1987 oli see aasta.Dimitri Hmelnitski: "Jäälõhkuja akvaariumist"
15
-Räägime üksikasjalisemalt põgenemisest. Väga tihti võib kuulda versiooni sellest, et olles üle jooksnud, reetis Suvorov kõiki keda vähegi sai.
Täielik vale. Selles süüdistas mind “Krasnaja Zvezda”.(Armee ajaleht-LEMET). Ma helistasin sinna ja küsisin, keda ma sain reeta. Ainult agentuuri. Ainult neid, kes meile Prantsusmaal, Šveitšis informatsiooni “tilgutasid”…GRU nõukogude kaastöölised olid ju niigi teada.
Ma palusin neil nimetada kasvõi üksainus protsess, kus oleks süüdi mõistetud minu poolt reedetud nõukogude spioon. Siin on demokraatia, mingeid “erinõupidamise” tüüpi protseduure pole. Salajasi protesse siin ei peeta, kõik on avalik.
Nad räägivad, et vaat, sa siin…Mina nõuan, et nimetage ükski minuga seotud protsess. Ükskõik mis riigis. Avaldage, milline spiooniprotsess minuga seostub. Või vähemalt toimus minu põgenemise ajal…Noh, kokutama hakkasid.
Aga ma töötasin Genfis neli aastat. Isegi kui inimene ei värba kedagi, töötab ta ikkagi agentuuri kindlustamisega. Pidevalt
Edasi. Mulle anti raha, kohvriga. Ja ma pidin selle Šveitši pangas kindlale arvele panema. Mitte seepärast, et me sellised head oleme, aga selleks, et kõik arveldused kulgesid läbi Genfi ja Zürichi penkade. Kujutate ette, kedagi reeta ja…milliste rahadega ma oleks võinud jooksu panna… Oleks võinud…Aga mul on kõrgeim määr ilma konfiskeerimiseta.
Muideks, 1984 aastal ilmus mul raamat “GRU”. Selle lõpus on nõukogude luurajate nimekiri. Nemad räägivad- “Näed nüüd!”
Aga enne seda ilmus Georg Barreni tuntud raamat ”KGB”, ja ka selle lõpus on KGB ja GRU teadaolevate agentide nimekiri. Kõik, kellest ja millest ma kirjutasin, on võetud sellest raamatust. See oli signaal GRU-le, et ma omadest kedagi ei reetnud. Teatasin vaid nendest, kes enam ammu luures ei tööta, kes on juba tervele maailmale teada. Ning inimesed, kellega ma koos õppisin ja töötasin ning kes olid juba tagasi kutsutud, pöördusid taas oma kohtadele tagasi. Signaal oli saadetud ja vastu võetud.
-“Akvaariumis” on kirjeldatud peategelase kahte värbamist. Kui pole saladus, siis palju neid üldse oli?
Oo, teeme nii. Inimene peab piiri taga teenima kolm aastat. Kui keegi ka teenis selle perioodi täielikult, siis oli tegu kangelasteoga. Kõnnid ju juuksekarval. Ühest küljest tuleb anda resultaat. Teisest küljest ei tohi kohalikku vastuluuret samuti tigedaks ajada. Muidu saadetakse inimene puhkusele. Kohustuslikule, kusjuures. Peale puhkust ta võib oma kohale tagasi tulla. Aga võib ka mitte. Kui resultaati pole. Sest iga luuraja läheb riigile väga kalliks.
Tasakaalu on raske jälgida. Niisiis- mina teenisin Genfis täis aja, kolm aastat. Isegi aasta rohkem. Ning oleksin erandkorras ka viiendaks aastaks jäänud. Aga selle viienda aastani ma ei jõudnud. Järelikult oli mu töö edukas.
-Huvitav fragment raamatus on värbamisest rahvusvahelisel näitusel, kui jahile saadeti kõik kaastöölised. Kas see massivärbamine leidis ka tegelikult aset?
Jah. “Telekom-75”. Siin pole raamatus midagi muudetud. Raamatus on meenutatud meie saadikut, Zoja Vassiljevna Mironovat. Hüüti teda “Saltõtšihhaks”
-Oli see väljateenitud nimi?
Loomulikult. Kes teda muidu saadikuks oleks saatnud, ja veel naisterahvaana. Ta püsis Šveitši saadikuna väga kaua.
-Kas nüüdsed näitused toimuvad samas stiilis?
Praegu- mitte. Kuid tollal toimus kogu töö nimelt nii. NSVL pumpas tollal naftat, pesi kulda, vedas piiri taha gaasi, karusnahku, kalamarja, viina. Kuhu läksid need miljardid “naftadollarid”? Kogu saadav valuuta neeldus STK-s (sõjalis-tööstuslik kompleks-LEMET). Aga mida sai STK sellega peale hakata?
Kõik see pumbati ümber GRU-sse, osaliselt ka KGB-sse. Järelikult seisis meie selja taga mitte ainult meie, vaid terve STK valuutavarud. Nõuti eesmärgistatud tehnoloogiaid. Praegu sellist voogu pole. Venemaa toodab naftadollarei, need aga raisatakse jalgpallimeeskondade ostuks Inglismaal….Aga varem nõudis tellija, STK, konkreetset jubinat konkreetse mootori küljest. Meid ju ei huvitanud NATO sõjalised plaanid või tankide arv Inglismaal. Ava teatmik ja kirjuta ümber.
Praegu pole Venemaale seda millekski vaja. Praegu toodab Venemaa seda relvastust, mis oli osaliselt või täielikult NSVL välja töötatud. Praegu pole ei raha ega tellijat.
-Aga millega need inimesed praegu tegelevad? Mulle tundub, et neid on endiselt igal pool. Berliinis näiteks…
Jah, nagu kirjuid koeri. Tegelevad nad enesel hinge seeshoidmisega, töötavad iseendi jaoks…
-Tööstusspionaaž?
Jah, tööstusspionaaž. Töötavad erafirmadele, maffiale. Meie kooli ja meetodite täielik degratsioon…
-Järsku on seegi millekski hea…
Millekski kindlasti…
-Milline oli Teie auaste?
Kapteni auaste sain vahetult enne välismaale sõitmist Ja kaptenina saabusin ka Genfi. Akadeemia lõpetasn vanemleitnandina. Leitnandi sain 1968 aastal pärast sõjakooli lõpetamist. Juulis sain vanemleitnandiks, aga augustis saadeti Tšehhoslovakkiasse. Pärast Tšehhit saadeti 66-ndasse Kaardiväediviisi, Sealt sattusin Volgaäärsesse sõjaväeringkonda, luuresse. Ja seal ka abiellusin. Andsin eksamid akadeemiasse. Ning sain vanemleitnandiks. Lõpetasin Akadeemia ja sattusin GRU-sse. Ja seal siis juba kapteniks. Jooksu läksin kolmanda sekretärina. Aga see oli majori ametikoht.
-Niisiis, “Akvaariumi” peatagalane oli normaalne nõukogude luuraja, peale põgenemist oli aga juba väljakujunenud nõukogudevastane. Kuidas see sai juhtuda?
Ma juba olin äge vastaline. Juba Akadeemias ütles kunagi üks mu seltsimeestest, et mind kui “nõukogudevastast peni” ei tohi välismaale lasta. Vihjas sõbralikult. Vastasin talle stiilis, et vaiksemalt, Vasja. Üks šifreerijatest, juba Genfis, vihjas mulle samuti, lausudes “kuhu nüüd, sa oled ju antisovietlik lurjus!”
Minu kui nõukogudevastase kujunemine algas juba väga-väga ammu. Ühest küljest olin ma tõeline nõukogude inimene, kes uskus sügavalt seda, et me oleme kõigist paremad, et kommunistlik ideoloogia viib inimkonna helgesse tulevikku. Mul on isegi Aukiri minu polgu komandörilt…
-Selleltsamalt Batjalt “Akvaariumist”?
Ei, see Batja läks minema, tema asemel sõitis kohale teine, Egiptusest, alampolkovnik Bažerin. Istus mu poliitettevalmistuse tundides, mida ma läbi viisin, ja andis mulle seejärel 1969 aasta 10 juunil kätte aukirja “Isikkoosseisu kommunistliku kasvatamise eest” (täpselt 9 aastat enne minu põgenemist, täpselt samal päeval)- teiste sõnadega- ma olin nõukogude, nii nõukogude, et ümberringi oli vähe sarnaseid. Uskusin sellesse kõike väga kõvasti.
Mäletan, kuigi ma olin vaid kuue aastane (sündisin 1947 aasta aprillis), et üleriigilise leina päeval Stalini surma puhul oli mu isa ainuke, kes ei ulgunud. Mõistate, nuttu ei olnud. Mind hämmastas see sügavalt. Ja solvas, kas teate. Elasime toona Kaug-Idas. Oli hirmus pakane. Ümberringi uskumatu hüsteerika, ülevenemaaline hüsteeria. Isa oli sünge, tõsine, kuid mingit Jaroslavna itku linnamüüri serval ei toimunud.
Möödub vaid veidi aega, ja äkki- me olime siis veel poisikesed, enne kooli- äkki tuleb meile külla üks inimene ja räägib: “Rahvavaenlane”. Kes on rahvavaenlane? Meile öeldi:”See pole lastejutt, selline film tuleb, aga lapsi seda vaatama ei lasta”Ja räägivad ikka rahvavaenlasest, aga kellest, seda ei ütle. Pärast tuli välja, et rahvavaenlane- see on Beria.
Osutus, et seltsimees Stalini lähim kaasvõitleja oli rahvavaenlane. Mind üllatas väga, et seltsimees Stalin ei tundnud rahvavaenlast ära. Lausa enese kõrval. Muideks, mäletan, et kui Stalin suri, siis rääkisin isale, et miks me rumalad inimesed, küll sellest surmast üle maailma pasundasime, Oleksime vait olnud, siis kardaksid nad meid endiselt. Aga nüüd tungivad kindlasti kallale. Toona käis sõda Koreas, isa aga teenis Kaug-Idas. Nende õhutõrje-suurtükiväe polk kattis silda Hassanil, mis avas tee Koreasse. Sedamööda suundus Koreasse varustus. Elasime Barabaši asulas, polk asus osaliselt Barabašis, osaliselt Hassanil. Ja vahetus silla kaitsmiseks. Silda kaitsti täisprogrammi kohaselt, toimusid laskmised ja puha. Hassanist tuldi tagasi Barabaši, kus toimus lahinguettevalmistus. Õhesõnaga, sõda oli siinsamas, läve taga. Ja nüüd veel Stalini surm…
Niisiis, minu arvates poleks Stalini surmast olnud vaja teatada. Sest nüüd tungitakse meile kallale. Kui ma lugesin hiljem Orwelli raamatut “Suur vend. 1984”, siis seal leidsin analoogse situatsiooni. Suur Vend- ta on ju surematu.
Niisiis, esimene pettumus- Stalini kõrval oli rahvavaenlane, aga tema ei suutnud seda ära tunda. Kuidas on see võimalik?
Edasi. 1956 aasta. Ma olen üheksa aastane. Isa toob koju istungi materjalid, viib läbi õppusi seersantitega. Isikukultus ja kõik muu taoline. Peale seda hakkasin Nikita Hruštšovi uskuma. Ja isa uskus temasse. Ta meeldis meile kõigile. Kõik ainult temast rääkisidki, Hruštšov, Hruštšov…vaat on mees…Sõitis maad mööda ringi, rääkis inimestega. Sõitis Bulganiniga Inglismaale, Bulganin tänab seal millegi eest, aga Hruštšov patsutab talumehe kombel õlale. Kõigile küsimustele vastas, ei pugenud peitu…Mulle see kõik imponeeris.
Samal ajal kosmos, esimene sputnik, Gagarin…see oli aeg, mil kõik tundus võimalik.
Õppisin suvorovlaste koolis, viis aastat Voronežis ja kaks Kalininis. Ja me sõitsime kaks korda aastas Moskvasse paraadile. Algul oli kuu pingelist ettevalmistust kodus, seejärel Moskvas, samuti kuu. Meie lõpetasime paraadi, kaks sovorovlaste ja üks nahimovlaste pataljon, “Nahimovlaste marsi” saatel.
Hommikust riviettevalmistus Kesklennuväljal, muideks ehitatava Akvaariumi akende all. See oli meie jaoks suurepärane aeg, Elutingimused olid Moskvas kitsavõitu, kasarmud, kahekorruselised voodid.
Harilikes tingimustes oli meil kuus tundi ja kaks tundi kohustuslikku iseseisvat ettevalmistust. Pluss tund mittekohustuslikku. Aga Moskvas oli vaid neli tundi ja tund iseseisvat. Hommikul Kesklennuväli. Kaks-kolm, mõnikord ka neli tundi trampisime täisprogrammi järgi rivisammul, seejärel tund iseseisvat ettevalmistust lõuna ning siis veeti masinatel meie jaoks vabastatud koolihoonesse. Neli koolitundi ja seejärel tagasi kasarmusse. Iga päev näidati kino. Šokolaadi anti tahvel päevas. Aga igal pühapäeval koostati nimekiri- kes kuhu tahab minna.Pakuti kõige huvitavamaid ekskursioone, Teemandifond, Suur Teater, Tretjakovka, Relvapalat Kremlis- sellised kohad, kuhu niisama lihtsalt ei satu.
Tunde oli vähe, teadmisi me sel ajal eriti ei saanud, kuid kultuuriline ettevalmistus oli selline, et normaaltingimustes midagi sellist näha oli võimatu.
Ja korraga valmistudes ette 1964 aasta oktoobriparaadiks saime teada, et Nikita Sergejevitš Hruštsov astus omal soovil tagasi, Aga ta oli mu kumiiriks.
Minu jaoks oli see löök. Mis siis välja tuleb? Uskusin Stalinisse, aga pärast öeldakse mulle- keda sa uskusid, see oli ju lollpea, kurjateija. Uskusin Hruštšovi, seegi võeti maha. Ka tema oli halb, voluntarist, jne. Ja kui teatati, et Hruštsov pleenumil ise palus ja omal soovil lahkus, siis mõistsin, et mind petetakse. Ja et ta heideti lihtsalt kõrvale.
Räägiti ühest- geenius, aga pärast selgus et oli mudak. Seejärel räägiti teisest- geenius. Uskusin, aga tuli välja, et ka see on mudak. Aga kui hakati Leonid Ilitši upitama, ja seletama, et tegu on geeniusega, siis enam see jutt mulle ei mõjunud. Sellega mind, vana varblast, enam ei tõmba.
Mida tugevam on usk, seda hullemaks muutub olukord siis, kui see usk kokku variseb. Ja nii hakkasidki mul tekkima küsimused. Kommunistliku Partei programmi, mis 22 istungjärgul vastu võeti, teadsin ma väga üksikasjalikult. Kuidas konkreetselt hakkab toimuma üleminek kommunismile? Kes hakkab kommunismi ajal peldikuid puhastama?
See küsimus tekkis, kui ma õppisin Kiievis Kõrgemas Üldvägede Juhtivkoosseisu Koolis. Eriti peale seda, kui ma nägin armeekindral Jakubovski suvilat, kus ma sitta koristasin. Seal ma mõtlesin, et näe, meie, kursandid, harime kindrali peldikuid. Aga kes hakkab seda tegema kommunismi saabudes?
-“Suurtükiväelane” romaanis- see olite Teie?
Noh…Mina olin jah, ma ju kirjutan seal esmaisikus. Ja juba sellal sain ma näha, kuidas elavad meie liidrid. Sõjaväeringkonna ülem kindral Jakubovski näiteks. Huvitav, mõtlesin ma, 1980 aastal saabub kommunism, aga praegu on juba 1966 aasta.Kas see onuke loobub ise oma luksuslikust suvilast, aedadest, teenjatest? Või antakse meile kõigile teenijad? Puht praktiliselt, kuidas see toimuma hakkab?
Näiteks mina töötasin Volgaäärse sõjaväeringkonna luures. Meil oli Samaaras hiilgav söökla, aga ümberringi oli sõna otseses mõttes nälgiv linn. Ja mis hakkab toimuma, kas hakatakse kõiki söötma nagu meid või tõugatakse meid nende tasemele. Aga siis hakkame me ju mässama!
“Vabastajas” on kogu see protsess lahti kirjutatud…Mind huvitas hirmsasti, kuidas elavad ülemused, meie juhtivkoosseis.
Aga Genfis nägin…Näiteks seltsimees Šelepini elamist nägin lähedalt. Kuni Poliitbüroo liikmelisuseni oli ta KGB esimeheks. KGB tegeles tapmistega, piiri taga kutsus see muidugi esile proteste. Ja seda teades saatsid seltsimehed Poliitbüroost ta piiri taha, Ta viibis Viinis, Genfis, Londonis. Aga seal toimusid kohtuprotsesse nõudvad demonstratsioonid. Ma puutusin temaga päris lähedalt kokku, tegu oli ebameeldiva, allakäinud inimesega. Kõik mõistsid, et poliitikuna on temaga lõpp, ja ka ta ise mõistis seda. Mõistis, et ta seati löögi alla ja et koju jõudes võetakse ta kohalt maha. Aga ta oli Poliitbüroo liige ja kõik olid kohustatud talle pugema…
Kohale saabus seltsimees Davõdov- lõpetas MIMO (nüüdne MGIMO, üliõpilaste trakteeringus “Mnogo Gonora I Malo Obrazovanie”) Tal oli madalaim diplomaatiline auaste. Atašee. Ja korraga saabuvad lennuväljale saadik Zoja Vassiljevna isiklikult, GB resident ja teised. Ma olin just sel hetkel seal, võtsin diplomaatilist posti vastu. Posti võib vastu võtta ja kaitsta ainult vastava passiga diplomaat, sest kallaletung diplomaadile tähendab kallaletungi riigile. Ja niisiis- väljub seltsimees Davõdov. Noor, 25 aastane. Naisega. Ja äkki, laskudes trapist alla, puhkes nutma. Ta polnud kunagi piiri taga olnud. Talle tullakse vastu, saadik poeb. Isa oli tal Brežnevi ihukaitse ülem, kogu elu oli ta elanud kasvuhoone tingimustes. Ja et karjääri teha, sokutatakse ta MGIMOsse, ja seejärel Genfi. Kordagi elus pole ta piiri taga olnud. Pidi kodust lahkuma. Mõistate! Ja tema on pisarates. Ja teda rahustatakse. Saadik rahustab…Ära nuta, me korraldame sulle siin hea elu, ära karda. Saad tihti puhkusele sõita, Moskvasse ja mujale.
Selliseid sündmusi oli palju ja seda sai küllastumiseni vaadata. Vastik oli…
Seal oli kogu nõukogude eliidi lapsed. Mitte Pariisis, mitte New Yorgis, mitte Washingtonis, aga nimelt Genfis. Miks? Hea koht, ja pole vaja midagi teha…Vladimir Ilits mõistis hästi, kus tuleb elada.
-Räägime üksikasjalisemalt põgenemisest. Väga tihti võib kuulda versiooni sellest, et olles üle jooksnud, reetis Suvorov kõiki keda vähegi sai.
Täielik vale. Selles süüdistas mind “Krasnaja Zvezda”.(Armee ajaleht-LEMET). Ma helistasin sinna ja küsisin, keda ma sain reeta. Ainult agentuuri. Ainult neid, kes meile Prantsusmaal, Šveitšis informatsiooni “tilgutasid”…GRU nõukogude kaastöölised olid ju niigi teada.
Ma palusin neil nimetada kasvõi üksainus protsess, kus oleks süüdi mõistetud minu poolt reedetud nõukogude spioon. Siin on demokraatia, mingeid “erinõupidamise” tüüpi protseduure pole. Salajasi protesse siin ei peeta, kõik on avalik.
Nad räägivad, et vaat, sa siin…Mina nõuan, et nimetage ükski minuga seotud protsess. Ükskõik mis riigis. Avaldage, milline spiooniprotsess minuga seostub. Või vähemalt toimus minu põgenemise ajal…Noh, kokutama hakkasid.
Aga ma töötasin Genfis neli aastat. Isegi kui inimene ei värba kedagi, töötab ta ikkagi agentuuri kindlustamisega. Pidevalt
Edasi. Mulle anti raha, kohvriga. Ja ma pidin selle Šveitši pangas kindlale arvele panema. Mitte seepärast, et me sellised head oleme, aga selleks, et kõik arveldused kulgesid läbi Genfi ja Zürichi penkade. Kujutate ette, kedagi reeta ja…milliste rahadega ma oleks võinud jooksu panna… Oleks võinud…Aga mul on kõrgeim määr ilma konfiskeerimiseta.
Muideks, 1984 aastal ilmus mul raamat “GRU”. Selle lõpus on nõukogude luurajate nimekiri. Nemad räägivad- “Näed nüüd!”
Aga enne seda ilmus Georg Barreni tuntud raamat ”KGB”, ja ka selle lõpus on KGB ja GRU teadaolevate agentide nimekiri. Kõik, kellest ja millest ma kirjutasin, on võetud sellest raamatust. See oli signaal GRU-le, et ma omadest kedagi ei reetnud. Teatasin vaid nendest, kes enam ammu luures ei tööta, kes on juba tervele maailmale teada. Ning inimesed, kellega ma koos õppisin ja töötasin ning kes olid juba tagasi kutsutud, pöördusid taas oma kohtadele tagasi. Signaal oli saadetud ja vastu võetud.
-“Akvaariumis” on kirjeldatud peategelase kahte värbamist. Kui pole saladus, siis palju neid üldse oli?
Oo, teeme nii. Inimene peab piiri taga teenima kolm aastat. Kui keegi ka teenis selle perioodi täielikult, siis oli tegu kangelasteoga. Kõnnid ju juuksekarval. Ühest küljest tuleb anda resultaat. Teisest küljest ei tohi kohalikku vastuluuret samuti tigedaks ajada. Muidu saadetakse inimene puhkusele. Kohustuslikule, kusjuures. Peale puhkust ta võib oma kohale tagasi tulla. Aga võib ka mitte. Kui resultaati pole. Sest iga luuraja läheb riigile väga kalliks.
Tasakaalu on raske jälgida. Niisiis- mina teenisin Genfis täis aja, kolm aastat. Isegi aasta rohkem. Ning oleksin erandkorras ka viiendaks aastaks jäänud. Aga selle viienda aastani ma ei jõudnud. Järelikult oli mu töö edukas.
-Huvitav fragment raamatus on värbamisest rahvusvahelisel näitusel, kui jahile saadeti kõik kaastöölised. Kas see massivärbamine leidis ka tegelikult aset?
Jah. “Telekom-75”. Siin pole raamatus midagi muudetud. Raamatus on meenutatud meie saadikut, Zoja Vassiljevna Mironovat. Hüüti teda “Saltõtšihhaks”
-Oli see väljateenitud nimi?
Loomulikult. Kes teda muidu saadikuks oleks saatnud, ja veel naisterahvaana. Ta püsis Šveitši saadikuna väga kaua.
-Kas nüüdsed näitused toimuvad samas stiilis?
Praegu- mitte. Kuid tollal toimus kogu töö nimelt nii. NSVL pumpas tollal naftat, pesi kulda, vedas piiri taha gaasi, karusnahku, kalamarja, viina. Kuhu läksid need miljardid “naftadollarid”? Kogu saadav valuuta neeldus STK-s (sõjalis-tööstuslik kompleks-LEMET). Aga mida sai STK sellega peale hakata?
Kõik see pumbati ümber GRU-sse, osaliselt ka KGB-sse. Järelikult seisis meie selja taga mitte ainult meie, vaid terve STK valuutavarud. Nõuti eesmärgistatud tehnoloogiaid. Praegu sellist voogu pole. Venemaa toodab naftadollarei, need aga raisatakse jalgpallimeeskondade ostuks Inglismaal….Aga varem nõudis tellija, STK, konkreetset jubinat konkreetse mootori küljest. Meid ju ei huvitanud NATO sõjalised plaanid või tankide arv Inglismaal. Ava teatmik ja kirjuta ümber.
Praegu pole Venemaale seda millekski vaja. Praegu toodab Venemaa seda relvastust, mis oli osaliselt või täielikult NSVL välja töötatud. Praegu pole ei raha ega tellijat.
-Aga millega need inimesed praegu tegelevad? Mulle tundub, et neid on endiselt igal pool. Berliinis näiteks…
Jah, nagu kirjuid koeri. Tegelevad nad enesel hinge seeshoidmisega, töötavad iseendi jaoks…
-Tööstusspionaaž?
Jah, tööstusspionaaž. Töötavad erafirmadele, maffiale. Meie kooli ja meetodite täielik degratsioon…
-Järsku on seegi millekski hea…
Millekski kindlasti…
-Milline oli Teie auaste?
Kapteni auaste sain vahetult enne välismaale sõitmist Ja kaptenina saabusin ka Genfi. Akadeemia lõpetasn vanemleitnandina. Leitnandi sain 1968 aastal pärast sõjakooli lõpetamist. Juulis sain vanemleitnandiks, aga augustis saadeti Tšehhoslovakkiasse. Pärast Tšehhit saadeti 66-ndasse Kaardiväediviisi, Sealt sattusin Volgaäärsesse sõjaväeringkonda, luuresse. Ja seal ka abiellusin. Andsin eksamid akadeemiasse. Ning sain vanemleitnandiks. Lõpetasin Akadeemia ja sattusin GRU-sse. Ja seal siis juba kapteniks. Jooksu läksin kolmanda sekretärina. Aga see oli majori ametikoht.
-Niisiis, “Akvaariumi” peatagalane oli normaalne nõukogude luuraja, peale põgenemist oli aga juba väljakujunenud nõukogudevastane. Kuidas see sai juhtuda?
Ma juba olin äge vastaline. Juba Akadeemias ütles kunagi üks mu seltsimeestest, et mind kui “nõukogudevastast peni” ei tohi välismaale lasta. Vihjas sõbralikult. Vastasin talle stiilis, et vaiksemalt, Vasja. Üks šifreerijatest, juba Genfis, vihjas mulle samuti, lausudes “kuhu nüüd, sa oled ju antisovietlik lurjus!”
Minu kui nõukogudevastase kujunemine algas juba väga-väga ammu. Ühest küljest olin ma tõeline nõukogude inimene, kes uskus sügavalt seda, et me oleme kõigist paremad, et kommunistlik ideoloogia viib inimkonna helgesse tulevikku. Mul on isegi Aukiri minu polgu komandörilt…
-Selleltsamalt Batjalt “Akvaariumist”?
Ei, see Batja läks minema, tema asemel sõitis kohale teine, Egiptusest, alampolkovnik Bažerin. Istus mu poliitettevalmistuse tundides, mida ma läbi viisin, ja andis mulle seejärel 1969 aasta 10 juunil kätte aukirja “Isikkoosseisu kommunistliku kasvatamise eest” (täpselt 9 aastat enne minu põgenemist, täpselt samal päeval)- teiste sõnadega- ma olin nõukogude, nii nõukogude, et ümberringi oli vähe sarnaseid. Uskusin sellesse kõike väga kõvasti.
Mäletan, kuigi ma olin vaid kuue aastane (sündisin 1947 aasta aprillis), et üleriigilise leina päeval Stalini surma puhul oli mu isa ainuke, kes ei ulgunud. Mõistate, nuttu ei olnud. Mind hämmastas see sügavalt. Ja solvas, kas teate. Elasime toona Kaug-Idas. Oli hirmus pakane. Ümberringi uskumatu hüsteerika, ülevenemaaline hüsteeria. Isa oli sünge, tõsine, kuid mingit Jaroslavna itku linnamüüri serval ei toimunud.
Möödub vaid veidi aega, ja äkki- me olime siis veel poisikesed, enne kooli- äkki tuleb meile külla üks inimene ja räägib: “Rahvavaenlane”. Kes on rahvavaenlane? Meile öeldi:”See pole lastejutt, selline film tuleb, aga lapsi seda vaatama ei lasta”Ja räägivad ikka rahvavaenlasest, aga kellest, seda ei ütle. Pärast tuli välja, et rahvavaenlane- see on Beria.
Osutus, et seltsimees Stalini lähim kaasvõitleja oli rahvavaenlane. Mind üllatas väga, et seltsimees Stalin ei tundnud rahvavaenlast ära. Lausa enese kõrval. Muideks, mäletan, et kui Stalin suri, siis rääkisin isale, et miks me rumalad inimesed, küll sellest surmast üle maailma pasundasime, Oleksime vait olnud, siis kardaksid nad meid endiselt. Aga nüüd tungivad kindlasti kallale. Toona käis sõda Koreas, isa aga teenis Kaug-Idas. Nende õhutõrje-suurtükiväe polk kattis silda Hassanil, mis avas tee Koreasse. Sedamööda suundus Koreasse varustus. Elasime Barabaši asulas, polk asus osaliselt Barabašis, osaliselt Hassanil. Ja vahetus silla kaitsmiseks. Silda kaitsti täisprogrammi kohaselt, toimusid laskmised ja puha. Hassanist tuldi tagasi Barabaši, kus toimus lahinguettevalmistus. Õhesõnaga, sõda oli siinsamas, läve taga. Ja nüüd veel Stalini surm…
Niisiis, minu arvates poleks Stalini surmast olnud vaja teatada. Sest nüüd tungitakse meile kallale. Kui ma lugesin hiljem Orwelli raamatut “Suur vend. 1984”, siis seal leidsin analoogse situatsiooni. Suur Vend- ta on ju surematu.
Niisiis, esimene pettumus- Stalini kõrval oli rahvavaenlane, aga tema ei suutnud seda ära tunda. Kuidas on see võimalik?
Edasi. 1956 aasta. Ma olen üheksa aastane. Isa toob koju istungi materjalid, viib läbi õppusi seersantitega. Isikukultus ja kõik muu taoline. Peale seda hakkasin Nikita Hruštšovi uskuma. Ja isa uskus temasse. Ta meeldis meile kõigile. Kõik ainult temast rääkisidki, Hruštšov, Hruštšov…vaat on mees…Sõitis maad mööda ringi, rääkis inimestega. Sõitis Bulganiniga Inglismaale, Bulganin tänab seal millegi eest, aga Hruštšov patsutab talumehe kombel õlale. Kõigile küsimustele vastas, ei pugenud peitu…Mulle see kõik imponeeris.
Samal ajal kosmos, esimene sputnik, Gagarin…see oli aeg, mil kõik tundus võimalik.
Õppisin suvorovlaste koolis, viis aastat Voronežis ja kaks Kalininis. Ja me sõitsime kaks korda aastas Moskvasse paraadile. Algul oli kuu pingelist ettevalmistust kodus, seejärel Moskvas, samuti kuu. Meie lõpetasime paraadi, kaks sovorovlaste ja üks nahimovlaste pataljon, “Nahimovlaste marsi” saatel.
Hommikust riviettevalmistus Kesklennuväljal, muideks ehitatava Akvaariumi akende all. See oli meie jaoks suurepärane aeg, Elutingimused olid Moskvas kitsavõitu, kasarmud, kahekorruselised voodid.
Harilikes tingimustes oli meil kuus tundi ja kaks tundi kohustuslikku iseseisvat ettevalmistust. Pluss tund mittekohustuslikku. Aga Moskvas oli vaid neli tundi ja tund iseseisvat. Hommikul Kesklennuväli. Kaks-kolm, mõnikord ka neli tundi trampisime täisprogrammi järgi rivisammul, seejärel tund iseseisvat ettevalmistust lõuna ning siis veeti masinatel meie jaoks vabastatud koolihoonesse. Neli koolitundi ja seejärel tagasi kasarmusse. Iga päev näidati kino. Šokolaadi anti tahvel päevas. Aga igal pühapäeval koostati nimekiri- kes kuhu tahab minna.Pakuti kõige huvitavamaid ekskursioone, Teemandifond, Suur Teater, Tretjakovka, Relvapalat Kremlis- sellised kohad, kuhu niisama lihtsalt ei satu.
Tunde oli vähe, teadmisi me sel ajal eriti ei saanud, kuid kultuuriline ettevalmistus oli selline, et normaaltingimustes midagi sellist näha oli võimatu.
Ja korraga valmistudes ette 1964 aasta oktoobriparaadiks saime teada, et Nikita Sergejevitš Hruštsov astus omal soovil tagasi, Aga ta oli mu kumiiriks.
Minu jaoks oli see löök. Mis siis välja tuleb? Uskusin Stalinisse, aga pärast öeldakse mulle- keda sa uskusid, see oli ju lollpea, kurjateija. Uskusin Hruštšovi, seegi võeti maha. Ka tema oli halb, voluntarist, jne. Ja kui teatati, et Hruštsov pleenumil ise palus ja omal soovil lahkus, siis mõistsin, et mind petetakse. Ja et ta heideti lihtsalt kõrvale.
Räägiti ühest- geenius, aga pärast selgus et oli mudak. Seejärel räägiti teisest- geenius. Uskusin, aga tuli välja, et ka see on mudak. Aga kui hakati Leonid Ilitši upitama, ja seletama, et tegu on geeniusega, siis enam see jutt mulle ei mõjunud. Sellega mind, vana varblast, enam ei tõmba.
Mida tugevam on usk, seda hullemaks muutub olukord siis, kui see usk kokku variseb. Ja nii hakkasidki mul tekkima küsimused. Kommunistliku Partei programmi, mis 22 istungjärgul vastu võeti, teadsin ma väga üksikasjalikult. Kuidas konkreetselt hakkab toimuma üleminek kommunismile? Kes hakkab kommunismi ajal peldikuid puhastama?
See küsimus tekkis, kui ma õppisin Kiievis Kõrgemas Üldvägede Juhtivkoosseisu Koolis. Eriti peale seda, kui ma nägin armeekindral Jakubovski suvilat, kus ma sitta koristasin. Seal ma mõtlesin, et näe, meie, kursandid, harime kindrali peldikuid. Aga kes hakkab seda tegema kommunismi saabudes?
-“Suurtükiväelane” romaanis- see olite Teie?
Noh…Mina olin jah, ma ju kirjutan seal esmaisikus. Ja juba sellal sain ma näha, kuidas elavad meie liidrid. Sõjaväeringkonna ülem kindral Jakubovski näiteks. Huvitav, mõtlesin ma, 1980 aastal saabub kommunism, aga praegu on juba 1966 aasta.Kas see onuke loobub ise oma luksuslikust suvilast, aedadest, teenjatest? Või antakse meile kõigile teenijad? Puht praktiliselt, kuidas see toimuma hakkab?
Näiteks mina töötasin Volgaäärse sõjaväeringkonna luures. Meil oli Samaaras hiilgav söökla, aga ümberringi oli sõna otseses mõttes nälgiv linn. Ja mis hakkab toimuma, kas hakatakse kõiki söötma nagu meid või tõugatakse meid nende tasemele. Aga siis hakkame me ju mässama!
“Vabastajas” on kogu see protsess lahti kirjutatud…Mind huvitas hirmsasti, kuidas elavad ülemused, meie juhtivkoosseis.
Aga Genfis nägin…Näiteks seltsimees Šelepini elamist nägin lähedalt. Kuni Poliitbüroo liikmelisuseni oli ta KGB esimeheks. KGB tegeles tapmistega, piiri taga kutsus see muidugi esile proteste. Ja seda teades saatsid seltsimehed Poliitbüroost ta piiri taha, Ta viibis Viinis, Genfis, Londonis. Aga seal toimusid kohtuprotsesse nõudvad demonstratsioonid. Ma puutusin temaga päris lähedalt kokku, tegu oli ebameeldiva, allakäinud inimesega. Kõik mõistsid, et poliitikuna on temaga lõpp, ja ka ta ise mõistis seda. Mõistis, et ta seati löögi alla ja et koju jõudes võetakse ta kohalt maha. Aga ta oli Poliitbüroo liige ja kõik olid kohustatud talle pugema…
Kohale saabus seltsimees Davõdov- lõpetas MIMO (nüüdne MGIMO, üliõpilaste trakteeringus “Mnogo Gonora I Malo Obrazovanie”) Tal oli madalaim diplomaatiline auaste. Atašee. Ja korraga saabuvad lennuväljale saadik Zoja Vassiljevna isiklikult, GB resident ja teised. Ma olin just sel hetkel seal, võtsin diplomaatilist posti vastu. Posti võib vastu võtta ja kaitsta ainult vastava passiga diplomaat, sest kallaletung diplomaadile tähendab kallaletungi riigile. Ja niisiis- väljub seltsimees Davõdov. Noor, 25 aastane. Naisega. Ja äkki, laskudes trapist alla, puhkes nutma. Ta polnud kunagi piiri taga olnud. Talle tullakse vastu, saadik poeb. Isa oli tal Brežnevi ihukaitse ülem, kogu elu oli ta elanud kasvuhoone tingimustes. Ja et karjääri teha, sokutatakse ta MGIMOsse, ja seejärel Genfi. Kordagi elus pole ta piiri taga olnud. Pidi kodust lahkuma. Mõistate! Ja tema on pisarates. Ja teda rahustatakse. Saadik rahustab…Ära nuta, me korraldame sulle siin hea elu, ära karda. Saad tihti puhkusele sõita, Moskvasse ja mujale.
Selliseid sündmusi oli palju ja seda sai küllastumiseni vaadata. Vastik oli…
Seal oli kogu nõukogude eliidi lapsed. Mitte Pariisis, mitte New Yorgis, mitte Washingtonis, aga nimelt Genfis. Miks? Hea koht, ja pole vaja midagi teha…Vladimir Ilits mõistis hästi, kus tuleb elada.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
16
-Aga miks just Genf?
Kuurortikliima. Pole musti, pole streike, pole newyorklikku räpasust. Aga see-eest on puhas Genfi järv, on Alpid oma puhta, kristalse õhuga, kosed…Ja nagu ma ütlesin, pole tarvis si…gi teha.
-Niisiis- ühest küljest väljakujunenud antisovietist. Aga teisest küljest, mis hoidis tagasi põgenemast? Millised asjaolud? Armastus GRU ja armee vastu?
Ma arvasin nii: Läksin armeesse vabatahtlikult, armees ma kaitsen oma maad, las tipp laguneb, meie siin täidame oma kohust…Mu isa oli rindemees, läbis terve sõja, 23 juunist 1941 aastal kuni 9 maini 1945, seejärel veel sõja Jaapanis. Sai neli korda haavata. Vend on raketivägedes. Jah, teie seal lagunete, aga meie teenime…
Kui poleks kõiki neid eelpool kirjeldatud asju juhtunud, siis võibolla polekski ma põgenenud, vaid teeniksin siiani.
Ja siis oleks minust saanud väga õel nõukogudevastane. Nägemata mingit väljapääsu, oleks must saanud tige teenistuja.
-Akvaariumi lõpulehtedel on mõtisklused kõigest. Peategelane istub masinas ja mõtiskleb oma suhtumisest kogu asja. Aga selleks ajaks olid ilmunud juba kõige erinevamad raamatud…Stalinliku ajaloo vastu Te juba huvi tundsite?
Jah, “Jäälõhkuja” oli mu meeltes juba olemas.
-Kuidas see kõik kokku sobis? Kas Te ei arvestanud seda kunagi kirjutada?
Arvestasin. Ainult ei teadnud, kuidas ja millal. Asi oli vaat milles. Nii kui ma siia, Genfi sõitsin, …Ei, isegi mitte nii…Ma õppisin Akadeemia viimasel kursusel. Ja äkki algas väga võimas lärm Solženitsõni ümber. “Deutche Welle” luges igal õhtul “GULAGi arhipelaagi” ette. Väga halvasti oli kuulda. Igal õhtul kuulasin läbi segamise. Kuulasin hinge kinni hoides. Ja teadsin, et kirjutan kunagi oma “Jäälõhkuja” ehkki seda nime mul veel ei olnud. Meie aju ei mõtle ju sõnadega, vaid kujundites. Ja kogu see kujund mahtus mul väga äikesesse ajunurka. Aga mulle oli see selge, selge ja omal kohal. Ma ei mõelnud isegi mitte raamatust, vaid lihtsalt hävitavast artiklist. Ma ei arvanud, et sellest saab raamat.
-Millal sai selgeks mõte, et Stalin planeeris kallaletungi Saksamaale?
See tekkis Akadeemias teisel kursusel. Aga veel enne seda Kiievis,koolis. Üldiselt oli mul mitmeid selliseid “nägemusi”, üksteise järel, aga sellest hiljem.
-Tähendab, mõtted lahkumisest…
Ei, neid mul polnud. Kuni praetud kukk nokaga ei viruta…Teisel kursusel, 1966 aastal, õppisin Kiievis, sõjakoolis. Ja esmakordselt tuli mõte Stalinist, tema rollist sõjas ja muust taolisest. Sellest, millest hiljem saigi “Jäälõhkuja” kirjutatud. Meile õpetati ju ainult ametlikku ajalugu, eranditult.
-1941 aasta kaotusi sai ametliku ajaloo seisukohast ju täiesti Hitleri salakavalusega seletada.
Ei. Vaat mida ma ei mõistnud…Oletame, et meil kukkus sild kokku. Volgal, Samaaras. Praam sõitis, pöördus ja lõi silla keskmiste tugipostide pihta. Silla element kukkus praamile peale ja uputas selle. Ei kohalikes lehtedes, ei raadios- mitte sõnagi. Kõik vaikivad juhtunust. Terve miljonilinn teab, aga nemad vaikivad. Edasi. Moskvas pandi toime mõrv. Mõrvarit hüüti “Mosgaz”. Ta tuli, helistas ukse taga, teatas, et on “Mosgazist” ja tappis inimesed kirvega. Jutud liikusid Moskvat mööda ringi, ajalehtedes aga valitses vaikus. Mida ka meil halba ei juhtunud, ajalehtedes ei ilmunud sellest sõnakestki. Välja arvatud millegipärast 1941 aasta. Selle suve kaotustest karjutakse millegipärast täiest kõrist…Miks me seda teeme? Seepärast, et mingil põhjusel peame me sõja alguse kohta millegipärast lolli mängima.
Toimus seminar. Jutt käis sõjast, selle algusest. Lennukid olid kirstud, armee juhtkonnata, laskemoona polnud, üks vintpüss kolme peale, noh, teada jutt…Piiramistest…näiteks Minski ümbruses…Palju esimestel päevadel lennukeid hävitati…Aga mina küsisin:
“Egas siis ainult juunis niimoodi juhtunud, kas ka hiljem oli sama? Kas on õige, et Kiievi all võtsid sakslased piiramisrõngas vangi 644 tuhat sõdurit?” Õppejõud jäi kuidagi vaikseks, kõik teised ümberringi samuti. Ja jutt viidi kohe teisele teemale. Pärast loenguid kutsuti mind staapi. Mine sinna, pärast veel sinna…Jõuan kohale, aga seal on eelvangistuse kamber. Osobist major Šmeljov hakkab uurima: “Kust sul sellised andmed on. Kuulad vaenulikke raadioid, jah?!” Mina aga räägin talle Little Harti raamatust “Kaudsete tegevuste strateegia”, mille ma raamatukogust võtsin. “Valetad!!!” karjub major. Saadeti keegi raamatukogusse, ja leiti sealt see raamat, kus kõigest sellest räägiti. Lasti mind minema ja hoiatati, et ma sellesse raamatusse enam ei roniks, jne. Hiljem ma seda raamatut enam raamatukogust ei leidnudki. Mõne aja pärast, vahetult enne meie lõpetamist, ilmus see küll taas välja, aga seda lehekülge seal sees enam ei olnud,
Mõistate. Võis rääkida ainult 1941 aasta 22 juuni kaotustest. Aga ülejäänutest ei tohtinud. Aga miks me pidime 22 juunil lolli mängima, miks? Selleks, et parem on olla lollakas kui et lasta end kurjategijana paljastada. Kes teeskleb rumalat? Õige, kurjategija…!
Kui ma oleksin puhtatõuline nõukogude kodanik, siis oleks mul kaks võimalust. Kas lahkuda või ennast maha lasta. Aga et minus oli ammu küpsenud “Jäälõhkuja”, siis mina, antisovietšik, otsustasin saata kogu selle jama vanakuradi vanaema saba alla ja lahkusin
-Mida see tegelikult tähendab- nõukogudevastane? Teie puhul.
Reaalselt tähendab see järgmist; Ma arvan, et meie susteem on juurteni vale, juurteni! Mida see pinnas tähendab, seda ma ei mõistnud lõpuni. Ei mõistnud, miks targad ja head inimesed muutuvad korraga lurjusteks, kusjuures mida kõrgemal ametikohal, seda suutemateks. Teisest küljest, me toodame kõige rohkem naftat, gaasi, teemante…siis mispärast meil midagi pole? Miks me sea kombel elame?
Elades Šveitšis hakkad eriti selgelt mõistma, et meie maal on midagi väga valesti. Võssotskil on üks laul, milles räägitakse et riigi ajalugu on haiguslugu. Väga täpselt öeldud. Järjest enam tundub mulle, et meie maa on haigestunud mingisse ravimatusse haigusesse.
-Mil määral mängis rolli see, et teie põhitegevus ei tulnud pehmelt õeldes riigile kasuks…
Asi selles, et täiesti selge oli, et mitte ei tulnud kasuks, vaid lihtsalt kahjustas. Riiki, rahvast…
Igas kinnises professionaalide ringis tekib vältimatult oma släng, oma keel, oma terminoloogia. Agentuurluure keskseks kujuks on muidugi välismaine agent. See tähendab need välismaalased, keda me värbasime. Nende tähistamiseks oli mitmeid erinevaid termineid, aga põhiline oli “žopa”- tagumik. Oletame, et räägitakse- “Meie “tagumik” Berliinis tuleb oma kohustustega toime”. Või siis- “Kindlustada meie “tagumiku” kate Washingtonis”. Või siis et “see materjal on “tagumiku” kaudu saadud…”. Ja selles oli oma osa tõtt, tihti väga suur osa.
-Te põlgasite neid…
Nojah. Asi oli vaat milles. Meie jahtisime põhiliselt tehnoloogiat. Midagi muud meil tarvis polnud. Tehnoloogia- see oli peamine. Sellele kulus STK põhjatu eelarve. Aga puhtalt sõjalised “saladused” ei huvitanud kedagi. Kuna see oli kõik niigi avalik. Palju on Saksamaal diviise? Kõik teadsid, et neid on 12, sellest räägiti ja kirjutati avalikult.
Kui me alustame tuumasõda, siis reageerivad nad kuidagi. Kui m alustame keemiasõda, ka sellele reageerivad nad mingil kombel. Meie olime aktiivne, ründav pool. Kus me tegutsema hakkame, seal tegutsevad ka nemad. Sestap nende plaanid meid ei huvitanud. Sellepärast, et nad ei teadnud, kuidas me tegutseme, polnud teada ka nende vastutegevus. Nii et kõik keerles
vaid tehnoloogia ümber.
Ja niisiis, varastades tehnoloogiaid ja tuues noka vahel kohale välismaiseid lahendusi, “riisusime” me sellega oma konstruktorite talenti. Nad töötasid ju eranditult sõja tarbeks. Meie maa polnud ju suuteline tootma isegi lihtsaid kergeid sõiduautosid. Itaallased tarisid kohale ja ehitasid valmis tehase, meie ainult komplekteerime. Seda tehakse praegu ju kõikjal- vea Pakistani, Indiasse või Aafrikasse ükskõik milline tehas, ja nemad hakkavad seal tootma. See tähendab, et me ise ei ole suutelised välja mõtlema isegiharilikku sõiduautot, aga lennukid, tankid. Allveelaevad- need olid meil kõrgemal tasemel. Niisiis, varastades välismaiseid. tehnoloogiaid, tapsime me endi konstruktorite ande. See, mida me tegime, viis tegelikult NSVL tehnilisele mahajäämusele. Oletame, et “supostaat” tegi valmis mingisuguse jubina. Mina virutasin selle jubina ära ning saatsin kodumaale. Tähendab- meie konstruktoritel on vaja see jubin kopeerida. Aga jubina kopeerimine on sama, kui sundida poeeti võõraid luuletusi kopeerima. Ümber kirjutama ja omade pähe välja andma. See laostab moraalselt. Ja veel, ka kopeerimiseks on vaja palju aega. Isegi selleks, et pastakat kopeerida, on vaja teada, millisest materjalist see tehtud on, muidu tuleb see originaalist raskem ja mitte piisavalt vastupidav. Kopeerimine pole nii lihtne kui esmapilgul näib. Ning kopeerides kaotame aega. Samal ajal leiutab “supostaat” midagi uut ja meie jääme jälle maha. Varastame taas midagi, raiskame kopeerimisele kaks-kolm aastat, “onuke” teeb jälle midagi uut ja meie oleme jälle maha jäänud. Toona oli loosung “Jõuame järgi ja läheme ette!”. Täiesti jabur loosung, sest esiteks pandi meid sellega mahajäänute hulka paika ning teiseks köeti sellega pidevalt võidurelvastumist.
Oletame, et mingi onuke leiutas midagi. Seda jublakat vaatas USA Kongress ning leidis, et see jubin on kole kallis. Meie aga näeme seda jubinat mingil näitusel. Onuke on muidugi hirmsasti huvitatud, et seda jubinat ostetaks. Ameeriklased ei osta, keegi teine ka ei osta, aga vaat nõukogude luure ostab. Ja ta müüb selle meile meelsasti maha. Sest see on tema elu ainuke suur idee.
Meie ostame selle jubina ära ja hakkame tootma. Siis haarab Ameerika peast kinni ning hüüab, et kus on see inimene, leidke ta üles. Või antakse teisele firmale raha, ja siis on ka nemad sunnitud tegema samasuguse jubina, nagu meil juba on. Kui me poleks seda ostnud, siis ameeriklased seda ei toodaks, ja ka meie ei toodaks. Aga meie tegime, kergendasime endal elu…
Kuna seda inimest keegi ei kuulanud, peale nõukogude luure, siis loomulikult müüb ta selle meile maha. Ja siis peab ka Lääs hakkama selliseid asju tootma. Ja kui lääs selle valmis sai, hakatakse seda viivitamatult moderniseerima. Meie pöördume jälle tema poole, tema annab meile jälle uuendatud mudeli, ja kõik kordub otsast peale. Sest sõjatehnika on ju ammendumatu. Lennuki parameetreid- kõrgus, kiirus, manööverdusvõime- on võimalik ju lõpmatuseni täiendada. Lennuki relvastus, elektroonika- ka see täiustub lõpmatult.Sellest tuleneb ka uue tehnika varastamise kulude lõpmatu kasv. Ja Nõukogude Liit lendas korstnasse…
-Kuivõrd reaalset ohtu NSVL Lääne jaoks kujutas? Või oli see kõiksuures jaos mäng?
Ei, ei, mängu polnud siin mingisugust.
-Põhimõtteliselt valmistasime siis ette Kolmandat Maailmasõda?
Jah, muidugi. Siin peame veidi-veidi kaasa haarama “Jäälõhkujat”. Kui ma seal kirjutan, et Stalin pidi minimaalselt Euroopa purustama, aga mulle räägitakse:
“Ei, seltsimees Stalin planeeris ehitada sotsialismi vaid ühes riigis.”
Vastan:
“Õige, Rääkis sellist juttu. Aga teie pole ilmselt kunagi Stalinit lugenud, mina olen. Stalin ütleb:
“Sotsialismi võit on võimalik ühes riigis, lõplik võit on võimalik aga ainult maailmamastaabis!” Sellest on läbi imbunud kõik 13 stalinlikku köidet. Vahe Trotskiga oli ainult selles, et Trotski tegi panuse permanentsele revolutsioonile. Sellega tegelesid kõik, alates Hruštšovist ja sealt edasi. Kui oli kaevurite streik Inglismaal, siis me aitasime neid. Ilmus Tšiilis mingi sotsialist välja- aitasime teda. Aafrikas tekkisid mingisugused revolutsionäärid, nõudsid relvi- kindlustsime neid relvade, rahaga, millega iganes. Oma maad laostades…Stalinil tähendas sotsialism ühes riigis sellise riigi ehitamist, mis saab baasiks maailmarevolutsioonile. Algselt tahtis Stalin luua baasi. Trotski tahtis aga hoobilt valla päästa maailmarevolutsiooni kogu maailmas. Tegu oli muidugi ühe ja sama teega, lihtsalt Stalin tahtis esmalt luua võimsa industrialiseeritud suurriigi ja alles siis Euroopa purustada.
Niisiis, sotsialism mõnes üksikus riigis…aga ÜKP 17 kongressil (tegu oli “võitjate” kongressiga) kuulutati välja, et meil on sotsialism üles ehitatud. Sotsialism on üles ehitatud, eesmärk on saavutatud. Aga edasi? Aga edasi teeme midagi halba Euroopale. Sõltub muidugi, millise nurga alt vaadata…Kas õnnistame või purustame…
Nõukogude liidrid mõistsid täielikult, et NSVL on vähkkasvaja, mis absoluutselt ei suuda normaalse inimliku elu kõrval eksisteerida. Vaata ise, Stalini tütar pages Ameerikasse, Hruštšovi poeg elab Ameerikas. Meie tänaste liidrite lapsed elavad ainult Läänes. Isegi tegevpresidendid- needki ostavad kinnisvara Saksamaal. Millegipärast ei taha nad Venemaal elada. Aga kui nemad ei taha, mida siis veel arvata meie lihtsast inimesest, kellel mujal oleks kergem. Kõik andekad inimesed pagevad praegu Venemaalt. Vene inimesed pagevad miljonitena läände. Praegu on Londinis 350 000 venelast.
-Rohkem, kui Berliinis!
Ei tea, palju Berliinis on. Aga meil siin Londonis on 350 000. Need on ju kõige andekamad, ettevõtlikumad inimesed. Siin on miljardärid, näitlejad, artistid. Keda siin küll pole. Ja ega London üksi. On ju veel Pariis, Hiljuti kutsus mind sinna üks väga.väga varakas inimene. “Sõida siia,” räägib, “joome ja hammustame peale…”. Sõitsingi vaatasin. Aga meiesuguseid oli seal…Ja Ameerikas, ja Hispaanias, ja Šveitšis…kus küll meie inimesi poleks.
-Kas Te piiri taga töötades tunnetasite, et lähendate sõda?
Jah, muidugi. Ühelt poolt ma muidugi mõistsin, et midagi head sellest ei tule, Ja et me töötame sõja jaoks. Aga ma olen nuuskur, jahikoer, mul on jahihasart. Ja ma tean, et see kõik on halb, aga tunnen, et mu sõber saavutas midagi, Residendi ja Esimese Šifreerija suhtumine temasse muutus, Ja mina ei taha maha jääda. Ja ei jäägi. Ega ma halvem ole.
-Professionaalne kadedus?
Nojah. Töö oli äärmiselt huvitav, organisatsioon võimas. Inimesed olid võimekad.
-Inimesed olid head??
Just, see polnud Riiklik Julgeolek, inimesed olid tõepoolest head.
-Aga miks just Genf?
Kuurortikliima. Pole musti, pole streike, pole newyorklikku räpasust. Aga see-eest on puhas Genfi järv, on Alpid oma puhta, kristalse õhuga, kosed…Ja nagu ma ütlesin, pole tarvis si…gi teha.
-Niisiis- ühest küljest väljakujunenud antisovietist. Aga teisest küljest, mis hoidis tagasi põgenemast? Millised asjaolud? Armastus GRU ja armee vastu?
Ma arvasin nii: Läksin armeesse vabatahtlikult, armees ma kaitsen oma maad, las tipp laguneb, meie siin täidame oma kohust…Mu isa oli rindemees, läbis terve sõja, 23 juunist 1941 aastal kuni 9 maini 1945, seejärel veel sõja Jaapanis. Sai neli korda haavata. Vend on raketivägedes. Jah, teie seal lagunete, aga meie teenime…
Kui poleks kõiki neid eelpool kirjeldatud asju juhtunud, siis võibolla polekski ma põgenenud, vaid teeniksin siiani.
Ja siis oleks minust saanud väga õel nõukogudevastane. Nägemata mingit väljapääsu, oleks must saanud tige teenistuja.
-Akvaariumi lõpulehtedel on mõtisklused kõigest. Peategelane istub masinas ja mõtiskleb oma suhtumisest kogu asja. Aga selleks ajaks olid ilmunud juba kõige erinevamad raamatud…Stalinliku ajaloo vastu Te juba huvi tundsite?
Jah, “Jäälõhkuja” oli mu meeltes juba olemas.
-Kuidas see kõik kokku sobis? Kas Te ei arvestanud seda kunagi kirjutada?
Arvestasin. Ainult ei teadnud, kuidas ja millal. Asi oli vaat milles. Nii kui ma siia, Genfi sõitsin, …Ei, isegi mitte nii…Ma õppisin Akadeemia viimasel kursusel. Ja äkki algas väga võimas lärm Solženitsõni ümber. “Deutche Welle” luges igal õhtul “GULAGi arhipelaagi” ette. Väga halvasti oli kuulda. Igal õhtul kuulasin läbi segamise. Kuulasin hinge kinni hoides. Ja teadsin, et kirjutan kunagi oma “Jäälõhkuja” ehkki seda nime mul veel ei olnud. Meie aju ei mõtle ju sõnadega, vaid kujundites. Ja kogu see kujund mahtus mul väga äikesesse ajunurka. Aga mulle oli see selge, selge ja omal kohal. Ma ei mõelnud isegi mitte raamatust, vaid lihtsalt hävitavast artiklist. Ma ei arvanud, et sellest saab raamat.
-Millal sai selgeks mõte, et Stalin planeeris kallaletungi Saksamaale?
See tekkis Akadeemias teisel kursusel. Aga veel enne seda Kiievis,koolis. Üldiselt oli mul mitmeid selliseid “nägemusi”, üksteise järel, aga sellest hiljem.
-Tähendab, mõtted lahkumisest…
Ei, neid mul polnud. Kuni praetud kukk nokaga ei viruta…Teisel kursusel, 1966 aastal, õppisin Kiievis, sõjakoolis. Ja esmakordselt tuli mõte Stalinist, tema rollist sõjas ja muust taolisest. Sellest, millest hiljem saigi “Jäälõhkuja” kirjutatud. Meile õpetati ju ainult ametlikku ajalugu, eranditult.
-1941 aasta kaotusi sai ametliku ajaloo seisukohast ju täiesti Hitleri salakavalusega seletada.
Ei. Vaat mida ma ei mõistnud…Oletame, et meil kukkus sild kokku. Volgal, Samaaras. Praam sõitis, pöördus ja lõi silla keskmiste tugipostide pihta. Silla element kukkus praamile peale ja uputas selle. Ei kohalikes lehtedes, ei raadios- mitte sõnagi. Kõik vaikivad juhtunust. Terve miljonilinn teab, aga nemad vaikivad. Edasi. Moskvas pandi toime mõrv. Mõrvarit hüüti “Mosgaz”. Ta tuli, helistas ukse taga, teatas, et on “Mosgazist” ja tappis inimesed kirvega. Jutud liikusid Moskvat mööda ringi, ajalehtedes aga valitses vaikus. Mida ka meil halba ei juhtunud, ajalehtedes ei ilmunud sellest sõnakestki. Välja arvatud millegipärast 1941 aasta. Selle suve kaotustest karjutakse millegipärast täiest kõrist…Miks me seda teeme? Seepärast, et mingil põhjusel peame me sõja alguse kohta millegipärast lolli mängima.
Toimus seminar. Jutt käis sõjast, selle algusest. Lennukid olid kirstud, armee juhtkonnata, laskemoona polnud, üks vintpüss kolme peale, noh, teada jutt…Piiramistest…näiteks Minski ümbruses…Palju esimestel päevadel lennukeid hävitati…Aga mina küsisin:
“Egas siis ainult juunis niimoodi juhtunud, kas ka hiljem oli sama? Kas on õige, et Kiievi all võtsid sakslased piiramisrõngas vangi 644 tuhat sõdurit?” Õppejõud jäi kuidagi vaikseks, kõik teised ümberringi samuti. Ja jutt viidi kohe teisele teemale. Pärast loenguid kutsuti mind staapi. Mine sinna, pärast veel sinna…Jõuan kohale, aga seal on eelvangistuse kamber. Osobist major Šmeljov hakkab uurima: “Kust sul sellised andmed on. Kuulad vaenulikke raadioid, jah?!” Mina aga räägin talle Little Harti raamatust “Kaudsete tegevuste strateegia”, mille ma raamatukogust võtsin. “Valetad!!!” karjub major. Saadeti keegi raamatukogusse, ja leiti sealt see raamat, kus kõigest sellest räägiti. Lasti mind minema ja hoiatati, et ma sellesse raamatusse enam ei roniks, jne. Hiljem ma seda raamatut enam raamatukogust ei leidnudki. Mõne aja pärast, vahetult enne meie lõpetamist, ilmus see küll taas välja, aga seda lehekülge seal sees enam ei olnud,
Mõistate. Võis rääkida ainult 1941 aasta 22 juuni kaotustest. Aga ülejäänutest ei tohtinud. Aga miks me pidime 22 juunil lolli mängima, miks? Selleks, et parem on olla lollakas kui et lasta end kurjategijana paljastada. Kes teeskleb rumalat? Õige, kurjategija…!
Kui ma oleksin puhtatõuline nõukogude kodanik, siis oleks mul kaks võimalust. Kas lahkuda või ennast maha lasta. Aga et minus oli ammu küpsenud “Jäälõhkuja”, siis mina, antisovietšik, otsustasin saata kogu selle jama vanakuradi vanaema saba alla ja lahkusin
-Mida see tegelikult tähendab- nõukogudevastane? Teie puhul.
Reaalselt tähendab see järgmist; Ma arvan, et meie susteem on juurteni vale, juurteni! Mida see pinnas tähendab, seda ma ei mõistnud lõpuni. Ei mõistnud, miks targad ja head inimesed muutuvad korraga lurjusteks, kusjuures mida kõrgemal ametikohal, seda suutemateks. Teisest küljest, me toodame kõige rohkem naftat, gaasi, teemante…siis mispärast meil midagi pole? Miks me sea kombel elame?
Elades Šveitšis hakkad eriti selgelt mõistma, et meie maal on midagi väga valesti. Võssotskil on üks laul, milles räägitakse et riigi ajalugu on haiguslugu. Väga täpselt öeldud. Järjest enam tundub mulle, et meie maa on haigestunud mingisse ravimatusse haigusesse.
-Mil määral mängis rolli see, et teie põhitegevus ei tulnud pehmelt õeldes riigile kasuks…
Asi selles, et täiesti selge oli, et mitte ei tulnud kasuks, vaid lihtsalt kahjustas. Riiki, rahvast…
Igas kinnises professionaalide ringis tekib vältimatult oma släng, oma keel, oma terminoloogia. Agentuurluure keskseks kujuks on muidugi välismaine agent. See tähendab need välismaalased, keda me värbasime. Nende tähistamiseks oli mitmeid erinevaid termineid, aga põhiline oli “žopa”- tagumik. Oletame, et räägitakse- “Meie “tagumik” Berliinis tuleb oma kohustustega toime”. Või siis- “Kindlustada meie “tagumiku” kate Washingtonis”. Või siis et “see materjal on “tagumiku” kaudu saadud…”. Ja selles oli oma osa tõtt, tihti väga suur osa.
-Te põlgasite neid…
Nojah. Asi oli vaat milles. Meie jahtisime põhiliselt tehnoloogiat. Midagi muud meil tarvis polnud. Tehnoloogia- see oli peamine. Sellele kulus STK põhjatu eelarve. Aga puhtalt sõjalised “saladused” ei huvitanud kedagi. Kuna see oli kõik niigi avalik. Palju on Saksamaal diviise? Kõik teadsid, et neid on 12, sellest räägiti ja kirjutati avalikult.
Kui me alustame tuumasõda, siis reageerivad nad kuidagi. Kui m alustame keemiasõda, ka sellele reageerivad nad mingil kombel. Meie olime aktiivne, ründav pool. Kus me tegutsema hakkame, seal tegutsevad ka nemad. Sestap nende plaanid meid ei huvitanud. Sellepärast, et nad ei teadnud, kuidas me tegutseme, polnud teada ka nende vastutegevus. Nii et kõik keerles
vaid tehnoloogia ümber.
Ja niisiis, varastades tehnoloogiaid ja tuues noka vahel kohale välismaiseid lahendusi, “riisusime” me sellega oma konstruktorite talenti. Nad töötasid ju eranditult sõja tarbeks. Meie maa polnud ju suuteline tootma isegi lihtsaid kergeid sõiduautosid. Itaallased tarisid kohale ja ehitasid valmis tehase, meie ainult komplekteerime. Seda tehakse praegu ju kõikjal- vea Pakistani, Indiasse või Aafrikasse ükskõik milline tehas, ja nemad hakkavad seal tootma. See tähendab, et me ise ei ole suutelised välja mõtlema isegiharilikku sõiduautot, aga lennukid, tankid. Allveelaevad- need olid meil kõrgemal tasemel. Niisiis, varastades välismaiseid. tehnoloogiaid, tapsime me endi konstruktorite ande. See, mida me tegime, viis tegelikult NSVL tehnilisele mahajäämusele. Oletame, et “supostaat” tegi valmis mingisuguse jubina. Mina virutasin selle jubina ära ning saatsin kodumaale. Tähendab- meie konstruktoritel on vaja see jubin kopeerida. Aga jubina kopeerimine on sama, kui sundida poeeti võõraid luuletusi kopeerima. Ümber kirjutama ja omade pähe välja andma. See laostab moraalselt. Ja veel, ka kopeerimiseks on vaja palju aega. Isegi selleks, et pastakat kopeerida, on vaja teada, millisest materjalist see tehtud on, muidu tuleb see originaalist raskem ja mitte piisavalt vastupidav. Kopeerimine pole nii lihtne kui esmapilgul näib. Ning kopeerides kaotame aega. Samal ajal leiutab “supostaat” midagi uut ja meie jääme jälle maha. Varastame taas midagi, raiskame kopeerimisele kaks-kolm aastat, “onuke” teeb jälle midagi uut ja meie oleme jälle maha jäänud. Toona oli loosung “Jõuame järgi ja läheme ette!”. Täiesti jabur loosung, sest esiteks pandi meid sellega mahajäänute hulka paika ning teiseks köeti sellega pidevalt võidurelvastumist.
Oletame, et mingi onuke leiutas midagi. Seda jublakat vaatas USA Kongress ning leidis, et see jubin on kole kallis. Meie aga näeme seda jubinat mingil näitusel. Onuke on muidugi hirmsasti huvitatud, et seda jubinat ostetaks. Ameeriklased ei osta, keegi teine ka ei osta, aga vaat nõukogude luure ostab. Ja ta müüb selle meile meelsasti maha. Sest see on tema elu ainuke suur idee.
Meie ostame selle jubina ära ja hakkame tootma. Siis haarab Ameerika peast kinni ning hüüab, et kus on see inimene, leidke ta üles. Või antakse teisele firmale raha, ja siis on ka nemad sunnitud tegema samasuguse jubina, nagu meil juba on. Kui me poleks seda ostnud, siis ameeriklased seda ei toodaks, ja ka meie ei toodaks. Aga meie tegime, kergendasime endal elu…
Kuna seda inimest keegi ei kuulanud, peale nõukogude luure, siis loomulikult müüb ta selle meile maha. Ja siis peab ka Lääs hakkama selliseid asju tootma. Ja kui lääs selle valmis sai, hakatakse seda viivitamatult moderniseerima. Meie pöördume jälle tema poole, tema annab meile jälle uuendatud mudeli, ja kõik kordub otsast peale. Sest sõjatehnika on ju ammendumatu. Lennuki parameetreid- kõrgus, kiirus, manööverdusvõime- on võimalik ju lõpmatuseni täiendada. Lennuki relvastus, elektroonika- ka see täiustub lõpmatult.Sellest tuleneb ka uue tehnika varastamise kulude lõpmatu kasv. Ja Nõukogude Liit lendas korstnasse…
-Kuivõrd reaalset ohtu NSVL Lääne jaoks kujutas? Või oli see kõiksuures jaos mäng?
Ei, ei, mängu polnud siin mingisugust.
-Põhimõtteliselt valmistasime siis ette Kolmandat Maailmasõda?
Jah, muidugi. Siin peame veidi-veidi kaasa haarama “Jäälõhkujat”. Kui ma seal kirjutan, et Stalin pidi minimaalselt Euroopa purustama, aga mulle räägitakse:
“Ei, seltsimees Stalin planeeris ehitada sotsialismi vaid ühes riigis.”
Vastan:
“Õige, Rääkis sellist juttu. Aga teie pole ilmselt kunagi Stalinit lugenud, mina olen. Stalin ütleb:
“Sotsialismi võit on võimalik ühes riigis, lõplik võit on võimalik aga ainult maailmamastaabis!” Sellest on läbi imbunud kõik 13 stalinlikku köidet. Vahe Trotskiga oli ainult selles, et Trotski tegi panuse permanentsele revolutsioonile. Sellega tegelesid kõik, alates Hruštšovist ja sealt edasi. Kui oli kaevurite streik Inglismaal, siis me aitasime neid. Ilmus Tšiilis mingi sotsialist välja- aitasime teda. Aafrikas tekkisid mingisugused revolutsionäärid, nõudsid relvi- kindlustsime neid relvade, rahaga, millega iganes. Oma maad laostades…Stalinil tähendas sotsialism ühes riigis sellise riigi ehitamist, mis saab baasiks maailmarevolutsioonile. Algselt tahtis Stalin luua baasi. Trotski tahtis aga hoobilt valla päästa maailmarevolutsiooni kogu maailmas. Tegu oli muidugi ühe ja sama teega, lihtsalt Stalin tahtis esmalt luua võimsa industrialiseeritud suurriigi ja alles siis Euroopa purustada.
Niisiis, sotsialism mõnes üksikus riigis…aga ÜKP 17 kongressil (tegu oli “võitjate” kongressiga) kuulutati välja, et meil on sotsialism üles ehitatud. Sotsialism on üles ehitatud, eesmärk on saavutatud. Aga edasi? Aga edasi teeme midagi halba Euroopale. Sõltub muidugi, millise nurga alt vaadata…Kas õnnistame või purustame…
Nõukogude liidrid mõistsid täielikult, et NSVL on vähkkasvaja, mis absoluutselt ei suuda normaalse inimliku elu kõrval eksisteerida. Vaata ise, Stalini tütar pages Ameerikasse, Hruštšovi poeg elab Ameerikas. Meie tänaste liidrite lapsed elavad ainult Läänes. Isegi tegevpresidendid- needki ostavad kinnisvara Saksamaal. Millegipärast ei taha nad Venemaal elada. Aga kui nemad ei taha, mida siis veel arvata meie lihtsast inimesest, kellel mujal oleks kergem. Kõik andekad inimesed pagevad praegu Venemaalt. Vene inimesed pagevad miljonitena läände. Praegu on Londinis 350 000 venelast.
-Rohkem, kui Berliinis!
Ei tea, palju Berliinis on. Aga meil siin Londonis on 350 000. Need on ju kõige andekamad, ettevõtlikumad inimesed. Siin on miljardärid, näitlejad, artistid. Keda siin küll pole. Ja ega London üksi. On ju veel Pariis, Hiljuti kutsus mind sinna üks väga.väga varakas inimene. “Sõida siia,” räägib, “joome ja hammustame peale…”. Sõitsingi vaatasin. Aga meiesuguseid oli seal…Ja Ameerikas, ja Hispaanias, ja Šveitšis…kus küll meie inimesi poleks.
-Kas Te piiri taga töötades tunnetasite, et lähendate sõda?
Jah, muidugi. Ühelt poolt ma muidugi mõistsin, et midagi head sellest ei tule, Ja et me töötame sõja jaoks. Aga ma olen nuuskur, jahikoer, mul on jahihasart. Ja ma tean, et see kõik on halb, aga tunnen, et mu sõber saavutas midagi, Residendi ja Esimese Šifreerija suhtumine temasse muutus, Ja mina ei taha maha jääda. Ja ei jäägi. Ega ma halvem ole.
-Professionaalne kadedus?
Nojah. Töö oli äärmiselt huvitav, organisatsioon võimas. Inimesed olid võimekad.
-Inimesed olid head??
Just, see polnud Riiklik Julgeolek, inimesed olid tõepoolest head.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
17
-Aga “Akvaariumis” kirjeldatud fantastiline situatsioon Vovka Fomitsevi evakueerimisega, kellele peakangelane viskas piibli postkasti ja kes jättis sellest õigel ajal ette kandmata. Kas see oli tõepoolest nii?
Jah.
-Kas põhjus oli tõepoolest nii idiootlik? Visati Piibel postkasti ja evakueeriti peale seda, kui ette ei kandnud?
Igasuguseid asju juhtus, ning ainus võimalus inimest kontrollida oli provokatsioon. Provokatsioon toimis organisatsiooni siseselt pidevalt. Kellelegi visati midagi ette ja oodati, mida ta teeb. Kontrolliti reaktsiooni.
-Ja mida inimeselt eeldati? Et ta kannab kõigest ette?
Peamine oli mõista, kas inimene valetab või mitte
-Aga ta ju ei valetanud, ta lihtsalt ei kandnud ette?
Aga ta oli kohustatud ette kandma. Vaat minule sokutati nõukogudevastane raamat, Solženitsõni oma, piibel topiti postkasti. Kohe tekib küsimus- mis keeles? Kui vene keeles, siis tähendab, et sinu vastu tegutsetakse, konkreetselt sinu vastu, keegi teab, et sa siin elad. Trepikojad käivad seal kõik lukku, Tähendab, keegi avas selle oma võtmega. Ja ka postkastid trepikodades on lukustatavad. Sinna esimene vastutulija ei satu. Ma elasin sellises tohutus majas, kaheksa korrust, kaasaegsed korterid, üüritakse diplomaatidele. Nad, muideks, koorivad välismaalasi korralikult, aga NSVL oli rikas, igal kuul tõin üüriarve ja see maksti kinni.
-Tähendab situatsioon Fomitševiga oli reaalne?
Ja-ja. Kui sinuga midagi sellist juhtub, siis tähendab, et sinu vastu töötatakse.
-Aga mis temast edasi sai?
Ta koristati sealt ära ja saadeti Hiina piiri äärde.
-Tähendab, mingeid repressioone polnud?
Ei. Inimesele võidi sokutada igasuguseid asju. Aga ta pidi kõigest, mis temaga juhtus, ette kandma. Väga levinud oli selline asi nagu korraldatud avarii. Näiteks võin ma ilma diplomaatilise numbrita autoga korraldada uuele inimesele avarii. Ta “äestab” mind veidi ja kui diplomaat on sellest kohustat.ud ette kandma. Kui tihedalt vahele jäda, võib politsei sinu peale kõveralt vaatama hakata. Kolm korda kolksatasid. Sepärast on vajalik ette kanda. Aga inimesed püüavad seda igal kombel vältida. Kriimustus ju ainult…Läks töökotta või tegi ise ära, oma raha eest. Kõik on justkui korras. Aga seal tehakse linnuke. Varjab!Varjab ebameeldivusi, mis temaga juhtusid.
-Kas saatkondade “karjääridiplomaadid” on teie ametkonnast?
Muidugi. Saatkondades elutseb kolm hõimu, täiesti sõltumatud üksteisest. Puhtad diplomaadid, nad hüüdsid meid “naabriteks”, Kaugemad naabrid olime meie, lähemad naabrid olid Riiklik Julgeolek, GB. Harilikult on saadikud puhtad diplomaadid. Ehkki oli ka erandeid, mil saadik oli kas meie või GB resident
-Suhe erinevate ametkondade kaastööliste vahel oli milline?
Kui me võtame saatkonna diplomaatide arvuks 50 inimest, siis 20 nendest oli GB ja 20 puhtad, ning 10 GRU. Meie tegelesime vaid luurega, GB aga luure ja vastuluurega. Nad töötavad ka omade vastu. Vene emigratsiooni vastu näiteks. Meid see ei puudutanud.
-Kas see situatsioon on ajaga muutunud?
Ei ole.
-Ja ülesanded ja struktuur- kõik on sama?
Ja-ja. Selle erandiga, et STK on kokku kuivanud. Pole seda nõudlust, mis varem oli. Aga ka GB on muutunud…Varem kanti ette, et keegi kellegagi kuskil magas…Aga üldiselt istuvad poisid ikka samamoodi ja töötavad samamoodi ning kirjutavad samamoodi aruandeid.
-Aga “Akvaariumis” kirjeldatud fantastiline situatsioon Vovka Fomitsevi evakueerimisega, kellele peakangelane viskas piibli postkasti ja kes jättis sellest õigel ajal ette kandmata. Kas see oli tõepoolest nii?
Jah.
-Kas põhjus oli tõepoolest nii idiootlik? Visati Piibel postkasti ja evakueeriti peale seda, kui ette ei kandnud?
Igasuguseid asju juhtus, ning ainus võimalus inimest kontrollida oli provokatsioon. Provokatsioon toimis organisatsiooni siseselt pidevalt. Kellelegi visati midagi ette ja oodati, mida ta teeb. Kontrolliti reaktsiooni.
-Ja mida inimeselt eeldati? Et ta kannab kõigest ette?
Peamine oli mõista, kas inimene valetab või mitte
-Aga ta ju ei valetanud, ta lihtsalt ei kandnud ette?
Aga ta oli kohustatud ette kandma. Vaat minule sokutati nõukogudevastane raamat, Solženitsõni oma, piibel topiti postkasti. Kohe tekib küsimus- mis keeles? Kui vene keeles, siis tähendab, et sinu vastu tegutsetakse, konkreetselt sinu vastu, keegi teab, et sa siin elad. Trepikojad käivad seal kõik lukku, Tähendab, keegi avas selle oma võtmega. Ja ka postkastid trepikodades on lukustatavad. Sinna esimene vastutulija ei satu. Ma elasin sellises tohutus majas, kaheksa korrust, kaasaegsed korterid, üüritakse diplomaatidele. Nad, muideks, koorivad välismaalasi korralikult, aga NSVL oli rikas, igal kuul tõin üüriarve ja see maksti kinni.
-Tähendab situatsioon Fomitševiga oli reaalne?
Ja-ja. Kui sinuga midagi sellist juhtub, siis tähendab, et sinu vastu töötatakse.
-Aga mis temast edasi sai?
Ta koristati sealt ära ja saadeti Hiina piiri äärde.
-Tähendab, mingeid repressioone polnud?
Ei. Inimesele võidi sokutada igasuguseid asju. Aga ta pidi kõigest, mis temaga juhtus, ette kandma. Väga levinud oli selline asi nagu korraldatud avarii. Näiteks võin ma ilma diplomaatilise numbrita autoga korraldada uuele inimesele avarii. Ta “äestab” mind veidi ja kui diplomaat on sellest kohustat.ud ette kandma. Kui tihedalt vahele jäda, võib politsei sinu peale kõveralt vaatama hakata. Kolm korda kolksatasid. Sepärast on vajalik ette kanda. Aga inimesed püüavad seda igal kombel vältida. Kriimustus ju ainult…Läks töökotta või tegi ise ära, oma raha eest. Kõik on justkui korras. Aga seal tehakse linnuke. Varjab!Varjab ebameeldivusi, mis temaga juhtusid.
-Kas saatkondade “karjääridiplomaadid” on teie ametkonnast?
Muidugi. Saatkondades elutseb kolm hõimu, täiesti sõltumatud üksteisest. Puhtad diplomaadid, nad hüüdsid meid “naabriteks”, Kaugemad naabrid olime meie, lähemad naabrid olid Riiklik Julgeolek, GB. Harilikult on saadikud puhtad diplomaadid. Ehkki oli ka erandeid, mil saadik oli kas meie või GB resident
-Suhe erinevate ametkondade kaastööliste vahel oli milline?
Kui me võtame saatkonna diplomaatide arvuks 50 inimest, siis 20 nendest oli GB ja 20 puhtad, ning 10 GRU. Meie tegelesime vaid luurega, GB aga luure ja vastuluurega. Nad töötavad ka omade vastu. Vene emigratsiooni vastu näiteks. Meid see ei puudutanud.
-Kas see situatsioon on ajaga muutunud?
Ei ole.
-Ja ülesanded ja struktuur- kõik on sama?
Ja-ja. Selle erandiga, et STK on kokku kuivanud. Pole seda nõudlust, mis varem oli. Aga ka GB on muutunud…Varem kanti ette, et keegi kellegagi kuskil magas…Aga üldiselt istuvad poisid ikka samamoodi ja töötavad samamoodi ning kirjutavad samamoodi aruandeid.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
18
Reeturitest ja reeturlikusest
-Viktov Suvorovi kriitikud jagunevad silmnähtavalt kahte gruppi. Ühed nimtavad teda Suvoroviks, teised Rezuniks. See on otsekui loomulik jaotus heatahtlikeks ja pahatahtlikeks kriitikuteks. Nendeks, kes arutlevad raamatute üle ja nedeks, kes püüavad soovimatut autorit salvata.
Kriitikas, nii teaduslikus kui ka kirjanduslikus, on reegel- teose arutamisel nimetatakse autorit nii, nagu ta ise on teose allkirjastanud. Kui pseudonüümi, siis pseudonüümiga. See on tunnus professionaalse eetika jälgimisest, sõltumata suhtumisest lahatavasse teosesse. Ja vastupidi, päris nime kasutamine pseudonüümi asemel on eetika rikkumine, mis reeglina vihjab inimesele, kes pole tõsiseks kriitikaks suuteline ning püüab oponendi isikut halvustada.
“Vladimir Rezun” kõlab paljude jaoks halvemini kui “Viktor Suvorov” ning on üllatav, kui palju inimesi kasutab neid endid kompromiteerivat võtete, et tallata mutta Rezuni ja “rezuniste”. Mõnes mõttes kergendab see nende inimeste elu, kes tunnevad probleemi vastu sisulist huvi, Oma põhjapanevas enamuses ei vääri “antirezunistide” artiklid , et nende peale aega raisata. Tase pole see.
Aga mõnikord nimetatakse korraga nii pseudonüümi kui õiget nime. Kui näiteks “Krasnaja Zvezdas astub üles mõni minu vaenlane, siis tundub Suvorov talle ebamugavana, Rezuni aga ei pruugi kõik lugejad jälle teada. Sest inimesed loevad Suvorovi raamatuid ning eitavad mingit Rezuni. Ja et ei tekiks mingit segadust, läeb käiku “Rezun-Suvorov”, vaat nii.
-Niisiis, “Rezuniga” võitlejad osutavad esmajoones reetmisele, sellele, et vihatud autor jooksis Läände ja reetis Nõukogude Liidu. Ainult kõige rumalamad ning pahatahtlikumad kuulutavad, et kui juba reetis, siis ei tohi teda uskuda, mitte üht sõna.
Kuid väga paljud arvavad siiralt, et Läände pagenud spioon tegi väga halvasti. Ja need tema kolleegid, kes jätkasid oma kohuse täitmist, on temast moraalselt puhtamad.
See on huvitav psühholoogiline moment. Kui jutt käiks nõukogude ajast, oleks kõik arusaadav. Aga jutt on ju tänapäevast, mil Venemaa on avalikult kuulutanud, et on teinud “lõpparve”. Ja et varem oli totalitarism, kõik oli halvasti, nüüd aga oleme asunud paranemise teele, ning astusime demokraatlike riikide vennalikku perre.
Kõige hirmsam süüdistus, mille võis totalitaarsele Nõukogude Liidule esitada, oli pingeline ettevalmistus Kolmandaks Maailmasõjaks, ettevalmistus sõjaks maailma valitsemise pärast. Aga luurajad, nii KGB kui ka GRU olid nende ettevalmistuste teravikul. Varastasid sõjalis-tööstuslikke saladusi, et sõja lähenemist kiirendada. Näib, et need inimesed, kes juba nõukogude ajal loobusid selle räpase asjaga tegelemast, on ära teeninud minimaalselt tänulikuse, kusjuures kõigi poolt. Sealhulgas ka oma kaasmaalaste poolt, keda, tänu jumalale, ei jõutud paisata pealetungile Euroopasse läbi oma taktikalise tuumarelva plahvatustest saastatud maa-alade. Kõik, kes erinevate kõrgkoolide sõjalistes kateedrites õppisid, teavad, et ainult selleks meid ette valmistatigi.
Aga näe, vastuseks küsimusele, mida ta arvab Suvorovi raamatutest, kuulutab president Putin: “Mina reetureid ei loe!”
Noh, alustame siis president Putinist. Vahe Putini ja minu vahel seisneb esmajärjekorras selles, et ta oli minust auastmelt kõrgem, kuna jõudis kauem teenida. Võib-olla ka edukam olla, kuigi- teda kaugele piiri taha ei lastud, sest DDR- see pole ikkagi välismaa. Niisiis, sarnased oleme ses osas, et nii tema kui ka mina andsime vande, ning nii tema kui ka mina reetsime antud vande. Tema on samasugune reetur kui mina. Täielikult. Mingit vahet siin pole. Tema tõotas kuni viimse hingetõmbeni olla ustav nõukogude rahvale ja valitsusele.
Kogu nõukogude rahvas osutus reeturiteks. Kogu nõukogude rahvas reetis nõukogude valitsuse ja nõukogude rahva. Ja sellist rahvast enam ei eksisteeri. Kõik. Lõpptulemusena sellist rahvast ei eksisteeri. Niisiis, kui me räägime reeturitest, siis peame nad täpselt kategooriatesse panema. Kõik me oleme reeturid. Aga tuleb eristada neid, kes võtsid selle otsuse vastu iseseisvalt, mõtestatult nendest, kes oma reeturlikust ei teadvustanud, kes reetsid karjas. Kogu kari läks reetmise peale ja nemad koos kõigiga. See alampolkovnik reetis nõukogude rahva ja nõukogude valitsuse karjas ning seda ei teadvustanud. Selle poolest ta minust erinebki.
Teine moment.Kui me siin arutame minu reeturlikuse küsimust, siis peaksime esmalt kõigile, kes mind halva sõnaga meelde tuletavad, esitama sellised küsimused.
Kui see oli kuritegelik režiim, siis miks te selle vastu ei võidelnud? Aga kui see oli üksikute puudustega normaalne ühiskond, siis miks te seda ei kaitsnud? Kord 1996 aasta oktoobris oli mul juhus kohtuda ühe väga suure ülemusega Venemaa kindralstaabist. Ta külastas “nooremaid vendasid” Bulgaarias. Ja juhtus nii, et press seadis meid vastamisi. Ning muidugi hakkas ta mind reetmises süüdistama. Mina küsisin talt: “Seltsimees ülemus, see tähendab, vabandage, kodanik ülemus, aga mida isiklikult TEIE tegite Nõukogude Liidu lagunemiseks”? Kus tõmbas end õhku täis ja kukkus seletama, et mina, et meie, aga vanne…”Kõik, mõistsin,” ütlesin talle, “sain aru. Tähendab, Nõukogude Liidu lagunemiseks ei teinud te midagi. Aga teine küsimus- mida tegite te Nõukogude Liidu pääsrmiseks, seltsimees ülemus?”
Samasugune küsimus president Putinile. Mida tema isiklikult tegi Nõukogude Liidu lagunemiseks? Ma tahaksin seda hirmsasti teada. Ja samuti seda, mida tegi ta Nõukogude Liidu päästmiseks. Kui mitte midagi, siis tuleb välja, et tegu on lillekesega jääaugus. Ta ootas, kuhu vool teda kannab, kumba kalda poole.
Ja veel reetmisest. Väga tihti esinevad minu ordeneid kandvad oponendid ja esitlevad oma kõrgeid tiitleid, näiteks “Nõukogude Liidu Kangelane” või siis näiteks “Nõukogude Liidu Marssal” Viktor Gergjevits Kulakov. …Või “Nõukogude Liidu Marssal Jazov. Nad mitte ainult ei allkirjasta end niimoodi, vaid käivad pidupäevadel kuldsete epolettidega ja NSVL vappidega ehitud mundrites mööda Moskvat ringi.
Ja nii ma ütlengi: “ Pidage kinni, seltsimehed reeturid…Nõukogude Liidu kangelane on see, kes ei kartnud Nõukogude Liidu kaitseks välja astuda, kui see lagunes ja kokku varises, miks te barrikaadidel ei olnud? Sest just teie oleks pidanud hulgakesi nendel olema.
Või siis, kui te barrikaadidele ei läinud, kui te reetsite vande, siis peaksite rääkima hoopiski “endise Nõukogude Liidu endine Kangelane”, “endisse Nõukogude Liidu endine Marssal”. Aga mulle kuulutatakse “mina olen Nõukogude Liidu Marssal!” Pidage kinni, seltsimees, näidake esmalt mulle seda Nõukogude Liitu, kuhu ta kadus, kuhu vajus. Ja alles siis tituleerige end “Nõukogude Liidu Kangelasteks” või “Nõukogude Liidu Marssaliteks”.
Aga teie müüsite Nõukogude Liidu maha, lasite allavett, parseldasite laiali. Seltsimees Stalin väljendus puhuti märksa järsemalt- sittusite täis. Teie, seltsimees kangelane, seltsimees marssal, saite oma vautšerid. Ja pole vaja ennast peale seda nimetada Nõukogude Liidu kangelasteks või marssaliteks.”
Seega, tuleb välja, et kaasaegset Venemaad juhivad inimesed, kes on kõik reeturid. Kõik, kes seal on- kõik nad vandusid truudust Nõukogude Liidule. Keegi neist pole Venemaale vannet andnud. Ja tulebki välja täiesti metsik olukord. Kaitseminister, mingi Riikliku Julgeoleku kindral-leitnant, andis vande Nõukogude Liidule. Venemaale ta truudust pole vandunud. Noored poisid vannuvad truudust Venemaale, aga neid käsutab reetur. Kuhu see kõik niimoodi välja viib?
Nõukogude liidus eksisteeris üleüldse vaid kaks gruppi inimesi, keda ei saa reeturiteks lugeda. Need on väike hulk dissidente, kes nõukogude võimuga võitlesid ja selle eest vanglates ja hullumajades istusid. Ja veel urkad, professionaalsed kurjategijad. Nemad põlgasid võimu, ei töötanud selle heaks ega vandunud sellele ka truudust…
Ma tahan sellega öelda, et kas üks kahest. Kas me tunnistame kõik, et tegu oli algusest peale kuritegeliku võimuga ning me pidime seda muutma. Ja selleks, et seda muuta, pidime selle reetma. Või siis tunnistame, et me oleme kõik sead. “Ma olen siga!” ja sellepärast võtsingi kätte ja reetsin. Nii et kas tunnistame nõukogude võimu kuritegelikuks või mööname, et me kõik oleme reeturid.
Mulle siin räägitakse, et noorel põlvkonnal on hea, sündisid peale seda jama ning Nõukogude Liidule truudust vanduma ei pidanud. Mille peale ma vastan, et pole midagi, hirmsat, nii ehk naa peavad nad nagu ka kõik järgnevad põlvkonnad, võtma seisukoha kuritegeliku režiimi suhtes. Ehk siis ütlema-see oli kuritegelik režiim. Või siis tunnistama, et me oleme reeturite lapsed, reeturite lapse- ja lapselapsed.
-Mnjaa, suhtumine nõukogude võimu, see on muide Venemaa peamine probleem.
Venemaa probleem seisneb selles, et nabanöör, mis seob praegust Venemaad endise režiimiga, kommunistlik nabanöör ei ole katki lõigatud, on jäänud katki rebimata. Vereside on säilinud. Ja kuniks see vere- ja hingeside säilub, seniks mädanemine jätkub.
-Kuna praeguse võimu jaoks on Nõukogude Liit pigem helge minevik, siis nende vaatenurgast on inimene, kes reetis Nõukogude Liidu, kahtlemata äraandja.
Teisest küljest, paljud inimesed mõistavad suurepäraselt, et organisatsioon, milles te teenisite, ning teised analoogsed organisatsioonid olid kuritegelikud.
Kahtlemata.
-Need organisatsioonid töötasid kolmanda maailmasõja jaoks. Ja mida paremini nad töötasid, seda halvem see kõigile oli. Nii Nõukogude Liidu sees kui ka väljaspool seda. Väga tihti sel teemal diskuteerides küsin oma oponentidelt “Mis te arvate, kas bandiit, kes bandest põgeneb ja politsei poole üle läheb, parandab oma reputatsiooni või halvendab seda?”
Küsimuse sellise asetuse puhul tekib kohe loomulik vastuküsimus “Oleneb, millisest seisukohast vaadata”. Maffia seisukohast vaadates on ta muidugi reetur ja kurjategija, keda tuleb tualettis niisutada. Aga normaalse ühiskonna seisukohast sooritas ta õige sammu.
-Vene ühiskonna paradoks seisneb selles, et elamikonna massid, ühiskondlik arvamus ning õiguseliit ei tunneta üleüldse selle kuritegelikust, millega nad sinnani tegelesid ega mõista vahet demokraatliku Venemaa ja ebademokraatliku Nõukogude Liidu vahel. Sest totalitaarse ühiskonna vaimsed väärtused on kõige jõledamad väärtused. Kuid samal ajal on need nagu puhtad. Näiteks tuleb välja gigantsetes tiraažides KGB-laste ja GRU-šnikute raamatud, mis heroiseerivad neid organisatsioone. Siit ka järgmine küsimus- kas GRU, milles ka teie kunagi teenisite, säilus puutumatult?
Isegi silti ei vahetatud
-Aga meetodid ja eesmärgid?
Säilisid loomulikult.
-Sisuliselt on see siis endine totalitaarne struktuur endiste totalitaarsete eesmärkide ja suhetega, Aga milline on GRU siht tänasel päeval, mida te arvate?
Asi on selles, et Venemaa mädaneb üleni. Algab see loomulikult peast. Kõige tähtsamad riiklikud organid, alates kõige kõrgemalt, kaasa arvatud GRU, on uskumatul määral sellest nakatunud. Ja see kõdunemine on juba ette määratud seetõttu, et täielikult on hävinenud sõjalistööstuslik kompleks. Varem olid tehsed, mis valmistasid tanke, tanke, tanke… Tehased on säilinud, tellimusi tankidele aga pole, ja kui nad ka midagi valmistavad, siis on tegu endise hiilguse haledate riismetega. See kõik on veel nõukogude aegsed leiutised, see, mis oli kunagi välja mõeldud. Ning vanadel saavutustel see tööstus elabki ning klopsib oma toodangut põhiliselt ekspordiks kokku. Uusi leiutisi ja mudeleid pole. Oli hiiglaslik masin relvade tootmiseks- seda ei eksisteeri enam. Põhimõtteliselt on ju iga linn- Siberis, Uraalides, mingi Volga äärne, Kuibõšev, kus ma teenisin- gigantne tankide, allveelaevade, lennukite, rakettidetootmiseks ette nähtud tehaste kompleks, linn aga on nööbitud selle industriaalkompleksi külge. See on nagu lahingulaeval- üleval dekil on relvad, meeskond aga kügeleb seal kuskil all trümmides.
Ja kõik need linnad enam endises koguses relvi ei tooda, ümber häälestuda uuele toodangule aga kah ei suuda.
GRU täitis aga põhiliselt sõjalis-tööstusliku kompleksi tellimust. Kogu meie hangitav luureinformatsioon jagunes jämedalt neljaks: Puhtalt sõjaline informatsioon, sõjalis-poliitiline, sõjalis-majanduslik ning sõjalis-tehniline. Puhtalt sõjaline- see on plaanid. No hangiti üks plaan…ei saa ju GRU hankida plaane, plaane, plaane, kui need aastaid ja aastakümneid ei muutu. Üks hankis, teine dubleeris seda, aga mida ülejäänutel teha? Sõjalis.majanduslik- seda saab teha ilma mingi spionaažita, sellise info kogumine toimub paljudest legaalsetest kanalitest, ning mingit spionaaži pole vaja. Me teame spioonidetagi, kust jooksevad torujuhtmed ja kuhu rajatakse elektrijaamu…Me teame, kust lõigata läbi elektrijuhtmeid, et see või teine ettevõte seisma jääks, kuidas toimib veevärk. See tähendab, et sõjalis-majanduslik info ei ole nii väga salajane. Isegi kui midagi salajast on, on seda lihtne maatemaatiliselt välja arvestada. Sõjalis-poliitiline…Keegi raakis midagi, keegi kuskil andis kellelegi midagi edasi…oletame, et hangid sellist informatsiooni (USA kaitseminister ütles kellelegi midagi…. ) -see pole ju tõsine. See pole materiaalne. Efemeerne. Pole kombitav. Raskelt kontrollitav. Rohkem nagu kuulujutu moodi.
Üle jääb sõjalis-tehniline informatsioon. Näe, on olemas vintrauaga suurtükid. Ja on olemas siledaraudsed. Aga nüüd on kuskilt ilmunud pooleldi vintrauaga suurtükid….Jumal küll, mis toimub! Jalamaid antakse käsk hankida maksku mis maksab selline suurtükk. Või siis et lendavad näiteks ameeriklased kosmosesse. Teevad oma süstiku. Meiegi teeme samasuguse. Ning tekib meil väike, aga äärmiselt tähtis küsimus- kuidas teha liimi, millega liimitakse kere külge need termotellised nii, et need ära ei kukuks. See liim pab vastu pidama nii kümnetele tuhandetele kuumuskraadidele, rõhulangusele, vibratsioonile…Just selliseid ülesandeid GRU sõjalistööstusliku kompleksi huvides lahendaski. Praegu aga selliseid ülesandeid ei püstitatagi.
-Inimeste ja töökohtade arv on ligikaudu samad?
Jah, muidugi.
-Ja millega siis need inimesed tegelevad?
Enesekindlustamisega tegelevad. Oletame, et me sinuga oleme ohvitserid. Ja oletame, et minul on pinsini jäänud ütleme et viis aastat. Sinul seitse. Varsti aetakse meid nagu koeri tänavale. Ning tekib väga ebameeldiv küsimus- kuidas edasi?. Mis me peale hakkame??
Ning me hakkame otsima mingeid tellijaid, kellele see sõjalis-tehniline informatsioon võib olla kasulik. Kusjuures on tegu mingite erasektoris tegutsevate ärimeestega, kes ise samuti meid otsivad. Ning siis värbab GRU, kasutades oma kogemust, vahendeid, oma sidemeid, inimesi ning töötab juba erabisnessi huvides. See erabisness on meil aga maffiaga läbi põimunud. Ja järelikult on ka GRU maffiaga segunenud. Seal pole enam võimalik eristada, kes kellele töötab ja kes kellele võlgu on.
-See tähendab, et välisoht on muutunud märksa väiksemaks?
Välisoht on muutunud tunduvalt suuremaks. Hiinlased tulevad Kaug-Idas tuhandete ja tuhandete kaupa üle piiri, piiri aga pole kellelgi kaitsta.
Reeturitest ja reeturlikusest
-Viktov Suvorovi kriitikud jagunevad silmnähtavalt kahte gruppi. Ühed nimtavad teda Suvoroviks, teised Rezuniks. See on otsekui loomulik jaotus heatahtlikeks ja pahatahtlikeks kriitikuteks. Nendeks, kes arutlevad raamatute üle ja nedeks, kes püüavad soovimatut autorit salvata.
Kriitikas, nii teaduslikus kui ka kirjanduslikus, on reegel- teose arutamisel nimetatakse autorit nii, nagu ta ise on teose allkirjastanud. Kui pseudonüümi, siis pseudonüümiga. See on tunnus professionaalse eetika jälgimisest, sõltumata suhtumisest lahatavasse teosesse. Ja vastupidi, päris nime kasutamine pseudonüümi asemel on eetika rikkumine, mis reeglina vihjab inimesele, kes pole tõsiseks kriitikaks suuteline ning püüab oponendi isikut halvustada.
“Vladimir Rezun” kõlab paljude jaoks halvemini kui “Viktor Suvorov” ning on üllatav, kui palju inimesi kasutab neid endid kompromiteerivat võtete, et tallata mutta Rezuni ja “rezuniste”. Mõnes mõttes kergendab see nende inimeste elu, kes tunnevad probleemi vastu sisulist huvi, Oma põhjapanevas enamuses ei vääri “antirezunistide” artiklid , et nende peale aega raisata. Tase pole see.
Aga mõnikord nimetatakse korraga nii pseudonüümi kui õiget nime. Kui näiteks “Krasnaja Zvezdas astub üles mõni minu vaenlane, siis tundub Suvorov talle ebamugavana, Rezuni aga ei pruugi kõik lugejad jälle teada. Sest inimesed loevad Suvorovi raamatuid ning eitavad mingit Rezuni. Ja et ei tekiks mingit segadust, läeb käiku “Rezun-Suvorov”, vaat nii.
-Niisiis, “Rezuniga” võitlejad osutavad esmajoones reetmisele, sellele, et vihatud autor jooksis Läände ja reetis Nõukogude Liidu. Ainult kõige rumalamad ning pahatahtlikumad kuulutavad, et kui juba reetis, siis ei tohi teda uskuda, mitte üht sõna.
Kuid väga paljud arvavad siiralt, et Läände pagenud spioon tegi väga halvasti. Ja need tema kolleegid, kes jätkasid oma kohuse täitmist, on temast moraalselt puhtamad.
See on huvitav psühholoogiline moment. Kui jutt käiks nõukogude ajast, oleks kõik arusaadav. Aga jutt on ju tänapäevast, mil Venemaa on avalikult kuulutanud, et on teinud “lõpparve”. Ja et varem oli totalitarism, kõik oli halvasti, nüüd aga oleme asunud paranemise teele, ning astusime demokraatlike riikide vennalikku perre.
Kõige hirmsam süüdistus, mille võis totalitaarsele Nõukogude Liidule esitada, oli pingeline ettevalmistus Kolmandaks Maailmasõjaks, ettevalmistus sõjaks maailma valitsemise pärast. Aga luurajad, nii KGB kui ka GRU olid nende ettevalmistuste teravikul. Varastasid sõjalis-tööstuslikke saladusi, et sõja lähenemist kiirendada. Näib, et need inimesed, kes juba nõukogude ajal loobusid selle räpase asjaga tegelemast, on ära teeninud minimaalselt tänulikuse, kusjuures kõigi poolt. Sealhulgas ka oma kaasmaalaste poolt, keda, tänu jumalale, ei jõutud paisata pealetungile Euroopasse läbi oma taktikalise tuumarelva plahvatustest saastatud maa-alade. Kõik, kes erinevate kõrgkoolide sõjalistes kateedrites õppisid, teavad, et ainult selleks meid ette valmistatigi.
Aga näe, vastuseks küsimusele, mida ta arvab Suvorovi raamatutest, kuulutab president Putin: “Mina reetureid ei loe!”
Noh, alustame siis president Putinist. Vahe Putini ja minu vahel seisneb esmajärjekorras selles, et ta oli minust auastmelt kõrgem, kuna jõudis kauem teenida. Võib-olla ka edukam olla, kuigi- teda kaugele piiri taha ei lastud, sest DDR- see pole ikkagi välismaa. Niisiis, sarnased oleme ses osas, et nii tema kui ka mina andsime vande, ning nii tema kui ka mina reetsime antud vande. Tema on samasugune reetur kui mina. Täielikult. Mingit vahet siin pole. Tema tõotas kuni viimse hingetõmbeni olla ustav nõukogude rahvale ja valitsusele.
Kogu nõukogude rahvas osutus reeturiteks. Kogu nõukogude rahvas reetis nõukogude valitsuse ja nõukogude rahva. Ja sellist rahvast enam ei eksisteeri. Kõik. Lõpptulemusena sellist rahvast ei eksisteeri. Niisiis, kui me räägime reeturitest, siis peame nad täpselt kategooriatesse panema. Kõik me oleme reeturid. Aga tuleb eristada neid, kes võtsid selle otsuse vastu iseseisvalt, mõtestatult nendest, kes oma reeturlikust ei teadvustanud, kes reetsid karjas. Kogu kari läks reetmise peale ja nemad koos kõigiga. See alampolkovnik reetis nõukogude rahva ja nõukogude valitsuse karjas ning seda ei teadvustanud. Selle poolest ta minust erinebki.
Teine moment.Kui me siin arutame minu reeturlikuse küsimust, siis peaksime esmalt kõigile, kes mind halva sõnaga meelde tuletavad, esitama sellised küsimused.
Kui see oli kuritegelik režiim, siis miks te selle vastu ei võidelnud? Aga kui see oli üksikute puudustega normaalne ühiskond, siis miks te seda ei kaitsnud? Kord 1996 aasta oktoobris oli mul juhus kohtuda ühe väga suure ülemusega Venemaa kindralstaabist. Ta külastas “nooremaid vendasid” Bulgaarias. Ja juhtus nii, et press seadis meid vastamisi. Ning muidugi hakkas ta mind reetmises süüdistama. Mina küsisin talt: “Seltsimees ülemus, see tähendab, vabandage, kodanik ülemus, aga mida isiklikult TEIE tegite Nõukogude Liidu lagunemiseks”? Kus tõmbas end õhku täis ja kukkus seletama, et mina, et meie, aga vanne…”Kõik, mõistsin,” ütlesin talle, “sain aru. Tähendab, Nõukogude Liidu lagunemiseks ei teinud te midagi. Aga teine küsimus- mida tegite te Nõukogude Liidu pääsrmiseks, seltsimees ülemus?”
Samasugune küsimus president Putinile. Mida tema isiklikult tegi Nõukogude Liidu lagunemiseks? Ma tahaksin seda hirmsasti teada. Ja samuti seda, mida tegi ta Nõukogude Liidu päästmiseks. Kui mitte midagi, siis tuleb välja, et tegu on lillekesega jääaugus. Ta ootas, kuhu vool teda kannab, kumba kalda poole.
Ja veel reetmisest. Väga tihti esinevad minu ordeneid kandvad oponendid ja esitlevad oma kõrgeid tiitleid, näiteks “Nõukogude Liidu Kangelane” või siis näiteks “Nõukogude Liidu Marssal” Viktor Gergjevits Kulakov. …Või “Nõukogude Liidu Marssal Jazov. Nad mitte ainult ei allkirjasta end niimoodi, vaid käivad pidupäevadel kuldsete epolettidega ja NSVL vappidega ehitud mundrites mööda Moskvat ringi.
Ja nii ma ütlengi: “ Pidage kinni, seltsimehed reeturid…Nõukogude Liidu kangelane on see, kes ei kartnud Nõukogude Liidu kaitseks välja astuda, kui see lagunes ja kokku varises, miks te barrikaadidel ei olnud? Sest just teie oleks pidanud hulgakesi nendel olema.
Või siis, kui te barrikaadidele ei läinud, kui te reetsite vande, siis peaksite rääkima hoopiski “endise Nõukogude Liidu endine Kangelane”, “endisse Nõukogude Liidu endine Marssal”. Aga mulle kuulutatakse “mina olen Nõukogude Liidu Marssal!” Pidage kinni, seltsimees, näidake esmalt mulle seda Nõukogude Liitu, kuhu ta kadus, kuhu vajus. Ja alles siis tituleerige end “Nõukogude Liidu Kangelasteks” või “Nõukogude Liidu Marssaliteks”.
Aga teie müüsite Nõukogude Liidu maha, lasite allavett, parseldasite laiali. Seltsimees Stalin väljendus puhuti märksa järsemalt- sittusite täis. Teie, seltsimees kangelane, seltsimees marssal, saite oma vautšerid. Ja pole vaja ennast peale seda nimetada Nõukogude Liidu kangelasteks või marssaliteks.”
Seega, tuleb välja, et kaasaegset Venemaad juhivad inimesed, kes on kõik reeturid. Kõik, kes seal on- kõik nad vandusid truudust Nõukogude Liidule. Keegi neist pole Venemaale vannet andnud. Ja tulebki välja täiesti metsik olukord. Kaitseminister, mingi Riikliku Julgeoleku kindral-leitnant, andis vande Nõukogude Liidule. Venemaale ta truudust pole vandunud. Noored poisid vannuvad truudust Venemaale, aga neid käsutab reetur. Kuhu see kõik niimoodi välja viib?
Nõukogude liidus eksisteeris üleüldse vaid kaks gruppi inimesi, keda ei saa reeturiteks lugeda. Need on väike hulk dissidente, kes nõukogude võimuga võitlesid ja selle eest vanglates ja hullumajades istusid. Ja veel urkad, professionaalsed kurjategijad. Nemad põlgasid võimu, ei töötanud selle heaks ega vandunud sellele ka truudust…
Ma tahan sellega öelda, et kas üks kahest. Kas me tunnistame kõik, et tegu oli algusest peale kuritegeliku võimuga ning me pidime seda muutma. Ja selleks, et seda muuta, pidime selle reetma. Või siis tunnistame, et me oleme kõik sead. “Ma olen siga!” ja sellepärast võtsingi kätte ja reetsin. Nii et kas tunnistame nõukogude võimu kuritegelikuks või mööname, et me kõik oleme reeturid.
Mulle siin räägitakse, et noorel põlvkonnal on hea, sündisid peale seda jama ning Nõukogude Liidule truudust vanduma ei pidanud. Mille peale ma vastan, et pole midagi, hirmsat, nii ehk naa peavad nad nagu ka kõik järgnevad põlvkonnad, võtma seisukoha kuritegeliku režiimi suhtes. Ehk siis ütlema-see oli kuritegelik režiim. Või siis tunnistama, et me oleme reeturite lapsed, reeturite lapse- ja lapselapsed.
-Mnjaa, suhtumine nõukogude võimu, see on muide Venemaa peamine probleem.
Venemaa probleem seisneb selles, et nabanöör, mis seob praegust Venemaad endise režiimiga, kommunistlik nabanöör ei ole katki lõigatud, on jäänud katki rebimata. Vereside on säilinud. Ja kuniks see vere- ja hingeside säilub, seniks mädanemine jätkub.
-Kuna praeguse võimu jaoks on Nõukogude Liit pigem helge minevik, siis nende vaatenurgast on inimene, kes reetis Nõukogude Liidu, kahtlemata äraandja.
Teisest küljest, paljud inimesed mõistavad suurepäraselt, et organisatsioon, milles te teenisite, ning teised analoogsed organisatsioonid olid kuritegelikud.
Kahtlemata.
-Need organisatsioonid töötasid kolmanda maailmasõja jaoks. Ja mida paremini nad töötasid, seda halvem see kõigile oli. Nii Nõukogude Liidu sees kui ka väljaspool seda. Väga tihti sel teemal diskuteerides küsin oma oponentidelt “Mis te arvate, kas bandiit, kes bandest põgeneb ja politsei poole üle läheb, parandab oma reputatsiooni või halvendab seda?”
Küsimuse sellise asetuse puhul tekib kohe loomulik vastuküsimus “Oleneb, millisest seisukohast vaadata”. Maffia seisukohast vaadates on ta muidugi reetur ja kurjategija, keda tuleb tualettis niisutada. Aga normaalse ühiskonna seisukohast sooritas ta õige sammu.
-Vene ühiskonna paradoks seisneb selles, et elamikonna massid, ühiskondlik arvamus ning õiguseliit ei tunneta üleüldse selle kuritegelikust, millega nad sinnani tegelesid ega mõista vahet demokraatliku Venemaa ja ebademokraatliku Nõukogude Liidu vahel. Sest totalitaarse ühiskonna vaimsed väärtused on kõige jõledamad väärtused. Kuid samal ajal on need nagu puhtad. Näiteks tuleb välja gigantsetes tiraažides KGB-laste ja GRU-šnikute raamatud, mis heroiseerivad neid organisatsioone. Siit ka järgmine küsimus- kas GRU, milles ka teie kunagi teenisite, säilus puutumatult?
Isegi silti ei vahetatud
-Aga meetodid ja eesmärgid?
Säilisid loomulikult.
-Sisuliselt on see siis endine totalitaarne struktuur endiste totalitaarsete eesmärkide ja suhetega, Aga milline on GRU siht tänasel päeval, mida te arvate?
Asi on selles, et Venemaa mädaneb üleni. Algab see loomulikult peast. Kõige tähtsamad riiklikud organid, alates kõige kõrgemalt, kaasa arvatud GRU, on uskumatul määral sellest nakatunud. Ja see kõdunemine on juba ette määratud seetõttu, et täielikult on hävinenud sõjalistööstuslik kompleks. Varem olid tehsed, mis valmistasid tanke, tanke, tanke… Tehased on säilinud, tellimusi tankidele aga pole, ja kui nad ka midagi valmistavad, siis on tegu endise hiilguse haledate riismetega. See kõik on veel nõukogude aegsed leiutised, see, mis oli kunagi välja mõeldud. Ning vanadel saavutustel see tööstus elabki ning klopsib oma toodangut põhiliselt ekspordiks kokku. Uusi leiutisi ja mudeleid pole. Oli hiiglaslik masin relvade tootmiseks- seda ei eksisteeri enam. Põhimõtteliselt on ju iga linn- Siberis, Uraalides, mingi Volga äärne, Kuibõšev, kus ma teenisin- gigantne tankide, allveelaevade, lennukite, rakettidetootmiseks ette nähtud tehaste kompleks, linn aga on nööbitud selle industriaalkompleksi külge. See on nagu lahingulaeval- üleval dekil on relvad, meeskond aga kügeleb seal kuskil all trümmides.
Ja kõik need linnad enam endises koguses relvi ei tooda, ümber häälestuda uuele toodangule aga kah ei suuda.
GRU täitis aga põhiliselt sõjalis-tööstusliku kompleksi tellimust. Kogu meie hangitav luureinformatsioon jagunes jämedalt neljaks: Puhtalt sõjaline informatsioon, sõjalis-poliitiline, sõjalis-majanduslik ning sõjalis-tehniline. Puhtalt sõjaline- see on plaanid. No hangiti üks plaan…ei saa ju GRU hankida plaane, plaane, plaane, kui need aastaid ja aastakümneid ei muutu. Üks hankis, teine dubleeris seda, aga mida ülejäänutel teha? Sõjalis.majanduslik- seda saab teha ilma mingi spionaažita, sellise info kogumine toimub paljudest legaalsetest kanalitest, ning mingit spionaaži pole vaja. Me teame spioonidetagi, kust jooksevad torujuhtmed ja kuhu rajatakse elektrijaamu…Me teame, kust lõigata läbi elektrijuhtmeid, et see või teine ettevõte seisma jääks, kuidas toimib veevärk. See tähendab, et sõjalis-majanduslik info ei ole nii väga salajane. Isegi kui midagi salajast on, on seda lihtne maatemaatiliselt välja arvestada. Sõjalis-poliitiline…Keegi raakis midagi, keegi kuskil andis kellelegi midagi edasi…oletame, et hangid sellist informatsiooni (USA kaitseminister ütles kellelegi midagi…. ) -see pole ju tõsine. See pole materiaalne. Efemeerne. Pole kombitav. Raskelt kontrollitav. Rohkem nagu kuulujutu moodi.
Üle jääb sõjalis-tehniline informatsioon. Näe, on olemas vintrauaga suurtükid. Ja on olemas siledaraudsed. Aga nüüd on kuskilt ilmunud pooleldi vintrauaga suurtükid….Jumal küll, mis toimub! Jalamaid antakse käsk hankida maksku mis maksab selline suurtükk. Või siis et lendavad näiteks ameeriklased kosmosesse. Teevad oma süstiku. Meiegi teeme samasuguse. Ning tekib meil väike, aga äärmiselt tähtis küsimus- kuidas teha liimi, millega liimitakse kere külge need termotellised nii, et need ära ei kukuks. See liim pab vastu pidama nii kümnetele tuhandetele kuumuskraadidele, rõhulangusele, vibratsioonile…Just selliseid ülesandeid GRU sõjalistööstusliku kompleksi huvides lahendaski. Praegu aga selliseid ülesandeid ei püstitatagi.
-Inimeste ja töökohtade arv on ligikaudu samad?
Jah, muidugi.
-Ja millega siis need inimesed tegelevad?
Enesekindlustamisega tegelevad. Oletame, et me sinuga oleme ohvitserid. Ja oletame, et minul on pinsini jäänud ütleme et viis aastat. Sinul seitse. Varsti aetakse meid nagu koeri tänavale. Ning tekib väga ebameeldiv küsimus- kuidas edasi?. Mis me peale hakkame??
Ning me hakkame otsima mingeid tellijaid, kellele see sõjalis-tehniline informatsioon võib olla kasulik. Kusjuures on tegu mingite erasektoris tegutsevate ärimeestega, kes ise samuti meid otsivad. Ning siis värbab GRU, kasutades oma kogemust, vahendeid, oma sidemeid, inimesi ning töötab juba erabisnessi huvides. See erabisness on meil aga maffiaga läbi põimunud. Ja järelikult on ka GRU maffiaga segunenud. Seal pole enam võimalik eristada, kes kellele töötab ja kes kellele võlgu on.
-See tähendab, et välisoht on muutunud märksa väiksemaks?
Välisoht on muutunud tunduvalt suuremaks. Hiinlased tulevad Kaug-Idas tuhandete ja tuhandete kaupa üle piiri, piiri aga pole kellelgi kaitsta.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
19
-Te arvate, et hiinlased, kes töötavad Kaug-Idas, kujutavad endast sõjalist ohtu?
Loomulikult!
-Ja nimelt?
Nimelt? Inimesed, kes on seal käinud, räägivad, et Kaug-Ida lähemal ajal veel Hiina omaks pidada ei saa. Aga ka vene omaks enam mitte. Ta pole enam nüüdki vene oma. Mafioossed grupeeringud asustavad seal terveid rajoone, seal valitseb hiina keel ja kiri, hiina maffia, hiina seadused. Sinna pole enam asja. Varsti, lähema kümne aasta jooksul, on venelased seal vähemuses. Ja keegi nende hiinlastega seal praegu toime ei tule.
-Aga nad ju töötvad?
Jah, aga nad töötavad endale.
-Noh, iga töötegija töötab ju endale ja ühiskonnale, mis teda ümbritseb.
Lähimas tulevikus ümbritsevad neid hiinlased. Ühiskonnana.
-Arusaadav. Aga ma pidasin silmas, et GRU ei tööta enam sõja jaoks. Töötab tööstusspionaaži huvides. Ning kujutab ohtu nendele riikidele, kus töötatakse, just sellest aspektist.
Jah, muidugi, ja. See tähendab, et riike, kus nad töötavad, ähvardab see samal määral, nagu varemgi, Sest mis vahet on, kas sinu saladus varastatakse ja antakse üle riiklikule ettevõttele Kuibõševis või eraettevõttele Samaaras, mis oli enne Kuibõšev. Oht muutus isegi suuremaks, sest eraettevõtted mõistavad selle saladusega paremini toimetada kui riigiettevõtted. Ning varastatud saladus omab eraettevõtte jaoks suurt kommertsväärtust, samal ajal kui nõukogude tööstuses see kommertsmoment puudus. Midagi ei müüdud ja mitte kellegagi ei konkureeritud.
-Hästi. Aga kuidas te kujutate ette Venemaa demokratiseerumist ja nende organisatsioonide evolutsiooni? Millega peaks põhimõtteliselt tegelema normaalse demokraatliku riigi sõjaväeluure rahuajal? Ümbritsetuna rahuarmastavatest riikidest.
Nojah, sõjaväeluure peaks esmajoones uurime tulevasi ohtusid riigile. Olemasolevaid ja perspektiivseid. Ja neid perspektiivseid on meil oh jumal kui palju. Need on ärkav islamistlik ida, terrorism…Näete, olge lahked…see on ookean tööd. Aga sellega ei tegele keegi….Ma olen lihtsalt hämmastunud. Näe, kaitseminister ja Kõrgem ülemjuhataja kuulutavad- “Me peame säilitama sõjaväebaasid Gruusias!”
No milleks teile baasid Gruusias? Teil on Kaug-Ida, selle piiri pole kellelgi kaitsta!
-No aga need on vanad refleksid. Nad jätkavad võitlust NATOga.
Ma mõistan. Aga see on ju puhtakujuline idiotism. Inimesed tahavad näha ohtu, mille nad ise on välja mõelnud. Ja ei taha näha neid ohte, mis tegelikuses eksisteerivad, mis on reaalsed.
-Kuidas peaks teie arvates välja nägema vene luureohvitseri tegevus Lääne-Euroopas? Kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt.
Elementaarselt lihtne. Kes on meie jaoks peamine vastane? Kes ähvardab meie piire? Need on moslemiekstremistid, need on Kaug-Idas sissetungivad hiinlased. Nende vastu tulebki töötada.
-On Vene saatkond Berliinis ja seal on GRU resident ja veel kuhi ohvitsere. Kas nemad peaksidki Hiina vastu töötama?
Sa võid töötada hiina või suvalise teise ekstremistliku organisatsiooni vastu, asudes Berliinis, Genfis, Washingtonis, Katmandus või ükskõik kus. Nii me ju töötasimegi. Minu asupaik oli Genf, see on Šveitš, sellest riigist meile ohtu ei lähtunud, sestap töötasime põhivaenlaste vastu. Teised inimesed töötasid Londonis, aga mitte tingimata Suur-Britannia vastu, vaid hoopis Prantsusmaa, Rootsi, USA, Saksamaa vastu…Ja kogu ülejäänud maailma vastu. See tähendab, et pole mingit tähtsust, kelle vastu luuraja töötab, ükskõik kus ta asub. Elus näide- Richard Sorge asus Jaapanis, aga töötas Saksamaa vastu. Pole vaja reostada seal, kus elad.
-Selge. Nüüd arvukusest… Kuidas võib võrrelda GRU ohvitseride arvukust ning demokraatlike riikide sõjaväeluure ohvitseride arvu saatkondades. Ma pean silmas dplomaate-luurajaid.
Luure ja vastuluure on muidugi olemas igas saatkonnas. Suvlises, ameerika, inglise jne. Põhiliselt on tegu luurega, kuid alati on kohal ka üks-kaks vastuluure töötajat, kes kontrollivad, et saatkonda väga laiali ei parseldataks. Seda esiteks. Muidugi, midagi sarnast KGB residentuurile, mis oli alati kaks korda suurem GRU residentuurist, neil loomulikult pole.
-Kuidas Te kujutaksite ideaalis ette normaalset Vene saatkonda, ja kui palju peaks seal praegu inimesi töötama?
Asi on selles, et mina olen täiesti vastu igasugustele saatkondadele. Kunagi ammu-ammu olid need hädavajalikud. Tänasel päeval on saatkonnad sellisel kujul säilinud vaid seetõttu, et bürokraadid tahavad teineteisel külas käia. Võõral kulul viina võtta. On olemas internet, eksisteerib faks, on olemas Venemaa välismimisteerium ja on olemas Saksamaa välisministeerium. Võtku ja helistagu vastamisi. Või saatku faks- meil on sellised ja sellised küsimused, palume vastust…Milleks peab saadikut omama?
-Ilma saadikuteta- see oleks ju päris eksootiline. Aga ikkagi, ilma isiklike kontaktideta ei saa ei värbamises ega ka tavapoliitikas hakkama. Aga saatkonna koosseis? Nõukogude ajal ei olnud need enam saatkonnad, sisuliselt oli tegu spionaaži residentuuridega.
Jah, Omal ajal, kui ma Genfis töötasin, toimus meiesuguste ja nn”puhaste” diplomaatide vahel kõva hõõrumine. Need olid kaks võimast klanni, mis mitte et vaenutsesid omavahel, vaid põlgasid teineteist. Nii olin kord tunnistajaks sellisele stseenile: mingil ametlikul joomingul, ütleme seitsmendal novembril või mõnel muul taolisel tähtpäeval, kus kõik pidid kohal viibima, nii meie kui ka puhtalt diplomaadid ning välismaalased. Aga puhtad diplomaadid- need ei teinud ju üldse midagi, sest kõik probleemid lahendati Keskkomitees, kus eksisteeris rahvusvaheline osakond. KK otsustaski kõike. NLKP KK tulid otsused välisministeeriumisse, trükiti ümber ministeeriumi blanketile ning see avaldas siis vastuvõetud otsused. Kõik “puhtaverelised” diplomaadid olid kõrgete ülemuste lapsukesed, ei teinud ega otsustanud midagi. Mõelda polnud vaja, tähtis oli ülevalt saadetud instruktsioonist mitte kõrvale kalduda.
Ja oligi siis õhtuke, kõik andsid kõvasti hagu…Ja kaks naisterahvast, üks “puhta” diplomadi naine ja teine GRU ohvitseri abikaasa, hakkasid tülitsema. “Puhtavereline” põrutab meie omale:
“Istute siin, võtate meie kohti ära!”
Meie omal polnud samuti vaja taskusse sõnade järgi ronida.
“Hoopiski mitte, kullake, teid hoitakse siin ainult meie tagumiku katteks!”
See tähendab, et teie olete siin vaid mööbliks. Ning mitte kõik siin pole spioonid, kes peavad päeval ja öösel vaeva nägema. See öeldi tõepoolest südamepõhjast ja sisaldas kogu tõde. Kõik need diplomaadid, “puhtaverelised”- see oli lauslogelemine.
Muideks- väga hea anekdoot tuli meelde, Inglismaa kohta. Neil on MI-5- vastuluure, ja M-6 luure. Omal ajal oli MI5 juhiks naisterahvas, millega mitte kõik polnud rahul. Ja nii kui tal aeg täis sai, otsustas kohe raamatu kirjutada, kuidas ta juhatas Suur-Britannia vastuluuret. Keegi polnud siiani midagi sellist teinud, sest kohe tekib küsimus- andestage, aga millest te kavatsete kirjutada? Saladusi paljastada tähendab oma riigi vastu töötada. Saladusi mitte paljastada- ainuke võimalus ilmast pajatada. Keda see huvitaks.
Ja nii läkski ta kohe järgmisel päeval peale ametikoha mahapanekut kontorisse, astus salajasse raamatukokku ning esitas esimese küsimuse:
“Ma hakkan raamatut kirjutama, seletage mulle palun ühte asja. On olemas MI-5 ja MI-6. Aga MI-1, MI-2, MI-3 ja MI-4?”.
Raamatukoguhoidja aga vastab talle, et teate, see on täiesti salajane informatsioon, ja me ei saa seda teile väljastada. Naisterahvast endist ülemust eriti ei sallitud. Tema aga imestab:
“Kuidas nii, ma olin ju alles eile teie ülemus!”
“Vaat eile olekski tulnud küsida.”
Siis otsustas ta kavalust kasutada ning tõi raamatukokku takkajärgi trükitud varasema kuupäevaga paberi, ja räägib:
“Vaat aasta tagasi, kui ma olin ülemus, saatsin teile järelpärimise, mida endast kujutavad MI-1, MI-2, MI-3 ja MI-4?” Järelpärimine on siin, olge hea ja vastake. Ja talle vastatigi, et jah, aasta tagasi saime tõepoolest sellise järelpärimise, Ja aasta tagasi saatsime ka sellele vastuse. Otsige oma paberites. Lühidalt, saadeti kukele.
-Veel üks küsimus- millega te praegu tegelete? Mitte loomingulises, vaid professionaalses plaanis.
Professionaalselt olen professoriks ühes väga prestiižikas sõjalises õppeasutuses.
-Te arvate, et hiinlased, kes töötavad Kaug-Idas, kujutavad endast sõjalist ohtu?
Loomulikult!
-Ja nimelt?
Nimelt? Inimesed, kes on seal käinud, räägivad, et Kaug-Ida lähemal ajal veel Hiina omaks pidada ei saa. Aga ka vene omaks enam mitte. Ta pole enam nüüdki vene oma. Mafioossed grupeeringud asustavad seal terveid rajoone, seal valitseb hiina keel ja kiri, hiina maffia, hiina seadused. Sinna pole enam asja. Varsti, lähema kümne aasta jooksul, on venelased seal vähemuses. Ja keegi nende hiinlastega seal praegu toime ei tule.
-Aga nad ju töötvad?
Jah, aga nad töötavad endale.
-Noh, iga töötegija töötab ju endale ja ühiskonnale, mis teda ümbritseb.
Lähimas tulevikus ümbritsevad neid hiinlased. Ühiskonnana.
-Arusaadav. Aga ma pidasin silmas, et GRU ei tööta enam sõja jaoks. Töötab tööstusspionaaži huvides. Ning kujutab ohtu nendele riikidele, kus töötatakse, just sellest aspektist.
Jah, muidugi, ja. See tähendab, et riike, kus nad töötavad, ähvardab see samal määral, nagu varemgi, Sest mis vahet on, kas sinu saladus varastatakse ja antakse üle riiklikule ettevõttele Kuibõševis või eraettevõttele Samaaras, mis oli enne Kuibõšev. Oht muutus isegi suuremaks, sest eraettevõtted mõistavad selle saladusega paremini toimetada kui riigiettevõtted. Ning varastatud saladus omab eraettevõtte jaoks suurt kommertsväärtust, samal ajal kui nõukogude tööstuses see kommertsmoment puudus. Midagi ei müüdud ja mitte kellegagi ei konkureeritud.
-Hästi. Aga kuidas te kujutate ette Venemaa demokratiseerumist ja nende organisatsioonide evolutsiooni? Millega peaks põhimõtteliselt tegelema normaalse demokraatliku riigi sõjaväeluure rahuajal? Ümbritsetuna rahuarmastavatest riikidest.
Nojah, sõjaväeluure peaks esmajoones uurime tulevasi ohtusid riigile. Olemasolevaid ja perspektiivseid. Ja neid perspektiivseid on meil oh jumal kui palju. Need on ärkav islamistlik ida, terrorism…Näete, olge lahked…see on ookean tööd. Aga sellega ei tegele keegi….Ma olen lihtsalt hämmastunud. Näe, kaitseminister ja Kõrgem ülemjuhataja kuulutavad- “Me peame säilitama sõjaväebaasid Gruusias!”
No milleks teile baasid Gruusias? Teil on Kaug-Ida, selle piiri pole kellelgi kaitsta!
-No aga need on vanad refleksid. Nad jätkavad võitlust NATOga.
Ma mõistan. Aga see on ju puhtakujuline idiotism. Inimesed tahavad näha ohtu, mille nad ise on välja mõelnud. Ja ei taha näha neid ohte, mis tegelikuses eksisteerivad, mis on reaalsed.
-Kuidas peaks teie arvates välja nägema vene luureohvitseri tegevus Lääne-Euroopas? Kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt.
Elementaarselt lihtne. Kes on meie jaoks peamine vastane? Kes ähvardab meie piire? Need on moslemiekstremistid, need on Kaug-Idas sissetungivad hiinlased. Nende vastu tulebki töötada.
-On Vene saatkond Berliinis ja seal on GRU resident ja veel kuhi ohvitsere. Kas nemad peaksidki Hiina vastu töötama?
Sa võid töötada hiina või suvalise teise ekstremistliku organisatsiooni vastu, asudes Berliinis, Genfis, Washingtonis, Katmandus või ükskõik kus. Nii me ju töötasimegi. Minu asupaik oli Genf, see on Šveitš, sellest riigist meile ohtu ei lähtunud, sestap töötasime põhivaenlaste vastu. Teised inimesed töötasid Londonis, aga mitte tingimata Suur-Britannia vastu, vaid hoopis Prantsusmaa, Rootsi, USA, Saksamaa vastu…Ja kogu ülejäänud maailma vastu. See tähendab, et pole mingit tähtsust, kelle vastu luuraja töötab, ükskõik kus ta asub. Elus näide- Richard Sorge asus Jaapanis, aga töötas Saksamaa vastu. Pole vaja reostada seal, kus elad.
-Selge. Nüüd arvukusest… Kuidas võib võrrelda GRU ohvitseride arvukust ning demokraatlike riikide sõjaväeluure ohvitseride arvu saatkondades. Ma pean silmas dplomaate-luurajaid.
Luure ja vastuluure on muidugi olemas igas saatkonnas. Suvlises, ameerika, inglise jne. Põhiliselt on tegu luurega, kuid alati on kohal ka üks-kaks vastuluure töötajat, kes kontrollivad, et saatkonda väga laiali ei parseldataks. Seda esiteks. Muidugi, midagi sarnast KGB residentuurile, mis oli alati kaks korda suurem GRU residentuurist, neil loomulikult pole.
-Kuidas Te kujutaksite ideaalis ette normaalset Vene saatkonda, ja kui palju peaks seal praegu inimesi töötama?
Asi on selles, et mina olen täiesti vastu igasugustele saatkondadele. Kunagi ammu-ammu olid need hädavajalikud. Tänasel päeval on saatkonnad sellisel kujul säilinud vaid seetõttu, et bürokraadid tahavad teineteisel külas käia. Võõral kulul viina võtta. On olemas internet, eksisteerib faks, on olemas Venemaa välismimisteerium ja on olemas Saksamaa välisministeerium. Võtku ja helistagu vastamisi. Või saatku faks- meil on sellised ja sellised küsimused, palume vastust…Milleks peab saadikut omama?
-Ilma saadikuteta- see oleks ju päris eksootiline. Aga ikkagi, ilma isiklike kontaktideta ei saa ei värbamises ega ka tavapoliitikas hakkama. Aga saatkonna koosseis? Nõukogude ajal ei olnud need enam saatkonnad, sisuliselt oli tegu spionaaži residentuuridega.
Jah, Omal ajal, kui ma Genfis töötasin, toimus meiesuguste ja nn”puhaste” diplomaatide vahel kõva hõõrumine. Need olid kaks võimast klanni, mis mitte et vaenutsesid omavahel, vaid põlgasid teineteist. Nii olin kord tunnistajaks sellisele stseenile: mingil ametlikul joomingul, ütleme seitsmendal novembril või mõnel muul taolisel tähtpäeval, kus kõik pidid kohal viibima, nii meie kui ka puhtalt diplomaadid ning välismaalased. Aga puhtad diplomaadid- need ei teinud ju üldse midagi, sest kõik probleemid lahendati Keskkomitees, kus eksisteeris rahvusvaheline osakond. KK otsustaski kõike. NLKP KK tulid otsused välisministeeriumisse, trükiti ümber ministeeriumi blanketile ning see avaldas siis vastuvõetud otsused. Kõik “puhtaverelised” diplomaadid olid kõrgete ülemuste lapsukesed, ei teinud ega otsustanud midagi. Mõelda polnud vaja, tähtis oli ülevalt saadetud instruktsioonist mitte kõrvale kalduda.
Ja oligi siis õhtuke, kõik andsid kõvasti hagu…Ja kaks naisterahvast, üks “puhta” diplomadi naine ja teine GRU ohvitseri abikaasa, hakkasid tülitsema. “Puhtavereline” põrutab meie omale:
“Istute siin, võtate meie kohti ära!”
Meie omal polnud samuti vaja taskusse sõnade järgi ronida.
“Hoopiski mitte, kullake, teid hoitakse siin ainult meie tagumiku katteks!”
See tähendab, et teie olete siin vaid mööbliks. Ning mitte kõik siin pole spioonid, kes peavad päeval ja öösel vaeva nägema. See öeldi tõepoolest südamepõhjast ja sisaldas kogu tõde. Kõik need diplomaadid, “puhtaverelised”- see oli lauslogelemine.
Muideks- väga hea anekdoot tuli meelde, Inglismaa kohta. Neil on MI-5- vastuluure, ja M-6 luure. Omal ajal oli MI5 juhiks naisterahvas, millega mitte kõik polnud rahul. Ja nii kui tal aeg täis sai, otsustas kohe raamatu kirjutada, kuidas ta juhatas Suur-Britannia vastuluuret. Keegi polnud siiani midagi sellist teinud, sest kohe tekib küsimus- andestage, aga millest te kavatsete kirjutada? Saladusi paljastada tähendab oma riigi vastu töötada. Saladusi mitte paljastada- ainuke võimalus ilmast pajatada. Keda see huvitaks.
Ja nii läkski ta kohe järgmisel päeval peale ametikoha mahapanekut kontorisse, astus salajasse raamatukokku ning esitas esimese küsimuse:
“Ma hakkan raamatut kirjutama, seletage mulle palun ühte asja. On olemas MI-5 ja MI-6. Aga MI-1, MI-2, MI-3 ja MI-4?”.
Raamatukoguhoidja aga vastab talle, et teate, see on täiesti salajane informatsioon, ja me ei saa seda teile väljastada. Naisterahvast endist ülemust eriti ei sallitud. Tema aga imestab:
“Kuidas nii, ma olin ju alles eile teie ülemus!”
“Vaat eile olekski tulnud küsida.”
Siis otsustas ta kavalust kasutada ning tõi raamatukokku takkajärgi trükitud varasema kuupäevaga paberi, ja räägib:
“Vaat aasta tagasi, kui ma olin ülemus, saatsin teile järelpärimise, mida endast kujutavad MI-1, MI-2, MI-3 ja MI-4?” Järelpärimine on siin, olge hea ja vastake. Ja talle vastatigi, et jah, aasta tagasi saime tõepoolest sellise järelpärimise, Ja aasta tagasi saatsime ka sellele vastuse. Otsige oma paberites. Lühidalt, saadeti kukele.
-Veel üks küsimus- millega te praegu tegelete? Mitte loomingulises, vaid professionaalses plaanis.
Professionaalselt olen professoriks ühes väga prestiižikas sõjalises õppeasutuses.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
20
GRU-st ja Penkovskist
-Kuivõrd uuteks olid ühiskonna jaoks teadmises GRU-st, mis “Akvaariumis”toodi?
Täiesti uuteks. Kirjanik Mihhail Veller kirjutas kunagi, et isegi sellist lühendit- GRU- varem Nõukogude Liidus ei teatud. Ei teatud sedavõrd, et Gruusias sõitsid ringi masinad numbrimärgiga GRU. Näiteks tähekombinatsiooni MVD numbrimärkidel ei eksisteerinud kunagi. Selge, miks- kõik teadsid seda sõna. Aga GRU- see ei ülelnud kellelegi midagi. Muideks, filmis sõitis Stirlits mööda Saksamaad ringi autoga, mille numbrimärk oli 21-47 гру. Nii oligi, mööda hitlerlikku Saksamaad kirillitsas numbrimärgiga.
-See tähendab, et selline struktuur nagu GRU polnud madalamal astmel isegi armees teada?
Polgukomandöride tasemel polnud see isegi armees teada.
-Polgukomandörid ei teadnud, millised struktuurid eksisteerivad armees!?
Ei teadnud. Üldiselt Nõukogude Liidu riigistruktuuride mitteteadmine on lihtsalt hämmastav. Nii näiteks tuli välja “Jäälõhkuja”, ning tagakaanel on kirjas sellised sõnad:
“…alates 1970 aastast Keskkomitee nomenklatuuris.”
Selle peale kirjutas polkovnik, Kindralstaabi õppejõud:
“Mida tähendab “nomenklatuuris”? Kuidas seda mõista? Ettekandjana töötas seal või?”
Mida tähendab nomenklatuur? See tähendab, et oma inimeste nimekirjas. Oli Poliitbüroo nomenklatuur, Keskkomitee sekretariaadi nomenklatuur, igal Keskkomitee osakonnal oli oma väärikate inimeste nimekiri. Kaks kolmandikku Keskkomitee nomenklatuuri nimekirjast haakus administratiivorganitega. See oli inimeste nimekiri, keda võis kohale määrata, maha võtta või ükskõik mida muud teha vaid Keskkomitee otsusega. Kui ma sattusin sellesse nimekirja, siis ei tohtinud mind sealt ilma Keskkomitee otsuseta ei välja ajada ega teisele postile määrata. Näiteks on diviisikomandör Keskkomitee nomenklatuur. Ja areteerida teda ilma Keskkomitee otsuseta ei tohi. Ja teisele ametikohale üle viia samuti mitte. Ning kõik piiritagused kaadrid olid samuti KK nomenklatuur. Ainult KK võis minu saatust otsustada. Kui võeti vastu otsus minu süüdimõistmiseks, siis ei teinud seda mitte prokuratuur. Ja süüdi ei mõistnud kohus.
--------------------------------- - ----------------------------------------
LEMET:Kel huvi nomenklatuuri kohta rohkem kuulata, siis Vseviovil on selle kohta Müstilises Venemaas mitu saadet:
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=806951
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=808651
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=812001
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=813291
-------------------------------------- - ----------------------------------
Muidugi võidi kaasa tõmmata ka teisi organeid, nagu näiteks Ülemkohus. Kuid need tegutsesid sellistel juhtumitel “instantside otsuste” alusel. Instants otsustas ja kogu lugu. Näiteks saabusin ma tööle välisministeeriumisse. Miks? Sest oli olemas instantsi otsus.
-GRU asus KK vahetus alluvuses?
Ei, GRU allus Kindralstaabile. Meie lühend oli GRU GŠ- Kindralstaabi Teine Peavalitsus.
-Aga reaalne alluvus?
Reaalselt allusime Keskkomiteele.
-Võrdselt Kindralstaabiga?
Võrdselt kindralstaabiga. Tegelikult paralleelselt. Muidugi allusime me Kindralstaabi ülemale, olime ju Kindralstaabi osa, aga ühtegi GRU sisesesse ümberpaigutusse ei olnud Kindralstaabi ülemal õigust sekkuda. Ta võib anda vihje GRU ülemale, aga ühtegi GRU leitnanti, kes on KK nomenklatuuris, kuhugi ümber paigutada tema, Kindralstaabi ülem, ei saa. Muidugi, ta on ju ka ise KK liige ning reaalses elus võib tulla GRU ülema juurde, võtta temaga pitsi või viis ja öelda, et korista see jurakas siit kus kurat, naah… ta mul siin tolkneb! Ja muidugi koristatakse minema, kui juba Kindralstaabi ülem ise pole rahul, aga ta ei saa seda personaalselt teha. Selleks peab olema KK otsus.
Aga jah, polkovnik, Kindralstaabi Akadeemia õppejõud, ei kujutanud endale ette, mida endast kujutab nomenklatuur.
Üldiselt ei seletatud seda kuskil kellelegi. Need, kes pole nomenklatuuris, need ei tea midagi. Nagu blatnoide hulgas- neil on omad seadused, mida nad mitte kunagi ja mitte kellelegi ei seleta.
-Aga otsesed vastased olid kursis nende nüanssidega? Lääne vastuluured…
Jah, olid küll, seda enam, et mul oli ju ka eelkäija Oleg Vladimirovitš Penkovski näol. See on ju puhtakujuliselt nõukogude fenomen, avad suvalise välismaise teatmeteose ning seal on kirjeldatud kogu meie sõjaväetehnika, aga meie jaoks on see kõik salastatud.
-Kui juba jutt Penkovski peale läks, jutustage, palun, mida sellest kõigest teada on. Vähesed teavad, mis selle loo taga oli.
Selle taga oli väga ebatavaline juhtum. Alustame sellest, et Nõukogude Liit omas toona maailma kõige suuremat pommi. Mis on isegi Guinessi rekordite raamatusse kirja pandud. Katsetustel mõõdeti 52 või isegi 57 megatonni, sähvatus nägti Kanadas, Norras, Alaskal…Aga plahvatus ei õnnestunud.
-Plahvatus toimus õhus?
Jah, plahvatus toimus õhus, 300-400 m kõrgusel. Lööklaine käis kolm korda ümber maakera. Pärast seda tulid meie teadlased Nikita Sergejevitsi juurde, võtsid mütsid pihku, kukkusid põlvedele ning pajatasid:
“Ei saavutanud projekteeritud võimsust, tuleks siit-sealt veel midagi kruttida, ja siis virutab nagu peab.” Nad tahtsid 400 megatonni teha, aga ei õnnestunud. Saavutati kõigest 15% planeeritud võimsusest. Aga Nikita Hruštšov leidis, et sellel planeedil pole sellise kolaka kärgatamiseks lihtsalt ruumi…
Kõik “supostaadid” muidugi võpatasid. Siis Nikita kandiski kogu maailmale ette, et vajaduse korral teeme saja megatonnise. Ameeriklased tegid kõige suurema kaks ja pool megatonni. Seda esiteks
Aga teiseks, meil on esimene inimene kosmoses, esimene naine kosmoses. Aga pommi Ameerikasse saata polnud millegagi. Ükski rakett polnud suuteline seda üles viima. Pommitaja sisse see ei mahtunud. Katsetustel lennati kohale nii, et pool pommi tolknes pommisektsioonist välja, lennati kohale, visati alla ning pöörduti tagasi. Taolisel kombel Ameerikani lennata ei tulnuks kõne allagi. Kogu maailm mõtles, et meil on õudne, kohutav võimmsus, vaatamata sellele, et USA omas selleks ajaks 17 korda rohkem laenguid kui NSVL. Meil oli aga vaid üksainus võimas pomm. Noh, oleksime suutnud teha ka teise, võib-olla ka kolmanda. Aga nendega Ameerikasse jõuda polnud millegagi. Ainult endale oleks saanud pähe visata.
Kui jutt käib Kuuba kriisist, siis keegi ei esita kõige lollakamalt lihtsat küsimust- MIKS oli vaja rakette Kuubale vedada!? Noh, oleks võinud ju enda juurest Siberist tulistada, kui see juba olemas on. Õigus?
GRU-st ja Penkovskist
-Kuivõrd uuteks olid ühiskonna jaoks teadmises GRU-st, mis “Akvaariumis”toodi?
Täiesti uuteks. Kirjanik Mihhail Veller kirjutas kunagi, et isegi sellist lühendit- GRU- varem Nõukogude Liidus ei teatud. Ei teatud sedavõrd, et Gruusias sõitsid ringi masinad numbrimärgiga GRU. Näiteks tähekombinatsiooni MVD numbrimärkidel ei eksisteerinud kunagi. Selge, miks- kõik teadsid seda sõna. Aga GRU- see ei ülelnud kellelegi midagi. Muideks, filmis sõitis Stirlits mööda Saksamaad ringi autoga, mille numbrimärk oli 21-47 гру. Nii oligi, mööda hitlerlikku Saksamaad kirillitsas numbrimärgiga.
-See tähendab, et selline struktuur nagu GRU polnud madalamal astmel isegi armees teada?
Polgukomandöride tasemel polnud see isegi armees teada.
-Polgukomandörid ei teadnud, millised struktuurid eksisteerivad armees!?
Ei teadnud. Üldiselt Nõukogude Liidu riigistruktuuride mitteteadmine on lihtsalt hämmastav. Nii näiteks tuli välja “Jäälõhkuja”, ning tagakaanel on kirjas sellised sõnad:
“…alates 1970 aastast Keskkomitee nomenklatuuris.”
Selle peale kirjutas polkovnik, Kindralstaabi õppejõud:
“Mida tähendab “nomenklatuuris”? Kuidas seda mõista? Ettekandjana töötas seal või?”
Mida tähendab nomenklatuur? See tähendab, et oma inimeste nimekirjas. Oli Poliitbüroo nomenklatuur, Keskkomitee sekretariaadi nomenklatuur, igal Keskkomitee osakonnal oli oma väärikate inimeste nimekiri. Kaks kolmandikku Keskkomitee nomenklatuuri nimekirjast haakus administratiivorganitega. See oli inimeste nimekiri, keda võis kohale määrata, maha võtta või ükskõik mida muud teha vaid Keskkomitee otsusega. Kui ma sattusin sellesse nimekirja, siis ei tohtinud mind sealt ilma Keskkomitee otsuseta ei välja ajada ega teisele postile määrata. Näiteks on diviisikomandör Keskkomitee nomenklatuur. Ja areteerida teda ilma Keskkomitee otsuseta ei tohi. Ja teisele ametikohale üle viia samuti mitte. Ning kõik piiritagused kaadrid olid samuti KK nomenklatuur. Ainult KK võis minu saatust otsustada. Kui võeti vastu otsus minu süüdimõistmiseks, siis ei teinud seda mitte prokuratuur. Ja süüdi ei mõistnud kohus.
--------------------------------- - ----------------------------------------
LEMET:Kel huvi nomenklatuuri kohta rohkem kuulata, siis Vseviovil on selle kohta Müstilises Venemaas mitu saadet:
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=806951
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=808651
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=812001
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=813291
-------------------------------------- - ----------------------------------
Muidugi võidi kaasa tõmmata ka teisi organeid, nagu näiteks Ülemkohus. Kuid need tegutsesid sellistel juhtumitel “instantside otsuste” alusel. Instants otsustas ja kogu lugu. Näiteks saabusin ma tööle välisministeeriumisse. Miks? Sest oli olemas instantsi otsus.
-GRU asus KK vahetus alluvuses?
Ei, GRU allus Kindralstaabile. Meie lühend oli GRU GŠ- Kindralstaabi Teine Peavalitsus.
-Aga reaalne alluvus?
Reaalselt allusime Keskkomiteele.
-Võrdselt Kindralstaabiga?
Võrdselt kindralstaabiga. Tegelikult paralleelselt. Muidugi allusime me Kindralstaabi ülemale, olime ju Kindralstaabi osa, aga ühtegi GRU sisesesse ümberpaigutusse ei olnud Kindralstaabi ülemal õigust sekkuda. Ta võib anda vihje GRU ülemale, aga ühtegi GRU leitnanti, kes on KK nomenklatuuris, kuhugi ümber paigutada tema, Kindralstaabi ülem, ei saa. Muidugi, ta on ju ka ise KK liige ning reaalses elus võib tulla GRU ülema juurde, võtta temaga pitsi või viis ja öelda, et korista see jurakas siit kus kurat, naah… ta mul siin tolkneb! Ja muidugi koristatakse minema, kui juba Kindralstaabi ülem ise pole rahul, aga ta ei saa seda personaalselt teha. Selleks peab olema KK otsus.
Aga jah, polkovnik, Kindralstaabi Akadeemia õppejõud, ei kujutanud endale ette, mida endast kujutab nomenklatuur.
Üldiselt ei seletatud seda kuskil kellelegi. Need, kes pole nomenklatuuris, need ei tea midagi. Nagu blatnoide hulgas- neil on omad seadused, mida nad mitte kunagi ja mitte kellelegi ei seleta.
-Aga otsesed vastased olid kursis nende nüanssidega? Lääne vastuluured…
Jah, olid küll, seda enam, et mul oli ju ka eelkäija Oleg Vladimirovitš Penkovski näol. See on ju puhtakujuliselt nõukogude fenomen, avad suvalise välismaise teatmeteose ning seal on kirjeldatud kogu meie sõjaväetehnika, aga meie jaoks on see kõik salastatud.
-Kui juba jutt Penkovski peale läks, jutustage, palun, mida sellest kõigest teada on. Vähesed teavad, mis selle loo taga oli.
Selle taga oli väga ebatavaline juhtum. Alustame sellest, et Nõukogude Liit omas toona maailma kõige suuremat pommi. Mis on isegi Guinessi rekordite raamatusse kirja pandud. Katsetustel mõõdeti 52 või isegi 57 megatonni, sähvatus nägti Kanadas, Norras, Alaskal…Aga plahvatus ei õnnestunud.
-Plahvatus toimus õhus?
Jah, plahvatus toimus õhus, 300-400 m kõrgusel. Lööklaine käis kolm korda ümber maakera. Pärast seda tulid meie teadlased Nikita Sergejevitsi juurde, võtsid mütsid pihku, kukkusid põlvedele ning pajatasid:
“Ei saavutanud projekteeritud võimsust, tuleks siit-sealt veel midagi kruttida, ja siis virutab nagu peab.” Nad tahtsid 400 megatonni teha, aga ei õnnestunud. Saavutati kõigest 15% planeeritud võimsusest. Aga Nikita Hruštšov leidis, et sellel planeedil pole sellise kolaka kärgatamiseks lihtsalt ruumi…
Kõik “supostaadid” muidugi võpatasid. Siis Nikita kandiski kogu maailmale ette, et vajaduse korral teeme saja megatonnise. Ameeriklased tegid kõige suurema kaks ja pool megatonni. Seda esiteks
Aga teiseks, meil on esimene inimene kosmoses, esimene naine kosmoses. Aga pommi Ameerikasse saata polnud millegagi. Ükski rakett polnud suuteline seda üles viima. Pommitaja sisse see ei mahtunud. Katsetustel lennati kohale nii, et pool pommi tolknes pommisektsioonist välja, lennati kohale, visati alla ning pöörduti tagasi. Taolisel kombel Ameerikani lennata ei tulnuks kõne allagi. Kogu maailm mõtles, et meil on õudne, kohutav võimmsus, vaatamata sellele, et USA omas selleks ajaks 17 korda rohkem laenguid kui NSVL. Meil oli aga vaid üksainus võimas pomm. Noh, oleksime suutnud teha ka teise, võib-olla ka kolmanda. Aga nendega Ameerikasse jõuda polnud millegagi. Ainult endale oleks saanud pähe visata.
Kui jutt käib Kuuba kriisist, siis keegi ei esita kõige lollakamalt lihtsat küsimust- MIKS oli vaja rakette Kuubale vedada!? Noh, oleks võinud ju enda juurest Siberist tulistada, kui see juba olemas on. Õigus?
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
21
-Aga kus Penkovski töötas?
Ta töötas Moskvas tsiviilkatte all, aga omas väljundit välismaale ning sõitis pidevalt seda vahet. Informatsioon oli spetsiaalselt tema jaoks ette valmistatud. See oli tappv info. Selline, mida ameeriklased ja britid said oma vahenditega kontrollida. Mitte lihtsalt nii, et rakette on nii ja nii palju, vaid nii, et meil on uraanitehased seal ja seal, rikastuskombinaadid seal ja seal. Aga lähedale on rajatud elektrijaam, aga selle võimsusest ei jätku, et tsentrifuuge keerutada. Ja tehas ei suuda anda niipalju rikastatud uraani, et naapalju lõhkepäid kokku klopsida.
See tähendab et ta andis tõepoolest tapvat infot. Nad võisid veenduda, et kogu nõukogude võimsus on müüt. Vaat sellised lood.
-Aga kuidas ta paljastati?
Vaat seda ma ei tea. Pole küsimus mulle. Aga arvan, et ameeriklaste ebaprofessionaalsuse tõttu. Võimalik, et nad hakkasid tema infot kontrollima, kuid tegid seda jämedalt.
On üks selle versiooni kasuks kõnelev moment. Ta töötas ju nii brittide kui ka ameeriklaste jaoks. Aga see on mingi jamps. Kui ta läks ameeriklaste peale välja, miks ta siis veel inglastega tegeles? No milleks? Kui sa kontakteerudühtedega, milleks siis veel teised? Aga asi oli niimoodi.
Penkovski kontakteerus ameeriklastega ning edastas diplomaatilise vastuvõtu ajal ameerika diplomaadile, keda ta pidas luurajaks, väga tähtsad dokumendid. Ja õieti pidas. Aga ameerika luure- see on midagi üle mõistuse. See pole luure, vaid mingi tsirkus. Ja see ameeriklane, luuraja, tassis kaks nädalat neid dokumente informatsiooniga taskus. Kahe nädala pärast kohtus taas Penkovskiga ja seletas talle, et teate, üldiselt ma polegi spioon ja ma ei või neid teilt võtta. Hiljem, kui aru saadi sellelt ameeriklaselt päriti, “miks sa ei võtnud?” vastas see:
“A järsku see oli KGB provokatsioon!”
Ja kurat sellega, KGB ei tea, et sa spioon oled…Oma naha pärast kartis…no mida nad temaga ikka teha saavad, saadavad maalt välja…Ameerikasse, sinna oma Californiasse. On hull koht, jah?
Ning peale seda keerles Penkovski terve kuu ning mõtles, mida teha. Ning läks lõpuks inglaste juurde. Brittidel lõi kohe klaariks, mida see endast kujutab. Aga neile polnud sellist infot vaja, seda oli vaja ju ainult ameeriklastel. Seepärast töötaski temaga üheaegselt kaks luuret. Ja anti ettekavatsematult välja. Aga anti.
Siin on veel üks huviäratav moment.
Kui meile jutustati Penkovskist, siis põhiline seletus selle kohta, miks ta nii paha inimene oli, kõelas- ta armastas naisi ja raha. Aga ta sõitis ju tihti piiri taha. Inglismaale, Saksamaale…kui talle raha ja naised meeldisid, miks ta siis ei põgenenud? Moskvas ei saanud ta ju nii ehk naa naistega avalikult ringi tõmmata. Ja ka raha ei saanud kulutada. Palju ta sai raisata? Noh, lasi lendu seal rublakest kakssada-kakssada viiskümmend..Polkovniku palga. Aga kui hakkad kuus kulutama kuussada, siis see paistab juba välja, hakatakse jälgima. No ei saanud ta Moskvas raha raisata!
-Kust on teada, et Penkovski oli nende kolme tähtsa sõjaväelase variisik?
See on meie ametkonnasisene lugu…ma tahan kunagi sellest kirjutada, sest kolme sõnaga seda kõike ei jutussta.
-Millega see lugu nende kolme jaoks lõppes?
Nõukogude Liidu Marssal Birjuzuv kukkus Jugoslaavias leńnukiga alla, kuni selleni polnud ükski meie kõrgematest sõjaväeülemustest lennukiga alla kukkunud…Ivan Serov degradeeriti ning aeti GRU-st minema. Varentsov degradeeriti Suurtükiväe Peamarssalist kindral-majoriks ning lõpetas elu enesetapuga.
-Varsti peale seda?
Ei, mitte varsti. Aastat viis või rohkemgi läks enne mööda. Mitte üheski entsoklüpeedias Suurtükiväe Peamarssalit Varentsovi ei leia. Nii et nende jaoks lõppes see hullusti. Aga Penkovski tapeti.
-Tuleb välja, et asjale anti käik sõltumatult GRU ülemast? Kas KGB sattus talle jälile?
Aresti viib läbi vastuluure. Aga vastuluurega tegeleb KGB.
-Tähendab ameeriklased andsid ta juhmusest KGB-le välja?
Jah. Situatsioon oli selline. Meie partei oli Nikita Sergejevitsi näol huvitatud sellest, et ameeriklased Lääne-Saksamaalt välja suruda. Aga kogu Saksamaa teha demokraatlikuks, sotsialistlikuks, rahuarmastavaks ja nii edasi. KGB on partei lahingusalk. KGB teeb seda, mida partei tahab. Nad mõistsid, et kui Nõukogude Liit kokku variseb, siis parteil läheb haprasti. See on praegu loodud selline situatsioon, et parteid pole, aga KGB elas selle üle…millegipärast. Aga see on ju vedamine. Aga oleks võinud minna ka eesti variandi järgi, või läti või tšehhi või ida-saksa, kui neid kõiki oleks töölt minema pekstud. See tähendab et neil lihtsalt vedas. Teha Saksamaa demokraatlikuks- see oli partei ja KGB ülesanne. Aga teha said nad seda vaid bluffides, sest reaalset jõudu ju polnud. Armee aga teadis, et on igas situatsioonis rahvale vajalik, et suvalise korra juures nad säiluvad.
Kui armee läheb kontrolli alt välja, siis on see armeele vaid kasuks. Peale kommunismi kokkuvarisemist rikastusid kindralid nagu oligarhid. Seda seepärast, et partei ja KGB kontroll nende üle puudus. Armee huvi oli selles, et mitte lubada konflikti, sest võidi saada vastu pead, ning keegi ei mõistnud seda armee juhtkonnast paremini.
Penkovski oli imelik äraandja. Moraalselt laostus, aga millegipärast üle piiri ei põgenenud, vaid varustas ja varustas lääne luureid andmetega, millele tal ligipääsu ei olnud. Aga need, kes tema taga seisid…Ei saa ju Hruštšov lubada endale sellist skandaali, millest saab selgeks, et armee tõusis tema vastu üles ning saatis oma inimese ameeriklaste juurde, et nendega kokku leppida…
-Penkovski löödi lõhki?
Jah. Muidugi. Kui minu käest küsitakse, kas on võimalik KGB ülekuulamistele vastu panna…
Teate, ma tulin eile õhtul Eestist. Seal viidi mind ühte unikaalsesse muuseumisse. Muuseum on loodud metsa ühe jahi- ja kalamehe poolt. Talle meeldisid metsavennad ning ta korjas igasugust ajaloolist ja sõjalist materjali. Tal on talu, järv…Ja seisavad kaks tanki T-34. Üks T-54, BTR-60 PB, BRDM, suurtükiväe veduk, suurtükke tükki viis, tiibrakett. See on midagi fantastilist. Laskusime keldrisse. Seal on tal kolm “Maksim” tüüpi kuulipildujat. Kust praegu on võimalik Maksimi hankida, kui see juba 1943 aastal relvastusest maha võeti? Degterevi kergekuulipilduja, Degterevi tankikuulipilduja…automaadid…mida seal kõike pole…
Ja peale kõige muu on seal NKVD piinamistool. Kui 1941 aastal enkaveedeelased kõik maha jätsid ning jooksu panid, tungis keegi kollektsionääri sugulastest mahajäetud hoonesse ning tassis selle tooli minema. Ei tea, kas metsavennad seda kellegi peal katsetasid või mitte, aga tool on muuseumis olemas.
See on midagi õõvastavat. Selline võimas pink plankudest. Nagu nõukogude ajal parkides seisid, ainult et ühele inimesele. Rauast käetoed ja jalgade jaoks samasugused. Sind tõmmatakse rihmadega kinni, aga seal, kus sääremarjad jalgadega kokku puutuvad, sinna on okastraat mässitus. Ja ka tagumiku alla on okastraat pandud. Ja selja alla. Mida nad veel selles toolis tegid, ma ei tea, aga kui sind seotakse selle tooli külge, ja sul on kasvõi kolm või kümme traatoga tagumikus ja seljas, siis usun, et see on piisavalt piinav.
1940 aastal tulid, aga 1941 aastaks oli juba kõik korraldatud… Ja niisiis, kui mult küsitakse, et kui kaua suudab inimene vahelejäämise korral KGB või GRU spetsnazi ülekuulamisele vastu pidada, siis vastan- 2,5 sekundit, mitte rohkem.
-Aga kus Penkovski töötas?
Ta töötas Moskvas tsiviilkatte all, aga omas väljundit välismaale ning sõitis pidevalt seda vahet. Informatsioon oli spetsiaalselt tema jaoks ette valmistatud. See oli tappv info. Selline, mida ameeriklased ja britid said oma vahenditega kontrollida. Mitte lihtsalt nii, et rakette on nii ja nii palju, vaid nii, et meil on uraanitehased seal ja seal, rikastuskombinaadid seal ja seal. Aga lähedale on rajatud elektrijaam, aga selle võimsusest ei jätku, et tsentrifuuge keerutada. Ja tehas ei suuda anda niipalju rikastatud uraani, et naapalju lõhkepäid kokku klopsida.
See tähendab et ta andis tõepoolest tapvat infot. Nad võisid veenduda, et kogu nõukogude võimsus on müüt. Vaat sellised lood.
-Aga kuidas ta paljastati?
Vaat seda ma ei tea. Pole küsimus mulle. Aga arvan, et ameeriklaste ebaprofessionaalsuse tõttu. Võimalik, et nad hakkasid tema infot kontrollima, kuid tegid seda jämedalt.
On üks selle versiooni kasuks kõnelev moment. Ta töötas ju nii brittide kui ka ameeriklaste jaoks. Aga see on mingi jamps. Kui ta läks ameeriklaste peale välja, miks ta siis veel inglastega tegeles? No milleks? Kui sa kontakteerudühtedega, milleks siis veel teised? Aga asi oli niimoodi.
Penkovski kontakteerus ameeriklastega ning edastas diplomaatilise vastuvõtu ajal ameerika diplomaadile, keda ta pidas luurajaks, väga tähtsad dokumendid. Ja õieti pidas. Aga ameerika luure- see on midagi üle mõistuse. See pole luure, vaid mingi tsirkus. Ja see ameeriklane, luuraja, tassis kaks nädalat neid dokumente informatsiooniga taskus. Kahe nädala pärast kohtus taas Penkovskiga ja seletas talle, et teate, üldiselt ma polegi spioon ja ma ei või neid teilt võtta. Hiljem, kui aru saadi sellelt ameeriklaselt päriti, “miks sa ei võtnud?” vastas see:
“A järsku see oli KGB provokatsioon!”
Ja kurat sellega, KGB ei tea, et sa spioon oled…Oma naha pärast kartis…no mida nad temaga ikka teha saavad, saadavad maalt välja…Ameerikasse, sinna oma Californiasse. On hull koht, jah?
Ning peale seda keerles Penkovski terve kuu ning mõtles, mida teha. Ning läks lõpuks inglaste juurde. Brittidel lõi kohe klaariks, mida see endast kujutab. Aga neile polnud sellist infot vaja, seda oli vaja ju ainult ameeriklastel. Seepärast töötaski temaga üheaegselt kaks luuret. Ja anti ettekavatsematult välja. Aga anti.
Siin on veel üks huviäratav moment.
Kui meile jutustati Penkovskist, siis põhiline seletus selle kohta, miks ta nii paha inimene oli, kõelas- ta armastas naisi ja raha. Aga ta sõitis ju tihti piiri taha. Inglismaale, Saksamaale…kui talle raha ja naised meeldisid, miks ta siis ei põgenenud? Moskvas ei saanud ta ju nii ehk naa naistega avalikult ringi tõmmata. Ja ka raha ei saanud kulutada. Palju ta sai raisata? Noh, lasi lendu seal rublakest kakssada-kakssada viiskümmend..Polkovniku palga. Aga kui hakkad kuus kulutama kuussada, siis see paistab juba välja, hakatakse jälgima. No ei saanud ta Moskvas raha raisata!
-Kust on teada, et Penkovski oli nende kolme tähtsa sõjaväelase variisik?
See on meie ametkonnasisene lugu…ma tahan kunagi sellest kirjutada, sest kolme sõnaga seda kõike ei jutussta.
-Millega see lugu nende kolme jaoks lõppes?
Nõukogude Liidu Marssal Birjuzuv kukkus Jugoslaavias leńnukiga alla, kuni selleni polnud ükski meie kõrgematest sõjaväeülemustest lennukiga alla kukkunud…Ivan Serov degradeeriti ning aeti GRU-st minema. Varentsov degradeeriti Suurtükiväe Peamarssalist kindral-majoriks ning lõpetas elu enesetapuga.
-Varsti peale seda?
Ei, mitte varsti. Aastat viis või rohkemgi läks enne mööda. Mitte üheski entsoklüpeedias Suurtükiväe Peamarssalit Varentsovi ei leia. Nii et nende jaoks lõppes see hullusti. Aga Penkovski tapeti.
-Tuleb välja, et asjale anti käik sõltumatult GRU ülemast? Kas KGB sattus talle jälile?
Aresti viib läbi vastuluure. Aga vastuluurega tegeleb KGB.
-Tähendab ameeriklased andsid ta juhmusest KGB-le välja?
Jah. Situatsioon oli selline. Meie partei oli Nikita Sergejevitsi näol huvitatud sellest, et ameeriklased Lääne-Saksamaalt välja suruda. Aga kogu Saksamaa teha demokraatlikuks, sotsialistlikuks, rahuarmastavaks ja nii edasi. KGB on partei lahingusalk. KGB teeb seda, mida partei tahab. Nad mõistsid, et kui Nõukogude Liit kokku variseb, siis parteil läheb haprasti. See on praegu loodud selline situatsioon, et parteid pole, aga KGB elas selle üle…millegipärast. Aga see on ju vedamine. Aga oleks võinud minna ka eesti variandi järgi, või läti või tšehhi või ida-saksa, kui neid kõiki oleks töölt minema pekstud. See tähendab et neil lihtsalt vedas. Teha Saksamaa demokraatlikuks- see oli partei ja KGB ülesanne. Aga teha said nad seda vaid bluffides, sest reaalset jõudu ju polnud. Armee aga teadis, et on igas situatsioonis rahvale vajalik, et suvalise korra juures nad säiluvad.
Kui armee läheb kontrolli alt välja, siis on see armeele vaid kasuks. Peale kommunismi kokkuvarisemist rikastusid kindralid nagu oligarhid. Seda seepärast, et partei ja KGB kontroll nende üle puudus. Armee huvi oli selles, et mitte lubada konflikti, sest võidi saada vastu pead, ning keegi ei mõistnud seda armee juhtkonnast paremini.
Penkovski oli imelik äraandja. Moraalselt laostus, aga millegipärast üle piiri ei põgenenud, vaid varustas ja varustas lääne luureid andmetega, millele tal ligipääsu ei olnud. Aga need, kes tema taga seisid…Ei saa ju Hruštšov lubada endale sellist skandaali, millest saab selgeks, et armee tõusis tema vastu üles ning saatis oma inimese ameeriklaste juurde, et nendega kokku leppida…
-Penkovski löödi lõhki?
Jah. Muidugi. Kui minu käest küsitakse, kas on võimalik KGB ülekuulamistele vastu panna…
Teate, ma tulin eile õhtul Eestist. Seal viidi mind ühte unikaalsesse muuseumisse. Muuseum on loodud metsa ühe jahi- ja kalamehe poolt. Talle meeldisid metsavennad ning ta korjas igasugust ajaloolist ja sõjalist materjali. Tal on talu, järv…Ja seisavad kaks tanki T-34. Üks T-54, BTR-60 PB, BRDM, suurtükiväe veduk, suurtükke tükki viis, tiibrakett. See on midagi fantastilist. Laskusime keldrisse. Seal on tal kolm “Maksim” tüüpi kuulipildujat. Kust praegu on võimalik Maksimi hankida, kui see juba 1943 aastal relvastusest maha võeti? Degterevi kergekuulipilduja, Degterevi tankikuulipilduja…automaadid…mida seal kõike pole…
Ja peale kõige muu on seal NKVD piinamistool. Kui 1941 aastal enkaveedeelased kõik maha jätsid ning jooksu panid, tungis keegi kollektsionääri sugulastest mahajäetud hoonesse ning tassis selle tooli minema. Ei tea, kas metsavennad seda kellegi peal katsetasid või mitte, aga tool on muuseumis olemas.
See on midagi õõvastavat. Selline võimas pink plankudest. Nagu nõukogude ajal parkides seisid, ainult et ühele inimesele. Rauast käetoed ja jalgade jaoks samasugused. Sind tõmmatakse rihmadega kinni, aga seal, kus sääremarjad jalgadega kokku puutuvad, sinna on okastraat mässitus. Ja ka tagumiku alla on okastraat pandud. Ja selja alla. Mida nad veel selles toolis tegid, ma ei tea, aga kui sind seotakse selle tooli külge, ja sul on kasvõi kolm või kümme traatoga tagumikus ja seljas, siis usun, et see on piisavalt piinav.
1940 aastal tulid, aga 1941 aastaks oli juba kõik korraldatud… Ja niisiis, kui mult küsitakse, et kui kaua suudab inimene vahelejäämise korral KGB või GRU spetsnazi ülekuulamisele vastu pidada, siis vastan- 2,5 sekundit, mitte rohkem.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 14 külalist