Kaitseliit - oleksoloogia

[Madis22]

alla 50% teemast:

Tuleb teha selged "rahakogujate" ametipostid, kellele käske jagatakse ja koordineeritakse ülevalt poolt. Seega igas malevas on antud isik, kes on esialgu katseajaga 3 kuud ja kes raporteerib kõrgemale oma töövõitudest ja kõrgemalt jälle näidatakse vastu puudujääkide osa. Lisaks mingid vahendid selleks tööks, mille eest vastutab jällegi kõrgem ladvik, keda omakorda korrelatsioonis hoiab väga selgelt kolleegium. Seega oleks mitu astet, keda saaks kuppude võrra alandada või ka rahalaristamise osas kriminaalselt karistada. See tuleb selgelt ja üheselt mõistetavalt ennem lahti kirjutada, et keegi üldse tahaks nendele ametipostidele asuda ja oleks ka nende tegevus läbipaistev ja selgelt hoomatav ülejäänud struktuurile.

Ja kui karistused ning katseajad määratud, on vastavatele ametikohtadele meeletu tung? Saab malevkondade üldkoosolekuil olema palju neid, kes avaldavad soovi ise vastava liikmemaksu kogumisega tegelma hakata? Või on asi pigem selles, et rahakogujale ei anta ei piitsa (millega laisku maksjaid nüpeldada) ega präänikut ja nii nad piirduvad standardsete kirjade paiskamisega malevkondade listidesse, milledel on mõju vaid neile, kes niigi maksaksid.

[hummel]

Kirjutasin pika ja omast arust üsna asjaliku jutu aktiivsusest, väljaõppest ja liikmemaksudest ning lahendustest. Kahjuks kustus kõik ära ja uuesti ei viitsi enam kriblada. Kokkuvõte oleks:
Väljaõpe peab olema huvitav ja üritused regulaarsed; miinimumarv õppeüritusi, mida iga malevkond peab korraldama.
Aktiivsuses mängib rolli allüksuse suurus ja suhtlemine väljaspool KL-i tegevusi.
Aktiivsusarvestust tuleks pidada sarnaselt noorkotkastega.
Pikalt mitteaktiivsete ja mittemaksjate liikmesus automaatselt peatada.
Reaalselt ei muutu midagi, sest keegi ei taha suurendamissurve all massiliselt kasutuid liikmeid välja arvata.
KL-is ja eriorganisatsioonides teha põhjalik audit.

[oleeg]

KL-is ja eriorganisatsioonides teha põhjalik audit.

Kui Sul õnnestuks ametialaselt ütleme 1 tund ehk kõigest 60 minutit seista KL keskrevisjonikomisjoni ees ja Sa suudaksid vastata nende nõudmistele Sinu tegevuse osas... siis oled Sa VÄGA KÕVA VEND ja mina võtan mütsi maha. Omavahel öeldes ära loodagi, et Sa seda suudad Selle peale võiksin mürki võtta!
Mis oli eeltoodu mõte: auditit on ennegi tehtud, selles pole küsimus. Olen ise mõnda aega olnud maleva revisjonikomisjoni esimees ja tean keskrevisjonikomisjoni tööst kah mõndagi - nendes pole probleem. Probleemid algavad otsustajatest... ja nende tahtest.

terv
o

[hummel]

Olen ise mõnda aega olnud maleva revisjonikomisjoni esimees ja tean keskrevisjonikomisjoni tööst kah mõndagi - nendes pole probleem. Probleemid algavad otsustajatest... ja nende tahtest.

Reisjonikomisjonid kontrollivad, kas püstitatud eesmärke täidetakse. Sõltumatu välise auditiga saakski ühtaegu kontrollida, kas need, kes eesmärke püstitavad ja regulatsioone loovad, teevad seda adekvaatselt. Kas organisatsioon ja allorganisatsioonid on efektiivsed ja rajatud reaalselt toimivatele alustele ning milline on KL (+NKK/NK/KT) tegelik võimekus ja sisu.

Mis muutustesse puutub, siis üldiselt on organisatsioonide kordategemiseks 3 kuldset põhivõimalust:
1) Muuta kardinaalselt kehtivaid regulatsioone ja süsteemi
2) Muuta juhti, kes teeb vajalikud personali- ja süsteemimuudatused
3) Muuta nii regulatsioone, kui juhti.

Noh uus KL ülem on peagi esimesed 100 päeva ametis olnud. Samas pole veel kuulda, et toimuks märkimisväärseid personalivärskendusi muus juhtkonnas (eksin?). Eks see tiim, kes seal juba 10-15 a õhulosse ehitanud ja oma pilli puhunud, ürita järjekordse juhiga samamoodi jätkata. KV struktuurist lastakse uue 10 a arengukava valguses õhk välja. Millal lastakse KL omast, kus seda on vast 2x enam?
Uus KL seadus tõesti jõustub, aga ma ei näe, et see midagi praktikas oluliselt muudaks. Pigem enamuses juriidilised nüansid ja terminoloogia, mille kasutegur on suurem juristile, kui liikmele. Piltlikult öeldes: kui enne tehti totrusi pisut kohmakatel alustel, siis nüüd tehakse sama jama edasi korrektsemalt.

[wambambola]

Niipalju, kui ma tean on üldse KL ja KV krooniline kaadri puudus. See personalivärskendus eeldab, et oleks kedagi asemele panna või on tsivilistidest jutt keda vaja tuulutada? Krt, teadjad inimese on vaja, mitte mingeid staabis sooja koha peal istunuid.

[setu]

Soomlased teadagi on asjaga kursis. Ratas, mis võiks olla igal kümnendal kaitseliitlasel - cargoratas (pildil Taani Bullitt)

[hillart]

Soomlased teadagi on asjaga kursis. Ratas, mis võiks olla igal kümnendal kaitseliitlasel - cargoratas (pildil Taani Bullitt)

Või nii? Fotost tulenevalt võiks ikka hoopis teistele järeldustele tulla. Igal kümnendal kaitseliitlasel võiks olla ikka Leopard hoovi peal.

[toomas tyrk]

Rattaid on ju ainult üks, Leoparde aga tervelt kaks tükki. Järelikult - ratas on tähtsam...

[Kilo Tango]

...Leoparde aga tervelt kaks tükki. ...

Vähemalt kolm kui mitte neli. Proving your point.

[hummel]

Noh uus KL ülem on peagi esimesed 100 päeva ametis olnud. Samas pole veel kuulda, et toimuks märkimisväärseid personalivärskendusi muus juhtkonnas (eksin?). Eks see tiim, kes seal juba 10-15 a õhulosse ehitanud ja oma pilli puhunud, ürita järjekordse juhiga samamoodi jätkata.

Kuulujutud räägivad, et siiski olen pisut eksinud. Personalivärskendusi olla tehtud ja ilmselt tehakse veel.
Kurjad keeled räägivad, et uus KL ülem siiski olla pärast ringreise juba aru saanud, millise probleemipuntraga on organisatsiooni näol tegemist. Tuleb pidada positiivseks asjaolu, et uus ülem on väljastpoolt KL süsteemi, aga ühtlasi omab toimiva süsteemi kogemust ja teenistuskogemust. KL on tegelikult aastatega üsna potjomkinlikuks (fassaad uhke, selle taga kaos) stagneerunud (pole uusi efektiivseid ideid) ja igast nurgast logiseva masinavärgi korralikult tööle saamine on väga raske ülesanne.
Praktiliselt võiks öelda, et iga malev on riik riigis ja teeb, mida õigeks peab. Ilmselt tuleb mingil ajal siiski ühtlustamine. Minu sügavalt isikliku arvamuse kohaselt tegeletakse näiteks KL-is üsna sageli (mitte igal pool) pigem sõjalis-sportliku meelelahutuse, kui süstematiseeritud lahinguväljaõppega, mis aga omakorda lonkab. Vaid liikmete arvu suurendamisele orienteeritud personalipoliitika on viinud olukorrani, kus ilmselt nii pool KL liikmeskonnast on pigem ballast. Liikmemaksu laekumist ei suudeta tegelikult sel samal põhjusel tagada. Nn eriorganisatsioonide korraldus, mõtestatud tegevus ja kasutegur on üldse üks suur küsimärk. Puutun viimastega kokku väga pidevalt, kuid tuleks nö iseendagi vastu vähemalt laiemas mõistes aus olla. Hinnanguliselt (vähemalt) 0,5 miljonit EUR KL raha seltskondlikuks heategevuseks või kodaniku- ja loodusõpetuseks iga aasta?

Niipalju, kui ma tean on üldse KL ja KV krooniline kaadri puudus. See personalivärskendus eeldab, et oleks kedagi asemele panna või on tsivilistidest jutt keda vaja tuulutada? Krt, teadjad inimese on vaja, mitte mingeid staabis sooja koha peal istunuid.

See nagu on ja ei ole nii. Personaliressurssi tuleks optimeerida, alustades mitte põllul töö tegijatest, aga just staapidest. Praegu on küll puudu mõlemaid, kuid ressursi söövad ära just suured staabikoosseisud, mis on löönud pahupidi ka personalipüramiidi. Samuti puudub vertikaalse ja horisontaalse karjääri konkurents. Uue riigikaitse arengukava valguses pidi hakatama igatahes neid staape vähemaks rappima. KV tänasest 5 brigaadi ekvivalendi staabist pannakse täiesti kinni vähemalt 2 jagu, kuna 3 transformeeruvad rohkemal või vähemal määral. Räägitakse, et esimesed koondamisteated on juba väljastatud. Seega peaks kaadrit (eriti kpt/mjr kohad), keda personalivärskendustes ära kasutada, lähiajal õhku jääma küll. Küllap selles valguses on võimalik kriitilise pilguga üle vaadata ka nii mõnedki KL ametikohad. Ei puudutaks ilmselt vaid vormikandjaid, aga samuti tsiviliste. Suur osa nn "tsivilisti ametikohti" on staapides võimalik samahästi täita vormikandjatega. Lihtsalt kellelegi endisele vormikandjale oli kunagi x hetkel teistpidi kasulikum.

[Kapten Trumm]

Paljud alahindavad seda paralleelhierarhiat, mis KL-s eksisteerib.
KL-s millegi elluviimiseks (eriti kui see kõigutab asjasthuvitatude heaolu) ei piisa vaid KL ülema tahtest.
Peale sõjalise hierarhia eksisteerib veel ja paralleelne demokraatlik hierarhia, mis tükati samasuur jõud on.
Eriti kui asi konfrontatsiooniks läheb.

[nuhk.Albert]

http://www.telegram.ee/ teatab:

Kaitseliit ostis Ameerikalt 100 helikopterit
Esmaspäev, 1. aprill 2013 kell 15:22

Selle kuu keskel Ameerikas viibinud Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili jõudis ameeriklastega kokkuleppele osta 100 UH-60 Black Hawk tüüpi helikopterit. Praeguseks on kopterite eest makstud ning Eesti poole teele saadetud.
Brigaadikindral Kiili selgitas ostu: „Kuna meil on nagunii kaks meest treenimas sarnaste kopteritega, siis tahame, et nad saaks ka oma oskusi kodumaal rakendada. Kahe kopteri ost tundus mannetu ideena ja otsustasime osta kohe 100. Paar tükki hoiame reservis, neli läheb varuosadeks ja ülejäänud lähevad õppe eesmärgil kasutusse.“....

...Tallinna linnapea Edgar Savisaar pakkus kopterite ajutiseks asupaigaks Vabaduse väljakut. Hiljem viiakse kopterid edasi Eesti-Läti piirile Valka. Sellega tõstetakse Läti kaitsevõimet 160 protsenti.

[Lemet]

See esimene kuupäev on ikka üks tore asi...või et siis kohe Vabaduse platsile Edgar Esimese Tihasesõbra akna alla

[hummel]

http://www.telegram.ee/ teatab:

Minu sügavalt isikliku arusaama kohaselt on meil viimastel aastatel selle aprillitamisega tiba magedaks ja lamedaks ära läinud. Enam ei taheta või ei suudeta tõeliselt naljakaid või eksitavaid asju ette sööta.

Asjast ka.

KL "paralleelstruktuur" on selline kahe otsaga asi. Ühest küljest on ta vb pidurdanud kuigipalju lolluste elluviimist, teisalt vb takistanud efektiivsust. Trumm oskab ehk paralleele tõmmata ettevõtte nõukoguga vms?
Usun, et kui on hea toimiv idee ja usaldusväärne pädev isik, kes selle suudab maha müüa, ei ole kollegiaalsed organid oluliseks takistuseks. Siit edasi on muidugi küsimus nr 2, et palju KL haardesektoris neid usaldusväärseid ja ühtaegu pädevaid isikuid ka jagub?
Üks asi on minumeelest kindel - KL on liiga suur, kohmakas ja tegelikult ka üsna raskelt mõistetav organisatsioon, et selle kallal ülepeakaela ühepika puuga massilisi inimkatseid teha. Tagajärjed on väga pikkade mõjudega. Kui on vaja midagi kardinaalselt muuta, tuleb seda esmalt kuskil maanurgas rahulikult katsetada, teha analüüs ja alles siis edasi minna. Aga mitte nii, et "tehtud-mõeldud".
Teine asi, et KL-is tuleks hoolimata kõigest katsuda luua järk-järgult süsteemi, mis oleks ühtaegu lahinguliselt/koolituslikult efektiivne, aga samas personali osas võimalikult paendlik.

Viimase 15 a jooksul pole veel ükski juhtkond ei esimese ega teise teemaga kahjuks korralikult hakkama saanud!

[Lemet]

Selline kirjutis siis Kaitseliidust...

Alustaksin sellest, et olen hingelt Eesti patrioot. Juba viieaastaselt lugesin esimest korda "Kalevipoega", muistsete eestlaste võidukad ja vähem võidukad lahingud ja kuulsate väepealike lood meeldisid juba varases lapsepõlves.

Minu isa, kes oli jahimees ja hiljem kaitseliitlane, tutvustas mulle juba varakult põhitõdesid relvade ja relvadega seonduva kohta (inimese pihta ei tohi sihtida, ka luuavarrest võib pauk tulla jne). Võib öelda, et kasvasin üles üsna militaarses ja patriootlikus õhkkonnas.

Kui isa astus Kaitseliitu, siis hakkasin temaga loomulikult laskmisharjutustel ja muudel õppustel kaasas käima - lahe oli. Kollektiiv oli mõnusalt vabameelne, keegi ei karjunud ja ei jalutanud rivi ees ülbelt kaprali triibuga ringi, kõik harjutused said tehtud efektiivselt ja nii, et õpitu meelde jääks. Igati positiivne mulje. Sain nende harjutuste tihedaks külaliseks. Kõik oli lõpuks lihtne ja selge. Lähedal oli käia ka - lasketiir oli kodu lähedal - vaevu 4-5 kilomeetrit. Seltskond oli suhteliselt väike (kuni 20 inimest) ja enamasti käisid kohal samad näod, nii et tekkis omamoodi sõpruskond. Arutati kõikvõimalikke probleeme, jagati juhtnööre ja anti nõu. Täpselt nii kujutan ma ette ühe korraliku kaitseorganisatsiooni tegevust.

Aastad möödusid ja kui hakkasin 18-le lähenema, tahtsin loomulikult kohe sõjaväkke minna. Oli isegi plaan peale sõjaväge sisekaitseakadeemiasse astuda. Siis aga tegi elu omad uperpallid ja need plaanid lükkusid tulevikku. Kokkuvõttes ei olnud mul üsna pikalt võimalik Kaitseliidu üritustest osa võtta ja kui ma seda peale paari-kolme aastat jälle teha sain, oli olukord muutunud.

Ei olnud enam seda mõnusat väikest seltskonda nagu varem. Meie malev oli kokku lükatud teise malevaga, nii et tekkis suurem. Seda tehti vist koguni mitu korda, nii et nüüd kuulume me ühte hiigelsuurde malevasse, mis käib õppusi korraldamas ligi 60 kilomeetri kaugusel minu elukohast. Võõraid nägusid on igal pool ja õppused on nagu sõjaväes. Mossis nägudega ja rohkete pagunitega mehed kõnnivad rivi ees ja kamandavad, igasugune pullitegemine on taunitav ja kõik õppused käivad range militaarse korra järgi. Kahjuks on lõpptulemus (vähemalt viimasel kolmel korral, kui ma selle seltskonnaga õppustel käisin) olnud alati kesine. Silma ja kõrva hakkab üldine organiseerimatus ja oskamatus või tahtmatus organiseerida.

Näiteks seisis ühel õppusel terve meie malev kaks tundi lihtsalt keset põldu vihma käes, sest keegi ei olnud kellelegi andnud käsku telki üles panna. Toit ei olnud veel valmis, sest seda hakati liiga hilja valmistama ja puudusid plaanid selle kohta, mida tegema peaks. Niisiis lihtsalt seisti.

Teiseks see kamandamine, käskimine ja karjumine. Olgu peale, ma saan aru, et sõjaolukorras on hea, kui kõik on käsuliiniga harjunud ja rividrilliga tuttavad, aga no kuulge... Esiteks käivad õppustel tihti just noored - 16-18aastased. Mida annab nende peale karjumine ja nende kamandamine? See ülbus ja näiline negatiivsus tekitavad ainult olukorra, kus järgmistele õppustele tuleb aina vähem inimesi. Mindki hoidis viimase hetkeni kinni see, et kohale tulid ka mu vanad tuttavad. Kas see ongi see, mida saavutada tahetakse? Mul on tekkinud veendumus, et see kõik ei õpeta mulle enam seda, mida peaks - oma kodu kaitsmist.

Mõne kuu eest toimus meie maleva üldkoosolek, kuhu ka mind kutsuti - tuttav hakkas tänaval nööbist kinni ja hakkas lunima, et ma tuleksin - pidi olema hirmus oluline teema. Mõtlesin, et olgu peale, ehk saavadki mõned asjad selgemaks ja saan võibolla ka mõne küsimuse esitada, aga võta näpust. Koosolekul oli kohal jube hunnik rahvast - enamuses võõrad näod. Kohe näha, et asi oli tõsine.

Anti käsk kogunemiseks, rahva ette jalutas hirmus tähtsa näoga tegelane ja hakkas rääkima liikmemaksust. Ei no muidugi, sissejuhatuseks teeme rahakotid tühjaks. Olgu, oluline teema seegi. Ootasin, mis edasi tuleb ja umbes tunni möödudes hakati tutvustama maleva vapi kavandit. Ja põhimõtteliselt oligi kõik. Kokku olin seal kaks tundi ja targemaks ei saanud ma grammigi. Küsimused jäid samuti küsimata, sest kogu organiseerijaskond tundus kuhugi kiirustavat.

Mul ei ole siiani õrna - kõige õrnematki - aimu, milline on meie maleva tegutsemiskava äkkrünnaku puhul kodumaale. Mida me kaitsma hakkame? Kas terve malev jookseb ummisjalu sinna 60 kilomeetri kaugusele harjutusalale? Kas meil on mingi teavitamise süsteem? Kui jah, siis milline? Kas me tõepoolest oleme mõeldud võitlema ainult terves maleva koosseisus? Kui jah, siis millise meetodi abil valitakse need suunad, kuhu me liigume? Kas ma pean lihtsalt jääma ootama käsku? Ainult õppustel nähtu ja kogetu järgi otsustades kästakse ilmselt sõja puhul mingil hetkel, et ma oma kodu ja pere saatuse hooleks jätaksin ja tormaksin käsu järgi kindlaks määratud positsioonile võibolla kusagile 60-100 kilomeetri kaugusele linna või mõne strateegiliselt tähtsa objekti juurde kaitsesse. Ei meeldi mulle see variant.

Minu nägemus kaitsest hõlmab esiteks seda, et mul on kontroll oma kodu ja pere käekäigu üle. See tähendab, et ma teostaksin kaitset piirkondlikult, oma koduvallas, mitte ei jookseks tundmatule maastikule, sest nii kästakse. Kaitseliit peaks minu nägemuse kohaselt koosnema just võimalikult väikestest lokaalsetest rühmitustest, kes on relvastatud ja oma piirkonnaga iga viimase kivinukini ja kuusekäbini tuttavad ja kellel on välja töötatud kindel tegevuskava rünnaku puhul.

Need väiksed rühmitused oleks iseorganiseeruvad, neile ei oleks vaja käsku, nad tegutseksid omaalgatuslikult niipea, kui tekib rünnaku oht. Iseorganiseeritus tähendaks seda, et neile antakse riigi poolt võimalus kaitse organiseerimiseks ja võtete harjutamiseks omal käel, nende poolt tuleb soov, riigi poolt võimalused. Võib vaid kujutleda, kui raske oleks vallutada territooriumi, millel ei ole tsentraliseeritud kaitse üksusi aga igast põõsast paistab püssitoru ja igal teerajal varitseb oht. Täielik partisanisõda.

Praegusel juhul jääb mulje, et mehed kuhjatakse kaitseliidu ja sõjaväe kaudu kodudest eemale kuskile punkritesse ja "strateegilise tähtsutsusega" positsioonidele, oluliste objektide juurde. Võib kindel olla, et suur hulk neid mehi kaitseb seda kohta, kuhu meie riigi-isad peitu poevad, keda loomulikult ei huvita ülejäänud perede käekäik. Aga mind näiteks huvitab ainult oma pere ja oma kodu. Miks ma peaksin soovima minna kahurilihaks? Sest nii kästakse? Pähh!

Tekib küsimus: kas selline lokaalsete kaitseüksuste loomine oleks võimalik? Kas leiduks piisavalt huvilisi? Kuidas neid koolitada? Kes selle eest maksab? Mis saab piirkondadest, kus ei ole piisavalt mehi? Õigustatud küsimused kõik. Usun, et kõik need probleemid on lahendatavad ja oluline on see, et selline kaitse ülesehitus liidaks oma olemuselt ühe piirkonna mehi (ja naisi) ja julgustaks ühiselt tegutsema, harjutustest saaksid omaette üritused. Õhkkond oleks vabameelne ja inimesed naudiksid neid koosviibimisi. Relvad ja laskemoon peaks neile riigi poolt välja kirjutatama ja kahtlemata võiks üldise tegevuskava igas piirkonnas üle vaadata ka meie sõjarditest kindralid/strateegid. Kuid üle vaatama ainult selleks, et anda juhtnööre - selleks, et õpetada, mitte selleks, et kamandada. Kindlasti oleks sellest palju rohkem kasu kui vihma käes ligunemisest ja kaprali kamandamise kuulamisest.

Miks see kõik ei võiks just nii olla?

http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/ ... d=66447862