Mark Solonin: 22.juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda?

[Jaanus2]

Nende N.Liidu juhtivate juutidega on lood muidugi kahtlased. Nad sattusid juhtivatele ametikohtadele peamiselt oma juudi tausta tõttu - juudi peredes oli ja on kombeks anda lastele võimalikult hea haridus. Suur vahe tuli sisse venelastega sealt. Juudi usuga oli juba asi kahtlane. Selleaegne vene (kust ka meie selle pärinud oleme) juudi definitsioon on imelik - rahvuselt juut. Hitleril oli see ka eraldi tõug. Euroopas defineerisid juudid end ise kui juudi usku sakslased, prantslased jne. ehk riigi ja usu kaudu. Ka Iisrael on tegelikult usu-, mitte rahvusriik. Iga isik, kes võtab vastu juudi usu, ongi kohe juut. Lisaks neile, kes juudi vanematest pärinevad - neilt siiski usuleiguse tõttu nende juutlust ära ei võeta (suurel osal vene juutidest Iisraelis pole juutlusega palju pistmist, isegi kohalikku keelt pole ära õppinud, kohalike jaoks on ka venelased). Kogu riiklik elu käib seal usku arvestades.

[A4]

Tegelikult lõppes "juutide valitsemisaeg" Nõukogude Liidus 1930. aastate lõpuks. Pärast suurt puhastust jäi riigiaparaati juhtivatele kohtadele väga väikene arv sisuliselt venestunud juute (Kaganovitš, Mehlis). Stalini elu viimastel aastatel asendus 1920. aastate internatsionalism otsese anti-semiitliku kampaaniaga, mis varjatud kujul jätkus kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Nii näiteks ei õnnestunud juutidel tõusta juhtivatele kohtadele riigi- või parteiaparaadis, praktiliselt ükski juudisoost ohvitser ei tõusnud pärast sõda enam kindrali-auastmesse, GRU-s kehtis Viktor Suvorovi määratluse järgi natslik personalisüsteem, kus luuresse kandideerijate sugupuid uuriti 19. sajandisse välja.

Mis puudutab Montefiore raamatut, siis päris paskvilliks ma seda ei nimetaks. Veel vähem kuulujuttudele põhinevaks, sest raamat kubiseb korralikest allikaviidetest ning autor ise on läbi viinud hulga intervjuusid Stalini lähikondlaste sugulastega. Loomulikult ei pürgi see raamat andma mingit ülevaadet Nõukogude Liidu tollasest ühiskonnast, valitsemissüsteemist vms, vaid on, nagu autor ise märgib, koondportree Stalini lähikondsete omavahelistest suhetest ja igapäeva-elust.

[ottojama]

Jätkem juudiküsimuse lahkamine siinkohal. Meie ees on Solonini suurepärane teos, temal on asja kohta selline vaatenurk. Ei pea sugugi eeldama, et KÕIK, mis ta kirjutab, peaks KÕIGILE meeldima. Tema kirjutab NII.

Ja noh, ei saa eitada, et juudiküsimus oli tolleaegse Saksamaa üks olulisi küsimusi ja kanti üle ka Idaaladele ja seeläbi oli sel oma osa, et asjad läksid nii, nagu nad läksid. Millest see raamat ju räägibki.

[Bald]

ˇJuuditeema jätkuks soovitaks lugeda "Siioni tarkade protokollid",saab mõndagi selgemaks.Tekst küllaltki raskelt seeditav(eestlase tuim aju),kuid pikapeale hakkab koitma.

http://wiki.zzz.ee/index.php/Siioni_tar ... id_(tekst)

Seletab lahti nii mõnedki kaasajal toimuvad asjad!

[Troll]

Nõustun ottojamaga, jätame siinkohal selle arutelu.

[Troll]

109
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/V%2 ... tamine.pdf

V OSA

Millal algas Suur Isamaasõda?

Küsimuse püstitamine

Kas Nõukogude Liit oli sõjaks valmis? Sellele nõukogude „ajaloolaste“ armastatuimale küsimusele, mida nad suure entusiasmiga nämmutasid sadades artiklites ja „ümarlaudade“ taga, võib täna anda ammendava vastuse. Kas on mõtet enam vaielda „sõjaks valmisoleku“ üle, kui kõige tagasihoidlikumate andmete kohaselt üle poole armee isikkoosseisut deserteerus või andis end vangi? Pärast seda, kui avalikustati arhiividokumendid vangide ja desertööride kohta, miljonite äravisatud vintpüsside ja kümnete tuhandete hüljatud tankide ja suurtükkide kohta, ei teki enam kahtlust, mis oli hävingu otsene põhjus. Vähemalt on see selle raamatu autori kindel seisukoht.
Murdmatu liit oli valmis. Nagu lumelaviin, mis võib mäest alla liikuma hakata üheainsa paugu peale, nii oli ka Stalini deržaava valmis selleks, et laiali laguneda pärast esimesest vaenlase lööki.
Ehkki Punaarmee hävingu otsene põhjus on lihtne ja ilmselge, on palju raskem vastata teisele küsimusele: miks osutusid riik, armee ja rahvas sellises jõuetus, tegevusvõimetus olukorras olevaks? Kuidas sai selline asi juhtuda riigis, mis tänini paistab paljudele range korra ja raudse distsipliini musternäidisena? Miks lagunes totalitaarse despootia võimas riigijuhtimismasin mõne päevaga „üksikuteks kruvikesteks ja mutrikesteks“? Mis see siis oli – ime, saatanlik lummus?
Kolmanda Reichi arhiivid on ammu põhjalikult läbi otsitud. Pole kahtlust, et mitte mingeid „X-kiirte generaatoreid“, psühhotroopseid relvi, mis oleksid muutnud vaenlase armee hullumeelsete massiks, saksa armee arsenalis ei olnud. Nagu polnud neis arsenalides ka mingit muud printsipiaalselt uut, tundamatut ja seetõttu vaenlasele paanilist hirmu tekitavat relva.
Ja sellest hoolimata ei saadud 1941.aastal ilma imeta läbi. Kuid see oli omaloodud ime. Seesama, mille kohta armas N.I.Buhharin 1929.aastal vaimustunult kirjutas:
„...GPU sooritas kõikide aegade suurima imeteo – ta suutis muuta vene inimese loomust“.
Kuni selle momendini püüdis autor püsida faktide ja dokumentide kindlal pinnal. See oli seda enam lihtsam, kuna meie jutt käis tükiarvudest, kilomeetritest, tonnidest, diviisinumbritest, kellaajast, kiirustest jne. Ülalpüstitatud küsimustele tõsiste vastuste leidmine sunnib meid pöörduma hoopis teistsuguse teaduse juurde – sotsiaalpsühholoogia poole. On isegi kahtlane, kas see teadus on üldse teaduseks selle sõna tavamõistes. Seda raskem on stalinliku epohhi nõukogude ühiskonna sotsiaalpsühholoogiline analüüs.
NSVL-s ei olnud ausaid valimisi, trükivabadust, sõnavabadust, ühiskondliku arvamuse uuringuid, õigust sõita väljaspoole „suurt tsooni“. Nõukogude inimene ei saanud väljendada oma suhtumist võimusse ei valimisbülletääni, ei vaba sõnaga sõltumatus ajalehes ega isegi jalgadega (s.o emigratsiooniga). Kuidas me saame siis mõista ja teada saada, missuguste mõtete ja tunnetega kuulasid nõukogude inimesed 22.juuni 1941.a. keskpäeval seltsimees Molotovi häält, kes kutsus neid valjuhääldaja mustast taldrikust üles „veelgi tihendamalt kooondama ridu meie armastatud partei ümber, meie nõukogude valitsuse ümber, meie suure juhi seltsimees Stalini ümber“.
Täpset, kõiki rahuldavat vastust neile küsimustele ei ole ega tule. Mitte kunagi. Me võime teha ainult rohkem või vähem põhjendatud oletusi, teaduslikult väljendudes – hüpoteese. Niisiis, autor paneb ette lähtuda tööhüpoteesi korras sellest, et MEIE ISAD JA VANAISAD POLNUD MEIST RUMALAMAD.
Selle eelduse valimise aluseks pole mitte ainult kiiduväärne austus vanemate inimeste suhtes, vaid ka mõned loogilised argumendid.
Kolm neljandikku sõjaeelse Nõukogude Liidu elanikest elas külas või väikelinnades. Nad (elanikkond) ei lugenud nõukogude ajalehti ei enne ega pärast sööki. Väga lihtsal põhjusel: enamus inimesi oli vähese kirjaoskusega. Üldse olid kuuldused bolševike „kultuurirevolutsiooni“ kohta tugevasti liialdatud. 1937.aasta rahvaloenduse ajal selgus, et isegi 18-19 aastaste noorte seas oli 8,5 % kirjaoskamatuid, kolmekümneaastaste seas oli kirjaoskamatu iga neljas. 1939.aastal oli seitsmeklassiline või kõrgem haridus 8,2 % töölistel ja ainult 1,8 % kolhoosnikel! 1936.aasta kevadel rääkis tolleaegne Valgevene sõjaväeringkonna juhataja I.P.Uborevitš:
„...iga võitlejate külast sõjaväkke kutsumine toob meile kasarmutesse 35 vähese kirjaoskusega inimest 100-st. Kuid need „vähese kirjaoskusega“ inimesed on tegelikult täiesti kirjaoskamatud: suudavad vaevalt kirjutada oma perekonnanime ja tunni ajaga läbi lugeda kaks lehekülge. Need on inimesed, kes ei tea, kes on Stalin, kes on Hitler, kus on lääs, kus ida, mis asi on sotsialism...“
Peamine elanikkonna „zombistamise“ vahend oli sel ajal alles laboratoorsete katsetuste staadiumis ja narkotiseerivad teletorninõelad ei tõusnud veel taeva poole. Tõsi küll, iga posti küljes rippus reproduktori must taldrik, kuid sellest tuli palju raginat ja vähe kasu – nii seetõttu, et inimesed olid seotud raske väsitava tööga kui ka tolleaegsete „PR“-i tegijate madala professionaalse taseme tõttu.
Kõik see lubabki oletada, et „lihtsad nõukogude inimesed“ elasid oma mõistuse järgi. Jah, see mõistust polnud küll eriti arendatud lugemise ja õppimisega, ka ei koormanud seda endiste aegade kultuuripärand, kuid sellest hoolimata oli see olemas, oma. Lihtne ja selge, „massimeedia“ poolt sogastamata. Vaat seepärast soovitabki autor lähtuda sellest, et tavalise nõukogude kolhoosniku (aga peamiselt just neist koosneski mitmemiljoniline armee) suhtumine elusse, nõukogude võimu ja alanud sõtta oli täiesti adekvaatne s.o vastas täielikult nõukogude võimu suhtumisele tema elusse.
Ametliku propaganda sõjakad karjed aina suurendasid ängistava lootusetuse meeleolusid. Lootust sellele, et rumalad ja ärahirmutatud ülemused suudavad hädast, kuhu nad ise oli riigi suunanud, välja rabeleda, oli vähe. „Suur juht ja õpetaja seltsimees Stalin“ vaikis visalt (kuni 3.juulini) ja see kurdistav 12-päevane vaikimine tekitas kõige süngemaid eelaimusi. Või hoopis vastupidi – kõige rõõmsamaid lootusi, et see enneolematu inimsööjalik võim kaob varsti.
Meenutame siinkohal, et meie jaoks on 22.juuni 1941.a. kuuekümne aasta tagune sündmus, aga neile, kes sellel päeval Molotovi kõnet kuulasid, oli möödunud kõigest kakskümmend aastat sellistest sündmustest...

