Lemet kirjutas: Meist ei peeta lugu ja vajadusel pole tavavenelasel mingeid kõhklusi väikesele vastikule natsiriigile koha kättenäitamisel.
Ikka sinust ei peeta lugu.(Ja sina ka ei pea endast ega omaenese rahvast lugu).
Ei ole eriti kohanud suhtumist, et tavavenelane meist lugu ei pea. Olemuselt on see rahvus lahkemgi, kui meie, eestlased.
Inimene, kes aga veedab päevi võõrkeelseid(ja vihkamisest kubisevaid) netikommentaare enesesse ahmides,....ei saagi aga arvata muud, et meist lugu ei peeta. Eriti kui netikommentaare rahva hääleks peetakse.
Mõned endast ülimalt heal arvamisel olevad "kõrgkihi" esindajad (sihandse seltskonnaga suheldes tulevad mulle alati meelde Karlsson ja onu Juulius- esimene küsis et kas onu Juuliusele on keegi öelnud, et ta ilus kena ja parajalt paks parimates aastates, mille peale see meelitatult kostis, et veel ei ole ja mille peale propellermehike omakorda suurisilmi imestas, et kust kurat siis küll onu Juulius selle totaka mõtte endale pähe on võtnud) on nii ettearvatavad...ja tänu sellele on mul konjak võidetud. Mitte et ma oma tähelepanekut tõeseks ei peaks, aga lihtsalt kiunu tõstjad tulid õiges järjekorras ja lausa tellimise peale, mahtudes isegi ajalimiidi sisse. Tubli, aga TEIE sellest konjakist loomulikult osa ei saa, ma pean nimelt HEAST seltskonnast lugu
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Soome riiklik kompanii see siiski vist ei olnud. Väliskapitalil on Venes ikka probleeme olnud, see käib asja juurde. Mõtleme ikka sellele, et Soomega on venelastel kõik selge - millal praegune riik tekkis, millal sõda lõppes, kes vabastas ja kes mitte. Pole neil vaidlust selles osas soomlastega. Aga meil? Päris palju muidu normaalseid ja tarku ja igati lahkeid venelasi usub ikka, et Eesti vist ikka ise tahtis NLiitu astuda. Eriti taibukad teavad, et ei astunud ise, et natuke nagu aidati. Aga ka nendel ei ole mingit kahtlust, et Punaarmee 1944.a. Eesti vabastas ja leiavad, et selles kahtlemine ei ole eestlastest ilus.
Venemaa on juba pikka aega oma suhtumiselt "lähivälismaasse" opurtunistlik - kui võimalus avaneb, siis ampsatakse tükk ja senni tegeletakse võimaluste tekitamisega. Kehtib ka Soome kohta.
Ajalugu ei puhu siin mitte mingit pilli. Nii venelastel kui soomlastel on selge, et nähtavas perspektiivis ei ole Venemaal piisavalt jõudu, et Soome alla neelata (koos kaasnevate tagajärgedega). Aga mitte mingil juhul ei jäetaks seda võialust "ajaloolise kogemuse" tõttu kasutamata kui see tekiks. Mis on küll väga vähetõenäoline aga siiski mitte võimatu.
Eesti suuremat turvalisust ei taga mitte ajalooline kogemus vaid tugev ja ohtlik kaitsevägi koos siseriikliku kaitsetahte ja stabiilsusega.
Küll Soome sellest retoorikast ka lahti saab, kui NATO-sse astub. Meie kuuleksime hulga ilusamat retoorikat veel, kui mõne kindrali siia kutsuksime (soomlased vist ikka ise kutsusid ta?). Me võime isegi kutsuda, nad ei tule. Saame seda retoorikat ajakirjandusest ja mujalt. Soomlastele toodi otse koju kätte ja pandi nad mõtlema, et ametlik neutraalsus on vist ikka ajast ja arust, vaja ikka NATO-ga asjad ära vormistada. Soome oli Vene mõjusfääris koos NATO-Eestiga tema esitatud kaardil vist...
Oleksoloogia, nagu ta on... Aga reaalia ilma oleksiteta on ikkagi selline, et Soome ja Poola ajasid hambad vastu ja jäid vähemalt formaalselt iseseisvateks. Meie olime "pragmaatilised" ja meist sai NSV. Koos kõigest sellest tulenevaga.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Professor uurib kirbu ehitust. Tõmbab jala küljest ja ütleb:
"Kirp, hüppa!"
Kirp hüppab. Tõmbab teise jala:
"Kirp, hüppa!"
Kirp hüppab. Lõpuks jõuab ta niimoodi vaese putuka viimase jalani.
"Kirp, hüppa!"
Kirp ei hüppa. Professor kirjutab oma märkmikku:
"Pärast viimase jala eemaldamist muutub kirp kurdiks..."
Aga reaalia ilma oleksiteta on ikkagi selline, et Soome ja Poola ajasid hambad vastu ja jäid vähemalt formaalselt iseseisvateks. Meie olime "pragmaatilised" ja meist sai NSV. Koos kõigest sellest tulenevaga.
Põhjus-tagajärg seos on siinkohal lambist võetud (nagu andruse naljalugu samuti osutab). Samasugune "reaalia" on, et Soome pealinn oli Helsinki ja Soome jäi formaalselt iseseisvaks, aga Eesti oma oli hoopis Tallinn ja iseseisvaks ei jäänud.
Viimati muutis Reigo, 08 Juun, 2012 10:50, muudetud 1 kord kokku.
Ma arvan, et need kaitseväelased/kaitseliitlased/riigiametnikud/muidu kaasmaalased, kes kuskil Siber asshole's surnuks näljutati, oleks seda saatust ette teades valinud sõdurisurma 1939. a sügisel "metsa all vedeledes hea ja kangelaslik tunne".
Neil oli alati võimalus ennast vangistuses üles puua või laagri vahitorni kuulipildujale tormi joosta ja surma saada jne jne Miks nad seda ei teinud? Vist sellepärast, et tahtsid elada, lootuses, et ehk õnnestub veel kuidagi pääseda. Kui sõjahullud (sõja idealiseerijad) kõrvale jätta, siis pole inimese jaoks vahet surma ja "sõdurisurma" vahel. Vahe võib olla selles, kas surmast võib mingit kasu olla (lähedastele, kodumaale jne Seda nimetatakse ka eneseohverdamiseks. Surra, et sellega ellujääjate saatust parandada). 1939. a sügisel oligi valida, kas kasutu "sõdurisurm" või lootus välja vingerdada.
(Üleüldse, 1939. a sügisel oleks olnud ülim totrus sõda alustada pelgalt baaside lepingu pärast, mis Eesti iseseisvuse kaotust veel ei põhjustanud. Iseseisvuse kaotuse põhjustasid 1940. aasta mai-juuni sündmused.)
(Üleüldse, 1939. a sügisel oleks olnud ülim totrus sõda alustada pelgalt baaside lepingu pärast, mis Eesti iseseisvuse kaotust veel ei põhjustanud. Iseseisvuse kaotuse põhjustasid 1940. aasta mai-juuni sündmused.)
küll ikka Soome pidi loll olema, et näe, baasidelepingu tagasi lükkas ja oli valmis enesekaitseks sõdima, tänu millele nende riik ei näe välja nagu 1/7ndikku planeeti oma lasnagorskitega koos kaasneva mentaliteedi ja suhtumisega, ja viimast veel mitmesajaks aastaks.
otsin eestlasi, kes teenisid eskadrilli ülema major Toompuu all (sinised baretid) / (üksus Alfa); Taškendis, operatsioonid-patrullid: Pakistanis, Afganistanis, Vene-Hiina piiril; Vietnami operatsioon USA "guerrillas" vastu (1960ndad - 1970ndad).
küll ikka Soome pidi loll olema, et näe, baasidelepingu tagasi lükkas ja oli valmis enesekaitseks sõdima, tänu millele nende riik ei näe välja nagu 1/7ndikku planeeti oma lasnagorskitega koos kaasneva mentaliteedi ja suhtumisega, ja viimast veel mitmesajaks aastaks.
Eesti ja Soome olukorra erinevusest 1939. a sügisel on ka sellel foorumil jahutud küll ja küll, aga ilmselt setu on niivõrd tark, et ennast sellise jama lugemisega ei vaeva. Siiski spetsiaalselt sulle: Soome lükkas NSVLiidu nõudmised tagasi, arvates, et mingit sõda sellest tõenäoliselt ei tule. NSVL rünnak oli Soome poliitilistele otsustajatele ootamatus, nad ei olnud sellist võmalust tõsiselt võtnud. Soome juhtkond ei seisnud seega oma teada valiku ees: kas sõda või järeleandmine. Eesti juhtkond pidas NSVL rünnakut tõenäoliseks kui nõudmisi vastu ei võeta (see oli ka õige hinnag). Eesti juhtkond mõistis, et ta seisab valiku ees: kas sõda või järeleandmine. Kui Soome juhtkond oleks uskunud, et nõudmistest keeldumise tagajärjeks on rünnak, siis küll oleks ka nemad palju paindlikumad olnud ja Talvesõda ilmselt olemata jäänud.
Huvitav küll, mida see püssidega meestekari Kannasel värskelt kaevatud kaevikutes läbirääkimiste ajal tegi, ootas rahu jätkumist?
Kui muidugi täpne olla, siis sõjalised ettevalmistused Soomes algasid juba hulka varem, eelkõige väliarmee kordusõppe intensiivistamisega 30ndate keskel. Mis tegelikult oli üks nurgakive Talvesõja tulemustele. See näitab, et tegelikult Soomes illusioone ei loodud, võib ehk öelda, et Helsinki hindas enda heidutust vähe üle (elik armee valmis seadmine ei seganud Moskvat relvi täristamast).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Reigo, kõik see, mida Sa kirjutasid, on loomulikult õige seltskonnale, kes asja vastu huvi on tundnud, midagi ajaloost teab ja erapooletult otsustada suudab. Tavainimesel aga, kes igapäevase leivateenimisega mures on ja kellest suurema osa nädalavahe sisuks on "rihma mahasaamine", käivad mõtted nimelt sellist radapidi, nagu ma kirjutasin. Seda nii meil, aga veelgi enam meist ida pool. Võta sealkandis garaazinukas seltskonnaga poolik-kaks ära ja kuula, mida peale viisakuskihi mahalibisemist arvatakse nii soomlastest kui "pribaltidest". See, mida mõni turakas siin oma otsatus tarkuses "võõrkeelseteks ja vaenulikeks kommentaarideks" arvab, on tegelikuses sealne reaalne mõttelaad, mida mul enam kui kord on olnud võimalust kuulda-näha.. Jah, konkreetselt sinu vastu võib venelane olla lahke ja abivalmis, aga niipea, kui jutt läheb sõjaeelsele ja järgsele poliitikale, on nende reaktsioon valdavalt selline, nagu ma siin eelpool kirjeldasin. Koos sellesama massiteadvusega- soomlastega ei tasu jännata, võib vastu nina saada, pribalte aga võib ja lausa tuleb kolkida, sest tegu on natside, tõbraste ja argpüksidega.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Vähe kummaline siiski, et sel, kes midagi hullu ei oska oodata, läheb lõppkokkuvõttes hästi ja see, kel pilt justkui selge, langeb enesepettuse lõksu. Soome nõustumise korral oli tema ajalugu kahtlemata planeeritud kulgema paralleelselt Eesti omaga. Huvitav, kas oleks järgnenud samasugune enesepettuse (ja rahvale salgamise) ahel või oleks kusagil Soome poolt jõnks sisse tulnud? Eesti ja Soome presidendid samaaegselt alla kirjutamas uut "rahvavalitsuse" koosseisu 1940.a.?