Kas Põlvamaal on miskit leida

[dZonn]

Küsimus on selles, et kui suures mahus toimus sõjategevus Põlvamaal, eriti Kanepi piirkonnas. teada on küll ühe talvelaagri asukoht ja sinna plaanis pärast metalliotsija valmimist ka tuulama minna. Kuid kas kusagil ligiduses on veel actionit toimunud mille jälgi võiks leida.
Ja veel mida võiks mõelda kohalikust tankilegendist. Tank olevat Ahijärve soos Tartu- Võru maantee ligidal. ise pole miskit leidnud, kuid mõned olevat.

[hillart]

Võta kätte raamat Hamilkar Mengel "Suurim armastus", - ja alustuseks piisab uurimist Põlvamaa mullas õige mitmeks aastaks.
Uuri vanade külaelanike käest, - ja sa ei kahetse.
Otsi sõprade ja vaenlaste seast (pean silmas mitmesugust kirjandust), - ja Põlvamaa metsad-sood hakkavad sulle oma saladusi avama.
Ja siis osta kaart, seljakott, metalliotsija, labidas ja väike kühvlike (ning lisaks poleks paha ka oma transpordivahendit, magamiskotti ja väikest telki omada), - ning sulle avaneb maailm, mille sarnast sa seni ei aimanudki!!!

[hillart]

Noh, kuda on?
Ise nagu kah Võrumaalt pärit ja seega Lõuna-Eesti asjadest päris huvitatud. Nimelt võin just viimase 5 aasta uurimistöö tulemusena väita, et vastupidiselt veneaegsete ajalooallikate väidetele, oli Punaarmee edasitung Lõuna-Eestis 1944. aastal väga vaevaline ja toimus vaid tänu suurele arvulisele ja tehnilisele ülekaalule. Pea-aegu iga kilomeeter vallutati raskete lahingutega, ja seda praktiliselt kogu L-Eestis. Kahjuks puuduvad eestikeelsed II MS-sündmusi Lõuna-Eestis käsitlevad kirjandusallikad peaaegu täielikult (või vähemalt pole mina neid leidnud).
Aga mis puudutab inimestega rääkimise väga suurt efektiivsust, siis ainuüksi oma kodukoha ümbruses ca. 5km raadiuses olen tänu sellele vägagi palju huvitavat leidnud. Näiteks oli minu kodumajast 0,5 km kaugusel lahinguväli (millisest mul varem aimugi polnud), kust kaevamisel tuli nii mõndagi ilmavalgele. Ning teada saadi sellest kohast täiesti kogemata, muu jutu sees. Sageli inimesed lihtsalt ei tule selle peale, et sellest või teisest asjast rääkida, sest nii enesestmõistetavaks ja kõigile teadaolevaks on paljusid asju peetud. Ja eriti, kui asi just mehele endale mingit suurt huvi ei paku, siis ongi käes olukord, kus palju huvitavat läheb koos nende vanade inimestega hauda, ilma, et nad seda teistele edasigi oleksid rääkinud.
Seega, - vaevalt oskab keegi sulle konkreetselt just selle piirkonna kohta midagi pajatada ja ikka ise tuleb see infokogumise protseduur ette võtta. Ja ega see polegi nii tüütu, kui võiks arvata. Need jutustused vanast ajast annavad sageli sulle lisaks konkreetsele infole (mida sa ju vajad) ka kordumatu elamuse, elades sisse 60-70 aastatagusesse eluollu ja tingimustesse.
Jõudu tööle! Praegu, talvisel külmal ajal, just paras aeg selliseks tegevuseks.

[Frundsberg]

Lõuna-Eesti lahingute kohta on nüüd hiljuti välja tulnud Laaril uus raamat "Emajõgi 1944", ega ausalt öeldes eriti mud kirjandust Lõuna-Eesti lahingute kohta ei teagi kui somepoiste mälestused välja arvata.

[hillart]

Kahjuks käsitleb seegi kasin, mis käepärast on, vaid puht-eesti üksuste lahinguteed ja teiste samal poolel sõdinud üksused pole seni veel tähelepanu pälvinud, kuid, nagu ka raamatus "Emajõgi 1944" konstateeritakse, teenis ka mitmetes teistes WH ja LW üksustes eestlasi, ja isegi suuremate gruppidena. Viimatinimetatud tõsiasi eeldaks kindlasti tulevikus (ja tegelikult võimalikult ruttu, sest elavad sündmuste tunnistajad ei ole ju surematud) ka teiste samal poolel võidelnud üksuste ja inimeste saatuste-sündmuste süvauuringut.