejuures oli Wehrmachti olukord sellel suvel peaaegu sama hull kui Punaarmeel 1941.a suvel! Samal ajal ei veetud Nõukogude Liidu juute mitte kuhugi (vähesed erandid välja arvatud), vaid hävitati kohapeal, avalikult, elanike silme all ning kõigi soovijate osavõtul.
Selle esimesel pilgul veidra paradoksi üheks võimalikuks seletuseks võib lugeda seda, et Lääne-Euroopa jaoks ei suutnudki hitlerlased välja mõelda mingit ühiskondlikku teadvust rahuldavat põhjendust juutide genotsiidi vajalikkuse kohta. See tees, et juudid on „rassiliselt mittetäisväärtuslikud alam-inimesed“, võis prantslast või ungarlast ainult ehmatada ja valvsaks teha („aga äkki kuulutatakse meid järgmiseks?“). Aga vana vaenupõhjus (et juudid lõid Jeesus Kristuse risti) XX sajandi tsiviliseeritud Euroopas enam ei töötanud. Selle tulemusena pidid natsistid tegema suuri, maailmasõja tingimustes äärmiselt koormavaid kulutusi. Ja kõik seepärast, et mitte kutsuda Lääne-Euroopa okupeeritud territooriumide elanike seas esile fašistide jaoks ebasobivaid meeleolusid. (Väga logisev ja kahtlane mõttekäik. – Troll)
„Бей жида-политрука, рожа просит кирпича“ („Peksa juuti-politrukki, lõust lausa nõuab telliskivi“.) Selle kuulsa lendlehe tekst, mida heideti taevast tohututes kogustes taganevate nõukogude vägede kolonnidele, väljendas lihtsas, arusaadavas ja meeldejäävas vormis kogu asja sisu. Mitte ainult „juuti“ või ainult „politrukki“, vaid just nimelt „juuti-politrukki“. Väikesest sidekriipsust sai vastupidiselt aritmeetika reeglitele mitte lahutamise või jagamise märk, vaid vihkamise korrutamise märk. Meie poolt mitmekordselt tsiteeritud Ponomarenko kandis juba sõja neljandal päeval Stalinile ette: „Kogu nende agitatsioon, suuline ja kirjalik, käib juutide ja kommunistide vastu võitlemise tähe all, neid sõnu kasutatakse kui sünonüüme“. Just nimelt sellele, et tõestada „juudi ja komissari“ või „juudi ja nõukogude võimu“ samasust, oligi suunatud kogu Kolmanda Reichi võimsa propagandaaparaadi tegevus. Miljonites lendlehtedes, tuhandetes ajaleheartiklites, lugematus arvus suulistes esinemistes korrutati kogu aeg seda mõtet, et just juudid olid nõukogude režiimi peamiseks tegutsevaks jõuks, et just nemad päästsid valla „punase terrori“, et just juutidest koosneb keset vaest maad rasva koguv ülemuste klikk.
Vastavalt sellele pidi juutide avalik alandamine ja seejärel nende metsik hävitamine fašistide meelest „vabastama“ Nõukogude Liidu okupeeritud oblastite elanikkonna hirmust nõukogude võimu eest ja süütama neis viha kõikide kommunismiideoloogia kandjate suhtes.
See, et absoluutsel enamusel genotsiidi ohvritest polnud mingit pistmist NKVD karistussüsteemiga ja ka nende välimus ei vastanud sugugi „rasvaläinud ülemustele“, ei häirinud sugugi ei hitlerlasi, nende käsilasi ega ka (ja see on kõige tähtsam ja traagilisem) tavalisi elanikke. Nõukogude ühiskond oli ammu ja põhjalikult sellisteks nähtusteks nagu massiline kohtuväline terror, karistamine ilma süüta, tervete elanikkonna gruppide kollektiivne vastutus üksikisikute poolt sooritatud kuritegude eest (mis sageli olid välja mõeldud) psühholoogiliselt ettevalmistatud. Kas niinimetatud „kulakud“ olid sarnased ahjul lebavate muidusööjatega? Ja kui paljud nn „trotskistid“ olid näinud elavat Trotskit või vähemalt lugenud ühte tema raamatut? Ja ka tervete rahvaste nimetamine „kahtlasteks elementideks“ (mis väljendus korealaste, hiinlaste, poolakate, lätlaste arestides ja väljasaatmistes) polnud nõukogude inimestele mingi uudis.
