Borja kirjutas:Kapral Karu kirjutas:...näiteks Kaitseministeeriumi põhimääruse (
https://www.riigiteataja.ee/akt/121072011015?leiaKehtiv) § 33 (11) järgi kuulub ministeeriumi valitsemisalasse ka sõjahaudade kaitse alane, sõjaveteranidega ning
ajaloolise pärandiga seotud tegevus.
Kahjuks on see KM põhimääruses ainuke punkt, milles esinevad sõnad „ajalugu” ja „pärand”. Ja ei ministeeriumi valitsemisala ega ülesannete kirjelduses/loetelus ole militaarajalugu otsesõnu mainitud. Siiski on see kirjas ka „Kaitseministeeriumi missioonis, visioonis ja põhiväärtustes” (
http://www.kmin.ee/files/kmin/nodes/132 ... KM_mvp.pdf), viimase punktina: „Väärikus ja lojaalsus.
Hoiame ning kanname väärikalt edasi oma traditsioone ja ajaloolist pärandit.”
Nagu näete, pole kuskil kirjas nt seda, et me ka õpime ajaloost. Et me uurime seda, et sellest õppida. Jne. Nii et ühel päeval võib järjekordne minister öelda, et ...
Minu arvates peaks seadusandja siin ulatama oma abistava ja sekkuva käe...
Minu isiklik riigikaitsestruktuuride-sisene kogemus ütleb selgelt, et mida meil pole ametikohusena üheselt põhimäärustes fikseeritud (kama kaks kas siis Peastaabi või Kamina omas), seda POLE KA OLEMAS - kogu lugu.
Elik siis meie tänane olukord meie oma sõjaajaloo talletamise/uurimise/analüüsimise/õppimise alal nii kaitseväe kui kaitseministeeriumi tasandil on sisuliselt ümmargune null. Ja eriti hale on see pilt veel siis, kui võrrelda seda tänast olukorda meie riigikaitsestruktuuride suhtumisega omaenese sõjaajaloo lahtimõtestamisse 30-tel aastatel - see oleks nagu öö ja päev.
Millest küll tulevad selline meie tänane arrogants, üleolev suhtumine omaenese sõjalisesse kogemusse // selle lahtimõtestamisse ja kõiketeadja mentaliteet - on see lihtsalt matsimentaliteet, internetipõlvkonnale omane pinnapealsus
Mis mõte on täiendavalt toetada sõjaajaloo uurimist ja publikatsioonide avaldamist, kui näiteks ajakirjas Sõdur ilmub Kaitseväe vanemohvitseride poolt „analüüsid“ ennesõjaaegse Eesti kaitseväe võimekuse ja plaanide kohta, kus pole vaevutud läbi lugema isegi ammu välja antud ja laialt tuntud publikatsioone? Kuidas muidu saavad ilmuda artiklid, kus arvatakse, et allveelaevad Lembit ja Kalev olid mõeldud eelkõige punalaevastiku allveelaevade vastu võitlemiseks, või et allveelaev Lembit püstitas Teise maailmasõja ajal sõjakuritegude rekordeid põgenikelaevade uputamisel?
Ja milles seisnes esimese Eesti Vabariigi suurem hoolitsus sõjaajalooga tegelemise eest, eriti võrreldes tänasega? Kas selles, et tollal plaaniti anda 600 000 krooni Vabadussõja muuseumi ehitamiseks, mis tollaste nappide hankerahadega (mõni miljon aastas) võrreldes oleks olnud üüratu summa?
Reaalselt on täna sõjaajaloo uurimise toetamisega niimoodi, et reaalseks „täideviivaks“ asutuseks on Eesti Sõjamuuseum-kindral Laidoneri muuseum, mis saab kaitseelarvest igal aastal ca 600 000 eurot, mis on täitsa soliidne summa. Kui hästi suudab muuseum selle raha eest balansseerida populaarteadusliku „sõjaajalugu kõigile“ lähenemise ning tõsisema akadeemilise uurimistöö vahel, on muidugi omaette küsimus, aga vajalikud on kindlasti mõlemad. Lisaks jagab ministeerium igal aastal veel oma paarkümmend tuhat eurot tegevustoetusteks tervele reale üle terve Eesti asuvatele sõjaajalooga (või õigemini küll maapõuest välja kaevatud vanade raudade demonstreerimisele suunatud) tegelevatele pisimuusemitele ja MTÜ-dele. Ning mitukümmend tuhat eurot iga-aastaselt annab ministeerium ka tõsisemate sõjaajaloo-alaste publikatsioonide ja monograafiate väljaandmiseks, nagu nt S-keskuse 10-köiteline suurprojekt „Sõja ja rahu“ vahel. Või seesama „Riigikaitsenõukogu protokollid“, mida ilma Kaitseministeeriumi rahalise toeta polekski ilmunud.
Muide, kui minna „Riigikaitsenõukogu protokollide“ sisusse, siis tuleb sealt väga ilusti välja mitu huvitavat asja ja teemat, millest ka siin foorumis on debatte peetud. Näiteks ilmneb sealt, et tollane kaitseväe ja riigi juhtkond sai väga hästi aru selliste valdkondade nagu tankitõrje, õhukaitse, motoriseeritus, jalaväe saatesuurtükid ja/või miinipildujad vajadustest, mistõttu kõigi nende teemadega ka aktiivselt tegeleti. Tõsised piirid pani ette aga rahapuudus, millest anti endale ka täielikult aru ning vähemalt soovis Laidoner, et iga sellise uudse relvaliigi puhul oleks soetatud vähemalt minimaalne kogus nn musterrelvi, et oleks võimalik väljaõpet läbi viia ja ennast tehnika arenguga kursis hoida.