www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 19 Juul, 2019 13:17

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 319 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20 ... 22  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 07 Apr, 2008 16:01 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2630
Asukoht: Viljandi
ennww kirjutas:
Troll, väga hea töö. :)

Vaid remargiks. 111. osa lõpus mainitud laulul ontegelikult eestikeelne tekst täiesti olemas, sellised asjad tõlgiti ju kõik eesti keelde ka, ja see kõlas siis nii: "Sellist maad maailmas teist ei leidu, kus nii vabalt hingata võib rind."

Ei, parem ikka näidake ära, kus apsud sees on! Nüüd tulid ka endal need laulusõnad tuttavad ette, aga tõlkimise ajal olid vist mõtted laokil.

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 08 Apr, 2008 11:07 
Eemal
Liige

Liitunud: 11 Mai, 2006 10:12
Postitusi: 308
Asukoht: Hiiumaa
Jaanus2 kirjutas:
Troll teeb tublit rahvavalgustuslikku tööd, teeme nii, et tõlke kallal väga ei urgitse. Tõlgib kiiresti ja kui midagi väga eksitavat ei ole, on OK. Ega see peagi mingi lihvitud teemant olema :wink:. Kui kunagi plaanis raamatuna välja anda, jõuab lihvida.


Oi-ei, ma ei tahtnud kusagil urgitseda. Pigem ütleks, et tõlke kvaliteet on väga hea. Tihti leiab trükitud, mitme toimetaja käe alt läbi käinud raamatutest rohkem ja suuremaid eksimusi.

Trolli ja Leemeti tõlgete puhul (ka "Lennuväljade" loos) on aeg-ajalt ikka terminoloogiale ja mõnedele nüanssidele tähelepanu juhitud. Eks hea tulemus sünnibki ju koostöös..

Edu!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 08 Apr, 2008 11:51 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2630
Asukoht: Viljandi
116
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/V%2 ... e4hete.pdf

„Ja kõik te, lollakad, lähete...“

Rääkides „valmisolekust“, täpsemalt öeldes põhjustest, miks riik ja armee polnud suureks sõjaks psühholoogiliselt valmis , ei saa meenutamata jätta ka Nõukogude Liidu välispoliitika metsikuid „hüppeid“. Ammu enne seda, kui kirjutati D.Orwelli kuulus romaan, demonstreeris stalinlik juhtkond kogu maailmale selgelt selliseid fundamentaalseid printsiipe nagu: „rahu – see on sõda, tõde – see on vale“ jne.
Pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaal muutus fašistlik hädaoht domineerivaks kogu ametlikus propagandas. Muuseas süüdistati just „sidemetes gestaapoga“ neid parteibosse ja väejuhte, kes olid kohtualused kuulsatel „Moskva protsessidel“ 1936-1937.aastal. 31.juulil 1939.a. kirjutas „Pravda“: „Teise imperialistliku sõja süüdlased ja õhutajad on ilmselged. See on fašism – kuritegelik ja räpane sõjajärgse imperialismi sünnitis...“
Kuritegelik ja räpane...
Täpselt 52 päeva pärast selle publikatsiooni avaldamist, 22.septembril 1939.a, toimub sakslaste poolt hõivatud Brestis Punaarmee ja Wehrmachti ühine paraad, mida võtavad vastu kindral Guderian ja kombrig Krivošejev (interbrigaadi võitleja ja peale selle veel ka juut). 31.oktoobril 1939.a.teatas NSVL valitsuse juht V.M.Molotov Ülemnõukogu tribüünilt järgmist:
„...hitlerismi ideoloogiat nagu ka iga teist ideoloogilist süsteemi, võib tunnistada või eitada, see on poliitliliste vaadete küsimus... mitte ainult mõtetu, vaid ka kuritegelik on pidada sellist sõda, nagu on sõda hitlerismi hävitamise pärast, kattes seda demokraatia eest võitlemise valelipuga...“ Vaat nii. Mõtetu ja kuritegelik on võidelda hitlerismi vastu. Väljas on 1939.aasta hilissügis. Selleks ajaks teadsid juba kõik, mis juhtub nendega, kes taganevad partei pealiinist... 7.novembril 1939.a. loeti kõikides roodudes, patareides ja sõjalaevadel ette (ja avaldati ajalehtedes) NSVL Kaitse RK pidupäeva käskkiri Nr.199:
„...inglise-prantsuse agressorid, ilmutamata vähimatki rahutahet, teevad kõik sõja tugevdamiseks, selle teistesse maadesse laiendamiseks... NSVL ja Saksamaa vahel sõlmitud sõpruse ja piirileping on ehitatud üles vastastikkuste huvide kindlale baasile ja selles peitub tema võimas jõud...“
Lõpuks, 30.novembril 1939.a., selgitas Peremees ise „Pravda“ toimetajale „küsimustele vastamise vormis“, kellega koos ja kelle vastu me nüüd sõbrustame. Oma armastatud kõnemaneeris – karmilt, pidevate kordustega – raius seltsimees Stalin:
„...mitte Saksamaa ei rünnanud Inglismaad ja Prantsusmaad, vaid Inglismaa ja Prantsusmaa ründasid Saksamaad, võttes endale kogu vastutuse käimasoleva sõja suhtes... Inglismaa ja Prantsusmaa valitsevad ringkonnad lükkasid jämedalt tagasi nii Saksamaa rahuettepanekud kui ka Nõukogude Liidu katsed saavutada sõja kiiret lõppemist. Sellised on faktid...“
Nõukogudemaa töörahvas ei jõudnud veel toibudagi sellistest kalli partei muutumatult rahuarmastava välispoliitika „piruettidest“ – kui algas uus sõda.
1939.aasta novembri keskkohast alates tõusis kõikides ajalehtedes metsik ulgumine: „Soome asub vales kohas! Liiga lähedal Leningradile! Revolutsiooni häll on hädaohus!“
26.novembril lõhkesid Mainila külas asuva nõukogude piirivalvekordoni asukohas kuus suurtükimürsku, mille tagajärjel said neli sõjaväelast surma ja 9 haavata.
27.novembril andis Soome nõukogude juhtkonnale üle vastunoodi, milles teatati, et Soome piirivalvurite vaatluste andmetel asus tulistav suurtükk nõukogude territooriumil. Täies vastavuses rahvusvahelise õiguse vaimu ja kirjatähega pani Soome ette luua ühine kahepoolne komisjon selle intsidendi asjaolude uurimiseks.
Mis nüüd algas...
„Hävitada see nurjatu bande!“
„Marruläinud koerad hävitatakse!“
„Pühkida maa pealt soome avantüristid!“

Need on „Pravda“ ja „Izvestia“ pealkirjad. Nii öelda proosa. Aga trükiti ka luuletusi:
„Verised narrid! Aitab teie nägudetegemisest!
On aeg sulgeda teie nurjatu tsirkus!
Me ei luba teile matslikult mõnitada
tööliste ja talupoegade laipade üle!
(Lihtsalt luuletuse otsetõlge. – Troll)
30.novembril 1939.a. ületas Punaarmee Nõukogude-Soome piiri. Samal päeval andis nõukogude lennuvägi pommilöögi Helsingi keskrajoonide pihta. Põles raudteejaam, põles pealinna ülikool. Oli palju tapetud soome tööliste ja teenistujate laipu.
Järgmisel päeval kirjutas „Pravda“:
„...Punaarmee suudab anda purustava löögi mitte ainult soome pisiputuka pihta, vaid ka nende pihta, kelle selja taga see pisiputukas peitub...“
2.detsembril avaldati sealsamas „Pravdas“ häbeliku märkusega – „kinnipüütud radiogramm, tõlge soome keelest“ – tohutu suur, tervet lehekülge täitev „Soome Demokraatliku Vabariigi rahvavalitsuse deklaratsioon“. Sellest deklaratsioonist sai nõukogude töörahvas teada, et nende Soome töölistest klassivennad on tõusnud üles „Mannerheimi valgesoomlastest bandede“ rõhumise vastu. Sellest momendist alates ei meenutanud „Leningradi kaitsmist“ enam keegi. Lähim ülesanne oli formuleeritud niimoodi:
„...viia Helsingisse Soome Demokraatliku Vabariigi lipp ja heisata see presidendipalee katusele – töölisklassi rõõmuks ja rahvavaenlaste hirmuks“.
3.detsembril ei kutsunud „Pravda“ enam üles andma lööki „soome pisiputuka“ pihta. Ta jõudis hoopis valedega uuele tasemele ja väitis, et mitte mingit sõda tegelikult ei olegi:
„...NSVL ei sõdi Soomega, vaid täidab vastastikuse abi lepingut Soome rahvavalitsusega ning võitleb Helsingi valgekaartliku valitsusega...
Punaarmee täidab oma vabastuslikku ülesannet ja aitab Soome töörahval taastada lühikese ajaga rahu ja kord riigis...“

On märkimisväärne, et see fraas kordab peaaegu sõna-sõnalt saksa-nõukogude 18.septembri 1939.a. ühisavalduse teksti, kus väidetakse, et „nõukogude ja saksa vägede ülesanne seisneb selles, et taastada Poolas rahu ja kord, mis on rikutud seoses Poola riigi lagunemisega ning aidata Poola elanikkonda...“
Edasine asjade käik on hästi teada. Lühikese ajaga – ei õnnestunud. Soome armee meeleheitlik vastupanu, hirmus pakane, Lääne karm reaktsioon sundisid sõjategevust enneaegselt lõpetama. Ja edasi? 29.märtsil 1940.a. teatas seltsimees Molotov NSVL Ülemnõukogu istungjärgul silmagi pilgutamata: „Seoses NSVL ja Soome (s.o „Helsingi valgekaartliku valitsusega“) vahelise kokkuleppega tõusis üles küsimus Rahvavalitsuse laialimineku kohta, mis ka nende poolt tehti...“
Küll ikka vedas Molotovil selle „rahvavalitsusega“. Kui oli vaja – siis tekkis iseenesest, muutus ülearuseks – läks ise viivitamatult laiali. Aga inimesed? Kümned tuhanded punaarmeelased, kes langesid lumistel väljadel Viiburi all – kas nemad tõusid siis Molotovi soovil „iseenesest hauast üles“?
Kogu see „nurjatu tsirkus“ toimus kogu rahva silme all. Ärme räägime terve rahva nimel, kuid selle üksikud esindajad said juba suurepäraselt aru, mis neid ees ootab.
„Kui NSVL on sõjaks valmis, küll siis teile, lollidele, teatatakse, - ja lähme vabastama oma inglise ja saksa vendi – ja kõik te, lollakad, lähete“.
Vaat nii – lihtsalt, näitlikult, täpselt – väljendas oma arusaamist „praegusest momendist“ punaarmeelane Zjuzin, Arhangelski SRK 337.üksiku õhutõrjedivisjoni reamees. See juhtus 37 päeva enne suure sõja algust, 15.mail 1941.aastal.
Ja kõik te, lollakad, lähete...
Miks me siis nii väga imestame, kui me puutume kokku faktidega, mis annavad tunnistust selle kohta, et mitte kõik ei olnud lollakad, mitte kõik ei kiirustanud tapaleminekuga „kommunismile maksimaalse kasu saavutamiseks“, mitte kõik ei unistanud „heast sõjast“, millega „vabastatakse“ järjekordsed „vennad“ normaalsest inimlikust elust?
Kas on siis nii uskumatu oletus selle kohta, et Boldini ratsa-mehhaniseeritud grupi (mille fantastilisest hävingust oli juttu meie raamatu II osas) võitlejate ja komandöride seas leidus ka 1939.aasta septembris Brestis toimunud „sõpruse paraadist“ osavõtjaid? Kas ei võinud neile pähe tulla sellised lihtsad küsimused: „Mis on meil tegemist selle järjekordse maade ümberjagamise pärast puhkenud Hitleri ja Stalini vahelise kaklusega? Ja kui kaua on see vaenlane, kes tuleb nüüd puruks lüüa järjekordse „õiglase eesmärgi“ nimel, meile vaenlaseks – või äkki mõtleb Molotov paari nädala pärast jälle ümber?
Neile küsimustele tuli lihtsatel nõukogude inimestel vastata mitte televisiooni „talk-show“ raames, mitte kuskil väitlusringis või salajase hääletuse kabiinis. Valelik, iseennast lollitav võim nõudis talt oma elu ohverdamist. Ainukese ja kordumatu. Anda see ära kohe ja alatiseks.

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Viimati muutis Troll, 08 Apr, 2008 18:43, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 08 Apr, 2008 14:57 
Eemal
Liige

Liitunud: 31 Mai, 2007 14:17
Postitusi: 2940
Vabandan prügi pärast, aga Solonin on ikka pagana hea! Ta on vist ikka juut, see annab tublisti vaimupeenust juurde Venemaal.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 09 Apr, 2008 9:50 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17005
117
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/V%2 ... 20eest.pdf

Iga hinna eest

Sõjaveteran polkovnik T.G. Ibatullin kirjutab oma raamatus:
“Lahingutegevuses osaleja moraalne seisund sõltub vastusest kolmele küsimusele:
- milline on sõja mõte, kas see on õiglane ja seaduslik?
- kas minu komandör on suuteline organiseerima lahingut nii, et täita ülesannet minimaalsete kaotustega?
- olen ma kindel oma ettevalmistuses täitmaks ülesandeid, mis vajavad lahinguolukorras täitmist?”

Esimese küsimuse vastus on määratud maa kõrgema juhtkonna poolt läbiviidava sise- ja välispoliitikaga. Sellest poliitikast ja selle moraalsest-psühholoogilistest tulemustest vestlesime juba eelnevates peatükkides. Vastus aga teisele ja kolmandale küsimusele sõltub mitte “kõrgetest valitsusringkondadest”, vaid hoopis roodu staršinaast, pataljoni- ja diviisikomandörist. Jah, vastus ka kolmandale küsimusele, sest lahingutegevuseks ettevalmistuda ei ole kodukolhoosi tingimustes võimalik. Just isikkoosseisu väljaõpe on kõigi tasandite armeekomandöride tähtsaimaks määrustikujärgseks ülesandeks. Kuid kas oli TTPA 1941 aasta juhtivkoosseis suuteline neid ülesandeid täitma?
Punaamee juhtivkoosseisu professionaalse ettevalmistuse tase, reakoosseisu väljaõpe - kõik see on omaette tõsise uurimise teema. Spetsialistid, kes võtavad enda peale selle probleemi sügava ja kiretu uurimise, annavad sellega tohutu panuse 1941 ja järgnevatel aastatel juhtunu reaalseks mõistmiseks.
Pidamata ennast pädevaks sellistes sügavalt sõjalistes küsimustes, peab antud raamatu autor kohaseks märkida vaid mõnd pinnapealset momenti. Üks kõige levinumatest müütidest on see, et 30-ndate aastate keskpaigaks oli ette valmistatud kõrgprofessionaalsed ja (mis juba täiesti arusaamatu) “kogenud” sõjaväekaadrid ning vaid “37.aasta repressioonid jätsid armee ilma juhtideta”. Vaielda selle üle pole isegi mõtet.
Lihtsalt on vaja teada fakte. Kahe aasta jooksul (1938-1939) sai Punaarmee 158 000 komandöri, poliittöötajat ning muud spetsialisti. Kolme sõjaeelse aasta jooksul (1939-1941) lõpetas sõjaväe õppeasutused 48 000 inimest, aga täienduskursused 80 000 inimest. 1941 aasta esimesel poolel suunati kõrgematest sõjakoolidest ja akadeemiatest väeosadesse veel 70 000 ohvitseri. Kokku oli 1.jaanuari seisuga armees ja laevastikus kõrgemat juhtivkoosseisu arvuliselt 579 581 inimest. Peale selle oli nelja aasta jooksul (1937-1940) ette valmistatud 448 000 reservohvitseri.
Arreteeriti erinevatel andmetel aga mitte rohkem kui 10 000 ohvitseri ja poliittöötajat. Mis aga puutub nimelt repressiooniaastatel hukkunud ohvitseridesse, siis O.Suvenirovi koostatud nimeline loend koosneb 1640 nimest. Mitte 40 000, nagu harjumuslikult kinnitavad “perestoikaaegsed paljastajad”, vaid üks tuhat kuussada kolmkümmend neli. Pole raske veenduda, et kui nad kõik jäänuks ellu, oleks TTPA juhtkond kasvanud 0,3 protsenti. Ilmselge, et juhtkonna mõningane mittekomplekteeritus (13 % 1941 aasta 1.jaanuari seisuga) polnud tingitud üldsegi mitte repressioonidest, vaid kolme aasta jooksul toimunud vägede arvukuse kolmekordses kasvus ja tehnilise varustatuse tohutus tõusus. Lõpuks pole liigne meenutada ka seda, et kurikuulus “mittekomplekteeritus” on kõigest määrustikujärgse ja tegeliku koosseisu omavaheline mittevastavus. Aga määrustikujärgne koosseis võib olla erinev. Näiteks on Wehrmachtis määrustiku järgi ühe ohvitseri kohta arvestatud 29 sõdurit ja allohvitseri, prantsuse armees – 22, jaapani omas – 19. Aga Punaarmees – kuus sõdurit ja seersanti.
Mitte millegagi pole põhjendatud ka tees sellest, et “maha lasti kõige paremad, aga nende asemele määrati andetuid ja juhuslikke.” Kui otsustada sellise formaalse näitaja põhjal nagu haridustase, siis aastatel 37-41 kõrgharidusega ohvitseride arv mitte ei kahanenud, vaid kasvas märgatavalt. Kaks korda - 164 000 inimeselt 385 000 inimeseni. Teenistuskohtadel pataljonikomandöridest ülespoole oli sõja algul ilma sõjaväelise hariduseta vaid 0,1 %. Diviisikomandöride hulgas oli 1941.aasta 1.jaanuari seisuga kõrgema sõjaväelise haridusega 40 %, sõjaväelise eriharidusega 60 %. Korpusekomandöride hulgas vastavalt 52 ja 48 % .
Omaette küsimus on muidugi sellise õppe “kasuteguri koefitsent”, kui Frunze nimelisse sõjaväeakadeemiasse võeti komandörideks õppima vaimuliku kooli kaheklassilise haridusega. Kahjuks pole siin kübetki liialdust, just sellise “haridusega” tõusid sõjaväelise hierarhia kõrgeimale pulgale nii Kaitse rahvakomissar Vorošilov kui ka teda välja vahetanud Timošenko, kõige võimsama, Kiievi sõjaväeringkonna juht Žukov ja teda asendanud Kirponos. Selle taustal näeb lihtsalt sündsusetult intelligentne välja Žukovi eelkäija Peastaabi ülema kohal Meretskov, kellel oli hariduspagasis ette näidata neli aastat külakooli ja õhtukool täiskasvanutele Moskvas.
Niisiis ei olnud asjade masendava seisu põhjuseks mitte 37 aasta repressioonid. Poolkirjaoskamatute, kuid sotsiaalselt lähedaste kaadrite eelistamine oli kaadripoliitika aluseks juba 20-ndatel ja 30-ndatel, aga ka 40-ndatel. Täpselt sama situatsioon oli ka tsiviilstruktuurides. 30-ndate keskel omasid ÜVK(b)P linna- ja rajoonikomiteede sekretäridest 70 % algharidust. Kaitsetööstuse (hilisemalt ka lennunduse) rahvakomissarina töötanud Kaganovitši biograafias pole avastatud jälgegi mingist haridusest. Toome veel ühe näite hilisemast perioodist. 1948 aastal oli 171 sõjaväekomandandi hulgas Ida-Saksamaal (aga sellisele postile valiti ilmselt igas suhtes soliidsemad ohvitserid) 108 inimest vaid algharidusega, 52 keskharidusega ja vaid 11 ohvitseri kõrgharidusega.
Vaatamata kõigele ei ole võimalik “õppida väejuhiks”. Väejuhiks sünnitakse. Kas olid mahalastud andekamad nendest, kes neid asendasid? Millega ja kuidas saab sellist väidet tõestada või ümber lükata?
Tinglikult “noored” Leningradi ja Kiievi ringkonna (vastavalt Põhja- ja Edelarinde juhatajad Popov ja Kirponos keerasid neile usaldatud asja tuksi. See on fakt. Kuid millega on põhjendatud väide, et nende eelkäijad (Dõbenko ja Jakir) oleksid sakslased puruks löönud? Ei see ega teine ei näidanud ennast peale karistusürituste läbiviimise Kodusõja ajal väljapaistvate väejuhtidena. Uueks sõjaks valmistusid mõlemad peamiselt alkoholiuimas, millest välja suutis neid rebida vaid arreteerimine ja mahalaskmine.
Muide, ettevalmistusest ja iseõppest. 7.okt 1930.a. kirjutas armeekomandör I.P.Belov, olles teenistuslikul komandeeringul Saksamaal, kaitse rahvakomissar Vorošilovile:
“...kui vaatad, kui metsikult töötavad enda kallal saksa ohvitserid lipnikust kindralini, kuidas nad töötavad allüksuste ettevalmistamisel, millised on nende saavutused, tõmbub sisemus meie nõrkust mõistes kokku. Tahaks lauskolmekordsetega vanduda, karjuda pingeliste õppuste vajalikkusest ja kõikide nõrkade komandöride väljavahetamisest...”
Millegipärast on kombeks unustada, et mitte väike hulk niinimetatud “kogenud komandöre“ - Kodusõja kangelasi - elasid 37-nda aasta üle ja kohtasid 41-st aastat kõige kõrgematel ametipostidel. Nagu näiteks Kaitse rahvakomissar marssal Timošenko, tema asetäitjad marssalid Budjonnõi ja Kulik, Loodesuuna juhataja marssal Vorošilov, Lõunarinde komandör armeekindral Tjulenjev, ratsaväe ülemjuhataja kindral-polkovnik Gorodovikov. Nad kõik on sama põlvkonna esindajad, läbinud sama poliitilise- ja elukooli nagu represseeritud Blühher, Jegorov, Tuhhatševski, Fedko. Nende kõigi saavutused olid sellised, et juba pool aastat peale sõja algust tuli Stalinil saata nad “patust kaugemale”, sügavasse tagalasse. Sõja võidukal lõpuetapil tuletati neid hädakomandöre veel vaevu meelde. Miks me siiski, teades, millised olid nende terveksjäänute saavutused, jätkame mahalastute suhtes illusioonide hellitamist? Miks arvatakse, et Tuhhatševski mahalaskmine demoraliseeris armeed rohkem kui Tambovi kandi talumeeste massilised mahalaskmised, mida toimetati sellesama Tuhhatševski isikliku käsu kohaselt?
Kõige järgi otsustades mõistis seltsimees Stalin kiiresti, millise suure vea ta kaadrite valiku, paigutamise ja mahalaskmise delikaatses asjas oli teinud ning üritas seda ka parandada. Nagu zekk etapivanglas, kes püüab mööda kambrit tuhnides üles leida mahorkajäänustega koni, sättis ja toppis Stalin kindraleid ametisse, lootes leida lõpuks seda, kes teeb imet, muutes kivi leivaks ja sunnib kerjuskolhoosnikke sõdima lihase partei ja selle juhi eest.
Esimese nelja sõjakuu jooksul vahetati peamisel strateegilisel suunal sõdinud Läänerinde komandör välja seitsmel korral (Pavlov, Jerjomenko, Timošenko, jälle Jerjomenko, Konev, Žukov). 21.Armee komandör vahetati samal suunal ja sama aja jooksul välja kuus korda (Gerassimenko, Kuznetsov F.I., Jefremov, Gordov, Kuznetsov, V.I., jälle Gordov).
Veidi parem oli olukord 21.Armee naabritega. Viis komandöri 20.Armees (Remezov, Kurotškin, Lukin, Jeršakov, Vlassov), neli komandöri 13.Armees (Filatov, Remezov, Golubev, Gorodnjanski). Kolmekaupa vahetusid 41 aasta suvel-sügisel juhid 19. ja 22.Armees. Komandörid ilmusid ja kadusid, jõudmata oma uute alluvatega isegi tutvuda. Küllaltki kähku kujunes selles peataolekus välja omamoodi universaalne reegel. See ei nõudnud ei tutvust alluvatega, ei luureandmeid vastase kohta ega ka tehnika tundmist, asendades täiesti taktika ja operatiivkunsti peensuste tundmist. Nende sõnade kaja ja kurdistav kõla liikus staapides, kaevikutes ja blindaažides.
IGA HINNAGA!
Ja lisandina sellele reeglile – kurikaval eneseõigustus: ”Sõda kannab kõik maha”.
Ja kõik kantigi maha. Või muudeti “kõikumatu mehisuse ja kangelaslikkuse” näidisteks. Nagu näiteks kurva kuulsusega “Neeva lapike”. Tõesti – see on tegelikult ere näide. Ainult mille?
1941 aasta sügisel, pärast Leningradi blokaadi algust, jäi meie kätte tilluke platsdarm Neeva vasakul (lõuna) kaldal. Maatükike mõõtudega kaks korda kolm kilomeetrit. Platsdarmi hoidmine (kasvõi suurte kaotuste hinnaga) omab mõtet vaid siis, kui tema territooriumilt plaanitakse lähemal ajal pealetungi suurte jõududega. Platsdarm tõlgituna prantsuse keelest seda tähendabki - “koht armeele”. „Neeva lapikesele“ oleks võinud paigutada laskurpataljoni, pingutusega ka polgu. Ja ka blokaadi läbi murda oleks saanud mitte näljasurma äärel vaakuvast linnast, vaid väljaspoolt. „Neeva lapike“ ei oleks saanud mängida (ja faktiliselt ei mänginudki) mingit rolli blokaadi läbimurdmisel 1943.aasta jaanuaris. Sellest hoolimata kästi platsdarmi hoida. Iga hinnaga. Ja hoitigi. 400 päeva järjest. Saksa suurtükivägi kündis mitmekordselt ümber selle tohutu vennashaua iga meetri. Sellel neetud maalapil kaotatud sõdurite arvu hinnatakse erinevates uurimustes 200 000 - 300 000-ni. Õiendiks siinkohal- esimese kuue sõjakuu jooksul (kuni 31 detsembrini 1941.a) kaotas Wehrmacht Idarindel tapetute ja teadmata kadunutena 209 595 sõdurit ja ohvitseri.
Tõele au andes väljendas isegi kõrgem juhtkond ajuti nördimust sellise inimkontingendi raiskamise pärast. Stalin ise nõudis oma kindralitelt puhuti “õppida sõdima vähese verega, nagu sakslasedki” (telegramm edelasuuna juhtkonnale 27 mail 1942 aastal). Ja isegi verine marssal Žukov, kes sel hetkel käsutas Läänerinnet, allkirjastas 30.märtsil 1942.aastal direktiivi, mis algas sõnadega:
“Kõrgema Ülemjuhatuse peakorterisse ja rinde Sõjanõukogusse saabuvad rohked kirjad punaarmeelastelt, komandöridelt ja poliittöötajatelt, tunnistamaks kuritegelikku hoolimatust jalaväelaste eludega ümberkäimisel. Kirjades ja juttudes tuuakse sadu näiteid, kuidas väeosade ja koondiste komandörid hukutavad sadu ja tuhandeid inimesi halvasti ettevalmistatud rünnakutes vaenlase kahjustamata kaitseliinidele ja kuulipildujapesadele, maha surumata tugipunktidele. Need kaebused on kahtlemata õigustatud ja näitavad ainult osa kergemeelsest suhtumisest inimressurssi...”
Kahjuks oli ainult sarnastest direktiividest vähe, eelkõige seetõttu, et nii Žukov ise kui ka tema lähemad kaasvõitlejad hukutasid nii enne kui ka pärast selle direktiivi väljaandmist kümnete ja sadade tuhandete kaupa võitlejaid “halvasti ette valmistatud rünnakute käigus”. Polkovnik A.K.Kononenko kirjeldab oma mälestustes Läänerinde komandöri (s.o. Žukovi) asetäitja kindral G.F. Zahharovi visiiti esimese Kaardiväe Ratsakorpuse, legendaarse ja kuulsa Belovi korpuse staapi:
“...Tigedus mattis endasse tema niigi segase arutlusvõime. Zahharov kõneles küll tooni tõstes, küll seda sosinani alandades, mingi erilise maoliku sisinaga, raev kees ja kobrutas temas...
„Mind saadeti siia, - ütles Zahharov, - et ma sunniksin teid iga hinna eest ülesannet täitma ja seda ma ka teen, isegi kui ma peaksin selleks maha laskma pool teie korpusest. Kogu küsimus os ülesande täitmises, mitte selle täitmise vahendites“...
Ta kutsus järgemööda telefonile polgu- ja diviisikomandöre ning sõimas neid kõige valimatute sõnadega: “Kui ei ületa täna maanteed - lasen maha.”
Samuti käskis ta anda sõjakohtu alla ning viivitamatult maha lasta viis komandöri, kelle alluvad ei suutnud teed mööda läbi murda... See inimene, kellest eksikombel oli saanud väejuht, omas looduse poolt eeldusi timukaks või psühhiaatriahaigla patsiendiks...”
117

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 09 Apr, 2008 10:25 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Mär, 2006 14:52
Postitusi: 369
Suurepärane lugemine.
Natuke tähtede närimist ka sekka:
Kripeldama jäi mõiste "zekk". Tegemist ei ole maakeelses kõne- ega kirjapruugis eriti levinud väljendiga. "Gulagi arhipelaagi" tõlkes kasutatakse sõnakuju "zekaa". Kasutada võiks väljendeid "vang" või "arreteeritu", mida vene kantseliidist tulenev z/k tähendabki.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 09 Apr, 2008 11:16 
Eemal
Liige

Liitunud: 31 Mai, 2007 14:17
Postitusi: 2940
Zekk on siiski tuttav laagritemaatikaga kursis olevatele eestlastele. Kasutatud vist ka esimeses eesti keelde tõlgitud laagriteemalises raamatus
"Üks päev Ivan Denissovitši elust". Üheselt mõistetav termin vene kõnekeeles, eesti kõnekeeles mitte nii väga, aga laagritemaatikaga kokkupuutunud teavad.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 09 Apr, 2008 16:18 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17005
Zekki on siiski läbi aegade eesti kirjanduses tarvitet kõrvu zekaga "Gulagis" alates eelmainitud "Ivan Denissovitšist" ja lõpetades suurmeister Jaan Krossi "Väljakaevamistes" ning "Kallites teekaaslastes". Zekk on eestinduses minu arust siiski suupärasem, zeka on kõlaliselt sarnane Erakorralise Komisjoniga-vangistatu tahab-zeka tahab. Et tegu väheesineva sõnaga, järeldub,et TšeKa tahab. Eriti eestlaste võime puhul slaavi sisisevaid häälikuid välja ajada. Nagu naabrionu nahast portfell, võta kinni, mida ütleja silmas pidas.

P.S. venekeelne Z/K peaks tähendama kinnipeetut, "zakljutšonnõi"

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 10 Apr, 2008 8:45 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17005
118

Kommunistlikud ajaloolased-propagandistid (kelle loomuses on samuti üht-teist ettemääratut) suutsid juba kaua aega enne seda, kui selliste dokumentide publitseerimine võimalikuks sai, žukovite ja zahharovite kaitseks leiutada ülimalt ülla ettekäände: “Maa oli huku äärel, kaalukausil oli kogu maailma saatus. Halastamatus oma sõdurite vastu oli meile pealesunnitud ja paratamatu...”
Usutavasti on saabunud aeg esitada vastuküsimus - kas mitte just selline juhtkonna arutu halastamatus ei tõuganud miljoneid sõdureid deserteeruma ja end vaenlasele vangi andma? Kas mitte see ei viinud maad kuristiku servale? Kas ei varjanud see hoolitsus “maailma eest” hoopiski teisi, madalamaid motiive?
Võtame veel kaks dokumenti. Need on marssalite Žukovi ja Konevi käskkirjad, antud ühel ja samal 1945.aasta aprillikuu päeval. Maa ei olnud enam hukkumas, kuristiku serv oli juba ammu taandunud, vastupidi, riik seisis suurima võidu künnisel.
Mitte ainult “maailma saatus”, vaid ka uue Euroopa sõjajärgsed piirjooned olid juba välja joonistatud ja Teheranis ning Jaltas kinnitatud. Sellises olukorras kirjutab Konev 20.aprillil käsu:
“Kolmanda ja Neljanda Kaardiväe tankiarmee komandöridele. Marssal Žukovi väed on Berliini idapoolsetest äärelinnadest 10 kilomeetri kaugusel. Käsin ilmtingimata täna öösel esimestena Berliini sisse tungida. Täitmisest ette kanda.”
Žukovi käskkiri on veidi üksikasjalisem:
“Teise Kaardiväe tankiarmee komandörile. Saatke igast korpusest üks parim brigaad Berliini ning püstitage neile ülesanne: mitte hiljem kui 21.aprilli hommikul kell neli iga hinna eest murda läbi Berliini eeslinnadesse ning sellest viivitamatult teavitada ettekandeks sm. Stalinile ning pressis kuulutamiseks.”
Miks küll saata vaid üks brigaad korpusest? Aga selleks, et nii õnnestub kiiremini “teavitada ettekandeks sm.Stalinile” ja minna ajalukku kui “Suure Võidu marssal”. Miks kiiremini? Sest korpuseid ja tankiarmeesid muudavad raskemaks ja kohmakamaks suurtükiüksused, sapööriväeosad, jalavägi. Need aga pidurdavad liikumist. Ja nimelt seepärast saadab Žukov kaks parimat brigaadi tapale, “mahasurumata tugipunktidele”, miiniväljadele, pööningul varjuvate tankirusikate tule alla. Milleks? Neid, parimaid, kel õnnestus elusalt Berliinini jõuda - mille eest?
Loomulikule hingetule ja halastamatule “elavjõu kulule” lisandusid armeeladviku metsikud ja poolürgses stiilis omavahelised suhted.
“...Jerjomenko hakkas asja eest-teist takka süüdistama Sõjanõukogu arguses ja Kodumaa reetmises.
Minu märkuse peale, et selliseid raskeid süüdistusi ei tohiks kergekäeliselt loopida, viskus Jerjomenko mulle rusikatega kallale ning lõi mind mitu korda näkku, ähvardades mahalaskmisega. Vastasin, et maha lasta ta ju võib, kuid alandada kommunisti ja Ülemnõukogu deputaadi väärikust ei ole tal õigust. Selle peale haaras Jerjomenko mausri, kuid Jefremovi vahelesegamine takistas teda tulistamast, mille peale ta hakkas ähvardama Jefremovit. Kogu selle inetu stseeni jooksul sõimles Jerjomenko hüsteeriliselt. Jahtunud pisut, kiitles Jerjomenko, et on justkui Stalini heakskiidul peksnud mitmeid korpusekomandöre, aga ühel koguni pea lõhki löönud...”

Siinkohal tsiteeritud kiri Stalinile oli kirjutatud 19.septembril 1941.aastal. Stseen leidis aset 13 –nda armee staabis, kuhu saabus Brjanski rinde komandör. Aga võib-olla Jefremov ja antud kirja autor, armee Sõjanõukogu liige Ganenko, olidki ära teeninud mahalaskmise, olgugi siis rohkem õiguslikumas vormis, tribunali kaudu? Otsustades edasiste sündmuste järgi, siiski mitte. Jerjomenko otsustas siinsamas kohapeal otsida lepitust “Kodumaa reeturitega”.
“...istudes laua taha õhtustama, sundis Jerjomenko Jefremovit endaga koos jooma ning kui viimane sellest keeldus, hakkas sõimeldes karjuma, et Jefremov on tema suhtes opositsioonis ning ei või enam tema asetäitja olla...”
Stalinile Jerjomenko millegipärast meeldis. Ta andestas tallle mitte ainult füsionoomia töötlemise tööpostil, vaid ka Brjanski rinde purustamise (mille loogiliseks jätkuks oli Edelarinde ümberpiiramine ja hävitamine “Kiievi kotis”). Tulevikus sai just Jerjomenko selleks kindraliks, kelle juurde rindele Stalin esimest ja ainsat korda sõitis. Tookord, 1941.aasta sügisel, reageeris Stalin komissar Ganenko “signaalile” 4.oktoobril 1941.a. käskkirjaga Nr.0391 “Kasvatustöö repressioonidega asendamise juhtumitest. ”Kahjuks ei täidetud kõiki sm. Stalini käske. Kõigest kahe kuu pärast, 12.detsembril 1941, annab marssal Timošenko Edelarinde vägedele välja käskkirja “Võimuületamise aktidest, omavolilistest mahalaskmistest ja käe külgepanekust”. Käskkirjas konstanteeritakse, et mitte kõik komandörid pole “võtnud kõrvalekaldumatuks täitmiseks sm. Stalini käsu ja ei teinud sellest vajalikke järeldusi”. Kusjuures omavolilised mahalaskmised ja käsitsi arveteõiendamised “sooritati purjus olekus, paljude punaarmeelaste ja kohalike elanike silme all...”
Mitte juhuslikult ei paigutanud me selle peatüki peaaegu kõige lõppu. Kuigi rida uurijaid ja paljud veteranid-rindemehed leiavad, et just sellest arutlusest “isakeste-komandöride“ üle peakski algama uurimine meie lüüasaamise ja koletuslike kaotuste põhjustest. Kuid ärgem lihtsustagem. Kui armee võitlejad jäävad miljonite kaupa teadmata kadunuks, kui tanke ja suurtükke jäetakse kümnete tuhandete kaupa teepervele maha, siis vaevalt õnnestub vaid “kasvatustööga” seda olukorda muuta. Teisest küljest, purjus lõugamine, mida toetavad mauser ja rusikaõigus, ainult süvendasid võõrdumist komandöride ja sõdurite masside vahel, süvendasid armee jaoks hukatuslikku usaldamatust käsuandjate ja nende vahel, kes oma elu hinnaga pidid neid käske täitma.
Igal kepil on kaks otsa. Paljude komandöride teadvuses juurdunud suhtumine inimestesse kui odavasse “kulumaterjali” täiendus täiesti adekvaatselt punaarmeelaste ükskõikse suhtumisega määrustikujärgsesse käsku komandöre lahingus hoida. Kahjuks pole siinkohal jutt vaid üksikutest puudujääkidest. Punaarmee komandöride jäljetu kadumise mastaabid on vapustavad. Kõigest nelja sõja-aasta jooksul jäi ainuüksi maavägedes (s.t. arvestamata lennuväe komandöre, kes ei pöördunud lahingulennult tagasi) teadmata kadunuks:
- 163 diviisi- ja brigaadikomandöri
- 221 diviisi või brigaadi staabiülemat
- 1114 polgukomandöri

Isegi 90-ndate alguseks, pool sajandit hiljem, on teadmata neljakümne nelja Punaarmee kindrali matmiskohad. Arvesse võtmata neid, kes lasti maha või surid niisama vanglates ja laagrites, arvestamata hukkunuid sõjavangis. Nelikümmend neli kindralit - nende hulgas ligi kakskümmend armeede ja korpuste juhtkonna tasemel - jagasid reasoldatite saatust, kes kadusid jäljetult suure sõja koledustes.
Sõdureid oli palju, Punaarmees käis arvestus miljonites. Tihti sõdib sõdur üksinda ja hukkub tunnistajateta. Seetõttu võib paljude inimese kombel matmata sõdurite arv olla küll mitte andestatav, kuid vähemalt mõistetav. Kuid kuidas võib teadmata kaduda kindral - korpuse või diviisi komandör?
Komandör ei sõdi üksinda. 1941 aasta määrustiku järgi oli diviisistaabi arvukuseks 75 inimest. Arvestamata poliitosakonda, tribunali ja komandandirühma. Korpuse ja armeestaapide struktuuris oli inimesi veelgi rohkem. Milline pidi siis küll olema kaos, paanika, desertöörlus, et hukkunud kindralid jäeti maha lahinguväljale, ilma vähimagi jäljeta...

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Apr, 2008 12:58 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2630
Asukoht: Viljandi
119
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/V%2 ... vitsad.pdf

Tünnid ja vitsad

Pikki aastaid oli igasugune stalinliku ja hitlerliku režiimi sarnasuste üle arutamine absoluutselt keelatud teema. Isegi vähestes värvilistes sõjafilmides ei tohtinud näidata fašistlikku lippu tema õiges s.o punases värvis. Seejärel, 80-ndate aastate lõpus, hakkasid ajaloolased ja ajakirjanikud sellega massiliselt tegelema: tuletati meelde ja loeti üles kõik sarnasused, leiti isegi ühine laul, mida ühel maal lauldi sõnadega „Vse võše, i võše, i võše“ ning teisel maal „Mein führer, mein führer, mein führer“...
Nüüd on õige aeg tuletada meelde ja arutada kahte suurt erinevust nende kahe totalitaarse despootia vahel.
Hitler tuli võimule natsionalistliku tõusulaine harjal (mille ta ise organiseeris). „Saksamaa üle kõige“ – see oli peamine loosung, mis Hitleri võimuletõusu teel mängis Lenini geniaalse loosungi „röövi röövitut“ rolli. Röövida omi, sakslasi, keelasid natsistid kategooriliselt. Nad püüdsid rahvust ühendada, samal ajal kui bolševikud olid huvitatud just sellest, et ässitada töölisi tööandjate vastu, soldateid ohvitseride vastu, sulaseid talupoegade vastu, kasakaid „muulaste“ vastu, vasakpoolseid parempoolsete vastu, parempoolseid vasakpoolsete vastu jne.
Sakslastel ei tulnud üle elada „kulakukstegemise“ ja miljonite inimeste „kahjuriteks“ kuulutamise kampaaniaid. Kogu totalitaarse diktatuuri funktsioneerimiseks vajalik massilise vihkamise laeng oli suunatud mitte riigi sisse, vaid väljaspoole – Saksamaa välisvaenlaste pihta. Resultaat ületas kõik ootused. Kuni sõja viimaste päevadeni välja oli saksa sõdur valmis valama oma verd „vaterlandi“ päästmise eest „bolševike asiaatlike ordude“ ja „Lääne juutliku plutokraatia palgasõdurite“ käest.
Sellel foonil näevad bolševismi ideoloogia ja praktika välja haruldase idiootsusena.
Tunnistades ühe uute ja uute sõdade (nii Euroopa kui ka maailmasõdade) möödapääsmatust (veelgi enam – nende soovitavust) kuulutasid „kõige inimlikum inimene - Lenin“ ja tema mõttekaaslased patriotismi ohtlikuks ja kahjulikuks väikekodanliku teadvuse jäänukiks ja kutsusid Esimese Maailmasõja ajal (mida ametlik propaganda tol ajal kutsus Teiseks Isamaasõjaks) üles vaenlase sõduritega vennastuma.
Pärast võimuhaaramist kaotasid bolševikud isegi oma armee nimest kõik meenutused mingist rahvuslikkusest. Armee ei olnud ei „Vene“,„Venemaa“ ega isegi „Nõukogude“ (nagu riiginimi). Armee nimetati töölis-talupoegade Punaarmeeks, sõdur muutus „punaarmeelaseks“, kõiki vaenlasi nimetati „valgeteks“: valgepoolakad, valgesoomlased, valgehiinlased (!?)...
Leninit võis veel mõista. Veetes oma parimad aastad Pariisi ja Zürichi emigrantlikes kohvikutes, fanaatikutest sektantide kitsas ringis, irdus ta vene elu reaalsustest ja uskus tõsiselt sellesse, et vene talumees läheb sõtta selle nimel, et „Grenadas maad talupoegadele anda“. Kuid seltsimees Stalin – printsiibitu pragmaatik ja külmavereline realist – kuidas tema sai sellisele teele eksida? Jah, muidugi, hiljem ta sai targemaks, ajas Kominterni laiali, tassis peidikutest välja „tsaarikindralite helged kujud“, Aleksander Nevski asendas „punanurkades“ Punaarmee loojat Lev Trotskit... Kuid kõik see on hiljem. Aga sõjas on hilinemine surmavalt ohtlik.
Meie uuringu jaoks on veelgi olulisemaks teine erinevus bolševistliku ja fašistliku diktatuuri vahel.
Hitlerlik režiim püsis valel ja demagoogial. Ja terroril.
Stalini võim püsis ainult terroril. Mitte mingit demagoogiat (s.o peent, kavalat, meelituste ja pooltõdede segu koos parajalt doseeritud hüsteeriaga) ei esinenud Nõukogude Liidus 30-ndatel aastatel üldsegi. Kas saab siis, tõepoolest, kuulutada „kõrge kunsti“ demagoogiaks situatsiooni, kus piinatud, vaesustunud, sisseelatud kohtadelt väljaaetud inimestele kuulutati, et „elada on nüüd parem, elada on nüüd lõbusam“? Kas saab siis nimetada seltsimees Molotovi (kes pidas oma kuulajaid nähtavasti mälu kaotanud idiootideks) tobedat pomisemist „demagoogiaks“?
Ja see fundamentaalne erinevus võimutehnoloogias polnud sugugi juhuslik.
Nõukogude–Saksa sõja alguse momendiks oli Hitler täitnud suurema osa oma lubadustest. Stalin ja bolševikud petsid aga neid usaldanud lihtsameelseid praktiliselt igas asjas.
Hitler ühendas kõik sakslased ühte riiki, andis igale töölisele töö ja väärika palga, lõi muljetavaldava emaduse ja lapsepõlve sotsiaalse toetamise süsteemi, laiendas mitmekordselt Reichi territooriumi, juhtis saksa armee võidumarsini Pariisi triumfikaare all, ei solvanud mitte kedagi neist Saksamaa vana eliidi liikmetest, kes nõustusid uue võimuga koostööd tegema. Vaat sellepärast oligi Goebbelsi ametkonna töö väga lihtne: hitlerliku režiimi tegelikud saavutused üles puhuda ja taevani kiita. Aga gestaapo osaks jäi ainult nende vähearvuliste „tarkpeade“ isoleerimine, kes esitasid küsimuse – kui kaua püsib see „õhuloss“, mis oli püstitatud liivale ja orjastatud rahvaste verele.
Bolševikud täitsid ainult ühe oma paljudest lubadustest: lubasid juurteni välja juurida kõik „härrased“ – ja seda nad ka tegid. Kusjuures suure varuga. Kõiges ülejäänus oli pettus täielik.
Jagada ekspropriaatoritelt eksproprieeritut (lihtsamalt öeldes – kokkuröövitut vara) ei kavatsenud nad kellegagi. Vaatamata astronoomilistele summadele, mis saadi tsaariperekonna, aristokraatia, kiriku ja erakapitali vara röövimisega, oli suurema osa maailma rikkaima maa elanike reaalne elatustase sama kerjuslik, nagu see oli enne revolutsiooni.
Lubatud üleüldise võrdsuse asemel ilmus uus eliit, kes kerjuste ja inimsööjate maal lendas lennukitega, sõitis lakeeritud „Packarditega“, elas suurvürstide lossides, puhkas imperaatorlikel plaažidel, ühesõnaga – nautis elu ameerika miljonäride standardite kohaselt.
Lubadus paigutada tööliste pered elama barakkidest paleedesse lõppes sellega, et vähesed terveksjäänud lossid muudeti üleasustatud ja reostatud kommunaalühiselamuteks.
Lubadus anda „tehased töölistele“ lõppes sellega, et endised vabapalgalised töölised muudeti pärisorjadeks, kellel polnud isegi õigust tehasest lahkuda ja töökohta vahetada. Nad pidid töötama kolmes vahetuses näruste krosside eest, kuid said „täisväärtusliku“ laagritähtaja pooletunnise hilinemise eest.
Mõisnike maad, mida talupojad hõivasid 1917.aastal, võeti nende käest ära. Koos higi ja vaevaga kogutud varanatukesega, koos vabadusega, aga paljudel ka koos eluga. Vaesus, milles elas Smolenski või Novgorodi kolhoosnik, vapustas saksa sõdureid, kes lihtsalt ei suutnud uskuda, et inimesed võivad Euroopas niimoodi elada.
Enamus vana Venemaa sõjaväelastest, inseneridest, ökonomistidest ja diplomaatidest, kes asusid vabatahtlikult bolševike teenistusse, ei elanud 1941.aasta juunini – nad lasti maha või hõõruti laagritolmuks.
Missugune demagoogia suudaks asendada sellist pettust, sellist miljonite inimeste lootuste luhtumist?
Vaat sellepärast polnudki seltsimees Stalin demagoog, vaat sellepärast ei sõitnudki ta oma kolmekümneaastase võimulolekuaja jooksul ühtegi kolhoosi, ei külastanud ühtegi tehasetsehhi ega mänginud lastega ringmänge. Ta ei otsinud rahvamasside armastust ja vaevalt ta uskuski selle olemasolusse. Talle oli vaja ainult kuulekust – absoluutset ja mõtlematut – ja ta taotles seda ainukese talle teadaoleva ja käepärase meetodiga. Terroriga. Massilise ja kohutavalt julma terroriga. Ta oli veendunud, et üleüldine hirm ongi tema võimu alustala ja „põrguväravad ei suuda seda ületada“.
See oligi tema elu peamine eksitus.
Mis siin rääkida – hirm karistuse ees on võimas vahend inimese psüühika ja käitumise mõjutamisel. Seda eitada on mõtetu. Kuid veelgi absurdsem oli seltsimees Stalini lootus, et terroriga mahasurutud rahvast saab kutsuda üles Suurde Isamaasõtta. Purjus kingsepa väheharitud poeg ei suutnudki lahendada vägagi keerulist ülesannet – määrata sunni ja hirmu õiget määra. Kogu eluks äraehmatatud stalinlikud kindralid osutusid lihtsalt professionaalselt kõlbmatuteks kindraliteks. Võimutippu tõstetud pätikari – ilma auta, ilma usuta, ilma häbi ja südametunnistuseta – osutus täiesti kõlbmatuks raskeid juhtimisülesandeid lahendama.
Palju aastaid jagamatult ja kontrollimatult Venemaad valitsenud Stalin ei mõistnudki tarka vene vanasõna: „Kiil lüüakse välja kiiluga“. Wehrmachti poolt antud võimas löök hävitas vana hirmu uue hirmu poolt ja „tšekisti“ nagaan muutus kahvatuks ja kadus meelest kümnete tuhandete suurtükkide mürinas, tuhandete tankide roomikute laginas. Kõige peamine oli selles, et tont teab kuhu kadusid ka sõjalised, tsiviil, partei ja muud ülemused.
22.juuni hommikul osutus stalinlik nomenklatuur mitte kahe, vaid kolme tule vahel olevaks.
Läänest tungisid peale hitlerlased, kes ei varjanud oma kavatsusi kommunistide suhtes.
Idast, Kremlist ja Lubjankalt, lendasid käsud, üks ähvardavam kui teine.
Kõige arvukam vaenlane oli siinsamas kõrval – ja see arutu otsustavus, millega bolševikud kunagi põletasid kõik sillad enda ja petetud ning allaheidetud rahva vahel, pöördus nüüd nende vastu. Vaat seepärast tuligi nende naistel haarata viigipuuga lillepott ja põgeneda paanikas kuhu juhtub.
Ülemuste massilise põgenemise tagajärjed olid fataalsed. Iga süsteem läheb rivist välja juhtimiskeskuse hävimise järel. Iga armee kaotab ajutiselt (või alatiseks) lahinguvõime, kui ta jääb ilma komandöridest. Kuid meil ei olnud „iga“, vaid üsna spetsiifiline süsteem: süsteem, mis põhines terroril ja mida terroriga ka juhiti .
Koos jooksupannud ülemustega kadus ka hirm – ning Punaarmee, suur ja võimas, hakkas kiiresti ja tagasihoidmatult lagunema.
NAGU TÜNN, MILLELT VITSAD ON MAHA LÖÖDUD.

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Viimati muutis Troll, 13 Apr, 2008 1:35, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Apr, 2008 15:15 
Eemal
Liige

Liitunud: 11 Mai, 2006 10:12
Postitusi: 308
Asukoht: Hiiumaa
Oi, Solonin on hea :D
Terav ja halastamatu. Pole Venemaal praegugi palju neid, kes julgeks nii rängalt stalinistidele lajatada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Apr, 2008 17:35 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Dets, 2005 10:42
Postitusi: 329
Asukoht: Tallinn/Tartu
On hea.

Aga armastus oli ikkagi ka - seesama vana hea "Peksab, järelikult armastab". Ja oli peale kasvanud koolis ajupestud põlvkond. Aga see selleks.

_________________
------------8<--------------


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Apr, 2008 1:32 
Eemal
Moderaator

Liitunud: 14 Dets, 2004 14:44
Postitusi: 1125
Tsiteeri:
Läänest tungisid peale hitlerlased, kes ei varjanud oma kavatsusi kommunistide suhtes. Idast, Kremlist ja Ljubjankalt...

Kas ka Solonin kirjutab "Ljubjanka" :shock: ? Kui kenasti see variant ka ei kõlaks :lol: -- see tänav on minu teada ikkagi Lubjanka.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Apr, 2008 1:37 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2630
Asukoht: Viljandi
Kapral Karu kirjutas:
Tsiteeri:
Läänest tungisid peale hitlerlased, kes ei varjanud oma kavatsusi kommunistide suhtes. Idast, Kremlist ja Ljubjankalt...

Kas ka Solonin kirjutab "Ljubjanka" :shock: ? Kui kenasti see variant ka ei kõlaks :lol: -- see tänav on minu teada ikkagi Lubjanka.

See ikka minu apsakas! :oops:

P.S Lemet keeras jälle käki kokku, pani väljamaale ja ei saatnud mulle järjekordset osa. :evil: Ühendust ka ei võta, ei tea, kas pean jälle topelttööd tegema või ootama?

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Apr, 2008 21:28 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2630
Asukoht: Viljandi
Rohkem ei oota, tõlkisin ise uuesti.

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 319 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20 ... 22  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt