Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Postitatud: 29 Jaan, 2014 10:49
Poolakate hindu vaadates paneb imestama Boforsi kõrge hind võrreldes 75 mm kahuriga ning Spitfire'i madal hind. Tekib kohe küsimus, millistest komplektidest käib jutt.
Bofors oli küll kallis toru. Kallim kui eestlaste valitud 37 mm Rheinmetall Borsig, aga ma kahtlustan, et Boforsi hind on koos rataslafetiga ning 75 mm Star on ilma lafetita.
Kui Spitfire'i hind on see, mis poolakatele öeldi 1939. a. (kui nad üritasid neid brittidelt osta), siis on see ilmselt ilma raadio ja relvadeta. Nagu ka eestlaste Spitfire'ite hinnad anti. Sest brittidel oli küll õigus Colt Browning'ut litsentsi alusel toota, kuid neil puudus selle kuulipilduja edasimüügi õigus. Euroopas oli see belglaste FN-il. Ning nende käest eestlased ka oma lennukitele kuulipildujad tellisid. Samuti võis Spitfire'i komplekteerida mitme erineva raadiojaamaga ning Vickers sellega ei tegelenud. Nagu juba mainisin - eestlased said oma lennukid Vickersi käest ilma relvade ning raadiojaamadeta. Ainult ühele lennukile pandi need katsetamiseks peale. Et testida, et need asjad ikka tegelikult ka toimivad.
Kui aga huvitavad eestlastele pakutud relvade hinnad, siis
37 mm Rheinmetall Borsig (lafetil) läks esimese ostu korral (1936) maksma 70 135 krooni. Ei viitsi praegu otsida, kas hiljem hinnad langesid.
Sama Rheinmetalli lepingu seletuskirjas oli antud ka 75 mm Schneideri õhutõrjekahuri hind (samuti lafetiga koos) - 170 000 krooni. Schneiderit eestlased ei ostnud, ja kui ma õieti mäletan, siis hilisemas võistluspakkumises loeti ta kallite hulka ning oli võrreldes Boforsi ja Kruppi 75 mm oluliselt kallim. Ei viitsi praegu otsima hakata palju see Kruppi 75 mm maksma läks. Aga rusikareegli järgi võiks vist arvestada, et 75 mm lafetil võiks olla ikka ca 2 x kallim kui samas konditsioonis 37 mm.
Võrdluseks veel - 40 mm Bofors ilma lafetita (osteti Eesti allveelaevadele) maksis 66 250 krooni. Ja nagu juba öeldud - sarnases konfiguratsioonis (rataslafetil) tuli ta 37 mm Rheinmetallist kallim.
Spitfire ilma raadio ning kuulipildujateta maksis eestlastele 225 700 krooni. Üks FN Browning maksis 2600 krooni. Seega lennuk + 8 kuulipildujat läks maksma 246 500 krooni. Puudu on veel raadio hind, mida ma jällegi ei viitsi otsida.
Need hinnad ei sisalda veel igasugu lisavidinaid. Rheinmetalli lepingus olid veel loetletud lasuraamid (mürsud käisid miskises vist 5 kaupa kassettis) ja mingid muud vidinad. Samuti tuli iga patarei peale veel 1 optiline sihtimisseade. Rääkimata autodest, mis kahureid ja laskemoona vedama pidid. Spitfire'id telliti ilma tagavaraosadeta. Need kavatseti tellida järgmise lepinguga, kui on selgunud nende reaalne vajadus.
Kui nüüd võrrelda siis hävituslennuki ja õt kahurite hindu, siis 1 Spitfire'i eest oleks saanud pool patareid (3 kahurit) 37 mm. Ja natuke oleks ka raha veel autode jaoks üle jäänud.
Bofors oli küll kallis toru. Kallim kui eestlaste valitud 37 mm Rheinmetall Borsig, aga ma kahtlustan, et Boforsi hind on koos rataslafetiga ning 75 mm Star on ilma lafetita.
Kui Spitfire'i hind on see, mis poolakatele öeldi 1939. a. (kui nad üritasid neid brittidelt osta), siis on see ilmselt ilma raadio ja relvadeta. Nagu ka eestlaste Spitfire'ite hinnad anti. Sest brittidel oli küll õigus Colt Browning'ut litsentsi alusel toota, kuid neil puudus selle kuulipilduja edasimüügi õigus. Euroopas oli see belglaste FN-il. Ning nende käest eestlased ka oma lennukitele kuulipildujad tellisid. Samuti võis Spitfire'i komplekteerida mitme erineva raadiojaamaga ning Vickers sellega ei tegelenud. Nagu juba mainisin - eestlased said oma lennukid Vickersi käest ilma relvade ning raadiojaamadeta. Ainult ühele lennukile pandi need katsetamiseks peale. Et testida, et need asjad ikka tegelikult ka toimivad.
Kui aga huvitavad eestlastele pakutud relvade hinnad, siis
37 mm Rheinmetall Borsig (lafetil) läks esimese ostu korral (1936) maksma 70 135 krooni. Ei viitsi praegu otsida, kas hiljem hinnad langesid.
Sama Rheinmetalli lepingu seletuskirjas oli antud ka 75 mm Schneideri õhutõrjekahuri hind (samuti lafetiga koos) - 170 000 krooni. Schneiderit eestlased ei ostnud, ja kui ma õieti mäletan, siis hilisemas võistluspakkumises loeti ta kallite hulka ning oli võrreldes Boforsi ja Kruppi 75 mm oluliselt kallim. Ei viitsi praegu otsima hakata palju see Kruppi 75 mm maksma läks. Aga rusikareegli järgi võiks vist arvestada, et 75 mm lafetil võiks olla ikka ca 2 x kallim kui samas konditsioonis 37 mm.
Võrdluseks veel - 40 mm Bofors ilma lafetita (osteti Eesti allveelaevadele) maksis 66 250 krooni. Ja nagu juba öeldud - sarnases konfiguratsioonis (rataslafetil) tuli ta 37 mm Rheinmetallist kallim.
Spitfire ilma raadio ning kuulipildujateta maksis eestlastele 225 700 krooni. Üks FN Browning maksis 2600 krooni. Seega lennuk + 8 kuulipildujat läks maksma 246 500 krooni. Puudu on veel raadio hind, mida ma jällegi ei viitsi otsida.
Need hinnad ei sisalda veel igasugu lisavidinaid. Rheinmetalli lepingus olid veel loetletud lasuraamid (mürsud käisid miskises vist 5 kaupa kassettis) ja mingid muud vidinad. Samuti tuli iga patarei peale veel 1 optiline sihtimisseade. Rääkimata autodest, mis kahureid ja laskemoona vedama pidid. Spitfire'id telliti ilma tagavaraosadeta. Need kavatseti tellida järgmise lepinguga, kui on selgunud nende reaalne vajadus.
Kui nüüd võrrelda siis hävituslennuki ja õt kahurite hindu, siis 1 Spitfire'i eest oleks saanud pool patareid (3 kahurit) 37 mm. Ja natuke oleks ka raha veel autode jaoks üle jäänud.