Riigikaitse Nõukogu protokollid 1933–1939

[Jalutu]

Metssiga märkis:

Selle jaoks on Kamina haldusalas vastavad asutused elik siinpuudutatult Eesti sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum.

Tegutseb ju ja toimub ka miskit:

Kaitseminister Urmas Reinsalu ja kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras avasid reede õhtul Eesti Sõjamuuseumi püsiekspositsiooni täienduse, mis jutustab üliõpilasorganisatsioonide rollist Vabadussõjas.

http://www.postimees.ee/2690412/sojamuu ... badussojas

Iseküsimus on tase ja kui ajalist perspektiivi ning muid mõõdetavaid suurusi jälgida siis... võib võrrelda teo liikumisega...

[A4]

...näiteks Kaitseministeeriumi põhimääruse (https://www.riigiteataja.ee/akt/121072011015?leiaKehtiv) § 33 (11) järgi kuulub ministeeriumi valitsemisalasse ka sõjahaudade kaitse alane, sõjaveteranidega ning ajaloolise pärandiga seotud tegevus.

Kahjuks on see KM põhimääruses ainuke punkt, milles esinevad sõnad „ajalugu” ja „pärand”. Ja ei ministeeriumi valitsemisala ega ülesannete kirjelduses/loetelus ole militaarajalugu otsesõnu mainitud. Siiski on see kirjas ka „Kaitseministeeriumi missioonis, visioonis ja põhiväärtustes” (http://www.kmin.ee/files/kmin/nodes/132 ... KM_mvp.pdf), viimase punktina: „Väärikus ja lojaalsus. Hoiame ning kanname väärikalt edasi oma traditsioone ja ajaloolist pärandit.”

Nagu näete, pole kuskil kirjas nt seda, et me ka õpime ajaloost. Et me uurime seda, et sellest õppida. Jne. Nii et ühel päeval võib järjekordne minister öelda, et ...
Minu arvates peaks seadusandja siin ulatama oma abistava ja sekkuva käe...

Minu isiklik riigikaitsestruktuuride-sisene kogemus ütleb selgelt, et mida meil pole ametikohusena üheselt põhimäärustes fikseeritud (kama kaks kas siis Peastaabi või Kamina omas), seda POLE KA OLEMAS - kogu lugu.

Elik siis meie tänane olukord meie oma sõjaajaloo talletamise/uurimise/analüüsimise/õppimise alal nii kaitseväe kui kaitseministeeriumi tasandil on sisuliselt ümmargune null. Ja eriti hale on see pilt veel siis, kui võrrelda seda tänast olukorda meie riigikaitsestruktuuride suhtumisega omaenese sõjaajaloo lahtimõtestamisse 30-tel aastatel - see oleks nagu öö ja päev.

Millest küll tulevad selline meie tänane arrogants, üleolev suhtumine omaenese sõjalisesse kogemusse // selle lahtimõtestamisse ja kõiketeadja mentaliteet - on see lihtsalt matsimentaliteet, internetipõlvkonnale omane pinnapealsus

Mis mõte on täiendavalt toetada sõjaajaloo uurimist ja publikatsioonide avaldamist, kui näiteks ajakirjas Sõdur ilmub Kaitseväe vanemohvitseride poolt „analüüsid“ ennesõjaaegse Eesti kaitseväe võimekuse ja plaanide kohta, kus pole vaevutud läbi lugema isegi ammu välja antud ja laialt tuntud publikatsioone? Kuidas muidu saavad ilmuda artiklid, kus arvatakse, et allveelaevad Lembit ja Kalev olid mõeldud eelkõige punalaevastiku allveelaevade vastu võitlemiseks, või et allveelaev Lembit püstitas Teise maailmasõja ajal sõjakuritegude rekordeid põgenikelaevade uputamisel?
Ja milles seisnes esimese Eesti Vabariigi suurem hoolitsus sõjaajalooga tegelemise eest, eriti võrreldes tänasega? Kas selles, et tollal plaaniti anda 600 000 krooni Vabadussõja muuseumi ehitamiseks, mis tollaste nappide hankerahadega (mõni miljon aastas) võrreldes oleks olnud üüratu summa?
Reaalselt on täna sõjaajaloo uurimise toetamisega niimoodi, et reaalseks „täideviivaks“ asutuseks on Eesti Sõjamuuseum-kindral Laidoneri muuseum, mis saab kaitseelarvest igal aastal ca 600 000 eurot, mis on täitsa soliidne summa. Kui hästi suudab muuseum selle raha eest balansseerida populaarteadusliku „sõjaajalugu kõigile“ lähenemise ning tõsisema akadeemilise uurimistöö vahel, on muidugi omaette küsimus, aga vajalikud on kindlasti mõlemad. Lisaks jagab ministeerium igal aastal veel oma paarkümmend tuhat eurot tegevustoetusteks tervele reale üle terve Eesti asuvatele sõjaajalooga (või õigemini küll maapõuest välja kaevatud vanade raudade demonstreerimisele suunatud) tegelevatele pisimuusemitele ja MTÜ-dele. Ning mitukümmend tuhat eurot iga-aastaselt annab ministeerium ka tõsisemate sõjaajaloo-alaste publikatsioonide ja monograafiate väljaandmiseks, nagu nt S-keskuse 10-köiteline suurprojekt „Sõja ja rahu“ vahel. Või seesama „Riigikaitsenõukogu protokollid“, mida ilma Kaitseministeeriumi rahalise toeta polekski ilmunud.
Muide, kui minna „Riigikaitsenõukogu protokollide“ sisusse, siis tuleb sealt väga ilusti välja mitu huvitavat asja ja teemat, millest ka siin foorumis on debatte peetud. Näiteks ilmneb sealt, et tollane kaitseväe ja riigi juhtkond sai väga hästi aru selliste valdkondade nagu tankitõrje, õhukaitse, motoriseeritus, jalaväe saatesuurtükid ja/või miinipildujad vajadustest, mistõttu kõigi nende teemadega ka aktiivselt tegeleti. Tõsised piirid pani ette aga rahapuudus, millest anti endale ka täielikult aru ning vähemalt soovis Laidoner, et iga sellise uudse relvaliigi puhul oleks soetatud vähemalt minimaalne kogus nn musterrelvi, et oleks võimalik väljaõpet läbi viia ja ennast tehnika arenguga kursis hoida.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

...näiteks Kaitseministeeriumi põhimääruse (https://www.riigiteataja.ee/akt/121072011015?leiaKehtiv) § 33 (11) järgi kuulub ministeeriumi valitsemisalasse ka sõjahaudade kaitse alane, sõjaveteranidega ning ajaloolise pärandiga seotud tegevus.

Kahjuks on see KM põhimääruses ainuke punkt, milles esinevad sõnad „ajalugu” ja „pärand”. Ja ei ministeeriumi valitsemisala ega ülesannete kirjelduses/loetelus ole militaarajalugu otsesõnu mainitud. Siiski on see kirjas ka „Kaitseministeeriumi missioonis, visioonis ja põhiväärtustes” (http://www.kmin.ee/files/kmin/nodes/132 ... KM_mvp.pdf), viimase punktina: „Väärikus ja lojaalsus. Hoiame ning kanname väärikalt edasi oma traditsioone ja ajaloolist pärandit.”

Nagu näete, pole kuskil kirjas nt seda, et me ka õpime ajaloost. Et me uurime seda, et sellest õppida. Jne. Nii et ühel päeval võib järjekordne minister öelda, et ...
Minu arvates peaks seadusandja siin ulatama oma abistava ja sekkuva käe...

Minu isiklik riigikaitsestruktuuride-sisene kogemus ütleb selgelt, et mida meil pole ametikohusena üheselt põhimäärustes fikseeritud (kama kaks kas siis Peastaabi või Kamina omas), seda POLE KA OLEMAS - kogu lugu.

Elik siis meie tänane olukord meie oma sõjaajaloo talletamise/uurimise/analüüsimise/õppimise alal nii kaitseväe kui kaitseministeeriumi tasandil on sisuliselt ümmargune null. Ja eriti hale on see pilt veel siis, kui võrrelda seda tänast olukorda meie riigikaitsestruktuuride suhtumisega omaenese sõjaajaloo lahtimõtestamisse 30-tel aastatel - see oleks nagu öö ja päev.

Millest küll tulevad selline meie tänane arrogants, üleolev suhtumine omaenese sõjalisesse kogemusse // selle lahtimõtestamisse ja kõiketeadja mentaliteet - on see lihtsalt matsimentaliteet, internetipõlvkonnale omane pinnapealsus

Mis mõte on täiendavalt toetada sõjaajaloo uurimist ja publikatsioonide avaldamist, kui näiteks ajakirjas Sõdur ilmub Kaitseväe vanemohvitseride poolt „analüüsid“ ennesõjaaegse Eesti kaitseväe võimekuse ja plaanide kohta, kus pole vaevutud läbi lugema isegi ammu välja antud ja laialt tuntud publikatsioone? Kuidas muidu saavad ilmuda artiklid, kus arvatakse, et allveelaevad Lembit ja Kalev olid mõeldud eelkõige punalaevastiku allveelaevade vastu võitlemiseks, või et allveelaev Lembit püstitas Teise maailmasõja ajal sõjakuritegude rekordeid põgenikelaevade uputamisel?
Ja milles seisnes esimese Eesti Vabariigi suurem hoolitsus sõjaajalooga tegelemise eest, eriti võrreldes tänasega? Kas selles, et tollal plaaniti anda 600 000 krooni Vabadussõja muuseumi ehitamiseks, mis tollaste nappide hankerahadega (mõni miljon aastas) võrreldes oleks olnud üüratu summa?
Reaalselt on täna sõjaajaloo uurimise toetamisega niimoodi, et reaalseks „täideviivaks“ asutuseks on Eesti Sõjamuuseum-kindral Laidoneri muuseum, mis saab kaitseelarvest igal aastal ca 600 000 eurot, mis on täitsa soliidne summa. Kui hästi suudab muuseum selle raha eest balansseerida populaarteadusliku „sõjaajalugu kõigile“ lähenemise ning tõsisema akadeemilise uurimistöö vahel, on muidugi omaette küsimus, aga vajalikud on kindlasti mõlemad. Lisaks jagab ministeerium igal aastal veel oma paarkümmend tuhat eurot tegevustoetusteks tervele reale üle terve Eesti asuvatele sõjaajalooga (või õigemini küll maapõuest välja kaevatud vanade raudade demonstreerimisele suunatud) tegelevatele pisimuusemitele ja MTÜ-dele. Ning mitukümmend tuhat eurot iga-aastaselt annab ministeerium ka tõsisemate sõjaajaloo-alaste publikatsioonide ja monograafiate väljaandmiseks, nagu nt S-keskuse 10-köiteline suurprojekt „Sõja ja rahu“ vahel. Või seesama „Riigikaitsenõukogu protokollid“, mida ilma Kaitseministeeriumi rahalise toeta polekski ilmunud.
Muide, kui minna „Riigikaitsenõukogu protokollide“ sisusse, siis tuleb sealt väga ilusti välja mitu huvitavat asja ja teemat, millest ka siin foorumis on debatte peetud. Näiteks ilmneb sealt, et tollane kaitseväe ja riigi juhtkond sai väga hästi aru selliste valdkondade nagu tankitõrje, õhukaitse, motoriseeritus, jalaväe saatesuurtükid ja/või miinipildujad vajadustest, mistõttu kõigi nende teemadega ka aktiivselt tegeleti. Tõsised piirid pani ette aga rahapuudus, millest anti endale ka täielikult aru ning vähemalt soovis Laidoner, et iga sellise uudse relvaliigi puhul oleks soetatud vähemalt minimaalne kogus nn musterrelvi, et oleks võimalik väljaõpet läbi viia ja ennast tehnika arenguga kursis hoida.

Mõttetu sõnademulin - ja ilmselt olen ma (juba korduvalt) astunud kellegi parteisõduri achilleuse kannale

Minu point oli (ja on) selles, et kui ennesõjaaegse Eesti kaitsevägi + kamin pühendasid piisavalt suurt tähelepanu omaenese (lähi-)sõjaajaloo ja -tegevuse lahtimõtestamisele, siis meie kaasaegses militaartaustas (Kaitsevägi + Kamin) on see täiesti üleliigne. Elik siis kõik kohad on täis poliitkorrektset möla ajavaid // totraid niššivõimekusi aretavaid üleõppinud ametnikke, kelle jaoks selline elementaarne NATO protsess nagu Lessons Learned / Lessons Identyfied on tundmata maa. Sest sellealase tegevuse tõsine käivitamine meil võiks ju väga ruttu ilmselgeks teha meie endi riigikaitsevaldkonnas toimuva sisuliselt kontrollimatu ressursside tuuldelaskmise.

Sõjaajalooga tegelemine ei ole miski müstiline teaduse aretamine - omaenese lähisõjaajaloo lahtimõtestamine on eelkõige samadesse ämbritesse sissekolistamise vältimine, väikeriigi jaoks ulmelistest kaitsestruktuuridest loobumine, riigikaitseressursside optimaalse kasutuse ja omaenese tee leidmine.

[A4]

Sa võiksid ikka sisuliselt vastata küsimustele, kuidas siis esimeses Vabariigis sõjaajalugu ja selle õppetunde paremini tundma ja igapäevases tegevuses paremini õpiti tundma, kui me seda täna teeme? Kas näiteks tollal oli Sõjavägede Staabi ja Sõjaministeeriumi koosseisus ajalooharidusega inimesi rohkem või vähem, kui täna? Või milles siis konkreetselt väljendus see „piisavalt suur tähelepanu omaenese (lähi-)sõjaajaloo ja -tegevuse lahtimõtestamisele“ võrreldes tänasega?

Selle asemel pillud sa vaid selliseid epiteete nagu „parteisõdur“, „poliitkorrektne möla“, „üleõppinud ametnikud“, „totrad nišivõimed“. Huvitav küll, millistest „nišivõimetest“ me üldse räägime, kui praeguse arengukava peamisteks prioriteetideks on jalaväe lahingumasinad, iseliikuv suurtükivägi ja uue põlvkonna tankitõrjeraketisüsteemid; ning on samas selgelt otsustatud, et välismissioonide jaoks me eraldi mingeid „nišivõimeid“ välja ei arenda?

Ei taha sugugi öelda, et meil pole ei kaugema sõjaajaloo, viimase 20 aasta relvakonfliktide kui ka vahetult ja värskelt Afganistanist saadud kogemuste ja teadmiste tundmaõppimise ja juurutamisega probleeme, aga ma lihtsalt suures plaanis pole suutnud kuskil näha arusaadavat kirjeldust selle kohta, kuidas esimese vabariigi aegne sõjaajaloo kogemuste tundmise süsteem oli peajagu üle tänasest.

Muide, ma arvan, et poliitilis-strateegilises plaanis tuvastati 1939.-1940. aastate põhiline õppetund ära juba hiljemalt 1990. aastate keskpaigaks. Nimelt: riigi valitsemissüsteem peab oma olemuselt olema demokraatlik, et riigi kitsas juhtkond ei saaks ilma rahva arvamust arvestamata teha samasugust kapitulantlikku otsust nagu 1939.-1940. aastal; julgeolekupoliitiliselt peame ennast üheselt ja võimalikult tihedate suhetega siduma Lääne demokraatiate ja nende sõjalis-poliitiliste süsteemidega, selle asemel, et mängida neutraalselt väikeriiki, kelle eksistents sõltub vaid ebademokraatlike suurriikide vastuolude kestmisest.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

See tekst siin eelmises postis on jällegi ainult poliitkorrektne sõnademulin - ja ei muud.. Kordan üle - minu point on:

Minu point oli (ja on) selles, et kui ennesõjaaegse Eesti kaitsevägi + kamin pühendasid piisavalt suurt tähelepanu omaenese (lähi-)sõjaajaloo ja -tegevuse lahtimõtestamisele, siis meie kaasaegses militaartaustas (Kaitsevägi + Kamin) on selline elementaarne NATO protsess nagu Lessons Learned / Lessons Identyfied tundmata maa. Sest sellealase tegevuse tõsine käivitamine meil võiks ju väga ruttu ilmselgeks teha meie endi riigikaitsevaldkonnas toimuva sisuliselt kontrollimatu ressursside tuuldelaskmise.

Eriti juhmide jaoks seletan siis eraldi lahti:
1) esimene Eesti Vabariik oli piisavalt tark õppimaks Wabadussõja sõjakogemusest (see et see väga ei õnnestunud, on iseküsimus)
2) esimese Eesti vabariigi riigikitsestruktuurides leiti ka ametikohad selle tegevuse tagamiseks (-sic!)
3) meie tänane vabariik on aga (lollide ametnike ja vene polkovnikute armust) alustanud riigikaitsestruktuuride ülesehitamisel täiesti "lambist"
4) meie tänane vabariik kordab 100% eelmise vabariigi vigu ehitades üles suurriike kopeerivat mammutarmeed
5) meie tänases kaitsestruktuuris puuduvad ametikohad meie oma (lähi)sõjaajaloo vigade (lahti)mõtestamiseks
6) tulenevalt eelnevast on meie tänane kaitsestruktuur lapsikult suurriiklik ja teovõimetu

[Kapten Trumm]

Olen sel teemal juba äravalitutelt sitta krae vahele saanud, aga selline märkus "põllul käijate poolt".
Afganistan, Iraak - kus on tänastes sõduri, jaoülema, rühma, kompanii jne õpikutes "lessons learned".....?
Kus on see tarkus sõjast, kus tehnoloogia all ägav koalitsioon Iraagis juba sai ning A-stanis on peagi saamas loputada närustelt paramilitaaridelt?
(äkki saab samamoodi kunagi ka idanaabrit loputada)...?
Kus on see laiaulatuslik sissisõja õpe, kui on näha, et järgmise sõja ajal hakkab toimuma massiline metsa pagemine (kel on põhjust karta "ära viimist" teadmata suunas VF sõjaväevõimude poolt)....

Igal juhul minusugusel "akadeemiliselt vähevõimekal" (hiljutine diagnoos ühe kõiksetargema poolt) on ammu selge, et mingit "lessons learned" meil tegelikkuses ei toimu. Äkki ma lihtsalt olen liiga vähetaiplik või vähe informeeritud (nii öelda ei ole akadeemiliselt võimekas), tegelikkuses seda pole vaja ja seifides on ammu olemas "punased ümbrikud", kus on peidus võlusõrmus, millele ussisõnu lausudes hakkab kesk päist päeva toimuma see, mis sai osaks koalitsioonile Iraagis ja A-stanis ja mille läbi tuhandeid tinakirste lennukiga sealt koju viidi (rääkimata kümnete tuhandete kaupa kehast või vaimust sandistunutest).