www.militaar.net

Tere, tekkis soov arutleda EE kaitsevõimekuse ja kaitsejõudude strukutuuride üle. Ühest küljest tundub nagu kõik on ilus, iga aasta tehakse kordusõppusi, reservväelaste hulk on selline jne. Kuid isegi kui väljaõpe vastab 110%-le ning reserväelased on valimis sekundi pealt kodu kaitsma siis vaadates Eesti kaarti tundub mulle, et "paari ballistilise raketiga" kaob kaitsevõimekus vähemalt 80%. Ka kõrvalt vaadates ei tundu eriti aukartust tekitava organisatsiooniga, meenub siin lõik uudiste saatest kus õhinas väelased teatavad ,et sai lõpuks pauku ka teha, või vaadeke uudiste pealkirju eks mainekujundus räägib enda eest "1".
Teisalt kui meil oleks inimresssurssi kaitseväes murdosa praegusest aga sama eelarve. kas äkki realne võimekus oleks sama lihtsalt statistiliselt mitte nii ilus? Põhimõtteliselt teise maailmasõja lõpetasid prillidega poisid, ma ei taha nüüd öelda, et hakkame massihävitus aga mingisugune koostöö võiks keemiainstituudi ja kaitseväe vahel olla:)


1) http://www.postimees.ee/teema/ajateenija

Mulle jääb su jutust mulje, et sa ei ole ajateenistuses käinud, ega ole kaitseliitlane. Kui sa arvad, et saaks paari ballistilise raketiga 80% kaitsevõimekusest minema pühkida, siis tuleb ennast harida. See pole sugugi halb, et inimene ennast harib.
Räägi endast paar sõna. Umbkaudne vanus, rahvus, elad maal linnas jne. Siis ehk saab paremini vastata, sest viimasel ajal on "huvitavaid" tegelasi välja ilmunud siin, kes postitavad kahtlaseid tekste. Inimesed, kes tegelevad, selle asjaga, mõistavad seda asja paremini.

"Paari ballistilise raketiga" tõeline kaitsevõimekus alles tekibki...-tahaks ju vaenlast silmastsilma näha ja "kõik kasti lüüa"...

Lambist ei saa ju mingit sõda kuulutada. Ma oletan, et mõni äkki on lugenud raamatut "Kolmas Vabadussõda" - Aivar Kivisilv . Tekst ei pruugi olla iga maitse järgi aga stsenaarium, mida Venemaa võib kasutada on vägagi reaalne. Lühidalt: rahvusliku vaenu õhutamine ja oma "sõprade, venelaste" jne. kaitseks vägede kallaletung, kui muud vahendid on ammendunud.

Mitte ükski relvajõud ei kontrolli territooriumi ilma, et sel konkreetses kohas kõige lihtsamaid jalaväelasi kohapeal oleks. Selleks, et Eestit vallutada, ei piisa vaid suurtükkidest, taktikalistest rakettidest, hävitajatest, pommitajatest, tuumarelvadest. Vaenlasel on vallutamiseks vaja jalaväge, kes kohapeal positsioonid hõivab ja oma kohaloluga vastase võimu kehtestab. Samamoodi ei saa meie endid kaitsta, oma territooriumi hoida, vaid kuskilt kaugelt nuppu vajutades. Meilgi on vaja neid samu jalaväelasi positsioone hõivama, vaenlast avastama ja teda lahinguga siduma seniks, kuni nupuvajutajad teevad vajalikud kalkulatsioonid ja oma vahenditel vajalikud seadistused, et nupuvajutus just selles piirkonnas tegutsevaile pahadele, mitte meie endi rahulikele tsiviilidele, meie tahet peale suruks. Mida suurem on territoorium, mida tahetakse kontrollida, seda rohkem on vaja jalaväelasi, kes saaksid seal kohapeal olla. Mida moodsam, manööverdavam ja tänu meie arvamusele, et moodsat jalaväge läheb vähem vaja, hõredam meie jalavägi on, seda väiksem on territoorium, millel meie meestel tegelikult silmad peal on ja seda suurem on tõenäosus, et meie ringisagiv, vaenlast otsiv jalavägi avastatakse, seotakse ning tema kohta andmed nupuvajutajatele edastatakse enne, kui see ise seda teha jõuab. Ideaalis oleks meil piisavalt võimekust nupuvajutusega rünnata kõike, mis üritab meie territooriumi, ükskõik kus nurgas, hõivata ning piisavalt jalaväge, et seda territooriumi kontrollida. Praktikas suudab üks umbes 180 meheline jalaväe kompanii tekitada piisavalt tiheda kaitse vaid umbes ühel ruutkilomeetril. Meil on territooriumi 45000 ruutkilomeetrit. Kaheksa miljoni meheline armee (lisaks nupulevajutajatele) käib meil pisut ülejõu, seega mugavalt paksu betooni all olevaisse punkreisse me sõja puhul istuma jääda ei saa. Manöövrivõimekust on ikkagi vaja. Kui palju? Kui palju mehi me saaks välja panna? Rusikareegel on selline - rahvas suudab sõja puhul relvaall hoida umbes kümnendiku oma kodanikkonnast. Eesti vabariigil on umbes 1,1 miljonit kodanikku (meil on üle 100 tuhande Vene Föderatsiooni kodaniku ja umbes 80 tuhat kodakondsuseta isikut lisaks veel mujalt tulnud muu kodakondsusega inimesed), seega maksimum oleks 110 tuhat meest. Umbes 6000 mehe kohta on ühes konventsionaalses brigaadis vaid 9 jalaväekompaniid. Ülejäänud mehed on juhtiv-, toetav- ja nupulevajutavstruktuur. Seega maksimaalselt võiks meil olla 165 kompaniid tavalist jalaväge. Oma manöövrivõimelisuse ihaluses tahame me, et igaüks neist oleks võimeline kontrollima territooriumi, mille kaitsmiseks oleks vaja 270 jalaväekompaniid. Oota! Ei! Tegelikuses tahame me oma territooriumi ju kaitsta kahe brigaadi ja mõnede kaitseliidu kompaniidega (arvestades, et kaitseringkonnad kaotatakse ära). Summaarselt mitte palju rohkema, kui 30 jalaväekompaniiga, kes peaks kontrollima veel viis korda suuremat territooriumi, et nupulevajutajad saaks oma tööd teha. Manööverdades uljalt peamiselt presentsoomuse all. Ja siis tulevad välja uudse mõtlemisega mehed, nagu newton982, kes leiavad, et seda labast jalaväge ja ka kõike sellega kaasnevat, võiks veelgi vähem olla. Soovitavalt ainult paar kutselist kompaniid. Peaasi, et nemad ise ei peaks oma mugavustest loobuma, ennast distsipliinile allutama, natuke pingutama ja, hoidku jumal selle eest, higistama, vahel külma, niiskust ning väsimustki taluma. Tahad teha midagi teistmoodi? Alusta sellest, et keskendud sellele, mida on vaja teha ja teed seda hästi. Virisemata ja virisejaid virisema julgustamata.

Mida rohkem ja mida kõrgemal tasemel meil kübersõja ja e-riigi narratiive kultiveeritakse, seda rohkem asjassepühendamatuid hakkab arvama, et sõda ongi sõditav arvuti taga.

Presidendi kõnede koostajad võiks seda nt silmas pidada.

wambambola kirjutas:Räägi endast paar sõna. Umbkaudne vanus, rahvus, elad maal linnas jne. Siis ehk saab paremini vastata, sest viimasel ajal on "huvitavaid" tegelasi välja ilmunud siin, kes postitavad kahtlaseid tekste. Inimesed, kes tegelevad, selle asjaga, mõistavad seda asja paremini.

Kuulge, ärge nüüd selle teemaga minge leili! Korra on juba viidatud, et teemapüstitaja on "huvitav", seda enam, et ise on ta vait. Kui ikka on näha, et teemapüstitus oligi totaka tagamõttega, las teema sureb ise välja...

Madis22 kirjutas:Mitte ükski relvajõud ei kontrolli territooriumi ilma, et sel konkreetses kohas kõige lihtsamaid jalaväelasi kohapeal oleks. Selleks, et Eestit vallutada, ei piisa vaid suurtükkidest, taktikalistest rakettidest, hävitajatest, pommitajatest, tuumarelvadest. Vaenlasel on vallutamiseks vaja jalaväge, kes kohapeal positsioonid hõivab ja oma kohaloluga vastase võimu kehtestab. Samamoodi ei saa meie endid kaitsta, oma territooriumi hoida, vaid kuskilt kaugelt nuppu vajutades. Meilgi on vaja neid samu jalaväelasi positsioone hõivama, vaenlast avastama ja teda lahinguga siduma seniks, kuni nupuvajutajad teevad vajalikud kalkulatsioonid ja oma vahenditel vajalikud seadistused, et nupuvajutus just selles piirkonnas tegutsevaile pahadele, mitte meie endi rahulikele tsiviilidele, meie tahet peale suruks. Mida suurem on territoorium, mida tahetakse kontrollida, seda rohkem on vaja jalaväelasi, kes saaksid seal kohapeal olla. Mida moodsam, manööverdavam ja tänu meie arvamusele, et moodsat jalaväge läheb vähem vaja, hõredam meie jalavägi on, seda väiksem on territoorium, millel meie meestel tegelikult silmad peal on ja seda suurem on tõenäosus, et meie ringisagiv, vaenlast otsiv jalavägi avastatakse, seotakse ning tema kohta andmed nupuvajutajatele edastatakse enne, kui see ise seda teha jõuab. Ideaalis oleks meil piisavalt võimekust nupuvajutusega rünnata kõike, mis üritab meie territooriumi, ükskõik kus nurgas, hõivata ning piisavalt jalaväge, et seda territooriumi kontrollida. Praktikas suudab üks umbes 180 meheline jalaväe kompanii tekitada piisavalt tiheda kaitse vaid umbes ühel ruutkilomeetril. Meil on territooriumi 45000 ruutkilomeetrit. Kaheksa miljoni meheline armee (lisaks nupulevajutajatele) käib meil pisut ülejõu, seega mugavalt paksu betooni all olevaisse punkreisse me sõja puhul istuma jääda ei saa. Manöövrivõimekust on ikkagi vaja. Kui palju? Kui palju mehi me saaks välja panna? Rusikareegel on selline - rahvas suudab sõja puhul relvaall hoida umbes kümnendiku oma kodanikkonnast. Eesti vabariigil on umbes 1,1 miljonit kodanikku (meil on üle 100 tuhande Vene Föderatsiooni kodaniku ja umbes 80 tuhat kodakondsuseta isikut lisaks veel mujalt tulnud muu kodakondsusega inimesed), seega maksimum oleks 110 tuhat meest. Umbes 6000 mehe kohta on ühes konventsionaalses brigaadis vaid 9 jalaväekompaniid. Ülejäänud mehed on juhtiv-, toetav- ja nupulevajutavstruktuur. Seega maksimaalselt võiks meil olla 165 kompaniid tavalist jalaväge. Oma manöövrivõimelisuse ihaluses tahame me, et igaüks neist oleks võimeline kontrollima territooriumi, mille kaitsmiseks oleks vaja 270 jalaväekompaniid. Oota! Ei! Tegelikuses tahame me oma territooriumi ju kaitsta kahe brigaadi ja mõnede kaitseliidu kompaniidega (arvestades, et kaitseringkonnad kaotatakse ära). Summaarselt mitte palju rohkema, kui 30 jalaväekompaniiga, kes peaks kontrollima veel viis korda suuremat territooriumi, et nupulevajutajad saaks oma tööd teha. Manööverdades uljalt peamiselt presentsoomuse all. Ja siis tulevad välja uudse mõtlemisega mehed, nagu newton982, kes leiavad, et seda labast jalaväge ja ka kõike sellega kaasnevat, võiks veelgi vähem olla. Soovitavalt ainult paar kutselist kompaniid. Peaasi, et nemad ise ei peaks oma mugavustest loobuma, ennast distsipliinile allutama, natuke pingutama ja, hoidku jumal selle eest, higistama, vahel külma, niiskust ning väsimustki taluma. Tahad teha midagi teistmoodi? Alusta sellest, et keskendud sellele, mida on vaja teha ja teed seda hästi. Virisemata ja virisejaid virisema julgustamata.

Ja kuskil arvas E-N Kross, et oleks hea 90 päeva ise vastu pidada...

tere,
Tln, 27, akadeemilise tehnilise haridusega, kaitseväes ei ole käinud. Ei soovinud kedagi alavääristada ega mingit vaenu õhutada. Huvi antud valdkonna vastu väljendub selles, et militaartehnika on põnev, relvad on ilusad jne.
Minu seisukoht oli selline, et kui Paldiskis, Tapal ja Võrus mõned iskanderid alla tulevad siis on väga suur osa kaitsevõimekus hävinenud.
Kaitseliitlastel mikskipärast ka enam relvi kodus ei ole ehk asuvad kusil laos siis seal ka mõni pauk ja nagu olekski tehtud. Loodetavasti tõesti see nii primitiivne ei ole ja nii lihtsalt ei käi.

Väga hea, tarku inimesi alati vaja ja just neid, kes kaasa mõtlevad.
Rakette ei hakata kohe nagu välk selgest taevast alla loopima. Konfliktile eelneb ikka mingi periood ja teoorias saab varustust hajutada. Eestil on veel pikk tee minna aga teda on võimalik mingi aeg kaitsta. Need, kes lahmivad kogu aeg, et Venemaa rullib meist paari päevaga üle ei ole asjaga kursis, või teevad vaenulikku propagandat.
Nt. Gruusia oleks võinud väga edukalt ennast kaitsta, sest neil oli palju head relvastust aga nende juhtimine oli .