Tuleb tunnistada, et fašistid kasutasid meistrelikult ära teise totalitaarrežiimi poolt elanikkonna kallal tehtud „ettevalmistavat tööd“. Erilist rolli juutide suhtes vihkamise õhutamises mängisid kinnipeetavate massilised mahalaskmised, mida sooritati Punaarmee taganedes paljudes kohtades NKVD organite poolt. Sellist „kingitust“ ei jätnud sakslased kasutamata. Selle kuriteo eest kuulutati vastutavateks juudid (ehkki juudid olid NKVD-st 1941.aastaks peaaegu täielikult „välja puhastatud“). Moonutatud, lagunevad laibad laoti väljakutele, elanikkond aeti kohale ja professionaalsete provokaatorite poolt õhutatud massilise psühhoosi olukorras algas juudipogromm. Sedasi andis üks verine diktatuur valmiskaevatud haudade juures kuritegude teatepulga üle teisele...
Loomulikult, timukad ja nende abilised moodustasid kõige rohkem 2-3 % okupeeritud rajoonide täiskasvanud elanikkonna üldarvust. Ja ei tohi unustada ka seda, et normaalsetel inimestel polnud mingitki võimalust neile vähemalt moraalse hukkamõistu väljendamiseks – timukad olid relvastatud ja toetusid kogu fašistliku Saksamaa sõjamasina toetusele. Kuid oleks suur ja valelik reaalse olukorra lihtsustamine väita, et suurema osa elanikkonna positsioon oli neutraalne. Ja asi polnud isegi selles, et lihtsa inimliku kaastunde puudumine (seda enam irvitamine ja mõnitused hiljutiste naabrite, kaastöötajate ja õpilaste poolt) lihtsalt jahmatas juute, võttis paljudelt nende seast vastupanutahte ja eluisu. Tunduv osa elanikkonnast, kes ise küll ei võtnud osa vahetutest tapmistest, osales heameelega juutide varanduse röövimises, marodöörlikus „kauplemises“, kus perekonna väärisasju vahetati leivatüki vastu. Ilmusid uue elukutsega inimesed – nn „šmaltsovnikud“ (rasvasulatajad). Need olid juudikütid, kes pärast peidetud juudiperekonna avastamist pressisid neilt välja lunaraha mitteteatamise eest. Siis, kui ohvritelt oli kõik vähegi väärtuslik kätte saadud („rasv välja sulatatud“), andsid nad ohvrid okupatsioonivõimudele üle.
Öeldule on väga eredaks illustratsiooniks katkend eelmises peatükis meenutatud K.J.Mette (üks Mogiljovi „põrandaaluste“ juhtidest) aruandest:
„...Sakslased hävitasid okupatsiooni esimestel kuudel füüsiliselt kõik juudid. See fakt kutsus esile palju erinevaid arvamusi (pange tähele – mitte viha timukate suhtes, mitte kaastunnet ohvrite suhtes, vaid „erinevaid arvamusi“ – M.S). Elanikkonna kõige reaktsioonilisem, suhteliselt väike osa, õigustas neid metsikusi täielikult ja aitas nende sooritamisel kaasa. Suurem osa väikekodanlastest ei olnud nõus nii julmade arveteõiendusega, kuid väitis, et juudid on ise selles süüdi, et kõik neid vihkavad, ent sellegipoolest oleks olnud parem piirduda majanduslike ja poliitiliste piirangutega...
...Ülejäänud osa elanikkonnast, nõukogudemeelne, tundis juutidele kaasa ja aitas neid paljudes asjades, kuid neid vihastas väga juutide passiivsus, kes lasksid end tappa, tegemata linnas ühtegi, kasvõi stiihilist vastuhakku sakslastele või proovimatagi minna partisanideks... Nõukogudemeelsed inimesed märkisid, et paljud juudid püüdsid enne sõda asuda tööle tulusatel ametikohtadel ja seadsid omavahel sisse ringkäenduse... „Ja nüüd ootavad juudid jälle abi vene Ivanidelt, tegemata ise midagi“, - rääkisid nad...
Arvestades elanikkonna meeleolu, oli meil agitatsioonitöös võimatu juute otseselt kaitsta... kuna see oleks ilmtingimata kaasa toonud negatiivse suhtumise meie lendlehtedesse, seda isegi meie, nõukogude meelestatusega inimeste poolt“.
Vapustav tekst! Selle järgi otsustades pidas elanikkond toimuvat sakslaste ja juutide vaheliseks sõjaks. Vähemik astub akiivselt välja sakslaste poolel, enamus aga kahjurõõmutseb vaikselt („juudid on ise süüdi“). Kõiga paremad pahandavad juutide passiivsuse üle, kuid ise istuvad samal ajal linnas ja partisaniks minna ei kavatse („sakslased meid ju ei puutu“). Ainuüksi mõte sellest, et vene Ivan peab sekkuma sellesse tema jaoks võõrasse kaklusse, kutsub neil suurepärastel „nõukoguliku meelsusega“ inimestel esile äärmise pahameele. Ühesõnaga – monoliitne ühtsus ja sügav internatsionalism. Tasub märkimist, et 1943.a. kevadel Mogiljovis ülesriputatud okupatsioonivõimude plakatid lubasid iga väljaantud juudi eest 5 pakki mahorkat. Odav, isegi sõjaaja kohta väga odav. Kuid nähtavasti linna elanikud ei püüdnudki „end tulusatel ameti-kohtadel“ sisse seada, paljusid rahuldas ka mahorka...
Monoliitset ühtsust ei olnud. Verise hullumeelsuse keskel leidus inimesi, kes olid suuteliseks suurimaks kangelaslikkuseks, mehisuseks, eneseohverduseks. Vaatamata okupantide metsikule terrorile (mahalaskmised, kusjuures kogu pere, oli ette nähtud mitte ainult juutide varjamise, vaid ka sellest mitteteatamise eest) tulid tuhanded erinevast rahvusest inimesed hädasolijatele appi. Iisraeli holokausti uurimiskeskus „Yad Vashem“ on kindlaks teinud üle 18 tuhande inimese nime, kes päästsid juute genotsiidiaastatel. Nende seas on 5500 poolakat, 1609 ukrainlast, 488 leedukat, 440 valgevenelast.
Valgevenes asuvas Breslavis tegeles juutide päästmisega 60 perekonda – lihtsad talupojad, arstid, õigeusu ja katoliku vaimulikud. Kangelaslinnas Brestis jäi 25 tuhandest juudist elle 19 inimest. Kuus tükki neis päästis oma majja peites Polina Makarenko perekond.
Umani elanik, Esimese Maailmasõja veteran ja invaliid Aleksander Djatlov peitis oma majas 12 juuti. Keegi naabritest kandis sellest sakslastele ette. Kogu Djatlovide pere, kaasa arvatud kolm last, lasti maha.
Minski lastekodude kasvatajad varjasid kolm aastat kestnud okupatsiooni jooksul üle 500 juudi last. 12 last päästis Kiievi lastekodu Nr.2 juhataja. Wehrmachti kapten Willi Schultz vedas oma veoautol Minski getost välja 26 inimest. Krementšugi linnapea Sinitsa-Verhovski lasti 1941.a. novembris maha selle eest, et ta andis juutidele võltsitud isikutunnistusi. Rakovetsi küla (Lääne-Ukraina) talupojad varjasid 33 juudiperet. Kujalniku külas (Odessa oblast) päästis kolhoosnik V.M.Ivanov 25 inimest...
Ja ka mitte kõik juudid ei lasknud end karistamatult tapale viia. Juudi vastupanuliikumise jalaugu läheb välja meie raamtu teemast. Piirdume seetõttu vaid mõningate faktide lühikese meenutamisega.
1943.aasta augustis algas ülestõus Belostokis asuvas juudigetos. Ülestõusnud, kelle relvastuses oli 130 tulirelva, pidasid vastu 6 päeva – 2 päeva kauem, kui Läänerinde 10.Armee seda linna 1941.aasta juunis kaitses. Valgevene Baranovitši oblasti 15-s partisanibrigaadis sõdis 8493 partisani, kellest 46,8 % olid valgevenelased ja 12,4 % juudid. Vabariigi vabastamise ajaks 1944.a. juulis oli Lida partisanitsoonis 4852 partisani. Neist: 2404 – kohalikud elanikud, 1196 – getodest põgenenud juudid, 730 – endised piiramisrõngasse jäänud Punaarmee võitlejad, 313 – endised „politsaid“.
1942.aasta sügisel toimus kolm suurt ülestõusu Ukrainas – Tutšinis, Mizotšis ja Lutskis. Põhjalik ettevalmistus ja 60 tulirelva lubasid 3000-l kinnipeetaval Tutšini getost välja murda.
Lõppkokkuvõttes pöördusid Holokausti organiseerijate kohutavad kuriteod nende enda vastu. Nagu seesama seltsimees Mette kirjutas: „...elanikkonna üldine järeldus oli selline: aga äkki käitub sakslane hiljem kõigiga nii nagu juutidega praegu? See sundis paljusid järele mõtlema...“ See hitlerliku režiimi olemuse tajumine sai tähtsaks faktoriks, mille läbi tunduv osa okupeeritud territooriumi elanikkonnast hakkas passiivse ükskõiksuse asemel osalema aktiivses relvastatud võitluses okupantide vastu.
Viimasel ajal avalikuks saanud Partisaniliikumise Keskstaabi dokumentide seas pole senini avastatud mingeid käske, mis oleksid olnud suunatud juudi elanikkonna päästmisele

[Troll]

Nüüd omalt poolt üks kommentaar selle peatüki kohta. Kuni siiamaani oli Solonini tõlkmine lausa lust, kuna kogu tema mõttekäik ja teemaarendus vastas üsnagi täpselt minu enda ajaloonägemusele. Selle peatükis aga hakkas tekst mõnikord lausa vastu.

nõukogude valitsus oleks otsinud mingeidki võimalusi nende oma alamate päästmiseks, keda okupatsioonitingimustes ootas ees mitte raske, rõõmutu, näljane ELU, vaid julm ja möödapääsmatu SURM.

Ja kust pidi nõukogude valitsus seda 1941.a. suvel teadma? Isegi kui võtta tõena väidet juutide massilist hävitamist gaasikambrites (millesse ma ei usu), algas see tegevus hiljem. 1941.aasta suveks oleks nõukogude valitsus saanud arvestada ainult sakslaste senise käitumisega okupeeritud riikides, kus aga juute kusagil massiliselt ei hävitatud (senini), halvemal juhul koondati nad getodesse. Aga see just ongi see Solonini poolt toodud "raske, rõõmutu, näljane ELU", aga mitte SURM!

Solonini väitel juute justkui polevatki 1941.aastal "organites" enam olnud!? Nu-nu, meie väikese Eesti näitel Idel Jakobson ja teised hävituspataljoni koosseisus olevad juudid seda väidet küll ei kinnita.

Ja üldse see MASSILINE juudiviha,mis elanikkonna laiades kihtides sõja algul avaldus, lihtsalt ei saanud olla põhjuseta. Rahvas polnud loll ja oskas seostada juute ja nõukogude korda, rahvas teadis, kes teostas revolutsiooni, kes said sellest suurimat kasu, kui palju oli juute väiksemate ülemuste seas ja muudel "soojadel kohtadel", kui palju oli juute karistusorganites ja kolhoosiajajate seas.

Solonini järgi olid juudid niii süütud ja sinisilmsed, et nende süüdistamine milleski on lausa surmapatt ja vene Ivan oli lausa kohustatud nende eest oma naha turule viima.

[waher]

Ega austatud Mark Solonin juhuslikult ise juudisoost pole ?

[tuna]

Ja üldse see MASSILINE juudiviha,mis elanikkonna laiades kihtides sõja algul avaldus. lihtsalt ei saanud olla põhjuseta. Rahvas polnud loll ja oskas seostada juute ja nõukogude korda, rahvas teadis, kes teostas revolutsiooni, kes said sellest suurimat kasu, kui palju oli juute väiksemate ülemuste seas ja muudel "soojadel kohtadel", kui palju oli juute karistusorganites ja kolhoosiajajate seas.

Solonini järgi olid juudid niii süütud ja sinisilmsed, et nende süüdistamine milleski on lausa surmapatt ja vene Ivan oli lausa kohustatud nende eest oma naha turule viima.

Kas see väljendab Sinu siirast arvamust, et repressioonid KÕIGI juutide (s.t eelkõige naiste, laste ja vanurite vastu, sest neid oli kõige kergem kätte saada) olid õiged ja auväärsed asjad?

[Troll]

Ega austatud Mark Solonin juhuslikult ise juudisoost pole ?

Kindlalt ei tea, on nii-ja naasuguseid vihjeid.

[Troll]

Ja üldse see MASSILINE juudiviha,mis elanikkonna laiades kihtides sõja algul avaldus. lihtsalt ei saanud olla põhjuseta. Rahvas polnud loll ja oskas seostada juute ja nõukogude korda, rahvas teadis, kes teostas revolutsiooni, kes said sellest suurimat kasu, kui palju oli juute väiksemate ülemuste seas ja muudel "soojadel kohtadel", kui palju oli juute karistusorganites ja kolhoosiajajate seas.

Solonini järgi olid juudid niii süütud ja sinisilmsed, et nende süüdistamine milleski on lausa surmapatt ja vene Ivan oli lausa kohustatud nende eest oma naha turule viima.

Kas see väljendab Sinu siirast arvamust, et repressioonid KÕIGI juutide (s.t eelkõige naiste, laste ja vanurite vastu, sest neid oli kõige kergem kätte saada) olid õiged ja auväärsed asjad?

Kust te SEDA välja lugesite? Mina vihastasin omaarust just selle peale, et autori väitel polnud juutidel ÜLDSE mingit süüd ja massilised repressioonid (mille puhul enam süütul ja süüdlasel vahet ei tehta, eriti massipsühhoosi seisundis) puhkesid täiesti ilma põhjuseta!

[Jaanus2]

Väike vahe suhtumises juutidesse Venemaal ja Eestis siiski on. Venemaal olid ammused antisemiitlikud traditsioonid (juudid on halvad, sest nad on juudid), ega need nõukaajalgi kuhugi kadunud, olid vaid latentses olekus.
Eestis pole rahva seas sellist antisemitismi kunagi olnud. Isegi 1941.a. ei õnnestunud sakslastel pogromme siin esile kutsuda (ise kirjutavad). Et eestlased siinsete juutide arreteerimisel ja hukkamisel osalesid, on teine teema. Siia jäi u. 1000 juuti ja nende saatuse mõjutajaid võis olla ehk max. 100, ilmselt oli vähem. Miks rahvas siin juute ei kaitsnud ega peitnud? Rahvas oli kaotanud moraalse pinna jalge alt - ei teadnud enam, kes on süüdi ja kes mitte. Juudid osalesid silmapaistvalt aktiivselt 1940.a. sündmustes. Selles on muuhulgas juttu eestikeelses tõlkes ilmunud eesti juudiproua mälestusteraamatus. Inna Gens oli vist ta nimi. Korralikud jõukad EV kodanikud, mitte mingid proletaarlased marssisid punalipu all, rääkimata teistest (NKVD jne.).

[Henn]

Ja vaatamata kõigele eestlased siiski kaitsesid ja varjasid juute. Seda tunnistavad isegi meie juudikogukonna esitegelased. Näiteks Elhonen Saks on sellest kirjutanud ja rääkinud.

[tuna]

Ja üldse see MASSILINE juudiviha,mis elanikkonna laiades kihtides sõja algul avaldus. lihtsalt ei saanud olla põhjuseta. Rahvas polnud loll ja oskas seostada juute ja nõukogude korda, rahvas teadis, kes teostas revolutsiooni, kes said sellest suurimat kasu, kui palju oli juute väiksemate ülemuste seas ja muudel "soojadel kohtadel", kui palju oli juute karistusorganites ja kolhoosiajajate seas.

Solonini järgi olid juudid niii süütud ja sinisilmsed, et nende süüdistamine milleski on lausa surmapatt ja vene Ivan oli lausa kohustatud nende eest oma naha turule viima.

Kas see väljendab Sinu siirast arvamust, et repressioonid KÕIGI juutide (s.t eelkõige naiste, laste ja vanurite vastu, sest neid oli kõige kergem kätte saada) olid õiged ja auväärsed asjad?

Kust te SEDA välja lugesite? Mina vihastasin omaarust just selle peale, et autori väitel polnud juutidel ÜLDSE mingit süüd ja massilised repressioonid (mille puhul enam süütul ja süüdlasel vahet ei tehta, eriti massipsühhoosi seisundis) puhkesid täiesti ilma põhjuseta!

Sellest ma sain tegelikult aru, aga...
Juutidel kui niisugustel polnud tõesti üldse mingit süüd.
Et Idel Jakobson oli mõrtsukas, oleks ta tulnud seina äärde panna (või hiljem humaansematel aegadel vanglasse mädanema), kuid see et ta juut oli, ei oma asja juures kõige vähemat tähendust.
Niisamuti ei ole eestlased kui rahvas süüdi kõigis nendes kuritegudes, mida meie rahvuskaaslased toime panevad.

[Prinz Eugen]

Solonini mainitud juutide päästjaid ja varjajaid oli ühtede andmete järgi Eestis 3, Lätis 111 ja Leedus 723.
http://en.wikipedia.org/wiki/Righteous_ ... he_Nations
Tundub, et see arv on vastavuses juutide arvuga antud riigis.
Lisaksin autori täiesti õigele tähelepanekule juutide erinevale kohtlemisele Lääne- ja Ida-Euroopas seda, et Läänes oli juutide protsentuaalne osakaal elanikkonna hulgas tunduvalt vähem ja seal puudus ka stalinistlik rezhiim.

[Troll]

Juutidel kui niisugustel polnud tõesti üldse mingit süüd.

Tuleb proovida aru saada, et sel ajal seostus väga suurele osale endise Venemaa (uue Nõukogude Liidu) elanikele uus võim just juutide võimuna. Ja ega see põhimõtteliselt vale polnudki. Illustreerimiseks üks väike tabel:

Juutide võim Venemaal 1920.a:


Lausa uskumatud protsendid. Tšekistide seas polnud olukord palju parem, aga seetõttu seostus suuremale osale inimestest kommunistide võim ja läbiviidud massirepressioonid, kulakukstegemise kampaaniad, kolhoosiajamised, "kahjurite" otsimise kampaaniad ja kõik muu nõukogude võimuga kaasnev "meeldiv" värk otseselt juutidega. Viha kogunes ja otsis väljapääsu, teatavasti aga on inimmassi viha pime ja ei tee vahet üksikisikutel - süüdlasel ja süütul. Rahva teadvuses kujunes just juutidest kõigi nende kannatuste põhjustaja sümbol, seetõttu siis ka võimaluse avanedes need massilised repressioonid või paremal juhul ükskõikne suhtumine juudikogukonna kannatustesse. Kindel see, et suuremalt osalt oli see juutide suhtes ebaõiglane, aga väita, et juudid ei andnud selliseks suhtumiseks mingit põhjust, on samuti väär.

[tuna]

... väita, et juudid ei andnud selliseks suhtumiseks mingit põhjust, on samuti väär.

Kõik selgub võrdluses...
Kui palju oli neid bolševike võimukandjaid juute kõikide juutide üldarvust? Kaduvväike osa. Nii pole ka põhjust öelda, et "juudid andsid selliseks suhtumiseks põhjust".
Aga muide, mis pagana kategooria on "väljapaistvad ajakirjanikud"?

[A4]

Juutidel kui niisugustel polnud tõesti üldse mingit süüd.

Tuleb proovida aru saada, et sel ajal seostus väga suurele osale endise Venemaa (uue Nõukogude Liidu) elanikele uus võim just juutide võimuna. Ja ega see põhimõtteliselt vale polnudki. Illustreerimiseks üks väike tabel:

Juutide võim Venemaal 1920.a:


Lausa uskumatud protsendid. Tšekistide seas polnud olukord palju parem, aga seetõttu seostus suuremale osale inimestest kommunistide võim ja läbiviidud massirepressioonid, kulakukstegemise kampaaniad, kolhoosiajamised, "kahjurite" otsimise kampaaniad ja kõik muu nõukogude võimuga kaasnev "meeldiv" värk otseselt juutidega. Viha kogunes ja otsis väljapääsu, teatavasti aga on inimmassi viha pime ja ei tee vahet üksikisikutel - süüdlasel ja süütul. Rahva teadvuses kujunes just juutidest kõigi nende kannatuste põhjustaja sümbol, seetõttu siis ka võimaluse avanedes need massilised repressioonid või paremal juhul ükskõikne suhtumine juudikogukonna kannatustesse. Kindel see, et suuremalt osalt oli see juutide suhtes ebaõiglane, aga väita, et juudid ei andnud selliseks suhtumiseks mingit põhjust, on samuti väär.

See, et juudi päritolu inimeste käes oli kuni 1930. aastate keskpaigani suur osa olulistest ametikohtadest, on ajalooline fakt. Iseküsimus on see, kas need juhtivad juudid ka ise ennast tollal juutidena identifitseerisid. Kas nad toetasid juudi kultuuri ja jidiši keele arengut, kas nad külastasid regulaarselt sünagooge, pidasid juudi pühasid jne? Kui lugeda tollaseid aegu kirjeldavaid raamatuid (soovitan soojalt eesti keeleski ilmunud Montefiore "Stalinit"), siis jääb mulje, et need võimurid pigem soovisid varjata või ignoreerida oma juudi päritolu ning kuulutasid ennast tollase moevoolu järgi "internatsionalistideks", nagu ka Nõukogude juhtkonnas olnud venelased, lätlased, poolakad, grusiinid.

Mis puudutab juutide osalemist 1941. aasta veretöödes Eestis, siis juba Saksa sõjaaegne propaganda hakkas opereerima paari juudi nimega, toomata esile mitte mingit statistikat, mis kinnitaks juutide juhtivat või silmapaistvat rolli 1941. aasta kuritegudes. Teatavasti viisid suurema osa kuritöödest ja küüdistamistest toime meie enda rahvuskaaslased, eestlased. Aga me ei räägi ju siinkohal eestlaste vandenõust... eestlaste vastu.

[Troll]

... väita, et juudid ei andnud selliseks suhtumiseks mingit põhjust, on samuti väär.

Kõik selgub võrdluses...
Kui palju oli neid bolševike võimukandjaid juute kõikide juutide üldarvust? Kaduvväike osa. Nii pole ka põhjust öelda, et "juudid andsid selliseks suhtumiseks põhjust".
Aga muide, mis pagana kategooria on "väljapaistvad ajakirjanikud"?

No võrdleme siis...! Kui suure osa moodustasid bolševike võimukandjatest venelased kõikide venelaste üldarvust? Veelgi tühisema osa! Aga just see tühine vähemik formuleeribki valitsuse poliitika ja rahva suhtumise sellesse! Võrdleme edasi. Kui suure osa moodustasid Hitler ja tema lähimad kaaslased fašistlikus valitsuses (Göring, Goebbles, Ribbentrop jne) sakslaste üldarvust? Sama tühise vähemuse. Aga just nende poliitika ja tegude järgi kujunes muus maailmas suhtumine sakslastesse.

...(soovitan soojalt eesti keeleski ilmunud Montefiore "Stalinit")

Soovitad soojalt!?? Seda paskvilli? Kus on tõe pähe ära toodud poole kõrvaga kuskilt kuuldud kuulujutud? Mnjah.


P.S. Muide, eelmise avaldatud peatükiga sai Solonini raamatu neljas osa läbi, lisasin need ka koondfaili.

Kõik peatükid koos:
http://www.zone.ee/troll007/22juunikoos/