www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 20 Juul, 2019 21:34

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 319 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Apr, 2008 21:32 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2630
Asukoht: Viljandi
120
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/V%2 ... lihtne.pdf

Kõik pole sugugi lihtne

Ärme ilmaasjata lihtsustame. Paljumiljonilise inimühiskonna elu on keerulisem mistahes skeemist. Loomulikult esines ka entusiasmi ja patriootlikku vaimustust ja sadu tuhandeid vabatahtlikke. Fraas – „kogu nõukogude rahvas nagu üks mees“ – kõlbas hästi ainult laulusõnadeks. Nõukogude ühiskond oli väga ja väga mitmekesine.
Olid poisikesed-koolilõpetajad, kes unistasid kangelastegudest ja kartsid väga „sõtta hilineda“. Olid. Just nendest kirjutasidki meie „inimhinge insenerid“ terved mäed südantlõhestavaid raamatuid, kujundades lugejas peenelt ja märkamatult kujutlust, et just nende propaganda poolt ajupestud poisikeste meeleoludes väljenduski „rahva arvamus“.
Olid ohvitserid ja kindralid (vabandust – punased komandörid, „ohvitserideks“ said nad veidi hiljem), kes püüdlesid (nagu ka nende kolleegid igas riigis ja igal ajal) kuulsuse, auavalduste, auastmete ja ordenite poole. Nende jaoks oli sõda, iga sõda – „valgesoome pisiputukaga“, „valgehiinlastega“, koos Wehrmachtiga, Wehrmachti vastu – austusväärseks tööks.
Olid erinevad ja mitmepalgelised ülemused – partorgid ja direktorid, kirjanikud ja esimehed, erinevat tüüpi juhid, keda Peremees oli välja õpetanud mitte ainult nõustuma, vaid ka siiralt uskuma kõike seda, mis oli kirjas järjekordse „Pravda“ numbri juhtkirjas. Aga kuna Stalini impeeriumis kaotati „soe kohakene“ tavaliselt koos peaga, siis polnud neil teist valikut, kui ainult armastada kallist parteid, armastada kuni surmani...
Lõpuks olid meil ka „tõusikud“. Energiline, auahne noorsugu, kojameeste ja valvurite lapsed, kellele revolutsioon avas tee sotsiaalse püramiidi tippu. 1940.aastaks oli 170 tuhandest üliõpilasest, kes said kõrghariduse esimese viisaastaku jooksul, juhtivatel kohtadel 152 tuhat inimest. 370 tuhandest insenerist, kes lõpetasid kõrgema õppeasutuse teisel viisaastakul, olid juhtivatel kohtadel 266 tuhat inimest (s.o kaks kolmest said juhtivale ametikohale kolmeaastase töö järel). Sellised olid stalinliku epohhi „sotsiaalse mobiilsuse“ reaalsused. Nõukogude võim oli nende – inseneride, stahhaanovlaste, noorte poeetide ja näitlejate - jaoks „oma ja armas nõukogude võim“. Oma käänulisel eduteel hävitasid nad ilma kõhkluseta konkurente (lihtsamalt öeldes – kirjutasid pealekaebusi ja esinesid „kriitikaga“ parteikoosolekutel) ning niisama kõhklematult olid nad valmis võitlusse asuma ka välisvaenlasega, kes ohustas nende helget tulevikku.
Need neli kodanike kategooriat moodustasid umbes 5-10 % riigi täiskasvanud elanikkonnast. Mis pole sugugi vähe. Vähemalt keskajal moodustasid sõjaväeseisusse kuuluvad isikud (aadlikud-rüütlid) igas Euroopa riigis veelgi väiksema osa elanikkonnast. Igal juhul oli Stalinil olemas tohutu suur reserv armee ja tööstuse juhtivkoosseisu kaotuste täiendamiseks.
Lõpuks ei pane autor sugugi ette viia kogu sõjaajalugu üle psühholoogiliste afektide ja efektide kirjeldamisele.
„Kas tead, Basmanov, mille poolest me tugevad oleme?/ Mitte vägede poolest, ei, mitte Poola abi tõttu./ Vaid arvamuse. Jah! Rahva arvamuse tõttu“ – nii rääkis üks Puškini „Boriss Godunovi“ tegelastest. Kuldsed sõnad, kuid ei tasu unustada ka seda, et armee ei püsi mitte ainult „rahva arvamusel“, vaid ka käsul ja distsipliinil. Väeülema osa selles on väga suur ning seal, kus komandörid ja komissarid suutsid säilitada korda ja juhitavust, suutsid hoida oma sõdureid üldisesse paanikasse nakatumast, sai vaenlane juba esimestes lahingutes väärika vastulöögi.
Selliseid diviise, polke, pataljone, eskadrille ja patareisid leidus igas rindelõigus. Meenutame nimepidi vähemalt mõnda mitmetest tuhandetest kangelastest.
Kolm korda löödi sakslased piiriäärsest Peremõšlist välja polkovnik N.I.Dementjevi 99.laskurdiviisi poolt. Alles 28.juunil, samal päeval, mil sakslased hõivasid juba Minski ja Daugavpilsi, taganes Dementjevi diviis piirijõe Sani kallastelt.
Otse Lutski ja Rovno suunas sööstva saksa tankikiilu teraviku vastas seisis K.S.Moskalenko 1.tankitõrje suurtükibrigaad – ning mitte kordagi ei õnnestunud sakslastel 1.TTSB lahingukorrast läbi murda.
Dubno juures andsid juba sõja esimestel päevadel sakslastele lööke ja hävitasid neid 43. ja 34. tankidiviisid polkovnikute Tsõbini ja Vassiljevi juhtimise all.
Kuni juuni lõpuni võtsid vaenlast tulega vastu Grodno, Bresti, Strumilovi ja Rava-Russkaja kindlustatud rajoonide dottide garnisonid. Osutudes vaenlase tagalas olevaks, jäädes ilma sideta, toiduainete ja veeta, võitlesid nad vaenlasega kuni viimase padrunini ja viimase inimeseni.
Minski põhjaservas võttis 25.juunil 1941.a. kaitse sisse kindralmajor I.N.Russianovi 100.laskurdiviis. Enne seda, tänu segadusele kõrgemalseisvas juhtkonnas, võeti diviisilt ära kogu tema suurtükivägi, kaasaarvatud pataljonisuurtükid ning saadeti see passiivsesse rindelõiku, kust see õnnestus tagasi tuua alles 27.juuni päeva teiseks pooleks. Vaat sellises olukorras, praktiliselt ilma raskerelvadeta, võtsid Russianovi võitlejad vastu sakslaste 39.tankikorpuse löögi. Nad hoidsid oma kaitseliini kolm päeva, panid vaenlase tanke bensiinipudelitega põlema, hävitasid kuni polgu motojalaväge, purustasid öölahingus Wehrmachti 25.tankirügemendi staabi.
2.juulil 1941.a. andis Borissovi linna juures Berezina forsseerinud saksa tankiväeosadele ootamatu löögi polkovnik J.K.Kreizeri 1.Moskva Punalipuline Proletaarne motoriseeritud diviis. Löök oli nii võimas, et kaks saksa tankigrupi komandöri, H.Hoth ja H.Guderian, märgivad mõlemad oma memuaarides seda lahingut ja ka seda, et siin „ilmusid esimest korda T-34 tankid“.
Viimane väide on kahekordselt üllatav. Esiteks olid motoriseeritud diviisi relvastuses ette nähtud ainult kerged tankid (1.Moskva diviisis olid need uusimad BT-7M tankid). Mingeid „kolmekümneneljasid“ poleks tohtinud motoriseeritud diviisi kooseisus olla. Teiseks oli Läänerinde 6. ja 11.MK relvastuses kokku 266 T-34 tanki. Mis siis välja tuleb – sakslased isegi ei märganud neid? Ja siiski Hoth ja Guderian antud juhul ei valeta. Asi on selles, et diviisi Smolenskist Berezina äärde liikumise ajal avastas Kreizer Orša raudteejaamas 30 peremeheta T-34 tanki. Just need 30 tanki, mille juhid istusid esimest korda elus T-34 juhtkangide taha, avaldasidki sakslastele palju suuremat muljet kui 6. ja 11.MK sajad tankid.
Sõja põhjatiival, polaarjoone taga, võitles kangelaslikult 14.Armee kindralleitnant V.A.Frolovi juhtimisel. Pole liigne veelkord korrata, et see armee täitis talle ennesõjaaegsete katteplaanide poolt seatud ülesanded ja peatas vaenlase pealetungi juba piiritsoonis, lastes kindral Dietli eliitse alpikorpuse faktiliselt verest tühjaks joosta.
See, mida me siinkohal meenutasime, on ainult mõned episoodid sõja esimese kahe nädala sündmustest. Need episoodid on seotud suurte väekoondiste (diviisid, armee) lahingutegevusega ja on seega sõjaajaloolises kirjanduses üsna üksikasjalikult valgustatud. Tuhanded 1941.aasta kangelased võitlesid peaaegu üksipäi, jäädes üleüldise põgenemise kaoses ilma naabriteta, ilma sideta – ja ilma lootuseta ellu jääda...
Aga kõige traagilisem seisneb selles, et sõda erineb ühes suhtes väga palju muudest inimtegevustest. Kui sõudepaadi 12-st sõudjast 10 puhkavad ja ainult kaks tükki sõuavad, siis liigub paat ikkagi edasi. Aeglasemalt kui muidu, aga ikkagi liigub. Aga kui Bresti kindlustatud rajooni 120-st garnisonist 20 tükki võitlevad, aga 100 tükki „taganevad Belskisse“, siis lakkab kindlustatud rajoon kui operatiivühik lihtsalt olemast. No ei olnud saksa komandörid nii lollid, et oleksid kuhjanud oma sõdurite surnukehi veel võitleva doti ambrasuuri ette, kui sellest dotist oli võimalik rahulikult mööda minna – kas paremalt või vasakult. Praktiliselt oli igas 22.juunil alanud sõja tohutu suure rinde lõigus neid, kes üleüldise kaose ja paanilise põgenemise keskel võitlesid surmani. Kuid nii kurb kui ka ei ole seda kirjutada - kui „vaenlasele osutasid vastupanu üksikud väeosad, aga mitte organiseeritud armee“, siis ei suutnud nimetute kangelaste eneseohverdus üldist olukorda muuta, ei suutnud peatada vaenlase edasitungi riigi sügavusse, ei suutnud isegi päästa põgenevat massi vangilangemisest ja hukust.

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 14 Apr, 2008 14:36 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2630
Asukoht: Viljandi
121
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/V%2 ... iitika.pdf

„Hitleri rumal poliitika...“

Pääsemine tuli sealt, kust Stalin seda isegi oodata ei osanud. See imeline möödapääsmatust hukust pääsemine vapustas rahvaste juhti niivõrd, et ta ei suutnud vastu panna ja teadustas sellest avalikult. Tõsi küll, pärast sai ta kiiresti oma veast aru ja SEDA enam avalikult ei maininud. Kuid esinedes 1941.aasta novembris ettekandega järjekordsele bolševistliku riigipöörde tähtpäevale pühendatud pidulikul miitingul, ütles Stalin ootamatult tõtt:
„...Hitleri rumal poliitika muutis NSVL-u rahvad praeguse Saksamaa vihasteks vaenlasteks“.
Neis sõnades on peaaegu täpselt formuleeritud peamine põhjus, miks kahe verise diktatuuri vaheline kaklus röövsaagi ümberjagamise pärast muutus lõppude lõpuks nõukogude rahva Suureks Isamaasõjaks. Aga see lisand „peaaegu“ on siin sellepärast, et inimsööja Hitler ei saanudki teistmoodi tegutseda. Paranoik, kes oli täielikult haaratud rassilise erandlikkuse jampslikust ideest, enesearmastajast fanaatik, kes pidas ennast „jumala tahte“ relvaks – kas oleks ta suuteline olnud jätma need lollused tegemata, millest seltsimees Stalin rääkis?
Seepärast pole mingit mõistlikku põhjust arutada küsimuste üle, mis oleks saanud, kui hitlerlased oleksid:
- kuulutanud välja Ukraina iseseisvuse, aga mitte saatnud S.Bandera koos kaaslastega koonduslaagrisse;
- lasknud kõik sõjavangid koju, aga neid, kelle kodu oleks olnud veel teiselpool rindejoont, oleksid nad
toitnud kolm korda päevas „trofeelehmadest“ biifsteekidega;
- viivitamatult kolhoosid laiali saatnud ja lubanud vabastada kõik GULAGi vangid kohe pärast sõja
lõppu ja Stalini minemaajamist;
- loonud antibolševistliku vene vabatahtliku armee ja alternatiivse vene valitsuse;
Wehrmachti kindralite arvukatele ettepanekutele (kes nägid situatsiooni Nõukogude Liidus lähidistantsilt) vastas Hitler alguses, et ta ei vaja liitu slaavi „alaminimestega“ ja kindralitelt nõutakse Venemaa purustamist, mitte aga selle vabastamist. Hiljem lõpetas ta üldse sellistele ettepanekutele vastamise. Armeegrupi „Mitte“ juhataja kindralfeldmarssal von Bock saatis Berliini 200 tuhandest vabatahtlikust koosneva „vabastusarmee“ formeerimise ja Smolenskis asuva Vene valitsuse loomise projekti. See ettekanne saadeti 1941.aasta novembris tagasi Keiteli resolutsiooniga: „Selliseid ideid ei saa füüreriga arutada“.
Sõjavangid aeti kui loomakari suurtele okastraadiga piiratud aladele ja vaevati neid seal nälja ja düsenteeriaga. Haavatud löödi kohapeal maha, sageli koos hospidali medpersonaliga. Armeejuhtkonna initsiatiivil alanud teatud rahvusest sõjavangide vabastamine keelati 13.novembril 1941.a. Aga seejärel saabus varajane ja sel aastal väga külm talv, mille jooksul hukkus külma, nälja ja haiguste tõttu kaks kolmandikku 1941.aasta sõjavangidest.
Kolhoosisüsteemi kui sunnitöö organiseerimise vormi okupandid isegi tugevdasid kepidistsipliiniga (täpsemalt öeldes mahalaskmisdistsipliiniga). Uus kord oli vanast veelgi lihtsam – iga üleastumise eest oli ette nähtud kohapeal mahalaskmine. Rahvale selgitati väljakutsuva avameelsusega, et nüüdsest alates on kõigi nende, keda elada lubatakse, ülesandeks „ülema rassi“ teenindamine.
Aga elada ei lubatud sugugi mitte kõigil. Juutide genotsiidi košmaarsed stseenid, pantvangide mahalaskmised, avalikud hukkamised – kõik need vapustasid okupeeritud oblastite elanikkonda. Ja isegi need, kes tervitasid 1941.aasta suvel sakslaste sissetungi lootuses muutustele paremuse suunas, tundsid nüüd õudust ja mõtlesid sellele, et sellise „uue korra“ ajal on elamine võimatu.
Jah, esialgu ei tõstnud sakslased oma metsikusi sugugi esile. Vastupidi, lendlehed, mida saksa lennukid miljonite kaupa alla heitsid, lubasid Punaarmee sõduritele head toitmist vangipõlves ja kojusaatmist pärast sõja lõppu. Kuid inimkuulduste „juhtmeta telefon“ töötas ning töötas üllatava efektiivsusega. Sedasi hakkasid iga päeva ja kuuga üha uued ja uued miljonid inimesed aru saama, et see sõda, kus neil tuleb sõdida ja surra, ei käi mitte järjekordsete Sansibari „klassivendade“ vabastamise nimel, vaid lihtsalt selle nimel, et nemad, nende perekonnad ja lapsed saaksid elada ja loota paremale tulevikule.
Vaat siis algaski nõukogude rahva Suur Isamaasõda!
Sügav pööre suure hulga inimeste teadvuses ei saa toimuda üheaegselt ja igal pool korraga. Üleminek kaosest, paanikast ja massilisest deserteerumisest üldrahvalikule Isamaasõjale polnud lihtne ja kiire. Aga paljudes väekoondistes ja –osades – nagu me juba kirjutasime eelmistes osades – astusid kümned tuhanded võitlejad ja komandörid Suurde Isamaasõtta juba 22.juunil 1941.aastal.
„Avalikult on ka suremine ilusam“. Sõja alguse nimetutel kangelastel polnud isegi seda tagasihoidlikku lohutust. Neil tuli hukkuda tundmatutena, saamatagi teada, kas neil õnnestus oma elu hinnaga üldist võitu lähemale tuua. Enamusele neist ei jagunud ordeneid ega kuulsust, isegi mitte hauakivi. Kuid just nemad päästsid oma ohverdusliku kangelasteoga kogu meie maa. See vastupanu, need võitlust jätkanud DOT-id, patareid, pataljonid sundisid sakslasi üha uuesti ja uuesti asuma rännakukorrast lahingukorda, langetasid nende rünnakutempot, vähendasid nende enesekindlust.
Muide, vaenlasele tehtud kahju ei piirdunud sugugi neist kõrkuse väljapeksmisega.
Juba esimese kolme NSVL-ga peetud sõja nädalaga kaotas Luftwaffe pöördumatult 550 lahingulennukit ja veel 336 lennukit nõudsid pikaajalist remonti. Sulgudes märgime, et need arvud on minimaalsemad autorile teadaolevaist. Kaotada 886 lennukit – see on väga vähe. Kui võrrelda seda nõukogude lennuväe kaotustega. Kuid sakslaste jaoks tähendasid sellised kaotused, et nad olid kaotanud nende käsutuses sõja alguses olevatest lennukitest iga kolmanda lennuki. Juba esimese lahingukuu lõpus, 22.juuliks 1941.a, oli hävituslennuväe eskaadris JG54 hukkunud või teadmata kadunud 37 lendurit neist 112-st, kes olid rivis 22.juuni hommikul. Märgime ka, et eskaader JG54 paistis kõigi Luftwaffe hävituslennuväe eskaadrite seast silma kõige väiksemate kaotustega kogu sõja jooksul.
Saksa tankigruppide kaotused olid väga väikesed – võrreldes mahajäetud nõukogude tankide astronoomiliste arvudega. Kuid sellest hoolimata olid sakslased 10.juuli 1941.a. hommikuks pöördumatult kaotanud 350 tanki. Iga kümnenda. Seda oli muidugi vähe – selleks, et Wehrmachti pealetungi peatada. Kuid arvatavasti oli sellest küllalt selleks, et igaüks üheksast ellujäänud ekipaažist vaataks oma kaaslaste söestunud jäänuseid ja mõtleks sellele, et võidumarss Moskvasse pole enam kerge jalutuskäik. Aga aasta lõpuks kasvasid pöördumatud kaotused 2765 tankini – see tähendas seda. et viis igast kuuest 22.juunil 1941.a. pealetungi alustanud tankist oli juba muutunud vanarauahunnikuks.
Lõpuks ei tasu meil tähelepanuta jätta ka looduslikku-geograafilist faktorit. Seda pole vaja absolutiseerida (nagu on kombeks lääne historiograafias), kuid unustada seda, et Venemaa tohutud avarused neelasid ja lahustasid sissetungijate armeed, ei tohi samuti.
Napoleonil oli kerge. Tema armee, mis venis pikaks niidiks, suundus kolonnina Moskvasse. Wehrmacht alustas pealetungi Kaunasest Peremõšlini ulatuval rindel (veidi vähem kui 700 km linnulennult), aga aasta lõpus käisid lahingud juba Tihvinist Doni-äärse-Rostovini ulatuval rindel (1600 km). Saksa armee kommunikatsioonid venisid aina pikemaks. Iga mürsk ja iga bensiiniliiter pidi ületama pooleteise-kahe tuhande kilomeetrise vahemaa, enne kui see rindele jõudis. Seda kommunikatsiooniliini tuli valvata, kindlustada õhutõrjega, garnisonidega, teeremondi teenistustega.
See, mida Venemaal nimetati teeks, jättis sakslastele spetsiaalselt loodud takistusriba mulje. Juba 13.juulil 1941.a. kandis 3.TG juhataja H.Hoth Hitleri adjutandile ette, et „isikkoosseisu moraalne seisund on rusutud seoses riigi tohutu suurte territooriumide ja inimtühjusega, aga ka teede ja sildade halva seisukorra tõttu, mis ei lase kasutada kõiki mehhaniseeritud väekoondiste võimalusi“. Ja seda kuumal ja kuival juulikuul, Vitebski ja Smolenski oblastite liivastel teedel polnud nad rahul teede seisukorraga!? Aga ees olid veel sügisvihmad, mis muutsid Venemaa keskosa pindamata teed läbipääsmatuks porimereks.
Seepärast, kui me räägime, et „sakslased liikusid kuni Moskvani“, sooritame me suure vea. Mitmekuiste lahingutega kurnatud ja verest tühjaksjooksnud Wehrmachti diviisid mitte ei liikunud Moskvani, vaid jõudsid sinna viimaste jõupingutustega roomates. Siin tabasidki neid 30-kraadised külmad ja 40 värsket Siberist ja Kaug-Idast toodud diviisi.
Sedasi siis viisid paljud erineva tähtsuse ja päritoluga faktorid, millest oli tähtsaim muidugi mitte lihtsalt „suured vahemaad“, vaid terve rea Punaarmee väeosade ja –koondiste kangelaslik vastupanu, kokkuvõttes selleni, et „Blitzkrieg“ ebaõnnestus. Aga pikaleveninud sõda osutus Wehrmachtile hukatuslikuks. Ning mitte ainult sellepärast, et Saksamaa ressursid ei kannatanud välja mingit võrdlust kolme maailma suurima riigi (NSVL, USA, Briti impeerium) ühendatud võimsusega. Aeg ise soodustas antifašistliku koalitsiooni armeede sõdurite lahingulise, taktikalise ja psühholoogilise ettevalmistuse kasvu.
Idarinne stabiliseerus (kuue kuu jooksul – 1941.a. novembrist kuni 1942.aasta maini – ei liikunud sakslased peaaegu kuskil edasi, aga rinde keskkohas tuli neil isegi 200 km taganeda) ning Nõukogude Liit võitis sedasi endale üliväärtuslikku aega, mis oli vajalik selleks, et sügav pööre rahva suhtumises sõtta oleks saanud teoks.
Meie jutustus läheneb lõpule. Meil on jäänud üle vastata ainult küsimusele, mis on raamatu viimase osa pealkirjaks. Loomulikult ei saa juttugi olla mingi kindla kuupäeva kindlaksmääramisest, kuid mõningaid täiesti ratsionaalseid kriteeriume ja ajaraame on täiesti võimalik ja vajalik kindlaks teha. Selleks avame uuesti statistilise kogumiku „Grif sekretnosti snjat“. Sel korral leheküljel 152. Seal on ära toodud tabel Nr.72, kus on kirjas tegevarmee isikkoosseisu pöördumatud ja sanitaarsed (haavatud ja haiged) kaotused iga sõjaaasta kvartalite kaupa.
Suure hulga XX sajandi sõjaliste konfliktide kurb kogemus näitab meile, et lahingutegevuses surmasaanute ja haavatute vahekord on üsna stabiilne. Tõenäoliselt väljendab see mingit fundamentaalset suhet inimorganismi „tugevuse“ ja selle ajastu relvade tapmisvõime vahel.
See vahekord on 1 : 3. Ühe tapetu kohta tuleb kolm haavatut. Muuseas oli just selline kaotuste suhe ka Wehrmachtis 1941.aastal.
Teiste sõnadega öeldes moodustas „normaalses sõjas“ (vabandan selle küünilise väljenduse pärast) sanitaarsete kaotuste osa 75 % kaotuste üldarvust. Täpsemalt öeldes peaks see olema isegi suurem kui 75 %, kuna peale haavatute on ka veel haigestunud ning neid ei olegi nii vähe tingimustes, kus paljud inimesed peavad elama kuude kaupa poristes kaevikutes.
Aga mida näitab meile tabel Nr.72?
1941.aasta kolmandas kvartalis (s.o kolme esimese sõjakuu jooksul) moodustasid sanitaarsed kaotused kõigest 24,66 % üldkaotustest. See on väga sünge „tõde“. Selle taga seisab tohutu arv vangilangenuid ja desertööre (kes moodustasidki peamise osa Punaarmee pöördumatutest kaotustest) ning suure hulga vaenlase kätte jäetud haavatute tragöödia, keda ei õnnestunud tagalasse vedada ning seega ei sattunud need ka „sanitaarkaotuste“ lahtrisse.
1941.aasta neljandas kvartalis suurenes sanitaarkaotuste osakaal peaaegu kaks korda – 40,77 %. Selline proportsioon oli veel kaugel normaalse, sõdiva armee situatsioonist, kuid sellest hoolimata olid muutused silmnähtavad.
1942.aasta esimeses kvartalis – juba 65,44 %.
Teises ja kolmandas kvartalis – vastavalt 47,48 % ja 52, 79 %. Sakslased elasid talve üle, taastasid oma jõu ja ajasid jälle läände mitmetuhandelisi vangikolonne Harkovi ja Kertši „katlatest“. Kuid märgime, et 1941.aasta suve kohutav situatsioon enam ei kordunud!
1942.aasta lõpus kasvab sanitaarsete kaotuste osakaal peaaegu „normaalse“ suuruseni – 67,25 %. Edasi on kuni sõja lõpuni sellised protsendinumbrid: 79, 75, 76, 77, 79, 78...
Vabandage mind. Uskuge, ma saan aru „protsendimängu“ kogu pühaduseteotuslikkust, kuna nende protsentide taga on miljonid hukkunud või vigastatud inimesed. Kuid mida teha – sõjaajaloolase töö pole palju meeldivam patoloogi tööst. Uskuge, ajaloolane ja patoloog teevad seda, mida nad teevad, mitte armastusest laibalõhna vastu, vaid selleks, et kindlaks teha lõplikku, hilinenut, kuid maksimaalselt täpset diagnoosi.
Loomulikult saab neid numbreid vaadata kui ainult ühte võimalikku lähenemismoodust situatsioonihinnangule Kuid isegi neid mööndusi arvesse võttes on suurema osa punaarmeelaste teadvuse ja käitumise printsipiaalse muutumise fakt ilmselge ja vaieldamatu. Sama vaieldamatu on ka olukorra radikaalne muutumine okupeeritud territooriumitel, partisaniliikumise hoogne kasv, mida võis täheldada 1943.aasta alguses.
Mõningad orienteeruvad ajaraamid, mille sees toimus see „suur murrang“, võib määratleda nii: 1942.aasta sügis – 1943.aasta kevad.
Viies selle üle üldlevinud sõjakronoloogiasse – Stalingradi lahingust kuni Kurski kaareni.

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Viimati muutis Troll, 08 Nov, 2008 0:58, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 14 Apr, 2008 14:36 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2630
Asukoht: Viljandi
Ja hakkabki raamat läbi saama. Homme veel viimane epiloog ja ongi selleks korraks kõik.

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 15 Apr, 2008 12:17 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2630
Asukoht: Viljandi
122
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/V%2 ... piloog.pdf

Epiloog

„Nõukogude rahva võidu Suures Isamaasõjas ülemaailmne-ajalooline tähtsus“. Seda küsimust peeti õpilaste ja üliõpilaste seas alati väga lihtsaks ja sellise eksamipileti saamist vedamiseks.
Polnud vaja kuupäevi ega rinnete nimetusi pähe õppida – lase aga laul lahti „ülemaailmse sotsialistliku süsteemi loomise“, „Nõukogude Liidu autoriteedi tugevnemise maailmaareenil“ ja „vaenuliku ümbruskonna likvideerimise“ kohta.
Muidugi, kommunistliku režiimi sõjalis-tehnilise võimsuse tõus oli vapustav, samuti suurenes tohutult ka tema võimalus panna kogu maailm hirmust värisema. Alistatud Saksamaalt veeti välja tonnide viisi tehnilist dokumentatsiooni. Veeti välja terved teaduslikud ja konstruktorite kollektiivid. Endistelt liitlastelt osteti, hangiti ja varastati kõiksuguste meetoditega uusimaid sõjandustehnoloogiaid.
Saak oli tohutu suur: reaktiivmootorid, turbopropellermootorid (üks neist töötab senini taevas), õhutõrjeraketid, raadiolokaatorid, infrapunased isesihtimissüsteemid, strateegiline pommitaja (mis kopeeriti üks-ühele maha Tu-4 nime all), tiibraketid, ballistilised raketid, gaasiturbiinid allveelaevadele, planeerivad pommid, kuumuskindlad sulamid. Ja lõpuks kõikide jõupingutuste tipp – tuhanded leheküljed ameerika aatomipommi tehnilise kirjeldusega.
Selleks momendiks, mil Stalin suri – või mürgitati teiste Poliitbüroo seltsimeeste poolt, - oli Nõukogude Liit relvastatud ja väga ohtlik. Nagu ei kunagi varem. Kuid mitte sellel eesmärgil ei hukkunud miljonid inimesed, mitte selle jaoks. Isegi neis kujutlematult rasketes oludes, mis loodi kuritegeliku stalinliku režiimi aastatepikkuse omavoliga, päästis just nõukogude rahvas, just tema paljurahvuseline Punaarmee Euroopa fašistlikust orjastamisest. Jälle, nagu ka 1812-1814 aastatel, avas käsualune vene talupoeg teistele rahvastele ukse rahule, vabadusele ja õitsengule.
Millised siis olid Venemaa jaoks Suure Isamaasõja sügavad, pikaajalised tagajärjed?
Kuidas mõjutas miljonite kõige paremate, kõiga ausamate, kõige julgemate hukkumine rahvuslikku genofondi?
Kas ei katkenud mitte rahva hingejõud nende nelja aasta üleinimliku pingutuse tõttu?
Kas ei osutunud see massilise heroismi ja eneseohverduse ere sähvatus, millega hämmastas tervet maailma nõukogude rahvas, surija viimaseks jõupingutuseks?
Need on küsimused, millele saab vastata ainult elu ise ning kelle palge ees jääb ajaloolasel üle ainult vaikida ja panna viimane punkt.

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 15 Apr, 2008 12:20 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2630
Asukoht: Viljandi
Sellega on siis raamat ühelpool. Loodan, et teile meeldis ja aitas mõned kivinenud väärarusaamad ümber lükata.

Peatükid eraldi:
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/

Terve raamat ühe failina:
http://www.zone.ee/troll007/22juunikoos/

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 15 Apr, 2008 13:09 
Eemal
Liige

Liitunud: 31 Mai, 2007 14:17
Postitusi: 2940
Järgnevad lugejate tänuavaldused. Suurepärane autor ja tõlge! Hitler oli vist üks väheseid, kel oli teoreetiline võimalus Venemaa arengut muuta. Kui tal vaid seda rassikiiksu ei oleks olnud... Samas - kui ei oleks olnud, oleks olnud enamvähem normaalne, lugenud hoolsamalt Venemaa tanke ja muud kolu ja ei oleks teinud, mida tegi.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 15 Apr, 2008 14:03 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 25 Jaan, 2005 16:13
Postitusi: 2
Suured tänud vaeva nägemise eest.
Tihti rikub hea raamatuelamuse küündimatu tõlge, kuid antud juhul on nii raamat kui ka tõlge suurepärased.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 15 Apr, 2008 14:06 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Veebr, 2005 20:33
Postitusi: 489
Asukoht: Tartu
Kestvad ovatsioonid, publik kargab pinkidel püsti, karjutakse "Troll! Troll!", aga kõik, mida suurmees tegelikult tahtis, oli klaasike õlut...

_________________
... käituge nii, nagu oleks te üksi ja sõda algaks homme.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 15 Apr, 2008 18:02 
Eemal
Liige

Liitunud: 19 Nov, 2007 14:38
Postitusi: 514
Asukoht: Eesti
Suurepärane töö. Suur tänu. Oli väga huvitav ja põnev lugemine


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 15 Apr, 2008 18:39 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Aug, 2005 20:51
Postitusi: 400
Asukoht: Tallinn
Ühinen eelkõnelejatega suurepärase töö kiitmises, kuid ka üks tähelepanek.
Epiloogis on hr Solonin hoogu läinud ja paneb jälle vanu stampe - Punaarmee vabastas Euroopa rahvad nagu Napoleoni ajalgi etc.

Siiani peeti nagu Napoleoni aega siiski progressiivseks ja alates 1815. aastast olevat Euroopas saabunud jälle tagurlikud ajad.
Keda aga võis vabastada Punaarmee? Poolakaid, tshehhe ja serblasi-tshernogoorlasi? Poolakatel on selle kohta oma arvamus, tshehhid said kaela kommunistliku ikke.
Ülejäänud Euroopa riigid, kus Punaarmee aitas asendada üht võimu teise, punasega, olid ju Saksamaa liitlased - Slovakkia, Rumeenia, Bulgaaria, Horvaatia.
Peale selle oli tegemist koalitsioonisõjaga. Üksi poleks Stalin suutnud Hitlerit võita. Ilma USA ja Ühendkuningriigi sõjalise võimsuse ja tohutute ressurssideta oleks NSVL vaevalt vastu pidanud.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 15 Apr, 2008 21:15 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 13 Aug, 2007 22:35
Postitusi: 16
Asukoht: Kuressaare.
Suured tänud tehtud töö eest!lugesin suure huviga seda raamatut.hea kirjanik-ajaloolane.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Apr, 2008 0:25 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Juun, 2005 0:55
Postitusi: 1505
Ettepanek moderaatoritele: äkki võiks selle tõlke ja ka "Rahulikult magavatelt lennuväljadel" (vähemalt mingiks ajaks) muuta nn kleepsudeks. Nii oleksid need suurepärased tõlketeosed pidevalt nähtaval ning nendega saaksid tutvuda ka äsja foorumiga liitunud noorliikmed. Vastasel korral kaovad need mõlemad aga üsna ruttu "foorumisügavustesse" ära. Ja ma arvan, et ka paljudele juba neid järjejutte lugenud foorumlastele meeldiks näiteks poole aasta pärast asi uuesti läbi lugeda - mulle vähemalt meeldib häid raamatud alati aeg-ajalt uuesti ette võtta. Kui nad oleksid kleepsud, siis oleks neid poole aasta pärast hea-lihtne leida.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Apr, 2008 19:26 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2630
Asukoht: Viljandi
Asi läheb huvitavaks:
------------------------------------------------------------------------------------------
Tere,

kirjutame Teile kirjastusest Grenader seoses Teie poolt tõlgitud Mark Solonini raamatuga. Kas Teil pole olnud plaani koostöös mõne kirjastusega see raamatuks teha? Kirjastus Grenader tunneb sellise asja vastu suurt huvi.

Võimaluse korral vajaks selgitust autoriõiguse küsimus, st autori luba avaldada tema vene keeles ilmunud raamat eesti keeles.

Lugupidamisega,

Lauri Suurmaa

ajalootoimetaja

www.grenader.ee

---------------------------------------------------------------------------------------------

Äkki saabki asja raamatu avaldamisest?

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Apr, 2008 0:40 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Mär, 2006 19:03
Postitusi: 109
Aga andke ainult tuld.
Tehtud töö on ju tubli.
Soloniniga kokkuleppele ja raamat trükki.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Apr, 2008 11:47 
Eemal
Liige

Liitunud: 31 Mai, 2007 14:17
Postitusi: 2940
Ega Soloninil väike Eesti raha mööda külge maha ei jookse ja Troll saab ka veidi õlleraha :) . Siis peab tõlke küll veel üle vaatama, mõned väikesed näpukad ja venepärasused seal veel on.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 319 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt