Venemaa ootamatu rünnak

Tagantjärele tarkus on täppisteadus. Või kui tädil oleks rattad...
Vasta
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5557
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas toomas tyrk »

Martin Peeter kirjutas:NATO jõud põhineb siiski USA-l ja ilma USA-ta on ta üsna tegutsemisvõimetu - võime öelda, et see liit on täielikult ühest oma liikmest sõltuv.

Absoluutselt ei nõustu. Venemaa ei ole N Liit. Tuumarelvastuse osas on loomulikult pariteet ainul koos USA relvastusega, aga tavavägede võrdluses ei saa Venemaa Baltikumi vastu võetud avantüüri korral kohe mitte jätta arvestamata Poolaga. Ka teised Euroopa riigid ilmselgelt panustavad. Ehk Kreeka ja Itaalia jäävad majandussanktsioonide rajale.

Venemaa raketilöögile vastamisel ma arvestasin küll USa kohaloleku ning aktiivse osalusega. Aga samas on ka raske uskuda, et USA aktsepteerib oma liitlase ründamist ilma sellele mitte mingil moel vastamata. See on ju nende välispoliitiline häbi - jätta liitlane tema raskel hetkel maha...
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas Troll »

Joker, viisakas oleks ka link lisada või vähemalt kirjutada, kust see tsitaat pärit on.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas Martin Peeter »

Praegu see nii on, aga miski pole igavene. Päris pikad liidud, mis sõlmiti enne I maailmasõda, said sõjaga lõpu. Ja seda, millal miski meile igavene tundunu otsa saab või oluliselt muutub, me tihti ei prognoosi eriti pikalt ette.
Mis aga puutub NATO võimesse ilma USAta, siis on üks asi retoorika ja teine asi tegelikkus. Ei ole see Euroopa Liit kuidagi oma üsna selgete huvide kaitsmisega kuigi hästi hakkama saanud, kui mõelda näiteks migratsiooni. Ei ole keegi läinud stabiliseerima Liibüat ega sundinud Venemaad lõpetama Süüria pommitamist. Mõlema asja jaoks pole vaja isegi sõda alustadagi. Ilma USAta NATO on juba praegu naljanumber.
Ma ei näe, et see panustamisvalmidus näiteks Saksamaa poolt reaalses situatsioonis Venemaa vastu kuigi suur oleks. Või Türgil jt Vahemere liitlastel. Ilma USAta ei tule meile keegi Venemaa vastu sõjaliselt appi, sest igaüks peab muretsema oma julgeoleku pärast. Ja USA on alati vaba oma rahvuslikke huve defineerima, nagu meile näitas suhtumine Budapesti memorandumisse. Isegi relvi ei müünud riigile, mille piire vägivaldselt muudeti, kuigi USA lubas Ukraina piire selgesõnaliselt austada.

Ega see Macron päris ilma asjata Euroopa armeest ei soni. Kui olemasolev NATO turvagarantii oleks piisav, siis ta seda ei teeks.
http://m.delfi.ee/article.php?id=84240657

Aga kisub OT
Dona nobis pacem!
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas Lemet »

Esiteks, kui lugeda minu kronoloogilist jada, siis mina ei kirjuta ennetavast löögist vaid esimesest vastulöögist sadamatele, millele järgneb löök sõjaväelinnakutele. Lähedal olevad elamurajoonid ei peagi olema eraldi sihtmärgid, sest kirjutasin - võivad eksida lisaraketid. Tagajärjed on hiljem näha. Ja miks ei võiks lääne poliitikud otsustada, et nüüd aitab pehmetest kinnastest. Ennegi tehtud asju, mida pärast rahvas pahaks paneb. Eesmärk pühendab abinõu. Oletus võrdne teistega.
Lääs ei aktsepteeri tsiviilide ründamist ka mitte vastulöögi korras. Vähemalt mitte enne, kui nende endi linnu on sel kombel rünnatud. Ja kujutab lugupeetav tõemeeli näiteks Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa või Saksa poliitikuid sedasorti pehmetest kinnastest loobumise otsust vastu võtmas. Kui Venemaa on ründamas mingit omaenda riigi ja elanikega asustatud ala kuskil ääremaadel. Mina mitte. Ja kardan, et sedasorti ootused on üpris sinisilmsed. Vähemalt sinnani, kui see kõik neile koduõue kätte ei tule. Meenutagem, et ka NATO sai teoks peale tervet maailma oma õudusega vapustanud seitset sõja-aastat. Millest on tänaseks möödas 73 aastat ja need, kes seda mäletavad, on juba ammu meie hulgast kadunud. Kaduma on hakanud ka need, kelle lapsepõlv langes sõjajärgsele ajale ja kes siiski vahetut kogemust sõja järelmitest omasid. Tänane poliitikute põlvkond aga...Solovei oma viimases saates tunnistas üpris avameelselt, et tunneb tõsist hirmu uue sõja võimalikuse ees. Põhinedes oma arvamuses nimelt jutuajamistel praeguse võimuladvikuga. Seda nimelt seetõttu, et tänased valitsejad ei oma ettekujutust selle tegelikust tähendusest. Ei idas ega kardetavasti ka läänes.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5557
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas toomas tyrk »

Martin Peeter kirjutas: Praegu see nii on, aga miski pole igavene. Päris pikad liidud, mis sõlmiti enne I maailmasõda, said sõjaga lõpu.
Aga kisub OT
Vaatasin just "37 päeva, mis viisid Esimese maailmasõjani". Need päris lühikesed liidud (Prantsusmaa ja Inglismaa vahel mingi 10 aastat? Venemaaga 7 aastat?) viisid Esimese maailmasõjani. Liite sõlmitakse ikka selleks, et ühised poliitilised huvid ellu viia.

Pärast Esimest maailmasõda - liitlus USA ja Prantsusmaa ja Inglismaa vahel säilus. Venemaa langes ära täiesti arusaadavatel põhjustel.

Edasi võiks veel rääkida Soome ja USA suhetest, aga aitab selleks korraks...

OT lõppeb...
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas Martin Peeter »

Kolmikliit 1882-1915 oli pikem.

Aga lõpetame siin või teeme uue oleksoloogilise teema "NATO ja EL võimalik lagunemine."
Dona nobis pacem!
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas Kapten Trumm »

to kapten Trumm - kogu see muu kaugtulevägi sinu poolt pakutud kirjelduse kohaselt on ilma Iskanderi või Totškata siiski utoopiline, sest eeldab vähemalt kolme asja - vaenlasel on teada kõik laoplatsid ja koondumispiirkonnad, Tornaadod on Narva jõe kaldapealsel ja kogu Eesti ning samal ajal NATO vaatab , sõrm suus, läände loojuvat päikest. :scratch:
Ma ei ütle, kes päikseloojangut vaatab, vain konstanteerin lihtsat tõsiasja - et meie mobilisatsioon on vastase (maaväe) kaudtulevõime poolt üllatavalt lihtsalt mõjutatav.
Sellele lihtsusele aitab kaasa:
1. nn garnisonipõhine formeerimine - ma võin selle põhjust (raha) aktsepteerida, kuid taktikaliselt pole see ikkagi õige
2. armastus igasugu suurte ladude ja kuhjamiste järele (vt eelmise punkti teine osa).
3. ladude ja linnakute puudulik (et mitte öelda puuduv) kindlustamine-rünnaku korra pole varjuda kuskile ja need riidest hallid ei oma pea mingit kaitseastet.
4. aeglane ja kohmakas moblisatsiooniprotsess, mille jäigus asub isikkoosseis samades, teadaoleva asukohaga linnakutes.
5. puuduv õhutõrje/raketõrje

PS. Samad Iskanderid ja BM-27'd figureerivad Luuga polükal iga suurema siinkandi õppuse ajal, PAC-3 Ämarisse paiskamist pole täheldada olnud.

Mõned märksõnad ka, et ei süüdistataks mind niisama virisemises
1. hajutatud ja formeerimine väiksemate üksuste kaupa (kompanii - alal rohkem kui KOMP sees ei olegi)
2. varude suurem hajutatus ka rahuajal
3. kindlustatud ladude kasutamine (miks me ei kasuta selleks Haapsalu ja Pärnu lennuvälja angaare näiteks....?), uued hooned ehitada varjenditega
4. isemobiliseeruvate üksuste kasutuselevõtt, kodusel hoiul oleva isikliku varustuse ja relvastuse järk-järguline sisseviimine

Kindlasti märkasid, et ma ei rääinud õhutõrjest. Selle 4 punkti sisseviimine maksab omajagu ja efekt on suurem kui need 3 NASAMS süsteemi, mis me välja käristaks, millel pole raketitõrje võimet ja lennukitõrje võime on pisike (suurusjärgus 15 km täna). Kui vastane teab, et üks asub Tapal, tulistatakse ladusid lihtsalt Iskanderitega.

Sellele, et vastane ei tea meie infra asukohta, pole mõtet loota. Me pasundame ise ajalehes piisavalt ja tõstame teemat ise eetrisse (viimane tüli Võrus 350 auto hoiuplatsiga otse Kupi aia taga).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas Martin Peeter »

Põhilistele ettepanekutele on raske vastu vaielda, sest samad passiivse kaitse meetmed on tõhusad nii raketirünnaku, kaudtule kui lennukitelt pommitamise puhul. Me vaidluse sisu oli rohkem, missugune neist rünnakutest on meie suhtes tõenäolisem ning suuremat kahju põhjustav. Mina väidan, et suht ootamatult võivad meie taevasse ilmuda ka ründelennukid ja pommitajad. See BM-27 Uragan laseb max 70 km, Iskandrid ja Kalibrid on kallid ja neid on vähe ning uuemad nõukaaegsed keskmaa-raketid (Okaa jt) on üldiselt hävitatud, vanemad (Scud) relvastusest maha kantud ja tõenäoliselt omadega õhtal. Seetõttu võiks meil miski keskmaa ÕT võime olla, et harilik loll-pommidega pommitamine liiga ülbeks ei läheks. Grusiinid oma Buki pataljoniga suutsid ikka oluliselt segada ja oma pealinna ette taandumist õhust kuidagigi katta ja hoolimata radarist jäi see Buki pataljon vist ka ikka mingil määralgi alles. Siiski on mõningaid andmeid, et Gruusia oma Buki-laskeseadeldised kaotas, kuigi praeguseks on ilmselt uued ostetud.

http://www.defenceweb.co.za/index.php?o ... cle&id=526

2 ülevõetud Buk-i süsteemi on venelased näidanud, aga need olid terved ja maha jäetud ilmselt samal põhjusel, miks suurem osa tehnikat - kütus ja võitlusvaim said otsa.

https://www.ksk.edu.ee/wp-content/uploa ... _final.pdf

Seda hävitatud tehnikat võinuks seal trassil ikka palju rohkem olla, arvestades, et Gruusia kasutas umbes 75 tanki, aga kaotas neist lahingus vaid 10-15 ja neistki osad RPG-dele.
Kas meie keskmaa ÕT peaks just statsionaarselt töös olema, on iseasi. Pigem isegi kusagil varjendis, et esimest laksu rakettidega ei saaks ammu väljapeilitud radari pihta.
Aga samas nende varjend-ladude osas. Ma ei arva, et sinna väga palju nüüd investeerima peaks, ehkki mingeid tugevamaid ladusid võiks olla (ja vist ongi). Kui olukord ikka kehvemaks läheb, siis kõlbavad laskemoona jaoks ju ka kõrgemate hoonete keldrid, allmaa-kaevandused ja nõuka aegsed varjenditki on mõned täiesti mõistlik siis kasutusele võtta. Pikalt nendes niisketes urgudes asjad muidugi ei säilu, aga nii kaua, kui vaja. Isiklik varustus läheb pigem autodele ja mob punktide lähedusse, kus nad antakse inimestele kätte. Raskem relvastus ja DOS hajutatakse samamoodi koos meestega maastikule. Üldiselt peakski see vist logistikute töö olema, kes LÕKile tõmmati.
Dona nobis pacem!
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Sõjategevus saab olla sümmeetriline või asümmeetriline.
Eesti suuruse ja ressurssidega riigi sõjaline vastus suurriigi vastu peab üritama olla võimalikult asümmeetriline.
Ehk selle asemel, et valmistuda võidutulistamiseks (mille pikemas plaanis võidab alati suurema ressursi omanik) tuleb oma asju sättida nii, et vastasel polegi midagi, kuhu tulistada ning see tulejõu ülekaal muutub kasutuks.

Sümmeetrilisele sõjapidamisele on iseloomulik nn raskuspunktide olemasolu (kuhu vastane oma tule suunab) - lihtsalt loogika on selles, et käristame siis võrreldavalt vastu. Seega suured sõjalised püsirajatised on sümmeetrilise sõjapidamise tunnus. Assümmeetriline sõjapidamine ekstreemjuhul on nagu Afganistanis - igal tondil on relv kodus ja puuduvad sootuks asjad, mida raskerelvadega mõjutada. Nagu tekivad - kohe rünnatakse (Tora Bora mägikindlus A-stanis näiteks).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
mart2
Liige
Postitusi: 5127
Liitunud: 22 Juun, 2014 19:52
Kontakt:

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas mart2 »

Kapten Trumm kirjutas:… Sümmeetrilisele sõjapidamisele on iseloomulik nn raskuspunktide olemasolu (kuhu vastane oma tule suunab) - lihtsalt loogika on selles, et käristame siis võrreldavalt vastu. Seega suured sõjalised püsirajatised on sümmeetrilise sõjapidamise tunnus. Assümmeetriline sõjapidamine ekstreemjuhul on nagu Afganistanis - igal tondil on relv kodus ja puuduvad sootuks asjad, mida raskerelvadega mõjutada. Nagu tekivad - kohe rünnatakse (Tora Bora mägikindlus A-stanis näiteks).
Asümeetrilise ja mitteassümeetrilise sõjapidamise erinevusest oled valesti aru saanud. Vahe on ressurssides ja võitlusmeetodite erinevuses eesmärgi saavutamisel. Ja raskuspunkt ei ole ainult sihtmärk, mille pihta tulistada.
Alustuseks sobib - https://en.wikipedia.org/wiki/Asymmetric_warfare

Tapsem jutt sobib aga juba Militaarteooria alla.
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
Kasutaja avatar
Svejk
Liige
Postitusi: 3758
Liitunud: 13 Jaan, 2010 18:32
Asukoht: Põllul
Kontakt:

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas Svejk »

Leo Kunnas: milline võiks sõda Venemaaga reaalsuses välja näha
14.11.2018 UUED UUDISED
“Gruusia ja Ukraina sõdade strateegilistest õppetundidest rääkides – need sõjad tõestasid veel kord, et ohustatud riikide relvajõud ei tohi muutuda asjaks iseeneses, vaid nende tüüp, suurus ja ülesehitus peavad lähtuma potentsiaalsest vaenlasest. Selle tõsiasja eiramise eest karistatakse kaotusega.

Ohuhinnang on põhjalikult muutunud. Sestap ei saa ka Eesti iseseisva kaitsevõime minimaalne operatiivajadus tulla kusagilt mujalt kui potentsiaalsest vaenlasest, tema jõududest ja vahenditest, mida võidakse meie vastu kasutada.

Mida see pealtnäha keeruline mõiste tähendab? Mille järgi seda hinnata?

Tegu ei ole raketiteaduse või elementaarosakeste füüsikaga. Sellest arusaamiseks ei pea olema sõjaväelane. Operatiivvajaduse hindamiseks pole vaja teada riigisaladusi, sest kogu vajalik lähteinfo Venemaa Lääne sõjaväeringkonna, Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu ning liitlasvägede kohta on saadav avalikes allikates.

Lähtuda tuleb hullemast variandist
Üks postulaat tuleb siiski kohe alguses paika panna. Kuna võimalikud on mitmed ohustsenaariumid, tuleb valida, millest lähtuda. Riigi ja rahva eksistentsi ning vabaduse seisukohast on meil tegelikult vaid üks valik – peab lähtuma kõige ohtlikumast ehk kõige raskemate tagajärgedega stsenaariumist.

Selleks on Vene ja Valgevene vägede poolt õppustel Zapad 2009, 2013 ja 2017 läbiharjutatud laiaulatuslik kallaletung meie ja liitlaste ning partnerite vastu kogu Ida-Euroopas. Kui suudame sellega oma rindelõigus toime tulla, saame hakkama ka kõige ülejäänuga.

Kui tõenäoline see on? Oleme jõudnud olukorda, kus ükski pädev julgeolekuasutus ei ole võimeline seda enam nelja-viie, või ammugi kümne aasta perspektiivis ennustama. Kui Venemaa president Vladimir Putin tõesti soovib taastada deržava ja purustada praegu kehtiva maailmakorra (millele tema senine tegevus viitab) saavad tema järgmise ametiaja kaks viimast aastat olema ohtlikud.

Tõenäoliselt läheksid Vene väed sõjategevusele üle otse õppuselt nagu Venemaa – Gruusia sõjas, või siis ootamatult lahinguvalmiduse kontrollilt. Baltikumi sõjatandril oleks nende esmaseks eesmärgiks Eesti, Läti ja Leedu äralõikamine liitlasvägedest.

Esimene asi oleks meie äralõikamine liitlastest
Maismaal teostataks see nn Suwałki koridori hõivamise teel, mis looks ühtlasi Kaliningradi enklaavile Valgevene kaudu maismaaühenduse emamaaga. Opreratsiooni viiksid ellu Kaliningradi oblastis paiknev 11. armeekorpus ning Valgevenesse toodavad Vene üksused koos Valgevene vägedega kas 1. tankiarmee või 20. armee juhatuse all.

Baltikumi isoleerimiseks merelt ja õhust on kaks põhimõttelist võimalust. Esimene nn „suure piiramisrõnga“ variant eeldaks Gotlandi ja Ahvenamaa hõivamist Vene vägede poolt. Juhul, kui Rootsi jätkab Gotlandi remilitariseerimist ehk paigutab sinna uusi üksusi ning tugevdab õhu- ja mereväge, muutub see variant sõjaliselt raskesti teostatavaks. Ka annaks otsene agressioon Rootsile ja Soomele ettekäände lubada NATO vägedel kasutada oma õhuruumi ning territoriaalvesi, mis halvendaks Venemaa strateegilist olukorda.

Teise, nn „väikese piiramisrõnga“ puhul piisaks osa Eesti saarte, näiteks Hiiumaa põhjaosa ja Sõrve sääre hõivamisest Vene vägede poolt. Vene poolelt vaadatuna on selle variandi miinuseks tekkiva rõnga väiksem ulatus, aga seda oleks sõjaliselt suhteliselt hõlbus teostada ning ka poliitilisi komplikatsioone tekiks vähem. Igal juhul ajaks see asja ära ehk isoleeriks Baltikumi merelt ja õhust.

Mida saaks Eesti merevägi selle vastu ette võtta? Oma praegusel kujul mitte midagi.

Mõlemal juhul teostaksid operatsiooni Balti laevastik, s.h. Kaliningradi oblastis Baltiiskis paikneva 336. merejalaväebrigaadi ning Pihkva 2. spetsnazi brigaadi allüksused õhuväe toetusel. Hõivatud saartele toimetataks viivitamatult mobiilsed mereseireradarid, kaldal baseeruvad laevatõrje-raketikompleksid Bastion, kaugmaa õhutõrjekompleksid S-400 Triumf ning kesk- ja lähiõhutõrjevahendid nende katmiseks. Sellega oleks Baltikumi äralõikamine muust maailmast ellu viidud.

Eriüksused võivad ka viienda kolonni kaasata
Mida GRU spetsnaz veel suudab? Seda võidakse kasutada mitte ainult meie poliitilise ja sõjalise juhtkonna elimineerimiseks, vaid ka Eesti elanikest ebaseaduslike relvaformeeringute moodustamiseks ning nende ettevalmistamiseks ja juhtimiseks. Nõnda tehti Ukrainas.

Mis muudab kaitsva poole olukorra raskeks? Kui ründaja valib sõja alustamiseks talle sobiva aja, koha ja viisi, siis kaitsja peab valmis olema kogu aeg ning erinevateks ohustsenaariumiteks. Venemaa Lääne sõjaväeringkonna vägedele korraldatakse mitukümmend ootamatut lahinguvalmiduse kontrolli aastas. Kuidas me reageerime? Korraldasime eelmisel aastal ühe pataljoni etteteatamata õppekogunemise ning kuulutasime avalikult, et sel aastal teeme kaks. Kas Vene-pool teatab meile, mitu lahinguvalmiduse välkkontrolli nad käesoleval või järgmisel aastal planeerivad läbi viia? Loomulikult mitte.

Ja kuidas me seda teeme? Kutsume reservväelased väeossa, sest see on kõige hõlpsam lahendus. Talitasime samamoodi ka „Siili“ ajal. Kuid miks peaks Vene-pool džentelmeni kombel ootama, kuni saame garnisonipõhise formeerimise tehtud?

Oleks naiivne arvata, et Lääne sõjaväeringkonna 6. armee, kes paikneb teisel pool Eesti ja Läti piiri, tahaks meiega võidelda. Ei. Nende eesmärk on kavalam – mobilisatsiooni läbiviimine nurja ajada, või kui see ei õnnestu, siis hävitada meie üksused kaartule ja õhulöökidega juba enne, kui need üldse lahingukontaktini jõuavad.

Piiriäärsed väeosad saavad esimese löögi
Selleks annavad Luugas paikneva 9. suurtükiväebrigaadi allüksused tulelöögi meie piiriäärsemate väeosade – Viru ja Kuperjanovi pataljonide pihta. Suure tõenäosusega antakse esmalöök termobaarilise laskemoonaga. Ukraina sõjas muutis kobar- või termobaarilise moonaga tuld andev reaktiivsuurtükivägi võitlusvõimetuks terveid pataljone.

Reaktiivsuurtükiväe laskeulatusest välja jäävate väeosade, juhtimisasutuste, õhuseireradarite ning Ämari ja Tallinna lennuväljade pihta annab umbes 4-6 kogupauku sealsamas Luugas asuv 26. raketibrigaad 12 Iskander-tüüpi taktikalise raketikompleksiga. Kui vanemate Totška-U tüüpi rakettide kõrvalekalle sihtimiskeskpunktist oli umbes 70-90 meetrit, siis Süüria sõjas testitud GLONASS süsteemi (GPS-süsteemi Vene vaste) poolt juhituna tabavad Iskander-M tüüpi raketid märki umbes 5-7 meetrise täpsusega.

Sääraste tulelöökide vastu ei aita muu kui personali ja varude õigeaegne laialivedu ning hajutatud formeerimine väljaspool väeosasid.

Pärast õhuseiresüsteemi mahasurumist ja lennuväljade purustamist jõuab järg 6. õhu- ja õhukaitsearmee (endise 1. õhu- ja õhukaitsearmee) lennuvahendite kätte, mis pommitavad meie infrastruktuuri, väeosi ja ladusid. Keskmaa õhutõrje puudumise tõttu pole meil isegi Suur-Tallinna ruumis võimalik vaenlasele millegagi vastata.

Paljud lääne eksperdid arvavad, et ajateenistus väljendab Vene armee nõrkust. Vastupidi – see võimaldab Venemaa relvajõududele suure reservi. Enamikul meie liitlastel seda ei ole. Kui Venemaa peaks alustama regionaalset sõda impeeriumi taastamise ning kehtiva maailmakorra hävitamise nimel, ei ole tal põhjust teha seda käigult ja kiiresti, nagu Gruusias või Ukrainas, vaid pikalt ja hoolikalt, aga varjatult ette valmistudes. Seda Venemaa juba teebki iga suurõppuse ja lahinguvalmiduse kontrolliga. Sestap on mõistlik eeldada, et 6. armee esimese ešeloni väeosades rihitakse H-hetkeks ajateenijate ettevalmistus täpselt õigesse faasi ning puudujäägid komplekteeritakse reservväelastega.

Mis üksused siis sinna kuuluksid?
25. motolaskurbrigaad Vladimirski Lageris – kolm motolaskurpataljoni ja üks tankipataljon, kokku kolm-neli pataljoni taktikalist gruppi.

138. motolaskurbrigaad Kamenkas – kolm motolaskurpataljoni ja üks tankipataljon, veel kolm-neli pataljoni taktikalist gruppi.

76. õhuründe-dessantdiviis Pihkvas – 104. ja 234. polgu kuue õhudessantpataljoni baasil veel kuus pataljoni taktikalist gruppi. Kui õhudessantüksusi ei kasutata parajasti langevarju- või helikopteridessantidel, liiguvad ja võitlevad nad soomukitega nagu tavalised motolaskurüksused.

Seega rakendaks 6. armee juhatus Eesti vastu pealetungi esimeses ešelonis ühtekokku 12-14 pataljoni taktikalist gruppi lisaks GRU spetsnazile ja võimalikele meredessantidele, millest rääkisin eespool. Tanke oleks väegrupis sadakond – 41 tankist koosnevad pataljonid kummaski motolaskurbrigaadis ning tankiroodud mõlemas õhudessantpolgus.

Suurtükiväge on 25. ja 138. motolaskurbrigaadis, 76. õhuründe-dessantdiviisis ning 9. suurtükiväebrigaadis kokku sedavõrd palju, et iga lahingupataljoni taktikalise grupi koosseisus või toetuseks saab välja panna liikur- või reaktiivsuurtükiväe pataljoni. Lahingukoptereid on lähiümbruse kahes maaväe lennubaasis – Levašovos ja Ostrovis kokku 4-5 eskadrilli (48-60 masinat). Vaenlane võib kasutada mõlemat üksust ka Eesti suunal, kuigi sõjaliselt otstarbekam oleks Läti piiri ääres Ostrovis paiknev 15. helikopteribrigaad saata Läti vastu toetamaks kiiret läbimurret Riia suunal.

Nii nagu Vabadussõja või Teise maailmasõja ajal tuleks ka nüüd pealöök kahest põhisuunast – kirdest ja kagust. Peale spetsnazi ja taktikaliste õhudessantide on kindlasti oodata veel muid üllatusi, mida me ei suuda ette näha, näiteks elektroonilise võitluse vallas. Vene pool on hämamise, petmise ja muu “maskirovka” meister.

Mida on meil vastu panna?
Kui reageerime Vene suurõppustele ja lahinguvalmiduse kontrollidele õigeaegse valmisoleku tõstmisega ning formeerime sõjaaja üksused hajutatult võime 1. ja 2. jalaväebrigaadi ning Kaitseliidu baasil välja panna kokku 10 pataljoni taktikalist gruppi. Neile lisandub Eestis paiknev Briti-Prantsuse-Taani mehhaniseeritud jalaväepataljoni lahingugrupp, mille koosseisus on ka üks tankikompanii.

Ühtekokku seega 11 pataljoni taktikalist gruppi. Pealtnäha paistavad numbrid peaaegu võrdsetena, aga see võrdsus on petlik. Kuna saaksime lahingutandrile saata vaid kaks suurtükiväepataljoni, kaks pioneeripataljoni ja ühe õhutõrjepataljoni, oleksid meie pataljoni taktikalised grupid oluliselt nõrgemad. Vene pool ületaks meid tulejõus umbes kümnekordselt, kergejalaväele pakuvad kaitset vaid kindlustatud positsioonid ning ei tasu teha panust sellele, et võiksime veoautodega või jalgsi vaenlase soomustehnika üle manööverdada.

Mis juhtuks?

Kuna kaitseringkondi pole, peab 1. jalaväebrigaad hakkama täitma Kirde ning 2. jalaväebrigaad Lõuna kaitseringkonna funktsioone ehk tõrjuma vaenlast kummalgi põhilisel operatiivsuunal. Kui brigaadiülemad allutavad kaitseringkonna ülema ülesandeid täites endale ka kohalikud Kaitseliidu-põhised üksused, on kummagi ülema käsutuses neli pataljoni taktikalist gruppi, kellele lisandub Tapal paiknev liitlasvägede lahingugrupp.

Kontseptsioon ei ole uus. Ka enne Teist maailmasõda pidid kummagi operatiivsuuna eest vastutavad 1. ja 2. diviis panema katteüksusena välja ühe polgu, et võita kaitseväele aega mobiliseerumiseks. Aga siis oli meil reservis veel ka 3. diviis ning sõjaaja kaitsevägi koosnes 104 364 inimesest.

Põhimõtteline erinevus seisneb selles, et nüüd meil reserve pole. Vaenlase õhu- ja meredessandid ning GRU spetsnaz ja nende organiseeritud ebaseaduslikud relvaformeeringud kisuvad lahingusse ka kaks ülejäänud Kaitseliidu-põhist pataljoni taktikalist gruppi. Malemängu termineid kasutades on käigud tehtud, või õigemini vaenlane need meile peale sundinud ning nupud otsas.

Naabridki jäävad hätta
Lõunanaabrid Leedu ja Läti on täpselt sama raskes või veelgi raskemas seisus kui meie, sest ka neil pole vägesid. Leedu peab kahe jalaväebrigaadi ja vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni KASP üksustega tõrjuma pealetungi ühekorraga nii Kaliningradi kui ka Valgevene suunalt. Läti jätab tõenäoliselt ainult väikese osa Zemessardze üksusi viivitama ning koondab oma jalaväebrigaadi ja Zemessardze põhijõud Riiat kaitsma.

2015. aastal korraldas USA mõttekoda RAND sõjamängude tsükli, mille tulemusena selgus, et NATO vägede puudujääk Kirde-Euroopas on kuus-seitse rasket (soomus- või mehhaniseeritud) brigaadi. Kümnest erusõjaväelastest ja sõjandusekspertidest koosnevast meeskonnast valis koguni seitse tegevuskäigu, kus tõmmati pealetungivate Vene vägede eest oma üksused tagasi ning keskenduti Riia ja Tallinna kaitsmisele.

Miks nad nõnda talitasid? Vaenlane suruks meid tulega maha. Ukraina sõjas tekitas umbes 80% kaotustest kaartuli. Neile üksustele, kel pole lähiõhutõrjevahendeid, istuksid vaenlase lahingukopterid sõna tõsises mõttes pähe. Ei oleks eriline kunst meie vähesed ja hõredalt paiknevad jõud üle manööverdada ning ümber piirata ehk teha Ilovaiskit või Debaltsevet.

Kui suudaksime positsioone hoida ja sissepiiramist vältida, tekib kohe uus probleem. Meie üksused kannavad kaotusi ja väsivad. Kellega me nad välja vahetame, et nad lõpuni ei kuluks ega murduks?

Millega vaenlast üllatada?
Kui meie tegevusvabadus on jõudude vähesuse tõttu peaaegu nullilähedane, kuidas võiksime siis vaenlast üllatada? Eriüksuste kasutamisega Venemaa territooriumil? Kas see parandaks kuidagi Eesti strateegilist olukorda? Vaevalt. Tulega? Meil ei ole tulejõudu. Manöövriga? Eesti kõige manööverdamisvõimelisem väekoondis – 1. jalaväebrigaad – on juba lahingus Kirde kaitseringkonna asemel. Hea, kui suudaksime niipaljukestki manööverdada, et meie üksused kotti ei jääks. Meil on null tanki, sestap ei ole võimalik mingist soomusüksuse manöövrist rääkida. Liitlasvägede kümnekonna tanki abil võib saavutada korraks kohaliku tähtsusega ülekaalu mõnes lahingutandri punktis, kuid mitte operatiiv-strateegilise tähtsusega edu.

Mida teevad sellal liitlased? Nad on hõivatud blokaadirõngaga, kuhu Vene ja Valgevene väed Baltikumi püüavad haarata. Piiramisrõnga lõhkumiseks on ainult üks tee – suruda maha Venemaa ja Valgevene ühine õhukaitsesüsteem Lääne-Valgevenemaal ning Kaliningradi oblastis ja purustada Suwałki koridori tunginud vaenlase maaväed.

Seda keerulist ülesannet ei ole võimalik mõne päevaga lahendada. Kui Suwałki koridor õnnestukski vaenlase vägedest puhastada, kontrolliksid Vene- ja Valgevene-pool seda ikkagi tulega, mis takistaks liitlasvägede vaba liikumist maakitsuse kaudu Leetu ja sealt edasi. NATO vägede sisenemine Venemaa või Valgevene territooriumile tähendaks aga mitmele liitlasriigile kindlasti palju kõrgema künnise ületamist kui lihtsalt sõjategevusesse astumine Ida-Euroopa liitlaste kaitseks. Säärast sammu ei võeta ette kergekäeliselt, kuna kardetakse, et sel juhul võiks konflikt eskaleeruda taktikaliste tuumarelvade kasutamiseni Venemaa poolt.

Venemaa tegutsemissuundadest
Venemaa ise aga tooks sellal nii Baltikumi sõjatandril kui ka mujal mängu oma vägede teise ešeloni. See koosneb kolmest komponendist. Rahvuskaarti, endisi sisevägesid on meie idanaabril igas administratiivüksuses (oblastis või vabariigis) vähemalt pataljon. Keskringkonna väekoondised paisatakse läände. Aga mis peamine – areenile astuvad reservväekoondised ehk sõjaaja relvajõud, kelle varjatud mobiliseerimist Vene-pool alustaks juba enne sõjategevuse puhkemist.

Venemaa eelmise kaitseministri Serdjukovi ajal aset leidnud kadreeritud vähese komplekteeritusega väeosade kaotamine ei tähendanud sõjaaja relvajõudusest loobumist. Vastupidi. Toon paar näidet lähiümbrusest. Luugasse 9. suurtükiväebrigaadi juurde on paigutatud veel teisegi täpselt samasuguse suurtükiväebrigaadi varustus ja sõjatehnika. Pihkva 76. õhuründe-dessantdiviisis on rahuajal mehitatud vaid kaks polku. Puuduva 23. õhudessantpolgu komplekteerimine õhudessantvägede veteranidega ei valmista erilisi raskusi ning pikemale operatsioonieelsele väljaõppele aega raiskama ei hakata.

Mobilisatsioonisüsteemi on muudetud ratsionaalsemaks, efektiivsemaks ja odavamaks. Vanemast relvastusest ja lahingutehnikast ei ole puudust. Kui alalise valmiduse üksused on väeosadest lahkunud ning asunud lahinguülesandeid täitma, kasutatakse tühjenenud infrastruktuuri reservüksuste formeerimiseks ja harjutusvälju nende operatsioonieelseks ettevalmistamiseks. Eesti lähinaabruses pole Vene-poolel põhjust tavarelvadega antavaid taktikalisi raketilööke karta, sest NATO vägedel pole võimekust nende andmiseks.

Alliansi fundamentaalne probleem seisneb selles, et erinevalt Venemaast on enamik NATO riikidest oma sõjaaja relvajõud kaotanud. Sestap suudab Vene-pool paisata sõjatandrile vägesid kiiremini ja rohkem kui meie liitlased. Ka ei tasu oodata, et kaks liitlasriiki, kellel iseenesest on suured reservid – Türgi ja Kreeka – neid Venemaa vastasesse sõtta saadaksid.

Vaenlase teise ja kolmanda ešeloni reservüksused on ideaalist kaugel nii väljaõppe, varustuse kui ka juhtimise osas, aga nad ajavad asja ära. See on ainus, mis loeb.

Olukord Läänemerel
Eesti strateegiline olukord paraneks oluliselt, kui Rootsi, ning eriti Soome lubaksid liitlasvägedel kasutada oma lennuvälju ja territoriaalvesi. Säärane otsus ei tuleks kergelt, sest tähendaks de facto sõttaastumist Venemaa vastu. Aga ka Soome ja Rootsi lennuväljade ning territoriaalvete kasutamise õigus ei looks veel eeldusi liitlasvägede Normandia või Inchoni lahe stiilis meredessandi maabumiseks Eesti lääne- või põhjarannikule. Selleks oleks vaja palju enamat – Venemaa Balti laevastiku neutraliseerimist ja 6. õhu- ja õhukaitsearmee mahasurumist. Liitlasvägede meredessant Eesti rannikule tähendaks suurusklassi võrra raskemat ülesannet kui Suwałki koridori taasavamine.

Kahe brigaadi ja Kaitseliiduga umbes 21 000 inimesest koosnev sõjaaja kaitsevägi võiks toimida juhul, kui Eestis paikneks alaliselt liitlasvägede mehhaniseeritud diviis. Siis oleks kaitseväel hoopis teine roll kui praegu – mitte kaitsta Eestit, vaid osaleda koos liitlasvägedega Eesti kaitsmisel.

Seda ei ole.

Kuni seda pole, tuleb otsa vaadata karmile tõele – meil ei ole armeed, millega võiksime liitlasvägede saabumiseni vastu pidada ehk meie poolest sõja võita. Teistel Balti riikidel on seda veelgi vähem – see ei lohuta meid, ainult lisab koormat. Ka süüdlaste otsimisel pole mõtet, sest Venemaa relvajõudude ignoreerimine oli NATO kollektiivne otsus, mille tagajärgedega peame nüüd silmitsi seisma.

Mida võime kõigest sellest järeldada?
Mida võib kõigest eelnevast järeldada? Lähiümbruses paiknevate Venemaa Lääne sõjaväeringkonna väekoondiste võitlusvõime on viimase kümne aasta jooksul oluliselt tõusnud. Meie lõunanaabri Läti sõjaline nõrkus on ilmselge. Nende kahe asjaolu koosmõju kasvatab ka meie iseseisva kaitsevõime minimaalset operatiivvajadust.

42 000 inimesest koosnevast sõjaaja kaitseväest enam ei jätku. Vaja on 55 000 inimest pluss umbes 40 000 inimest täiendusreservi kaotuste kompenseerimiseks. Sõja korral saavad kaotused olema suured – selle tõsiasja ees ei tasu silmi sulgeda. Neli kaitseringkonda ja kaks brigaadi, kokku 20 pataljoni taktikalist gruppi ning nende moodustamiseks üks tankipataljon, üks mehhaniseeritud jalaväepataljon jalaväe lahingumasinatel, kaks jalaväepataljoni soomukitel, 16 kergejalaväepataljoni, kaheksa suurtükiväepataljoni, kuus pioneeripataljoni, kuus õhutõrjepataljoni ja kuus logistikapataljoni. Keskmaa õhutõrje õhuväele ning miiniveeskamise ja rannakaitse võimekus mereväele.

Küsimus ei ole, kas seda on vaja, vaid miks me seda ei tee?
Kõige raskem osa ülesandest on tegelikult juba täidetud. Käesoleval aastal möödub kakskümmend aastat ajast, mil kaitseväes käivitati üksusepõhine ajateenijate ettevalmistussüsteem. Alates 2002. aastast on igal kevadel lõpetanud väljaõppe pataljoni taktikaline grupp, kuhu kuuluvad jalaväepataljon ning kompanii (patarei) suurused lahingutoetus- ja logistikaüksused igast maaväe relvaliigist. Igal aastal lisandus ja lisandub edaspidigi reservi jalaväepataljon ning kolme aasta takka suurtükiväe-, pioneeri-, õhutõrje- ja logistikapataljonid. Kutsealuste hulga suurendamine 4000 inimeseni aastas tähendab, et saab ette valmistada veelgi rohkem üksusi.

Nagu näha, pole mittevastavus minimaalsele operatiivvajadusele 21 000 või 26 000 inimesest koosneva sõjaaja kaitseväe ainsaks probleemiks. Sõjaaja üksuste ettevalmistamiseks tehtud tohutud jõupingutused koos nende teostamiseks kulutatud ressurssidega läheksid lihtsalt hukka. Kui toimivat sõjaaja üksuste ettevalmistussüsteemi poleks, ei oleks mul ka mõtet ega põhjust sõjalise riigikaitse teemadel üldse sõna võtta. Reservarmee ilma sõjaaja üksuste ettevalmistussüsteemita on kui protsessorita arvuti. Meie probleemid oleksid sel juhul samavõrd ületamatud nagu lõunanaabritel lätlastel.

Sõjaaja kaitseväe vastavusse viimine minimaalse operatiivvajadusega on seega puht organisatoorne küsimus. Iseseisva kaitsevõimega seostamatute tegevuste lõpetamine, kaitseministeeriumi ja tema allasutuste kulude vähendamine, ratsionaalsemad hanked, tsiviilsektori ressursside kasutuselevõtt, sõjalise abi küsimine liitlastelt, poliitikutele ning rahvale suuremate kaitsekulutuste vajalikkuse põhjendamine ja muu selline – mis on siin ületamatut? See on ju igapäevane töö, mille eest vastutavatele ametiisikutele palka makstakse.”
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas Kriku »

Eesti lähinaabruses pole Vene-poolel põhjust tavarelvadega antavaid taktikalisi raketilööke karta, sest NATO vägedel pole võimekust nende andmiseks.
Tõesti?
Väino
Liige
Postitusi: 680
Liitunud: 10 Aug, 2009 20:18
Asukoht: Virumaa
Kontakt:

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas Väino »

Reaktiivsuurtükiväe laskeulatusest välja jäävate väeosade, juhtimisasutuste, õhuseireradarite ning Ämari ja Tallinna lennuväljade pihta annab umbes 4-6 kogupauku sealsamas Luugas asuv 26. raketibrigaad 12 Iskander-tüüpi taktikalise raketikompleksiga. Kui vanemate Totška-U tüüpi rakettide kõrvalekalle sihtimiskeskpunktist oli umbes 70-90 meetrit, siis Süüria sõjas testitud GLONASS süsteemi (GPS-süsteemi Vene vaste) poolt juhituna tabavad Iskander-M tüüpi raketid märki umbes 5-7 meetrise täpsusega.
Kui Venemaa suudab GPS-i segada, siis miks ei võiks meil olla GLONASS-i segajad, mis juhiks Iskanderid ühe Pirital asuva kompleksi peale, 5-7 meetrise täpsusega.
Kui Suwałki koridor õnnestukski vaenlase vägedest puhastada, kontrolliksid Vene- ja Valgevene-pool seda ikkagi tulega, mis takistaks liitlasvägede vaba liikumist maakitsuse kaudu Leetu ja sealt edasi. NATO vägede sisenemine Venemaa või Valgevene territooriumile tähendaks aga mitmele liitlasriigile kindlasti palju kõrgema künnise ületamist kui lihtsalt sõjategevusesse astumine Ida-Euroopa liitlaste kaitseks.
Mis takistab vastu tulistamast ilma riigipiiri ületamata?
Drax
Liige
Postitusi: 1108
Liitunud: 22 Mai, 2009 13:42
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas Drax »

Kui Suwałki koridor õnnestukski vaenlase vägedest puhastada, kontrolliksid Vene- ja Valgevene-pool seda ikkagi tulega, mis takistaks liitlasvägede vaba liikumist maakitsuse kaudu Leetu ja sealt edasi. NATO vägede sisenemine Venemaa või Valgevene territooriumile tähendaks aga mitmele liitlasriigile kindlasti palju kõrgema künnise ületamist kui lihtsalt sõjategevusesse astumine Ida-Euroopa liitlaste kaitseks.
Mis takistab vastu tulistamast ilma riigipiiri ületamata?
Ja teiseks: Kunnase stsenaariumi järgi kaasab Baltikumi ja Poola ründamine juba siin paiknevad NATO lahingugrupid, mis tõsise tegevuse korral kannavad ränki kaotusi. 22 riiki sh. arvestava tehnikaga juhtriigid USA, UK, Kanada, Saksamaa. Sodiks lastakse lennuväljad, millelt teostatakse Balti õhuturvet ja kus roteerub sageli kõiksugu põnevat NATO õhutehnikat. Uudised on täis kümnete kaupa põlevaid soomuse ja lennukite vrakke, jutt on sadadest, kui mitte tuhandetest hukkunud NATO sõduritest pea kogu Euroopast ja P-Ameerikast. Ja seejärel peaksid vähemalt needsamad NATO riigid hakkama kartma, et nad ületavad mingit "künnist", kui hakkavad nullima kogu Balti merel, Kaliningradis ja otseseks platsdarmiks olnud Valgevenes olevat tehnikat ja infrat?

Nunuh.
Drax
Liige
Postitusi: 1108
Liitunud: 22 Mai, 2009 13:42
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Venemaa ootamatu rünnak

Postitus Postitas Drax »

Küsimus targematele: kui Eesti puhul nimetab Kunnas tänuväärselt ära ka vastaspoole üksused, siis kas Läti ja Leedu puhul on neil võtta täpselt sama kiiresti ja sama märkamatult võrdväärse jõuga üksuseid? Hetkel võib kirjutisest jääda mulje, et Venemaa paneb Suwalki lukku lihtsalt selleks, et kõigepealt Eesti ära võtta ja lätlastel lastakse sitsida Riias kaitsel ning leedukatel tegeleda rünnakutega, mis keskenduvad nende lõunapiirile ja mille eesmärk pole erinevalt Eestist ära võtta nende suuremad linnad ning valmistada riik ette pikaajaliseks okupatsiooniks.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist