Tänane Eskpress toob ka järgmise loo. Andmekaitse inspektsioon käis ka Arhiivide Infosüsteemi kallal juba (ais.ra.ee), et kuidas juletakse selliseid asju üles panna. Nüüd siis järjekordne suvalise tunnuse alusel määratav kasutuspiirang. Ju neil tööd vähe, et hakkavad tuhandeid toimikuid lappama. Muidu oht Rahvusarhiivile - sellest lausest saavad nad vast ainult ise aru. P-sse, ei viitsi sellist käitumist isegi mõnitama hakata, nii ebameeldiv on see värk.
*
Pääs arhiividesse aheneb
Rahvusarhiiv kitsendab uurijate ligipääsu arhiivitoimikutele, mis sisaldavad delikaatseid ja eraelulisi isikuandmeid või on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks. Arhiiv on välja töötanud eeskirja, mis võimaldab piirata ligipääsu dokumentidele 75 aastat pärast nende loomist või 110 aastat isiku (andmesubjekti) sünnist. Uue eeskirja täitmiseks tuleb läbi vaadata tuhanded ja tuhanded toimikud, et määrata kindlaks nende riskiaste. "Rahvusarhiivis leidub palju arhivaale, mille määramata juurdepääsustaatus kujutab eadast riski nii isikute eraelu saladusele kui ka Rahvusarhiivile," tõdeb eeskiri.
Arhiivinõuniku Hanno Varese sõnul koostati eeskiri avaliku teabe ning isikuandmete kaitse seaduse jt õigusaktide täitmiseks. Arhiivid on seaduste järgimist kontrolliva Andmekaitse inspektsiooni kõrgendatud huvi all, mis tingiski reegite karmistamise.
Ajaloolastel muutub seega keerulisemaks kasutada nõukogudeaegsete asutuste personalidokumente ning repressiivorganites (näiteks KGB) ja ühiskondlikes organisatsioonides (näiteks kompartei) isikute kohta peetud toimikuid. Need sisaldavad isikuandmeid, "mille avalikuks tulek võib mõnikord kahjustada inimese huve, valmistada talle ebameeldivusi või piinlikkust".
*
Tagasi erifondide ajajärku
-
canislupus
- Liige
- Postitusi: 1044
- Liitunud: 14 Veebr, 2005 13:23
- Kontakt:
-
Kapral Karu
- Moderaator
- Postitusi: 1133
- Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
- Kontakt:
Aasta tagasi uurisin Soome Sõjaarhiivi veebilehte ja leidsin sealt vaid sellise piirangu: kasutaja ei tohi arhiiviandmeid kasutada üksikisiku kahjustamiseks. Lihtne ja selge -- ja sellest peaks piisama! Vähemalt Soomes on aastakümneid piisanud.
Aga väita, et läbi on vaja vaadata "tuhanded ja tuhanded" toimikud -- see on liiga tagasihoidlik pakkumine. "Andmekaitse" meele järgi olemiseks tuleb arhiivid, mis nooremad kui 110 a, otsekohe sulgeda nii umbes 100 aastaks ning arhiivitöötajad peavad leht-lehelt läbi vaatama kõik need arhivaalid.
Mitte ainult isikutoimikud. Pisut päästab olukorda vaid see, et paljude arhivaalide säilitustähtaeg on väiksem kui 75 või 110 a, seega pole neid vaja läbi vaadata -- need hävitatakse niikuinii enne kui ajaloouurijad nendeni jõuavad. 
Aga väita, et läbi on vaja vaadata "tuhanded ja tuhanded" toimikud -- see on liiga tagasihoidlik pakkumine. "Andmekaitse" meele järgi olemiseks tuleb arhiivid, mis nooremad kui 110 a, otsekohe sulgeda nii umbes 100 aastaks ning arhiivitöötajad peavad leht-lehelt läbi vaatama kõik need arhivaalid.
Mitte ainult isikutoimikud. Pisut päästab olukorda vaid see, et paljude arhivaalide säilitustähtaeg on väiksem kui 75 või 110 a, seega pole neid vaja läbi vaadata -- need hävitatakse niikuinii enne kui ajaloouurijad nendeni jõuavad. See subjektiivsus on siin kõige vastikum - mingi teine kodanik määrab ära, mis kedagi teist "kahjustab". Samas "Ekspressis" on pikk lugu Pandist, millest enamik koosneb "sensitiivsetest isikuandmetest" (joomine, haigused, naised). Rõve värk. Vähegi normaalsem (kui üldse) oleks seesama Soome vormel "kasutaja ei tohi arhiiviandmeid kasutada üksikisiku kahjustamiseks", s.t uurija vastutus, ja siis õigus kohtulahendiga "kahjustatul" seda kahustatust selgitada.
-
Kapral Karu
- Moderaator
- Postitusi: 1133
- Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
- Kontakt:
Kas teist keegi teab, mis sai neist haiguslugudest jm dokumentidest, mille arhiivi leidsid ehitajad paari aasta eest Taagepera haigla keldrist? "Andmekaitse" tormas neid sinna "inventeerima" ja rohkem pole neist midagi kuulda olnud. Panid tule otsa? Seal olevat olnud haiguslugusid 1940-test peale, mis on üsna haruldane nähtus, sest haiguslugusid säilitati N. ajal reeglina 25 a. Miks ma neid siin mainin -- olen makuleerimisele määratud haiguslugudest leidnud 1940-60-test pärinevaid väeosade numbreid, asukohti jm andmeid, nii et need on ka omamoodi militaarajalooallikad.
-
Kapral Karu
- Moderaator
- Postitusi: 1133
- Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
- Kontakt:
Lisaksin veel niipalju, et mõne väeosa kohta võib selline haiguslugu olla ainus Eestis olemasolev dokument, mis annab alust seostada seda väeosa Eestiga.
Viimati muutis Kapral Karu, 01 Juul, 2005 0:03, muudetud 1 kord kokku.
Suurepärane arhiivipiirangute dokument on saadaval siit pdf-ina:
http://www.ra.ee/?news_id=79
Seal tuleb siis pdf-ile klikkida.
*
Viimases "Kultuur ja Elus" n-ö kommnteerib (tegelikult õigustab seda) hr Pirsko järgmiselt:
KOMMENTEERIB, KA ISE KUNAGI EKP RIDADESSE KUULUNUD, RIIGIARHIVAAR PRIIT PIRSKO
Palun Teil kui riigiarhivaaril, kes vastutab arhiividokumentide olemasolu ja säilitamise eest ning ka uurijate võimaluse eest ajalugu võimalikult kiretult, autentselt ja objektiivselt uurida, vastata ajakirja Kultuur ja Elu toimetuse küsimustele argumenteeritult: millest on tingitud endises Parteiarhiivis olevate arhivaalide järjekordne salastamine ning tagasikäik ENSVsse?
Juurdepääsupiirangute senisest järjekindlana rakendamine delikaatseid või eraelulisi isikuandmeid sisaldavatele arhivaalidele on tingitud Eesti Vabariigi seadustest (Isikuandmete kaitse seadus, Arhiiviseadus, Avaliku teabe seadus jt). 11. aprillil 2005 kinnitati Rahvusarhiivis säilitatava juurdepääsupiiranguga teabe kindlakstegemise ja piiranguga arhivaalidele juurdepääsu võimaldamise eeskiri (vt http://www.ra.ee/?news_id=79). Eeskirja eesmärk on sõnastada Rahvusarhiivi sisemised nõuded ja toimingud juurdepääsupiirangute selgitamiseks, piiranguga arhivaalidele juurdepääsu võimaldamiseks ning nende haldamiseks arhiivis.
Möönan siinkohal, et varasematel aastatel on juurdepääsupiiranguid rakendatud arhiivis teisiti, ebajärjekindlamalt. Selle põhjuseks on olnud meie seaduseloome järkjärguline areng ja kohati praegugi esinev mitmetimõistetavus. Arusaadavalt on nii avaliku arhiivi kui ka kodanike huvides arhivaalidele juurdepääsu võimaldamine (või selle piiramine) senisest selgemal moel.
Toivo Kallas tõi oma ettekandes Jüri Kuke aastapäevakonverentsil mitmeid näiteid dokumentidest, mida ta oli paar aastat tagasi lugenud ja koopiad teinud, kuid mille olemasolus ta praegu enam sugugi kindel pole. Kas ajaloo võltsimise ja vassimise alal on Eesti Vabariik nüüd sihiks jõuda Venemaa tasemele või nostalgitsete kommunismiaja järele? Uurijatele väidetakse arhiivis, et dokumente pole, kuid tegelikult on olemas.
Tundmata küll antud juhtumi asjaolusid, saan vaid kinnitada, et avalikus arhiivis arhiiviväärtusega arhivaale ei hävitata ega nende olemasolu fakti ei salata.
Teoreetiliselt on hr Kallase asjas kaks võimalust. Esimene - ta on varem, õiguslikult vähemselges olukorras pääsenud arhiivis lugema dokumente, mida ta poleks (tõsi, küll hiljem jõustunud seaduste kohaselt) tohtinud kasutada saada. Teine võimalus - hr Kallase juurdepääsu arhivaalidele on viimati piiratud ülekohtuselt.
Väga lühidalt öeldes seisneb arhiivitöö keerukus vajaduses kaalutleda uurimistöö tulemusel saadava avaliku hüve ja kasutamisega kaasneda võiva kellegi õiguste või huvide riive vahekorda.
Alates 1. maist 2005 viiakse Rahvusarhiivis sisse juurdepääsutaotluse vorm, mille täitmisel on kodanikul võimalik oma uurimisvajadust igakülgselt põhjendada ning selleks volitatud ametnik (struktuuriüksuse või arhiivi juht) saaks oma otsuse kaalutletult langetada ja sellest korrektselt ja õiguspäraselt uurijat teavitada. Antud protseduur on just praegu detailides väljatöötamisel ja rakendub, nagu ütlesin, kümnekonna päeva pärast. Hr Kallase juhtum on arvatavasti kahetsusväärselt sattunud ajavahemikku, kus juurdepääsu eeskiri on olnud jõustumas või just jõustunud, aga uurimissaalide töötajatele suunatud koolitus ning rakendusjuhised veel valmimata. Vabandan.
Hr Kallasega võtab ühendust Riigiarhiivi kasutusosakonna juhataja Mare Olde, et selgitada, milles seisnevad täpsemalt tema pretensioonid ja kas neid on võimalik lahendada.
Kelle huve teenib EKP nomenklatuuri kuulunud inimeste toimikutele juurdepääsu keelamine ning seeläbi kommunistide kaitsmine? Kas toimuv on puhtalt andmekaitseinspektsiooni initsiatiiv või kes ja kust Teile neid juhtnööre jagab?
Andmekaitseinspektsioon on tõesti juhtinud tähelepanu isikuandmete õigusvastase kasutamise võimalusele avalikes arhiivides, aga ülalnimetatud Rahvusarhiivi eeskiri tuleneb ka meie endi arusaamast delikaatsete ja eraeluliste isikuandmcie kaitsmise vajalikkusest.
Milline on Teie kui ajaloolase isiklik seisukoht toimuva suhtes? Kas tõesti on EKP-sse kuulumine nüüd piinlikkust valmistav asjaolu, mida peab varjama?
Minu isiklik seisukoht on, et Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi tuleb täita.
*
http://www.ra.ee/?news_id=79
Seal tuleb siis pdf-ile klikkida.
*
Viimases "Kultuur ja Elus" n-ö kommnteerib (tegelikult õigustab seda) hr Pirsko järgmiselt:
KOMMENTEERIB, KA ISE KUNAGI EKP RIDADESSE KUULUNUD, RIIGIARHIVAAR PRIIT PIRSKO
Palun Teil kui riigiarhivaaril, kes vastutab arhiividokumentide olemasolu ja säilitamise eest ning ka uurijate võimaluse eest ajalugu võimalikult kiretult, autentselt ja objektiivselt uurida, vastata ajakirja Kultuur ja Elu toimetuse küsimustele argumenteeritult: millest on tingitud endises Parteiarhiivis olevate arhivaalide järjekordne salastamine ning tagasikäik ENSVsse?
Juurdepääsupiirangute senisest järjekindlana rakendamine delikaatseid või eraelulisi isikuandmeid sisaldavatele arhivaalidele on tingitud Eesti Vabariigi seadustest (Isikuandmete kaitse seadus, Arhiiviseadus, Avaliku teabe seadus jt). 11. aprillil 2005 kinnitati Rahvusarhiivis säilitatava juurdepääsupiiranguga teabe kindlakstegemise ja piiranguga arhivaalidele juurdepääsu võimaldamise eeskiri (vt http://www.ra.ee/?news_id=79). Eeskirja eesmärk on sõnastada Rahvusarhiivi sisemised nõuded ja toimingud juurdepääsupiirangute selgitamiseks, piiranguga arhivaalidele juurdepääsu võimaldamiseks ning nende haldamiseks arhiivis.
Möönan siinkohal, et varasematel aastatel on juurdepääsupiiranguid rakendatud arhiivis teisiti, ebajärjekindlamalt. Selle põhjuseks on olnud meie seaduseloome järkjärguline areng ja kohati praegugi esinev mitmetimõistetavus. Arusaadavalt on nii avaliku arhiivi kui ka kodanike huvides arhivaalidele juurdepääsu võimaldamine (või selle piiramine) senisest selgemal moel.
Toivo Kallas tõi oma ettekandes Jüri Kuke aastapäevakonverentsil mitmeid näiteid dokumentidest, mida ta oli paar aastat tagasi lugenud ja koopiad teinud, kuid mille olemasolus ta praegu enam sugugi kindel pole. Kas ajaloo võltsimise ja vassimise alal on Eesti Vabariik nüüd sihiks jõuda Venemaa tasemele või nostalgitsete kommunismiaja järele? Uurijatele väidetakse arhiivis, et dokumente pole, kuid tegelikult on olemas.
Tundmata küll antud juhtumi asjaolusid, saan vaid kinnitada, et avalikus arhiivis arhiiviväärtusega arhivaale ei hävitata ega nende olemasolu fakti ei salata.
Teoreetiliselt on hr Kallase asjas kaks võimalust. Esimene - ta on varem, õiguslikult vähemselges olukorras pääsenud arhiivis lugema dokumente, mida ta poleks (tõsi, küll hiljem jõustunud seaduste kohaselt) tohtinud kasutada saada. Teine võimalus - hr Kallase juurdepääsu arhivaalidele on viimati piiratud ülekohtuselt.
Väga lühidalt öeldes seisneb arhiivitöö keerukus vajaduses kaalutleda uurimistöö tulemusel saadava avaliku hüve ja kasutamisega kaasneda võiva kellegi õiguste või huvide riive vahekorda.
Alates 1. maist 2005 viiakse Rahvusarhiivis sisse juurdepääsutaotluse vorm, mille täitmisel on kodanikul võimalik oma uurimisvajadust igakülgselt põhjendada ning selleks volitatud ametnik (struktuuriüksuse või arhiivi juht) saaks oma otsuse kaalutletult langetada ja sellest korrektselt ja õiguspäraselt uurijat teavitada. Antud protseduur on just praegu detailides väljatöötamisel ja rakendub, nagu ütlesin, kümnekonna päeva pärast. Hr Kallase juhtum on arvatavasti kahetsusväärselt sattunud ajavahemikku, kus juurdepääsu eeskiri on olnud jõustumas või just jõustunud, aga uurimissaalide töötajatele suunatud koolitus ning rakendusjuhised veel valmimata. Vabandan.
Hr Kallasega võtab ühendust Riigiarhiivi kasutusosakonna juhataja Mare Olde, et selgitada, milles seisnevad täpsemalt tema pretensioonid ja kas neid on võimalik lahendada.
Kelle huve teenib EKP nomenklatuuri kuulunud inimeste toimikutele juurdepääsu keelamine ning seeläbi kommunistide kaitsmine? Kas toimuv on puhtalt andmekaitseinspektsiooni initsiatiiv või kes ja kust Teile neid juhtnööre jagab?
Andmekaitseinspektsioon on tõesti juhtinud tähelepanu isikuandmete õigusvastase kasutamise võimalusele avalikes arhiivides, aga ülalnimetatud Rahvusarhiivi eeskiri tuleneb ka meie endi arusaamast delikaatsete ja eraeluliste isikuandmcie kaitsmise vajalikkusest.
Milline on Teie kui ajaloolase isiklik seisukoht toimuva suhtes? Kas tõesti on EKP-sse kuulumine nüüd piinlikkust valmistav asjaolu, mida peab varjama?
Minu isiklik seisukoht on, et Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi tuleb täita.
*
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 11 külalist