www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 22 Okt, 2019 9:52

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 10 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Tänumedal Harald Nugiseksile
PostitusPostitatud: 05 Okt, 2008 21:16 
Eemal
Liige

Liitunud: 23 Jaan, 2005 17:26
Postitusi: 5085
Lugemist kangelastest!

Ants Pindis.


Minu ettekande teemaks on märgitud küll "Muinsuskaitse ja sellega seonduv Võrus", aga ma räägin asjast endast, s.o. võimumängudest totalitarismi lagunemise algusperioodil 80-te aastate teisel poolel. Tunnetades intuitiivselt kommunistliku režiimi jõudmist varingueelsesse staadiumi, sundis alateadlik ohutunne otsima võimalusi uute toimivate struktuuride moodustamiseks, mis vana süsteemi lagunemisel hoiaksid ära kaose tekkimise. Niisiis oli vaja leida kehtiva korra tingimustes legaalne viis organiseerumiseks. Muinsuskaitseliikumine saigi selleks väljundiks.

Muinsuskaitseklubi asutamise otseseks ajendiks Võrus oli Sirbis ja Vasaras 6. märtsil ilmunud Trivimi Velliste ülevaade muinsukaitseklubide kokkutulekust Kinomajas. Arutasime artiklit Mati Viluga, kellega me töötasime tollal Võru Leivakombinaadi katlamajas, ja leides, et liikumise ideoloogia on meile vastuvõetav, otsustasime Võrus asja käima lükata.

Mina võtsin kohe ühendust rajooni kultuurimälestiste kaitse metoodiku Vaike Kupu ja tuntud Võru bibliofiili Heino Sikaga ning rääkisin neile kavatsusest asutada muinsuskaitseklubi. V. Kupp leppis kokku Võru Koduloomuuseumi juhtkonnaga ja ajakirjanik Virve Otsaga, kes avaldas ajalehes Töörahva Elu üldsust ettevalmistava kirjutise. H. Sikk tutvustas plaaniga kohalikke kultuuritegelasi. Ma ise sõitsin Tallinnasse ja kohtusin tuttavatega muinsuskaitseklubist "Rävala". Heiki Valk nõustus tulema asutamiskoosolekule. Juriidiliste formaalsuste täitmiseks kirjutasin nõudmistele vastava lihtsa põhikirja, mille M. Viluga kooskõlastasin. Järgnevalt koondasime oma tutvusringkonnast rahvuslikult, aga ka üldisemalt opositsiooniliselt meelestatud inimesi. Minu tuttavaid tuli igat sorti - ka alternatiivkultuuri esindavaid rokkareid ja punkar Ain Saar.

Asutamiskoosolek toimus reedel 27. märtsil. Registreerus 35 osalejat. Hiljem jagas V. Ots rajoonilehes oma muljeid: "Peale tuntud–teatud kodu–uurimismeelsete inimeste oli hulgas mitu toolirida päris noori mehi, kes tundusid tahtvat korda saata midagi loovat ja ehtsat, eneseteostavat." Pärast Vaike Kupu sissejuhatavat esinemist tutvustas Heiki Valk klubi "Rävala" tegevust ja andis ülevaate seltsi organiseeriva toimkonna tegevusest. Järgnevalt said sõna kõik soovijad. Kui Erik Kamberg oli rääkinud vajadusest Vabadussõjas langenute kalmistu korda teha, muutus koosolek tormiliseks. Tõenäoliselt muuseumi tollase direktori Aleksander Krulli poolt olukorda kontrollima jäetud Vaino Kenk taunis otsustavalt säherdust natsionalismi. Pärast V. Kenki vastulauset muutus õhkkond üliemotsionaalseks ja lõppes see meile väga soodsa juhatuse valimisega. Juhatusse kuulusid peale minu ja Mati Vilu veel Aare Jäger, Madis Liivet, Vaike Kupp ja Rait Laatsit. Sinna valiti veel E. Kamberg, kes aga kohe teatas, et jääb ajapuuduse tõttu vaid moraalseks toeks. Rohkem vormiliselt kuulusid juhatusse ka Valter Leies ja Andres Pent. V. Kupp ja R. Laatsit tegelesid muinsuskaitsega sisuliselt, esimestena nimetatud moodustasid nn. poliitilise juhtkonna. Vaike Kupp ja Andres Pent tõmbusid hiljem KGB surve liiga tugevaks muutudes klubi aktiivsest tegevusest tagasi. Samuti tuumikusse kuulunud A. Hõrn lahkus Võru muinsuskaitseklubist novembrikuus seoses Setu Seltsi asutamisega.

Järgmisel nädalal helistas V. Kupp ja ütles, et A. Krull ja kultuuriosakonna juhataja Ilmar Kudu on asutamiskoosolekul toimunu tõttu suures ärevuses ning muuseumi direktor soovib minuga kohtuda. Otsustasime minna kogu juhatusega. A. Krulli vastuvõtul püüdsime jätta muljet, et kui muuseum meid oma tiiva alla ei taha, siis me võime leida mõne teise asutuse, mille egiidi all tegutseda. Tolleaegne seadusandlus nägi ette, et huvialaklubid said tegutseda ainult mingi baasasutuse juures. Vestluse käigus oli näha, et Krull ühelt poolt kardab - tegu on kahtlaste tegelastega -, aga teisest küljest tahab, et klubi tegutseks muuseumi juures - imelik, kui ajaloohuvilised mujal koonduksid. Lõpuks suutsime direktorit veenda oma eesmärkide kultuurilises suunitluses ja ta lubas klubil kasutada muuseumi ruume. Järgnevalt ajasin korda formaalsused kultuuriosakonnas, kus toimus huvialaklubide ametlik registreerimine.

Kohe pärast klubi asutamise ülevaate ilmumist 2. aprilli Töörahva Elus võttis Riikliku Julgeoleku Komitee kohaliku osakonna ülem alampolkovnik Ervin Oras ühendus Vaike Kupu ja Virve Otsaga ja tundis huvi, "miks valiti juhatuse esimeheks Ants Pindis". Siitpeale jäi muinsuskaitseklubi KGB vaatevälja, mistõttu ettevaatlikumad inimesed hakkasid tasapisi klubi tööst eemale hoidma. Tõenäoliselt võib KGB mõjuga seostada tollal levinud kuuldusi, et "klubiga kontaktivõtt paneb kahtluse alla välismaasõidu võimalused", "klubi tuumiku moodustavad kahtlase moraaliga isikud", "esimees A. Pindis on julgeoleku agent".

Aprillist algas klubi tegevuse esimene etapp - aktiivse muinsuskaitsetöö periood. Me koostasime tegevuskava, korraldasime ekskursiooni vanalinna, kohtusime rajooniarhititekt Märt Ploomipuuga vanalinna probleemide üle arutlemiseks. Suurema grupiga osalesime muinsuskaitseklubide Keila kokkutulekul. Samal ajal toimus ka ühiskondlik tegevus: Aare Hõrna eestvedamisel kogusime allkirju fosforiidikaevandamise laiendamise vastu. Suvel tegevus mõnevõrra soikus, aga siiski lõime kaasa talgutel Rõuges ja korrastasime kääpaid Kääpal. Korraldasime ka klubi jaaniõhtu Kirumpääl. I Keskkooli inglise keele õpetaja Kersti Pai pani kirja klubi kroonikat, V. Ots propageeris muinsuskaitseliikumist Töörahva Elu veergudel. Soojade ilmadega toimusid klubi koosolekud vabas õhus muuseumi juures pargis, kus arutasime ka üldpoliitilisi küsimusi. Neil osales pidevalt Valdur Raudvassar Urvaste-Karula muinsuskaitseklubist. Sügisel hakkasid klubi koosolekutel käima ka Kalle Eller ja Kaido Kama. Aeg-ajalt käisin Tallinnas muinsuskaitseklubide nõukogu istungitel. Nimetatud institutsioon oli kuni Eesti Muinsuskaitse Seltsi loomiseni klubide tööd kooskõlastav organ.

Ühel käigul Tallinna kohtusin ma oma vana tuttava dissidendi Heiki Ahoneniga, kes oli kevadel vabanenud poliitvangide kinnipidamiskohast. Tõenäoliselt see kokkusaamine fikseeriti KGB poolt, sest ootamatult nõudis A. Krull klubi liikmete nimekirja. Oli 1987. aasta august. Otsustasin sokutada direktorile klubi asutamiskoosoleku nimekirja. Selles nimekirjas oli palju klubi tegevusega mitteseotud kultuurihuvilisi inimesi, kes küll toetasid muinsuskaitseliikumist, kuid aktiivselt ei osalenud. Leidsin, et julgeolek peab oma leiva ausalt välja teenima. Septembris nägi A. Saar julgeolekus profülaktikal viibides sedasama nimekirja, millest umbes kolmandik nimesid oli punasega ära märgitud. KGB oli usinasti tööd teinud.

A. Jäger nägi klubi venekeelset nimekirja, mis ilmselt oli pärit samast allikast, muinsuskaitseklubide Tarvastu ärajäänud kokkutuleku ajal Viljandi maanteel patrullinud ühiskondlike liiklusinspektorite autos. Klubi koosolekul arutati Tarvastusse sõitmist küllaltki tormiliselt, lõpuks otsustati klubide nõukogu eeskujul ametlikult siiski mitte osaleda. Tarvastusse sõideti Võru klubist eraviisiliselt kahe seltskonnaga.

Suve lõpul tõmbas Tiit Madisson Hirvepargi miitingu organiseerimisega võimude tähelepanu muinsuskaitseliikumisele. 22. septembri Edasis ilmus jutuajamine EKP KK sekretäri Rein Ristlaanega, kes selged ideoloogilised suunised andis: "Kahjuks on aga just selle liikumise varju end sobitanud mitmed meie ideoloogilised vaenlased. /---/ Meie kultuurile väga tähtsa muinsuskaitseliikumise käekäik peaks senisest tunduvalt rohkem pälvima parteiorganisatsioonide ja kohalike nõukogude tähelepanu ja leidma neilt tegusat toetust." Seda "toetust" saime oma nahal kohe ka tunda.

Muinsuskaitseliikumises osalejatest parema ülevaate saamiseks nõudsid võimud läbi EMS organiseerimiskomitee klubide ümberregistreerimist kohalikus täitevkomitees 1. oktoobriks spetsiaalselt selleks koostatud alusdokumendi kohaselt. Muinsuskaitse Seltsi Asutavale Kogule võisid pääseda ainult uue korra kohaselt registreeritud allüksuste esindajad. Pöördusime koos M. Vilu ja A. Jägeriga kultuuriosakonda, kuid juhatajat asendanud naisametnik keeldus klubi ümber vormistamast, väites, et tema ei teadvat sellest midagi, niisamuti vajalikest paberitest. Järgmisel päeval hankisime vajalikud blanketid ise Tallinnast, kuid ka see ei aidanud. Ümberregistreerimise keeldumist põhjendas ta EKP Võru rajoonikomitee ideoloogiasekretäri Vilve Saliste korraldusega. Helistasime sealtsamast parteikomiteesse ja saime teada, et V. Saliste tahab meiega rääkida. 30. septembril toimuski parteikomitees kolmveerandtunnine diplomaatiline vestlus kultuuri teemadel. Jutuajamise lõpul küsis V. Saliste siiski otse, miks valiti Tiit Madisson Pärnu muinsuskaitseklubi etteotsa. Ei osanud kuidagi tema uudishimu rahuldada. Meie silme all helistas V. Saliste kultuuriosakonda ja lubas klubi registreerida.

Tol ajal kartsime, et kompartei kasutab oma struktuuri ja moodustab hulgaliselt pseudomuinsuskaitseklubisid, milliste esindajad seltsi asutamisel hakkavad domineerima. Nii oleks selts kujunenud ametiühingute taoliseks amorfseks kompartei käepikenduseks – veel üheks stagnatsiooni kantsiks. Pärast juriidiliste probleemide lahendamist ohkasime kergendatult - vähemalt Võrust lähevad asutavale kogule rahvuslased.

Septembris algas taas aktiivne tegevus kultuurisuunal. Selleks ajaks oli klubi liikmete arv suurenenud 43-ni, neist 19 asutajat. Üritustel osales tavaliselt 20-25 inimest. Mitmetel nädalavahetustel korraldasime talgud Vastseliina saksa kalmistul. V. Raudvassar kirjutas Töörahva Elule vastavasisulise kultuuriloolise artikli, mida hiljem 19. oktoobri parteiaktiivi nõupidamisel kasutati asitõendina muinsuskaitseklubi kahtlasest tegevusest. Samuti jätkasime teadmiste täiendamisega. Võru I Keskkooli ajalooõpetaja Rait Laatsit andis ülevaate vennastekoguduste liikumisest Eestimaal, endine Eesti Rahva Muuseumi töötaja Mare Piho rääkis setude eluolust. Ajutiselt Rõuges elav Tallinna Linnamuuseumi teadur Andres Aua puudutas oma ettekandes Vene impeeriumi tähtpäevade tähistamist Eestimaa kubermangus aastatel 1910-1912.

Oktoobris keskendus tähelepanu seltsi põhikirja projektile. Nägime täienduste ja parandustega tõsist vaeva, sest tahtsime rajada enesele demokraatlikku organisatsiooni. Võru klubi tubli töö leidis hiljem klubide nõukogus vastavat toimkonda juhtinud Küllo Arjakase poolt ka äramärkimist. Pingeline arutelu seltsi põhidokumendi ümber toimus oktoobrikuus, s.o. ajal, kui Ain Saare juhtimisel alustati korrastustööd kalmistul.

Ain Saar oli küll muinsuskaitseklubi liige, kuid klubi koosolekutel ei viibinud, sest kontrakultuuri esindaja jaoks olid need traditsioonilisele kultuurile keskendumise tõttu liiga igavad. Igal juhul oli ta punkari paraadvormis väljapaistev kuju ja tõmbas endale ka julgeolekuorganite tähelepanu. Septembri esimesel poolel kutsuti A. Saar KGB-sse vestlusele, mille käigus operatiivvolinik Vladimir Lebedev püüdis talt saada teavet Võru muinsuskaitseklubi liikmete kohta. Muuhulgas ka seda, kes on "Võru Madisson".

Aare Hõrna kaudu saime Hirvepargi miitingu ülevaate teksti, mida hoolega paljundasime ja levitasime. Andsin seda ka A. Saarele lugeda. Konkreetse tõuke Vabadussõjas langenute haudu korrastada sai A. Saar Noorte Hääles ilmunud Mark Levini propagandaartiklist "Sulid". Oktoobri algul teatas ta mulle oma kavatsusest. Leppisime kokku, et A. Saar moodustab muinsuskaitseklubi koosseisus töögrupi, mida ta 14. oktoobril hakkas nimetama eriüksus "Keissiks" ja kuhu kuulus 12 noort. Ühel päeval tundis ta huvi, kas ma ei võiks kalmistul töötavatele poistele rääkida Vabadussõjast. Nõustusin, kuid lisasin, et Valdur Raudvassar tunneb ainet paremini ja lubasin temalt nõusoleku saavutada.

14. oktoobril helistas mulle Võru KGB ülem Ervin Oras ja soovis vestelda. Kohtumine toimus minu pool. E. Oras püüdis mind värvata, pakkudes mõlemapoolselt kasulikku koostööd: KGB annab klubile videomagnetofoni ja -kaamera, millega me saame salvestada oma muinsuskaitsealast tegevust; julgeolekuorganid omalt poolt tegelevad klubi reklaamimisega - levitavad neid filme oma kanalite kaudu, ka välismaal. Hoolimata ahvatlevast pakkumisest, sest videotehnika oli tollal Eestis kallis ja haruldane, ei saanud koostööst julgeolekuga juttugi olla. Oli selge, et KGB kavatseb saadud videomaterjali kasutada infiltreerumiseks pagulasühiskonda. Igatahes väitis E. Oras 21. oktoobril, et teades A. Saare tegevusest kalmistul võttis ta minuga pinna sondeerimiseks kontakti.

15. oktoobril viibisin Tallinnas muinsuskaitseklubide nõukogus. Samal ajal alustas A. Saar miitingukutsete levitamist. 16. oktoobril sain ma vennalt teada, et Ain Saar levitab kutseid, seejuures minu nime miitinguga seostades. Kogu kampaania tundus mulle kummaline, sest minu teada sel ajal Vabadussõjas tähtsündmusi ei olnud. Uurisin ENE-st järele, et 21. oktoobril 1941. aastal jätsid venelased maha Hiiumaa. Siiski ei võtnud ma sel päeval kuuldut eriti tõsiselt - arvasin et, A. Saar räägib kavatsetavast üritusest vähestele tuttavatele ja info ei levi kuigi laialt. Öösel olin tööl. Järgmisel päeval, 17. oktoobril võtsin A. Saarega ühendust ja rääkisin temaga miitingust. A. Saar väitis, et 21. oktoober on Eesti bolševikest vabastamise aastapäev - ta ise olevat kalendrist järele vaadanud. Selgus, et tegemist oli Saksa okupatsiooniaegse kalendriga, millest A. Saar selle aastapäeva leidis. Olukord oli EMS asutamise eel muutunud väga tõsiseks, sest kuupäeva tõttu võidi seostada miitingut fašismiga. KGB püüdis järjepidevalt kujutada rahvuslikke liikumisi profašistlikena ja sama võis karta ka nüüd, mis aga oleks loodavale muinsuskaitseseltsile tekitanud suuri välispoliitilisi ebameeldivusi. Seetõttu keelasin A. Saarel küllaltki teraval toonil muinsuskaitseklubi asjasse segada. Paraku jäin ma hiljaks, sest enne mind oli kalmistule jõudnud julgeolekuülem E. Oras, kellele A. Saar rääkis üksikasjalikult kavandatavast miitingust.

Päev hiljem käisin igaks juhuks veel Mati Vilu juures ja informeerisin teda ootamatust pöördest. Leppisime kokku korraldada juhatuse koosolek järgmisel päeval Aare Jägeri juures. 19. oktoobril õhtul saime juhatusega teada samal päeval toimunud EKP Võru Rajoonikomitee parteiaktiivi salajasest nõupidamisest, kus otseselt süüdistati muinsuskaitseklubi miitingu korraldamises. Samal nõupidamisel väitis parteisekretär Aare Männiste, et miitingul esinevad kõnedega Ants Pindis ja Valdur Raudvassar. Tõenäoliselt sai E. Oras sellise info kalmistul 17. oktoobril A. Saarelt. Juhatus otsustas, et järgmisel päeval võtame asjaolude selgitamiseks parteikomiteega ühendust. Järsult pingestunud olukorra tõttu otsisin taas A. Saare üles ja mõnede juhatuseliikmete ärevuse vaigistamiseks soovitasin tal Võru muinsuskaitseklubist eralduda.

20. oktoobri päeval helistasin parteikomiteesse ja kohtusin ideoloogiasekretäri V. Saliste ja erikorras Võrru komandeeritud EKP Keskkomitee kultuurisektori juhataja Heiki Grossiga. Kinnitasin mõlemale kompartei funktsionärile, et Võru muinsuskaitseklubi ei ole kavandatava miitinguga seotud ja kellelgi klubi liikmetest ei ole õigust klubi nimetatud aktsiooniga seostada. Jutuajamise tulemusena lubasid V. Saliste ja H. Gross klubi enam selle üritusega mitte siduda. Nende hilisem käitumine seda siiski ei kinnitanud. Järgmisel päeval saadeti Võru linnast välja hulk muinsuskaitseklubi liikmed, nende hulgas kaks alaealist kooliõpilast koos Tšernobõli tuumaavarii piirkonda paisatavate reservväelastega Tallinna sõjakomissariaati. Samal õhtul kasutati kalmistule suunatava rahvamaleva instrueerimisel Võru muinsuskaitseklubi liikmete nimekirja. Alates 21. oktoobrist märkasin iseloomulike krõpsatuste tõttu ka oma telefoni pealtkuulamist, mis kuulmise järgi otsustades kestis ligi poolteist aastat.

21. oktoobril inspekteerisime varasema kava kohaselt koos V. Kupu, A. Hõrna ja ENSV Kultuuriministeeriumi Muuseumide ja Kultuurimälestiste Inspektsiooni juhtivinspektor Juta Kornoviga Setumaa arheoloogiamälestisi. Tagasi Võrru jõudes kohtusin miilitsajaoskonna juures välivormis ja närvilist E. Orast, kes surnuaiale kiirustas. Vahetasin temaga mõned laused. Kohe pärast kojujõudmist, umbes 16-17 paiku helises telefon. Tõstnud toru, kuulsin mehehäält vene keeles Ants Pindist küsimas. Vaistlikult vastasin, et teda pole kodus ja esinesin oma vennana. Helistaja tutvustas end Võru rajooni sõjakomissarina ja nõudis, et ma edastaksin Ants Pindisele korralduse pärast 30-rublase trahvi maksmist kohe sõjakomissariaati tulla. Loomulikult ma seda ei teinud. Võib arvata, et mind otsiti sõjakomissariaadi poolt taga hommikust saadik.

Kell 18 algas klubi korraline koosolek, kus viibisid ka muuseumi direktor A. Krull ja kultuuriosakonna juhataja I. Kudu. Küsisin spetsiaalselt I. Kudult, kes viibis 20. oktoobril rajooni täitevkomitee istungil, kuhu olid "kutsutud" ka miitingu korraldajad A. Saar ja Argo Männimets, kas noormehed puudutasid muinsuskaitseklubi seoses kalmistumiitinguga. I. Kudu vastas, et ei, A. Saar hoopis kritiseeris muinsuskaitseklubi passiivsuse pärast ja teatas kavatsusest oma klubi asutada. Täpselt nii, nagu meil varem oligi kokku lepitud. Koosolekul võeti päevakavakohaselt vastu parandused ja täiendused EMS põhikirjale. Seepeale arutati keerulist olukorda ja võeti vastu M. Vilu poolt koostatud märgukiri EKP Võru Rajoonikomitee agitatsiooni- ja propagandaosakonna juhatajale ja rajooniajalehele. Seepeale sõitis klubi delegatsioon eesotsas M. Viluga Karilatsi muinsuskaitseklubi asutamisele. Mina läksin kultuurimajja pressikonverentsile, kus tutvustasin saalisolijaid klubi märgukirjaga. Pressikonverentsi juhtinud V. Saliste lubas märgukirja avaldamist EKP Võru Rajoonikomitee häälekandjas Töörahva Elu toetada. Hiljem siiski selgus, et avalikkuse ees antud lubadused ei ole mõeldudki täitmiseks. 23. oktoobril vastas Töörahva Elu peatoimetaja Heini Kasesalu minu järelpärimisele märgukirja avaldamise kohta, et tema võimuses ei ole kritiseerida juhtkonda. 24. oktoobri rajoonilehes ilmus siiski lühike teade, et "mõnel juhul" seostati klubi alusetult kalmistumiitinguga.

Karilatsi muinsuskaitseklubi asutamisele sõitsid ka arheoloogid Mati Mandel, Ants Kraut ja Heiki Valk, kes koos tuntud kodu-uurija Oskar Raudmetsaga viibisid samal päeval inspektsioonisõidul Otepää ümbruses. Tallinna tagasi jõudnult kutsuti minu endised töökaaslased ENSV Kultuuriministeeriumi Muuseumide ja Kultuurimälestiste Teaduslik-Metoodilise Nõukogu esimees Ants Kraut ja sama asutuse sektorijuhataja Heiki Valk minister Johannes Loti juurde "vaibale" ning neil tuli kirjalikult aru anda oma tegevusest 21.oktoobril. Ülalnimetatud asutus, kus töötas muuseas ka Mart Laar, oli kujunenud EMS organiseerimistöö keskuseks. Ajaloomuuseumi osakonnajuhataja Mati Mandeli kutsus 28. oktoobril enda juurde direktor Peet Sillaots ja süüdistas EKP KK töötajale H. Grossile viidates 21. oktoobri rahutuste organiseerimises. Seetõttu kirjutas M. Mandel kaks vastuseta jäänud kirja EKP KK propagandaosakonna juhatajale Silvi-Aire Villole. Vägagi läbinähtav on paranoiline skeem: Tallinna emissarid sõidavad konspiratsiooni huvides naaberrajooni, sinnasamasse sõidavad ka sidemehed Võrust ette kandma edukalt läbiviidud operatsioonist. Võru sündmuste varjujäävatele "lavastajatele" viitas otse Feliks Kaasiku allkirjaga ametlik ETA teadaanne. Eriti intrigeeriv võis KGB strateegidele tunduda see, et miiting korraldati samaaegselt muinsuskaitseklubi korralise koosolekuga, millega arvatavad "niiditõmbajad" enestele osavalt alibi lavastasid.

21. oktoober kujunes ajaloosündmuseks eelkõige tänu võimude rumalusele, kes kartusest "uue Hirvepargi" ees käivitasid vastumeetmete programmi, mis vastupidiselt ootustele osutus miitingu üliedukaks reklaamikampaaniaks. Meeleavalduse korraldajaks peeti seejuures sel ajal plahvatuslikult kasvavat ja üle-eestilist toimivat struktuuri omavat muinsuskaitseliikumist. 19.-21. oktoobrini saalis suur hulk agitaatoreid ja propagandiste mööda linna, aga ka rajooni asutusi, ettevõtteid ja koole ning informeeris üritusest praktiliselt kogu elanikkonda. Mulle rääkisid keskkooli abituriendid vahetult peale sündmusi, et nad ei teadnud enne V. Saliste dogmaatilist esinemist kavandatavast üritusest mitte midagi ja eelkõige ideoloogiasekretäri rumal jutt tekitas trotsi ning ärgitas üritusel osalema. Ka Epp Sõna ei olnud tulihingeline rahvuslane, vaid läks koos sõbrannadega kohale peaasjalikult uudishimust, kuid tal jätkus julgust juhuslikult tema kätte antud korraldajate kõne ette lugeda. A. Saare ja ta seltsiliste poolt tuttavatele levitatud 66 kutset poleks kuigi laia kõlapinda leidnud ning paari tuhandet inimest kalmistule kogunud. Rahvasuu ütles tollal tabavalt: "Ain Saar organiseeris ürituse, Aare Männiste - publiku."

21. oktoobri tähendus. Sel päeval katkes üha halvenevate majanduslike olude tõttu võrukeste kannatus: kalmistul nõuti vorsti, sukkpükse ja joobes isikute poolt ka piiranguteta viinamüüki. Vastasseisust võimudega tuli võitjana välja rahvas - jõudemonstratsioon kukkus läbi, õhtu lõppfaasis tuli korrakaitsejõududel korduvalt paluda inimestel laiali minna. Autoriteedi kaotas parteijuht Aare Männiste, koos temaga ka kohalik võimueliit laiemalt. Võimud pidid kohandama senist valitsemispraktikat - perioodiliselt hakati läbi viima avalikke kohtumisi elanikega erinevate valdkondade probleemide arutamiseks.

Pärast 21. oktoobrit hoidsin A. Saarega püsivalt kontakti, et protsessi mõjutada ja hoida teda edaspidiste võimalike rumaluste eest. Kohtusin temaga sel ajal peaaegu iga päev. 1941. aastalt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks soovitasin tal kalmistumiiting seostada Eesti soomusrongide osalemisega Bermondt-Avalovi pealetungi tõrjumisel. Kuna A. Saar vaimse enesetäiendamisega eriti tegelda ei viitsinud, tuli teda selles suhtes aidata. Selgitasin talle, mida on vaja teha noorteklubi ametlikuks registreerimiseks ja andsin talle ka abimaterjale loodava organisatsiooni programmiliste dokumentide koostamiseks. Paraku koostas A. Saar näidiseid ja minu nõuandeid arvestamata väga autoritaarse põhikirja, kus kõik otsused sõltusid enesele Juhi tiitli reserveerinud Aini enda suvast. Ka ei hoolinud eufoorilises seisundis A. Saar minu korduvatest hoiatustest, et KGB kasutab tema lapsused tingimata ära, eelkõige seose Juht - Führer. Ootamatult üldise tähelepanu keskpunkti sattunud päevakangelane ei olnud sel ajal võimeline oma tegude tagajärgi prognoosima.

A. Saart piiras samuti ELKNÜ Võru rajoonikomitee I sekretär Jaak Kärson, kes omakorda püüdis mitmesuguste lubadustega 21. oktoobri kangelast oma tiiva alla meelitada. Stereotüüpseks pakkumiseks oli taas videoaparatuur. 26. oktoobril asutatati komsomolikomitee toetusel A. Saare käsutusse antud kultuurimaja tantsusaalis Noorte Restauraatorite Klubi "OTTO". Kohal oli mitusada Võru koolide õpilast, kuid kahjuks ei kasutanud A. Saar talle antud võimalust ära. Loodava noorteklubi juhi ennastupitav ärplemine peletas temast intelligentsemad noored eemale ja nii kahanes A. Saare kaaskond peagi 10-15-ne liikmeliseks marginaalseks grupiks, mille liikmetest mitmed olid nn. "probleemsetena" juba enne 21. oktoobrit arvel Alaealiste Asjade Komisjonis. Koos oldi sel ajal M. Gorbatšovi "juunipöörde" tõttu allakäinud "Rannatare" kohviku baaris. 1997. aastal on A. Saar Kaja Tulluse kaudu käibesse andnud "OTTO" asutamiskuupäevana 5. novembri. Kuidas on A. Saar selle daatumi tuletanud, ei tea, kuid igal juhul on tegemist küllaltki hilise, alles emigratsioonis tekkinud legendiga. Kuna KGB hoidis A. Saarel kogu aeg silma peal, suurendas temaga suhtlemine muidugi survet minule. Samas tõmbas A. Saar ja tema erinimelised organisatsioonid muinsuskaitseklubilt osa tähelepanu endale.

Võimsaks kujunenud rahutuste tõttu viibis 27. oktoobril Võrus julgeolekutöötaja Moskvast. Ta vestles A. Saarega ja tundis huvi, mis põhjusel valiti just see päev miitinguks. A. Saar ei osanud midagi targemat vastata, kui et Võrus pole noortel nädala keskel midagi teha. A. Saare hädavalest oli palju kasu, sest nii palju rockansambleid ja akadeemilisi lektoreid nagu sel talvel ei saanud Võru rahvas ei varem ega hiljem näha. Järgmisel päeval püüdis sama KGB ohvitser juba Tartus Lagle Parekilt välja uurida, mis rahvusliku tähtpäevaga 21. oktoobri puhul tegemist on.

23. oktoobril toimus muuseumis ametlike ajaloolaste Karl Siilivase ja Harald Saarniidu esinemine. See oli võimude poolt mõeldud ideoloogilise vastulöögina aktualiseerunud Vabadussõja temaatikale. Sellel kohtumisel üllatas K. Siilivask, kes operatiivselt muutis seni käibinud "kodusõja ja välisriikide interventsiooni" kontseptsiooni. Tema uues käsitluses oli kodusõjaga tegemist ainult Asutava Kogu valimisteni 1919. a. aprillis, sellest ajast aga Vabadussõjaga. Eelnevalt vabadussõdalasi "eesti rahva reeturiteks" nimetanud ja võimudepoolset musklite näitamist õigustanud V. Saliste teatas seepeale, et "ka meie (s. o. komparteilased) peame mõningaid asju ümber hindama". Samas jättis ideoloogiasekretär vastamata minu küsimusele, miks ei avaldata hoolimata tema enda lubadusest klubi märgukirja. Juba ta eitas kategooriliselt Võru muinsuskaitseklubi süüdistamist 19. oktoobri parteiaktiivi nõupidamisel, soovides hoopis teada meie teabeallikat. 26. oktoobri vestluses Urvaste-Karula muinsuskaitseklubi liikme Villu Jürjoga seostas aga end vahepeal kogunud V. Saliste uuesti Võru klubi 21. oktoobri meeleavalduse korraldamisega ja kritiseeris juba ka K. Siilivaske 23. oktoobril avaldatud seisukohtade eest.

25. oktoobril pöördus minu poole Üllar Pugast, et ma aitaksin tal kirjutada vastulause 23. oktoobril Noorte Hääles ilmunud F. Kaasiku desinformatsioonile. Kirjutasingi tema nimel avaliku kirja ja pärast allkirjastamist saatsime selle adressaadile. Detsembri algul tegi Ü. Pugast sõjaväkkemineku hirmust 180ŗ-se pöörde ja andis oma allkirja KGB-s koostatud Ameerika Hääle mainet kahjustada püüdvale avalikule kirjale.

Ü. Pugasti eeskujul palus minult abi ka A. Saar. Kirjutasin tema andmetele tuginedes 1. novembril kohaliku ajalehe toimetusele lühikese kirja, mis puudutas A. Saare abikaasa ebaseaduslikku kinnipidamist miilitsatöötajate poolt kalmistu juures 21. oktoobri õhtul. Minu vastupalve peale koostas A. Saar 12. novembriga dateeritud lühikese sündmuste kronoloogia 21. oktoobrile eelnenud päevadest.

Tollal oli Võru õhkkond küllaltki sünge. Infosulust väljamurdmiseks kirjutasime M. Viluga 24. oktoobril märgukirja ajalehele Noorte Hääl ja 28. oktoobril ka Eesti Muinsuskaitse Seltsi organiseerimiskomiteele. Hiljem ütles Võrus viibinud ajakirjanik Ivo Karlep, et nii meie märgukirja kui ka Üllar Pugasti ja Peeter Saare kirju isegi ei registreeritud toimetuses, kuigi kehtiv kord nägi seda ette. Seejärel pöördusime M. Viluga kohaliku raadio toimetaja Ülo Tootseni poole. Ta kuulas meid küll ära, kuid tema suhtumine oli äärmiselt tõrjuv ja eeter jäi muinsuskaitseklubile suletuks.

28. oktoobri klubi koosolekul valiti delegaadid Eesti Muinsuskaitse Seltsi Asutavale Kogule. Kuna siis ei olnud veel teada Võru klubile eraldatavate mandaatite arv, otsustati esialgu delegeerida M. Vilu, A. Jäger, R. Laatsit ja mina. Asjaolude selgudes pidime ise omavahel lõpliku otsuse tegema. Hiljem otsustas klubide nõukogu anda igale klubile 3 mandaati, millest ühe palus I. Kudu endale. Aktsepteerisime tema palvet, sest I. Kudu näol oli tegemist kultuurihuvilise ametniku - tuntud asjaarmastajast teatraaliga. Seetõttu, ja arvestades väga pingelist olukorda Võrus, loobusime M. Viluga mandaatidest A. Jägeri ja R. Laatsiti kasuks. Nagu hiljem selgus, osales EMS asutamisel I. Kudu asemel Marju Hanson. Esialgu viis ametnike salakombinatsioon mind endast välja, kuid M. Vilu arvas, et ehk tuleb rahvuslikus õhkkonnas viibimine täitevkomitee aseesinaisele kasuks. Kahjuks M. Vilu eksis.

29. oktoobril viibisin taas Tallinnas muinsuskaitseklubide nõukogus. Pärast päevakorraliste küsimuste ammendamist andsin põgusa ülevaate Võrus toimunust, samuti tutvustasin klubide nõukogu 28. oktoobri märgukirjaga. Minu järel sai sõna Eduard Rajari, sest Võru rahutustest ajendatult levitati Pärnus tundmatute isikute poolt lendlehti, mis kutsusid rahvast 7. novembril kogunema Tiit Madissoni algatusel korrastatud vabadussõdalaste kalmistule. Hilisem sündmuste käik näitas, et Võru kogemusest õppust võtnult suutsid Pärnu võimud pinged paindlikult maandada ja rahva majanduskitsikusest tingitud meelepaha ei kasvanud üle kommunismivastaseks manifestatsiooniks.

Umbes samal ajal sõitis Võrru Lagle Parek ja võttis Aare Hõrna kaudu ühendust M. Viluga. M. Vilu ja A. Hõrn tegid L. Pareki palvel 4. novembril intervjuu A. Saarega, mida hiljem Eestis levitati. Selles usutluses tutvustas A. Saar end hea kujutlusvõimega visionäärina. Nii jutustas ta liigutava loo sellest, kuidas 21. oktoobril olevat kalmistule läinud keegi endine õpetaja sületäie lilledega ja igale hauale (kordatehtuid vähemalt 32) õie asetanud. Kui temalt küsitud, miks ta nii teeb, vastanud vana pedagoog: "Need kõik olid minu õpilased". Tegelikult sündisid Vabadussõjas langenud 17-19 aastased noored 1900 aasta paiku, nende õpetaja veelgi varem. Seega pidi lilled asetanud õpetaja olema vähemalt 95-100-aastane muldvanake, mistõttu kogu tundeküllane lugu paistab olevat tüüpiline rahvaluule. Taolisi ilusaid legende esitas A. Saar intervjuus teisigi.

L. Parek palus ka koostada põhjalikum kirjeldus Võru rahutustest. M. Vilu pani kokku ülevaate ideoloogilise põhikarkassi, mina lisasin sinna kogutud informatsiooni. Ööl vastu 9. novembrit tippisin katlamajas töö kõrvalt oma kaasaskantaval kirjutusmasinal ümber puhta variandi. A. Saarelt olin saanud ka kalmistul etteloetud kõne teksti. Hommikul sõitsime kella 10.20 bussiga Tartusse. Pärast Võru sündmuste ülevaate L. Parekile andmist hingasime kergendatult - vähemalt infosulust murdsime välja, nüüd ei olnud võimudel enam nii lihtne repressioone rakendada.

Informatsiooni Võru sündmustest MRP-AEG Infobülletäänile edastades arvestasime selle mõjuga ja püüdsime kujutada A. Saare ning ta kaaslaste tegevust ainult positiivsena, et see annaks eeskuju teistelegi eesti noortele. Samuti püüdsime A. Saare erinevaid organisatsioone kujutada võimalikult tugevate ja teovõimsatena, sest soovisime vähendada võimude survet muinsuskaitseklubile, suunates osa tähelepanu mujale. Igal juhul asusime me A. Saarest ja noortekolonnist kavatsuslikult müüti looma. Säärasest teadlikust liialdamisest toon mõned näited. A. Saar väitis, et ta trükkis laenutatud kirjutusmasinaga üle 250 miitingukutse, kuid Argo Männimetsalt sain teada, et valmistati alla 100 lendlehe. Võru uurimisjaoskonna uurija Rita Serikova andmetel selgitati ametliku juurdluse käigus välja 66 kutse levitamine. Samuti pakkus A. Saar üle kalmistu korrastamisel osalejate arvuga (üle 30). Asjaosalisi arreteerimise eest hoiatamas käinud Endel Vahingu sõnul töötas 20. oktoobril kalmistul 10-15 noort.

Veel püüdsime me edastatava teabega süvendada tegelikult eksisteerivaid vastuolusid erinevate võimuharude vahel, "mängida" üksteise vastu välja miilitsat ja KGB-d, prokuratuuri ja parteikomiteed, et sellega külvata segadust ning muuta valitseva repressiivsüsteemi toimimine ebatõhusamaks. Samuti ei olnud kõiki sündmustes osalenud isikuid võimalik tollal puudutada, sest see võinuks kaasa tuua ebameeldivusi ka meie infoallikaile ja sellega vähendada teabe saamise võimalusi tulevikus.

Et taguda rauda, kuni see tuline, läksin ma 26. novembril ka komsomoli rajoonikomitee pleenumile - kuigi ma kommunistlikusse noorsooühingusse eales ei olnud kuulunud - ja esinesin lühikese improviseeritud sõnavõtuga. Kuna pleenumil oli üheks traditsiooniliseks põhiprobleemiks noorsoo kõlbeline kasvatus, siis seostasin moraaliküsimused rahvuskultuuri ja rahvuslike väärtustega ning taunisin viimastele natsionalismi sildi külgekleepimist. Veel kutsusin kohalviibijaid üles passiivse kultuuri tarbimise asemel koos Võru muinsuskaitseklubiga kultuuris aktiivselt osalema. Lõpuks pakkusin välja idee anda klubile üks tühjalt seisvatest puumajadest vanalinnas, mille me ise võiksime korda teha. See mõte oli inspireeritud ELKNÜ Võru rajoonikomitee II sekretäri Tiit Raagi ettekandest, kes kurtis, et komsomolile ei anta noortemajaks sobilikku hoonet. Muuhulgas avalikustasin ka KGB tobeda nuhkimise klubi liikmete järele. Saal toetas minu esinemist tugeva aplausiga. Seetõttu ei jäänud presiidiumilaua taga istuval EKP Võru Rajoonikomitee I sekretäril A. Männistel üle muud kui kinnitada: "A. Pindis ütles, et ei toetata muinsuskaitseklubi. Toetame ja soovitame, et nad tõsiselt tegeleksid ja haaraksid tegevusse ka koolinoori."

7. novembri ametlikuks paraadiks oli muinsuskaitseklubi liige Peeter Saar valmistanud loosungi Vähem valet, seltsimehed!, kuid Võru REV-i töökollektiivist tõrjuti ta eemale. Kohe lähenes P. Saarele "vana tuttav" Võru julgeolekuülem ja tahtis teada, mis loosungil kirjas. P. Saar rahuldas E. Orase uudishimu, mispeale viimane küsis, ega P. Saar sellega ometi rahva ette taha minna. P. Saar vastas, et kaaslast ei ole ja kutsus E. Orase paarimeheks, millest julgeolekuülem aga otsustavalt keeldus. E. Orase poolt ärapõlatud võimalusest haaras aga A. Saar kohe kinni ja nad marssisid, saatjaks kolm noorteklubi Juhi "satelliiti", asutuste ja ettevõtete töökollektiivide vahel, ehmatades tribüünil seisvad rajoonivõime. Võrumaa tuntuim kommunist Feliks Pärtelpoeg kogus end kõige kiiremini ja tormas platsile õiendama.

8. novembri õhtul toimus kultuurimajas noorteüritus, kus esinesid P. Saar koos rockansambliga "Hetero" ja diskor A. Saar. Tantsupeol viibis ka Võru oludega tutvuma saadetud Noorte Hääle korrespondent Toomas Sildam.

11. novembri klubi koosolekul otsustati korraldada 26. detsembril Võru pargis Fr. R. Kreutzwaldi 184. sünniaastapäeva pidulik tähistamine. Vastavasisuline avaldus esinemispalvega esitati Kait Tamra kaudu Võru Meeskoorile. Ürituse organiseerimiseks moodustati vastav toimkond, mille etteotsa valiti mind naljatamisi väljaöeldud põhjendusel selleks, et tagada A. Saare aktsioonide mittesattumine samale päevale. Samal kergel toonil lubasingi, et A. Saar korraldab oma ürituse mõni päev varem. Selleks oli ka vastav rahvuslik tähtpäev - L. Koidula sünniaastapäev - varnast võtta. Pärast meeskoorilt nõusoleku saamist informeerisime kavandatavast pidulikust rahvakoosolekust 20. novembril kirjalikult ka Võru Rajooni RSN Täitevkomiteed. Seda tegime varakult, et kiirendada Fr. R. Kreutzwaldi kevadest saadik restaureerimisel oleva ausamba kordategemist õigeks ajaks. Töid teostav Kunstifondi ettevõte "ARS-Monumentaal" oli teinud mitmed vead postamendi taastamisel ja levisid kuulujutud, et sel talvel kuju oma kohale ei pannagi.

18. novembril kohtusin pärast klubi koosolekut A. Saarega "Rannatare" baaris. Aega oli parajaks tegemas alla 10 noore. A. Saarel oli kaasas sinimustvalge lipp ja pärast põgusat vestlust siirdus ta koos 5-6 kaaslasega kalmistule tähistama Läti Vabariigi aastapäeva. Tegemist oli esimese Noorte Restauraatorite Klubi "OTTO" aktsiooniga. Tõenäoliselt viibis baaris KGB informaator, sest üritus ei jäänud võimudele teadmata. Ülekuulamisele kutsutud A. Saar püüdis küll sinimustvalge lipu lehvitamist eitada, kuigi teised kaasasolnud oma seletustes seda kinnitasid. Minu teada andsid seletused veel Aigar Kuus ja umbes sel ajal A. Saare organisatsiooniga liitunud õed Enna Raudpuu ja Kaja Tullus. Viimane viibis samuti Rannatare baaris, kuid kalmistul mitte.

Hiljem kutsuti selle intsidendi tõttu uurija juurde ka mind, ehkki ma kalmistul ei käinud. Enne miilitsajaoskonda minekut otsisin üles ja tudeerisin meeldetuletuseks omal ajal H. Ahonenilt saadud metoodilist materjali Kuidas käituda ülekuulamisel. Vastavalt sellele juhendile keeldusin igasuguste seletuste andmisest seni, kuni uurija mulle ei teata, mis kriminaalasjas minu seletusi vajatakse ja mis suhe mul selle asjaga peaks olema. Rahvuslipu kasutamise fakti kohta andmeid koguv siseasjade osakonna ülema asetäitja Mihkel Pille palus mul oma keeldumine kirjalikult jäädvustada ja allkirjaga kinnitada. Seda tegingi ja lahkusin. Hiljem tutvustasin ka A. Saart eelnimetatud juhisega.

Laupäeval, 21. novembril korraldas Noorte Restauraatorite Klubi "OTTO" Kreutzwaldi pargis korrastustalgud. Alustati keskpäeval ja riisuti 3-4 tundi lehti Lauluisa restaureerimisel oleva mälestusmärgi ümbruses. Osales 13 noort, lisaks Kaja Tulluse väike laps. Üritus oli taas mõeldud surveavaldusena, et Kreutzwaldi kuju õigeks ajaks tagasi paigaldataks. Pildistamise ajaks ronis A. Saar ise luuaga postamendile. Just see üritus andis KGB ajakirjanduslikule kaastöölisele 31. detsembri Töörahva Elus ilmunud muinsuskaitseklubi ründavas artiklis "Tee alguses" aluse ekslikult väita, et "tööplaanis on pargi korrastamine". Üritus lõppes koosviibimisega "Rannatare" baaris. Hiljem on A. Saare poolt käiku lastud legend, et "21. nov. 1987. a. otsustas grupp noori (endised "OTTO" liikmed) moodustada Vaba- Sõltumatu Noorte Kolonni nr. 1". Viibisin ka ise seal ja väidan, et mingist kavatsusest asutada uus organisatsioon juttu ei olnud. Sel ajal taotles A. Saar veel kindlalt Noorte Restauraatorite Klubi "OTTO" ametlikku registreerimist.

28. novembri Töörahva Elu avaldas Paul Kaldre pseudonüümi all A. Saarele pühendatud artikli "Vähem valet, seltsimehed!", milles identifitseerimata sulesepp kirjeldas 18. novembri õhtul siseasjade osakonna korrapidajale tulnud telefonikõnesid "kodanlikuaegse riigilipuga" ringi käivast "pealetükkiva käitumisega huligaanist". Samas kinnitas uurimismaterjalidega kursis olev autor, et "miilitsaosakonnas olevad kirjalikud seletused tõestavad, et selleks oli Ain Saar", kuigi "omakäeliselt kirjutatud seletuses väidab A. Saar, et temal olnud käes ainult luuavars". Pärast kirjutise ilmumist pöördus A. Saar minu poole palvega, et ma aitaksin tal artiklile vastuse kirjutada. Keeldusin põhimõtteliselt kui A. Saar oli kinnitanud, et "Paul Kaldre" poolt esitatud luuavarre versioon vastab tõele. Minu arvates peab inimene mingeid samme astudes julgema ka tagajärgede eest vastutada. Samuti ei meeldinud mulle, et A. Saar kutsus diskoõhtul alaealisi õpilasi koolist poppi tegema ja õppimise asemel Riiga Läti Vabariigi aastapäeva tähistamisele sõitma. Nädala keskel said seda endale lubada ainult vähesed elukutselised dissidendid. Ausalt öeldes polnud mul selles kirjutises millestki kinni haarata, sest A. Saar oli oma mõtestamata tungilise sehkendamisega ise KGB-le trumbid kätte mänginud. Igal juhul tabasid võimud selle artikliga kümnesse, sest A. Saar langes küllaltki masendunud olekusse ja lubas edaspidi nõuandeid arvestada.

Samas artiklis sooviti ühiskondlikelt organisatsioonidelt, kuhu A. Saar kuulub, hinnangut tema tegevusele. Ametlikult kuulus A. Saar sel ajal muinsuskaitseklubisse, sest ei olnud selle ridadest lahkumiseks avaldust esitanud. Ka 4. novembri intervjuus rääkis A. Saar, et Moskva julgeolekutöötaja küsimusele, kas ta "ei taha muinsuskaitseklubist välja astuda", vastas asjaosaline, et tema "ideed on muinsuskaitsega seotud ja sellist plaani ei ole". Seetõttu on mõistetav, et võimud pidasid A. Saart jätkuvalt muinsuskaitseklubisse kuuluvaks. Siiski ei tahtnud klubi A. Saare suhtes seisukohta võtta, sest oma kohati isegi lapsiku tegevusega ta siiski murendas ebademokraatliku süsteemi autoriteeti ja ühtlasi vähendas muinsuskaitseklubi teistele liikmetele langevat survet.

1. detsembri õhtul A. Jägeri poolt tulles kohtusin turu juures puuautomaadiga relvastatud A. Saarega, kes tuli külaskäigult E. Orase juurde. Vesteldes jalutasime edasi ja minu kodu lähedal jätsime hüvasti. Paar tundi hiljem - kell oli juba üle 23 - vaatasin telekast parajasti Rein Järliku stalinismi käsitlevat saadet sarjast "Viiekümnendad", kus just sel õhtul oli juttu 49. aasta küüditamisest, kui helises uksekell. Ukse taga seisis M. Pille ja kutsus mind endaga kaasa. Küsisin vastuseks ametlikku kutset. Seda miilitsaülema asetäitjal ei olnud, kuid ta lubas kutsega kohe tagasi tulla. Jälgisin aknast, kuidas M. Pille töötava mootoriga masinasse ronis, mis samas minema vuras. Trepikoja ukse juurde jäeti valvesse mulle nägupidi tuttav kainestusmajas töötav arst. Järgmisel päeval sain A. Saarelt teada tema jantlikust kinnivõtmisest kodus kella 23.30 paiku ja sellele järgnevast "tulirelva" arestimiskatsest töö juures.

Võru julgeolekuülem E. Oras viibis 1. detsembril Tartus instruktsioone saamas. Juba samal hilisõhtul soovis ta A. Saarelt pagulaste poolt väljaantavas Eesti Päevalehes ilmunud artiklis "Partei ja sõjakomissariaadi aknad purustati" toodud faktide ümberlükkamist, lubades vastutasuks kaasa aidata Noorte Restauraatorite Klubi "OTTO" ametlikule registreerimisele. 2. detsembril "soovis" ta ähvardustega pikitult sedasama muinsuskaitseklubilt. 4. detsembril pakkus demoraliseerunud Üllar Pugast end ise KGB-le appi Ameerika Hääles kõlanud Võru sündmusi kajastava teabe kummutamiseks. Klubi koosolekul informeerisin kohalolijaid E. Orase nõudmisest, mille täitmisest keelduti. Keegi tegi isegi iroonilise ettepaneku, et kuna parteisekretär A. Männiste seostas muinsuskaitseklubi kalmistumiitinguga, siis peaks KGB "patukahetsuskirja" tellima hoopis temalt. Ma ise leidsin, et läheneda tuleks paindlikult ja kirjutasin enda nimel diplomaatilise kirja, mis osutas küll teatud ebatäpsustele, kuid samas kinnitas artiklis toodud seisukohti. Tol perioodil pidasin kõige tähtsamaks taktikaliseks eesmärgiks Eesti Muinsuskaitse Seltsi loomist ja seetõttu püüdsin võimudega otsest kokkupõrget võimalust mööda vältida, sest pingeline vastasseis võinuks klubi liikmeskonda peamiselt kultuurilisele eneseväljendamisele pühendunud isikute arvel vähendada. Säärane kiri loomulikult KGB-le ei sobinud. E. Oras küsis ärevalt, ega ma seda ära saata kavatse. Vastasin, et kirjutasin tellimise peale ja kõik sõltub tellijast. Seepeale ohkas E. Oras kergendatult.

5. detsembril ilmus Töörahva Elus koos Ü. Pugasti hädakarjega ka Maris Küti kirjutis "Ain Saarele, endisele kasvandikule", kus autor püüab veenda oma kunagist õpilast lammutamise asemel ehitamisele pühenduma. Samas ajalehenumbris kutsus A. Krull A. Saart, "kes pealegi kuulub formaalselt nimetatud klubisse", rakendama oma energiat muinsuskaitseklubis, mitte konkureerivate ühingute loomisele. Tõenäoliselt oli kogu sarja taga võimude organiseerimistöö.

Samal päeval, 5. detsembril toimus Võrumaa Muinsuskaitse Seltsi asutamine. Selts ühendas ajaloolisel Võrumaal tegutsevad Võru, Urvaste-Karula ja Karilatsi muinsuskaitseklubid ja selle asutamise eesmärgiks oli pretsedendi najal kujundada EMS piirkondlikud struktuuriüksused vastavalt traditsioonilistele maakondadele, mitte nõukogudeaegsele haldusjaotusele. Idee pärines Urvaste-Karula muinsuskaitseklubi liidritelt. Seltsi esimeheks valiti V. Raudvassar, aseesimeheks A. Pindis, revisjonitoimkonna esimeheks V. Jürjo. Volikokku delegeeris iga klubi 3 esindajat. A. Jäger esitas ettepaneku lugeda VMS Eesti Muinsuskaitse Seltsi osakonnaks 12. detsembril EMS Asutaval Kogul ja see kiideti heaks.

8. detsembril toimus kultuurimajas EKP Võru Rajoonikomitee ja Võru Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee esimene ühine pressikonverents, mis oli pühendatud 21. oktoobri rahvarahutusele ja selle järellainetusele. Peaesineja A. Männiste avaldas ametliku seisukoha toimunu kohta. Ta ei süüdistanud enam muinsuskaitseklubi, kuid näitas saalisolijaile 1942. aasta kalendrit, mille KGB oli operatiivtöö tulemusena selleks ajaks välja nuhkinud. Pressikonverents oli väga hästi organiseeritud - A. Männiste sõnavõtul olid planeeritult korralikud aplausikohad, mis klakööride poolt ka täideti. Uue versioonina õigustaski A. Männiste nüüd miitingu toimumise takistamist fašistlike ilmingute tõkestamisena. Sellelga rajoonivõimud end rahva silmis küll diskrediteerisid, samas aga võeti võimalus kavatsetavat meeleavaldust mujal vääralt tõlgendada, selgitas A. Männiste malbel toonil. Kalendri avalikukstuleku tõttu kaotas A. Saar enesekontrolli ja marssis sajatades saalist välja. Minu küsimusele, miks süüdistati miitingu korraldamises Võru muinsuskaitseklubi, vastas A. Männiste, et A. Saar olevat minu ja V. Raudvassari nimesid maininud täitevkomitee istungil. Parteisekretäri väide ei saanud muidugi tõele vastata, sest istung toimus 20. oktoobril, parteikomitee esitas süüdistuse juba 19. oktoobril. Või pidas A. Männiste silmas A. Saare viibimist täitevkomitees 19. oktoobri hommikul?

9. detsembriks oli mul kultuuriosakonna juhataja I. Kuduga kokku lepitud Fr. R. Kreutzwaldi sünniaastapäeva piduliku koosoleku eeskava detailide arutelu. Kohtumise algul teatas ta ootamatult, et täitevkomitee aseesinaine Marju Hanson tahab minuga rääkida. Läksime koos M. Hansoni kabinetti, kus tekkis terav vastasseis, sest M. Hanson teatas ülbelt, et täitevkomitee ise korraldab aastapäevaürituse ja lubab armulikult muinsuskaitseklubil sellel kavaga esineda. Vastasin, et meil on kõik juba ette valmistatud ja kui täitevkomitee tahab ka midagi korraldada, siis palun väga, korraldagu oma üritus. Lisasin, et me võime vastutuleku korras isegi klubi ettevõtmise algusaega nihutada.

Õhtul klubi koosolekul sain teada keskkooli partorg Evi Kukkeri häbematust survest mälestusüritusel esineda kavatseva õpilaste luuleteatri juhendajale - õpetaja Vesta Leesalule. Klubis valitses rusuv meeleolu ja seetõttu otsustasin jõuliselt reageerida. Järgmisel õhtul ütlesin I. Kudule, et kirjutan võimude survest 12. dets. toimuvale EMS Asutavale Kogule äärmiselt vingetes värvides märgukirja ja ühtlasi kindlustan, et see satub emigrantlikku ajakirjandusse. "Ma ei soovitaks kohalikel võimudel sekkuda maailmapoliitikasse", lisasin hoiatuse mõju tugevdamiseks. Ultimaatum mõjus - järgmisel päeval, 11. dets. vabandas E. Kukker V. Leesalu ees: "Oh, te ei saanud minust õieti aru.". Vastasseis lahenes kompromissiga: I. Kudu poolt 22. detsembri Töörahva Elus avaldatud teade kutsus huvilisi kultuuriosakonna ja muinsuskaitseklubi korraldatud ühisüritusele. Mälestusõhtu algas I. Kudu sissejuhatava sõnavõtuga, lõppes V. Raudvassari pikema innustava kõnega.

Muidugi oli võimude säärasel osalisel tagasitõmbumisel globaalsem taust - R. Reagani ja M. Gorbatšovi kohtumine Washingtonis 7.-10. dets. 1987.a. Tippkohtumise päevakorras oli 2. punktina arutlusel inimõigused ja nende koht Nõukogude-Ameerika dialoogis.

M. Vilu eestvedamisel osales muinsuskaitseklubi tuumik alates 10. detsembrist MRP-AEG poolt algatatud allkirjade kogumisel stalinismiohvrite mälestussamba rajamiseks. V. Raudvassar oli muuseas ka üks vastava üleskutse teksti autoreist. Lühikese ajaga kogusime sadu allkirju. Edukas kampaania tõmbas endale võimude tähelepanu ja tekitatud ärevuse vaigistamiseks käisid M. Vilu ja M. Liivet EKP Võru Rajoonikomitees V. Saliste juures teada saamas võimude ametlikku seisukohta. Seda ideoloogiasekretär väljendada ei tahtnud või ei osanud. Siiski rünnati 31. detsembri Töörahva Elus kogu ettevõtmist. Mitmed aktiivsed allkirjadekogujad, näiteks A. Jäger, M. Liivet ja Jüri Tammsaar kutsuti värbamise eesmärgil välja KGB-sse. Samuti kutsuti J. Tammsaar, M. Liivet ja A. Tamra töökohtades juhtkonna jutule, neist esimene sunniti töölt koheselt vallanduma. Stalinismiohvrite mälestussamba rajamise aktsioonil oli suur psühholoogiline tähendus - see oli paljude jaoks esimene suurem piiriületamine, mis aitas inimestel vabaneda aastakümnetega kogunenud hirmust. Kuigi mõned üksikud inimesed tulid ajaleheartikli ilmumise järel oma allkirju annuleerima, oli hoopis rohkem neid, kes ettevõtmisega liitusid. Pärast kerget masseerimist siseasjade osakonnas võtsid oma allkirjad tagasi ka 21. oktoobri sündmustega seoses trahvitud, hiljem Noorte Restauraatorite Klubi "OTTO" ja noortekolonni asutajaliikmed Eve ja Tiina Zukevitš.

Klubi tuumik osales aktiivselt ka MRP-AEG Infobülletäänide paljundamisel ja levitamisel. Nimetada võiks peale enda veel M. Vilu, A. Jägerit, A. Rumvolti, J. Tammsaart. Andsin infobülletääni numbrid ka Võru keskraamatukogu lugemissaali, kus ametisolev muinsuskaitseklubi liige Ene Toom neid tuttavatele laenutas. Pärast tutvumist MRP-AEG Infobülletäänis nr. 5 ilmunud Võru 21. oktoobri rahutuste ülevaatega kirjutas A. Saar omapoolse nägemuse nimetatud sündmustest pealkirjaga Avalik kiri Tanelile. Selles 30. detsembriga dateeritud avalikuks levitamiseks mõeldud üllitises väljamõeldud adressaadile on juba mõned erinevused üksikasjades võrreldes 4. novembri intervjuuga. Kindlasti ei teadnud võimud kurikuulsast okupatsiooniaegsest kalendrist 20. oktoobril veel mitte midagi, sest vastasel juhul tulnuks see jutuks juba tollal. Pealegi kasutanuks KGB seda A. Saare vastu ära juba "P. Kaldre" propagandaartiklis "Vähem valet, seltsimehed!". Avalikus kirjas Tanelile tunnistab ka A. Saar võimude määravat osa 21. oktoobri rahutuste suurejoonelises korraldamises.

Kuna Vabariiklik Restaureerimisvalitsus, mille Võru osakonnas A. Saar ehitustöölisena töötas, keeldus Noorte Restauraatorite Klubi "OTTO" baasasutuseks hakkamast, otsustas A. Saar asutada uue organisatsioonina Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni nr. 1. Varem jõudis ta vähesel hulgal levitatada L. Koidula 144. sünniaastapäeva avaliku tähistamise kutseid, millele korraldajana oli alla kirjutatud veel "NRK OTTO". End 13. detsembril "Vaba-Sõltumattu Noorte Kolonni nr. 1 Asutav(a)koguks" nimetanud 11 endist "OTTO" liiget kutsusid organisatsiooni asutamiskoosoleku kokku 20. detsembril kella 16-ks. Sõnadeühendit "asutav kogu" nõukogulikus keelepraktikas ideoloogilistel põhjustel ei esinenud ja selle võttis taaskasutusele Eesti Muinsuskaitse Selts. Seetõttu on ilmne, et A. Saar tarvitas seda väljendit 12. detsembril toimunud EMS Asutava Kogu eeskujul. Niisiis mõjutas EMS asutamine otseselt A. Saare uue organisatsiooni loomist.

Viibisin isiklikult kutsutuna noortekolonni asutamisel ja kogusin kohalviibijatelt allkirjad stalinismiohvrite mälestuse jäädvustamise toetuseks. Peale minu kogunes 17 inimest. Eelkõige uue organisatsiooniga ühinenud Raivo Paasi mõjutusel koostati demokraatlikum põhikiri, mis lähtus võimude lahususe printsiibist. Selle järgi oli kõrgemaks võimuorganiks Volikogu, mille vanemaks sai R. Paas. Täitevvõimu juhiks ja sisuliseks otsustajaks muidugi skautmeistri aukraadis A. Saar. Ühiste jõududega pandi hiljem kirja ka üldsõnaline ja avaralt tõlgendatav programm. Viimastel paberitel erilist väärtust polnud, sest A. Saar oma otsustes kunagi alusdokumentidest ei lähtunud. NLKP liige Raivo Paas tegutses Tartus, kuid viibis aeg-ajalt Võrus vanematel külas. Seetõttu pääsesid noortekolonnis kohati mõjule reformikommunistide ideed. Juba nädalapäevad varem andis M. Vilu A. Saarele idee koguda 21. oktoobri meeleavaldusel osalemise eest karistatud noorte trahvirahad linnakodanikelt vabatahtlike annetustena ja koostas ka vastava üleskutse teksti. Aktsioon õnnestus - 23. detsembril saatis A. Saar rahakaardid adressaatidele. Küllaltki tuntava osa kogutud rahast annetas Võru kirikuõpetaja Andres Mäevere. A. Hõrn andis A. Saarele lugemiseks sel ajal vähestele kättesaadavat, kommunistlike võimude poolt erifondis hoitavat Eesti ajolookirjandust. V. Raudvassar koostas noorte jaoks rahvuslike tähtpäevade kalendri, et tulevikus enam uut apsu ei juhtuks.

24. detsembril toimus pargis L. Koidula tähtpäevaüritus, mille käigus näitas end alla 10 noortekolonni liikme. Eeskava oli mannetu, kuid rahva ette tuldi sinimustvalge lipuga. Võimude nõudmisel ja karistuse ähvardusel A. Saar siiski eemaldas publiku pilkude eest lipu, mis laokile jäetuna erariides tundmatu mehe poolt ära viidi ja mida hiljem siseasjade osakonnas asitõendina hoiti.

Järgmisel päeval ähvardas julgeolekutöötaja Raimo Mäesalu A. Saart, et süüdistusmaterjal tema vastu olevat koos. Rajooni täitevkomitee ruumides püüdis miilitsaülem Uno Kruusimaa A. Saart ilma seadusliku aluseta arreteerida. Võru uurimisjaoskonna ülem Endel Vahing, kes juba 20. oktoobri õhtul A. Saart kalmistul kinnivõtmise eest hoiatas, keeldus aga kriminaalasja algatamast. Varem oli sinimustvalge lipu kasutajaid karistatud huligaansuse paragrahviga, nüüd see mall enam ei toiminud.

Alates 21. oktoobrist oli Võru SAO osalenud KGB eestvõtmisel terves reas A. Saare ja muinsuskaitseklubi üritustega seotud operatsioonides, kuhu kaasati kõikvõimalikud jõud autoinspektoritest Sotsialistliku Omandi Riisumise Vastase Võitluse Osakonna ja isegi kainestusmaja tehnilise personalini. Loomulikult segas kestev häireolukord ja jooksutamine miilitsaid rahulikult töötamast ja tekitas tugevaid pingeid KGB ja siseasjade osakonna vahel. Nii võis juba 1988. aasta jaanuarist märgata miilitsaohvitseride asjalikku erapooletust suhtumises A. Saare ja muinsuskaitseklubi tegemistesse. Nii mõnigi reakoosseisu mees aga avaldas koguni toetust. Nimetaksin siinkohal Peeter Parisoni.

I. Kudu püüdis minult aasta lõpuni saada muinsuskaitseklubi hukkamõistu A. Saarele, helistades isegi töö juurde katlamajja. Kuna seda ei saadud, siis ilmus 31. detsembril Töörahva Elus pseudonüümi Endel Paabot all kirjutis "Tee alguses", kus rünnati A. Saare isiku kaudu vihjetega fašismile laiemalt muinsuskaitseliikumist ja konkreetselt ka mind. E. Oras tunnistas 18. veebruaril telefonikõnes, et kirjatöö oli nende kontori poolt koostatud. Sellest artiklist kaotas rahu EMS esimees T. Velliste, kes helistas mulle jaanuari algul ja väga närvilisel toonil manitses olema võimudele kuulekam. Vestluse käigus puudutas ta minu suhteid võimuorganitega säärasel viisil, et selle taga pidi olema "Võru asjade ekspert" EKP Keskkomitees H. Gross. Ma selgitasin T. Vellistele kohalikke olusid ja ütlesin, et klubi ei saa lasta end maha suruda. Kui me ei arvesta rahva meeleoludega, siis eraldame end toetuspinnast.

"E. Paaboti" artikkel sai otseseks ajendiks ka noortekolonni väljaandele Avalik Arvamus. Peatoimetajaks hakkas iseenesestmõistetavalt A. Saar, kuid esimeses numbris hulgaliselt esinevate õigekirjavigade tõttu tuli edaspidi kaasata Kaja Tullus korrektoriks. Hiljem lisandus Riho Nassar vastutava sekretäri auametis. Pressikonverentsidel Avaliku Arvamuse korrespondendina esinevale R. Nassarile meeldis võimaluse korral trügida võimuesindajate kabinettidesse, et neilt intervjuusid küsida. Juba varem huumoriajakirja Pikker nupukesi saatnud R. Nassar arendas Avaliku Arvamuse päevilt saadud ajakirjanduslikku kogemust hiljem koos Raivo Paasiga edasi isekirjastuslikult väljaantavas, kuid kiirelt hingusele läinud antikommunistliku suunitlusega poliitilises satiiriajakirjas Roosa Lipp. Pakkusin minagi A. Saarele aeg-ajalt kergemat materjali, ka M. Vilu aitas Avaliku Arvamuse ilmumisele kaasa. Omalt poolt toetas tõsisemate kirjutistega V. Raudvassar. Tänutäheks abi eest kinkis A. Saar mulle autogrammiga Avaliku Arvamuse numbri.

13. jaanuaril toimus järjekordne rajoonivõimude pressikonverents kultuurimajas. Saalis valitses aastalõpu räpase rünnaku tõttu kompartei suhtes tuliselt opositsiooniline meeleolu, mistõttu A. Männiste avaldas avalikkuse ees järjekordselt toetust muinsuskaitseklubile ja lubas tagada "E. Paaboti" artiklile Töörahva Elu toimetusse laekunud vastukajade ilmumise kahe nädala jooksul. Paraku avaldati hiljem vaid suvalisi kärpeid, neidki koos peatoimetaja Heini Kasesalu demagoogiliste kommentaaridega. Rahva hulgast esitati ettepanek anda mulle sõna muinsuskaitseliikumise eesmärkide ja seisukohtade tutvustamiseks. Oma lühiesinemises püüdsin eelkõige mõjutada võime leppima Vabadussõjas langenute taas aussetõstmisega.

Võidurõõmsa õhkkonna mõjul moodustati samas kultuurimaja fuajees kodanikualgatusena 11-liikmeline Võru Rahugrupp Tartu rahu tähistamiseks. Võrust pärit, kuid sel ajal Tartus elav, vaid aeg-ajalt vanemaid külastav Riho Nassar ühines noortekolonniga just selle aktsiooni käigus. Rahugruppi kuulusid veel Mario Mandli, A. Saar ja tema naine, muinsuskaitseklubist A. Tamra ja M. Vilu. Lisaks sattus kampa veel juhuslikke inimesi. M. Vilu koostas siseasjade osakonnale esitatava teate teksti, võimudega suhtlemise võttis enda peale R. Nassar. Ürituse korraldamise üksikasju arutati paar korda M. Mandli kodus. Lendlehtedena levitati rahumiitingu kutseid.

14. jaanuaril osalesin EMS–i lahtisel volikogul. T. Velliste kutsus mind kõrvale ja vestlesime temaga kümmekond minutit. Selleks ajaks oli ta maha rahunenud, sest EKP Keskkomitee poolt muinsuskaitseliikumist kureeriv H. Gross olevat T. Velliste sõnul talle minu kohta tunnustussõnu lausunud. Jutuajamisest jäi mulle mulje, et T. Vellistel oli taastunud usk Võru muinsuskaitseklubi võimesse tekkivate probleemidega iseseisvalt hakkama saada.

Võru muinsuskaitseklubil oli sel ajal pingeline tegutsemisperiood. Aktiivse enesetäiendamise kõrval korraldati ka mitmeid laiemale publikule mõeldud üritusi. 30. jaanuaril organiseeris klubi koos Võrumaa Muinsuskaitse Seltsiga kultuurimajas Kütioru päeva, et arutada avalikkuse ees kavandatava talispordikeskuse võimalikku ohtu loodusele. Kohale oli kutsutud asjassepuutuvad ametiisikud ja ettevõtjad. 18. veebruaril toimus muinsuskaitseklubi korraldatud Jakob Hurda tuluõhtu, millel esinesid Indrek Kalda ja vennad Johansonid. Klubi liikmed osalesid ka Kreutzwaldi pargis 24. veebruaril Eesti Vabariigi 70. aastapäeva ja 25. märtsil 1949. aasta küüditamise aastapäeva tähistamisel.

14. jaanuaril 1988. a. viibisid esmakordselt ERSP loomise asjus Võrus Vello Väärtnõu ja Ärvi Orula. Nad kohtusid M. Vilu ja A. Saarega ning said neilt ideele põhimõttelise toetuse. Mina viibisin sel päeval Tallinnas EMS volikogus ja kavandatavast ettepanekust ERSP loomiseks rääkis mulle järgmisel päeval üldjoontes M. Vilu. Peagi (tõenäoliselt 17. jaanuaril) taas Võrru saabudes oli neil juba kaasas dokument koos 16 nimega, nende hulgas minu ja A. Saare oma. Paberil olid juba mitmete väljaspool Tallinna elavate teisitimõtlejate allkirjad - ilmselt püüdsid V. Väärtnõu ja Ä. Orula ühest sõidust maksimumi võtta. Kaalusime M. Vilu pool võimudepoolseid võimalikke vastumeetmeid. V. Väärtnõu ja Ä. Orula arvasid, et tõenäoliselt saadetakse allakirjutanud T. Madissoni eeskujul läände. Säärane areng tundus ka meile kõige realistlikum, kuid ka ebasobivaim. Kuna A. Saare karismaatiline isik tähendaski suures osas noortekolonni, oleks tema lahkumisel see kindlasti lagunenud. Seetõttu välistasime M. Viluga A. Saare allakirjutamise. Arutasime ka, kes võiks mind asendada muinsuskaitseklubi juhatuse esimehe kohal. M. Vilu arvas, et minust paremini keegi teine võimude survele vastu seista ei suuda ning seetõttu langesin välja ka mina. Tol ajal pidasime esmatähtsaks arengute jätkumist Võrus.

Samal ööl tööl olles kirjutasin Ettepaneku Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomiseks oma kaasaskantaval kirjutusmasinal ümber, nüüd juba 14 nimega. Järgmisel hommikul andis minu pool sellele esimesena allkirja M. Vilu ning V. Väärtnõu ja Ä. Orula sõitsid minema. Andsime neile kaasa M. Viluga kahepeale kirjutatud Võru poliitiliste arengute järgmise osa. Nagu juba esimese, luges sellegi raadiojaama Vaba Euroopa Eesti toimetuse juht Toomas Hendrik Ilves isiklikult eetrisse. Sellel viimasel korral tõid nad kaasa ka kuulsad "nõukogudevastased" lendlehed. Lendlehtede levitamise kohta algatati 2. veebruaril suure meediakäraga kriminaalasi, mis aga hiljem vaikselt vaibus. Minu arvates oli lendlehtede tekst liiga räige ja seetõttu ma nende levitamisega ei tegelenud. Ise paljundasin muinsuskaitseliikumise kaudu edastatud üleskutset süüdata akendel küünlad ja mõtiskleda Eesti Vabariigi aastapäeva tähenduse üle. Klubi liikmetest levitasid V. Väärtnõu algatusel valmistatud lendlehti minu teada A. Jäger ja A. Tamra.

30. jaanuaril toimus Moskvas pressikonverents, millel tutvustati ettepanekuga välisajakirjanikke. Samal õhtul loeti ettepanek ERSP loomiseks koos 16 allakirjutanu nimega (ka minu ja A. Saare) ette Ameerika Hääles. Kohe helistas mulle Tallinnast Eve Pärnaste ja vabandas, et on juhtunud mingi arusaamatus. Midagi täpsemat ei suutnud ka veebruari algul helistanud V. Väärtnõu selgitada, arvates, et ehk on kuskil infoedastuskanalites mingi moonutus tekkinud, sest konspiratsiooni huvides saadeti info juba varem minema. 21. jaanuaril 1998. a. Rahvusraamatukogus ütles mulle Mari-Ann Kelam (Rikken), et võib-olla lisasid nemad ise (USA-s) minu ja A. Saare nimed, kuna Võru oli tollal "fantastiline" ning meie allkirjad andsid dokumendile suuremat kaalu.

ERSP loomise ettepanek oli hästi läbimõeldud poliitiline samm. Opositsioonipartei kohese asutamisega seotud siseste võtmepositsioonide jagamine võinuks hiljem pärssida uute värskete ideedega inimeste lisandumist. Selline olukord vähendanuks suhteliselt väikesearvulise ja marginaalse dissidentide grupi arenguvõimet edasises tormilises poliitilises protsessis. Ka ettepaneku avalikustamisele järgnenud võimude peataolek näitas kui osava käiguga hakkama saadi. Ebamäärases olukorras ei suutnud võimud tükk aega selgemat seisukohta võtta, alles veebruari keskel anti ideoloogiline vastulöök ajakirjanduses. Kuna tegu polnud veel opositsioonipartei loomisega, vaid ainult ettepanekuga, ei saanud kellegi vastu ka nõukogudevastase tegevuse eest kriminaalasja algatada, kuigi tollal oli konstitutsiooniga sätestatud kommunistliku ainupartei juhtiv roll ja kriminaalkoodeksis vastav § 68 sees. Lõpptulemusena saadeti mõned allakirjutanud Rootsi.

Ettepanekuga ERSP loomiseks pandi Eestis alus avaliku poliitilise elu taastekkimiseks, mis pakkus alternatiivi kommunistliku reziimi bütsantslikele õukonnaintriigidele. Kuigi ERSP algatajad ei püstitanud veel konkreetse eesmärgina Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist, sisaldusid miinimumprogrammis eestluse säilumisele olulised kultuurilise ja majandusliku iseseisvuse nõudmised. Aktuaalse programmi esitamine kiirendas ühiskondlikku arengut, sest sundis muudatuste hädavajalikkust mõistvaid eesti kommuniste koonduma ja tegutsema. Võib väita, et ettepanek ERSP loomiseks oli detonaator, mis lõhestas EKP, sundis reformikommuniste reageerima Rahvarinde loomisega ja viis edasise arengu tulemusena kompartei lagunemiseni ning demokraatliku korra kehtestamiseni Eestis.

Kahjuks tumestab väärt algatust V. Väärtnõu isiku ümber punutud ebameeldiv intriig. Tartu teisitimõtlejad ei suutnud omas ajas mõista ERSP loomise tähendust ja selles peituvaid võimalusi ning ei ühinenud ettepanekuga. Murrangulise tähtsusega ettevõtmise algatamise aust ilmajäämise tõttu on Viktor Niitsoo tagantjärele ajakirjas Akadeemia püüdnud selle sündmuse tähtsust vähendada, laskudes sealjuures faktide väänamiseni. Kasutan siinkohal taas võimalust teda parandada.

E. Pärnaste pani Eesti NSV Ministrite Nõukogule ja massiteabevahenditele avaldamiseks saadetud Ettepaneku ERSP loomiseks posti alles 29. jaanuaril. Ilmselt seetõttu, et dokument ei jõuaks adressaatideni enne Moskvas päev hiljem toimunud pressikonverentsi. Vastasel korral ei oleks kohtumist lääne ajakirjanikega tollastes oludes üldse toimunud, sest kellelgi allakirjutanutest poleks asjast teadlik KGB Moskvasse sõita võimaldanud.

Eelneva põhjal on mõneti ebaselge, miks valiti dokumendi dateerimiseks just 21. jaanuar. Allkirjade kogumist alustas V. Väärtnõu enne nimetatud kuupäeva, avalikustamine toimus aga praktiliselt 30. jaanuaril. Kas saadi 21. jaanuaril viimane (Arvo Pesti?) allkiri? Või saadeti sel päeval dokument konspiratiivsete sidekanalite kaudu läände? Järgnevalt veel üks ebakõla. Ettepaneku lõpus on allakirjutanud järjestatud mitte tähestikuliselt, vaid mingil muul, tõenäoliselt allakirjutamise hetke alusel. M. Vilu on selles nimistus eelviimane. Allkirja andis ta aga minu nähes paberile, millel enne tema oma polnud ühtki teist. Mul on tõsised kahtlused, kas üldse on kunagi eksisteerinud paberit, millel olid kõigi neljateistkümne allkirjad. Ehk õnnestub asjaosalistelt kunagi saada selgust ka kuupäeva küsimuses.

1. veebruaril külastas M. Vilu Lagle Parekit Tartus. Tagasi jõudes Võrus bussilt mahaastunult märkas ta enda jälitamist Võru KGB sõiduautoga, milles istusid lisaks ühele vormis miilitsale 2 või 3 erariides isikut. Kodu lähedal sunniti M. Vilu isiku kindlakstegemise ettekäändel miilitsajaoskonda kaasa sõitma. Seal esitas julgeolekutöötaja R. Mäesalu kõrgendatud toonil süüdistuse: "Te kaebate minu peale Ameerika Häälele!". Tolleaegne siseasjade osakonna ülema asetäitja Mihkel Pille püüdis raskustega varjata muiet, kui R. Mäesalu põlglikult võru keeles turtsatas: "Kirämeheh!". Juba varem oli R. Mäesalu Peeter Saarele kurtnud, et ta olevat "kogu ilma ees täis tehtud". Jutt oli oktoobris KGB-s toimunud vestluse käigus R. Mäesalu poolt P. Saarele avaldatud seisukohtadest, millised avalikustasime MRP-AEG Infobülletäänis ja hiljem loeti ette Vaba Euroopas. M. Vilu pinnimist jätkas Võru julgeolekuülem. ENSV Prokuratuuri köögipoolega hästi kursisolevat E. Orast huvitas, kas M. Vilul kaasasolnud spordikotis ei leidu lendlehti, mille kohta järgmisel päeval algatata


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Okt, 2008 21:21 
Eemal
Liige

Liitunud: 23 Jaan, 2005 17:26
Postitusi: 5085
leidu lendlehti, mille kohta spordikotis järgmisel päeval algatatavat kriminaalasi. Sel päeval jäi "kurjategija" siiski veel tabamata.

2. veebruaril pidi selleks puhuks kokkutulnud Võru Rahugrupp tähistama meeleavaldusega Kreutzwaldi pargis Tartu rahu aastapäeva. 28. jaanuaril sätestas ENSV Ülemnõukogu presiidium kiirkorras oma seadluse, otsuse ja selle juurde kuuluva lisaga miitingute ja demonstratsioonide läbiviimise korra, mis ajakirjanduses avaldati 31. jaanuaril. Nende aktidega püüdsid võimud takistada rahvuslike tähtpäevade tähistamist. Juba 30. jaanuaril süüdistati ajalehes Töörahva Elu Võru Rajooni RSN siseasjade osakonna nimel rahumiitingu korraldajaid ekstremismis ja konfrontatsiooni taotlemises. Otseselt rünnati ürituse korraldamiseks ametlikku luba taotlenud Riho Nassarit, kelle varasemad haldusõigusrikkumised avalikustati temast ebameeldiva kuvandi loomiseks. Surve alla sattunud R. Nassar kaotas külma vere ja lubas võimuesindajatele miitingu toimumise ilma suud lahti tegemata ära hoida. Selleks seisis ta parki viiva allee ääres, rinnal tobedavõitu plakat: Demokraatia huvides palume parki mitte koguneda. Samasisulise plakatiga püüdis inimesi tagasi hoida Tartu tänava äärsest küljest M. Mandli. Parki kogunenud rahvahulga järgi otsustades ei hoolitud eriti "demokraatia huvidest". A. Saar teatas kokkutulnutele miitingu ärajäämisest. Pargis viibis ka 24. veebruaril Tallinnas Tammsaare kuju juures toimunud meeleavaldust ülekülgselt võimude huvides kommenteerinud teletäht Mati Talvik, kes vestles Aare Urmiga. 2. veebruari päeval kutsuti KGB-sse A. Tamra, samuti jälitati M. Vilu. Ebaõnnestunud ürituse lõpul andis Ain Tamra ühe kurikuulsa lendlehe ka hilisemale rahvarindelasele, isamaalasele ja ministrile Enn Tupele.

Samal ajal esinesid võimudepoolse vastuüritusena muuseumis ajaloolased Jüri Ant ja Mati Graf. Olin päeval tööl ja seetõttu jõudsin kohale üsna ettekande lõpul kella 20-ks. Tartu rahu oli institutsionaalsetel ajaloolastel kerge poliitiliselt korrektselt käsitleda, sest sai mõnuga tsiteerida bolševike riigi liidri V. I. Lenini positiivset hinnangut sellele Venemaa jaoks tähtsale sündmusele. Siiski kimbutasin ametlikke ajaloolasi küsisimusega, kas ei rikkunud Nõukogude Venemaa jätkuvalt Tartu Rahulepingut, viidates lepingu VII artikli 5. punktile, samuti Tartu Ülikooli Voronežisse viidud varadele. J. Ant andis põiklevalt mittemidagiütleva vastuse, kuid hiljem tuli eraviisiliselt minu juurde ja selgitas, et ajalooliselt on poliitiliste lepingute mittetäitmine küllaltki levinud. Ürituse lõpul pöördus minu poole ideoloogiasekretär V. Saliste ja tahtis teada, kas ma olen ERSP loomise ettepanekule alla kirjutanud. Vastasin, et ei ole, kuid põhimõtteliselt toetan seda.

Juba 18. jaanuaril saime kaastöötajatelt teada, et katlamaja juhataja Rudolf Rüster olevat maininud minu ja M. Vilu kavatsetavast vallandamisest. 21. jaanuaril helistas R. Rüster mulle koju ja edastas Ilmar Zeno korralduse järgmisel hommikul tema kabinetti ilmuda. Järgmisel hommikul olingi kohal, samuti M. Vilu. Jutuajamise juures viibis ka leivakombinaadi partorg Ants Randver. I. Zeno rääkis, et talle olevat antud parteikomiteest korraldus mind ja M. Vilu töökollektiivi koosolekul avalikult hukka mõista. Kui me küsisime, milles nimelt, vastas I. Zeno, et konkreetset põhjust ei olevat talle selgitatud. Asutuse juhtide sõnul väitis kohalkäinud julgeolekutöötaja Mäesalu neile, et meie taga on "võimas organisatsioon ja suured rahad", ning et katlamajas olevat salajane trükikoda, kus me paljundavat nõukogudevastaseid materjale. Vestluse käigus teatas I. Zeno ka, et meie pärast saab ta pidevalt hurjutada ja kui ta meid ümber ei "kasvata", minevat tal kehvasti. Lõpetuseks hoiatas I. Zeno, et mind ja M. Vilu vabastatakse töölt esimesel võimalusel.

Tõsi küll, sellekohast innukust leivakombinaadi juhtkond esialgu üles ei näidanud. Ka ei saanud parteisekretär I. Trofimov ning julgeolekutöötajad R. Mäesalu ja V. Lebedev administratsioonilt meie kohta halvustavat tööalast hinnangut. Nii jäi Töörahva Elu peatoimetaja H. Kasesalul temalt tellitud propagandaartiklis üle ainult hädaldada: "Töökohtadelt teatatakse, et M. Vilu ja A. Pindis ei ole astunud isegi ametiühingu kui kõigi töötajate massiorganisatsiooni liikmeks. Uut parteid aga tahaksid luua, kuid koos teistega ühist sammu ei taha astuda."

Laupäeval, 30. jaanuaril loeti ERSP loomise ettepanek Ameerika Hääles ette ja järgnev oli ootuspärane. 1. veebruaril tööl olles kutsuti mind taas direktori kabinetti. I. Zeno teatas mulle, et talle helistas EKP Võru Rajoonikomitee sekretär Imants Trofimov ja rääkis uue partei asutamisest minu ja M. Vilu poolt. Minu iroonilisele küsimusele, "kas parteikomitee tõesti peab Ameerika Hääle andmeid nii autoriteetseiks, vastas I. Zeno, et see paneb teda samuti imestama". Siis teatas I. Zeno, et ta ise küll ühiskondlikku tegevust tööasjadega ei seostaks, kuid temalt nõutakse minu lahtilaskmist ja korralduse mittetäitmisel vallandatavat teda ennast. Seekord pidi surve minu vallandamiseks olema erakordselt tugev, sest ebamugavast olukorrast pääsemiseks soovitas direktor mul omal soovil töölt lahkuda. Seda lõbu ma võimudele muidugi lubada ei saanud.

2. veebruari hommikul toimus samasisuline vestlus M. Vilu ja A. Randveri vahel. 5. veebruaril esitasin kooskõlastatult M. Viluga prokuratuuri avalduse, mida Võru rajooni prokuröri Feliks Luiksaare palvel täiendasime 8. veebruaril veel seletusega. Igaks juhuks koostasin preventiivse teksti, mis näitas võimudele minu võimaliku vallandamisega kaasnevaid ebameeldivaid tagajärgi nende jaoks - ja tundub, et sel oli ka mõju. Muuhulgas kirjutasin, et "vallandamine annab mulle poliitilist kapitali ja seetõttu ma omal soovil töölt ei lahku" ning lubasin ka "oma peatset vallandamist igati reklaamida". Hiljem kutsus mind välja prokurör F. Luiksaar ja luges ette erimääruse, mille sisu oli järgnev: kui mind peaks vallandatama, siis tuleb mind tööle ennistada ja töölt ebaseaduslikult eemaldatud aja eest vastavalt seadusele rahaliselt kompenseerida. Prokuröri sõnul informeeris ta sellest ka I. Zenot ja A. Randveri.

Veebruari algul helistas mulle ERSP loomise idee autor Vello Väärtnõu ja teatas, et nad esitasid Tallinna linnavõimudele taotluse korraldada konverents teemal "Kuidas tähistada 24. veebruari?". Otsustasime M. Viluga pöörduda rajooni täitevkomitee poole ettepanekuga korraldada samanimeline konverents ühiselt, et võtta võimudelt alus süüdistada kodanike omaalgatuslikke üritusi vastasseisu taotlemisena. Meie pakkusime välja ürituse kava, täitevkomitee ülesandeks jäänuks ruumide leidmine ja ürituse reklaamimine. 7. veebruari pöördumisele laiema kõlapinna andmiseks võtsime allkirjad ka A. Saarelt ja rahugrupi aktivistidelt R. Nassarilt ja M. Mandlilt.

Esmaspäeval, 15. veebruaril tutvustas täitevkomitee aseesimees Toomas Katušin mind oma kabinetis ametliku vastusega. Leidnud, et "meie vabariigi massikommunikatsioonivahendid on küllaldaselt kajastanud Eesti Vabariigi loomise asjaolusid, et nimetatud küsimusi on käsitletud ka meie rajooni veebruarikuu poliitpäeval ning rajoonis on esinenud ka Teie poolt pakutud lektoreid, ei pea rajooni täitevkomitee vajalikuks Teie poolt ettepandava konverentsi korraldamist". Koostööpakkumine oli tagasi lükatud.

12. veebruaril kutsusin A. Saare endaga kaasa kohtumisele ENSV Ülemnõukogu saadiku Merike Ausmaa-Kitsikuga, et mõjutada "rahvaesindajat" algatama presiidiumi 28. jaanuari demokraatiavastase otsuse tühistamist. Käisin talle ka 28. aprilli vastuvõtupäeval survet avaldamas ja soovitasin saadikukohalt tagasi astuda kui kodanikujulgus seaduseelnõusid algatada puudub.

Kogu veebruarikuu jooksul kestis Töörahva Elu veergudel äge propagandatuli. 6. veebruaril ilmus usutlus rajooni prokuröri Feliks Luiksaarega, kes veenis lugejaid teatama siseasjade osakonda või prokuratuuri lendlehtedest, "mis kutsuvad üles elanikkonda tulema 24. veebruaril 1988. a. tänavatele, tähistamaks kodanliku Eesti Vabariigi aastapäeva". 13. veebruaril jätkas toimetaja Heini Kasesalu, kes käsitles ERSP loomise ettepanekut. Ta leidis, et "toimetus ei pea õigeks avaldada eeltoodud sisuga "Ettepanekut ..." või midagi taolist, mis kutsuvad vihkamisele, rahutuste tekitamisele". Edasi oli 20. veebruaril järg asetoimetaja Naima Navi käes, kes pidas vajalikuks kirjutada "mida lendlehtedest, mitteametlikust infomaterjalist ja nende levitajatest arvata". Vastus oli muidugi ette teada, sest "mööblivabriku kollektiiv mõistis üksmeelselt hukka perestroikavastaste tegevuse". Kõige krooniks võttis 23. veebruaril sõna parteisekretär Aare Männiste ise: "Mõni aga arvab, et demokraatia areng tähendab kõikelubatavust: karjuda surnuaial, välja anda sotsialismivaenuliku sisuga trükiseid. Veelgi enam - teenida poliitilist kapitali, andes võõrastele "häältele" üle materjale ebaõigete faktidega. Et minnes oleks teeneid ette näidata. Minejaid on, avaldus väljasõiduks on esitatud ka meie rajoonist." Samuti taasavaldati kohalikus ajalehes KGB ohvitseri Vladimir Iljaševitsi Olev Miili pseudonüümi all veebruari algul Õhtulehes ilmunud propagandaartikkel "Järglased", mis keskendus väidetavalt nõukogudevastase sisuga lendlehtede levitamiselt tabatud S. Žoldini isiku halvustamisele. Ka 15. veebruaril kultuurimajas toimunud avalik pressikonverents oli prokuratuuri- ja siseasjade osakonna töötajate päralt, kes püüdsid karistustega hirmutades veenda inimesi mitte osalema 24. veebruari avalikul tähistamisel.

18. veebruaril helistas mulle E. Oras ja soovis kokkusaamist, et arutada kujunenud olukorda. Keeldusin otsustavalt, sest aastalõpu sõjakuulutamisega muinsuskaitseklubile vihastas KGB mind tõsiselt välja. 22. veebruaril helistas julgeolekuülem taas ja kordas oma soovi. Vastasin, et minul puudub selleks igasugune huvi. Selleks ajaks olime me juba otsustanud KGB väljakutsele vastates mängida panga peale: kas suudame ohjata Võru nuhkimiskontorit või hävime ise.

24. veebruariks moodustasid võimud rajooni korrakaitse staabi, mida juhtisid EKP Võru Rajoonikomitee I sekretär A. Männiste, Võru Rajooni RSN Täitevkomitee esimees Elmar Tiit ja Riikliku Julgeoleku Komitee Võru osakonna ülem E. Oras. Eelmainitud "troika" ülesandeks oli hoida Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine kindlates raamides. Appi toodi julgeolekujõudusid ka Lätist ja Pihkva oblastist. Linnas moodustati igaks juhuks korrakaitsegrupid. Noorte eemalehoidmiseks avalikult meeleavalduselt Kreutzwaldi pargis saadeti keskkooliõpilased Haanjasse suusapäevale. Õhtul esines kultuurimajas tollal väga kuum rockbänd "Seitsmes meel".

24. veebruaril oli mu kodune telefon välja lülitatud. Hommikul töölt lahkudes asus mind jälitama 4 julgeolekutöötajat, kes psühholoogilise surve avaldamiseks mind ka ähvardasid. Õhtupoolikul saabus minu ukse taha Ivar Prits autoinspektsioonist ja tema kannul koguni Võru uus miilitsaülem alampolkovnik Valeri Lõõnik isiklikult, et hoiatada kodunt väljumise eest, kuna Võru miilits ei suutvat minu julgeolekut tagada. Ähvardada püüti ka M. Vilu. Päeval oli tema pool külas V. Raudvassar. KGB-laste mikrobuss seisis avalikult maja juures ja jälitas demonstratiivselt õue kassi kutsuma läinud M. Vilu. Hilisööni passisid sõiduautoga julgeolekumehed Kersti ja Viktor Pai akna all, sest neil viibis külas klubikaaslane Maia Tulnola abikaasaga.

Survest hoolimata läksin KGB eskordi saatel kutsumata külalisena EKP Võru Rajoonikomiteesse, kus allorganisatsiooni propagandistidele esines lektor Tartu Ülikoolist. Rein Toomla käsitles demokratiseerimise ja rahvussuhete teemaga seoses Eesti Vabariigi loomist üldiselt objektiivselt, ilma ideoloogilise soustita. Ettekande järel küsimuste osas ei jäänud käsitlemata ka parajasti aktuaalne Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei teema. Mul tekkis külalisesinejaga diskusioon ERSP pinnal, sest R. Toomla arvates puudus sellel parteina majanduslik baas. Väitluse lõpul ta siiski tunnistas, et lähtus kitsalt marksistlikust arusaamast poliitikale.

M. Liivet ja J. Tammsaar viisid päeval muinsuskaitseklubi poolt vabadussõdalaste haudadele lillekorvi. Seal jälgis olukorda E. Oras. Kui Aare Hõrn ja Aivar Palmre lillede ning küünaldega kalmistule jõudsid, oli julgeolekuülema välja vahetanud tundmatu meesterahvas. Kell 18.00 algas Eesti Vabariigi 70 aastapäeva puhune rahvakoosolek Kreutzwaldi pargis. Kohale oli aetud hulgaliselt vormis ja erariides miilitsaid, julgeolekumeestest rääkimata. Vägesid juhatas rajooni täitevkomitee aseesimees T. Katušin, kohal viibis ka linna täitevkomitee aseesimees Mäidu Helistvee. Kõiki esinemisi lindistas Ü. Tootsen ja seda ilmselt võimude ülesandel, et vajalikul hetkel oleks süüdistusmaterjal käepärast. M. Vilu ja P. Saar asetasid ERSP poolt sinimustvalge lindiga lillekorvi ausamba jalamile. T. Katušin andis erariides siseasjade osakonna töötajale käsu lint ära korjata, mida viimane ettevaatlikult linti lahti sõlmides ka tegi. Selle episoodi pildistamisel pööras T. Katušin häbelikult selja.

Taganjärele koostati siseasjade osakonnas administratiivprotokollid M. Vilu ja P. Saare poolt rahvakoosolekul keelatud värvikombinatsiooni kasutamise kohta. 16. märtsil lõpetas rahvakohtunik Henn Jõks oma määrusega nende suhtes menetluse, kuna vastavalt ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 28. jaanuari otsusele sai vastutusele võtta vaid ürituse organiseerijaid. Võimud siiski ei rahunenud. Protokollid vormistati tunnistajatena esinenud T. Katušini ja M. Helistvee ütluste kohaselt juriidiliselt sobivamas sõnastuses ümber, leiti teine kohtunik ja 25. märtsil tunnistas rahvakohtunik Ülo Vijar M. Vilu ja P. Saare 24. veebruari miitingu korraldajaks ning karistas 40 rublase rahatrahviga. M. Vilu pidas kohtus pikema kõne "vajadusest legaliseerida Eesti rahvusvärvid". 30. märtsil esitas M. Vilu protestiavalduse protsessinormide rikkumise kohta kohtunik Ü. Vijari poolt Võru rajooni prokurörile. Hiljem Ü. Vijari kohtumäärus tühistati.

Peale meeleavaldust pargis viisid M. Vilu ja P. Saar rahvusvärvidega lillekorvi Vabadussõjas langenute kalmudele. Sinimustvalgega kaunistatud pärja tõi 24. veebruaril kalmistule ka noortekolonn. Pimeduse katte all jõudis kalmistule võitlussalk T. Katušini juhtimisel, et kaotada kõik märgid inimeste austusavaldustest langenud sõduritele. Endel Vahing püüdis asjatult veenda T. Katušinit hoiduma rumalustest. Ta ütles T. Katušinile, et kui see nii väga tahab "laamendada, siis läheme koos üle kalmistu ja peksame kõik ettesattuva segi". Paraku ei aidanud ka asja absurdi viimine. Kuna haudadelt pärja ja lillekorvide ärastamine leidis E. Vahingult eeskuju võtnud miilitsatöötajatelt ja rahvamalevlastelt vastuseisu, tuli see räpane töö ära teha täitevkomitee aseesinaisel M. Hansonil ja julgeolekumehel Vladimir Lebedevil.

3. märtsil viis A. Saar isiklikult siseasjade osakonda avalduse, kus palus selgitada toimepandud hauarüüstamise asjaolusid. ENSV Siseministeeriumi Tartu Rajoonidavahelise Uurimisosakonna Võru jaoskonna ülem E. Vahing andis faktide kogumise uurija Rita Serikovale. Kulus tükk aega, enne kui toimunu tagamaad avanesid.

24. märtsil toimus Võru Koduloomuuseumis kohtumine ühiskonnauurija Kaarel Haavaga, kes rääkis NSV Liidu rahvuspoliitikast. Tema esinemine oli tolle aja kohta harjumatult avameelne - rääkides rahvuste kallal toimepandud genotsiidist ei pehmendanud ta väljendeid. M. Vilu viis jutu ERSP algatajatele, kes oma ettepanekus kirjeldasid olukorda sisuliselt samamoodi, kuid keda kompartei kontrolli all olev ajakirjandus sopaga üle valas. K. Haav ei pidanud õigeks nimetada rahvuslasi-opositsionääre ekstremistideks, nagu seda tegi ametlik ajakirjandus, kuid arvas, et poliitiliselt targem oleks stalinismi pärandi vastu võitlemisel kasutada "perestroika" retoorikat.

25. märtsil kogunesime kella 18-ks jälle parki, seekord küüditamise aastapäeva meenutama. Nagu 24. veebruaril, oli seegi üritus koordineeritud Ain Saarega, kes oli valmistanud varem kooskõlastatud poliitilise sisuga plakatid. Transparente kandsid peale minu A. Hõrn, A. Männimets, R. Nassar, A. Saar, P. Saar ja M. Vilu. Kuna ilm ei olnud eriti soodus - juba mitu päeva oli kestnud tugev sula, mistõttu lume all asetses paks veekiht, lisaks sadas kohati vihma -, kogunes parki küllaltki vähe inimesi. Minu hinnangu järgi alla saja. Kohal viibis tundmatu erariides noorepoolne mees videokaameraga, kes toimuva jäädvustas. Ilmselt oli tegu KGB operaatoriga. Väga ebameeldiva mulje jättis kohaliku raadiopunkti ülem Ü. Tootsen, kes püüdis provotseerivate küsimustega jätta muljet, et tegu on vägivalda ihkavate äärmuslastega. Seetõttu sekkusime M. Viluga, et selgitada meeleavalduse rahumeelset iseloomu. Ka need intervjuud salvestas arvatav KGB videomees. Jäi mulje, et Ü. Tootsen on saanud kindla ülesande diskrediteerida küüditatute mälestajaid, eelkõige noortekolonni ja muinsuskaitset.

Hiljem koostati 10 administratiivprotokolli ürituses osalejate administratiivõigusrikkumise kohta. Aprilli keskpaiku toimus rida poliitilisi kohtuprotsesse. Mina olin kohtus koos Argo Männimetsaga 18. aprillil. Kohtunik H. Jõks leidis, et puudub alus meie administratiivvastutusele võtmiseks Eesti NSV Admk. § 1782 järgi ning lõpetas menetluse administratiivõigusrikkumise koosseisu puudumise tõttu. Ainukesena trahviti registreerimata miitingu korraldamise eest 7. aprillil Ain Saart.

25. märtsi üritusega seoses ei saa märkimata jätta kindlat suundumust - alates 21. oktoobrist vähenes A. Saare üritustel osalenud inimeste arv järjepidevalt. Ma ei pea õigeks põhjendada seda ainult kehvade ilmastikuolude või võimude vastupropaganda ja hirmutamisega. Tekkis omamoodi paradoks - samal ajal kui müüt Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn nr. 1-st mujal hoogsalt kasvas, A. Saare populaarsus Võrus ajutiselt hoopis vähenes. Minu arvates oli asi selles, et esinejatel ei olnud midagi tuumakat kogunenutele öelda. 21. oktoobril Epp Sõna poolt ette loetud kõne tekst oli nii sisult kui vormilt õige lapsemeelne. 24. detsembri L. Koidula mälestusüritus oli halvasti ette valmistatud. 24. veebruaril kõlanud improviseeritud lühiesinemised ei jätnud samuti sügavat muljet. 25. märtsil esitas A. Saar väljavõtteid T. Madissoni juba Hirvepargis kõlanud sõnavõtust. Ka üritustel ühislauluna esitatud "Mu isamaa armas" kõlas hädiselt, samuti ei moodustanud etteloetud luuletused temaatilist tervikut. Pealegi ei olnud tõsistel luule- ja muusikahuvilistel noortekolonni üritustele asja. Pärast 24. detsembri prokurör F. Luiksaare hoiatust ei julgenud A. Saar ka sinimustvalget lippu kuni kevadeni oma üritustel kasutada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et pelgalt mässuvaimuga kaua pinnal ei püsi ja noortekolonnil puudus talvel veenev positiivne visioon, mida rahvahulgale pakkuda. Kevadel sai selleks Vabadussamba taastamine.

27. märtsil möödus aasta klubi tegevusest ja seetõttu toimus 30. märtsil aruande-valimiskoosolek. Hoolimata kogu aasta kestnud võimude survest osutasid klubi liikmed juhatusele täielikku usaldust - senine juhtkond (A. Jäger, R. Laatsit, M. Liivet, A. Pindis, M. Vilu) valiti ka järgmiseks tähtajaks tagasi.

Samal päeval, 30. märtsil võttis Võru Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu vastu otsused, millega täiendati 1987.a. kinnitatud Võru rajooni heakorra eeskirju Vabadussõja mälestussamba taasavamist takistavate punktidega:
a) "Ajaloolistele kalmistutele ja kalmistute ajaloolistesse osadesse uute hauarajatiste tegemine ja vanade restaureerimine tuleb igal konkreetsel juhul kooskõlastada Võru Rajooni Täitevkomitee kultuuriosakonna ja rajooniarhitekti kaudu" kõrgemalseisvate instantsidega ja
b) "Massiüritusi (rongkäigud, spordi- ja kultuuriüritused jne.) tohib korraldada ainult Võru Rajooni Täitevkomitee igakordsel loal".

Täiendustega püüdsid võimud takistada Vabadussamba taastamist. Viimane punkt käis otseselt muinsuskaitseliikumise kohta, sest ametliku ühiskondliku organisatsioonina jäi EMS ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 28. jaanuari demonstratsioonide vastase otsuse mõju alt välja. Pärast otsuste avaldamist Töörahva Elus läksin täitevkomiteesse ja rääkisin sel teemal täitevkomitee sekretäri Aili Maasikaga. Hoiatasin A. Maasikat, et kuna muinsuskaitseklubi tunneb end otseselt puudutatuna, siis me rakendame vastumeetmeid.

14.-17. aprillini toimus Tartus muinsuskaitseklubide V kokkutulek, millel osalesid ka paljud Võru muinsuskaitseklubi liikmed. Kui 24. veebruaril Tallinnas Tammsaare mälestussamba juures ei käitunud juhatuse nõusolekuta sõna võtnud T. Velliste olukorrale vastavalt, siis Tartu muinsuskaitsepäevadel julges EMS juhtkond astuda tubli sammu rahva ootustele vastu. Avalikule massiüritusele toodi välja rahvusvärvid - esialgu küll ainult kolm kangast eraldi lipuvarrastel. Samas võis paljudel inimestel rinnas näha sinimustvalgeid lindikesi. Tartu üldrongkäigus osales ka Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn nr. 1 suure loosungiga ja tõmbas enesele teleuudistes näitamise tõttu positiivset tähelepanu. Tartu muinsuskaitsepäevadel valitsenud meeleolu andis A. Saarele taas julgust kasutada avalikel üritustel sinimustvalget lippu.

16. aprilli õhtul "Vanemuises" kogusid M. Vilu ja E. Pärnaste kokku Mati Kiirendi, Erik Udami, Rein Arjukese ja Jüri Adamsi, et kokku leppida järmised sammud ERSP asutamiseks. Samal õhtul tähistati Lagle Pareki sünnipäeva, kus asja edasi arutati. 21. aprillil moodustatigi ERSP Korraldav Toimkond.

20. aprilli klubi koosolekul otsustati korraldada 14. mail ka Võrus muinsuskaitsepäev ja osaleda 8. mai protestiürituses Koreli oja reostamise vastu. Samas otsustati Johannes Toomi ettepanekul saata Võru linna ja rajooni täitevkomiteedele tema poolt koostatud märgukiri, milles juhiti tähelepanu kalmistu haldamisel esinevatele vajakajäämistele. Märgukirjas esines ka nõudmine lõpetada kalmistu ajaloolistes osades pealematmine, eelkõige nn. juudi kalmistu hävitamine. Klubi liikmed töötasid kevadel mitmel päeval selle kalmistuala korrastamisel.

Võru muinsuskaitsepäeva organiseerimisel nägi palju vaeva A. Jäger, kes sõitis isegi ekstra Tallinna, et saada 30-te aastate kroonikafilme. Samuti olid rakkes M. Liivet, Andres Suss jt. Kogu ettevõtmine oma paljude üritustega laabus väga hästi. Alates juuni algusest langeski klubi juhtimine suures osas A. Jägeri ja M. Liiveti õlgadele, sest üha kiirenev poliitiline protsess hõivas minu ja M. Vilu vaba aja.

Muinsuskaitsepäeva lõppedes, ööl vastu 15. maid laamendasid tundmatud isikud vabadussõdalaste kalmistul - lõhuti 5 risti, ülejäänud lükati ümber. Järgmisel õhtul nähti julgeolekutöötajaid passimas Teise Maailmasõja ajal Punaarmee ridades langenud sõjameeste kalmistuosas. Ilmselt ootas KGB vastuaktsiooni, et siis natsionalistid kuriteopaigalt tabada. Kuna 17. mail kell 15.00 pidi linna täitevkomitees toimuma muinsuskaitseklubi märgukirja arutelu, tellisin A. Saarelt protestipiketi kella 14.30-ks täitevkomitee ette. Samuti kutsusin kohale raadioreporter Sirje Kõivu ja klubi fotograafi Aivar Palmre. See oli kommunistliku reziimi ajal poliitilise võitluse praktikas piketi esmakordne kasutamine. Juunikuus kasutati piketti Rahvarinde poolt ja alates 1. juulist rahvuslike rühmituste poolt poliitvangide vabastamist nõudes. Nõupidamisel rääkisin muuhulgas vajadusest tagada Vabadussõjas langenute kalmistuosas provokatsioonide lõpetamine, kaasates selleks ka korrakaitseorganid.

25. mail toimunud Võru Linna Täitevkomitee istungil otsustati muinsuskaitseklubi märgukirja alusel muuhulgas
1) "moodustada Võru Koduloomuuseumi juurde komisjon, kes tegeleks ajalooliste ja kultuurilooliste haudade ning kalmistu eri osade ja kunstiväärtust omavate kalmukujunduste väljaselgitamisega, samuti soovituste andmisega ülematmiste asjus vanal kalmistul";
2) kohustada "Võru Kommunaalettevõtete Kombinaadil surnuaia haldamisel arvestada ülalnimetatud komisjoni ettepanekutega";
3) "lõpetada ülematmine juudikalmistul väljaspool juba kujundatud matmisplatse ja vana kalmistu veel säilinud osas kuni kõigi kultuuri- ja ajalooliste haudade väljaselgitamiseni";
4) "organiseerida Võru linna surnuaia regulaarne kontrollimine patrullteenistuse poolt".

Muuseumi juurde moodustatud komisjoni said kohad ka Võru muinsuskaitseklubi ja Võrumaa Muinsuskaitse Seltsi esindajad - sellega oli loodud legaalne kanal mõjutamaks kalmistul toimuvat. Reageerides koheselt muutunud oludele kirjutas rajooni täitevkomitee esimehe asetäitja M. Hanson samal päeval pöördumise Võrumaa Muinsuskaitse Seltsile ja Võru muinsuskaitseklubile, milles teatas, et kuna noortekolonn taastab Võru kalmistul Vabadussõjas langenute mälestussammast ilma võimude loata, siis on täitevkomitee "seisukohal, et sellisel kujul tööde teostamine ei ole õige". Kirja lõpul palus M. Hanson muinsuskaitseliikumise "aktivistide seisukohta noorte kolonni nr. 1 tegevuse kohta ning ühtlasi kaasabi mälestussamba püstitamisega seotud asjaolude väljaselgitamisel".

VMS volikogu esimees V. Raudvassar kirjutas seltsi nimel vastuseks viisaka ja argumenteeritud toetusavalduse noortekolonnile. Mulle jäi pöördumisest mulje, et võimud püüavad idee üle võtta ja ise ürituse lõpule viia. Säärase M. Hansoni katsega puutusin kokku juba seoses Fr. R. Kreutzwaldi tähtpäeva tähistamisega Võru muinsuskaitseklubi poolt. Seetõttu koostasin 1. juunil paroodiamaigulise vastuse, milles ei jätnud meenutamata mälestussamba hävitamist nõukogude võimu poolt, samuti M. Hansoni osalemist 24. veebruari kalmisturüüstamises.

Selleks ajaks oli A. Saar saanud uurija Rita Serikovalt vastuse oma avaldusele hauarüüstamise kohta 24. veebruaril. 18. maiga dateeritud R. Serikova vastusest ilmnes, et "lillekorvid ja pärja viis kalmistult ära RJK Võru jaoskonna töötaja Lebedev, kuuseokstest kaunistused korjas ära Võru RSN TK aseesimees M. Hanson" ning "korralduse ära korjata ja kustutada küünlad andis Võru Rajooni RSN TK aseesimees T. Katušin". Edasi teatas R. Serikova, et "eespool nimetatud isikute käitumises on formaalselt olemas ENSV KrK § 199 koosseis, nende taoline käitumine oli tingitud aga valesti mõistetud teenistus- ja kodanikukohusest ning ekslikust arusaamast, et mälestajate tegevus on vastuolus ENSV ÜNP 28.01.88 otsusega, mistõttu kriminaalasja algatamisest on keeldutud ENSV KrK § 7 lg. 2 alusel". Hiljem prokuratuuri järelevalve korras kriminaalkuriteo koosseis siiski tühistati.

R. Serikova vastus oli nii üksikasjalikult ammendav, et kirjutasin A. Saare nimel pöördumise ENSV Ülemnõukogule ja prokuratuurile ning massiteabevahenditele juhtimaks tähelepanu rajooni juhtisikute võimu kuritarvitustele.

2. aprillil helistas mulle meesisik, kes tutvustas end Enn Rannikuna ja teatas, et tahab ka vabadusvõitluses "kaasa lüüa". Oma sõnul sai ta minu andmed Lagle Pareki käest. Igaks juhuks kontrollisin hiljem järele - see vastas tõele. E. Ranniku närvilisus muutis mind siiski ettevaatlikuks ja ma vastasin tema aktsiooniettepanekutele põiklevalt. 4. aprilli hommikul helistas E. Rannik mulle ootamatult ja õhutas ähvardama Võru julgeolekuülemat E. Orast. Säärase provokatsiooni peale asusin koguma tema kohta andmeid. Selgus, et E. Rannik oli tiirelnud ka A. Saare ümber. Igaks juhuks hoiatasin tuttavaid E. Ranniku eest.

10. aprillil kutsus muinsuskaitseklubi liige Maia Tulnola mind telefonitsi kähku enda poole. Seal viibis värskeltküpsetatud "vabadusvõitleja" E. Rannik, kes M. Tulnola jutu kohaselt oli ametis olnud minu laimamisega. Minu saabumine segas teda ja E. Rannik asus kritiseerima A. Saart ja ERSP kohalikku tuumikut passiivsuse pärast. Selgitasin E. Rannikule neid põhjusi, mis sundisid mind kahtlema tema aususes. Seepeale ähvardas E. Rannik, et mind "lüüakse maha". Ma ei võtnud tema sõnu tõsiselt, pidades neid vaid koleeriku praalimiseks. Siiski eksisin.

18. aprillil jagas Võru rajooni keskraamatukogu lugemissaalis kirjandusametnik Kalle Kurg muljeid 1.-2. aprillil Toompeal koosolnud loomeliitude ühispleenumilt. Nimetatud pleenumile järgnes 13. aprillil Eesti televisioonis saates "Mõtleme veel" Edgar Savisaare ettepanek moodustada Rahvarinne perestroika toetuseks. Loomulikult ei pääsenud K. Kurg mööda radikaalide sarjamisest. Mõned päevad varem oli Noorte Hääles ilmunud marksistliku sotsioloogi Aili Aarelaiu põlvkondlikke suundumusi käsitlev intervjuu. Selles jätkas A. Aarelaid müüdi loomist nn. "60-te aastate põlvkonnast", kes tema käsitluse kohaselt pidi aktiivselt taotlema realistlikke eesmärke, samal ajal kui 25-aastased noored oma ekstremismis ei suutvat tajuda perestroikapoliitika poolt pakutavaid võimalusi. Astusin K. Kurega väitlusse, kirjeldades noorte mitteformaalsete liidrite sihte kaugemate, strateegiliste eesmärkidena, samal ajal kui 60-te aastate komsomolijuhid hindavad võimumängudes vaid taktikalisi, päevapoliitilisi käike. Põhjendasin seda erinevust sellega, et noortel, tingituna nende vanusest, on lihtsalt rohkem aega võimule tulekuks. Nende jaoks ei kehti loosung: kui mitte nüüd, siis millal! Kohe jõudsime ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei juurde ja K. Kurg, meenutades sealjuures "malemeister" Vello Pohla tuntud artiklit Edasis, ütles, et ERSP algatajad olevat küll aatelised, samas aga lihtsameelsed ja vaimselt vähevõimekad. Vaidlesin talle vastu, öeldes, et noore põlvkonna meelismänguks on bridz, kus erinevalt malest ei aita ainult heast väljamänguoskusest, vaid tuleb ka optimaalselt pakkuda. Mis aga puutub ettepanekusse ERSP loomiseks, lisasin ma, siis "see samm lõhestas EKP, me ajame oma rida ning vaatame külmalt pealt, kuidas kompartei peab surmaheitlust". Ausalt öeldes, ega keegi neid sõnu tollal tõsiselt võtnud, veel 1988. a. astus palju eestlasi rahvuskommunistide kutset järgides massipsühhoosi mõjul "Hendrik Alliku" EKP-sse.

22. aprillil käisin Tallinnas Eve Pärnaste juures, kus kohtusin ka Kanada Moskva saatkonna konsuli Mary Isabel Mosser'iga, kes oli spetsiaalselt Tallinna opositsiooniliste teisitimõtlejatega kohtuma sõitnud. Teatavasti Kanada ei tunnustanud de jure Balti riikide inkorporeerimist Nõukogude Liidu poolt ja seoses viimase aja arengutega Eestis tuli diplomaat kohale, et saada informatsiooni otsesest allikast. E. Pärnastelt kuulsin, et mõni päev varem oli kohal käinud ka USA Leningradi peakonsul Douglas Wake, kes saabus juba konkreetsema ülesandega. Ta soovis ERSP organiseerijate hinnangut olukorrale Eestis, et valmistada ette Ühendriikide administratsiooni lähtekohti Ameerika-Nõukogude Moskva tippkohtumiseks. USA diplomaadile edastatud sõnum oli üheselt selge: mitte mingeid järeleandmisi inimõiguste suhtes.

Samal õhtul korraldas A. Saar koos väikese kaaskonnaga Jüriööd meenutava marsi rahvuslipu all. Miilitsaauto eskordi saatel Mõisad põlevad/ saksad surevad/ mets ja maa jäävad meitele lauldes tegid nad väikese tiiru kesklinnas.

27. aprillil rääkis lugemissaalis Aivo Lõhmus eestikeelse kirjavara massilisest hävitamisest Nõukogude okupatsiooni aastatel. Kuna tema jutt oli otsekohene, läksime M. Viluga pärast esinemise lõppu A. Lõhmuse juurde, et propageerida ERSP loomise ideed. Paraku ütles A. Lõhmus, et tema asetab panuse Rahvarindele, sest tõenäoliselt tuuakse dissidendid "perestroikale" ohvriks - s.t. ta prognoosis uut represseerimislainet kompartei peavoolust erinejate vastu, kui ühiskondlikud protsessid lähevad liiga kaugele ja väljuvad NLKP kontrolli alt.

Aprilli viimasel nädalal lihvisime A. Jägeri pool M. Vilu koostatud märgukirja koos põhjaliku programmiga, millele andsid allkirja peale meie veel Võru muinsuskaitseklubi liikmed Jüri Tammsaar ja Alar Kume, Aare Hõrn Setu Seltsist ning Villu Jürjo Urvaste-Karula klubist, samuti Riho Nassar. M. Vilu kirjutas alla ERSP Korraldava Toimkonna nimel, mina ja R. Nassar ERSP Võru Algatuse nimel. Koos M. Viluga viisime märgukirja reedel 29. aprillil linna ja rajooni täitevkomiteedesse ning ajalehe Töörahva Elu toimetusse.

A. Rumvolt valmistas 1. mai meeleavalduseks järgmised plakatid: Eesti rahvusriigiks!, Toetame Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteid ja KGB rahva kontrolli alla!. Nüüd olime maipühadeks valmis.

Juba 9. aprillil oli Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni nr. 1 tegutsev tuumik võtnud vastu pretensioonika manifesti, millega kuulutas välja miitingu 1. mail kella 13-ks. Salajasel hääletamisel osales 11 anonüümseks jäänud liiget, et hiljem ei saaks võimud otseselt kedagi süüdistada ürituse korraldamises. Siiski oli üks erapooletu ja kaks vastuhäält. Üheks vastuhääletajaks võib oletada Raivo Paasi, kes alates loomeliitude ühispleenumist 1. ja 2. aprillil Toompeal hakkas järjekindlalt propageerima reformikommunistlikku suunda.

1. mail olin ma graafikujärgselt tööl, kuid 12 paiku jätsin paarimehe üksinda ja läksin M. Liiveti poole, kuhu kogunesid ka teised muinsuskaitseklubi liikmed. Laadisime plakatid Indrek Kalda auto pagasiruumi ja enne kella 13 sõitsime kesklinna Vabaduse väljakule. Sel aastal võimud kohustuslikku töötajate rongkäiku ei korraldanud, vaid sisustasid päeva alates kella 11-st kultuuri- ja spordiprogrammiga. Seetõttu viibis kesklinnas palju inimesi. Kui me kohale jõudsime mängis tribüüni ees orkester marssi ja noortekolonni liikmed hakkasid parajasti püünele ronima, neile lisaks veel hulk kaasajooksikuid, isegi väikesi lapsi. Ühinesime nendega ja hõivasime tribüüni parema tiiva. Tribüünil viibisid muinsuskaitsest peale minu M. Vilu, A. Hõrn, A. Tamra, M. Liivet, A. Rumvolt ja J. Tammsaar, kes kandis plakatit Eesti Rahvusriigiks!.

Sündmuste taolist arengut ei olnud ei meie ega noortekolonn ette näinud, seetõttu tuli rääkides improviseerida. Kuid ettevalmistamatuse tõttu konarlikud sõnavõtud polnud ainus puudus, mida hiljem kritiseerijate poolt Töörahva Elus ette heideti. Noortekolonni laialivalguva programmi tõttu koosnes see eriilmelistest vooludest. Nii hakkas ERSP-sse kuuluva R. Nassariga eesmärkide üle vaidlema Rahvarinde positsioonilt esinev Raivo Paas, kes propageeris Isemajandava Eesti ideed Nõukogude Liidu koosseisus. Lisaks kutsus R. Paas rahvast üles toetama kommunistide suurfoorumi kokkukutsumist. Just viimatinimetatu segane jutt ja mõistelised ebatäpsused võimaldasid Aare Urmil, Leo Dolenkol ja Jaak Kärsonil hiljem kahtluse alla panna esinejate arukus.

Vahepeal edastati rahva hulgast tribüünile sedel, millel oli teade: kes on nõus Eesti iseseisvusega, tõstku käsi. A. Saar pöörduski rahva poole vastava üleskutsega. Vastuseks tõusis kätemeri. Peale A. Saare ja R. Nassari kuulutas iseseisvuse eestlaste peamiseks püüdluseks ka sel päeval esmakordselt noortekolonni ridades üles astunud Allar Abel, kes selle etteastega jättis endast väga hea mulje.

Mina puudutasin oma esinemises julgeolekuametkonna juhtivat osa eesti rahva hävitamisel Eesti Vabariigi okupeerimise järel ja esitasin nõudmise RJK üle kehtestada avalikkuse kontroll. Niikaua aga, kuni luuakse vastav ühiskondlik komisjon, kutsusin inimesi üles teatama KGB kuritarvitustest minule endale.

Aare Hõrn ütles: "Sellepärast teen ettepaneku sügiseks kokku kutsuda Võrumaa rahvuskongress, kes arutaks Võrumaal tekkinud teravaid probleeme, valupunkte. Seda ei saa siin momentaalselt otsustada, aga mõtelge selle üle. Ma kujutan ette, et Võrumaal igal pool valdades, Võru linnas, alevites võiks rahvas kokku tulla ja otsustada, milline on esindajate arv ja valib need esindajad enda hulgast. Tuleb pidada koosolekuid, arutlusi, millised on Võrumaa probleemid ning siis organiseerida Võrumaa rahva kongress.". Veel tegi A. Hõrn ettepaneku kasutada Kreutzwaldi parki Hyde Park'i eeskujul Vaba Sõna Tribüünina.

Kohe pärast miitingut informeerisin toimunust telefonitsi E. Pärnastet. Samal õhtul käsitleti Võru meeleavaldust venekeelses BBC-s. Pärast kella 19-seid uudiseid andis saatejuht sõna "mittekoosseisulisele korrespondendile Stockholmis" Aleks Militsale. A. Militsa esitus oli väga hea. Ta nimetas selgelt demonstrantide põhinõuet - Eesti iseseisvust - ja selle seotust Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiga. Samuti rõhutas ta paarituhandelise rahvahulga toetust nõudmisele KGB üle kontrolli kehtestamiseks. Venekeelne BBC omas sel ajal Nõukogude Liidus küllaltki suurt kõlapinda, sest "perestroika" käigus oli lõpetatud selle välisraadiojaama segamine. Seetõttu pole midagi imestada, et ERSP eeskujul Moskvas moodustatud opositsioonipartei Demokraatliku Liidu poolt korraldatud meeleavaldusel mai lõpul Reagani-Gorbatšovi tippkohtumise ajal oli teiste hulgas kasutusel ka Võrust eeskujuna teada KGB-d puudutav (muidugi venekeelne) transparent. Igal juhul võib väita, et 1. mai demonstratsioon Võrus mõjutas mitte ainult Eestit, vaid ka arengute radikaliseerumist teistes impeeriumi ääremaades ning metropolis endas. See oli tähtis, sest Eesti iseseisvumine sai võimalikuks kommunistliku impeeriumi üldise lagunemise protsessis.

Võru võimude vastulööki ei andnud kaua oodata. Materjalid demonstrantide kriminaalkorras karistamiseks esitati 4. mail uurimisjaoskonda. Võru uurimisjaoskonna ülem E. Vahing keeldus kriminaalasja algatamisest kuriteosündmuse puudumise tõttu. Pärast prokurör F. Luiksaare protesti jätkus juurdlus ENSV Siseministeeriumi Tartu Rajoonidevahelises Uurimisosakonnas. Tartu uurija T. Püssa lõpetas eeluurimise kuriteokoosseisu puudumise alusel. Prokurör protestis ka selle määruse Viimase astmena anti asi Siseministeeriumi Uurimisvalitsuse Tallinna uurijale. Tulemus jäi samaks. Käisin ka ise 26. mail ülekuulamisel ja veendusin, et uurimisorganid sel ajal kompartei tööriistaks ei olnud. Seoses 1. mai demonstratsiooniga kuulati siseasjade osakonnas üle sellel osalenud muinsuskaitseklubi liikmed. Leivakombinaadi juhtkond karistas mind töö juurest paaritunnise ärakäimise pärast suhteliselt leebelt maikuu preemiast ilmajätmisega.

Maikuus kutsuti sõjakomissariaati kordusõppustele saatmiseks klubi liikmed J. Tammsaar ja R. Laatsit. Helistasin kohe Tallinna Rootsiga sidet hoidvale E. Pärnastele ja teatasin, et seoses 1. mai miitinguga on võimud taas alustanud repressioone Võru muinsuskaitseklubi vastu. Lootsin, et pealtkuulatavate kõnede kaudu jõuab info "vajalike kõrvadeni" ja välispoliitilise surve vähendamiseks klubi liikmeid sõjaväkke ei suunata. Nii ka juhtus - pärast paaripäevast viibimist kogunemispunktis saabusid mõlemad Võrru tagasi.

Demonstrante rünnati ka ajakirjanduses. 5. mai Töörahva Elu avaldas endise peatoimetaja Heini Kasesalu poja Heikki Kasesalu kirjutise "Maimeeleolud", milles algaja ajakirjanik üleoleval toonil esitas oma nägemuse toimunust. Paar päeva hiljem jätkas halvustamist juba kaalukam seltskond. 7. mail ilmunud artiklis heitsid Aare Urm, Leo Dolenko ja Jaak Kärson ette, et "igasugused äärmused rahvaliikumises on vaid trumpide kättemängimine stagnantidele, neile, kes perestroika käiku kõigiti pidurdada püüavad." Samuti väitsid nad, et "mingit programmi esitatud ei ole. Peaks olema arusaadav, et pelgalt loosungid veel tegevusjuhist ei asenda". Just sel perioodil võttis A. Urm üle Töörahva Elu peatoimetaja ametitooli ja pidi teadma 29. aprilli märgukirjast koos programmiga. Kommunistliku võimumonopoli tingimustes oli levinud komme, et toimetajakoht tuli välja osta teisitimõtlejaid lahmivalt materdava artikliga. Nii oli see Mart Kadastiku saamisel Edasi peatoimetajaks, samuti Margus Metsa ülendamisel Noorte Hääle peatoimetajaks. Võib arvata, et teisiti ei olnud lood ka Aare Urmiga.

Erinevalt eelnimetatuist jagas kodus oma meeldivaid muljeid 1. mai miitingust Võru muinsuskaitseklubi liige Kersti Pai. Samal ajal pojal külas viibinud komsomolifunktsionär Alar Rein teatas, et tal on hea läbisaamine tuntud püstolreporteri Toomas Sildamiga, kelle kaudu on võimalik avaldada objektiivne ülevaade meeleavaldusest, kui K. Pai selle kirjalikult esitab. K. Pai tegigi seda, kuid ootamatult kutsuti ta hoopis ülekuulamisele siseasjade osakonda pealinna naisuurija juurde. Alar Rein oli 1987. aasta suve lõpul mõnda aega kiibitsenud Võru muinsuskaitseklubi ümber, kuid jäi peagi selle tegemistest eemale. Pärast 1. maid läks ta juhuslikul kohtumisel endast välja ja nimetas mind "LKA agendiks"! Samas ennustas ta USA presidendivalimiste duellis Dukakise pealejäämist, misjärel olevat mul "vesi ahjus". Andsin A. Reinule ühe eksemplari 29. aprilli märgukirjast, nii et ka komsomolikomiteel J. Kärsoniga eesotsas oli väga täpselt teada programmi olemasolu.

Kõik sõnavõtud lindistas raadioreporter Sirje Kõiv, kes koopia andis ka A. Saarele. M. Vilu ettepanekul leppisime kokku, et miitinguülevaate MRP-AEG Infobülletäänile teeb lindistuse põhjal K. Tullus. Siiski selgus hiljem, et selles olid mitmed ebatäpsused, mis ülaltooduga on osaliselt parandatud.

1. mai meeleavaldust võib pidada Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni nr. 1 läbimurdeks Võrus, sest sel üritusel saavutati pärast pikka vindumist taas rahvahulkade toetus. Kui läbi talve oli noortekolonni näol paljuski tegemist müstifikatsiooniga, siis nüüd lisandus palju uusi liikmeid, mis võimaldas tõsiselt ette võtta Vabadussamba taastamise. Pärast 1. maid muutus sinimustvalge kasutamine Võrus tavapäraseks. Võrust kandus see komme mai keskel toimunud Tartu muusikapäevadele, sealt edasi Tallinna öölaulupidudele.

4. mail tungis mulle ootamatult selja tagant rusikatega kallale KGB provokaator Enn Rannik. Ehkki suutsin ründaja rahunema sundida, häiris mind võimalus sääraste intsidentide jätkumisel huligaani ja kakleja silt külge saada. Joodikuks ja liiderdajaks olid KGB kaastöölised mind juba püüdnud tembeldada. Seetõttu kirjutasin Võru SAO-le samal päeval avalduse, kuigi pealtnägijaid intsidendil ei olnud ja lootust E. Ranniku süüd tõestada ka mitte. Kui Võru miilits ei olnud kuu aja jooksul reageerinud, pöördusin 7. juunil vabariikliku prokuratuuri ja ENSV Ülemnõukogu poole. Võimuorganid hakkasid kähku liigutama pärast 17. juuni pööret, kui Vaino Väljas vahetas välja Karl Vaino. 21. juuni kirjas teatas ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi vastuvõtuosakonna juhataja J. Lepp, et avaldus on saadetud läbivaatamiseks Eesti NSV Siseministeeriumile. Minu töökohas käis infot kogumas uurija Bogomolov. 24. juunil teatas järjekordne Võru miilitsaülem Jüri Pihl, et kriminaalasja algatamisest on keeldutud kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 11. juulil kinnitas sedasama ENSV Siseministeeriumi osakonnaülem R. Pollimann.

Juuni lõpul tuli raamatukogu lugemissaalis minu juurde E. Oras ja küsis, kas ma olen nõus kohtuma julgeolekutöötajaga Tallinnast. Nõustusin ja vestlesin KGB majori Anto Otsaga Kreutzwaldi pargis. Klubi poolt julgestasid kohtumist M. Vilu ja A. Tamra. A. Ots eitas minu jälitamist KGB poolt 24. veebruaril, samuti E. Ranniku kuulumist julgeolekuorganite kaastööliste hulka. Seda võiski ette arvata. E. Ranniku kohta veel niipalju, et Võru kirikuõpetaja Andres Mäevere kunagise õpingukaaslasena Tallinna merekoolis viibis ta 80-tel aastatel keskeltläbi paar korda aastas Võrus ja veetis pikalt aega pastoriga vesteldes. 1988. aasta suvel E. Rannik kadus Võrust ja pole end siiani A. Mäevere näole andnud. Võib arvata, et ta nuhkis kirikuõpetaja järele ja pärast paljastamist suunati mujale.

Major Ots veenis mind, et kuulub KGB edumeelsemasse ossa, kes "perestroika" käigus on tegutsemismeetodeid muutnud. Kui ma juhtisin tema tähelepanu neile alatutele võtetele, mida Võru KGB kasutab, püüdis A. Ots kiirelt reageerides mind värvata, pakkudes võimalust endaga Tallinnas otsekontakti võtta, kui kohalik julgeolek mingi rumalusega hakkama saab. Loomulikult ei saanud sellest juttugi olla. Selle kohtumise tagajärjel lõpetas Võru KGB siiski muinsuskaitseklubi liikmete otsese ja avaliku tülitamise.

Mai algusest mitmekesistus kohalik poliitiline elu. Kuni kevadeni oli Võru arengutes keskset rolli mänginud muinsuskaitseklubi, ka A. Saart pidasid võimud eelkõige muinususkaitseklubi aktivistiks. Nüüd tekkis rida uusi rühmitusi, mis peagi 1988. aasta "kuumas suves" oma panuse üldisesse demokratiseerimisprotsessi andsid.

3. mail asutati rajooniraamatukogus Võrumaa esimene Rahvarinde tugigrupp 18 liikmega, kelle hulka kuulus muinsuskaitseklubist Viktor Pai. Esialgu esineti veel tüüpilise üleskutsega "perestroika" toetuseks. 14. juuniks Võru Rahvarinne organiseerus. Kulus siiski veel aega, kuni Rahvarinne tõsiselt kohalikku poliitikat mõjutama hakkas. Äkilist muusa puudutust tundis "laulva revolutsiooni" käivitudes Leo Dolenko, kes Töörahva Elu veergudel Rahvarindele mitu ülistuslaulu pühendas. Aasta hiljem toetas L. Dolenko sama entusiastlikult/konjukturistlikult juba Eesti Kodanike Komiteede liikumist.

4. mail viibisid Võrus Põlva muinsuskaitseklubi liikmed Üllar Varik ja Tiit Tens. M. Vilu ettepanekul otsustasid nad moodustada ERSP Põlva Algatuse. Samas koostasime vastava koostöölepingu ja kirjutasime dokumendile alla. Tookord suhtlesime põlvakatega päris tihedalt. Nii meenub Põlvast üks mai keskel toimunud Rahvarinde kihutuskoosolek, millel Marju Lauristin tagaselja ERSP algatajaid halvustas. Astusime M. Lauristiniga koheselt väitlusse, mis teda tagasi tõmbuma sundis. Põlva ERSP viibis vastukülaskäigul 28. mai Vaba Sõna Tribüüni üritusel.

8. mail korraldasid Võru rohelised, nende hulgas ka muinsuskaitseklubi liikmed Aivar Rumvolt, Andres Suss jt. protestiaktsiooni linna läbiva Koreli oja reostamise vastu. Pärast kummipaatidega sõitu toimus miiting, kus osales palju vastavasisuliste transparentidega linnakodanikke. Suvel märkamatuks jäänud Roheline Liikumine taaselavnes alles sügise lähenemisel.

Samal päeval toimus pargis esimene Vaba Sõna Tribüüni üritus. Kohale oli saabunud siseministri asetäitja Arved Jaaska, kes koos E. Orasega vaatles toimuvat eemalt. Järgmine üritus oli 14. mail muinsuskaitsepäeva raames. Osalesid muinsuskaitseliikumise aktivistid. Sõna võttis ka ERSP Korraldava Toimkonna liige Jüri Adams Tartust.

11. mail viibisime M. Viluga Tallinnas Henno Arraku eramus, kus toimus ERSP Korraldava Toimkonna koosolek. Andsime üle fotograaf Mati Pakleri poolt tehtud fotod 1. mai meeleavaldusest, mis äratasid kohalviibijais vaimustust. Hiljem näitas H. Arrak neid pilte ühe USA suurlehe korrespondendile kui ilmekat näidet Eestis valitsevatest meeleoludest. Tunne Kelam oli 29. aprilli märgukirjast väga heal arvamusel.

Mai lõpul pidi toimuma järjekordne Reagani-Gorbatšovi tippkohtumine Moskvas. Otsustasin kasutada seda päevapoliitilist sündmust sõjaväkke saadetud Üllar Pugasti ja prokuraaturi uurija Aivar Soola saatusele tähelepanu juhtimiseks. Olin Ü. Pugasti ise muinsuskaitseklubisse kutsunud ja seetõttu tundsin tema käekäigu eest moraalset vastutust. 1987. aasta detsembri algul pöördus ta Tartu sõjaväehospidalist uuringutelt tulnuna minu poole kurtmisega, et teda võetakse südamehaigena sõjaväkke. Võtsin kohe ühendust klubiliikme Kait Tamra emaga, kes töötas Võru Polikliiniku registratuuris. Paraku puudus Ü. Pugasti haiguskaardil mingigi vihje südamepuudulikkusele viitavale diagnoosile. Ü. Pugast seda ei uskunud ja arvas, et küllap KGB kõikjalejõudev käsi on andmed tema haiguse kohta kõrvaldanud. Siiski ei olnud ilma faktiliste andmeteta midagi tõsist võimalik tema aitamiseks ette võtta. Jäi üle vaid kära teha, et panna võimud huvituma Ü. Pugasti sõjaväest elusana naasmisest. Seetõttu koostasin märgukirja Võru Rajooni Rahvasaadikute Nõukogule ja ENSV Ülemnõukogule, milles andsin hukkamõistva hinnangu võimude käitumisele 21. oktoobri miitinguga seoses ja järgnevatele repressioonidele ning esitasin nõudmise saavutada Ü. Pugasti ja A. Soola vabastamine okupatsiooniarmeest. Sellele märgukirjale kirjutasid 27. mail ERSP Võru Algatuse nimel peale minu alla M. Vilu, R. Nassar, Peeter Saar ja Alar Kume.

28. mail toimus Vaba Sõna Tribüüni järjekordse üritusena kõnekoosolek "Ameerika-Nõukogude leppimuse toetuseks", millel lisaks ERSP esindajatele rääkis ka NLKP liige väliskommentaator Tõnu Kõrda. Käsitlesime inimõigusi ja kodanike poliitilisi õigusi ÜRO-s vastuvõetud rahvusvaheliste paktide alusel. R. Nassar alustas suvel tema leivanumbriks kujunenud Vene sõjaväge puudutavat kõnedesarja. Olime valmistanud ka hulga transparente, näiteks: Vabastada E. Tarto ja M. Niklus!, Nõuame rahvusväeosade loomist!, Eestlastele väeteenistus Eesti pinnal!, Lõpetada eestlaste saatmine Tšernobõli! Kaotada § 68 ja 194'! jt. Üritusel viibisid ka noortekolonni liikmed. Nagu selleks ajaks juba Võrus kombeks, lehvisid meeleavaldusel sinimustvalged lipud.

Ü. Pugasti ja A. Soola sõjaväkke küüditamist puudutasin ka 14. juuni miitingul. 30. juunil teatas M. Hanson ametlikus vastuses, et "rajooni sõjakomissariaadi vahendusel oleme palunud sm. Ü. Pugasti ja sm. A. Soola kohta vabariiklikust sõjakomissariaadist ning sõjaväeosadest, kus nad teenivad täiendavad materjalid. Tulemustest informeerime ka Teid." Seega olime oma eesmärgi saavutanud. Kuna Ü. Pugasti ja A. Soola vabastamist nõudev plakat oli noortekolonni poolt kasutusel ka 26. juulil sõjakomissariaadi juures toimunud miitingul, kutsus Võru rajooni prokurör F. Luiksaar mind 29. juulil enda juurde ja keelas A. Soola nime avaliku kasutamise. Põhjuseks tõi ta viimase ema kaebuse, sest ehkki A. Soola südamehaigena sõjaväkke võtmine vastavat tõele, töötavat ta Nõukogude Armee prokuratuuris erialasel tööl ega olevat huvitatud oma nimele tähelepanu tõmbamisest, kuna see võivat tema olukorda vaid halvendada. Nõustusin F. Luiksaarega, et ema kartused võivad olla põhjendatud ja lubasin A. Soola nime enam mitte kasutada.

2. juunil viibisin koos V. Raudvassari ja K. Elleriga Tallinnas EMS volikogul, kus võeti vastu deklaratsioon Eesti rahvussümboolikast. Nimetatud dokumendiga tunnustas muinsuskaitse selts ametlikult rahvuslippu.

4. juunil toimus Tallinnas kinos "Kosmos" Eesti Sõltumatu Noortefoorum, kus Võrust osalesid peale ERSP Võru Algatuse ka suure rahvuslipuga kohaletulnud noortekolonni esindajad. M. Vilu kirjutas A. Saarele esinemiseks kõne, mille see ette luges. Sõnavõtus esines põhiteesina üleskutse mitte alluda kommunistliku reziimi ebademokraatlikele seadustele, vaid rahvuslikest eesmärkidest kantud tegutsemisega luua pretsedente uue õiguskorra väljakujundamiseks. Samuti leidis selles üldistatuna kajastamist noortekolonni senine praktiline tegevus, mis oleks eeskujuks teiste noorteorganisatsioonide kujunemisel. R. Nassar keskendus oma sõnavõtus okupatsiooniarmee temaatikale. Ta arendas edasi juba 29. aprilli märgukirjas esitatud Vene sõjaväge puudutavaid nõudmisi. Muuseas just R. Nassari ettekandest pärineb Marju Lauristini šokeerinud idee Jahimeeste Seltsi sildi all Kaitseliitu formeerima hakata. Noortekolonni esindajate etteasted jätsid noortefoorumil hea mulje, mistõttu hiljem loodi võrulaste eeskujul teisi noorteorganisatsioone, näiteks Tallinna Sõltumatu Malev ja Sakala Sõltumatud.

Noortefoorum väljus korraldustoimkonna (Ants Juske, Hans H. Luik, Tiit Pruuli jt.) kontrolli alt ja sellel kõlas lisaks Sulev Kannikese kavatsuslikult pseudoekstremistlikule sõnavõtule ootamatult palju radikaalseid seisukohti, mis muutsid organiseerijad närviliseks. Selles seoses tekkis mul vaheajal keskustelu Lauri Vahtrega, kes propageeris mõõdukuse väärtusi. Ta arvas, et kerge on olla otsekohene radikaal, hoopis suuremat enesedistsipliini aga nõudvat vaoshoitud tegutsemine. Vaidlustasin tema väite esimese poole vastuargumendiga, et kommunistliku infomonopoli tingimustes pole see sugugi mõnus.

Ürituse lõpul kogunes redaktsioonitoimkond lõppdokumentide viimistlemiseks hotell "Olümpia" ühte ruumi. Lahkumisel toimus intsident hotelli fuajees seisva umbkeelse miilitsaga, sest mul oli kuuerevääril sinimustvalge lint. Ta tuli minu juurde ja nõudis vene keeles lindi eemaldamist. Kuna ma keeldusin, nõudis miilits, et ma tuleksin temaga kaasa. Hüüdsin teistele, et mind arreteeritakse ja läksin valvuri saatel korrapidajaruumi. Sealviibiv miilitsaohvitser lasi pärast lühiajalist sõnelemist mul siiski lahkuda.

Juuni alguse paiku vaibus võimude avalik vastuseis Vabadussamba taastamisele. EKP Võru Rajoonikomitee sekretär I. Trofimov püüdis küll 10. juunil Võru Gaasianalüsaatorite Tehase vene rahvusest töötajate ees esinedes neid üles ässitada, kuid koosolekul jäi peale arvamus, et mälestusmärk on eestlaste endi asi. I. Trofimovi samasisuline katse Võru Mööblivabrikus ja täitevkomitee serketäri A. Maasika ülesastumine Võru Naha- ja Jalatsikombinaadis lõppesid samuti läbikukkumisega. Rahvarinde koosolekul 14. juunil teatas täitevkomitee esimees Elmar Tiit juba oma toetusest mälestussamba taastamisele.

Sel ajal hoidsin tööde käigul pidevalt silma peal. Käisin korduvalt kalmistul, kuid kordagi ei tabanud sealt A. Saart. Kui aprilli algul oli noortekolonnis kümmekond aktiivset liiget, siis 1. mai meeleavaldusega tekkinud positiivse mulje tõttu suurenes noortekolonni nominaalsete liikmete arv hüppeliselt, lähenedes maikuu lõpuks 80-le. Tegevliikmeid oli siiski mitmeid kordi vähem, üritustel osales tavaliselt paarkümmend noort. Liitujad olid eelkõige 13-17-aastased poisid, kes endid peagi skautideks nimetama hakkasid ja kogenud töömehe Kalju Rohtlaane juhtimisel põhilise töö Vabadussamba restaureerimisel tegid. Kalmistul oli neil sisse seatud pidev valvekord, et ära hoida uut võimalikku provokatsiooni. Kord juhtus seal kurioosne lugu. Kalju Rohtlaan oli masinaga toonud kohale ehitusmaterjale ja kamandas samas passiva julgeolekuülema E. Orase, keda ta nägupidi ei tundnud, appi kraami maha tõstma. E. Oras aitaski vastu puiklemata vajaliku töö ära teha.

14. juunil toimus Kreutzwaldi pargis kõnekoosolek küüditatute mälestuseks. Juba varem kinnitati majaseintele hulgaliselt lendlehti, mis andsid teada noortekolonni ja ERSP ühisüritusest. Kella 17.30-ks kogunes kõlakoja ümber mitusada inimest. Miitingu avas ERSP Võru Algatuse liige R. Nassar, kes avalikustas 14. juunil 1941. aastal Võrumaalt küüditatute arvu - 469. R. Nassar lahkas nõukogude imperialistliku rahvuspoliitika olemust, mille eesmärgiks oli pärast Eesti okupeerimist kõigepealt eliidi hävitamine. Koheselt järgnes Eesti sõjaväe lõhkumine. Seejärel 1949. aasta küüditamisega hävitati rahvuse selgroog - vaba talurahvas. Natsionaliseerimisega hävitati ka Eesti majandus. Lõpetuseks kutsus R. Nassar käesoleva rahvuse taassünni ajal kõiki tegudele, et rahvas saaks tugevaks. "Ja ta saab tugevaks!", lõpetas R. Nassar veendunult.

Järgmisena rääkisin mina sellest, et kuigi võimud on üldsuse survel sunnitud tunnistama küüditamiste ebaseaduslikkust, pole jõutud veel okupatsioonivõimude poolt arreteeritute ja kohtufarsside põhjal süüdimõistetute juurde. Oma isa näitel kirjeldasin vägivallamehhanismi, kuidas okupatsioonivõim ideoloogilistel kaalutlustel sunnitöölisi tootis. Viidates juba perestroika-aegsetele poliitvangidele S. Žoldinile ja Paruir Airikjanile järeldasin, et süsteem ei ole muutunud, genotsiid kestab edasi. Lõpetuseks resümeerisin: "Enne kui ei vabastata kõiki poliitvange, ei lõpetata poliitiliste paragrahvide (§ 68 ja 194') kohaldamist ja ei kõrvaldata neid seadusandlusest, pole loota, et ühiskond muutuks inimlikumaks."

ERSP Võru Algatuse liige Alar Kume rääkis veel ühest Nõukogude Liidus kasutatavast represseerimismeetodist - inimeste paigutamisest spetspsühhiaatriavanglatesse määramata ajaks, ka igaveseks. Oma kogemuse põhjal valgustas ta vaimuhaigeks tembeldamise juhtumeid inimeste puhul, kelle haigussümptomiteks oli vaid soov välja rännata vabale maale. Neid hoitakse kinni ebainimlikumates tingimustes kui tavalisi vange ja nende peal katsetatakse uusi psühhotroopseid ravimeid. Kokkuvõtteks esitas A. Kume nõudmise võtta avalikkuse kontrolli alla kohtupsühhiaatria.

Koosolekut jätkas Allar Abel, kes talle ainuomasel tundeliselt väriseval häälel tsiteeris Saksa okupatsiooni aegset Eesti Sõna propagandaartiklit 1941. aasta küüditamisega toime pandud roimast Eesti rahva elujõu vastu.

ERSP esindaja M. Vilu kutsus rahvuskaaslastest terroriohvrite kõrval mitte unustama neid lugematuid väikerahvaid, kes juba alates 1917. aastast on kadunud "punasest paradiisist". Režiimi sügava kriisi olukorras, mil kompartei on sunnitud tegema reforme, on enamus säilinud rahvaid ärganud. Edasi rääkis M. Vilu 11.-12. juunil Lvovis toimunud Nõukogude Liidu ikestatud rahvaste patriootlike liikumiste ühisnõupidamisest, millel ta koos Lagle Parekiga Eestit esindas. Moodustati koordineeriv organ ülesandega ühendada impeeriumisiseselt kõiki rahvusliikumisi. Võeti vastu lõppdokument, mis konstateerib kompartei võimetust lahendada rahvusküsimust ja nõuab kõikidele rahvastele õigust enesemääramisele, kultuurile, haridusele, territooriumi puutumatusele. Peale eestlaste kirjutasid dokumendile alla Läti, Leedu, Ukraina ja Gruusia esindajad. Armeenia esindaja ei saanud olukorra teravuse tõttu tulla, kuid ühineb eelnimetatud nõudmistega. "Rahvusprobleem laheneb ainult selle impeeriumi lagunemisega", ütles M. Vilu lõpetuseks.

Marek Tammemägi teavitas kohalviibijaid vastloodud noorteorganisatsioonist - Võru Skautsalgast. M. Tammemägi kordas tuntud loosungit, et alanud on teine ärkamisaeg ja kutsus kõiki poisse-tüdrukuid, kes tunnevad "huvi isamaa tõelise, õiglase ajaloo vastu, mis on puhas kommunistliku reziimi võltsinguist", liituma uue organisatsiooniga. "Olla skaut, see tähendab olla kivi müüris, mis kaitseb Eestimaad!", lisas M. Tammemägi kirglikult.

Sõnajärje võttis üle noortekolonni skautmeister A. Saar, kes R. Serikova vastuse põhjal avalikustas paari lausega T. Katušini, M. Hansoni ja V. Lebedevi osa 24. veebruari kalmisturüüstamisel. A. Saar nentis kurvalt, et neid ei võeta kriminaalvastutusele, kuna nad mõistsid valesti oma kodanikukohust. Kõlama jäi siiski tema nõue: "Kuid iga kuritegu peab saama väärilise karistuse, olgu selle sooritanud kes tahes!"

Urvaste koguduse õpetaja Villu Jürjo rääkis leinapäevaga seotud rasketest tunnetest. Ta leidis, et siiamaani pole me õieti leina tundnud. "On olnud hirm ja sellega koos vahest ka viha. Me pole isegi leina suurust julgenud tunnetada. Koos leinaga tunneme praegu seda valu, mis meie rahvale on tehtud." Küüditatuid meenutades ütles V. Jürjo, et "nendel inimestel polnud muud süüd, kui et nad olid elus ja et nad olid eestlased. Ja kui sõjas langenuid leinates tunneme, et nad võitlesid, nad said end kaitsta, siis neil inimestel see võimalus puudus. Viidi kõik ära isade maalt selleks, et seda rahvast kaardil enam poleks." Edasi küsis V. Jürjo retooriliselt, kas jälle ei tule päev, mil pannakse toime järjekordne küüditamine. "Kes kaitseb meid selle eest, et meie lapsi, isasid, meid endid ei topitaks jälle loomavagunisse, et viia kaugele maale?" Ainus tagatis, et see ei saa korduda, on vabadus, sõnas ta kindlalt. "Ja kui me julgeme ja tahame vabaks saada, siis selle nimel peab olema valmis tõusma üles, võitlema."

Kõnekoosoleku lõpetuseks ütles Kaja Tullus: "48 aastat tagasi, 17. juunil 1940 okupeeris punaarmee Eesti. Palume kõigil, kes tunnetavad selle päeva valu meie rahvale, kanda sel päeval leinalinti."

Koos M. Viluga tegime kiirvisiidi Põlvasse, kus ERSP Põlva Algatusega sõlmitud koostöölepingu raames esinesin raudteejaamas toimunud küüditatute mälestuskoosolekul samasisulise sõnavõtuga.

22. juuni muinsuskaitseklubi koosoleku lõpul esitasime M. Viluga avalduse end vabastada klubi esimehe ja juhatuse liikme kohustustest. Uueks esimeheks valiti ühehäälselt Are Jäger, juhatusse Enn Haabsaar ja noorte esindajana skautsalga skautmaster Taago Tubin. 25.-26. juunil korraldas VMS muinsuskaitsepäevad koos seltsisisese jaaniõhtuga Kütiorus.

23. juunil toimus Võru-Kubijal A. Rumvolti eramajas, millel lehvis Võidupäeva puhul sinimustvalge lipp, ERSP Korraldava Toimkonna nõupidamine, kus arutati partei asutamisega seotud küsimusi. Samal õhtul avati Vabadussõjas langenute monument suurejoonelise tseremooniaga, kus esinesid koguni neli vaimulikku. Sõnavõttudega esinesid teiste hulgas ka ERSP liikmed. Pärast piduliku kombetalituse lõppu jäi A. Saar annetusi koguma, hulk inimesi marssis läbi linna Roosisaarele, kus toimus alternatiivne jaaniõhtu. Kolonni peas liikusid lippude ja transparentidega ERSP ja EMS liikmed.

Vabadussamba avamine kujunes Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni nr. 1 tegevuse kõrgpunktiks. Üritusel osales vähemalt 8 000 inimest, seda näidati televisioonis, samuti kajastati soosivalt ajakirjanduses. Rahva poolehoidu tõestas ka A. Saare poolt annetustena kogutud umbes 12 000 rubla, mida lubati kasutada ka Haanja Vabadussõja mälestusmärgi taastamiseks. Paraku ei suutnud A. Saar taas normaalsel viisil taluda tähelepanu keskpunkti sattumist. Juba ERSP Võru Algatuse loomise ajal rääkis ta, et näeb ka noortekolonnis tulevast poliitilist parteid ja ennast selle liidrina. Paraku eeldas pikemaajaline poliitilises protsessis osalemine positiivset programmi, mille koostamiseks ta polnud võimeline. Samuti ei olnud ta võimeline vastastikku kasulikuks koostööks. Populaarsuse tipul hakkas A. Saar üha otsesemalt ERSP-le vastu töötama, kui lisaks R. Nassarile ka K. Tullus, Enna Raudpuu ja Kalju Rohtlaan ERSP Võru Algatusega liitusid. Samuti tajus ta Allar Abelis konkurenti ja tõrjus ka skaudid noortekolonnist eemale.

15.-17. juulini toimus Võru skautsalga suvelaager Vaskna järve ääres, kus külalistena viibisid ka noored Lätist. Kokkutulnutele esinesid Lagle Parek, Mart Laar, Arvo Valton jt. A. Saar keeldus suvelaagri korraldamiseks andmast 50 rubla, kuigi needsamad noored sisuliselt taastasid K. Rohtlaane juhtimisel vabadussõjas langenute mälestussamba, sel ajal kui A. Saar noortekolonni esindusfunktsioone täitis. Selleks, et väljakuulutatud rahvusvaheline üritus läbi ei kukuks, tuli raha leida ERSP Võru Algatusel. Võru noorte eeskujul asutasid lätlased 21. juulil Liepajas Skautide kolonni ja esinesid mitmetel üritustel Võrus. Nõusoleku liituda Baltimaade Sõltumatu Skautide Ühinguga andsid augustis ka leedu noored. Kas eelnimetatud ühendus teovõimeliseks kujunes, on siiski enam kui kahtlane.

Tolleaegsete keskkoolilõpetajate suhtumist kolonni ja A. Saaresse peegeldavad 27.-30. juunini toimunud noorte suvepäevadel vestlusringis välja öeldud arvamused: "Kui ta läheb massi juhtimise peale välja, peab ka selle taga midagi olema. Paljast tahtmisest üksi ei piisa."; "Ta on seal eesotsas, kuid varsti peaksid need helged pead välja lööma, kes selle taga on."; " Kolonni nõudmised pole kõik absurdsed. Käis sini-must-valge lipuga ringi, nüüd on see lubatud. Võib-olla ka teised põhimõtted kunagi teostuvad."

Vabadussamba taastamisel tuli rahaliste vahendite nappusel metallist risti asemel ajutiselt paigaldada ülevärvitud puust. A. Saar lubas mulle, et esimesel võimalusel asendab ta selle raudristiga. Paraku ei suvatsenud A. Saar seda teha ka pärast mitmekordseid meeldetuletusi, pannes seega rumalasse olukorda nii minu kui Valdur Raudvassari, sest 25. mai ametlikus kirjas juhtis täitevkomitee aseesinaine Marju Hanson meie tähelepanu asjaolule, et mälestusmärgi taastamisel rikub noortekolonn peale kehtiva korra ka muinsuskaitse põhimõtteid. Oma toetusavaldusega muutus EMS moraalselt vastutavaks rekonstruktsiooni tehnilise vastavuse eest muinsuskaitselistele nõudmistele.

Järellainena Sõltumatule Noortefoorumile loodi 17. juunil Sõltumatu Infokeskus. 21. juunil toimunud koosolekul "Mainori" saalis moodustati selle põhitoimkond, mis hakkas vahendama infokeskuse teateid. Võrut esindas Sõltumatu Infokeskuse juures Riho Nassar, kes ühines noortekolonni nimel teatega nr. 2, milles nõuti ERSP, Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni nr. 1 jt. rühmituste poolt meelsusvangide Mart Nikluse, Enn Tarto ja Sivert Žoldini vabastamist. Samuti esitati üleskutse alustada 1. juulist ENSV Ülemkohtu hoone piketeerimist, kui M. Niklus ja E. Tarto ei ole vabastatud ning kodumaale saadetud, S. Žoldin eeluurimise alt vabastatud, samuti sellest massiteabevahendite kaudu teatatud 30. juuniks. Hiljem tuli R. Nassari initsiatiivist paksu pahandust, sest vahepeal end koloneliks ülendanud A. Saar keelas kolonni liikmetel piketiga liituda ja viskas keeldu eiranud K. Tulluse ja E. Raudpuu sõnakuulmatuse pärast kolonnist välja. Põhikirja järgi tal selleks muidugi mingit õigust ei olnud, kuid säärane pisiasi A. Saart ei takistanud.

Juulis algas mul puhkus ja seetõttu sain ka ise piketil osaleda. Esmaspäeval 4. juulil asusime koos M. Vilu, R. Nassari, K. Tulluse ja E. Raudpuuga, kes samuti lähenesid ERSP-le, igapäevasele valvepostile Draamateatri juures, kus kogusime allkirju meelsusvangide vabastamise ja rehabiliteerimise toetuseks. Ilmad olid ilusad ja rahvast liikus palju. Iga päevaga suurenes piketti külastavate reporterite, ka välisajakirjanike hulk. Ka kantavate transparentide tekstid muutusid iga päevaga üha radikaalsemateks, rünnates eelkõige KGB-d. Julgeolekuorganeid puudutavad plakatid ärritasid võimuesindajaid väga, Leo Urge teatas nördinult: "Ei tohi kirjutada seda, et NKVD on meie Gestapo..." Kummalisel kombel ei häirinud KGB temaatika ainult võimusid. Piketti külastanud Hans H. Luik heitis plakatikandjatele ette tähekombinatsiooni "KGB" kasutamist. Tema arvates pidanuksid meiesugused rahvuslased tarvitama hoopis sõnalühendit "RJK". Tõenäoliselt kummitas ka Hans H. Luike suhtumises ERSP-lastesse kommunistliku ajakirjanduse poolt kujundatud fanaatilise fundamentalisti stereotüüp. 5. juulil toodi kohale


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Okt, 2008 21:24 
Eemal
Liige

Liitunud: 23 Jaan, 2005 17:26
Postitusi: 5085
. 5. juulil toodi kohale liikuv infostend, mille ööseks tassisime "Estonia" katuse alla Rahvaloomingu Keskuse juures tegutseva Rakendusspordi Seltsi "Tharapitha" panipaika. Kuigi juba 29. juunil oli ametlikes teabekanalites teatatud M. Nikluse vabastamisest, polnud ta endast märku andnud. Seetõttu kuulutas ERSP 6. juulil välja rahvakoosoleku Raekoja platsil 13. juulil kell 18. 7. juulil toimus piketeerijate esinduse kohtumine siseminister Marko Tibari ja peaprokurör Leo Urgega. M. Tibar ähvardas piketi korraldajaid administratiivkaristustega ja esitas ultimaatumi poole päeva jooksul pöörduda loa taotlemiseks täitevkomitee poole. Piketeerijad otsustasid siiski jätkata endistviisi. Vastu ootusi 8. juulil piketti laiali ei aetud. Nädalavahetusel piketti ei toimunud. 11. juulil olime taas oma kohal. Vahepeal oli selgunud, et M. Niklus vabastati 8. juulil õhtupoolikul. 12. juulil toimus piketeerijate esinduse kohtumine kohalike võimudega, kellega saavutati kokkulepe pikett ajutiselt katkestada. Kehtima jäi nõudmine: kui piketeerijate taotlused ei ole lahenenud 31. juuliks, taasalustatakse 1. augustil aktsiooni.

13. juulil Raekoja platsil tervitati M. Niklust ja temaga koos vabanenud poliitvangi ukrainlast Grigori Prihhodkot. Mina seda ei näinud, sest koos M. Vilu, L. Pareki jt. istusin sel ajal juba Moskva rongis. Päev hiljem toimus Moskvas Eesti, Läti ja Vene inimõiguslaste ühisdemonstratsioon armeenia rahva toetuseks ja Mägi-Karabahhia probleemide lahendamise kiirendamiseks. R. Nassar hilines harjumuspäraselt jaama, sõitis siis taksoga Narva maanteele ja püüdis hääletades meid kinni püüda, Narvas veel viimasel hetkel rongile hüpata, kuid edutult. R. Nassar pidi kaasa tooma loosungid, millest nüüd ilma jäime.

Moskvasse jõudsime 14. juuli hommikul ja, jätnud pakid Venemaa kuulsaima pagulasorganisatsiooni Rahva Tööliidu esindaja Valeri Senderovi poole, tegime koos lätlastega linnas jalutamisega aega parajaks. Ühel hetkel märkasid kogenud dissidendid, et meil hoitakse silma peal. Kuna meeleavalduse korraldamise aeg hakkas lähenema saadeti Jüri Mikk ja Moskvast pärit, kuid sel ajal Eestis tegutsev Sander Siss (Aleksandr Kokin) lippe ära tooma. Hiljem selgus, et J. Mikk ja S. Siss võeti KGB poolt vahetult enne demonstratsioonipaika jõudmist jalakäiate tunnelis kinni.

Meeleavaldus toimus V. I. Lenini nim. raamatukogu ees. Lätlased, kellel varustus oli endaga kogu aeg kaasas, hakkasid loosungeid lahti rullima. Treppe mööda alt üles lähenesid videokaameratega relvastatud välisajakirjanikud, keda üritusest oli informeerinud Venemaa tuntuima opositsiooniajakirja Glasnost peatoimetaja Sergei Grigorjants. Demonstrante ümbritses järsku parvena suur hulk erariides julgeolekutöötajaid, kes sõna otseses tähenduses ambrasuurile viskusid, püüdes lõhkuda loosungeid, et neid ei saaks jäädvustada filmilindile. Astusin mõned sammud kõrvale, et kogu seda möllu paremini jälgida. Kagebistid ja miilitsad lohistasid end passiivse vastupanu demonstreerimiseks maha heitnud miitingulisi väljaku äärde ilmunud bussi. Tuleb tunnistada, et nad tegid seda küllaltki ettevaatlikult, sest nende tegutsemist filmisid tuntumate teadeteagentuuride kaameramehed. Ühel hetkel märkasin, et olen jäänud väljakule meeleavaldajatest üksinda ja keegi minu vastu huvi ei tunne. Üksinda tagasi Eestisse sõitmine tundus minu jaoks siiski kaaslaste reetmisena ja solidaarsustundest ronisin ka ise teiste juurde bussi. Edasi sõidutati meid ühte korrakaitsepunkti ja paigutati ühte vabakstehtud tööruumi. Tuju oli kõigil hea. S. Grigorjants avastas lauasahtlisse pistetud telefoni. Koheselt helistas ta BBC-sse ja andis olukorrast täpse ülevaate, mis samal õhtul ka eetrisse jõudis. Peagi võeti kinnipüütud konveierina ette. Kohalikele tehti administratiivtrahv, baltlastele hoiatus koos sundkorras Moskvast väljasaatmisega.

Samal õhtul sõidutati meid kurikuulsasse "Matrosskaja tišina" vanglasse. Vanglas otsiti meid läbi, kuid suutsin sokke jalast võttes peidetud raha sinna jätta. Sellega säästsin endale Tallinna tagasisõidu maksumuse, mis nüüd Nõukogude riigi kulul tasuti. Sattusin ühte kongi koos M. Vilu, J. Miku ja S. Sissiga. Veendunud teisitimõtleja S. Sissi algatusel kuulutasime välja näljastreigi ja keeldusime vanglalobi vastu võtmast. Tallinn-Moskva rongile pandi meid konvoi valve all kinnivõetutest viimastena 16. juuli õhtul. Tallinnasse jõudsime järgmise päeva hommikul ja õhtupoolikul juba Vaskna järve äärde skautsalga suvelaagrisse, kus kohtusime taas L. Parekiga ning jagasime kohalviibijaile Moskva muljeid.

Tolleaegset kiiret ajakava iseloomustab see, et piketi puhkepäevadel 9.-10. juulil jõudsime M. Viluga sõita Lätti, kus Jelgava lähistel Abragciemsi kämpingus kohtusid Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina rahvusliikumiste delegatsioonid koostöö edendamiseks ja ühisaktsioonide koordineerimiseks. Poliitiliste arengute eesliinil olevat Võru linna esindas arvukas noortedelegatsioon. Kokkutulekule oli kutsutud ka EMS volikogu liige Kalle Eller, kes saabus koos Peeter Ilusaga. Seepeale lahvatas terav konflikt, sest kohalviibivad ERSP Korraldava Toimkonna liikmed kahtlustasid P. Ilusat koostöös KGB-ga, mispeale K. Eller tõsiselt solvus ja mõlemad minema sõitsid.

14. juulil korraldas Võru Rahvarinne esimese suurema rahvakoosoleku Kubija lauluväljakul. Sellel üritusel tekkis väike skandaal. Rahvarindes tegutsenud muinsuskaitseklubi juhatuse liige Rait Laatsit teatas Võrumaa Muinsuskaitse Seltsi otsusest paigutada Munamäe torni rahvuslipp. Sellest tundis end puudutatuna A. Saar, kes vastulausena teatas, et kolonn on lipu juba heisanud. Tagantjärele on kõik nimetatud organisatsioonid sinimustvalge Munamäe torni heiskamist oma teeneks lugenud. Võru muinsuskaitseklubi lasi valmistada torni kujutisega postkaarte, mille müügist saadud rahaga kaeti värskuse kaotanud lippude väljavahetamise kulud. M. Liivet viis uued lipud isiklikult Munamäe torni. Hiljem jäi see ülesanne täitevkomitee otsusega Võru Koduloomuuseumi hooleks. Muuseas, ebameeldiva vahejuhtumi tõttu hakkas solvunud A. Saar edaspidi muinsuskaitset avalikult halvustama.

Kõnekoosolekul esines pikema ettekandega Võru uurimisjaoskonna uurija Rita Serikova, kes avalikustas rajooni juhtkonna süstemaatilised katsed kasutada õiguskaitseorganeid rahva omaalgatuse mahasurumisel 21. oktoobrile järgneval ajal ja nõudis poliitilise võimu sekkumise lõpetamist korrakaitseorganite igapäevatöösse. Viimased peaksid oma tegevuses juhinduma ainult seadusest.

Erinevalt siseasjade osakonnast, mis oli üks rajooni täitevkomitee osakondadest, ei allunud ENSV Siseministeeriumi Tartu Rajoonivahelise Uurimisosakonna Võru jaoskond rajooni tasandil ühelegi organile ja Endel Vahingu juhtimisel püüdis 21. oktoobrist saadik võimalust mööda kaitsta A. Saart represseerimise eest. Sellega sattusid E. Vahing ja R. Serikova võimudega leppimatusse vastuollu ning sunniti hiljem erialaselt töölt lahkuma.

15-17. juulil külastas muinsuskaitseklubi Riias toimunud folkloorifestivali "Baltica '88". Elamuslikuks kujunes osalemine suurel rahvamiitingul Riia lauluväljakul 16. juulil. Teatud ajalise mahajäämusega olid ka lätlased jõudnud rahvusvärvide taastunnustamise nõudmiseni. Kuna klubil oli kaasas suur sinimustvalge lipp, kutsusid korraldajad neid eestlasi esindama. A. Hõrn pidas juubeldavale rahvahulgale kõne, mis tõlgiti läti keelde.

23. juulil ilmus Toomas Sildami eestvõttel ajalehes Noorte Hääl Võrule pühendatud mosaiikartikkel, milles käsitleti 21. oktoobriga seotud arenguid. Aare Urm andis ülevaate toimunud kokkupõrkest, õigustades seejuures kompartei kohalikku juhtkonda ja veeretades kogu vastutuse kuritarvituste eest eufemismi "ametkonnad" taga olevatele müstilistele jõududele. Oma seisukohti said selgitada ka A. Saar, A. Männiste ja J. Kärson.

A. Saar pidas vajalikuks eesti rahvale teatada: "Omakeskis kolonniga arutasime, et meie Roosisaarele võiks koos komsomoliga teha kihvti Võru kultuurikeskuse. Ehitada lihtne laululava, siis vanaaegsed suured kiiged ja võib-olla kohendada isegi silda". Tänu üle-eestilisse meediasse pääsemisele tõusis A. Saare täht nii kõrgele, et ta paigutati isegi perioodiliselt vabariiklikes ajalehtedes avaldatavasse sotsioloogilisse arvamusküsitlusse poliitikute populaarsuse kohta. Ajaloo irooniana hakkavad A. Saare unistused tolleaegse kompartei funktsionäri Peeter Laursoni juhtimisel hoopis suurejoonelisemas ja modernsemas vormis täituma.

K. Rohtlaane ühinemisega muutus juuni lõpul noortekolonni nimetus, sellest kadus vanuseline piirang. 26. juulil korraldas Vaba-Sõltumatu Kolonn nr. 1 sõjakomissariaadi juures miitingu. Juba mõnda aega Nõukogude armee probleemistikuga tegeleva R. Nassari eestvõttel oli tähelepanu suunatud sõjaväe küsimusele. R. Nassar nõudis taas rahvusväeosade loomist ja okupatsioonivägede lahkumist. Üritusel osalesid ka Liepaja skautide kolonni liikmed, kes oma sõnavõtud läti keeles esitasid. Neile oli tõeliseks elamuseks rahvuslipu all kõnet pidada, sest Liepajas midagi niisugust nad veel endale lubada ei saanud. Seal veeti nad sel ajal siseasjade osakonda ja nüpeldati sõna otseses mõttes venelastest miilitsate poolt läbi. Võru kolonni eeskujul korraldasid samasisulise meeleavalduse 14. augustil ka Sakala Sõltumatud.

26. juuli meeleavaldus lõppes natuke piinlikult. Viimasena tahtis omapoolsed vastuväited esitada rajooni prokurör F. Luiksaar, kuid rahvahulk segas teda vahelehõigete ja vilistamisega. Õiguskorra eest vastutava ametiisikuna pidas F. Luiksaar vajalikuks kirjutada kohalikku lehte pikem artikkel, milles ta süüdistas A. Saart ja R. Nassarit anarhismis, kolonni nr. 1 aga nimetas "stalinismi- ja stagnatsioonijõudude viiendaks kolonniks". Samas pani ta kahtluse alla 23. juunil annetustena kogutud raha sihipärase kasutamise, sest demonstratsioonide korraldamisele spetsialiseerunud A. Saar ei töötanud enam kusagil.

F. Luiksaar vihjas oma artiklis ka minule kui Ü. Pugasti ja A. Soola vabastamist nõudva plakati initsiaatorile. Prokuröri kirjutisest kumas läbi solvumistunne rahvamassi suhtumise peale ja seetõttu ei lasknud tunded tal läbimõeldumat artiklit koostada. Just kirjutise vastuolulised seisukohad võimaldasid mul teda ennast tsiteerides panna kahtluse alla nõukogude võimu legitiimsus Eestis. Loomulikult ei jätnud ma avanenud juhust kasutamata ja kirjutasin repliigi, mille jõulisema versiooni panin kesklinna paigutatud kolonni teisaldatavale stendile, vaoshoitumat pakkusin Töörahva Elu toimetaja Aare Urmile. A. Urm avaldaski selle 11. augusti numbris.

Repliigi avaldamine A. Urmi poolt ei tähendanud sugugi kohaliku ajalehe edaspidist avatust. A. Urm avaldas materjale ikkagi nii, nagu EKP Võru Rajoonikomiteele, mille liikmeks peatoimetaja peagi sai, ja talle enesele kasulikum näis. Jätkuvalt keeldus ta avaldamast tema enda avaldatud poliitiliste seisukohtadega polemiseerivaid kirjutisi. Pigem võiks repliigi avaldamise põhjuseks pidada tema vana vimma F. Luiksaare vastu, sest prokurör uuris A. Urmi võimalikku ametiseisundi kuritarvitamist 80-te algul SORVVO-s teenides.

Vastuseks F. Luiksaare süüdistustele paigutas A. Saar stendile aruande annetatud raha kasutamisest. See oli mõnest tegurist koosnev ning tegelikust mitu korda väiksem arvukogum, milles tulud-kulud ilusasti tasakaalus. Peale minu kirjutise oli stendil veel F. Luiksaare ja kommunistidevastased seisukohavõtud A. Saarelt ja R. Nassarilt. Need eemaldas prokurör 3. augustil, 4. augustil viidi linnavõimude korraldusel venelastest miilitsate poolt minema ka stend.

Siinkohal tsiteerin väljavõtet Sõltumatu Infokeskuse teadetest, mille koostas Avo Üprus. "Stiililt ja keelelt äratuntavad on Võru Kolonni hüüdlauseterohked teated 33 ja 34: "Oleme senise KP kui totalitaarsuse kantsi vastases võitluses astunud uude etappi." Kuulduks otsekui trummipõrinat, aga teod räägivad enda eest ise: loodud on Streigifond ja Represseeritute Abistamise Fond ning üles pandud avalik infostend. Viimane sai küll vaid mõned päevad võrulasi valgustada, siis stend varastati ja prokurör F. Luiksaar teatas, et tema on stendi tagastamise keelanud. Võru VSK nr. 1 vastas kohtu- ja prokuratuurihoone piketeerimisega." Kommentaariks ehk niipalju, et tegemist oli annetusraha ümberristimisega ja vaevalt ühtegi teist "streikijat" ja "represseeritut" peale A. Saare enda nendest fondidest toetati.

Sel ajal valitses Võrus tõeline võimuvaakum. A. Saar rikkus väljakutsuvalt kehtivaid normatiivakte, kuid tema isikliku populaarsuse ja teiste opositsioonirühmituste toetuse tõttu ei julgenud kohalik võimuladvik temaga midagi ette võtta. Samas vähendas viimane piketeerimisaktsioon kolonni autoriteeti, sest erinevalt poliitvangide vabastamist nõudvast Tallinna piketist, ei omanud see üritus laiemaid ühiskondlikke eesmärke, rahuldades peaasjalikult end koloneliks tituleeriva A. Saare tunnustusvajadust. Pealegi ei jäänud linnaelanikele märkamatuks A. Saart ümbritsevate noorte lodev käitumine.

Vahepeal oli kolonnist eraldunud skautsalk kohaliku sovhoosi traktoristide ja Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Haanja rühma kaasabil taastanud Munamäe Vabadussõja monumendi. A. Saarelt rahalist abi selleks ei saadud. Täpselt 56 aastat pärast esimest tseremooniat, 7. augustil, toimus ausamba taasavamine. Inertsist levitati veel isetrükitud kutseid, kuigi sel tegevusel polnud enam sügavat mõtet. Ametliku ajakirjanduse jaoks ei olnud Vabadussõja mälestusmärgid enam tabu. Lisaks ETV-le oli kohal ka Sergei Grigorjantsi juhtimisel Glasnosti filmigrupp, kes kogu ürituse jäädvustas. Hiljem võttis S. Grigorjants skautsalga ja ERSP Võru Algatuse esindajatelt intervjuu mingile Prantsuse telekanalile.

Augusti teisel poolel saabusid Võrru Marianne Mikko Eesti Raadiost ja Läti noorteajakirja (sealne Nooruse vaste) korrespondent, kelle nime ei mäleta. Riialast huvitas Võru fenomen: mis põhjustel oli väike provintsilinn demokraatlike protsesside avangardis. Teiste hulgas võtsid nad ühendust ka minuga. Vestlesin ajakirjanikega Töörahva Elu toimetuses, A. Urmi kabinetis. M. Mikko võttis minult lühiintervjuu, milles ma rõhutasin ainumõeldava eesmärgina Eesti Vabariigi taastamist. Samas tuli mul tõrjuda A. Saare rünnakut, kes M. Mikkole antud usutluses süüdistas ERSP-d üheaegselt liigses radikaalsuses ja konservatismis. Ilmselt ei teadnud A. Saar päris täpselt nende võõrsõnade tähendust. Hiljem kõlanud saates "Avalikud asjad" minu juttu eetrisse ei lastud, küll aga A. Saare oma. Ju ei tundunud tema sõnad kompartei kontrolli all olevale Eesti Raadiole kuigi ohtlikud. Läti zurnalist viibis taas Võrus A. Saare lahkumisüritusel. Kahjuks ma ei tea, kas tema artikkel Võru arengutest üldse ilmus.

Läti noorteajakirjanikuga arutasime Balti riikide iseseisvumise perspektiive. Prognoosisin Baltikumi iseseisvumise ajavahemikku 1990-2000. Põhjendasin oma arvamust nii sotsialistliku majandussüsteemi kokkuvarisemisega kui ka uue põlvkonna esiletõusuga. Kui 60-aastate põlvkonna võimekam osa sidus üldjuhul oma karjääri kommunistlikku ideoloogiat kandvate võimustruktuuridega, siis 80-te noorte suutlikumat osa komsomolihierarhias enam polnud. Ennast teostati neutraalsematel tegevusaladel. Leidsin, et lähema kümne aasta jooksul hõivavad ühiskonnas küllalt mõjukad positsioonid isikud, kes ei näe Eesti ainuvõimalikku tulevikku Vene impeeriumis.

21. augustil korraldas Võru Rahvarinne tuhandete inimeste osavõtul teise suurema rahvakoosoleku Kubija lauluväljakul. Osalesin sellel sõnavõtuga, milles rõhutasin Eesti riikluse rajamise tähtsust ränkadel aastatel 1917-20. Esinemise käigus lugesin ette 13. augustil vastu võetud ERSP Korraldava Toimkonna seisukoha enesemääramise küsimuses. Kui 14. juuli Rahvarinde miitingut käsitleti Töörahva Elus põhjalikult, siis selle ürituse vaikis kohaliku lehe peatoimetaja A. Urm peaaegu maha. Alles 8. septembril ilmunud kommentaaris mainis ta üleoleval toonil meeleavaldusel kõlanud sõnavõtte kui mittetõsiseid. Samas sai oma jao 23. augustil järjekordselt kommuniste sugenud R. Nassar. Võib-olla tähendas suhtumise muutus Rahvarinde massiüritusse seda, et pärast "Valge maja" paleepöörde järgset ajutist peataolekut haaras šokist toibunud EKP uue liidri Vaino Väljase juhtimisel taas võimuohjad kindlamini pihku.

20. augustil asutati Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Olime Võrust 10-kesi - lisaks algtuumikule M. Vilu, P. Saare, R. Nassari, M. Mandli, A. Kume ja minu näol olid juurde tulnud K. Tullus, E. Raudpuu ja K. Rohtlaan kolonnist ning Aigar Lepp. Kompartei kontrolli all olev ajakirjandus vaikis ERSP asutamise maha, kuid selleks ajaks oli olukord juba muutunud. ERSP asutamisest said tuhanded inimesed teada 23. augusti massimeeleavaldustel, samuti levisid üle Eesti Sõltumatu Infokeskuse teated. Perioodiliselt ilmus juba ka isekirjastuslik ajakiri Heinakuu, mille numbrid andsin laiema leviku huvides samuti rajooniraamatukogu lugemissaali.

Juba 15. augustil deklareeris Vaba-Sõltumatu Kolonn nr.1 Sõltumatu Infokeskuse kaudu bravuurikalt: "1940. aastal stalinliku Venemaa ja Eesti kommunistide mahhinatsioonidel tekitatud ENSV-l puudub igasugune seaduslik alus. Lahkuma peavad siit NSVL-i sõjaväeüksused ja üleliidulised monopolid. Tagasi peavad astuma nõukogud, keda pole valinud rahvas. Tuleb taastada Eesti Vabariigi endine territoorium, sõjavägi ja valitsus ning tasuda Eestile 48 aasta jooksul tekitatud materiaalne, moraalne kahju."

Samas SI teates nr. 40 teatas kolonn, et korraldab 23. augustil kell 20 "Punaste Inimküttide Väljakul" miitingu, milleks võimudelt luba "ei küsita, kuna 28.01. seadlus on rahva tahte vastane". Arutasime asja muinsuskaitseklubis ja leidsime, et õigem oleks korraldada soliidne meeleavaldus kolonni, muinsuskaitse ja ERSP ühisüritusena, organiseerides ka tasemel helindamise. Nimetatud ettepaneku tegi A. Saarele R. Nassar, kes oli formaalselt veel kolonni liige. Vastuseks karjus isehakanud kolonel: "Ma ei lase Võrus ühelgi organisatsioonil kolonni kõrvale tekkida!". Mikrofoni ja võimendi lubas ta aga ise kohale tuua. Hiljem osutus see vaid haledaks blufiks. A. Saare lõhestustegevusest nördinud R. Nassar teatas 23. augustil avalikult, et astub kolonnist välja.

A. Saare kiilulöömise tõttu korraldas muinsuskaitseklubi eraldi üritusena 23. augustil kell 19 Kreutzwaldi pargis Molotov-Ribbentropi pakti aastapäeva meenutava lühimiitingu. Kell 20 toimus suurem meeleavaldus praegusel Vabaduse väljakul. See koosolek kujunes sisuliselt ERSP ja skautsalga ühisürituseks. A. Saar viibis küll kohal, kuid tal ei olnud umbes tuhandele kogunenud inimesele mitte midagi öelda. Miitingust edastas ETA koos Tallinna ja Tartu samasisuliste üritustega teadaande, mis levis samal õhtul BBC World Service'i kaudu ingliskeelsena üle maailma. Paraku oli teadaandes moonutatult põhitähelepanu autonoomiataotlustel, ERSP-d ja iseseisvustemaatikat ei mainitud. Kommunistide poolt kontrollitud ETA edastas Linnahalli, mitte Hirvepargi vaimu.

9.-10. septembril toimus Tallinnas EKP Keskkomitee XI pleenum, millel esines programmilise kõnega Vaino Väljas. Koos V. Väljasega juhtohjad haaranud eesti reformikommunistid võtsid pleenumi otsustega oma eesmärkideks mitmed 21. jaanuaril esitatud ERSP miinimumprogrammi põhipunktid. Järgnes rahvamasside organiseeritud toetusavaldus Lauluväljakul, kuhu väidetavalt kogunes kuni 300 000 inimest.

17. septembril toimunud istungil saatis ERSP Volikogu, milles Võru piirkonda esindasin mina, esimese ettevõtmisena ÜRO Peasekretärile J. Pérez de Cuéllarile Tunne Kelami koostatud Memorandumi olukorra kohta Eestis, milles selgitati kujunenud situatsiooni ja pakuti välja lahendustekompleks Eesti staatuse normaliseerimist toetava poliitika rakendamiseks.

Suve lõpul politiseerus kiires tempos Tiit Made ja Vello Pohla juhitud Roheline Liikumine. Radikaalsete loosungitega esinedes püüdsid nad kompromissituid noori oma elektoraadiks mobiliseerida ja sellega vähendada võimalike ERSP toetajate hulka. 25. augustil nõudsid roheliste liidrid ultimatiivselt ENSV Ministrite Nõukogu esimehe Bruno Sauli tagasiastumist. Võru rohelised korraldasid 7. septembril meeleavalduse Kirumpää kindlusevaremetel. ERSP Võru osakond osales üritusel suure loosungiga, ise kandsin transparenti: Eestimaad hävitab okupatsioonivõim. Riho Nassar esines taas kommuniste nahutava kõnega. Oma kõnes tarvitas ta esmakordselt tabavat metafoori "veretu vabadussõda", mida 25. septembril Kanepis taaskasutasin.

25. septembril taasavati Kanepi Vabadussõja mälestussammas. Osalesin sellel ka lühikese kõnega, mille olin üles ehitanud kaasaja võimaluste kõrvutamisele Vene imeeriumi lagunemisega 1917. aastal ja sellele järgnenud Eesti Vabariigi loomisega ning eluõiguse väljavõitlemisega Vabadussõjas. Võrdlesin kujundlikult ERSP-d tänapäeva veretus Vabadussõjas omaaegsete Eesti ohvitseridega, kes 1917. aastal samuti esimestena tulevasi võimalusi adudes organiseerusid ja rahvusväeosade loomist alustasid.

Varsti pärast EKP pleenumit tegime M. Viluga visiidi Võru Rahvarinde juhtkonnale, et uues poliitilises olukorras edaspidi vajaduse puhul tulemuslikumalt koostööd teha. Selgitasin Rahvarinde volikogu liikmetele Rita Serikovale, Mall Saarele (Peeter Saare ema) ja Enn Tupele koostöö vajalikkust, sest ERSP olemasolu aitab neil oma eesmärke kergemini saavutada. Vastasel korral neile Moskva poolt järeleandmisi ei tehtaks ja Rahvarinne langeks ise surve alla. Siitpeale algas normaalne poliitiline suhtlemine konkurentidega Rahvarindest, kellega perioodiliselt jagasime infot ja selgitasime üksteisele oma seisukohti.

Võru Rahvarinde volikogu andis mulle ka isikliku kutse kongressil osalemiseks. 1. oktoobril ilmus Töörahva Elus informatsiooniline teade Rahvarinde Kongressi toimumisest, milles oli mainitud 7 nimelise kutse eraldamine Rahvarindesse mittekuuluvatele isikutele ja seejärel toodud 6 nime. Minu oma puudus. Huvitav, miks?

Rahvarinde Kongressi esimese päeva õhtul võttis minult lühiintervjuu Toomas Sildam, mis mitte päris täielikult ilmus 6. oktoobri Noorte Hääles. Rääkides püüdsin läbi saada ilma kõmisevate loosungiteta, mida kogemuse järgi otsustades oleks võidud mitte avaldada, keskendudes hoopis strateegia määratlemisele, sest pidasin seda olulisemaks. Tagantjärele hinnates võin rahuldustundega öelda, et minu prognoos pidas paika. 21. jaanuaril 1989 korraldas ERSP Tartu piirkond mõttevahetuse teemal "Kuidas taastada Eesti iseseisvus?". Sellel üritusel väljapakutud ideede alusel algatati ERSP, EMS ja Eesti Kristliku Liidu poolt 24. veebruaril Kodanike Komiteede liikumine Eesti Kongressi valimiseks. Siinkohal peaks meenutama Kaido Kama, kes pakkus konverentsil välja Eesti Vabariigi kodanike registreerimise idee.

Tõenäoliselt tundis A. Saar juba 23. augustil ka ise, et tal puudub perspektiiv edasiseks tegutsemiseks Võrus. Kuni siiamaani täitsid A. Saare erinimelised organisatsioonid strateegilises plaanis "müüripurustaja" rolli, kusjuures jõulise natuuriga A. Saar tuli totalitaarse süsteemi lõhkumisega edukalt toime. Vahepeal oli olukord aga muutunud ja purustamisest üksi jäi väheseks. Uue Eesti loomiseks oli kuraasist rohkem tarvis võimekaid ajusid. Ainult vabadusloosungitest ei piisanud Eesti iseseisvuse saavutamiseks.

Esmakordselt võttis A. Saar läände emigreerimise minuga tõsiselt jutuks 1988. aasta märtsi lõpul. Ta rääkis, et talle olevat tehtud sellekohane ettepanek. Kainestasin A. Saare idealistlikke kujutelmi lääneriikide kohta, selgitades, et Eestis on tal praeguste arengute juures head tulevikuväljavaated, samas kui läänes on ta eikeegi. Lisaks kohanemisraskustele võõras kultuuris tuleb tal ennast nullist üles töötama hakata. Ka pole tal korralikku haridust, et edukalt läbi lüüa. Seekord ta rohkem Eestist lahkumise teemat ei puudutanud, küll aga aprillikuus mitmel korral. Viimati vahetult enne 1. maid, mil ta jälle ütles, et E. Oras olevat teinud talle konkreetse pakkumise koheselt Rootsi kaduda. Suutsin ka seekord tema indu jahutada. Kõik märgid viitavad, et suve lõpul võttis end protestiaktsioonides lõpuni ammendanud A. Saar vastu lõpliku otsuse Eestist lahkuda.

Ööl vastu 7. septembrit toimus Võru sõjaväelinnakus nn. Suvorovi linnajaos ohtlik rahvustevaheline kokkupõrge, milles osales umbes 80 eesti noort ja ligi 100 venelast, neist osa relvastatud ohvitsere. Võru Rahvarinde volikogu liige R. Serikova palus mul minu heade sidemete tõttu noortega uurida konflikti tagamaid - kas pole mitte tegemist vägivaldseid võitlusvahendeid pooldava grupeeringuga. Kahtlustada võis ka KGB provokatsiooni, sest väga operatiivselt viibis sündmuskohal hoopis teises linnajaos elanud julgeolekuülem E. Oras. Uurisin asja ja mulle tundus, et tegu oli siiski vaid olmetülist väljakasvanud kokkupõrkega, mida võimendas eestlaste rahvusliku tõusu joovastus. Sain muuhulgas teada, et aktsioonis samuti osalenud A. Saar oleks võinud oma autoriteeti maksma pannes ohtliku intsidendi ära hoida, kuid ei teinud seda.

M. Vilule tundus A. Saare käitumine tollases kontekstis nii ebaadekvaatsena, et ta pidas vajalikuks võtta A. Saarelt koheselt kassetile intervjuu, mille andis edasi Mati Kiirendile. Kahjuks ütles M. Kiirend mulle 1998. aasta algul, et seda linti pole säilinud. Järgnenu põhjal võib oletada, et tegu oli A. Saare ja KGB vastastikuse vaikiva kokkumänguga. Vastutasuks rahumeelse demokraatliku protsessi pingestamisele kaasaaitamise eest anti A. Saarele Eestist väljasõidu viisa.

Juba 14. septembril toimus Ortomal Leo Turba talus Vaba-Sõltumatu Kolonni nr. 1 suurfoorum, kus seoses A. Saare ärasõiduga valiti uus 4-liikmeline volikogu (K. Rohtlaan, A. Abel, M. Ivask, K. Vaindlo). Edasi jäi asjaajamine siiski venima. 21. oktoobril toimus kalmistul ja kultuurimajas A. Saare lahkumisüritus, kus osales ka L. Parek. Eriti rahvarohkeks see sündmus enam ei kujunenud. Peagi leidis A. Saar endale uue kodumaa Rootsis. Kolonni edasine saatus oli sellega määratud. "Kolonel" Vaindlo juhtimisel toimus aeglane, kuid vääramatu hääbumine.

Kolonni senise koha radikaalsete noorte aktsioonirühmitusena hõivas skautmasterite kogu poolt juhitud Võrumaa Skautmalev, mis järgmisel aastal Võrumaa Skautlike Noorte Malevaks ümbernimetatuna rajas Paali metsa Puutlipallu mälestusmärgi hukkunud metsavendadele. Juba 7. oktoobril korraldas skautmalev plakatitega aktsiooni Nõukogude Armee baasi juures Kose teel nõudmisega lõpetada metsaaluse lagastamine okupatsioonivägede poolt. Sekkusid miilitsad ja KGB. Sõjaväebaasi ohvitseridelt saavutati lubadus suurem rämps juba järgmisel päeval ära koristada.

12. oktoobril toimus EKP Võru Rajoonikomitees võimude algatusel kohtumine kohalike poliitikas osalevate ühiskondlike organisatsioonide ja liikumiste esindajatega päevakajaliste küsimuste arutamiseks. Esimese lahendusena lubas linna täitevkomitee aseesimees Paul Sääsk leida kiiremas korras opositsioonijõududele kesklinnas koha statsionaarse infostendi jaoks. Kuigi tegemist oli vaid mitteametliku konsultatiivkohtumisega, mida ei kajastanud isegi Töörahva Elu - pealegi venis ka antud lubaduse täitmine ning nõudis täiendavat meeldetuletust -, astuti sisuline samm ühiskonnas esinevate erinevate huvide ning püüdluste vahelise avatud dialoogi suunas. Taolised ümarlauakohtumised jätkusid ka järgmisel aastal.

Selleks ajaks oli olukord Võrus võrreldes aastatagusega tundmatuseni muutunud. Seni ilma tõsisemate tagasilöökideta kestnud tormiline areng oli ületanud ka kõige optimistlikumad ootused. 1987. aasta oktoobrit iseloomustanud neostalinistlikku õhkkonda asendasid hoopis lootusrikkamad tulevikuväljavaated. Seetõttu mõjusidki NLKP juhtkonna poolt ootamatult avaldatud NSVL konstitutsiooniparandused külma duššina, sest oleksid kehtima hakates juriidiliselt nullinud kõik senised saavutused Eesti ühiskonna demokratiseerimisel. Siiski ei olnud M. Gorbatšovi meeskonnal enam võimalik pudelist väljalastud džinni kontrollida. Eestlaste organiseeritud vastuaktsioonid võimaldasid reformikommunistlikel liidritel Moskva kavatsustele tugeva seljatagusega vastu astuda. "Kuuma suve" teisenemine "jahedaks sügiseks" küll pidurdas mõneks ajaks arenguid, kuid ei suutnud väärata ajaloolist protsessi.

Kokkuvõte.

Eesti iseseisvumisprotsessi on eesmärkide püstituse põhjal võimalik jagada kolme etappi: 1) võitlus kultuurilise enesemääramise eest (muinsuskaitseklubide teisest kokkutulekust Tallinnas kuni EMS-i asutamiseni, veebruar 1987 - detsember 1987); 2) võitlus majandusliku enesemääramise eest (IME ettepaneku avaldamisest Edasis kuni Rahvarinde Kongressi kokkutulemiseni, september 1987 - oktoober 1988); 3) võitlus poliitilise enesemääramise eest (ERSP asutamisest kuni Eesti Kongressi valimiseni, august 1988 - veebruar 1990). Ma rõhutan, et jutt on eesmärkide rahva enamiku teadvusse kinnistumisest, nende saavutamine toimus hiljem. Muidugi võib vaielda selle üle, kas mitte pidada protsessi alguseks muinsuskaitseklubide esimest kokkutulekut 1986. aasta novembris, kuid Jüri talgutest ilmus ajakirjas Looming "Kroonika" osas vaid lühike teade, mis avalikkuses erilist vastukaja ei leidnud.

1998. aastal on Andres Langemets arvanud juba loomeliitude juhatuste pleenumi kohaks, kus anti poliitilisele arengule uus suund - iseseisvuse taotlemisele viiv suund. Paraku 1.-2. aprillil Toompeal räägitust laiema avalikkuse ette säärast sõnumit küll ei jõudnud. Kõige radikaalsemalt jäid kõlama 29. aprilli Sirbis ja Vasaras lühidalt refereeritud Arvo Valtoni ja A. Langemetsa enda nõudmised KGB tegevusele seaduslikud raamid seada. Loominguliste liitude ühispleenumi puhul oli sisuliselt tegemist ERSP loomise ettepanekus kirjapandu põhjalikuma ja ilukõnelisema ülekordamisega prominentsete kultuuritegelaste poolt mõjukamal foorumil. Vastasel juhul kordunuks 21. oktoobri Võru plahvatus ka Tallinnas, sest selged ohumärgid olid õhus juba 24. veebruaril ja 25. märtsil. Muidugi ei unustatud sealjuures tavapäraseid kummardusi Moskva suunas. 1.-2. aprillil käivitus protsess, mis leidis väljundi EKP XI pleenumis ja Rahvarinde I Kongressis. Seda kinnitab kunstnike liidu esimehe Enn Põldroosi edutamine EKP Keskkomiteesse ja Toompeal esinenute tugev esindatus Rahvarinde volikogus.

Ka MRP-AEG ja ERSP algatajate tegevus mahub ülaltoodud ideoloogilise võitluse skeemi. Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp oli aktsioonirühmitus, mis kasutas NLKP Keskkomitee Poliitbüroo poolt alustatud perestroikapoliitika käigus avardunud võimalusi eestlaste ajaloolise mälu taastamiseks. Seetõttu oli loomulik, et mitmed grupi liikmed kuulusid muinsuskaitseliikumisse. ERSP loomise ettepaneku tegijad ei püstitanud veel eesmärgina Eesti Vabariigi taastamist, vaid nägid end eestlaste rahvuslike huvide kaitsjatena okupatsiooni tingimustes. Ettepanekuga koos esitatud miinimumprogramm keskendus samuti kultuurilise ja majandusliku suveräänsuse nõudmisele. Konkreetse eesmärgina sisaldus poliitiline iseseisvus alles 20. augustil Pilistveres vastu võetud ERSP asutava koosoleku poliitilises deklaratsioonis.

Võrus algas opositsiooni koondumine muinsuskaitseklubi asutamisega 27. märtsil. Eesti kontekstis olime suhteliselt edumeelsed, sest selleks ajaks oli moodustatud alla 20 klubi. Jõudsime näiteks ette ka pärnakatest. Klubi asutamisest peale keskendusime rahvuskultuuri sümbolite teadvustamisele, mis tõi kaasa KGB tähelepanu ja pressingu. Oluline murrang toimus 21. oktoobril, mil klubi liikme Ain Saare poolt kavandatud miiting võimude olukorrale mittevastava tegutsemise tõttu stiihiliseks vastuhakuks muutus. Sotsialistliku majandussüsteemi lagunemisega kaasnenud elutarbeliste kaupade pidevast puudusest ülesärritatud inimeste meelepaha tabas rajooni juhtkonda. Ain Saarest sai lihtrahva silmis kohalik Robin Hood. Muuseas, ka hiljem on Võrumaa rahvas kehvast majandusolukorrast väljapääsu näinud erinevate karismaatiliste liidrite toetamises, pendeldades seejuures ühest äärmusest teise. Meenutada võiks Jüri Toomepuud 1992. aastal ja tema vastandit Arnold Rüütlit 1995. aastal.

Rahvarahutuste ühe põhjusena võib mainida asjaolu, et Võrus puudus vabameelne haritlaskond. Kõrgharidust omavad inimesed töötasid põhiliselt ametnikena ja olid nõukogude süsteemi jäigas bürokraatiamasinas rahvast võõrandunud. Omal ajal arutasime, et kutselise teatri olemasolu korral võinuks olukord olla hoopis teistsugune. Loominguline intelligents mõjutanuks kogu Võru õhkkonda ja täitnuks tõenäoliselt võimude ja rahva vahel puhverkihi rolli, aidates terava kokkupõrke ära hoida.

Võrumaal puudus praktiliselt ka tõsiseltvõetav mõttevahetus Isemajandava Eesti raames. Erinevalt Tartust või Tallinnast ei olnud võimekaid majandustegelasi, kes oleksid kohalikest ressurssidest ja huvidest lähtuvalt suutnud Töörahva Elu veergudel võrulastele pakkuda lootustandvaid majanduslikke tulevikuväljavaateid. Alles A. Urm püüdis kohaliku lehe peatoimetajaks saades käsitleda majandusprobleeme süvendatumalt, kuid temagi tegi seda veel käsumajanduse loogika alusel.

Võru tähtsus 1987-88. aasta talvel-kevadel oli seotud eelkõige võitlusega rahvuslike sümbolite - sinimustvalge lipu ja Vabadussõja mälestussamba - taastunnustamise eest. Võitlus trikoloori legaliseerimise eest algas juba 21. oktoobril, mil rahutuste käigus heisati kehva kvaliteedi järgi otsustades kiiruga (guaššvärviga) võõbatud sinimustvalge lipp. Järgnevalt kasutati trikoloori juba ettekavatsetult. Kuigi A. Saar püüdis rahvuslipu kasutamist 18. novembril uurijale eitada ja jättis selle 24. detsembril "lahinguväljale maha vaenlase saagiks", levis üle Eesti info sinimustvalge kasutamisest miitingutel. Veebruaris jätkasid avalikul üritusel rahvusvärvide kasutamist Mati Vilu ja Peeter Saar. M. Vilu pidas 25. märtsil rahvakohtus pikema kõne rahvusvärvide legaliseerimise vajadusest. Tartu muinsuskaitsepäevad andsid uue tugeva tõuke trikoloori väljatoomisse. Mais muutus sinimustvalge kasutamine Võrus juba tavapäraseks. Hiljem kasutati arvukalt rahvuslippe noorte muusikaüritustel Tartus ja Tallinnas. 2. juunil tunnustas rahvussümboolikat Eesti Muinsuskaitse Selts, 23. juunil seadustas selle juba ENSV Ülemnõukogu Presiidium.

Vabadussamba taastamist alustati samuti esimesena Võrus, kuigi formaalselt jõuti Vigala ja Lalsi mälestusmärgid varem avada. Ka selles ettevõtmises tuli murda võimude tugev vastuseis. Tehti isegi katse võtta A. Saar kriminaalvastutusele ebaseadusliku ehitamise eest. Vöidupäeval toimus mälestusmärgi taasavamine piduliku vaimuliku kombetalitusega, mida näidati televisioonis ning muutus hiljem Eestis massiliseks. Suve lõpuks pälvis ka Vabadussõja monumentide taastamine ametivõimude tunnustuse. Sügiseks taastati ajaloolisel Võrumaal 5 mälestusmärki: Võrus, Haanjas, Kanepis, Vastseliinas ja Rõuges.

Loomulikult poleks Ain Saar oma väikesearvulise kaaskonnaga suutnud viia rahvuslike pühaduste eest peetavat heitlust võiduka lõpuni. Pärast 21. oktoobrit avaldati muinsuskaitseklubile ja isiklikult minule korduvalt survet, et me A. Saare tegevuse hukka mõistaksime. Muinsuskaitseklubi seda ei teinud. Järgnevalt püüdis Võru julgeolekuülem ja tema kaastöölised mind mõjutada vähemalt A. Saarest eemale hoidma, sest ilma muinsuskaitseklubi intellektuaalse toetuseta poleks ta võimudele tõsist ohtu kujutanud. Ka see tahtmine jäi võimudel saavutamata. Vastupidi, mina ja M. Vilu olime A. Saarele kogu aeg ideelisteks toetajateks, abi osutasid ka teised EMS liikmed, näiteks V. Raudvassar ja A. Hõrn. Muinsuskaitseklubi toetas Vabadussamba taastamist A. Saare poolt ka linna ja rajooni täitevvõimu juhtivametnike ees.

Võimude jätkuvaid katseid Ain Saarega arveid õiendada tõrjus Võru uurimisjaoskond Endel Vahingu ja Rita Serikova näol. E. Vahing käis A. Saart juba 20. oktoobril hoiatamas arreteerimise eest. Korduvalt lõpetas uurimisjaoskond A. Saare vastu algatatud kriminaalasju kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Ka rahvakohtunik Henn Jõks lõpetas võimude katsed meeleavaldustel esinejaid süüdi mõista administratiivõigusrikkumise koosseisu puudumise tõttu. Võimuaparaadis töötavate rahvuslikult ja demokraatlikult meelestatud inimeste toetus aitas kaasa Võru tõusmisele ja püsimisele vabadusvõitluse eesliinil.

1987. aasta sügisel rindelinnaks muutunud Võru jätkas võitluse esirinnas püsimist ka 1988. aasta kevadel-suvel. 29. aprilli märgukirjas esitatud nõudmiste ja sellele järgnenud massimeeleavaldusega loodi taas pretsedent, mille hiljem võtsid eeskujuna üle teised poliitlised liikumised eesotsas Rahvarindega. Meenutada võiks 17. juuni ja 11. septembri Lauluväljaku üritusi, kui Rahvarinne ja EKP poliitiliste eesmärkide saavutamiseks toetusid mobiliseeritud masside poolehoiule. Samuti esimesena kasutati 17. mail poliitilise võitluse vahendina piketti. Hiljem võeti ka piketeerimine Rahvarinde ja teiste liikumiste poolt üle.

29. aprilli märgukiri oli esimene dokument, milles nimetati juba varem formeerunud ERSP Võru Algatust. 4. mail organiseerus M. Vilu ettepanekul ka Põlva Algatus. Alles hiljem lisandus Tartu Algatus. Võrust sai alguse ERSP piirkondlike organisatsioonide moodustumine - partei loomine demokraatlikus vormis "alt üles". ERSP järel algas ka teiste poliitiliste erakondade asutamine.

1. mail püstitati Võrus massimeeleavaldusel eesmärgina Eesti iseseisvuse saavutamine. Samas nõuti esmakordselt avalikul miitingul julgeolekurganite ohjamist. 29. aprilli märgukirja hindas kõrgelt ERSP ja hiljem Kodanike Komiteede üks peamisi ideolooge Tunne Kelam. Selles toodud programmilised nõudmised võttis hiljem üle Rahvarinne. Meeleavaldusel esitati ettepanek rahvuskongressi kokkukutsumiseks. Ka selle idee võttis hiljem üle Rahvarinne. Minu arvates tuleb nii Rahvarinde Kongressi kui Eesti Kongressi algimpulssi näha 1. mail Võrus A. Hõrna poolt esitatud üleskutses. Ülevaade 1. mai meeleavaldusest edastati venekeelses BBC-s. Võru mõjutas sel ajal mitte ainult Eestit, vaid ka arengute radikaliseerumist impeeriumi pealinnas ja teistes ääremaades. Võrumaale saadeti ajakirjanikke sündmusi kajastama nii Tallinnast, Moskvast kui Riiast.

Esimesena alustati Võrus avalikku võitlust okupatsioonivägede vastu. 26. juulil ja 7. oktoobril toimusid protestiaktsioonid Nõukogude armee viibimise vastu Eesti territooriumil. Võrust sai alguse ka Kaitseliidu taastamise idee. Kolonni ja skautmaleva radikaalseid aktsioone toetasid teised Võru opositsioonirühmitused. Nende toetus ei võimaldanud võimudel rakendada noorte suhtes repressioone.

Võrul oli aastatel 1987-88 tähtis roll kommunistliku ideoloogia purustamisel, selle tabude murdmisel ja uute - Eesti iseseisvusele viivate - eesmärkide tõstatamisel praktilises poliitilises tegevuses. Sellel perioodil olid Võrus sündmuste keskpunktis isepäised, tugevad liidrid - võitlejatüüpi isiksused. Püstitatud eesmärkide saavutamine nõudis aga juba kogu eesti rahva ühispingutust ja koostööd, samuti soodsat rahvusvahelist olukorda, sest alanud Nõukogude impeeriumi lagunemine vajas veel mitu aastat küpsemist. Seetõttu on täiesti loomulik, et põhiliseks võitlustandriks muutus edaspidi pealinn Tallinn ja Võru taandus tasapisi oma tavapärasele kohale Eesti ääremaaks.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Okt, 2008 21:30 
Eemal
Liige

Liitunud: 23 Jaan, 2005 17:26
Postitusi: 5085
Eriliselt mõnus on see, et see tekst on kaetud originaaldokumentide, päevikute ja tekstidega. 8)


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Okt, 2008 22:00 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 13 Sept, 2008 9:52
Postitusi: 143
Asukoht: Tartumaa
Igavesti pikk jutt, oeh. Nagu ma aru saan, süüdistad sa Saart KGB-ga kokkumängus, mainid, et kõik on nagu isegi dokumenteeritud!? Kus need dokumendid siis on? See, et vend ei tegutsenud nii, nagu teile sobis, ei tee veel kellegist KGB agenti? Sain nagu aru, et endal silm ka ei pilkunud, kui Saare peale tuld tõmbasite, et muinsuskaitset väga ei kotitaks?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Okt, 2008 22:04 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 03 Nov, 2005 22:30
Postitusi: 1759
Asukoht: Harju
Kuid ka heade fraasidega. :wink: Hea lugemine.

_________________
Huvitun maisest rasketehnikast.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Okt, 2008 22:32 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 13 Sept, 2008 9:52
Postitusi: 143
Asukoht: Tartumaa
http://www.noortekolonn.org/index.php?o ... Itemid=117


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 06 Okt, 2008 13:02 
Eemal
Liige

Liitunud: 15 Apr, 2006 14:49
Postitusi: 408
Asukoht: Eesti
Küll oli pikalt lugemist,jätkus veel täna hommikukski :D Aga sama teema,olnud varemalt "Võrumaa Teataja"-s 04.nov.2006.Kui lugeda kommentaare,siis seal selline "kommija" või alapealkiri:"toladele lugemiseks".Mede foorumisse,oleks võinud ju sama,jutu ette sättida :wink: Peale selle,veel mahlakaid ütlemisi meie foorumi liikme poolt.
Head lugemist,pakk niisket "Priimat" ja juttu jätkub kauemaks :D http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=5170&c=1

_________________
Parem peenike peos, kui punalipp katusel!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Okt, 2008 22:59 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Juun, 2005 9:57
Postitusi: 1067
Ehh ... lugesin Arnoldi pikka postitust ja jube hea oli selle taustal meenutada neid sündmusi, mis tol ajal meie maakonnas toimusid ja millised reageeringud olid ...

_________________
Kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku. See kes kontrollib minevikku, kontrollib ka tulevikku.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Tänumedal Harald Nugiseksile
PostitusPostitatud: 21 Mär, 2018 20:58 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Aug, 2010 19:55
Postitusi: 15993
Asukoht: Viljandimaa
Teema pealkirja ei saa niisama lihtsalt muuta, sest postitused on uuendatud foorumi jaoks nüüd liiga pikad. Eraldi teemaks tegemist aga Ants Pindise tekst vääris.

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 10 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt