Riskides ennast veel kord korrata, üritame kujutleda ennast sellesse hetke, kui Molotov esitas Selterile oma "Palun Teid, ärge sundige meid tarvitama jõudu Eesti suhtes". Üritame ära unustada selle, mida te teame hiljem tegelikult juhtunu kohta.
Kõige esimene küsimus, mis peaks sellise ähvarduse saajal tekkima, on: kas kutse Moskvasse oli ainult tähelepanu kõrvale juhtimine (jätame praegu kõrvale selle, et Selter ise tahtis Moskvasse minna ja tegi selleks ettevalmistusi juba augusti alguses) ja tegelikult juba tankid sõidavad üle piiri? Sellisel juhul: kas midagi on veel võimalik teha?
Või vastupidi: tegemist on lihtsalt ähvardustega ja tegelikult on Moskva valmis oma miinimumnõudmiste üle pikalt kauplema? Sellisel juhul: mis on need miinimumnõudmised?
Kas Moskval on oma ajaline piir, milleni võib kaubelda? Kuidas Moskva hindab rahvusvahelist olukorda, millised võimalikud sündmused toetavad nende nõudmisi, ja vastupidi, milliste puhul nad tõmbuvad tagasi?
Millised võivad olla Moskva varjatud eesmärgid? Kas eesmärgiks on tõesti ainult baaside saamine käimasoleva sõja ajaks või on kaugem eesmärk kogu riigi vallutus?
Või võtame Kremli juhtide mõttemaailma. Kas läbirääkimistel läheb midagi nö tõlkes kaotsi (kuigi mõlemad pooled rääkisid vene keeles)? Nagu näeme Soome puhul nii juhtuski, ühest ja samast asjast said pooled erinevalt aru.
Jne. Jne. Tohutult palju nüansse, mis edasises läbirääkimisteprotsessi võib kasuks tulla. On ju tohutu vahe, kas kokku lepitakse peaaegu terve Lääne-Eesti ja Tallinna ümbrust katva baasidevõrguga (nagu lõpuks välja tuli) või näiteks ühe väga täpselt määratletud baasiga Saaremaal.
Ja kõige tähtsam, kogu selle informatsiooni hankimiseks ja läbi töötamiseks on vaja aega. Ei tohi mingil juhul alluda Moskva seatud ajagraafikule. Või veelgi hullem, määrata ise ajagraafikut, s.t. kiirustada ise. Mida ebamäärasem, seda parem.
Ega ma ei ütle, et see oleks kerge olnud. Ülesannet oleks raskendanud veel asjaolu, et Selteril ei olnud mingeid volitusi ja ta ka ei oleks tohtinud mitte mingil juhul hakata otse arutama venelaste nõudmisi. Kõike seda oleks tulnud teha kaudselt.
Raske või mitte, Selter ei üritanudki. Ta tegutses otse vastupidi, infot Moskva tegelike kavatsuste ja plaanide kohta ei üritanudki hankida ning asus arutama Moskva nõudmiste üksikasjade üle. Lisaks, üritas ise tegutseda kiiresti.
Siin tuli jutuks, et Rei oli kogu selle aja Selteri kõrval.
Järgmisel hommikul (3. 11.) käis Eesti saadik A. Rei, kellega olime eelneval õhtul nõukogu koosolekul kokku leppinud, mind tervitamas. Kõnelesime meie reisist, peamiselt aga Eesti ja Nõukogude Liidu vahel mõni aeg varemini sõlmitud lepingust. Ta kahjatses, et leping oli tehtud nii kiiresti ja Eestile väga alandaval viisil. Leping oli juba jõudnud osutuda Eestile kahjulikuks. Vahest ehk oleks võinud saavutada parema lepingu, kui Eestile oleks antud aega seda põhjalikumalt kaaluda. Eesti lootis siiski Stalini sõnale, et Eesti sisemistesse asjadese ei segata ning et sovjetiseerimine milgi juhul ei tule küsimusse. Isegi kaubaleping, mille Eesti samaaegselt oli sõlminud, ei võtnud vedu. Nõukogude Liidu poolt kaupadele määratud hinnad olid liiga kõrged ja Eesti toodete eest makstavad hinnad liiga madalad. Ta ei olnud nende lepingutega sugugi rahul ja kartis tuleviku suhtes kõige halvemat.
Allikas: Väinö Tanner. Olin välisministriks Talvesõja ajal. Göteborg, 1951. Lk. 110.
Ilmjärv on soomekeelsele väljaandele viidates tõlkinud, et leping oli sõlmitud "häbiväärsel" kombel (Hääletu alistumine. 2010, Lk. 574). Mul ei ole soomekeelset varianti käepärast, nii et ei oska öelda, kas tema tõlgib valesti või oli kohendatud eestikeelset tõlget.
Aga tühi sellega, tegemist on Tanneri mälestustega, niikuinii mäletas ta valesti. Samas jäi seal silma üks välisminister Erkko telegramm.
"Molotovi kõnet peetakse siin taktikaliseks manöövriks, sihiga hirmutada. Samasugust kasutatud Eesti vastu menuga. Oleme rahulikud. Meie kõikumatu hoiak tuleb venelastele selgeks teha. Nad on osalt ehmunud kõne tekitatud muljeist. - Erkko"
Allikas: Väinö Tanner. Olin välisministriks Talvesõja ajal. Göteborg, 1951. Lk. 1105-106.
Aga jälle tühi sellega. Soomlased said tol ajal asjadest niikuinii valesti aru. Vaatame, mida arvab sellest asjast ajalookirjutus.
Sellisteks läbirääkimisteks polnud välisminister Selter ilmselt ette valmistatud.
Allikas: Eesti ajalugu VI. 2005. Lk. 154.
Ma kardan, et enam autoriteetsemat allikat ei leia. Peatüki autor on Jüri Ant, kes on sellest ajast ka raamatu kirjutanud. Vaatame, mida ta mõtles selle lausega.
Vastastikuse abistamise pakti sõlmimisele eelnenud läbirääkimisi Moskvas 1939. a. sügisel iseloomustas täiel määral totalitaarse suurriigi mentaliteet suhtlemises nõrgemate ja väiksemate partneritega. Kõneluste sisuks polnud mitte suurriigi poolsete motiveeritud ettepanekute esitamine nende vastuvõetavuse kaalumiseks vaid rohkem omapoolsete nõudmiste esitamine kategoorilises vormis nende viivitamatuks täitmiseks. Moskva kõnelustega püüti partneritele tekitada šokiseisundit, et seda siis maksimaalselt kasutada. Suures osas see ka õnnestus. Eesti, Läti, Leedu kõnelused Moskvas kulgesid forsseeritult lühikese ajavahemiku vältel. N. Liidu juhtkonnale omased läbirääkimise viisid avaldusid eredamalt Eesti puhul, mis oli otsekui proovikiviks kontrollimaks omaenda taktika resultatiivsust ja partneri vastupidavust.
Eesti võeti esimesena käsile. Professor Rein Taagepera on seda põhjendanud asjaoluga, et maailmasõja puhkedes ei olnud siin "läbiviidud isegi osalist mobilisatsiooni, nii et riik oli Baltimaadest kõige kaitsetum ja võib olla ka seepärast, et Eesti asus kõige kaugemal Saksamaast, millise suhtes polnud Stalinil veel ikka päris kindlat tunnet".
Allikas: Jüri Ant. Eesti 1939-1941: rahvast, valitsemisest, saatusest. 1999. Lk. 46.
Ikka nii nagu Tanner mäletas Reid olevat kurtnud ja nii nagu Erkko telegrammis hindas. Moskva taktika ajada Eesti juhtkond paanikasse õnnestus.
