www.militaar.net

oleeg kirjutas:

Kilo Tango kirjutas:
See su probleem ongi. Sa ei saa põhimõtteliselt aru, mida...

Eksid. Lakooniliselt ja konkreetselt: eksid!
Olen olnud lihtkaitseliitlane ja... ja... ja... näinud ja teinud ja mida iganes: ikkagi eksid!
Lihtsalt erimeelsusi tekitanud sõnum on mõnevõrra lakooniline ja konkreetne: tegelikult nii ongi.
Mõnel mehel ei hakkagi püss kunagi jooksma, teine teeb ise kõik selleks et olla parim! Nagu näeme, pole küsimus mitte ajas vaid ...! //See oli lihtne näide, mitte aga midagi sellist, mida edaspidi pikalt-laialt arutada!//
Ei maksa närida tervikust välja rebitud ühe asja kallal, mida igaüks tõlgendab isemoodi.

Ei eksi. Ma olen näinud üsna mitme vabatahtliku organisatsiooni toimimist nii seest kui väljast. Ja nendel organisatsioonidel on omad seaduspärad, mida ma üritan siin välja tuua:
1. Igas vabatahtlikus organisatsioonis kehtib 80:20 (paremal juhul 60:40) printsiip. Ehk siis 20% liikmetest annavad organisatsiooni eest 80% panusest.
2. Igas vabatahtlikus organisatsioonis on terve hulk ballastliikmeid
3. Osades vabatahlikes organisatsioonides tekib varem või hiljem mõtlemine stiilis "milleks meile need lihtliikmed, kellest mõnedest on kasu väga vähe". Kui see olukord korralikult läbi mõeldakse ja jäädakse status quo juurde, siis on asi enam-vähem ok.
4. Kui ei, siis saab olla 2 lahendust - kas panna lihtliikmed panustama tuumikuga võrdselt või eemaldada nad organisatsioonist kohe. Mõlemad lahenduskäigud toovad kaasa sama tulemuse.

Mul pole midagi selle vastu, et KL-i struktuursemalt korraldada nii väljaõppe kui ülesehituse koha pealt. Küll aga toob selline lähenemine (mind ei huvita, mida vabatahtlikud mõtlevad või tunnevad) paratamatult kaasa liikmeskonna vähenemise. Vabatahtlik peab pidevalt põhjendama, miks ta seda teeb. Mitte ainult endale vaid ka oma perele. Ja kui organisatsioon hakkab talle suuremaid nõudmisi esitama, siis peab organisatsioon aitama sellel 80%-l sellele küsimusele ka vastused leida. Kas lisapuhkuse või lisatasude või kurat teab mille näol.

Ükski vabathtlik org. ei saa hakkama ei ilma nendeta, kellel "ei hakka püss kunagi jooksma" kui ka ilma nendeta, kes "tahavad alati kõiges parimad olla". Naiivne on eeldada, et Eesti on täis kümnete tuhandete kaupa inimesi, kes "tahavad alati parimad olla". Kaitseliitu ei saa ainult fännide najal mehitada.

Kilo Tango kirjutas:

oleeg kirjutas:

Kilo Tango kirjutas:

Ei eksi. Ma olen näinud ...

Eksid.
Eksid selles, mida omistad mõttekäigu esitajale. Keegi pole kusagil ega kunagi kirjutanud sõnagi kellegi üle parda heitmisest (80:20 mõttearendus). Meestes pole probleem, selles ongi point! Seepärast ei "huvitagi" ehk see pole kõige olulisem.
Loe mida kirjutab Madis22 ( muuseas, kellele on pits konjakit minu poolt!) ja mõtle: mis juhtub hästi väljaõpetatud ja meeskonnana toimiva allüksusega kui puuduvad juhid? Või pisut kõrgemad juhid ei saa veelkõrgemate juhtide tahtest selgelt aru ega suuda seda alla edastada?
Loodan, et suutsin mõttekäigu piisavalt selgelt sõnastada.
Asjast pisutki hoomavad olendid peaksid nüüd küll aru saama või tuleb mul uuesti lund minna kühveldama

terv
o

oleeg, millal sa viimati neid "mehi, kelles pole probleem" kokku ajasid praktikas?

Sageli, liigagi.
Trumm, kas Sa oled või mängid? Kas loetavate sõnade ja lausete sisu / mõte on ikka alati arusaadav? Eriti raskekujuliselt väljakujunenud pidurikompleksiga suurtele väejuhtidele kordan:

Meestes pole probleem, selles ongi point! Seepärast ei "huvitagi" ehk see pole kõige olulisem.

terv
o

Ma sain eelmine kord siin nii karmi vastulöögi, et ei julgenud mõnda aega midagi öelda. Aga mõtlemine käib ikka vana rada mööda ja sellest siis paar küsimust.
Kui palju aega oleks normaalne ühel vabatahtlikul kaitseliitlasel organisatsioonile kulutada? Ma mõtlen nii, et ta selle eest rahalist kompansatsiooni ei saa?
Ja kui palju muud isiklikku ressurssi võiks ta sellele kulutada? Tähendab kas üldse võiks?

Toon mõned näited, parandage mind kui midagi valesti.

Jahimehed käivad metsas ja saavad mingit tulu läbi lastud saagi. Kui lasevad ja kui saavad. Kulusid on aga päris palju ja mitte kedagi ei huvita palju jahimees neid kulutusi teeb. Arusaadav, et kõik jahimehed ei tee aga tõenäeliselt on nad ka "vähem" jahimehed. Mis need kulutused on? Lisasöötmine. Uluki loendus. Võsa raiumine. Tõenäoliselt veel midagi. Nendega kaasneb transpordi ja aja kulu. Et üldse olla jahimees, peab omama vastavat koolitust ja varustust, mis samuti endal tuleb tasuda. Kas kaitseliitlane võiks kulutada oma "hobile" samaväärselt jahimeestega? Väljaarvatud koolitus ja elementaarne varustus.

Kalamehed. Siin on kolm suuremat kulutust. Varustus, transport ja aeg. Kas saame nimetada kalameheks kedagi, kes 2 päeva aastas õngitsemisega tegeleb? Aga kuidas nimetame neljal päeval aastas korki/lanti leotavat isikut?

No võiks jätkata harrastusspordi, margikogumise, linnuvaatluse või larpiga. Kaitseliitlaseks olemine on ju ka hobi!? Eriti silmapaistvaks ja auväärseks teeb selle hobi asjaolu, et harrastajad teostavad end läbi riigikodanikuks olemise. Tasuks saavad nad eelkõige parema riigi ja seeläbi mingi positiivse emotsiooni saavutatud tulemusest. Ja siin ei ole mingit irooniat või trikitamist. Nii mina mõtlen. Ärge süüdistage mind kaitseliidu ja margikogumise võrdsele pulgale panemises. Ma arvan, et eneseteostus läbi riigikodanikuks olemise on ülim hobi. Nii nimetas seda vist Kanada filosoof Taylor.

Seega: Kas kaitseliitlus kui hobi on harrastajate pühendumuse eelduselt ja harrastuselt saadava tulemuse poolest võrreldav teiste hobidega?

Kui enamikke hobisid õnnestub sul viljeleda igapäevase elutegevuse raames (nt õhtul trenn, 2 korda nädalas a' 1,5 tundi), siis sõjalisi harjutusi enamasti sellises ajaraamis (mida töötav inimene kergesti suudaks tekitada) teha ei õnnestu. Isegi ühepäevane (a'la 8-17) on paras ajaraisk, kogu administreerimise ja toetava tegevuse peale (formeerimine, varustus, toitlustus, relvade hooldus, relvade jaotamine) läheb kolmandik päevast ära. Kuna inimesed pigistavad ikka esmalt oma toimetuleku nimel, siis lükkub selline tegevus teisejärguliseks - seda lubavad endale noored ja vallalised või pensionärid.

Teine teema on osalt ürituste korraldamise spetsiifikast, teisalt koostööst KV-ga (KV nädalavahetusel meil puhkab üldiselt) ja KL kaadri mugavusest ürituste tekitamine tööpäevadele. Inimestel on keerukas töölt niisama lihtsalt ära tulla, kui tööandja ei luba, siis ei saa. Kui sul on täistöö (mitte 8, aga 12 tundi päevas), pere ja lapsed vms, siis lihtsalt ei vea seda vajalikku 30 päeva aastas kokku mingi valemiga. Nii lihtne see ongi.

Kapten Trumm kirjutas:

Kui enamikke hobisid õnnestub sul viljeleda igapäevase elutegevuse raames (nt õhtul trenn, 2 korda nädalas a' 1,5 tundi), siis sõjalisi harjutusi enamasti sellises ajaraamis (mida töötav inimene kergesti suudaks tekitada) teha ei õnnestu.

Tsiteeritud tekstist vastab reaalsusele vaid 1/5. Igasuguse kogemuseta või kaasaegse väljendi järgi "õpitud abituses" elav isik võib nii väita. Olen üsna kindel, et suure auditooriumi ees näost-näkku jääks KT minuga väideldes ja oma kogemustele tuginedes üsna kiiresti vait.

Lihtne näide on laskmine. Ühe mõttemalli kohaselt saab seda harjutada ja õppida ja... vaid suures lasketiirus, kus on kõikvõimalikud tingimused. Teise mõttemalli kohaselt võiks seda õppida-harjutada ja üsna kõrgele tasemele jõuda ka spetsiaalsesse tiiru minemata või isiklikku tipptaseme relva omamata.
Mõtle KT rohkem ja ära püüa igas teemas olla kõiketeadja!

o

Mina leian, et KL "hobi" võrdlemisel jahil ning kalal käimisega on teatud mõte sees.
Teatud tingimustel võib siia lisada ka harrastusspordid, eriti tehnilist laadi alad, näiteks motokrossi, 4x4 offroad.

Korralik, hingekosutust andev "sündmus" kestab vähemalt 1 päeva või öö.
Näiteks sügisene põdrajaht, kuhu enamus pundist kohale tuleb.
Või võrgupanemine laupäeval, võrkude väljavõrmine ja puhastamine pühapäeval.
Jääõngitsemise trip Peipsile jne.
Motokrossi võistlus, mis võtab reeglina päeva. Lisaks varustuse ettevalmistus ja pärast hooldus.
Igasugustest Ahvenamaa kalastus ja Soome jahireisidest rääkimata.

Enamus eelpool loetletud tegevuste harrastajad on parimas eas meesterahvad. Mõni isegi tsiteriks siinkohal Karlsoni
Harrastuste motiive võib olla mitmeid, kuid ei tohi ära unustada ka rutiini ja stressi tapmise sündroomi: "nädalavahetuseks sõpradega kodust minema, tööasjade peale ei mõtle."

Eduka "sündmuse" lõppemist võib alati tähistada ka mõõduka sauna ja õllega.

Ajast: 1 päev/kuus oma "hobile" pühendada ei ole ju mingi küsimus. Või 1 nädalavahetus üle 2 kuu. Ehk siis 12-14 päeva aastas tiksub ikka kokku.

Mercurius kirjutas:Mina leian, et KL "hobi" võrdlemisel jahil ning kalal käimisega on teatud mõte sees.

Püütud haug või lastud kits vs "kuul pähe". Kategooriad on ilgelt ilmselgelt 101% võrreldavad.

Hobikorras kalal käimise ja KL liikmeks olemises on vahe see, et kui ebapädev ja oskustesse mittepanustav kalamees tuleb koju tühjade kätega, siis õppusel või lahinguolukorras ebapädev kaitseliitlane veab alt kaasvõitlejaid ning ettevalmistuse(ehk pole piisavalt õppekogunemistel käinud) ja oskuste puudumine võib maksma minna kellegi elu.

r0nald kirjutas:Hobikorras kalal käimise ja KL liikmeks olemises on vahe see, et kui ebapädev ja oskustesse mittepanustav kalamees tuleb koju tühjade kätega, siis õppusel või lahinguolukorras ebapädev kaitseliitlane veab alt kaasvõitlejaid ning ettevalmistuse(ehk pole piisavalt õppekogunemistel käinud) ja oskuste puudumine võib maksma minna kellegi elu.

Pole vähe kalamehi, kes on ennast ära uputanud nii järvel, merel või ka rannikul.

Lihtne näide on laskmine. Ühe mõttemalli kohaselt saab seda harjutada ja õppida ja... vaid suures lasketiirus, kus on kõikvõimalikud tingimused. Teise mõttemalli kohaselt võiks seda õppida-harjutada ja üsna kõrgele tasemele jõuda ka spetsiaalsesse tiiru minemata või isiklikku tipptaseme relva omamata.
Mõtle KT rohkem ja ära püüa igas teemas olla kõiketeadja!

Suht ainetu fantaasia, mis ei oma tegeliku eluga pea midagi ühist.
Räägime siinkohal ikka lahingrelvadest, millega "spetsiaalsesse tiiru minemata" võib läbiviija käed raudus kuskile "minna" konvoi saatel?
20-le mehele läbiviidab laskepäev näeb välja sedasi:
kogunemine kuni 0800 (osa mehi tilgub vähemalt 0900ni)
registreerimine, relvade väljastamine, laskemoona väljastamine 1 tund
sihtmärkide ettevalmistamine, instruktaaz, jms 1 tund
1 lasketsükkel 10 lasku + tulemuste fikseerimine, märklehtede sättimine - ca tund
5 lasketsüklit iga mees kokku 50 lasku - ca 5 tundi
relvade puhastamine, administreeerimine vähemalt tund

Kokku 8 tundi. Ei käi KV-s see ka kiiremini.
Nüüd tahaks teada, kuida selle õnnestuks mahutada tavalise hobide teostamise aja (õhtupoolik) sisse?

Ma ei kavatse tõestada, et KL tegevus võiks toimuda pärast tööd paar tundi ... SEST JAHIL VÕI KALAL EI KÄI SA KA PÄRAST TÖÖD PAAR TUNDI.

Laskepäev laskepäevaks, seda on praktiliselt iga kuu ja see on olulisem vaid neile, kes kasutavadki seda relva, ehk siis vaid tagasihoidlik osa lahingkomponendist. Aga erialakursused on mitu päeva ja sealt puudumine on juba palju jamam asi. Lisaks veel rühma/kompanii kokkutöötamisharjutused.
Kui üks nädal on mingi sünnipäev või reis plaanitud, siis lükkad oma kalalkäigu edasi. Aga õppust ei lükka edasi. Siis oled sina ilma oma õppusest ja su üksus on ilma sinu täienenud oskustest.

Pealegi ma ei saa küll öelda, et see mul mingi hobi oleks. Talveöösel kolme ja nelja vahel õue minemine ja laagris patrullimine ei ole ühegi tervemõistusliku inimese hobi. Rääkimata muudest käskudest, mis ei ole kah just meelakkumised. Ikka pigem selline vajalik kohus, kui et hobi.

Õhtuti 2-3-4 tundi võib ajada teooriajuttu ja ka siis pead seda enam eriti kinni võta (8-10 tundi tööpäeva juba selja taga). Või mingit relva/side vms õpet klassis teha.
Kõik vähegi tõsisemad tegevused (sh need, millest puudust tuntakse) eeldavad miinimum ühte päeva ja seegi on paras ajaraisk, sest varustuse ja administreerimise peale kulub päevast kolmandik ära (st mitte eriti tõhus ajakasutus).

Seega - minu väga isiklik ja profaanne arvamus - reservõppekogunemiste kontekstis võiks mõtlema hakata selle peale, et KL-stel oleks neid seaduses lubatud päevi rohkem ja teha neid paaripäevaseid üritusi nädala sees, tööajal. Väljastada planeeritud üritustele lihtsalt kutsed (ka neile, kes niisama tuleks ka), maksta neile see 2 päeva auastmetasu ja las inimesed nädalavahetusel tegelevad oma asjadega. See teeb ka koostöö KV-ga lihtsamaks ja häirib ka vähem kohalikke.

Sõjaga on paraku nii, et ilma tagalata see ei toimi ja kui "tagala" kodus sassi aetakse, ei tule sellest "sõjast" kah suurt midagi välja. Ei kipu ka need E-R igapäevateenistust pidavad kaitseväelased suure vaimustusega nädalavahetusel kuskile metsa (et siis esmaspäeva hommikul rivis olla), tahaks ikka pigem koju minna.