Novaja Gazetast tõlkimiseks

Raamatud, ajakirjad, muud trükis ilmunud materjalid. Filmid. Webilehed. Muud kohad kust infot ammutada...
Vasta
Kasutaja avatar
kanakukk
Liige
Postitusi: 247
Liitunud: 22 Mär, 2008 22:57
Kontakt:

Novaja Gazetast tõlkimiseks

Postitus Postitas kanakukk »

Ma ei oska öelda, kas minu teema on postitatud õigesse alafoorumisse, aga mure selline: vene keele oskus üsna nigel ja seetõttu olen sunnitud elama infosulus.

Palun, kas keegi saaks need 2 artiklit ära tõlkida:
http://www.novayagazeta.ru/data/2010/019/43.html
http://www.novayagazeta.ru/data/2010/019/44.html
"Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik: põhimõtted, oma hinge – kõik võimalused tulevastele põlvedele, et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi." A. I. Solženitsõn
Kasutaja avatar
bombard
Liige
Postitusi: 114
Liitunud: 05 Juun, 2008 9:11
Kontakt:

Postitus Postitas bombard »

Kasuta google tõlget: http://translate.google.ee/?hl=et&tab=wT# natuke kahtlane võib jutt tulla, aga üldiselt peaks ju aru saama.
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Aga õpiks vaikselt keelt :roll: Pole ju müstiliselt raske tekst, sõnaraamat kõrvale ja küll ta vaikselt läheb.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
kanakukk
Liige
Postitusi: 247
Liitunud: 22 Mär, 2008 22:57
Kontakt:

Postitus Postitas kanakukk »

Kellele Sisaski artikkel huvi pakub, siis tänu ühele kaasfoorumlasele sai see artikkel tõlgitud. Teise artikli sisu jutustati mulle lühidalt ümber ja seda pole enam tarvis tõlkida.

Tšekist nutab ja palub andestust

Eesti Vabariigis, Viljandimaal asuval Heimtali alevis, kahekorruselises sovhoosi aegadest pärit majas, elab täielikus üksinduses Rudolf Aleksandri p. Sisask, MGB veteran, eruvanemleitnant, II.MS osavõtnu ja kolme ordeni kavaler.
„Pilti pole vaja teha“, hoiatab juba ukselävel jässakas vanamees, misjärel aga palub täiesti armastusväärsel kombel korterisse sisse astuda.
„Linna ma ei armasta, siin, elan aga juba oma 49 aastat. Töötasin aastaid metsamajandis traktoristina, sealt saingi korteri ja kui eit ära suri siis ma üski jäingi. Järjest raskem on eluga toime tulla, mitte nii nagu vanasti. Ei ole enam ei sovhoosi ega kolhoosi jäänud, ümberringi ainult vanurid elavadki. Eelmisel aastal suleti postkontor ja lähim toidupood asub naaberalevikus, mina aga enam kõndida ei jõua. Kuidagi elab aga ikka ära, tütar aitab ja ka poeg käib naabermaakonnast igal nädalalõpul.
Pärin taadilt, et kas ta , sõjast osavõtnuna Venemaalt pensioni ka saab, siinse mõõdupuu järgi mitte just väikest. Ega FSB ometi oma veterani ilma jätnud ei ole?
Ootamatult puhkeb taat nutma: „Ei aita mind keegi ja milleks ning kes ma üleüldse nende jaoks olen?“Nuttis end tühjaks, pühkis pisarad ära ja tõstis häält:
„Saage ometi aru Nõukogude Liitu enam ei ole, meie Kodumaad enam ei ole! Kõik! Nendetaolised aga …! Sisask rehmas käega kuhugi selja taha, vandus lühidalt ja kuivatas pisarad näolt. Seejärel aga, kas lihtsalt pahameelest või isiklikust kättemaksusoovist ajendatuna, laob vana tšekist Rudolf lagedale hulganisti fakte tänapäeva tšekistide moraalsest laostumisest, kohtuvälistest hukkamistest, katusepakkumisest, reetmisest ja korruptsioonist Džerzinski järeltulijate ridades. Jutt kestis kaua ja oli katkendlik.
„Meie ajal selliseid asju olla ei saanud: MGB-s kehtis raudne distsipliin ja kord. Meie, MGB Saaremaa osakonda tulid kontrollima kogenud kaadritöötajad. Tookord „kaadrid otsustasid kõik“, lisas Rudolf tähendusrikkalt. „Ei olnud mitte mingisugust isiklikku elu, töö ja ainult töö! Isegi alkoholi osas täielik EI. Töö aga. ise ju tead, oli nii tolmune, et ilma viinata kohe kuidagi ei saanud … Ja tookord oli ju vanne … Ma olin ju Kodumaale vande andnud, kas saad aru!? Kas sina tead, missuguse vande meie, tšekistid, tookord andsime?!“
„Kohustun vastuvaidlematult täitma kõik ülemate käsud ja kui ma seda antud vannet rikun, siis las karistab, mind seltsimehe karm käsi!“ Ja nii raius Rudolf ühe hingetõmbega sõna sõnalt ette tšekistide vandeõostuse teksti. Või ehk oli see tema jaoks tõotus?
„Kõik partei ja valitsuse käsud täitsime vastuvaidlematult.“
„Ja sellesama, küüditamisega, “Rudolf pidas hetkelise pausi ja pööras pilgu kuhugi kõrvale, seejärel aga surus läbi hammaste, „ oli täpselt sama lugu“.
Rudolf tõmbas pisut hinge.
„Tookord olin veel noor ja roheline, kaua-kaua püüdsin seda õudust unustada. Ja peale seda hakkaski kõik elus viltu minema. Öösiti ei maganud enam ja nägin igasugu õudusi. Jõin kaua ja põhjalikult, mitte kunagi iial ei sõitnud saarele. Õnneks hakkasin asju vanuse tõttu otsast juba unustama. Kusagil aasta eest sõitis maakonnast minu juurde uurija ( KAPO operatiivtöötaja) ja võttis minult allkirja elukohast mittelahkumise kohta. Ja siis pöördus kõik minu sisemuse jällegi ringi ja jällegi meenus kõik. Tead, ma tahtsin endale lõpu peale teha, ei sanud enam ja ei tahtnud edasi elada … kuid lapsed …“ Lause jäi lõpetamata ja saanud jagu kõrisse kerkinud klombist, nuttis taat kaua ja lohutamatult.


Saaremaal


Saare Maakonna osakond asus toona Kuressaares, aadressil Uus tn 22 asuvas vanas eramus. Osakonna koosseis: ülem, kaks tema asetäitjat, vanem-ja noorem operatiivkoosseis. Seal töötas ka tsiviilpersonal: teenistujad, kassiirid, masinakirjutajad ja valvurid.
Juhtivkoosseis koosnes vanadest bolševikest ja kontrollitud stalinistidest. Saare Maakonna MGB ülem Zagrebalov oli Kemerovost pärit endine tööline, teeninud koos kuulsa Paukeriga, läbinud OGPU koolituse kurjakuulutavas 4. osakonnas ja töötas Leningradi UNKVD-s karmil blokaadiajal. Tema asetäitja oli Pensa kandist pärit endine talupoeg Jevsejev, lõpetanud kolhoosis raamatupidamise kursused. Teenistuskiri: teeninud TTPA-s poliittööl. Läbinud armee ja sõjalaevastiku eriosakondades teenides kõik astmed. Ka vanem operatiivkoossesi ja töösuundade juhid olid mehitatud kogenud töötajadega, kes olid lõpetanud mitmesgused OGPU-NKVD erikoolid ja töötanud seejärel NSV Liidu territooriumil. Töösuundade juhatajateks olid: peavastuluuraja, st vastuluure ülem Puzõrev; banditismiga võitluse juht Gurjev ja ideoloogiliste diversioonide, „rahvavaenlastega“ jm võitlust eest vastutas Mironov.
Peale tšekistide olid osakonnas ka ideelised kommunistid endised kominterni funktsionäärid. Peale selle ole sela veel inimesi kes olid 1941.aastal lahkunud koos Punaarmeega ja 1944.aastal jällegi tagasi tulnud. Sellised inimesed maksid kõigile ja kõige eest kätte, kuna kaotada ei olnud neil midagi. Sellise inimese näiteks võib tuua MGB UO uurija Aleksandr Solomoni p. Luuri.
Nooremas operatiivkoosseis oli komplekteeritud lahingutes kontrollitd endistest rindemeestest. Kuna tollal ei olnud olemas veel ei „Alfasid“ ega „Vimpleid“, siis tuli „territoriaalidel“ relvastatud bandiite, põrandaaluseid ja ministeeriumides pesitsevaid varjatud kahjureid kinni pidada oma jõududega.
Endine tšekist ligi 80-aastane Rudolf Sisask näeb oma ea kohta praegugi muljetavaldav välja: suurt kasvu, laiaõlgne ja suurte rusikatega taat.
Loomulikult pidi MGB noorem operatiivvolinik, kes „maad“ teenis oskama kohalikku keelt ja tundma rahvast operatiiv-ja agentuurtöö läbi viimiseks. Sisaski sõnul ei osanud kogu saare elanikkond võitjate keelt. Ilmselt sellepärast tuli tööle peale „venemaa eestlase“ Rudolf Sisaski Saaremaale veel siberi- abhaasia-ja volgamaade eestlasi, kelle esivanemad olid asunud ümber ääretu Vene Impeeriumi avarustele veel keisrinna Katariina aegadel.


Operatsioon „Priboi“(Murdlainetus)


Selle isikkoosseisuga võttiski 1949.aasta 23.märtsi hommikut vastu Saare Maakonna MGB osakond. See aasta ei saanud traagiliseks mitte ainult eesti rahvale, vaid ka paljudele kuritegeliku käsu reatäitjatele. Käskkirja oli allkirjastanud Nõukogude valitsusjuht Stalin isiklikult ja selle nimetus oli: NSV Liidu Ministrite Nõukogu 29.januari 1949a. Määrus „ Balti riikide elanikkonna välja saatmisest“. Repressioonide hooratas oli käima lükatud ülaltpoolt ja peatada seda oli juba võimatu. 1949.aasta 14.märtsil saabus maakonna MGB osakonda „täiesti salajane“ ringkiri: „Abinõude plaan Saare Maakonnas operatsioon „Priboi“ realiseerimiseks“. ENSV Riikliku Julgeoleku Ministri kindralmajor Boriss Kummi ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MGB) volinik Jermolini poolt kinnitatud plaan nägi ette: Vajalik on välja viia Saare Maakonna jaoks kinnitatud kontingent – 280 majapidamist. Kokku on kindlaks tehtud ja arvestustoimikud koostatud 370 majapidamise kohta, milles arvestuslikult on kokku 1115 inimest, neist reservi jäetud on 91 majapidamist“(Sõnastus ja kirjaviis muutmata). Edasi oli dokumendis juttu täiendavatest abijõududest, mis koosnesid kohalikust parteiaktiivist, kohalikest miilitsaorganitest ja sisevägedest, lisaks juurde antud NSVL Sõjalaevastiku jõud.*
Sisask ei teadnud rohkem kui teised osalejad sellestmastaabses sõjaväeoperatsioonis. Jah nimekirju ta koostas küll aga mitte väljasaatmise tarbeks. Rudolf Aleksandrovitš selgitas: „Minu ametiülesandeks oli välja selgitada nõukogudevastane element, hankida „maalt“ operatiivinformatsiooni minule usaldatud territooriumil valitsevast meelsusest ja võitlus banditismiga. Kõik koostatud toimikud andis ta üle osakonda. Eelseisvast küüditamisest isegi ei aimanud“.
23.03.1949.a. kutsuti ta osakonda. Kogunemispunktiks määratud Kuressaares asuvas maakonna kultuurikeskuses kohtas ta kõiki oma osakonna ja ka kohalike miilitsatöötajaid. Sinna oli välja kutsutud isegi kohaliku garnisoni „osobistid“, ehk sõjaväe-vastuluurajad ning piirivalvurite politrukid. Telefoniühendus keskjaamaga katkestati ja kommutaatori juures seisis postil tunnimees. Helistada tohtisid ainult, parooli teadvad, kohalikud partei, nõukogude organite ja julgeolekuosakonna juhid. Kuni hommikuni kedagi välja ei lastud ning teatati, et saarel algab „massiline kollektiviseerimine“. toideti sealsamas saalis. 24.märtsi hommikul nägi Sisask tänavatel tundmatut sõjaväe autokolonni uhiuute „Studebakeritega“, operatiivpolgu sõdureid ja ohvitsere ning MGB Erivägede üksusi, mida kunagi varem Saaremaal nähtud ei oldud. Lisaks viibisid saarel selleks ajaks juba teised suured MGB jõud ja neile juurde antud Siseministeeriumi konvoiväed, kaks piirivalvesalka ning Leningradi piirivalveringkonna merepiirivalve üksused. Linn oli sellel päeval otsekui välja surnud, ühtegi elavat hinge ei olnud näha. Ainult koerad ulgusid. Ilm oli vastik, paksud pilved katsid taeva. Kuressaare sadama reidil seisis saarele suunatud kahuritega valvelaev.



Küüditamine


Rudolf Aleksandrovitš meenutab, et sõjaväge oli kohale aetud isegi rohkem kui saare fašistidest vabastamisel.
„Sõja ajal ei olnud mul aimugi mis on NKGB(See vana nimetus oli veel Merkulovi aegadest pärit). Teadsin, et on olemas eriosakond ja tõkestussalgad, muide eesti korpuse tagalas oli see alati olemas, et me jalga ei laseks. Ega meid ikka eriti ei usaldatud. Kuid nood poisid olid tavalised sõdurid ja allusid väejuhatusele. Kui sõda lõppes, paiknes meie väeosa Kloogal ja mind saadeti sealt
kolhoosiesimeeste kursustele. Seal aga astus ligi eriosakonna mees ja tegi ettepaneku tööle MGB-s. Seletas, et see on tegevteenistus, kantakse sõjaväevormi ning võideldakse bandiitide ning diversantidega, noh ja nii ma nõusse siis jäingi“.
Küsin Rudolfilt, et kas ta ka palju metsavendi kinni püüdis? Selle peale vastab ta, et mis metsavendadest me Saaremaal räägime kui seal metsagi pole! Ainult roostikud ja lagedad väljad.
„Noh oli üks juhtum: Oli sihuke tüüp Helpe Ilp nimeks, läks kuhugi mienam ja kodus enam ei ööbinud. Ükskord varastas ta täitevkomitee esimehe mootorratta ära. Siis aeti jalule meid, miilits ja isegi piirivalvesalgalt saadi abijõude. Siis piirati see koht ümber kus ta omasuguste heidikutega pesitses ja tookord ööbis. Piirivalvurid avasid tule telkide pihta kus inimesed magasid. Vaat see Helpe siis pandigi kirja kui „metsavend“. 1949.aastal ei küüditatud mitte bandiite ega nende abilisi ega isegi mitte sakslaste juures teeninuid, neidki Eestis ju enam ei olnudki. Kõik küüditatud olid sugulased või kunagi kodanlikus Eesti töötanud. Aga kus nad siis pidid töötama? Enamuses olid nad harimatud talupojad või jõukamad külamehed. Jama, polnud seal mingit klassivõitlust!“
Küsin siis uute „kaasmaalaste“ seas levinud teooria kohta, et eestlased olla ise üksteise peale keelt kandmas käinud. Selle peale arvab Rudolf Aleksandrovitš,et oli igasugust rahvast. „Kohalikud olid küll lojaalsed, aga see ei tähendanud veel, et nad meiega koostööd tegid. Samas oli ka sellised, kes ütlesid, et me oleme okupandid ja vägistame naisi …“
„Aga kas sellised juhtumid aset leidsid? Aga loomulikult: sõdurid tegid seda, kuna nende arust oli neile kui võitjaile kõik lubatud. Selliste asjadega me võitlesime.“
„Need kes tänapäeval massilisest koostööst räägivad, suurendavad tugevasti selle tähtsust. Ajaloolise Mälu Arhiivis(Eestis on selline asutus olemas) säilitatakse üht tabelit, millest nähtub, et mitte kuidagi ei suudetud maakonnas 32 liikmelisena ette nähtud hävituspataljoni isegi mitte 15 inimest värvata! Ja, maakonna julgeolekuülema Zagrebalovi poolt allkirjastatud salajases ettekandes, „Toimik „Priboi“ realiseerimise kokkuvõte“, on öeldud: „Maakonna MGB tegevagentuurist rakendus operatsioonis ainult 5 inimest. Tšekistide tööžargooni lahti seletades tähendab see seda, et kogu maakonnast õnnestus operatsioonis tegevusse rakendada ainult 5 informaatorit või salajast kastöölist. Ütleme otse, vähevõitu küll.


Küüditamine kestis kaks päeva


Jaaga-rahu (Jaagurahu) sadamas juhtis pealelaadimist maakonna julgeolekosakonna ülema asetäitja Jevsejev. Tšekistide kollektiiv töötas ladusalt ja ilma lõunapausita. Inimesed paigutati söelaev „Višera“ trümmidesse. Teiseks laevaks oli igivana ja niiskete trümmidega kaubapurjekas „Läänemaa“.
Saaremaa rajoon koosnes kahest, sillaga ühendatud, saarest: Saaremaast ja Muhumaast. Laevu oli vaja selleks, et tollal käis mandrile ainult väike kaater. Paldiski mereväebaasis aga laaditi inimesed ümber itta suunduvatesse kaubavagunitesse.
Tšekistid ja piirivalvurid võtsid järjest vastu inimestega kohale saabuvaid sõjaväe ZIS-e, tšekistide Studebackereid ja GAZ-A-sid. Osad toodi kohale isegi kolhoosi hobutranspordiga. Kahe päevaga laaditi 1028 inimest, kellest 307 olid lapsed, kokku moodustas see ühe kolmandiku tolleaegse Saaremaa elanikkonnast.
Sisask meenutab: „Mehed vaikisid, naised hoidsid väikesi lapsi kätel ja vaatasid hirmunult meie poole. Mingisugust paanikat ei olnud, ainult, et lapsed ei saanud mitte millestki aru ja nutsid. Laste nutust said hoogu piirivalvekoerad, kes seepeale samuti ulguma hakkasid. Ja nii see muudkui käis: kui ühed lõpetasid, siis teised algasid. Koerad vingusid, niutsusid, haukusid ja üleüldse käitusid nutvate laste juures ebaadekvaatselt. Piirivalvekordonites koos komandöride ja politrukkide lastega üles kasvanud koerad tundsid ilmselgelt väikelastele kaasa.
Koerad lihtsalt ignoreerisid käsklust „Valva!(kolonni) ja täiesti ilmselgelt ja kõik koos saboteerisid NSV Liidu Ministrite Nõukogu Määrust“.
Inimeste sorteerimise ajal jooksis Sisaski juurde noormees ja haaras mundrikuuest: „Sa oled koletis ja mõrtsukas!“ Ta nõudis, et ma vabastaks orjade kolonnist tema elukaaslase raseda neiu. Ta karjus, et ma hukutavat tema lapse! Kui ahelikus seisev piirivalvur nägi, et „kohalikul“ tšekistil on tekkinud probleemid, tõmbas tema omakorda kuuli rauda, mille peale Sisask sedasama tegi. Ja nii nad seal siis seisid ning teineteise peale siis karjusid, et lasku teine püssitoru alla! Tekkinud kära peale jooksid kohale teised ohvitserid ja püüdsid Rudolfit ning piirivalveohvitseri lahutada. Sündmuskohale rutanud Jevsejev „lahendas probleemi „mati“ abil, saates selle abil piirivalvuri sinna kuhu vaja ja, Sisaski pealekäimisel vabastas neiu. Suurearvulise tunnistajatehulga juuresolekul muuseas. Rudolf Aleksandrovitši sõnul vabastas ta salaja veel ühe naise Kuressaarest pärit tuttava puhvetipidaja.
Sellised asjad aga tähelepanuta ei jäänud , sest süsteem ei andestanud omadele nende inimlikkust ja ohvrite haletsemist. Sideme eest kohaliku neiuga vallandati maakonna MGB osakonna noorem operatiivvolinik, abhaasia eestlane Kristjan Koobalt. Ka Rudolf ei jäänud enam sinna kauaks pidama ning pani 1954.aastal parteipileti lauale, mille järel ta nädala pärast ka koondamise tõttu ka vallandati.


Epiloog


Sisask jätkab oma jutustust: „Meie tšekistid oleme ateistid. Meie ei usu Jumalat ja tema ei usu meisse, kuid siiski tahaksin ma ohvrite käest vabandust paluda. Sooviksin inimeste ees andestust paluda. Kohut ma ei karda- tulgu mis tuleb! Tahaksin minna saarele ja seal inimeste ees kummardada. Aga kõndida ma enam ei suuda“. Ja ta puhkeb jällegi nutma. „Andestage, kümme aastat pole enam tilkagi võtnud, nüüd on aga kõri kuidagi kuivaks jäänud“. Ühe lonksuga joob ta kandilise klaasi tühjaks. Ütlen talle, et hammustagu ometi midagi peale kah. Selle peale ta vaikib. „Kas peale esimest klaasi peale ei võta? Ei ole nii, peale esimest ei võeta peale kinos, meil on siin teistmoodi. Ja hakkab ootamatult laulma.
„Võtame klaasi Kodumaa eest
Võtame klaasi Stalini eest
Võtame klaasi ja uuesti kallame täis …“


Gotša Beltadze


*Tänapäeval,kui peetakse kohut ainult endiste MGB kaastööliste üle, unustavad nii prokurörid kui ka ajaloolased tihti teised väljasaatmiste aktivistid. Küüditamistest võtsid aktiivselt osa nii kohalik komsomoli-kui ka parteiaktiiv ja võtsid osa nii Nõukogude Armee kui ka Sõjalaevastik.
"Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik: põhimõtted, oma hinge – kõik võimalused tulevastele põlvedele, et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi." A. I. Solženitsõn
ellam
Uudistaja
Postitusi: 1
Liitunud: 14 Mär, 2013 12:27
Kontakt:

Re: Novaja Gazetast tõlkimiseks

Postitus Postitas ellam »

Kas keegi teab rääkida Tartumaa meeste põgenemisest söelaevaga Ameerikasse ? a.1905-1917a Täpselt ei tea.

Tänud ette.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist