www.militaar.net

Soomes on ilmunud tähelepanuväärne raamat, mis ka meie julgeolekuplaneerijatele kohustuslikuks lugemieks peaks olema - "Kremlin jalanjälet – suomettuminen ja vuoden 2002 vakoilukohun tausta" (Docendo 2017).

Seal põhjalikult lahti kirjutatud Soome poliitilise eliidi Venemaaga läbipõimumine. Konkreetselt nimetatakse ka nende end. välisministrit Tuomioja KGB välisagendiks (oli välisministriks nt 2014a Ukraina kriisi kõrghetkel, kus varjamatult sanktsioone vastustas). Lisaks lahatakse ka muid meile tuttavaid tegelasi (Bäckmann, Lipponen jne).
Eraldi esiletõstmist väärib lõik, kus KAPO on hoiatanud soomlasi, et nende SUPOl on KGBga kontaktid kõrgeimal tasemel. Seda tõestab eredalt ka faktid, kus ajakirjanduse poolt tõestatud spioneerimisjuhtumid jäetakse nende poolt uurimata.

Põhjalik inglise keelne ülevaade on saadaval siit -
http://upnorth.eu/finnish-historians-former-finnish-foreign-minister-operative-russian-intelligence/

Järeldused Eestile?
Kaitseplaneerimisel suuri lootusi Soome riiklikule toetusele loota ei ole. Selleks on finlandiseerumine olnud liiga pikalt ja sügavalt kestnud ning jätkuvad poliitilised "erisuhted" ja majanduslik seotus ei anna selleks lootust ka tulevikuks. On ju Soome Putini viimane lääne-sõber, keda Kultarantas austusavalduste saatel alati heameelega vastu võetakse, kui ülejäänud lääneriigid ta paariastaatusesse langetasid...

Teiseks. Soome iseseisev kaitsevõime on paljuski müüt ning poliitiline ja majanduslik sõltuvus on aktiivne ka tänapäeval. Finlandiseerumine ei lõppenud N-liidu lagunemisega.


PS! Kindlasti ei soovi selle postiga kahtluse alla seada meie ja soomlaste omavahelisi vennasrahva suhteid rohujuure tasandil - need on tugevamad ja paremad kui ei kunagi enne. Kuid riiklik- ja majanduseliit on väga tugevate päitste vahel kinni ning manööverruum olematuks mängitud.

Kas akf Leo näiteks leiaks aega kriitika ära tõlkida?

15 aastat on möödunud sellest, kui kaitsepolitsei kuulas üle Alpo Rusi (s. 1949), kahtlustatuna koostöös Saksa DV poliitilise politsei Stasiga. Eeluurimine lekkis meediasse ja protsess venis, süüdistust ei esitatud.

Kümme aastat tagasi otsustas kohus, et riik peab maksma Rusile kompensatsiooniks kuuekohalise summa.

Kuid tema lugu ei ole möödas. Nelja raamatu, ühe filmi ja arvukate artiklite võrra on Rusi teemat käsitlenud ja uusima väljaandena tuleb koostöös Jarmo Korhoneniga trükki "Kremli jalajäljed" (alapealkirjana "soometumine ja 2002 aasta spiooniskandaali taust").

Tundub, et tekst pärineb Rusi pastakast ja Korhoneni roll piirdub mõningaste intervjuudega ja kõnedega.

Süüd otsitakse kaugelt, Zavidovo lekkest, alates. See juhtum pole siiski kuidagi segatud 2002 aasta sündmustesse. Ehk tahtis Rusi näidata enda aja demareid(Sotsiaaldemokraadid) halvas valguses: Tuomiojat, Lipponeni, Sundqvisti, Björklundi... ?

Raamatust tuleb nähtavale lugu, kus peatükid liuglevad 1972 aasta Zavidovost 1999 Kosovo rahuprotsessini, president Ahtisaare kabineti intriigidest Rusi eeluurimiseni 2002 aastal.

Salaliitusid ja süüdistusi on üleliia palju.

Rusi meelest poliitiline eliit pööras luureloo tema vastu - eeluurimise otsus ja käsk SUPO-le tuli presidendi ja peaministri tasemelt.

(Ta ei usu seda, et SUPO-s oleksid olnud oskamatud või hoolimatud (või mõlemat), mille pärast Stasi päritolu arhiivikaarti tõlgiti vigaselt ( Hän ei sulata sitä, että Supossa olisi vain oltu taitamattomia tai huolimattomia tai molempia, minkä vuoksi Stasi-lähtöistä arkistokorttia tulkittiin vikaan.)[Kummaline lause, miskit läheb kaduma]).

Poliitilist algsüüd jahtides Rusi seob nõrkade sidemetega kes teab mis sündmusi.
Lühidalt: Rusist taheti lahti saada ja selleks esitati tõsine kahtlustus.

Hoolimatu allikate töötlemine on lõppenud ja on imelik, et Rusi, kel on uurija(uurimistöö tegija) taust, ei ole võimeline või ei oska süveneda kriitiliselt allikatesse.
Näiteks määrib ta inimeste nime kutsudes neid KGB või Stasi agentideks - ilmselt arvates, et korra vale kohtlemist saanuna on tal selleks õigus, või lausa kohustus:
"Tiitisen-lista" raamatus ta märgib korduvalt, et "Fortuna" - koodinimi kuulus Ulf Sundqvistile, kuid nüüd, kuus aastat hiljem väidab ta, et "Fortuna" on hoopis Ilkka-Christian Björklund.
Keda Rusi järgmine kord "Fortuna"-ks kutsub?
Kas kirjastustel seda nähes häirekellad ei peaks lööma?

Raamatus mainiti, et Stasi arhiivide tunnustatuim asjatundja Helmut Müller-Enbergs puhastas 2006 aprillis Alpo Rusi maine põhjalikult. See lause kõlbab teistele, kõlbaks see ka siis Rusile endale.

Kommentaar:
"Kremli jalajäljed" allikates on ära toodud 20 intervjuud - ilma kuupäevadeta.
Nimekiri on pikk ja kontrolli mõttes helistasin kahele inimesele, kellega väidetavalt intevjuu tehti.

Esimene ütles, et Jarmo Korhonen küll helistas kaks korda, kuid oli peamiselt ise rääkimas. Need kõned ei olnud intevjuud.
Teise allika andmetel Korhonen küsis intervjuud meili teel kaks korda ja kaks korda talle ka ütles, et temal ei ole midagi rääkida neist asjadest.

Imelik käitumine ja ei tõsta raamatu usaldusväärsust kuidagi.

(Ta ei usu seda, et SUPO-s oleksid olnud oskamatud või hoolimatud (või mõlemat), mille pärast Stasi päritolu arhiivikaarti tõlgiti vigaselt ( Hän ei sulata sitä, että Supossa olisi vain oltu taitamattomia tai huolimattomia tai molempia, minkä vuoksi Stasi-lähtöistä arkistokorttia tulkittiin vikaan.)[Kummaline lause, miskit läheb kaduma]).