H Ojalo - 1939: Kui me valinuks sõja...

[Jaanus2]

Arvan samuti, et 1939.a. oleks Eestit sõjaliselt võidetud, kuigi päris kindel see siiski pole (venelaste jobusus võib olla vahest imeline). ENSV oleks sündinud juba 1939.a., Stalinil oli see plaanis (aeg polnud täpselt kindel). Siiski oleks see edaspidist silmas pidades olnud parem variant.
Pärast sõda (1944) ikka liitlaste survel veidi suurem võimalus, et edasi oleks mindud Eesti RV-ga - vabatahtlikku ühinemise juttu oleks raskem rääkida, ERV oleks olnud näiline vastutulek liitlastele. Ja isegi kui ikka ENSV - rahva vaimne selgroog oleks säilinud, me võitlesime. Täna on läbi häda ainukesed vabadusvõitlejad saksa mundris võidelnud ja nemadki sobivad hädapäraselt vaid siseriiklikuks kasutamiseks. Eesti eest Oppelni kotis (mu isa ka seal)? Et need teemad siingi ikka ja jälle esile kerkivad, näitab ikkagi, et midagi on jäänud kripeldama ja lahendus ei olnud parim võimalikest.

[Ursus]

Riiklik seisukoht on Eestis siiski, et vabadusvõitlejaiks olid metsavennad, soomepoisid ja 1944 mobiliseeritud, st Saksa mundri kandjad ainult seni, kuni võitlus käis Eesti pinnal. Muud mitte.Nii et Oppelni kott ei tule nagunii kõne alla. Msg vabatahtlikud, ida- ja politseipataljonid jne ei tule kõne alla, korpus ei tule kõne alla. Aga riik pole seda just väga valju häälega ja küllalt sageli öelnud.

[Kapten Trumm]

Arvan samuti, et 1939.a. oleks Eestit sõjaliselt võidetud, kuigi päris kindel see siiski pole (venelaste jobusus võib olla vahest imeline). ENSV oleks sündinud juba 1939.a., Stalinil oli see plaanis (aeg polnud täpselt kindel).

Soome Rahvavabariik oli ka (vähemalt nähtavalt) plaanis - kui meenutada Kuusineni ja selle vaevaga kokku aetud "soome rahvaarmee" komejanti. Küsimus on selles, palju soomlaste küllalt otsustav vastuhakk muutis mitte väga eluliselt tähtsaid plaane.

Eesti jaoks vähemalt 1939 mingit Siberi eestlastest valitsust ja laskurkorpust kokku ei pandud. Ja ega EW ei kadunud kaardilt 1939 sügisel, vaid 1940 suvel ja sisemise (küll venelaste toetatud) plahvatuse tekitamisega. Soomes seda plahvatust tekitada ei õnnestunud, kuigi punaste loosungitega vehiti ka seal ja imperialistide karistamist nõuti kah. Eestis viis asi riigipöördeni, Soomes mitte. Strateegilises mõttes olid taas olukorrad sarnased, mõlemal oli sisuliselt nuga kõri peale pandud.

[Jaanus2]

Vahemärkusena niipalju, et 1939.a. koostööks sobivaid kommuniste veel ei otsitud. Küll on vahetult enne juunisündmusi 1940.a. võetud spravkad kõigi asjalikumate Liidus olnud eesti kommunistide kohta (üks eksemplar igaühe Kominterni toimikus, paljud juba surnud tegelikult selleks ajaks). 1939.a. oldi vist kindlad, et vastupanu ei tule, muidu oleks tulnud uue valitsuse osas kiiresti midagi kokku imroviseerida. Kommunistid hoiti veel asjast kaugel vähemalt.

[Ursus]

Ma ei mäleta, kas olen seda sellel foorumil maininud, mujal mõned korrad küll, aga 1990ndate alul väitis tollal ka surnud teoloogiaprofessor Evald Saag mitmel puhul, sh ka ajakirjanduses, et tema olevat juba enne 1939 kuulunud valitsusringkondade teadmisel loodud "haritlaste salaorganisatsiooni", mille eesmärk olnud näilise kollaboreerumise abil lootsida eesti rahvas ja kultuur läbi algava maailmasõja ka iseseisvuse kaotuse korral. Nimetas liikmeid, ja üllatus-üllatus: Vares, Kruus, Semper (kellelt tema olevat abi saanud, koostööd teinud veel pärast sõda), Andresen, Keerdo... Saag rääkis-kirjutas siiski liiga sageli liiga ivanoravalikku juttu, et seda väga tõsiselt võtta, aga üldiselt kattub see mitme tunnistusega nt Kruusi suhtumise kohta, nt major Tulnola mälestustega Keerdo käitumisest 1940, jne. Nii et mine tea, ehkki iseasi, kui palju seal seda "organisatsiooni" võis olla ja kui palju lihtsalt mõtteviisi ja meeleolusid. Aga liikmete seas olnud ka Ruus ja Lauristin, mis juba üsna ebausutav, eks ole.
Minu jutu point on, et arvan nagu corvuski, et NL oleks uuele "valitsusele" vajadusel liikmed leidnud nii Eestist väljas kui sees mõne tunniga. Nagu juunis 1940 juhtuski.
NLis oli tollal endiselt üle 100 000 eestlase; ka "Eesti Punaarmee" oleks vajadusel loodud, aga arvan, et seda poleks vaja olnud. Eesti rahvusvaheline positsioon jne olid siiski Soomest erinevad, sama vastupanuvõimaluste osas, sest taganeda polnud ju kusagile, mingit eelvälja sisuliselt polnud jne. Eesti poleks suutnud rindevõitlust pidada mitte kuu v kaks, nagu Laidoner alistumist toetades ütles, vaid mõne loetud päeva. Kõik vajalikud ettevalmistused anneksiooni vormistamiseks tehtuks juba okupatsiooni olukorras. Te võrdlete siin kogu aeg sellega, mis toimus Soomes ja mis Baltimaades 1940. Vrd ka Bessaraabiaga 1940.
Ei tahaks siiski nõus olla Kapten Trummi väitega, et Eestis toimus 1940 sisemine plahvatus. 16-18 a tagasi kirjutasin oma ülikooli lõpu- ja magistritööd juunisündmustest ja süvenesin toona asja olemusse. Uut teavet on hiljem küll peale tulnud, aga põhiline samaks jäänud. Oli laialdane rahulolematus valitsusega, ja 21.06. sündmused olid ses mõttes stiihilised, et NL saatkond ei planeerinud väljaastumisi pääle miitingut ja tegi selle toimudes kiiresti kõik, et väljaastumist summutada ja olematuks teha. Kuid see toimus siiski Nõuk sõjaväelaste õhutusel (õhutajad selgitati välja ja said küllap karistada, mõned osalejad igatahes said) ja osalusel, mässajaid oli vähe (mõnisada, miitingulisi 3000-6000) jne. Eestis oli pärast 21.06. küllalt palju kaasajooksikuid, kuid usuti ju veel riikluse säilimist, isegi Vares, Kruus ja Ko uskusid veel seda, president ise oli kutsunud üles koostööle, Tõnissongi tahtis 22.06. avaldada Postimehes oma tervitustelegrammi Varese valitsusele. Juunis 1940 toimuu mahub kenasti minu poolt kirjeldatud skeemi: vältida viimase võimaluseni otsest sõda, venitada nii kaua kui vähegi saab, lootes rahvusvahelise olukorra muutumisele. Siin on korduvalt väidetud, et kui Eesti hakanuks 1939 vastu, olnuks tema rahvusvaheline seisund pärast sõda teine, me jäänuks küll Nõuk mõjusfääri, aga vasallriigina, "rahvademokraatiana" jne. No vaat, tollased poliitikud uskusid ilmselt, et saavutavad selle tulemuse ILMA sõjata.

[Kapten Trumm]

Eesti poleks suutnud rindevõitlust pidada mitte kuu v kaks, nagu Laidoner alistumist toetades ütles, vaid mõne loetud päeva

Mõned päevad oleks Eesti vastupidanud siis, kui Eesti läbirääkijad oleks Moskvas Kremli kuu peale saatnud ja mobilisatsiooni poleks toimunud. Kuig ka see on kahtlane, sest Soome puhul jäi reaalselt läbirääkimiste lõpu ja sõjategevuse alguse vahele märkimisväärne aken - ei marssinud midagi need väed järgmisel hommikul üle piiri. Kes natuke sõja-asjandust teab, siis stavka tasemelt käsu jõudmiseks pataljoni tasemele läheb juba kenake aeg.

Ma arvan, et Laidoner pidas silmas kattevägedega sõdimist, mitte mobiliseeritud SA KV-ga sõdimist.

Mobiliseeritud KV-ga kulunuks kindlasti kuu enne kui tuleks mõtlema hakata rahu peale. Ei maksa Punaaarmeed üle hinnata. Nende sooritus Talvesõjas oli üldiselt kehvapoolne ja pole mintit alust arvata, et siin oleks asjad paremini olnud. Ja kui Eesti oleks peale WWII puhkemist teinud sept alguses varjatud osalise mobilisatsiooni ja võtnud selle Orzeli jama korralikult kontrolli alla, oleks reaalselt sõjalisi ettevalmistusi saanud teha minimaalselt kuu, maksimaalselt ehk kaks kuud - tekib võimalus venitamiseks, sest venelane ei saa ähvardada välkmarsiga läbi ettevalmistatama riigi. Me siiski unustame, et sõjalised vahendid on peamine poliitika argument, vähemalt tollal oli.

Põhiline teema on Eesti eliidi (ja laiemalt rahva-kuigi 1939 oli kindlasti vähem probleeme kui praegu, eriti noorte -peamiste sõdijate hulgas) mentaliteet (probleem ka praegu) - Eesti eliit pole mitte looja ja veel vähem võitleja, vaid muganduja, allaandja, äraelaja, kombineerija. Sama probleem paistab välja ka täna. Samas on kurb, et selle õigustamiseks on tekkinud lausa omaette koolkond argumentidega "Soome eelistest ja erilisest seisust, mida siin polnud".

[Ursus]

Ei, protokollis on kõik täiesti selge; Laidoner pidas silmas kogu sõja maksimaalselt võimalikku kestvust olukorras, kus mobilisatsioon oli veel täiesti võimalik. Sh n-ö järelvastupanu saartel jne. "Kuu või kaks, kuid lõpp on selge." Tegeliku sõja korral suutnuks Eesti ilmselt tõrjuda dessandid Tln ümbruses, hoida mõne päeva Narva jõe joont jne, kuid läbimurre kagus oleks asja nagunii ruttu ära otsustanud. Tanki- ja õhutõrjet ju sisuliselt polnud: tankitõrje puhul -- olid kahurid, kuid polnud nende vedamiseks motovahendeid ega hobuveoks eelikuid, rääkimata väljaõppinud meeskondadest. Aga kordan, et see on puhtabstraktne jutt. Vastupanule 1939 õieti ei mõeldudki, sest eesmärk oli teine -- lükata võimalik sõda endast nii kaugele kui saab. Olukorras, kus teine pool ei nõua sult territooriumit, mingeid majanduslikke ohvreid, riigikorra muutmist jne, vaid pakub vastastikuse abistamise lepingut, n-ö "katust" ja on valmis selle eest veel soodsa ja sõja tõttu vältimatult vajaliku kaubanduslepinguga peale maksma -- mis sõda!?

[Kapten Trumm]

Mõni päev on muidugi selge Eesti võimaluste alahindamine. Petserist Tallinna jõudmiseks sõjapidamise reegleid järgides (julgestus, järelevedu) kulub ka vastupanu mitteosutamise korral pea nädal. Sellelt baasilt väita, et nädalaga oleks asi kaputt on selge liialdus. Kuigi ülekaal oli kohati hirmuäratav, väljendus see peamiselt tehnikas, mida venelased ei suutnud (Talvesõja kogemuste põhjal) õigesti realiseerida. Samas inimesed olid Eestil selgelt paremad.

[toomas tyrk]

[Mõned päevad oleks Eesti vastupidanud siis, kui Eesti läbirääkijad oleks Moskvas Kremli kuu peale saatnud ja mobilisatsiooni poleks toimunud. Kuig ka see on kahtlane, sest Soome puhul jäi reaalselt läbirääkimiste lõpu ja sõjategevuse alguse vahele märkimisväärne aken - ei marssinud midagi need väed järgmisel hommikul üle piiri. Kes natuke sõja-asjandust teab, siis stavka tasemelt käsu jõudmiseks pataljoni tasemele läheb juba kenake aeg.

Hm, see on juba ammu teada, et linke me ei kliki. Nüüd siis tuleb välja, et eelnevaid postitusi me ka ei loe...

Hiljuti on eesti keeles avaldatud selline huvitav raamat nagu Pavel Petrov "Punalipuline Balti laevastik ja Eesti. 1939-1941." (Kirjastus "Tänapäev" 2008)

5. peatükk käsitleb 1939. a. septembri-oktoobri sündmusi.

Lk. 83, alapeatükk "PBL-i lahingutegevuse plaan".
26. septembril 1939 saatis K Vorošilov Leningradi sõjaväeringkonna sõjanõukogule direktiivi nr 043/op, kus ta nõuab "meie vägede koondamist EEsti ja Läti piirile 29. septembriks 1939. (jne)"

27. septembril anti omakorda uus käskkiri Baltimere laevastikule talle ettenähtud ülesannetega. Allveelaevadele olid antud tähtajad alates 29. septembri koidikust. PBL tervikuna pidi 29. septembri hommikuks olema täies lahinguvalmiduses. Enamus käskkirjas toodud korraldustest olid seotud võimalike dessantide korraldamisega.

Selter viibis Moskvas 24.-25. septembril. Lendas sealt 25. septembril Tallinnasse. Ning 28. septembril oli Moskvas tagasi ning kirjutas sama päeva õhtul Moskva diktaadile alla.

Eesti "Mainila lasud" olid toimunud juba 27. septembril - Narva lahes uputati "Metallist".

[Kapten Trumm]

Milline direktiiv anti Kannasel olevatele vägedele ja mis tuli reaalselt tähtaegadest välja? Selles valguses tasub ka vaadata nende stavka soovmõtlemiste reaalsust. Sealt majast peksti üsna reaalsusele mitte vastavat pahna välja ja mitte ainult 1939, vaid ka 1941 suvel.

Kannasel juhtus reaalselt see, et jalgsimarsist rihmaks tõmmatud väeosad ei saanud puhkust, korralikku ettevalmistust ja harjutamist (jah, iga rünnak harjutatakse tegelikult läbi) ja polnud nende võitlusvõime ka suurem asi.

[Jaanus2]

Eesti poliitikud ei lootnud säilitada iseseisvust ilma sõjata. Ainult et sõdima pidi meie eest NLiiduga keegi teine - Saksamaa. Sõda pidi tulema ja seda loodeti, et jamast pääseda. Juunitegelased küll unistasid mingist Mongoolia staatusest, aga unistajad nad olidki ja neid on veel raskem poliitikuteks pidada kui neid eelmisi.
Meite mehed oskasid asja lõppkokkuvõttes ikka "briljantselt" ära vormistada. 1940.a. ei püütud jätta isegi sümboolset muljet, et midagi võiks olla ebaseaduslik. Kui midagi ühinemise vormistamisel oli kehtivate seadustega vastuolus, tulenes see ainult venelaste endi liigsest kiirustamisest ja ümbernurgalaskmisest. Oleks neil seda akuraatsust ja kannatlikkust rohkem olnud, võiksime täna märkida, et kõik oli tõesti JOKK (kuigi mõningaid väikeseid valimisrikkumisi esines, aga ikka juhtub).

[Kapten Trumm]

Kas ei tule tuttav olukord tänapäevast ette - meenutame siinseidki sõnavõtte, kus sõda Eesti pärast peetakse Eesti ruumis, kuid mitte meie vägede ja meie relvadega. Nagunii ei suuda jne jne.

KEEGI tuleb ja teeb meie eest, meie vaatame, kuidas ise hakkama saame, hiilime vaikselt kõrvale, pärast ronime võitjaga koos tribüünile paraadi vastu võtma.

[Henn]

Väikeseks meeldetuletuseks välisminister Erkko kiri Paasikivile 3I. oktoobrist, milles ta andis nõu järjekordsel läbirääkimiste voorul käitumiseks ning õpetas, kuidas suhtuda Venemaa ähvardustesse ja ultimaatumitesse. Erkko kirjutas:

"Nüüd kui sõidad Moskvasse, soovin Sulle jõudu ja edu. Unusta, et Venemaa on suuriik. Ka meie kaitsevõimalused pole sugugi halvad. Meie poolt on õigus ja Venemaad seovad terve maailma silmis meiega sõlmitud lepingud.

Säilita külmaverelisus, ükskõik kuidas ka püütakse hirmutada. Venemaal on praegugi võimalik teha meiega kasulik leping.

Ja lõpuks, Hango ja Hango ümbrus, ühel või teisel moel, tähendab vaba Soome lõppu, seega kõik mõtted järeleandmistest tuleb seal lõplikult kõrvale heita ja need ei saaks ka mingisuguse vastutuleku osaliseks siin".

Jorma Kallenautio, Suomi katsoi eteensä, I985, lk I87

Selle taustal on õpetlik võrrelda millise sisemise "jõu, kindluse ja külmaverelisusega" pidas Eesti juhtkond "läbirääkimisi".

[Jaanus2]

Kas ei tule tuttav olukord tänapäevast ette - meenutame siinseidki sõnavõtte, kus sõda Eesti pärast peetakse Eesti ruumis, kuid mitte meie vägede ja meie relvadega. Nagunii ei suuda jne jne.

KEEGI tuleb ja teeb meie eest, meie vaatame, kuidas ise hakkama saame, hiilime vaikselt kõrvale, pärast ronime võitjaga koos tribüünile paraadi vastu võtma.

See ongi tollase käitumise kõige halvem tulem, mõjutab meie otsustajaid nüüd aegade lõpuni. Eneseusu puudus, lisaks ei saa meil kunagi olema sõjasangareid, kes ka väljaspool Eestit seda oleks. Ka Läänes on ikka väga raske selgeks teha, et relva-SS-i mehed olid Eesti eest väljas. Isegi meie oma poliitikud ei julge võtta nende suhtes mingit kindlat seisukohta ega anda neile kindlat staatust. Ootavad, kuni viimane lahkub ja siis hingavad sügavalt välja. Halb karma.

[Kapten Trumm]

[Väga mõttetu ja asjakohatu märkus antud diskussiooni kontekstis. Argumentatsiooni puudulikust üritatakse taaskord väga demagoogilise remargiga kompenseerida?

Miks asjakohatu? Panin selle meelega, et tõestada eesti vanasõna "kui õhku visatud kepp koera tabab, siis koer ikka kiunatab".

Eriti sündsusetu on seda kasutada meeste kontekstis, kes oma varasema tegevusega olid juba mitmeid kordi tõestanud, et sisust neil vajadusel puudu ei jää.

Ega varasem ei muuda kedagi eksimatuks, antud juhul eksiti lihtsalt ühe läbirääkimiste põhitõe vastu, et läbi saab rääkida, kui on millele tuginedes läbi rääkida. Et Venemaa 1939 avastas, et tal on territoriaalsed huvid Baltikumis, on muidugi "karastunud tegude meestele" nii suur üllatus, et sellest ei saadudki üle? Samuti peaksid karastunud tegijad seda teadma, et puna-Venega ei saa läbi rääkida "rahvusvaheliste väärtuste" ja "inimõiguste" kontekstis ja seda peaks Eestis ikka asjaosalised teadma.

Erinevalt kirjutauslauatagusest "strateegidest". Või oled sa juhuslikult oma ideede pärast väisanud mõnda vangilaagrit; pidanud läbirääkimisi just mitte kõige intelligentsemate, sõjast ja võimus loomastunud, oponentidega, kellel nagaani päästikule vajutamine oli sama elementaarne kui igas lauses pidevalt korduvad "matid"? Oled sa istunud saalis ning hääletanud vastavalt oma südametunnistusele ja sulle antud mandaadile, samas teades, et väljas piiravad hoonet samade meeste "seltsimehed", kes just Kroonlinnas olid läbi viinud oma "selektsiooni" mausritega? Ei ole sina ega ka keegi teine nendele meestele kohtumõistjad. Nende otsuste üle võib diskuteerida, kuid mitte ilkuda või parastada. Kusjuures ei väsi kordamast, et teete te seda jätkuvalt eesti keeles ja Eesti vabariigis.

Stiil "kas sina oleks tollal" on ju tegelikult demagoogia, milles sa mind süüdistad. Mina oleks käsu andnud 2. septembril pannud vähemalt 1/3 SA kaitseväest püssi alla ja venelased oleks ise tooni tasasemaks võtnud.
Ja septembri lõpuks oleks omad "mannerheimi" liinid ammu valmis olnud. Mitte kaagutama tsenseeritud meedias, kuidas meil on trullallaa ja sõda ei tule. Ja peale sellist zesti oleks juunisündmused märksa vähem usutavad. Minu suguluskonnast läks päris mitu inimest, olles relvad ilusti loovutanud, tsiviliseeritult tapale. Ma arvan, et nad oleks suurima rõõmuga selle saatuse asemel oma jäänused lasknud mõnda kodumaa välikalmistu mulda panna kamraadide aupaukude saatel selmet mädaneda mingis Kasahstani vangilaagris omaenese surmaotsuse ootuses.

Miks ei või arvamust avaldada? Minu isiklik arvamus on, et 1939 eksiti päris mitme elu tarkuse vastu ja see maksis karmilt kätte.