Jordan B. Peterson uusmarksismist
Postitatud: 23 Veebr, 2018 14:10
Soovisin seda panna postitust panna naiste ülikoolivallutamise teemasse, aga ei leidnud viimast kuskilt ülesse, seepärast tegin praegu uue teema.
Pärast selle Hardo Pajula artiklit lugemist hakkasin uurima, kas asi tõesti päris nii hull on. Selle käigus sattusin Läänes parasjagu laineid lööva psühholoogi/õppejõu peale, kes on sarnastel teemadel sõna võtnud ning laia tähelepanu pälvinud. Mõtlesin et lingin teda ka siia (kuna antud teema huvilisi tundub olevat).
Jordan B. Peterson on Toronto Ülikooli meditsiinipsühholoogia professor (omab 20 aastat kliinilist praktikat nõustamises), kes on üsna põhjalikult lahanud uusmarksismi, selle arengut ning (nüüdseks hävitavat) mõju tänapäeva Lääne ühiskonnale.
Mõned intervjuud ja loengud:
Lühemad väljavõtted:
Loengust vastandumise ja"mõistmise" teemadel ja selle äärmiselt olulisest mõjust laste kasvatamisel.
Väljavõte allpool viidatud Joe Rogani intervjuust
Pikemad:
Pikk ja sisukas, kuid 2,5 tunnine ja veidi kuiv ülikooliloeng marksismist <-- pealkirjas viidatud video
Pikk Intervjuu Joe Roganiga puudutatakse nii neo- kui ka "vanakooli"-marksismi (mahlakad Holodomor näited, jne), meeste naiste erinevusest (ja jaburuseni minevatest katsetest Bioloogiat vältida võrdõiguslikkuse uurimustes) jne.
Soovitan igal juhul neile, kel inglise keel suus on ja aega kuulata (kasvõi muude toimetamiste kõrvalt, autosõidul vms).
Tihti räägib ta elementaarsetest asjadest, mis aga kipuvad järjest ebaselgemad olema nooremata põlvkondade seas. Igatahes on ääretult positiivne, et viimaks sellistel teemadel hakkab ka Lääne ühiskonnas sisuline arutelu tekkima, ning järjest enam mõistetakse ka probleeme seoses väljundi võrdõiguslikkusega (equality of outcome) ja liigse tolereerimisega (osad on võrdsemad kui teised) ilma kohese "Natsikaardita".
Laiemat rambivalgust USAs sai ta pärast jaanuaris aset leidnud (üsna raskesti vaadatavat) UK kanal 4-a intervjuud, kus ta väga agressiivse padufeministliku hoiakuga saatejuhi survele hästi vastu pani ning viimasel lõpuks täitsa juhtme kokku ajas. Tema Jaanuaris välja tulnud (ja intervjuus mainitud raamat) on senimaani Amazonis kohal number 2. Kanadas ja Suurbritannias 1. kohal. Seda siis peale antud intervjuud.
Eelnevat sai Kanadas üsna palju kajastust see, kuidas ta oli põhimõtteliselt vastu uuele seadusele, mille järgi on kõnetajal kohustus kutsuda igaühte nende enda määratud suvalise isikuline asesõnaga (he/she asemel misiganes jaburus, neid on juba üle 40-e). Tollel ajal oli tegu ainult ainult Toronto Ülikooli puudutava seadusega, kuid praegu juba üleriigilisega, Selle mittetegemisel ootab vanglakaristus. (ausaltöeldes sellise seaduse olemasolust polnud aimugi, kõlas nagu täielik fake news, see oli üsna šokeeriv )
Ülalingitud intervjuus ja mujal seletas ta üsna hästi kuidas selline seadus ei ole tegelikult antud vähemuste huvides, vaid (mittedemokraatliku esindusega) väikse kliki, järjekindel poliitika suruda selliseid asju läbi Ülikoolides hiljem ka riigi tasemel, ning firmades HR osakondades, mis esimesel kahel puhul igal juhul ka toimus.
Igasugu Sotsioloogia ringkondades on ta muidugi persona non grata (üsna naljakaid videosid on ka ühest naisõppejõust kes sattus otsese ülikoolipoolse löögi alla, et tema videot üldse oma teemakohases loengus näidata julges). Minumeelest teeb antud õppejõu tähelepanuväärseks just see, et kingasaamise asemel on ta hakanud leidma tugevat avalikku toetust, ja mitte parempoolsete vaid põhiliselt just mõõdukamate liberaalide ja vasakpoolsete seltskondades.
Pärast selle Hardo Pajula artiklit lugemist hakkasin uurima, kas asi tõesti päris nii hull on. Selle käigus sattusin Läänes parasjagu laineid lööva psühholoogi/õppejõu peale, kes on sarnastel teemadel sõna võtnud ning laia tähelepanu pälvinud. Mõtlesin et lingin teda ka siia (kuna antud teema huvilisi tundub olevat).
Jordan B. Peterson on Toronto Ülikooli meditsiinipsühholoogia professor (omab 20 aastat kliinilist praktikat nõustamises), kes on üsna põhjalikult lahanud uusmarksismi, selle arengut ning (nüüdseks hävitavat) mõju tänapäeva Lääne ühiskonnale.
Mõned intervjuud ja loengud:
Lühemad väljavõtted:
Loengust vastandumise ja"mõistmise" teemadel ja selle äärmiselt olulisest mõjust laste kasvatamisel.
Väljavõte allpool viidatud Joe Rogani intervjuust
Pikemad:
Pikk ja sisukas, kuid 2,5 tunnine ja veidi kuiv ülikooliloeng marksismist <-- pealkirjas viidatud video
Pikk Intervjuu Joe Roganiga puudutatakse nii neo- kui ka "vanakooli"-marksismi (mahlakad Holodomor näited, jne), meeste naiste erinevusest (ja jaburuseni minevatest katsetest Bioloogiat vältida võrdõiguslikkuse uurimustes) jne.
Soovitan igal juhul neile, kel inglise keel suus on ja aega kuulata (kasvõi muude toimetamiste kõrvalt, autosõidul vms).
Tihti räägib ta elementaarsetest asjadest, mis aga kipuvad järjest ebaselgemad olema nooremata põlvkondade seas. Igatahes on ääretult positiivne, et viimaks sellistel teemadel hakkab ka Lääne ühiskonnas sisuline arutelu tekkima, ning järjest enam mõistetakse ka probleeme seoses väljundi võrdõiguslikkusega (equality of outcome) ja liigse tolereerimisega (osad on võrdsemad kui teised) ilma kohese "Natsikaardita".
Laiemat rambivalgust USAs sai ta pärast jaanuaris aset leidnud (üsna raskesti vaadatavat) UK kanal 4-a intervjuud, kus ta väga agressiivse padufeministliku hoiakuga saatejuhi survele hästi vastu pani ning viimasel lõpuks täitsa juhtme kokku ajas. Tema Jaanuaris välja tulnud (ja intervjuus mainitud raamat) on senimaani Amazonis kohal number 2. Kanadas ja Suurbritannias 1. kohal. Seda siis peale antud intervjuud.
Eelnevat sai Kanadas üsna palju kajastust see, kuidas ta oli põhimõtteliselt vastu uuele seadusele, mille järgi on kõnetajal kohustus kutsuda igaühte nende enda määratud suvalise isikuline asesõnaga (he/she asemel misiganes jaburus, neid on juba üle 40-e). Tollel ajal oli tegu ainult ainult Toronto Ülikooli puudutava seadusega, kuid praegu juba üleriigilisega, Selle mittetegemisel ootab vanglakaristus. (ausaltöeldes sellise seaduse olemasolust polnud aimugi, kõlas nagu täielik fake news, see oli üsna šokeeriv )
Ülalingitud intervjuus ja mujal seletas ta üsna hästi kuidas selline seadus ei ole tegelikult antud vähemuste huvides, vaid (mittedemokraatliku esindusega) väikse kliki, järjekindel poliitika suruda selliseid asju läbi Ülikoolides hiljem ka riigi tasemel, ning firmades HR osakondades, mis esimesel kahel puhul igal juhul ka toimus.
Igasugu Sotsioloogia ringkondades on ta muidugi persona non grata (üsna naljakaid videosid on ka ühest naisõppejõust kes sattus otsese ülikoolipoolse löögi alla, et tema videot üldse oma teemakohases loengus näidata julges). Minumeelest teeb antud õppejõu tähelepanuväärseks just see, et kingasaamise asemel on ta hakanud leidma tugevat avalikku toetust, ja mitte parempoolsete vaid põhiliselt just mõõdukamate liberaalide ja vasakpoolsete seltskondades.