[Troll]

110
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/V%2 ... 4rjest.pdf

Kakskümmend aastat järjest

„11.juuni 1921.a. Tambov
Venemaa Kesktäitevkomitee Täievolilise Komisjoni käsk Nr.171
...Esseerilike-bandiitlike elementide lõplikuks väljajuurimiseks käseb VKTK Täievoliline Komisjon:
1.Isikud, kes keelduvad oma nime nimetamast, lasta kohapeal ilma kohtuta maha...
4.Perekond, kes varjas bandiiti, kuulub arreteerimisele ja kubermangust väljasaatmisele, nende varandus konfiskeeritakse, perekonna vanim tööjõuline liige lastakse kohapeal ilma kohtuta maha.
5.Perekondi, kes varjavad bandiitide pereliikmeid, vaadatakse kui bandiitlikke ja selle pere vanim tööjõuline liige lastakse kohapeal ilma kohtuta maha...
Allkirjad: Antonov-Ovsejenko, Tuhhatševski“.

„12.juuni 1921.a. Tambov
Metsad, kus bandiidid end varjavad, tuleb puhastada mürkgaaside abil. Kõik tuleb niimoodi välja arvestada, et metsa tungiv gaasipilv hävitaks seal kõik elava....
Allkiri: Tuhhatševski“

„23.juuni 1921.a Tambov
Venemaa Kesktäitevkomitee Täievolilise Komisjoni käsk Nr.216
...Esimese lahingulõigu kogemus näitab, et teatud rajoonide kiireks bandiitidest puhastamiseks on hästi sobilik järgmine meetod... Elanikele antakse kaks tundi aega bandiitide ja relvade väljaandmiseks, samuti ka bandiitide perekondade väljaandmiseks... Kui elanikkond bandiite ja relvai välja ei andnud, tuleb kahetunnise tähtaja möödudes varem võetud pantvangid elanikkonna nähes maha lasta, pärast seda võetakse uued pantvangid ja tehakse kokkukogunenud elanikele teistkordselt ettepanek bandiidid välja anda... Igaüks peab andma tunnistusi, väiteid teadmatuse kohta mitte arvestada. Kangekaelsuse korral tuleb uuesti pantvange maha lasta...
Allkirjad: Antonov-Ovsejenko, Tuhhatševski“.

„10.juuli 1921.a
Täievolilise „viisiku“ esimehe seltsimees Uskonini ettekanne
...3.juulil alustasime operatsiooni Bogoslovka külas. Harva võib näha nii kinniseid ja organiseerunud talupoegi. Küsitledes talupoegi bandiitide kohta, eitasid kõik alaealistest vanakesteni seotust nendega...
Me kordasoime samu võtteid nagu Ossinovkas: võtsime pantvangisks 58 inimest, 4.juulil lasksime maha esimese partii – 21 inimest, 5 juulil – 15 inimest, võtsime kinni 60 bandiitide perekonda. Lõpptulemusena saavutasime siiski murrangu, talupojad hakkasid bandiite ja peidetud relvi välja andma...
Mis puudutab Kareejevka küla, siis seoses selle küla soodsa asukohaga bandiitide poolt kasutamiseks, võttis „viisik“ vastu otsuse see küla hävitada, saates välja kogu selle elanikkonna ja konfiskeerides kogu nende varanduse... Pärast väärtuslike materjalide kokkukogumist – aknaraamid, külvimasinad jms – põletati küla maha...“

„19 märts 1922.a Moskva
Kiri Poliitbüroo liikmetele
...just praegune moment kujutab endast mitte ainult eranditult soodsat, vaid ka üldse ainukest momenti, mil meil on šansid täielikule edule 99-l juhul 100-st purustada vaenlane lõplikult ja kindlustada meie positsioone paljudeks aastakümneteks. Just nüüd ja ainult nüüd, mil nälgivates maakohtades süüakse inimesi ja teedel vedeleb sadu kui mitte tuhandeid laipu, on meil võimalus ( ja seetõttu ka kohustus) läbi viia kirikuvaranduste konfiskeerimine. Me peame seda tegema metsiku ja halastamatu energiaga ja mitte peatuma ükskõik millise vastupanu ees...
Mida suurem arv reaktsioonilise vaimulikkonna ja reaktsioonilise kodanluse esindajaid õnnestub meil sellel põhjusel maha lasta, seda parem: just nüüd on vaja anda sellele seltskonnale niisugust õpetust, et nad ei julgeks mitu aastakümmet mingist vastupanust mõeldagi...
Me saame kindlustada endale mitmesaja miljoni kuldrubla suuruse fondi (pidage meeles mõnede kloostrite tohutu suuri rikkusi). Ilma selle fondita on igasugune riiklik töö, majanduslik ülesehitus ja meie huvide kaitsmine Genua konverentsil täiesti mõeldamatu...
Allkiri: Uljanov (Lenin)“

See oli sõda. Halastamatu mitmeaastane sõda. Sõda ilma igasuguste reegliteta, teisel pool inimlikkuse piire. Tuhanded (tegelikult miljonid) nälgasurnute laibad kutsuvad bolševikel esile rõõmurõkatusi. Kokkuröövitud miljonid kavatsetakse kulutada ükskõik millele, välja arvatud nälgijate päästmiseks (nõukogude statistika näitab, et 1922-1923 aastal osteti piiri tagant vilja kõigest ühe miljoni rubla eest).
Avaliku protesti mahasurumisest jääb bolševikele väheks – talupojad peavad ise ülestõusnuid püüdma ja „bandiitide pereliikmed“ (s.o naised ja lapsed) arveteõiendamiseks välja andma. Aga kõik need., kellesse on jäänud veel natukegi halastust ja kaastunnet, lastakse kohapeal maha. Ilma kohtuta. Muidugi ei lasta neid maha mingite materiaalsete väärtuste (aknaraamid, külvikud jne) kokkuröövimise eesmärgil, vaid just selleks, et võõrutada neid aastakümneteks mingigi mõte uuele võimule vastuhakuks. Sõna „valitsus“ kästi kirjutada suure tähega, sõna „jumal“ - väikesega.
Pärast seda, kui võim tugevnes ja kirjutas enda jaoks sobivad seadused, hakati maha laskma ja vangi panema kohtu korras. 7.augustil 1932.a. võeti vastu kuulus „Seadus kriminaalvastutuse tugevdamisest kolhoosivara varguse ja röövimise eest“ – rahvasuus kutsuti seda „kolme viljapea seaduseks“. Ainuüksi 1932.a. augustist kuni 1933.a. detsembrini arreteeriti ja mõisteti selle seaduse järgi vangi 125 tuhat „uut pärisorja“, neist 5400 inimest lasti maha.
Bolševistliku terrori mastaabis polnudki need arvud just eriti suured, kuid tasub meenutada, et pärisorjuslikul tsaari-Venemaal määrati 80 aasta jooksul (1825 kuni 1905.a.) 625 surmaotsust, millest viidi täide kõigest 191...
Stalinliku režiimi metsik julmus polnud mitte mingil juhul uute juhtide sadistlike kalduvuste tulemus. Ei midagi taolist! Mõistus oli neil kaine ja kaalutlev ja nad said suurepäraselt aru, et teistmoodi ei mängi välja. Isegi suhteliselt rahulikel NEP-i aastatel ei ületanud talupoegade majapidamiste keskmine kaubanduslikkus 15-20 %. See tähendas, et ühe linnatöölise pere toitmiseks läks vaja 5-6 talupoegade peret. Kas said sellised proportsioonid rahuldada seltsimees Stalinit, kellel oli plaanis tohutu suure armee loomine ja selle uusima tehnikaga relvastamine?
1930.aastal võttis riik Ukrainas kolhoosidelt ära 30 % teraviljast, Põhja-Kaukaasias 38 %. Järgmisel 1931.aastal vastavalt 42 ja 47 %. 1932.aasta plaan ületas 31.aasta oma 32 % võrra. Pärast seda, kui 1932.aasta sügisel sai selgeks, et viljavarumise plaani ei õnnestu täita isegi kogu teraviljavaru (kaasa arvatud seemnevili) konfiskeerimisega, nõudsid raevunud Kremli juhid viljavarumise plaani mittetäitnud kolhoosidest kogu „mitteteraviljalise toiduainete ressursi“ (pekk, kartul, sibul, peet, soolatud toiduained jne) konfiskeerimist.
On väga kahtlane, kas tolleaegse põllumajandustoodangu transpordi, säilitamise ja ümbertöötlemise infrastruktuuri juures suurem osa konfiskeeritud toiduainetest üldse tehasesööklatesse jõudis. Faktiliselt oli see „näljaterror“. Bolševikud meenutasid järjekordselt oma juhi ja õpetaja õpetusi: „...anda sellele seltskonnale niisugust õpetust, et nad ei julgeks mitu aastakümmet mingist vastupanust mõeldagi...“
Ning Ukrainas ja Donil, seejärel ka Volgamaadel ja Kasahstanis algas massiline SURMAV NÄLG. Miljonid talupojad - otsides pääsu näljasurmast – sõitsid, kõndisid ja roomasid linnadesse.
Võim reageeris kiiresti. 22.jaanuaril 1933.a. ilmus Stalini ja Molotovi allkirjadega NSVL-u valitsuse määrus:
„...Keskkomiteel ja valitsusel on tõendeid selle kohta, et talupoegade massiline lahkumine on organiseeritud nõukogude võimu vaenlaste, kontrrevolutsionääride ja Poola agentide poolt... keelata kõikide võimalike vahenditega Ukraina ja Põhja-Kaukaasia talupoegade liikumine linnadesse...“
Näljasurmale määratud rajoonid lõigati ära sõjaväeosadega. Selle „karantiini“ esimese kuu jooksul kandis OGPU ette 219 460 inimese kinnipidamisest!
Harkovis asuv Itaalia konsul kandis oma Roomas asuvale valitsusele ette:
„...Nädala ajaga loodi teenistus hüljatud laste püüdmiseks... Kesköösel veeti nad veoautodega Põhja Donetsil asuvasse kaubajaama... siin asus meditsiiniline personal, kes teostas sorteerimist. Need, kes polnud veel näljast paistes ja võisid veel ellu jääda, saadeti Näljamäel (no on alles kohanimi!!! – Troll) asuvatesse barakkidesse või aitadesse, kus õlgedel suri veel 8000 hinge, peamiselt lapsed. Nõrgad saadeti kaubavagunitega linnast välja ja jäeti sinna surema, eemal inimestest. Kohale jõudes laaditi kõik surnud vagunitest välja varem valmiskaevatud suurtesse kraavidesse...
...igal öösel leitakse Harkovis umbes 250 nälga või tüüfusesse surnud inimese laipa. Tunnistuste kohaselt pole paljudel neist maksa alles... sellest valmistatakse pirukaid ja kaubitsetakse nendega turul...“
1933.aasta Golodomoril (organiseeritud näljahäda. – Troll) oli kaks printsipiaalset erinevust 1921.aasta näljahädast.
Esiteks oli see kunstlikult organiseeritud, samal ajal kui 1921.aasta näljahäda juhtus „loomulikel“ põhjustel (kui muidugi bolševike poolt vallapäästetud kodusõja tagajärjel tekkinud laostumist ja rahvamajanduse langust sai pidada „loomulikuks“ protsessiks). 1932.aasta viljasaak oli tõesti kehv, kuid ikaldus polnud sugugi miljonite inimeste surma põhjuseks. Näiteks saadi ainuüksi Ukrainast riikliku viljavarumise raames 36,5 miljonit tsentnerit teravilja. Lähtudes sellest, et ühe inimese toitmiseks läheb vaja umbes kaks tsentnerit vilja aastas, saame me järeldada, et ainuüksi Ukrainas varutud viljaga oleks saanud ära toita 18 miljonit nälgijat. Aga kui palju vilja lihtsalt mädanes ära kaetud elevaatorite ja viljaplatside puudumise tõttu, kui palju sellest aeti viinaks...
Teiseks eraldas hea vanaisa Iljitš siiski kokkuröövitud varandusest veidi välismaalt toiduainete ostmiseks. Seltsimees Stalin aga EKSPORTIS nälgivast riigist 1932.aastal 17,3 miljonit tsentnerit vilja ja 16,8 miljonit tsentnerit 1933.aastal. Selsamal aastal, mil Harkovis küpsetati inimlihast pirukaid, saadeti NSVL-st eksporti 47 tuhat tonni liha-piimaprodukte, 54 tuhat tonni kala. Inimsööjate riik vedas välja jahu, suhkrut, vorsti, päevalilleõli...
Selle inimsoo ajaloos ainulaadse ohvritoomise mastaapi iseloomustavaid täpseid arve ei saa me tõenäoliselt kunagi teada. Nõukogude Ukraina ajaloolase S.Kultšinski arvestuste järgi (ta töötas 60-ndate aastate lõpust alates demograafilise statistika analüüsi juures) suri ainuüksi 1933.aastal ainuüksi Ukrainas nälga 3 kuni 3,5 miljonit inimest. 3 kuni 6 miljoni inimese võrra vähenes neil aastatel Kasahstani rahvastik. Volgamaades ei toimunud „mitteteraviljalise toiduainete ressursi“ äravõtmist (s.o kartul ja soolatud kurgid jäeti kolhoosnikele alles), seetõttu suri seal nälja tõttu „kõigest“ 400 tuhat inimest.

[Troll]

111

Arvukuse poolest oli bolševike peamiseks „vaenlaseks“ talupoegkond, kes moodustas 1917.aastal neli viiendikku riigi elanikkonnast. Kuid uus võim ei unustanud ka linnaelanikkonda.
1930.aasta veebruarist kuni 1931.aasta detsembrini deporteeriti suurematest linnadest üle 1,8 miljoni „deklasseerunud elemendi ja passirežiimi rikkuja“. Selle määratluse alla ei sattunud mitte ainult kodanlikud professorid ja insenerid, kolhoosinälja eest linna põgenenud kodutud talupojad, vaid ka linnatöölised, kes tabati haarangu käigus tänavatel ilma passita. Arhiividokumentides leidub juhtumite kirjeldusi, kus püüti ka passiga inimesi – aruande jaoks. On teada kurioosne episood, kus Moskvast deporteeriti kui „passirežiimi rikkuja“ rajooni miilitsaosakonna ülem!
Neid deporteerituid, kellel kõvasti vedas, ootas ees sunnitöö kommunismi suurehitustel. Näiteks oli Magnitogorskis 1932.aasta septembris 42 462 spetsasumisel olijat, mis moodustas kaks kolmandikku selle „unistuste linna“ elanikkonnast. Kuid mitte kõiki ei oodanud ees selline vedamine.
„...20. ja 30.aprillil 1932.a. saadeti Moskvast ja Leningradist sundasumisele kaks ešeloni deklasseerunud elemente, kokku 6144 inimest... Tomskisse jõudes paigutati see kontingent praamidele ja toimetati Nazino saarele... Saarel polnud mingeid instrumente, mingeid ehitisi, ei viljaseemet ega raasukesti toiduaineid... 19.mail tuli maha lumi, tõusis tuul, seejärel hakkas külmetama... Inimesed hakkasid surema. Esimese ööpäeva jooksul suutis hauakaevajate brigaad matta 295 laipa. Alles neljandal või viiendal päeval saabus saarele rukkijahu, mida hakati mõnesaja grammi kaupa välja jagama. Jahu kätte saanud inimesed jooksid sellega vee äärde ja segasid seal mütsides, jalarättides, pintsakutes ja pükstes valmis kördi, mis sealsamas toorelt söödi. Sealjuures väga suur osa neist neelas jahu niisama, hakkasid sellest lämbuma, kukkusid maha ja surid õhupuudusesse... Varsti algas väga suures ulatuses inimsöömine... Kõige selle tulemusena oli 6100-st saabunud inimesest (pluss 500-700 teistest komandatuuridest juurdelisatud inimesest) 20.augustiks ellu jäänud 2200 inimest...“
Need read on pärit VKP(b) Lääne-Siberi kraikomitee Narömi linnakomitee instruktori ettekandest. Kokkuvõtva statistika kohaselt polnud Nazino saarel toimunud košmaar üldsegi erakordne juhtum. 1932.a. jaanuaris läbiviidud esimesel „spetsasumisele“ saadetute ümberregistreerimisel selgus 500 tuhande inimese suurune puudujääk, kes surid või jooksid taigasse laiali (kindlasse surma).
Vaat sellepärast palubki autor neid lugejaid, keda häiris fraas „inimsööjaliku võimu“ kohta, ilmaasjata mitte solvuda. See pole metafoor, vaid lihtsalt fakti konstateering. Bolševistlik võim vahetas teadlikult ja külmavereliselt mitu miljonit inimelu ameerika traktori-(tanki)tehaste, prantsuse lennukimootorite ja saksa tööpinkide vastu. Neil aastatel ei osanud seltsimees Stalin isegi košmaarses unenäos ette näha 1941.aasta 3.juulit, mil ta on sunnitud (väriseva lõualuuga kuuldavalt vastu veeklaasi kõlistades) pöörduma „vendade ja õdede“ poole ning just neid – alandatuid, paljaksröövituid, petetuid – nimetama „kodanikeks“ ja kutsuma relvile...
1929-1933 aastate massilised repressioonid pidid lahendama lisaks lihtsatele, proosalistele, majanduslikele ülesannetele (varustada kasvavat tööstust üliodava tööjõuga ja poolmuidu saadud põllumajandustoodanguga, koguda kulda ja valuutat lääne tehnoloogiate ostuks) veel ühe väga keerulise probleemi. Uude valitsevasse klassi kuulusid alt kuni tippudeni inimesed, kellel oli isiklik kogemus. Ülestõusude, riigipöörete, partisanisalkade jms organiseerimise kogemus. See kogemus ja need inimesed häirisid parteiladvikut tugevasti.
Ja alles pärast kulakukstegemise, kollektiviseerimise, „golodomori“ kampaaniat võisid Stalin & Co kergendatult hingata. Nüüd nad teadsid – „aktivistide“ jaoks, kes kiskusid nälgijatelt leivatüki suust, tagasiteed paljaksröövitud rahva juurde enam pole ja ei tule kunagi. Enneolematute kuritegude tõttu verise ringkäendusega seotutena said nad edaspidi ainult alandlikult järgida looklevat „partei peajoont“.
1934.aasta alguses kirjutas hilisemate „kuuekümnendatel aastatel isikukultuse vastu võitlejate“ poolt nii palavalt armastatud Sergo Ordžonikidze veelgi rohkem armastatud S.M.Kirovile: „...kaadrid, kes läbisid 1932-33 aastate situatsiooni ja pidasid vastu, on nüüd karastatud kui teras. Ma arvan, et nendega saab ehitada Riiki, millist ajalugu veel ei tunne“.
Prohvetlikud sõnad. Sügavalt õiged. Venemaa ajalugu ei tundnud varem midagi sellesarnast. Ja selliseid „kaadreid“, kes oleksid suutnud iga päev laadida näljast tursunud lapsi vagunitesse ja vedada neid steppi surema, oleks vanal ajal, vanal Venemaal tikutulega otsida tulnud. Kahjuks ei elanud ei kirja kirjutaja ega ka selle adressaat 1941.aasta juunini ning seetõttu ei näinud nad, kuidas käitusid need „karastatud kaadrid“ relvastatud vaenlase silme ees. Aga enne seda, „rahuliku hingetõmbe“ tingimustes (mis lihtsale rahvale olid tunduvalt kohutavamad kui imperialistliku sõja kogemused), uus „proletaarse riigi“ eliit mitte ainult ei karastunud, vaid lisaks ka mandus moraalselt.
„Ma abiellusin 1929.aasta juunis... Muinasjutuline elu, muinasjutuline... Korter Maneeži väljakul, Kremli vastas. Kuus tuba... Ma sõitsin lõunasöögi järele... Veeti neid suurtes nõudes – ära ei jahtunud, see oli ju Kremli lähedal, aga meie masinale oli igal pool alati roheline tuli... Lõunasöögid olid maitsvad, kokad suurepärased, üheksa inimest said söönuks neist kahele ettenähtud lõunasöögist... Lõunasöögi juurde anti alati pool kilo võid ja pool kilo musta kalamarja... Koos lõunaga sai võtta ka gastronoomiat, maiustusi, alkoholi... Punane viin, kollane, valge. Karahvinides... Suurepärased karbonaadid...“
Need on abikaasa mälestused. Isegi mitte ülemuse enda naise, vaid endise Poliitbüroo liikme, juba põlualuse Kamenevi poja naise mälestused. Kremli karbonaade sõi ta kitsas koduses ringis. Võimulolevad ülemused „laostusid moraalselt“ kollektiivselt ja suure säraga.
„Klubi luksuslik saal oli poolhämar. Laes rippus suur pöörlev kera, mis heitis üle kogu saali valguslaike, lõi illusiooni lumesajust. Mundrites ja smokingutes mehed ja pikkades õhtukleitides või operetikostüümides daamid keerutasid džässirütmi saatel tantsida. Paljudel naistel olid maskid ja ülimalt värvikad kostüümid, mis olid laenatud Suurest teatrist. Lauad olid täis šampanjat, likööre ja viina... Mingi piirivalvevägede polkovnik hüüdis purjus ekstaasis: „Vaat see on alles elu, poisid! Aitäh seltsimees Stalinile meie õnneliku lapsepõlve eest!“
Niimoodi kirjeldas tuntud ülejooksikust tšekist Orlov (Feldbin) NKVD klubis 1936.aastal toimunud balli. Ütleme ausalt välja – seltsimees Stalin ei käinud tantsimas Suure teatri kostüümides ja ka oma polkovnikute „õnnelikku lapsepõlve“ nägi ta ette veidi teistsugusena. Nii võttis Poliitbüroo 1938.aasta 3.veebruaril vastu järjekordse määruse, kus märgiti, et „mitmed arreteeritud vandenõulased (Rudzutak, Rozengoltz, Antipov, Mežlauk, Karahan, Jagoda jt.) ehiatsid endale tohutu suured 15-20 toalised suvilad-lossid, kus nad ujusid luksuses ja raiskasid rahva raha, demonstreerides sellega oma täielikku moraalset laostumist“.
Kahjuks võrdus Stalini katse võidelda moraalse laostumisega tulemuslikkuselt katsetele end juustest sikutades soost välja tõmmata. Kui suvilad, lossid ja viin ära jätta, siis mida muud tal oli oma käsilastele pakkuda? Unistus maailmarevolutsioonist sõitis ära koos Trotskiga, aga pakkuda endistest külalumpenitest uueks eliidiks tõusnutele eluunistuseks üleüldise võrdsuse ja vendluse ideed ei söandanud isegi Peremees ise. Talle jäi üle ainult ühtesid „punabojaare“ teistele hirmutuseks maha lasta. Palju aastaid hiljem sisendasid represseeritud ülemuste ellujäänud lapsed ja lapselapsed kergeusklikele lugejatele luuletuste ja proosaga, et bolševistliku terrori tipp oli 1937-s aasta ja Suure Terrori peamised ohvrid oli rahvakomissarid ja armeekomandörid. Ah kui ainult nemad oleks elus olnud, küll siis...
1937-38 aastatel arreteeriti NKVD organite poolt 1 345 tuhat inimest, neist 681 tuhat lasti maha, 115 tuhat surid „uurimise“ ajal piinamiste läbi või hiljem vanglates ja laagrites. Kas kõik need olid siis rahvakomissarid, „leninliku kaardiväe“ kommunistid ja „Džerzinski kooli“ tšekistid? Muide, julgeolekuorganitest arreteeriti 1936.aasta oktoobrist kuni 1938.aasta augustini „kontrrevolutsiooniliste kuritegude“ pärast kõigest 1862 töötajat. Tõenäoliselt ei eksi me palju, kui oletame, et ühe „ustava leninlase“ kohta tuli sada süütult hukkunud talupoega, töölist, inseneri, arsti... Kuid maailm on loodud niimoodi, et isegi sada tuhat kolhoosnikku ei suuda pälvida oma pere hukkumise tragöödiale nii suurt tähelepanu, kui saavutab ühe hukkunud Poliitbüroo liikme poeg.
1939.aasta alguses vähenes juhtivtöötajate mahalaskmine järsult, aga repressioonid „maa tõeliste peremeeste“ suhtes aina kasvasid. Süüdimõistetute arvult sai rekordiliseks 1940.aasta – 2,3 miljonit inimest, kusjuures sellel aastal oli 57 %-l GULAG-s asuvatel kinnipeetutel karistusaeg alla 5 aastat, aga kurikuulsa 58 paragrahvi põhjal süüdimõistetud („poliitilised“) moodustasid kõigest 25-30 % represseeritute üldarvust. Normaalse inimliku loogika kohaselt oleksid ülejäänud 70 % pidanud olema kriminaalkurjategijad. Kuid see pole nii. Loomulikult oli nende seas ka kriminaale, kuid peamise massi GULAGi vangidest moodustasid inimesed, kes olid stalinliku bande poolt seadustatud kriminaalmeetodite ohvrid. Istuma pandi 30-minutilise tööle hilinemise eest, kogenematuse (või ebareaalse töönormi tõttu) murdunud puuritera eest, katsetustel rebenenud tankiroomiku eest, selle eest, et sa olid sündinud „vabastatud“ Ida-Poolas või Bessaraabias, selle eest, et kauge sugulane saatis sulle rumaluse tõttu välismaalt postkaardi, minimaalse arvu normipäevade mittetäitmise eest...
Ja miks siis pidid „lihtsad nõukogude inimesed“ momentaalselt unustama kõik need bolševistliku režiimi piinamised, vägivalla, seadusetuse, ülekohtu? Ainult seetõttu, et lõppes „sotsialistliku seaduslikkuse rikkumise“ paragrahv ja pühapäeva hommikul alanud sõda (juba kolmas kahe aasta jooksul) kirjeldatakse teise paragrahvi järgi ja kuulutatakse veel pealegi „Suureks Isamaasõjaks“? Miks me peame senini sensatsiooniliseks sõja ajal represseeritud nõukogude kindralite uurimismaterjale, kus peaaegu igaühes on sees pealekaebus selle kohta, kuidas ohvitserid omavahelises jutuajamises „väitsid laimavalt, et Punaarmee võitlejad ja komandörid on lahingus ebakindlad ja ei ole sõjast huvitatud, kuna enne sõda elasid nad tööliste ja kolhoosnikena väga halvasti“?
Enne sõda, 1941.aasta jaanuaris, oli GULAG-s 1 930 tuhat kinnipeetavat, veel 462 tuhat inimest asus vanglates, „spetsasumisel“ oli üle 1 200 tuhande inimese. Kokku: 3,6 miljonit inimest. Aga kogu sõjaeelse „seitsmeaastaku“ jooksul (1934 kuni 1941.a) oli trellide taga kokku 6 miljonit inimest. Mitte igas Euroopa riigis polnud nii suurt täiskasvanud elanike arvu. Selle kohta oli ka laul kirjutatud: "Sellist maad maailmas teist ei leidu, kus nii vabalt hingata võib rind."
Muide, lauludest. Katkestame ajutiselt raske jutuajamise enneolematutest õudustest ja meenutame laulusid ja kinofilme.

[Troll]

112
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/V%2 ... odanud.pdf

Ei oodanud

Lugejal, kes elas pärast sõda Rahu nimelises tänavas, klubi „Rahu“ kõrval, majas, millel rippus suur plakat „Rahu maailmale“, raadiost kostva laulu „Kas venelased tahavad sõda?“ taustal, on väga raske uskuda, et oli aegu, mil Nõukogude Liidus olid moes hoopis teistsugused laulud.
Sõjapsühhoosi värinad panid nõukogude ühiskonna vappuma selle eksisteerimise esimestest päevadest alates. „Me süütame ülemaailmse tulekahju“ – selliste sõnadega algas rivilaul, mille refräänis väideti, et „taigast kuni briti meredeni on Punaarmee kõige tugevam“.
„Me peame organiseerima kõrgemate staapide töö niimoodi, et Punaarmee saaks täita oma ülesandeid tulevase rinde igal operatiivsuunal ja rindelõigul. Selle rinde piirid on lähemal ajal määratud kogu Vana Maailma mandri piiridega“ – vaat niimoodi väljendas Punaarmee sõjalist doktriini 1921.aastal M.V.Frunze., tulevane Punaarmee Peastaabi ülem ja NSVL Sõjarevolutsioonikomitee esimees. Sel ajal Sõjarevolutsioonikomitee esimehe ametit pidav L.D.Trotski töötas samal ajal välja 40-tuhandelise ratsakorpuse pealetungiplaani üle Afganistani, Penjabi ja Bengaalia India ookeani kallastele.
Pusklevale lehmale ei anna jumal sarvi. 20-ndatel aastatel tuli Punaarmeel piirduda ainult sõjakate lauludega. 30-ndate aastate alguses, kui Stalinil oli sõjatööstuse taassünniks hädasti vaja lääne tehnoloogiat, muudeti isegi seda tüüpi laulud ajutiselt ära. Aga kui Euroopa hakkas vajuma (mitte ilma Kremli diktaatori osavate intriigideta) Suure Sõja keerisesse, täitis verejanuline retoorika uuesti kõik Nõukogude Liidu elutasandid.
Sõda ülistati, sellest unistati – luules ja proosas.
„Köningsbergi all koidikul / me oleme haavatud sinuga...“ Need luuleread kirjutas K.Simonov siis, kui Saksamaaga olid veel normaalsed diplomaatilised ja majandussuhted ja Nõukogude Liidul polnud isegi mitte ühist piiri Ida-Preisimaaga (mille keskuseks on Köningsberg ) ! Tõenäoliselt kõige tuntum sõjaeelne raamat, A.Gaidari jutustus „Timur ja tema meeskond“, algas selliste sõnadega: „Nüüd saab juba kolm kuud, kui soomusdivisjoni komandör polkovnik Aleksandrov polnud koju saanud. Tõenäoliselt oli ta rindel“. Jutustuse tegevuse aeg on suvi, koolivaheaja algus. Aasta – kas 1939 või 1940 (tegevuse käigus tähistavad komnoored Hassani järve lahingute tähtpäeva). Mingit „rinnet“ sel suvel ei olnud. Halhin-Golile ei saanud „polkovnik Aleksandrovi“ juhitav soomusrong kuidagi sattuda. Seal polnud nimelt raudteed. Kuid lastekirjanikul oli nii tugev sõja eelmaitse suus, et ta mõtles välja selle igatsetud „rinde“...
„Nõukogude rahvas mitte ainult ei oska, vaid, võib ka öelda, lausa armastab sõdida“, - karjus XVIII parteikongressi tribüünilt Kaitse RK K.E.Vorošilov. „Te peate mõistma, et marksistliku õpetuse peamine mõte on saada inimkonna vahel asetleidvatest suurtest konfliktidest maksimaalset kasu kommunismile... Kapitalistlik maailm on täis karjuvaid lurjuseid, keda saab hävitada ainult püha sõja karastatud rauaga“, - jutlustas nõukogude riigipea seltsimees Kalinin 20.mail 1941.a. toimunud NSVL Ülemnõukogu aparaadi töötajate koosolekul.
Jah, muidugi, „üleliiduline vanem“ ei otsustanud midagi ja teda hoiti ametikohal lihtsalt „sündsuse huvides“ – kuid seda enam kinnitab see fakti, et Kalinini sõnad vastasid täielikult Peremehe enda kavatsustele.
Epohhiloova kinofilmi „Suur kodanik“ peategelane (kelle prototüübiks oli S.M.Kirov) unistas „nii umbes kahekümne aasta pärast, peale head sõda, minna välja ja vaadata nii umbes kolmekümmet-neljakümmet Nõukogude Liidu vabariiki“. Aga tagasihoidlik major A.I.Samoilov ütles 14.mail 1940.a. Punaarmee Poliitvalitsuse nõupidamisel esinedes: „Meie komandörid võtavad endale maailmas briti ohvitseride positsiooni. Nii peab see olema ja nii see ka tuleb. Meie hakkame kogu maailma õpetama...“
Seltsimees Samoilovit ei kutsunud keegi korrale. Keegi ei kahelnud selles, et „meie hakkame kogu maailma õpetama“. Mõningane ebaselgus oli ainult teises küsimuses – millal ja kuidas peab algama Suur Sõjakäik?
„...Rahulikult veereb nõukogude linna elu... Äkki aga ründavad naaberriigi õhujõud Nõukogude Liitu... Nõukogude lennuvägi saab lahinguülesande. Kolm eskadrilli suunduvad vaenlase maa sügavasse tagalasse... Vaenlase õhujõud on purustatud, tema sõjatööstus on paralüseeritud (kolme eskadrilliga??? – M.S)... Nõukogude maaväed kasutavad ära õhujõudude edu ja murravad läbi vaenlase rindest... Nõukogude tankid ja ratsavägi annavad vaenlasele surmava löögi...“
See on tekst filmi „Sügav reid“ lühiiseloomustusest. Mostehfilm. Väljalaskeaasta – 1937.
„...Nõukogude riigipiir. Vaenlase lennuväe ootamatu rünnak... Nõukogude tankigrupp saab ülesandeks tungida agressori territooriumile ja purustada tema peajõud, mis on koondunud Ensburgi linna juurde. Vaenlase vägesid juhatab kindral von Büller... Nõukogude tankid forsseerivad jõe ja annavad löögi vaenlase vägede parema tiiva pihta. Von Bülleri väed on täielikult purustatud...“
„Tankistid“ Lenfilm. Väljalaskeaasta – 1939. Tasub märkida, et sellel aastal ei saanud terve NSVL läänepiiri ulatuses (sel ajal oli see piir Poola, Läti ja Eestiga) olla mingeid Saksa „burge“ ja Poola kindralite seas oli raske leida mõnd „von Büllerit“...
„...Nõukogude luureorganite poolt on vahelt lõigatud fašistliku Saksamaa kõrgema väejuhatuse käsk nõukogude riigipiiri ületamise kohta (õige, ei mingit ootamist, kuni nad meid pommitama hakkavad. – M.S). Lastes sissetunginud tankid miiniväljadel õhku, lähevad meie väed üle pealetungile... Fašistlike lennuväljade pommitamisele lendavad tuhanded nõukogude pommitajad (vaat see on teine asi, aga mitte mingi „kolm eskadrilli“. – M.S)...“
„Eskadrill Nr.5“ Kiievi kinostuudio. 1939.aasta. Fašistlikud lennuväljad purustati seal ühe hoobiga (nagu ka kaks aastat varem filmis „Sügav reid“), ainult et vaenlane on nende kahe aastaga kavalamaks muutunud ja ehitanud maa-aluse lennuvälja! Vaat sellega õiendabki arved kangelaslik „eskadrill Nr.5“...
„No ja milleks see kõik? – pahandab vihane lugeja. – Mis tähtsust sel on, mida seal kinomehed kokku filmisid, kas siis sellega määratletakse riigi sõjaplaane...“
„Kõige tähtsama kunstiliigi“ tähtsust ei maksa alahinnata. Väheharitud külaelanike massile – aga just nende seast võeti kaks korda aastas armeesse sadu tuhandeid kutsealuseid – sai justnimelt valge kinoekraan peamiseks (kui mitte ainsaks) aknaks „suurde maailma“. Ent sellest hoolimata on tulevase sõja strateegia fikseeritud hoopis teistes dokumentides. Näiteks täiesti salajases Kiievi ESRK mobilisatsiooni ja hargnemise katteplaanis, mis polnud kunagi määratud „massiliseks tarvitamiseks“.
Nagu teada, nägid ennesõjaaegsed läänepoolsete sõjaväeringkondade katteplaanid ette aktiivset tegevust juba Punaarmee mobiliseerimise, koondumise ja hargnemise etapil.
Teiste seas seati Kiievi ESRK õhujõudude ette järgmised ülesanded:
„...a) lahingulennuväe järjestikkuste löökidega kindlaksmääratud baaside ja lennuväljade pihta ning ka õhulahingutes hävitada vaenlase lennuvägi ning haarata sõja esimestest päevadest alates ülevõim õhus...
g) Tšenstohhovis, Katovices, Krakovis, Kielces asuvate raudteesildade ja –jaamade hävitamisega ning samuti ka löökidega vaenlase väegrupeeringute pihta takistada ja aeglustada tema vägede koondumist ja hargnemist...“
Täpselt samasugused ülesanded seati ka teiste ringkondade katteplaanides. Aga Kaitse RK direktiivis (mille alusel töötatigi välja ringkondade katteplaanid) oli kindlaks määratud ka lahingulendude arv, mis lubati sooritada sõja esimese 15 päeva jooksul:
„...hävitajatel – 15 väljalendu, lähipommitajatel ja luurelennukitel – 10 väljalendu, kaugpommitajatel – 7 väljalendu...“
Vaat niimoodi kujutaski nõukogude väejuhatus ette seda jõupingutust, mis on vajalik selleks, et sõjas Saksamaa vastu juba „esimestest päevadest alates haarata ülevõim õhus“ ja samuti „takistada ja aeglustada tema vägede koondumist“:
- üks lahingulend päevas hävitajale
- kaks väljalendu kolme päeva jooksul rindepommitajale
- üks väljalend kahe päeva jooksul kaugpommituslennuväele.
Vaat niimoodi nad kavatsesidki Euroopat alistada – tundega, mõistusega, pausidega. Paarispäevadel pommitame, paaritutel päevadel võtame saunas leili...
Veelgi tähelepanuväärsemad detailid on detsembrikuises (1940.a) „Edelarinde hargnemise plaanis“:
„...1.tegevuspäev. Kaks järjestikkust rünnakut vaenlase lennuväljade pihta, mis asuvad 150-160 km sügavuses tsoonis. Jõud: 46 pommitajate, 10 hävitajate polku...
...5., 6., 7.tegevuspäeval anda löök Visla jõu sildade ja raudteesõlmede pihta. Jõud: 37 pommitajate ja 10 hävitajate polku...“
Hinnake proportsioone – juba sõja esimesel päeval katab nelja pommitajat ainult üks hävitaja! Teiste sõnadega – tõsist vastupanu sakslaste poolt lihtsalt ei oodatud.
Sama võimsaid plaane hauti ka Lääne ESRK staabis. Lennuväemarssal Skripko kirjutab oma memuaarides, kuidas 1941.aasta kevade alguses kutsuti ta (sel ajal 3.kauglennuväekorpuse ülem) Minskisse staabimängule.
„...mäng oli pühendatud rinde õhujõudude tegutsemisele rinde pealetungioperatsiooni käigus...
Selline eluliselt tähtis küsimus, nagu oli kaug- ja rindepommitajate ning hävitajate koostöö organiseerimine, jäi täiesti käsitlemata. Mängu tingimuste kohaselt ei lahendanud me ka pommitusülesandeid, aga õhudessandi katmine kindlustati ülevõimu haaramisega õhus...“
Tasub märkida, et Edelarinde plaanide kohaselt planeeriti maavägede pealetungi algust alles „30-nda mobilisatsioonipäeva hommikuks“. Ja ka neid mobilisatsioooni ja hargnemise katteplaane hakati välja töötama mitte 1939.a. oktoobris (s.o kohe pärast ühise piiri tekkimist Saksamaaga), vaid alles 1941.aasta mais! Nõukogude „ajaloolased“ tõstsid seda asjaolu erilise püüdlikkusega esile, saamata nähtavasti aru, et mobilisatsiooni katteplaanide puudumine (kui samal ajal on olemas pealetungiplaanid 300 km sügavusse) ei demonstreeri mitte NSVL-u erilist rahuarmastust, vaid riigi sõjalis-poliitilise juhtkonna piiritut enesekindlust. Mille peale nad siis lootsid? Selle peale, et Hitler hakkab kannatlikult ootama sedasama „30-nda mobilisatsioonipäeva hommikut“ või (märgates alanud Punaarmee vägede operatiivhargnemist) hakkab kirjutama kaeblikke kirju Stalinile ja paluma abi Rahvasteliidust?

[Troll]

113

Loomulikult aitas sellise ettekujutuse formeerumisele eesseisva sõja iseloomust kaasa ka kogu bolševistlikule maailmavaatele omane vaimustunud enesearmastus:
„Marksi õpetus on kõikvõimas, kuna see on õige; me liigutame kohalt mäed ja jõed; on kätte jõudnud muinasjuttude aeg; pole selliseid kindlusi, mida bolševikud ei suudaks vallutada“. Vaieldamatu on ka Stalini isiklik süü sellises hukatuslikus vaenlase alahindamises. Kuid aususe ja õigluse põhimõtete järgi peavad seda süüd jagama ka tema lähimad kaaslased.
Stalinit võrreldakse sageli Tšingis-khaaniga. Igasugune võrdlus lonkab. See aga lonkab mõlemat jalga. Tšingis-khaan määras end kogenud huntide karjajuhiks. Stalini poolt enda ümber koondatud isikud kujutasid endast aga uskumatut hübriidi rasvasest kuldist ja arast jänesest.
Mõnesaja kõrgema armee ja NKVD juhi seas (aga kõigil neil oli valve, isiklik relv, salajane agentuur) ei leidunud ühtegi, kes oleks tõstnud „mikromässu“ või vähemalt avaldanud arestile relvastatud vastupanu. Passiivset vastupanu – põgenemist – julgesid kasutada täpselt kolm inimest: piiri taha põgenesid Kaug-Ida NKVD ülem Ljuškov ja NKVD resident Hispaanias Orlov (Feldbin), mõned kuud varjas end põgenedes Ukraina peatšekist Uspenski. Kõik ülejäänud asetasid kuulekalt oma pea tapapakule, parimal juhul lasid endale kuuli pähe.
2.juunil 1937.a. ütles Stalin Kõrgema Sõjanõukogu istungil esinedes ennast maha lasknud Gamarniku kohta: „Mina oleks tema asemel palunud kohtumist Staliniga, algul tema maha lasknud ja alles seejärel iseennast“. Mis seisis nende sõnade taga? Mõnitus? Provokatsioon? Väljapaistva inimese haavatud hinge karje, keda tühisustega suhtlemine on väsitanud?
Verine kääbus Ježov võeti NKVD juhi kohalt maha 25.novembril 1938.aastal. Pikad 136 päeva jõi ta vahetpidamatult, hädaldas, kaebles saatuse üle, ootas midagi, kuni lõpuks 10.aprillil 1939.a. paigutati ta hirmasasse NKVD Suhhanovskaja erivanglasse. Kogu partei lemmik ja selle suurim teoreetik (vähemalt iseloomustas teda just niimoodi Lenin) N.I.Buhharin kirjutas vanglast Stalinile 43 kirja. Kõik kirjad on ühest ja samast – armastusest. „Kõik minu viimase aja unistused olid suunatud ainult sellele, et tihedamalt liituda juhtkonnaga, eriti sinuga... Ma hakkasin sinu suhtes tundma samu tundeid kui Iljitši suhtes, sugulasliku läheduse tunnet, tohutu suurt armastust... ma tunnistan end täielikult sinule kuuluvaks...“ Mõistetuna surma kuritegude eest, milles ta mingil juhul süüdi ei olnud, kirjutas meie „partei lemmik“ Peremehele: „Ma seisan põlvili Kodumaa ja Partei ees ning palun armuandmist...“
I järgu armeekomandör, Kiievi SRK juhataja Jakir tõmbas esimese mai käskkirjast maha meenutuse Stalini kohta. Kuus nädalat pärast seda saatis ta vangikongist Stalinile kirja: „Armas, kallis seltsimees Stalin. Ma suren, armastussõnad Teie vastu huultel“.
Austatud lugeja, kas teile tundub, et me oleme põhiteemast kaugele kõrvale kaldunud? Hoopiski mitte. Just mitmeaastane suhtlemine jakiride, ježovide ja muude buhhartšikutega kutsus tulevasel Kõrgemal Ülemjuhatajal lõppude lõpuks esile raske haiguse – ta enda poolt teoreetiliselt väga hukka mõistetud „peapöörituse edusammudest“. See tähendab, et teadvuse tasemel sai ta kõigest aru ja tegi paljutki õigesti: lõi tohutu suure motoriseeritud armee, tungis isiklikult kõikidesse selle tehnilise varustuse probleemidesse, töötas isiklikult koos konstruktorite ja tehasedirektoritega, kindralite ja luurajatega. Kuid hingepõhjas kasvas temas veendumus, et terves maailmas ei leidu sellist jõudu, mis püüaks talle – maisele pooljumalale - oma tahet peale suruda. Võideldes aastast aastasse „vaenlastega“, kes olid suutelised vaid haledaks vingumiseks, kandis Stalin tahtmatult selle kogemuse üle võitlusele ka oma Berliini konkurendiga. Ennesõjaaegsete plaanide sisu järgi arvestas ta (täpsemalt öeldes – lootis ilma mingi arvestuseta) sellega, et tal lubatakse alati jagamatult „protsessi juhtida“. Kahjuks oli Hitler küll paranoik, kuid mitte masohhist: ta ei hakanud vabatahtlikult pükse jalast võtma enne näitlikku-õpetuslikku ihunuhtlust.
Hukatuslikku enesepettust soodustasid väga ka Poola ja Soome kampaaniad. Nende kahjulik mõju Punaarmeele oli väga suur. Nõukogude-parteilise propaganda jõupingutustega esitleti peaaegu veretut „võitu“ sakslaste poolt purustatud Poola üle selle näidisena, kuidas edaspidi hakkab arenema Suur Vabastusretk. Nimelt sedasi: vabastatud rahvad võtavad töölis-talupoegade armeed lilledega vastu, vaenlase sõdurid „keeravad täägid oma kodanliku valitsuse vastu“, punatäheliste lennukite pilved katavad oma tiibadega taeva, no ja nii edasi ja edasi. Kõik nagu kinos.
„Meil sõdida ei tule kuskil / nendega, kes kasvanud võitluses ja puuduses“, - ennustas peamise armeelehe („Krasnaja Zvezda“ 21.09.1939.a) veergudel luuletaja Margarita Aliger. Neil aastatel ülipopulaarne Konstantin Simonov unistas:
„...lääne, lõuna, polaaralade,
troopiliste ja ookeanitaguste
Valgevenede ja Ukrainade
üllatavate vabastamiste ajast...“
Vsevolod Višnevski kirjutas vaimustunult kinorežissöör E.Dziganile: „Praegu taganevad paljud suure Punaarmee ees, mis ületab Saksamaa jõude kolme või rohkem kordselt“.
Ja mida saabki tahta kergemeelsetelt poeetidelt, kui Kaitse RK Vorošilov ise kirjeldas 7.novembril 1939.a. väljaantud käskkirjas, mis loeti ette kõigis väeosades ja allüksustes, Poola kampaaniat niimoodi: „... Punaarmee väeosad purustasid hoogsa pealetungiga Poola väed... Poola riik, mille valitsejad alati praalisid ning näitasid üles suurelisust ja kõrkust, lendas esimese sõjalise kokkupõrke puhul laiali nagu vana pehkinud vanker...“
Ei jäänud kõrvale ka üks teine rahvakomissar – raudteede. Poliitbüroo liige Kaganovits, esinedes 4.oktoobril 1939.a järjekordsel parteiaktiivi koosolekul, ilukõnetses: „Te mõelge, kui mitu aastat tsarism pidi võitlema selle eest, et Lvovi ühendada – 4 imperialistliku sõja aastat, Peremõšli kindluse all pandi kolm korpust magama, aga meie väed hõivasid selle territooriumi 7 päevaga ilma suuremate ohvriteta...“
Tõe huvides tuleb märkida, et juhtkonnas oli siiski ka selline inimene, kes püüdis neid „mütsiga löömise“ meeleolusid maha suruda. Esinedes 17.aprillil 1940.aastal Punaarmee juhtivkoosseisu nõupidamisel, mis oli pühendatud Soome sõja tulemuste arutelule, ütles Stalin:
„...Poola kampaania kahjustas meid hirmsasti, see hellitas meid ära... meie armee ei saanud kohe aru, et sõda Poolas – see oli sõjaline jalutuskäik, aga mitte päris sõda... Vaat selle psühholoogiaga, et meie armee on võitmatu, meil koledal kombel esineva kelkimisega – tuleb lõpetada...“
Kuldsed sõnad. Ainult häda oli selles, et Soome sõja kogemustest tehti armee lahinguvõime jaoks veelgi ohtlikumaid järeldusi. Vastupidi laialt levinud eksiarvamustele oli Stalin meelestatud vägagi heasüdamlikult ja kirjeldas häbistavalt läbikukkunud sõjakäiku Helsinkisse kõige roosamates toonides:
„...miks me ei rünnanud Soomet igast küljest? Me ei seadnud nii tõsiseid ülesandeid, kuna sõda Soomega on väga raske... Me teadsime, et Peeter I sõdis 21 aastat selleks, et eraldada kogu Soome Rootsist... me teadsime, et Jekaterina II sõdis kaks aastat ja ei saavutanud midagi erilist... Kõiki neid asju me teadsime ja arvestasime, et sõda Soomega kestab võib-olla kuni augusti või septembrini... sõda lõppes kolme kuu ja 12 päevaga ainult seetõttu, et meie armee tegutses väga hästi...“
Ühesõnaga – tuleb välja, et partei plaanid täideti ja isegi ületati. Mälu vedas järjekordselt seltsimees Stalinit alt ja ta unustas, et vastavalt Kaitse RK direktiivile Nr.0205 17.novembrist 1939.a. planeeriti Soome armee purustada 10-15 päevaga, kusjuures ainult Leningradi sõjaväeringkonna jõududega.
Edasi noomis Stalin armastavalt, isalikult, mõningaid seltsimehi:
„...kuna sm.Kovaljov on hea võitleja, kuna ta on hea Kodusõja kangelane ja ta saavutas kuulsuse Kodasõja ajal, siis on tal raske vabaneda Kodusõja kogemustest, millest jääb täiesti väheks...“
Seejärel kiitis ta kogu Punaarmeed tervikuna:
„...meie armee seisab tugavalt kahe jalaga uue kaasaegse nõukogude armee teel. Selles on Soome väljadel saadud kogemuste peamine pluss...“
Aga kokkuvõttev järeldus, mida kuulsid kohalolevad komandörid, oli lausa triumfaalne:
„Peamine meie võidu juures on see, et me lõime puruks eesrindlike Euroopa riikide tehnika, taktika ja strateegia, nende riikide esindajad olid soomlaste õpetajad... Me ei võitnud ainult soomlasi, me võitsime nende euroopalikke õpetajaid – saksa kaitsetehnikat võitsime, inglise kaitsetehnikat võitsime, prantsuse kaitsetehnikat võitsime...“ Lühidalt öeldes – täielik banzai!
Selleks, et just need järeldused kinnistuksid teadvusesse, sadas armeele – peamiselt selle juhtivkoosseisule – kaela ordenite ja medalite, uute auastmete ja uute ametikohtade kosk.
Just pärast Soome sõja lõppu, 4.juunil 1940.a., võeti kasutusele kindralite auastmed. Ajalehed avaldasid mitu nädalat ülipikki nimekirju – kokku 949 verivärsket kindralit! Riigi kõrgeima autasu – Nõukogude Liidu Kangelase aunimetuse – said 412 inimest (neli korda rohkem, kui neid anti Moskva kaitsmisel ülesnäidatud mehisuse eest!). Kõik pidid aru saama, et me võitsime kõige tugevamat vaenlast, keda üldse leida võis ja edaspidi keerab Punaarmee kelle tahes oinasarveks. Talitsetamatu kiitlemine läks selleni, et Soome kampaaniat kästi kujutada Maailmasõja kõige suurema sündmusena, võrreldamatuna mingite kokkupõrgetega kuskil Prantsusmaal või Põhja-Aafrikas...
„Me peame valmistuma mitte selliseks sõjaks, nagu praegu käib – see pole sõda, vaid lapsemäng, - jutlustas 20.mail 1941.a „üleliiduline vanem“ Kalinin, - vaid selliseks sõjaks, nagu oli näiteks sõda Soomega...“
Enesega rahulolu ja ülim enesekindlus ei jätnud enesessearmunud Kremli võimumehi maha kuni viimase minutini. 16.juunil 1941.a. teatasid nad (Molotovi esimese asetäitja Võšinski suu läbi) Suurbritannia esindajale Nõukogude Liidus, et „Nõukogude Liidul pole mitte mingit alust tunda mingit rahutust. Rahutust tundma peavad teised“. Mõned päevad varem tegi teine Molotovi asetäitja S.A.Lozovski peapesu USA saadikule Steinhardtile, kes tuli järsku välja ettepanekutega riikidevahelise koostöö tugevdamise suhtes enne „suurimat kriisi, mida NSVL elab üle lähima 2-3 nädala jooksul“. Seltsimees Lozovski raius vastu: „Nõukogude Liit suhtub väga rahulikult igasugustesse kuuldustesse tema piiridele kallaletungi suhtes. Kui ka leiduks selliseid inimesi, kes püüaksid seda teha, siis saaks Nõukogude Liidule kallaletungi päevast kallaletungiva riigi ajaloo jaoks suurima õnnetuse päev“.
Seega valmistati armeed ette „selliseks sõjaks“, mida ta alustab siis, kui tahab ja ka lõpetab siis, kui peab seda enda jaoks soodsaks. Niimoodi sai 1941.aasta juunis kohtumisest Wehrmachtiga, mis erines kardinaalselt Soome või Poola armeest nii oma arvukuse kui ka tehnilise varustatuse poolest, Punaarmee võitlejate ja komandöride jaoks mõistust ja tahet paralüseeriv „ootamatus“.

[Horst]

Minu poolt ka tänud! Ise poleks vist selle raamatu peale sattunudki.

[Troll]

114
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/V%2 ... agalas.pdf

Teine rinne tagalas

„Vabastusretkedel“ oli veel üks negatiivne tagajärg. Ehkki kodumaised ajaloolased on selle peaaegu täiesti tähelepanuta jätnud, oli selle mõju lahingutegevuse käigule palju suurem kui müütilisel „kallaletungi ootamatusel“.
Sõda algas võõral maal. Meenutage, austatud lugeja, neid geograafilisi kohanimesid, mis vilksatasid lahingutegevuste kirjeldustes meie raamatu kolmes esimeses osas: Imatra, Sortavala, Lahdenpohja, Alakurtti, Merkine, Alitus, Indura, Sidra, Valpa, Bransk, Krõstonopol, Zolkiev, Radzivilluv, Želnuv, Stojanuv, Oplupko... Kas oli võimalik sellistes kohtades kutsuda Rjazani talupoega üles Isamaasõjaks? Ja oleks siis veel ainult Rjazani omi...
Sandalov märgib oma memuaarides möödaminnes lühidalt, et 14.mehkorpuse (s.o.tankivägede, armee eliidi) komplekteerimiseks saabus „suur arv Kesk-Aasia vabariikide põliselanikke, kes valdasid halvasti või ei vallanud üldse vene keelt“.
Missugust isamaad pidid siis kaitsma need mägede ja steppide lapsed, kes saatuse tahtel paisati Ida-Poola (mida 1939 kuni 1945.a kutsuti ajutiselt „Lääne-Valgeveneks“) soodesse?
Aga „vabastatud territooriumid“ polnud ainult metsad, põllud ja jõed. See oli ka mitmemiljoniline paljurahvuseline kohalik elanikkond, kelle suhtes jõudsid partei ja NKVD kahe mittetäieliku aastaga läbi viia tohutu „kasvatustöö“. 1939.a. septembris võeti Punaarmeed vastu lilledega. See ei ole ainult punapropaganda väljamõeldis. Galiitsia ja Volõõnia ukrainlastest elanikkond, kes olid ennesõjaaegses Poolas omal maal teise sordi inimeste rollis, tervitasid rõõmu ja lootusega ühinemist oma idapoolsete veresugulastest vendadega. Mis aga puutub kuuldusi massiliste mahalaskmiste ja 1933.aasta golodomori kohta, siis need tundusid paljudele Lääne-Ukraina elanikele liiga hirmsatena, et olla tõde.
Mitte väiksema erutusega ei suhtunud uude tegelikkusse ka tšekistid. Sudoplatov kirjutab oma mälestustes ilma vähemagi häbenemiseta: „...Lvovis erines atmosfäär rabavalt olukorrast Ukraina nõukogude osas. Lvovis õitses läänelik kapitalistlik elulaad, jae- ning hulgikaubandus oli erakätes, kes kuulusid varsti likvideerimisele...“
Likvideeriti ruttu ja otsustavalt. Sunniviisiline kollektiviseerimine külades, natsionaliseerimine (s.o kohtuväline eraomanduse rekvisitsioon) linnades, igasuguste poliitiliste, ühiskondlike ja kultuuriorganisatsioonide laialiajamine, kiusamised kiriku ja usklike suhtes (eriti Läänega sidemeid omavate katoliiklaste ja uniaatide suhtes). „Tšekistide“ valvsus ulatus selleni, et nad ei pidanud paljuks tuhandete poola koolilõpetajate kirjandite läbilugemist – et kindlaks teha „liialt tarku ja kirjaoskajaid“, - kelle pered esimestena laaditi Siberisse suunduvatesse kaubavagunitesse.
Kõige tagasihoidlikumate hinnangute kohaselt saadeti Siberisse ja Kasahstani üle 400 tuhande ühendatud territooriumite elaniku, lihtsalt kohalike „administratiivorganite“ otsusega. Mõnikord – arvata võib, et musta huumori korras – veeti Poolas sündinud inimesi, kes polnud Trotski nimegi kuulnud, kodunt minema NSVL NKVD 30.juulil 1937.a välja antud käskkirja alusel kui „trotskistide ja diversantide perekonnaliikmeid“.
Võib öelda, et Siberisse saadetutel veel vedas. Suurem osa neist jäi ellu. Ebainimlikest transporditingimustest ja ränkade elamistingimuste tõttu hukkus „ainult“ 16 % deporteeritutest. Teiste saatus oli palju traagilisem. Näiteks mõisteti 1940.a. märtsis Poliitbüroo spetsiaalmäärusega, millele oli alla kirjutanud Stalin, Vorošilov, Molotov, Mikojan, Kalinin ja Kaganovitš, tagaselja „ilma arreteerituid välja kutsumata ja süüdistust esitamata“ surma ligi 25 tuhat inimest: Poola armee vangilangenud ohvitserid (kellest enamus polnud teinud ühtegi lasku Punaarmee pihta) ja samuti ka Ida-Poola tsiviilametnikud.
Alus: „...laagrites asudes tegelevad nad nõukogudevastase agitatsiooniga (poola keeles? vangivalvurite seas? – M.S). Igaüks neist ootab ainult vabastamist, et seejärel aktiivselt lülituda nõukogudevastasesse võitlusesse...“
Kokku arreteeriti 1939.a. septembrist kuni 1941.a. veebruarini Ukraina ja Valgevene lääneoblastites NKVD/NKGB organite poolt 92 500 inimest. Nende seas oli 41 tuhat poolakat, 23 tuhat juuti, 21 tuhat ukrainlast, 7,5 tuhat valgevenelast. Rahvustunnuste järgi diskrimineerimist ei olnud, „pihta anti“ kõigile. Näiteks õnnestus tšekistidel Lääne-Valgevenes „leida“ mingi „juutlik-fašistlik inglise orientatsiooniga organisatsioon“...
Sama stsenaariumi kohaselt, ainult veelgi tihedamate tähtaegadega, toimus Baltimaade sovetiseerimine. Ainus erinevus oli selles, et okupeeritud Ida-Poolas kannatasid „sügavate sotsiaalsete ümberkujunduste“ tõttu peamiselt jõukam vähemus, aga Baltimaades muutis nõukogude rahale, nõukogude hindadele ja nõukogude palkadele üleminek kerjusteks suurema osa töölistest, käsitöölistest, teenistujatest ja talupoegadest.
Mõni nädal enne sõja algust kasvas repressioonide mastaap tunduvalt. 1941.aasta juuniks kasvas Ukraina ja Valgevene lääneoblastites arreteeritute arv 107 tuhande inimeseni. Kahemiljonilise elanikkonnaga Lätis represseeriti (arreteeriti või saadeti välja) ainuüksi 14-17.juunil 1941.a. 9156 inimest, aga kokku deporteeriti kolmest Balti riigist 49 331 inimest. Märgime ka, et need arvud on kirjanduses esinevatest minimaalsemad.
Nii põhjaliku „puhastuse“ tulemusena hakkas tulevase sõjategevuse tagalarajoon muutuma tegevrindeks, kusjuures juba ENNE 22.juunit 1941.a.
„1941.aasta kevadel hakkas olukord piiri ääres seoses sagedaste intsidentidega teravnema. Meil ei lubatud kuhugi minna üksinda ja ilma relvata... meie pataljoni esimeses roodus kadus ükskord kahest võitlejast koosnenud patrull. Paar päeva hiljem leiti üks neist tema enda vintpüssitäägiga läbitorgatuna maa külge naelutatuna, teist aga ei leitud üldse...“
Need read on pärit juba varem tsiteeritud Grodno kindlustatud rajooni õpperoodu kursandi L.V.Irini mälestustest. Aga näiteks Nõukogude Liidu Kangelane F.F.Arhipenko (neil päevil oli ta noor lendur 17.HLP-st) meenutab, kuidas „1941.aasta kevadel pidin ma komissari ülesandel pidama ühes Koveli lähedal paiknevas külas ettekande, mis oli pühendatud Punaarmee tähtpäevale... Ettekande ajal tulistati akende pihta mitu lasku... Ümbritsev atmosfäär oli üsna pingeline ja mulle tuli pähe mõte, et siit on parem kiiremini minema sõita, seni kuni eluvaim sees. Ehkki mind taheti jätta ööbima, nõudsin ma transporti ning sõitsin voorimehega Kovelisse. Kogu tee hoidsin ma püstolit laskevalmis... enne sõda kadusid neis kohtades sageli teistest väeosadest pärit komandörid ning väljaspool sõjaväeterritooriumi asudes tuli olla valvas...“
NKVD sisevägede staapide ennesõjaaegsetes aruannetes kirjutatakse kümnetest purustatud (või „operatiivtöötlusel olevatest“) relvastatud bandiitlikest formeeringutest, praktiliselt igapäevastest tulevahetustest, diversioonidest, relvade ja lõhkeaine äravõtmisest. Eriti pingeline oli olukord Ukraina lääneoblastites, kus tegutsesid OUN-i (Ukraina rahvuslaste organisatsioon, mis loodi 1929.aastal) partisanisalgad, kes olid kogunud aastatepikkuse terroristliku võitlusega Poola võimude vastu suured lahingukogemused. On märkimisväärne, et bandeeralaste aktiivsus oli suurim Tarnopoli oblastis s.o just seal, kuhu planeeriti Edelarinde vägede välikomandopunkti loomist!
Aktiivselt valmistusid Punaarmee tagalate pihta lööki andma Läti sõjaväeline organisatsioon „Aizsargs” (mis loodi juba 1919.aastal, 1940.aastaks oli selle ridades kuni 40 tuhat inimest), “Leedu kaitsekaardi” lahingugrupid, Eesti “Kaitseliit” jt. Saksa sõjaväeluure konstateeris 21.mai 1941.a. ettekandes sügava rahuldustundega:
„Ülestõusud Baltimaades on ettevalmistatud ja nende peale võib kindlalt loota. Põrandaalune ülestõusnute liikumine progresseerub oma arengus nii palju, et tekitab teatuid raskusi enneaegsete aktsioonide ärahoidmisel...“
Stalinlaste ja hitlerlaste ühiste pingutustega põhjalikult ettevalmistatud „viitsütikuga pomm“ plahvatas 22.juunil 1941.aastal.
Marssal Moskalenko kirjutab oma memuaarides, et tema jaoks olid sõja esimesteks laskudeks need lasud, mida 22.juunil Lutskis tema auto pihta tulistasid Ukraina natsionalistid. A.T.Iljin (sel ajal 3.MK 5.TD nooremleitnant) meenutab, kuidas 22.juuni varahommikul saadeti ta olukorra selgitamiseks diviisistaapi, mis asus Leedu linnas Alituses:
„...rahvamass liikus kahte lehte ja me sõitsime edasi täiskiirusel. Kuid niipea kui me olime neist möödunud, hakati rahvamassist meie pihta automaadist tulistama ja juba kasarmu juures lasti meie mootorratas puruks...“
Sõja esimestel minutitel lasid nõukogudevastased põrandaalused õhku Belostokis asuva telefonijaama (aga läbi selle kommutaatori läksid 10.Armee peamised sideliinid) ja Kobrini elektrijaama, lülitasid Brestis välja elektri ja veevarustuse. Kõik Valgevenes esimestes lahingutes osalenud tunnistavad ühel häälel, et saksa lennuvägi pommitas sihikuliselt komandopunkte, ladusid, ešelone uusima sõjatehnikaga. Kas on vaja tõestada, et see sai võimalikuks ainult seetõttu, et saksa luuret aitasid sajad kohalike elanike seast pärit informaatorid?
Sõja esimeste päevadel Baltimaades kujunenud olukorda ei saa nimetada teistmoodi kui laiaulatuslikuks relvastatud ülestõusuks. Juba 24.juunil 1941.a, enne kui Kaunasesse jõudsid Wehrmachti eelväeosad, võttis linna oma kontrolli alla mingi „leedu komandatuur“ eesotsas endise leedu armee polkovniku Bobjalisega. Üks sündmuste pealtnägijatest tunnistab:
„...Leedu juhtkond kiirustas esimestena autodel põgenema, aga nende järel lasksid jalga ka miilitsaorganid, andes sellega vabad käed Leedu kontrrevolutsioonilistele bandedele... Kaunas ja üldse kogu Leedu oli paar päeva ilma tsiviilvõimuta. 23. ja 24.juunil organiseeris kontrrevolutsioon oma lahingudružiinad, võttes sinna isegi gümnaasiumi 5. klassi õpilasi...“
Riiast kuhugi jalga lasta oli raskem – linn seisab merelahe kaldal. Võib-olla just seetõttu käisid Läti pealinnas ehtsad tänavalahingud. „NKVD 5.motoriseeritud polgu lühikeses lahingutegevuse kirjelduses“ nägi olukord linnas välja niimoodi:
„...vaenulikud elemendid tekitasid armeetagalas paanikat, demoraliseerisid staapide, valitsus- ja nõukogude organite töö... Vaenlased paigutasid kirikutornidesse, pööningutele ja majade akendele kuulipildujad ja automaadid ning hoidsid tule all tänavaid, Looderinde staabihooneid, Läti kompartei Keskkomiteed, telegraafi, raudteejaama... Ma pidasin „viienda kolonniga“ ränka võitlust, vastates igale lasule kuulipildujate ja tankikahurite tulega (autori rõhuasetus)...
Ööl vastu 24.juunit (saksa armeegrupi „Nord“ väed hõivasid Riia alles 30.juunil) tungis grupp mässulisi majja, kus elasid Läti kompartei KK töötajad. Selle öölahingu mastaapi võib hinnata selle järgi, et „lahingu kestel said 128 ründajat surma ja 457 inimest võeti vangi“.

[Troll]

115

Mässutulekahju möllas ka Ukrainas, kusjuures mitte ainult tema lääneoblastites. Näiteks võime 32.TD lahingutegevuse kirjeldusest lugeda: „...6.7.41.a õhtul jõudis diviis Starokonstantinovi juurde, kuid linna siseneda ei õnnestunud, kuna seal valitsesid paanika ja rahutused“. Starokonstantinov asub Proskurovi (praegu Hmelnitski) oblastis. See on Ukraina „vana nõukogude“ osa. Ja isegi seal olid nii suured „rahutused“, et tankidiviisi (!) komandör ei riskeerinud linna sisenemisega. Seejuures lasti oblastikeskuses endas (nagu kandis ette Edelarinde poliitpropaganda valitsuse ülem Mihhailov) „pärast rajooni ja oblasti juhtkonna paanilist linnast lahkumist õhku elektrijaam ja purustati veevärk. Proskurovisse taganevad nõukogude väed jäid ilma elektrivalguse ja veeta...“
Peamised sündmused toimusid Lvovis – Galiitsia ajaloolises keskuses. Lahingud algasid linnas praktiliselt sõja esimesel päeval. Vaat kuidas kirjeldab 24.juuni sündmusi 8.MK komissar N.K.Popel:
„Mootorrattapolk pidi täitma harjumatut ülesannet – pidama lahinguid pööningutel. Just seal oli sisse seatud diversioonigruppide (just niimoodi nimetab Popel tsensuurile alludes bandeeralasi. – M.S) vaatlus- ja komandopunktid, nende tulepunktid ja laskemoona laod. Vaenlane kontrollis igat meie liikumist, meie aga ei näinud teda ja teda kätte saada polnud kerge. Heitlus oli ränk... Aru saada, kus on vaenlane ja kus meie omad, polnud kuidagi võimalik – munder oli kõikidel sama, Punaarmee oma. Kerge polnud korda luua ka Lvovi keskmagistraalil. Inimesi valdas põgenemisstiihia...“
30.juuni 1941.a. hommikul hõivasid ukraina natsionalistide relvastatud salgad, keda toetasid Wehrmachti 17.Armee väed, linna täielikult. Samal päeval kuulutasid linna jõudnud OUN-i juhid S.Bandera ja J.Stetsko välja „sõltumatu Ukraina“ loomise. Tõsi küll, üsna varsti selgus, et OUN-i oli sakslastele vaja just samapalju, kui omal ajal Griška Otrepjevit Poola šljahtale – ainult „sõja põhjuste ja vastuolude tekitamiseks“. Ukraina liidrite „omavolist“ marru läinud Hitler käskis Bandera ja Stetsko arreteerida. Suur grupp verivärske „vabariigi“ juhte lasti sakslaste poolt maha. Tugevnes juba 1940.aastal alanud OUN-i jagunemine „bandeeralasteks“ ja „melnikovlasteks“. Bandera toetajad alustasid okupantide vastu partisanisõda, samal ajal kui Melniku salkadel lubasid sakslased esimeste Wehrmachti väeosade seas Kiievisse siseneda. Kuid see on juba teine ajalugu...
Pöördume tagasi traagilisse 1941.aasta juunisse. Üheks vähestest asjadest, mida tšekistid jõudsid sooritada vaatamata üleüldisele „põgenemisstiihiale“, oli see, mida NKVD teenistusaruannetes nimetati „1-kategooria operatsioonide läbiviimiseks“. 12.juulil 1941.a. kandis Ukraina NKVD vanglate valitsuse ülem julgeolekukapten A.F.Filippov Moskvasse ette:
„...Lvovi oblasti vanglatest on 1-kategooria järgi „lahkunud“ 2466 inimest... Kõik 1-kategooria järgi lahkunud on maetud vanglate keldritesse kaevatud aukudesse, Zolotševi linnas aga aeda“.
Ettekandes on toodud ära ka mõned puudujäägid töös (mis arvatavasti olid seotud ikka sellesama „põgenemisstiihiaga“):
„...kohalikud NKGB organid... tegid 1-kategooria operatsioonide läbiviimise enamasti ülesandeks vanglate personalile, jäädes ise sellest kõrvale, aga kuna see toimus vaenlase tule all taganemise momendil, siis ei suutnud vanglate töötajad igal pool laipu korralikult maha matta ja väljast maskeerida“.
Maha maeti väga hooletult. 30-kraadises palavuses lagunevate laipade jube haisupilv rippus Lvovi kohal. Vangla rajoonis oli ilma gaasimaskita töötamine hoopiski võimatu. Goebbelsi ametkond andis hiljem välja terve raamatu saksa sõdurite kirjadega, milles nad rääkisid seina külge naelutatud, moonutatud, neljastatud kehadest, mis avastati Lvovi vanglast. Seejärel eitas nõukogude propaganda viis aastakümmet raevukalt juba kinnipeetavate tapmise fakti...
Lvovi oblasti vanglad ei olnud mingiks erandiks üldreeglist. Kinnipeetavate massiline hävitamine (sealhulgas ka uurimisaluste, kelle süü nõukogude võimu ees polnud isegi tolleaegsete nõukogude seaduste järgi tõestatud!) oli üleüldine. Näiteks „lahkus“ kapten Filippovi aruande järgi Drogobõtši oblastist 1-kategooria järgi 1101 inimest, Stanislavovi oblastis – 1000, Tarnopoli oblastis – 674, Rovno oblastis – 230, Volõnski oblastis – 231...
Valgevene lääneoblastites ei õnnestunud nii massilist hukkamist toime panna – Wehrmacht tungis seal liiga kiiresti peale. Kuid Minskist ida pool jätkas NKVD oma tööd. Lugejatele juba tuntud Vitebski sõjaprokurör seltsimees Glinka kirjutab oma ettekandes:
„...julgeoleku seersant, VKP(b) liige Priemõšev viis 24.juunil Glubokski vanglast Vitebskisse 916 kinnipeetavat (hinnake kinnipeetavate arvu mingis pärapõrgus asuva linna vanglas! – M.S), kellest umbes 500 inimest olid uurimisalused. Tee peal laskis see Priemõšev erineval ajal maha 55 inimest, aga Ulla lähedal asuvas kohakeses käskis ta ühe vaenlase lennuki rünnaku ajal (nii on tekstis – üks lennuk. – M.S) konvoil, keda oli kokku 67 inimest, kõik ülejäänud kinnipeetavad maha lasta... Oma tegevust selgitab sellega, et kinnipeetavad olevat justkui tahtnud laiali joosta ja karjusid: „Elagu Hitler!““
Ja vaat sellise verise hullumeelsuse keskel osutusid sõja esimestel päevadel ja tundidel olevaks Punaarmee komandöride perekonnad.
Juhtivkoosseisu perekonnad. Üks kõige hirmsamaid lehekülgi sõja alguse ajaloos. Õigeaegse organiseeritud evakuatsiooni eest ei hoolitsenud keegi. Peale selle „hoolitses“ partei selle eest, et maha suruda ka kõik selles küsimuses isikliku initsiatiivi ülesnäitamised.
„...Partei oblastikomitee pleenumil vaatasime me läbi mõnede piiriäärsete partei rajoonikomiteede otsused nende VKP(b) liikmete parteist väljaviskamise suhtes, kes hakkasid oma perekondi saatma meie tagalasse...“ Need read on Beltšenko mälestustest, kes oli endine Belostoki NKGB valitsuse ülem.
Peatume korraks. Hindame. Püüame meenutada seda, mida tähendas sel „klassivõitluse teravnemise epohhil“ parteist väljaheitmine. Aga mille eest, kallid seltsimehed? Kas partei põhikirjas on üksainuski rida selle kohta, et partei liikmel on keelatud saata lapsed suveks koolivaheajaks vanaema juurde Tambovisse? Kuid sellest hoolimata keelati otsustavalt kõik sellised püüdlused. Ja mitte ainult Belostokis. Avame uuesti Sandalovi raamatu:
„...19.juunil 1941.a. toimus partei oblastikomitee laiendatud pleenum... Pleenumil pööras oblastikomitee esimene sekretär seltsimees Tupitsõn tähelepanu pingelisele rahvusvahelisele olukorrale ja kasvavale sõjaohule. Ta kutsus üles valvsuse suurendamisele... Pleenumist osalejate küsimusele, kas võib perekonnad Brestist ittta saata, vastas oblastikomitee sekretär, et seda ei tohi teha, et mitte esile kutsuda soovimatuid meeleolusid...“
Vaat niimoodi. Sõda on läve ees, kuid „vaenlase esimesele löögile vastab võitmatu Punaarmee kolmekordse purustava löögiga“. Aga see, kes kasvõi hetkekski selles kahtleb, on argpüks, paanikatekitaja ja vaenlane. Selliseid kommunistide hulka ei võeta. Muide, parteiülemused süüdistasid kõiges armeeülemusi. Läti KP(b) KK sekretär J. Kalnberzinš kandis Moskvase ette, et „tänu Balti ESRK staabi lubamatule ja arusaamatule käitumisele evakueeriti partei- ja nõukogude töötajate perekonnad alles viimasel momendil, kui „viies kolonn“ oli juba võitlusse asunud ja tänavatelt kostis püssist ja kuulipildujast tulistamist“.
Kõik see pikk eessõna pole selleks, et õigustada vandetõotuse rikkumist ja faktilist deserteerumist. Jumal on neile kohtumõistjaks, kuid tuli välja niiviisi, et kõikjal jätsid Punaarmee komandörid oma sõdurid maha ja hakkasid tegelema oma perekondade päästmisega. Õigustada seda ei saa – iga oma väeosa maha jätnud komandör mõstis sellega hukule või sõjavangi tuhandeid oma alluvaid. Kuid pole raske mõista neid inimesi, kelle lähedased osutusid olevat linnades ja asulates, kus toimusid nii jõulised „rahutused“, et isegi tankidiviisid murdsid sealt suure vaevaga välja. Mõlemad 22.juuni koidikul alanud sõja pooled tegutsesid väljaspool halastuse piire. Bandeeralaste ja „aizsargsite“ terror ei jäänud oma julmuse poolest sugugi maha NKVD-laste terrorist. Ei need ega teised ei soovinud teha vahet relvastatud vaenlasel ja alaealisel lapsel. Ja lennukipommid, mis langes külluses kasarmutele ja sõjaväelinnakutele, tegid õigetel ja süüdlastel veelgi vähem vahet.
Sel neetud ajal, kui puudus üldine ja selge evakuatsiooniplaan, tegutses iga komandör, iga nõukogude töötaja oma südametunnistuse järgi ja oma võimaluste kohaselt. Mõni piirdus sellega, et „hüpates korraks läbi tagalat kontrollima“, paigutas naise ja lapse ittaminevasse kaubavagunisse ja naases ise väeosa juurde. Keegi jälle laadis laskemoona veoks ettenähtud veoautosse „kõrge mustast puust puhveti“. Vitebski linnanõukogu esimees laadis, nagu te eespoolloetust mäletate, oma autosse õllevaate...
Ma ei kahtlegi – Stalini vabatahtlikud advokaadid ütlevad ka siinkohal, et juhtivkoosseisu perekondi ei evakueeritud tulevase lahingutegevuse piirkonnast õigeaegselt sellepärast, et „mitte anda Hitleri ajendit kallaletungiks“. Vaielda sellel teemal on rumal ja ausalt öeldes ka ära tüüdanud. Kümned tuhanded vagunid inimeste, tankide, suurtükkide ja laskemoonaga kihutasid läände, rikkudes liiklemise graafikut kogu Nõukogude Liidu raudteevõrgus. Mis „ajendeid“ Hitler siis enam vajas? Alanud Punaarmee strateegilise hargnemise mastaap oli niivõrd suur, et Stalin isegi ei püüdnud seda varjata. Selle asemel tehti 13.juunil 1941.a. kuulsas „TASS-i teadaandes“ väga kohmakas, lollide püüdmiseks mõeldud katse anda toimuvale teistsugune, Hitlerit rahustav seletus:
„...praegu toimuval Punaarmee reservväelaste kogunemisel ja eesseisvatel manöövritel pole muud eesmärki kui reservväelaste väljaõpe ja raudteeaparaadi töö kontrollimine...“
Sellises olukorras ei oleks mõnede tuhandete naiste ja laste ittasõit (või ka lõunasse – Krimmi ja Kaukaasia kuurortitesse) mitte midagi lisanud ega vähendanud. Ei, siin ilmnes stalinlikule režiimile iseloomulik ükskõiksus inimeste saatuse ja tunnete suhtes. Kuigi ka Stalinit võib mõista: ise ta oli kaks enneaegselt elust lahkunud naist maha matnud, „üleliidulise vanema“ Kalinini ja marssal Budjonnõi teine naine istusid laagrites, L.Kaganovitši teine vend sunniti sooritama enesetappu – ja polnud häda midagi, vabadussejäänud töötasid käsi rüppe laskmata edasi. Ja kui Stalin ei haletsenud oma lähimaid kaaslasi, siis miks pidi ta äkki hakkama muretsema mingite polkovnikute ja kaptenite perekondade pärast?
Niimoodi muutusidki 1939-1940 aastatel hõivatud Ida-Poola, Leedu ja Läti territooriumid (tänu targa sisepoliitika ja muutumatult rahuarmastava välispoliitika dialektilisele koosmõjule) Punaarmee jaoks surmalõksuks! Sugugi mitte juhuslikult ei esinenud esimestest lahingutest osavõtjate mälestustes see pidev motiiv: „Kõik tahtsid võimalikult kiiresti ületada meie vana 1939.aasta riigipiiri... millegipärast tundus, et selle taga on ohutum, kuna sakslased ei riski sealt edasi tungida“.
Kahjuks aga sakslased „riskisid“, aga Punaarmee taganes „vanale piirile“ sedasi, et vahepeal kaotati peaaegu pooled kaadrilaskurdiviisidest, suurem osa tankivägedest ja parim, kõige lahinguvõimelisem osa lennuväest.

[ennww]

Troll, väga hea töö.

Vaid remargiks. 111. osa lõpus mainitud laulul ontegelikult eestikeelne tekst täiesti olemas, sellised asjad tõlgiti ju kõik eesti keelde ka, ja see kõlas siis nii: "Sellist maad maailmas teist ei leidu, kus nii vabalt hingata võib rind."

[Jaanus2]

Troll teeb tublit rahvavalgustuslikku tööd, teeme nii, et tõlke kallal väga ei urgitse. Tõlgib kiiresti ja kui midagi väga eksitavat ei ole, on OK. Ega see peagi mingi lihvitud teemant olema . Kui kunagi plaanis raamatuna välja anda, jõuab lihvida.