Rumeenia kodusõda 1938-1939

[harri13]

Üks fantaasia hakkas peas arenema. Tegelikkusel on sellega pistmist ainult alguses ja lõpus..

1938 algul kehtestab Rumeenia kuningas Carol II diktatuuri, keelates ära parteide tegevuse, tegelikult taheti lõpetada Raudkaardi tegevus. Rumeenia äärealadel(Transilvaania, Banaat, Botosani piirkond, Besaraabia) aga jõudsid palju demokraatia- ja Raudkaardimeelsed ohvitserid kuulutada kuninga otsuse kehtetuks ja kuulutasid enda sõjaväeringkondades välja erakorralise seisukorra. Järgnevatel päevadel toimuvad teatud relvastatud kokkupõrked, millega tekivad konkreetsed piirid kahe tsooni vahel ja kunigameelsed tegelased põgenevad lõunasse ja ohvitseridemeelsed, parteide juhid ja Raudkaardilased põhja. Kuninga valitsusele allub ainult Rumeenia 1914. aasta piirides ja Tšernivitsi linn. Algul püüab kuningas läbi rääkida, kuid aprillis kuulutab väja mobilisatsiooni, mille peale toimub Timisoaras ohvitseride kongress, kus otsustatakse Rumeenia armeest välja astuda, ning määrati endale ülemjuhatajaks Ion Antonescu, kes määras ametisse halduskogu(täitis valitsusefunktsioone ohvitseridele alluval alal), mis koosnes pms. Raudkaardi esindajatest ja esimees oli Raudkaardilaste juht Corneliu Cordeaanu. Antonescule avaldasid toetust Saksamaa ja Itaalia, kuningale Lääneriigid. Et vältida kodusõja puhkemist Tšernivitsi pärast palus Rumeenia Poola armeel Tšernivitsi linna ja ümbrus enda kontrolli alla võtta, mida poolakad aprilli lõpus tegidki. Antonescu lubas säilitada neutraalsuse Poola suhtes. Mais võttis NSVL salaja ühendust nii Antonescu kui ka kuningaga, kuna lootis, et kohe-kohe puhkev kodusõda tekitab olukorra, kus saaks võimule Rumeenia KP ja NSVL tahtis kodusõja puhkemisele kaasa aidata. Antonescu teatas NSVLi esindajatele, et nende eesmärk on sundida kuningat taastama mitmeparteilisust, kuid KP legaliseerimist nad ei taha. Kuningas ütles, et nende eesmärk on likvideerida Raudkaart ja olukorra stabiliseerudes mõne aasta pärast on nad valmis taastama mitmeparteilisuse. Mai lõpus algasid Liidulepingu läbirääkimised NSVLi ja kuninga valitsuse vahel Kiievis. NSVL seadis tingmimuseks, et koos teiste parteidega lubataks ka KP-l tegutseda. kuninga eeltingimus oli Rumeenia-NSVLi 1920. aasta piiri tunnustamine. Lepiti kokku, et kui kuningas kutsub, tuleb Punaarmee talle appi. Juunis katkestas kuningas igasuguse sideme ohvitseridega, transpordiühendused katkestati ja algasid kõige otsesemad ettevalmistused pealetungiks Antonescule alluvale piirkonnale. Juulis võttis Ungari salaja ühendust Antonescuga ja pakkus abi puhkevas kodusõjas. Ungari tegelik motiiv oli Transilvaania, põlise Ungari ala, tagasisaamine selle okupeerimisena. Juuli lõpus sõlmisid kuninga valitsus ja NSVL liidulepingu Kiievis ja Augusti keskpaigas tungis kuninga armee Antonescu aladele, mille peale Ungari tõi enda väed Transilvaaniasse , et "päästa rumeenlased bolševistlikust surmaohust". Augusti lõpus 1938 tungis Punaarmee Bessaraabiasse, et täita oma "liitlaskohust". Septembri algul sõlmisid Saksamaa ja Ungari lepingu, millega Saksamaa toetab Ungari relvatarnete ja toorainega. Lääneriigid ja Poola kuulutasid end neutraalseks. septembri keskpaiga haldasid Antonescu ja Ungari Transilvaaniat ja mäestikku, Moldovat ning Lõuna-Bessaraabiat. Punaarmee käes oli Põhja-Bessaraabia, Poola käes Tšernivitsi piirkond ja kuningliku valitsuse käes Valahhia ja Dorubdža. Septmbri teisel poolel toimus suur Chisinau lahing, kus põhjast ründav Punarmee püüdis läbi murda Ungari kaitseliini, kuid ebaõnnestus. Oktoobris vallutasid Antonescu väeosad Dorubdža ja asusid novembri algul ida poolt ründama Bukaresti. Novembris toimus teine Chisinau lahing, mis lõppes linna häivtamisega ning Punaarmee kätte langemisega, üks Ungari diviis piirati sisse ja hävitati. Detsembris vallutas Punaarmee Lõna-Bessaraabia. Jaanuari alguses 1939 oli Antonescu ja Ungari valduses Transilvaania ja mäestik, Moldova ning Dorubdža. Punaarmee käes oli Bessaraabia ning rinne kulges mööda Pruti jõge. Poola haldas Tšernivitsi piirkonda. Kuningliku valitsuse käes oli ainult Valahhia. Jaanuaris leppisid Antonescu ja Ungari kokku, et Ungari tugevdab oma rinnet Valahhias, tuues Pruti jõelt ära enda armeeosad ja Antonescu tugevdab Pruti jõe ning Bukaresti rinnet enda Transilvaania väeosadega. Veebruaris tugevnes tänu sellele surve Bukarestile idast, kuid Punaarmee hõivas Moldova ning Transilvaania mäestiku ja Moldova vahele tekkis Ungari-NSVLi rindejoon. 1/3 Antonescu vägedest hävis. Märtsi algul teatas Ungari, et ta võtab Transilvaania haldamise ajutiselt üle, mis halvendas kõvasti Antonescu ja Ungari suhteid. Märtsi algul toimusid ka Bessaarabias ning Moldovas Punaarmee korraldamisel kohalike nõukogude "valimised", kes "delegeerisid" enda esindajad Rumeenia Rahvuskokku(RRK), kes omakorda nimetas ametisse Rumeenia Ajutise Valitsuse(RAV). RAV ja RRK hakkasid sovetiseerima Punaarmee kontrolli all olevaid piirkondi. Kuninglikule valitsusele öeldi, et seda tehti nende alade ajutiseks haldamiseks. Märtsi keskel vallutas Antonescu Bukaresti idaosa ja Punaarmee ründas raevukalt Focsanit, saades Antonescu käest lüüa. Märtsi lõpul võttis Ungari salaja ühendust NSVLiga ja tegi ettepaneku relvakonflikti likvideerimiseks. Punaarmee nõustus, kuna siis vabaneks suur hulk punavägesid Ungari-NSVLi rindel. Aprilli algul teatas Ungari enda neutraalsusest ja interneeris väikse hulga Antonescu sõdureid ja ametnikke Transilvaanias, mille peale puhkesid lahingud Antonescu ja Ungari vahel Ploiesti ja Buzau piirkonnas. Antonescu jäi välisabita, kuna Saksamaa ja Itaalia toetasid rohkem Ungarit. Aprilli keskel sõlmiti Mogiljovis Ungari ja NSVL vahel mittekallaletungileping, millega lõpetati "juhuslikud" kokkupõrked Rumeenia territooriumil, vahetati sõjavangid ja NSVL tunnustas Ungari piirina Transilvaania mägesid ning Tšernivitsi ümbrust Rumeenia osana(tegelikult oli see Poola halduses ja idas piiritletud Punaarmeega, läänes Ungari armeega ning põhjas Poola piiriga). Sellest hoolimata jätkusid Ungari lahingud Anonescu ja kuningliku armeega. Kuninglik valitsus ütles lahti liidulepingust NSVL-iga ja kuulutas ametlikult sõja Ungarile ning palus relvastust Lääneriikidelt. Mais vallutas Punaarmee Buzau ja Ploiesti ning jõudis juuni alguseks Slobozia alla. Juuni algul saabus Kreeka kaudu läbi Bulgaaria ja Jugoslaavia esimene lääneriikide toetustarne kuninglikule valitsusele. Juuni algul haldas Ungari Transilvaaniat ja mägesid, Poola Tšernivitsi ümbrust, Punaarmee Besaarabiat ja Moldovat, kuninglik valitsus Valahhiat ja Antonescu Dorubdžat. Juuni algul palus kuninglik valitsus Punaarmeel lahkuda Rumeeniast juuni lõpuks. NSVL teatas, et ta ei saa seda, sest RRK ja RAV loomine on tekitanud uue olukorra ja nõudis senise parlamendi laialisaatmist ning RAVi täiendamist mõne mittekommunistiga. Tegu oli ultimaatumiga, kuningas keeldus ja juuni keskel ründas Punaarmee Ploiestist Bukaresti. Juuni lõpus tõrjus kunginglik armee Antonescu Bukarestist Dorubdžasse ja juuli algul tegi Antonescu ettepaneku ühendada jõud NSVLi vastu. Rahvusliku Ühtsuse Valitsus(RÜV) loodi juuli keskel. Carol II jäi kuningaks, Antonescust sai armee ülemjuhataja, peaministri ametit ei loodud - seda täitis kuningas. Juuli lõpuks oli Punaarmee vallutanud ka Dorubdža. Siis pandi punaste pealetung seisma ja hakati valmistuma vasturünnakuks Lääneriikide abi najal. Augusti keskel rünnati Moldovat ja Augusti lõpus oldi väga suurte jõupingutusega jõutud Tšernivitsi piirkonnani välja. Augusti lõpus katkesid ka Lääneriikide tarned, kuna Septembri algul puhkes II MS. MRP määras Rumeenia NSVLi sfääri. Septembri esimesel poolel vallutati Dorubdža tagasi ja Tšernivitsist hakkas sisse tulema Poola väeosi, kellest võitlusvõimelisemaid rakendati Pruti rinde põhjaosas(alates sellest ajast, mil NSVL Poolat ründas). Samaaegselt toimusid ka lahingud ungarlastega mägede sissepääsu teedel. Septmbri lõpus nimetati RRK ja RAV ümber Bessaraabia Rahvakoguks ning Ajutiseks valitsuseks(ehk BRK ja BAV) ja oktoobris võttis Rumeenia Poola armeelt üle Tšernivitsi piirkonna haldamise ja NSVL tegi rahuettepaneku, et RÜV tunnustaks Besaarabia Sotsialistliku Vabariiki(BSV). Oktoobri keskel algasid läbirääkimised ja novembri alguses sõlmiti rahu NSVLi ja Rumeenia vahel ning Besaarabiast saab iseseisev BSV. Novembris viidi Poola armee Prantsusmaale ja novembri lõpus tehti rahuettepanek Ungarile, kuna armee oli kurnatud ja riik laostunud. Detsembri lõpus sõlmiti rahu Ungari ja Rumeenia vahel. 1940 algul oli Rumeenia oma 1914. aasta piirides. 1940 jaanuaris nimetas BSV end Besaarabia NSV-ks ja liitus NSVLiga ning temaga liideti Moldaavia ANSV. 1940 veebruarivalimised võitis Raudkaart. Peaministriks sai Cordeaanu: hakati juute piinama, armeed eelisarendama, iseend kuulutati neutraalseks, Antonescu jäi ülemjuhatajaks. 1940 aprill keelati kõik parteid peale Raudkaardi ja vahetati Carol II tema poja Mihai vastu. 1940 detsembris tegi Saksamaa ettepaneku liituda Barbarossa läbiviimisega. Antonescu sunnil liitutigi, motiiviks Transilvaania ja Bessaarbia tagasisaamine Saksamaa abiga. 1941 veebruar nimetas Mihai ülemjuhataja Antonescu uueks peaminisrtiks, kes keelas kohe Raudkaardi ja asus üksi valitsema. 1941 juunis rünnati NSVLi. 1944 Antonescu kukutati ja Rumeenia vahetas poolt ning 1947 kehtestati Rumeenia Rahvavabariik.

[Kilo Tango]

Kas sa ei saaks palun teinekord nii pikk teksti pisut liigendada.

[Castellum]

Iseenesest ju huvitav lugemine...kas Ojalo Sügissõja-lugu oli eeskujuna?

Üks märkus: antud kontekstis ei saa kirjutada 'Moldaavia ja Bessaraabia'. Bessaraabia oli üldiselt Moldaavia osa, mis umbes aastatel 1812-1918, 1940-41 ja 1944? kuni praeguseni oli/on lihtsalt Moldaaviast eraldatud. Ehk siis lihtsalt 'Moldaavia', mis see-aegu sisaldas ka 'Bessaraabiat'.

See Moldaavia, mis on praegu iseseisev vabariik, on tegelikult ju Ida-Moldaavia.

[harri13]

ei olnud, asi hakkas hargnema nii, et teada on, et Carol II ju kehtestas diktatuuri 1938 Raudkaardi vastu. Mis oleks saanud kui halbade kommunikatsioonitingimuste tõttu kaugemates piirkondades kuningale vastu oleks hakatud? ja sealt hakkas kogu lugu laiali hargnema...

Ma lähtusin sellest, et mõlemal pool Pruti jõge on Moldova, aga idapoolset ala nimetatakse ka Bessaraabiaks ja hakkasin seega tänapäeva Moldova Vabariiki Bessaraabiaks ja Transilvaania mägede ning Pruti jõe vahelist ala Moldovaks.

Liskas segadus on ka Moldaavia/Moldova. Moldova on rumeenia/"molodva" keelest. Moldaavia aga venestatud variant. Mina kasutan Moldovat. Ja minu meelest moldova keelt pole olemas, niipalju kui ma ajaloost, tänapäeva olukorrast ja etnograafiast tean, seda ei tõesta.

[Castellum]

tänapäeva Moldova Vabariiki Bessaraabiaks

See tänapäevane Moldaavia Vabariik on Bessaraabiast kaunis erineva kujuga, peamiselt on juures n-ö Transnistria (on ja ei ole ka), ära on Budžak. Nii et eks need ikka ole kaunis erinevad mõisted ja sünonüümina ei tohiks neid tarvitada.

Moldova on rumeenia/"molodva" keelest. Moldaavia aga venestatud variant. Mina kasutan Moldovat.

'Moldaavia' on meil ikka latinism, mitte russitsism. Sa kasutad ju üsna palju Euroopa maade ladinapäraseid nimetusi, mida asjaomased rahvad ise ei kasuta - ja ometi pole justkui probleemi (nt Albaania, Austria, Belgia, Bulgaaria, Hispaania jne)?
Ja kui Sa väidad, et kasutad meelsamini rumeeniakeelset varianti kui ladinakeelset, siis miks Sa siis ikkagi samal ajal kasutad:
Transilvaania - mitterumeenia varianti;
Valahhia - mitterumeenia varianti;
Bessaraabia - mitterumeenia varianti;
Dobrudža - mitterumeenia varianti;
ja lõpuks Rumeenia - mitterumeenia varianti?

Nii et kui hakkad endale reegleid looma, mõtle enne nende reeglite päritolule ja põhjendustele.

[harri13]

Siiski suuremat osa Bessaraabiast haldab Moldova Vabariik. Päris sünonüümid pole, aga teatav kattuvus küll.

Moldoovia on eesti keelde ikka tulnud vene keelest. Enne 1940-dat kastuati selle ala kohta Bessaarabia ja siis kui Eesti liideti NSVLiga hakati rääkima ka Moldaaviast(tõesti 1924-st aastast oli Moldaavia ANSV ja see võis ka paar korda eesti kirjasõnast läbi lipsata).

Moldova on minu meelest ilusam ja sellel on teatav poliitiline varjund ka: Moldaaviast rääkides räägiksime nagu liiduvabariigist, Moldovast, aga kui iseseisvast Euroopa riigist(võrdle ka Turkmeenia-Türkmenistan, Kasahhi-Kasahstan). Kuna Eestil puudus teistsugune nimevorm nõukogude okupatsiooni ajal, siis me ei saa Eesti puhul sellest fenomenist rääkida.

Eesti keel ja võõrnimed on üks suurimaid segadusttekitavaid teemasid meie keeles, seega pole ime, et nende asjade üle võib vaidlema jääda.