Kapten Trumm kirjutas:… Kas tänane USA reaktsioon sündmustele Mustal merel annab lootust taoliseks "swift action"'iks? Minuarust mitte.
Lootus ja ootus tiibrakettidele Atlandilt - samuti küsitav.
Ise tuleb rohkem pingutada, on vastus probleemile...
Jumal tänatud, on mees kes ise kõike suudab - rusikaga lömastab tanki ja kiviga viskab lennuki alla! Ja liitlasi pole vajagi, nagunii nad millekski võimelised pole...
Eespool korra küsisin - kas juba valus ei ole NATO toetuse mahategemisest? Meile pole siis enam vaja pidevalt korrata, saime akf-i seisukohast ammu aru.
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
Kapten Trummil on täitsa õigus ,ei hakka keegi liitlastest seda silda ründama .Maxsimum kui Tallinna ja Tapat kaitsevad .
Kõige tõenäolisemalt ootab seda silda Gruusia sõjast tuntud Roki tunnel saatus .
Viimati muutis ugandiklubi, 28 Nov, 2018 17:45, muudetud 1 kord kokku.
Kapten Trumm kirjutas:… Kas tänane USA reaktsioon sündmustele Mustal merel annab lootust taoliseks "swift action"'iks? Minuarust mitte.
Lootus ja ootus tiibrakettidele Atlandilt - samuti küsitav.
Ise tuleb rohkem pingutada, on vastus probleemile...
Jumal tänatud, on mees kes ise kõike suudab - rusikaga lömastab tanki ja kiviga viskab lennuki alla! Ja liitlasi pole vajagi, nagunii nad millekski võimelised pole...
Segaseks jäi ainult, millisele Kapten Trummi probleemile see vastuseks on? Kõhukinnisuse vastu aitab ka kõhulahtisti...
Aga Eesti kaitsmine ilma liitlasteta on ebateaduslik ulme.
Lootus ja ootus (millelegi) ei ole ei taktikalised, operatiivsed ega veelvähem strateegilised võtted. Ja ka mitte teaduslikud.
Kindral Terras ütles selle eile teles ka välja: "3 diviisi on see, millega saaksime ise hakkama". See on 45 000 meest. Polegi ulme.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kapten Trumm kirjutas:Lootus ja ootus (millelegi) ei ole ei taktikalised, operatiivsed ega veelvähem strateegilised võtted. Ja ka mitte teaduslikud.
Kindral Terras ütles selle eile teles ka välja: "3 diviisi on see, millega saaksime ise hakkama". See on 45 000 meest. Polegi ulme.
Ehk umbes 2x vähem kui oli meil max hetkel käigus Vabadussõjas? Pole jah ulme...
Vabadussõda ei puutu vähimalgi määral asjasse. Vabadussõjas võitlesid paljudes kohtades just need, kellest kolonel Rebo kirjutab, ehk mehed püssiga (hea küll, mõni KP ka). Vastased olid samasugused.
Kapten Trumm kirjutas:… Kas tänane USA reaktsioon sündmustele Mustal merel annab lootust taoliseks "swift action"'iks? Minuarust mitte.
Lootus ja ootus tiibrakettidele Atlandilt - samuti küsitav.
Ise tuleb rohkem pingutada, on vastus probleemile...
Jumal tänatud, on mees kes ise kõike suudab - rusikaga lömastab tanki ja kiviga viskab lennuki alla! Ja liitlasi pole vajagi, nagunii nad millekski võimelised pole...
Segaseks jäi ainult, millisele Kapten Trummi probleemile see vastuseks on? Kõhukinnisuse vastu aitab ka kõhulahtisti...
Aga Eesti kaitsmine ilma liitlasteta on ebateaduslik ulme.
Probleemiks on pidev ohkamine teemal, et vastane on ülivõimas ja liitlased nagunii ei aita …
US Marine Corps kunagine ülem, nelja tärni kindral Alexander Vandergrift on öelnud (vaba tõlge) - “Positsioonid on harva kaotatud sellepärast, et need on hävitatud, kuid peaaegu alati sellepärast, et ülem on otsustanud oma peas, et positsiooni ei saa enam hoida”
Pole mõtet siin pidevalt halada teemadel, millede kohta meil puudub info ning ei sõltu otseselt meist - väidetav riigi juhtkonna vähesed pingutused ja liitlaste "munade laiaksistumine".
Negatiivsus on kahjuks nakkav …
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
Mulle nt ei meeldi eduraportöörlus, eriti kui augud kaitses on silmaga nähtavad. Ka ei meeldi mulle jõukohase riigikaitse doktriin (õigemini selle peamine puudus - milleni käsi kohe ei küüni, selle kuulutame suure kära saatel mittevajalikuks ja sellega ei tegele; rahapuuduse fakti ma täiesti mõistan ja aktsepteerin).
Kui sa äkki märganud oled, siis teema on "Venemaa ootamatu rünnak" - st selle võimalused, meetodid jms. Mitte pidev eduraporteerimine selle võimatusest, ma inimlikult mõistan motiive seda teha, aga see ei tähenda, et ma seda aktsepteerin.
Kui jutt läks mariinide kindralitele, siis soovitaksin käsitleda ka seda juhtumit, kuidas suures sõjamängus USA oma laevastikuga Pärsia lahel hävis, kuna "vastaseks" olnud mariinide kindral esines üllatava strateegiaga. https://en.wikipedia.org/wiki/Millennium_Challenge_2002
Olukorras, kus vastane arendab ümberringi relvasüsteeme/üksusi, mis sobivad ootamatu strateegilise löögi andmiseks nt meile, siis vastus pole mitte lootmine USA tiibrakettidele, vaid 1. vastuse andmiseks ja löögi tõrjeks sobivad relvasüsteemid siin (mitte kuskil 7 maa ja mere taga) 2. kriitiliste tegevuste hajutamine ja kindlustamine 3. vastasele vajalike koridoride kiire läbilõikamise võimaluste loomine. Tänases päevas: sobiv vastus pole enam 24h mobilisatsioon teadaolevates baasides (kindel sihtmärk). See oli sobiv vastus ehk Gruusia sõja ajal (10a tagasi).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kapten Trumm kirjutas:vastus pole mitte lootmine USA tiibrakettidele
Tuletan meelde, et see USA rakettide arutelu sai siin alguse Kunnase artiklist, kus ta ülemäära pessimistlikult väitis, et NATO vägedel pole võimekust raketilööke anda. "Lahendusena" lootma jäämist USA rakettidele pole keegi ühegi julgeolekuprobleemi puhul välja pakkunud (Narva silla õhkimine ei loe, see on detail).
Siin on pigem küsimus selles, et kas meie esmase enesekaitsevõime eesmärk on valmistumine sõjaks või rahuks? Seni, kuni liitlaste abi on viivitamatu ja piisav, sõda tõenäoliselt ei tule. Aga kahjuks näeme me, et poliitilised olukorrad võivad kiiresti muutuda - hoopis kiiremini kui on võimalik kaitsevõimet arendada.
Jah - üksi me Eestit ära ei kaitse, aga ei pea olema oraakel, et pidada võimalikuks neid arenguid, kus liitlaste abi ei ole nii väga viivitamatu ja piisav. Seda kahjuks võib praeguses Lääne omavahelises kisklemises ette tulla. Kuid meil on võimalik nendeks olukordadeks ennast praegu ette valmistada, kus tuleb ise või üsna piiratud abi juures vastu pidada kuni saabub piisav abi. See võib võtta aega.
Ka Soome läks ka Talvesõtta teadmises, et ega ta üksi suurriigi vastu vastu ei pea ja poleks ka igavesti pidanud. Sõja lõpetamiseks piisas inglaste ja prantslaste ekspeditsioonijõudude saabumise reaalseks muutumine.
Siin pole rahastuse tunduvast suurendamisest pääsu - ka üllatusrünnaku võime on ikkagi tulenev korralikust rahastamisest, mis võimaldab luua kõrges valmisolekus üksusi, osta kalleid relvasüsteeme ja nendega iivelduseni õppusi teha. Kui sa suudad olla piisavalt kiire, siis polegi vaja vedada piiritaha brigaadide massi (mis ajavad ohvri ärevusse), vaid üritus on tehtav küllalt väikeste jõududega. Vallutatud ala kontrollimiseks on vaja muidugi rohkem, aga siis on ka rohkema aega neid tuua ning eelhoiatuse andmise pärast pole enam vaja muretseda.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kas ehk ei tasuks vaadata lähemate – mitte seitsme mere ja maa taguste – liitlaste suunas? Mulle veidi tundub, et siin ollakse praegu väga kinni USA-s ja Lääne-Euroopas, jättes näiteks Poola üldse kõrvale. Nad pole muidugi globaalne võim, kuid piirkondlik küll.
Poola on kindlasti Läänemere ruumis sõjaliselt arvestatav tegija, kuid olikorras, kus Venemaa märatsema hakkab, ma väga ei loodaks nende suurema toetuse peale, hea seegi, kui Suwalki koridori lahti hoida suudavad, neil endal suur riik ja pikk piir kaitsta. Poolakad said mõne aasta eest oma veast aru ja asusid armee relvastust täiendama ja Rahvuskaarti juurde värbama. Poolakad, keda oma silmaga näinud olen, arvasid, et reaalne toetus Baltimaadele oleks tasemel 1 eriüksuste kompanii ja 1 mehaniseeritud pataljoni lahingugrupp, mis tähenda eriüksuse rühm ja meh kompanii keskmiselt 1 Balti riigi kohta. Poolakate armeest on kahjuks kiiresti liigutatavad ainult eriüksused, merejalavägi ja langevarjurid, kuid neid läheb neil endil väga vaja.
Eestlased on ilmselt kõige rohkem Poola toetuse kontekstis kokku puutunud lennuväega. Need igihaljad Poola Su-20'd, mis igal Kevadtormil ja Siilil siin müristavad. Olen ikka üsna mitu taolist üritust jälginud nende tegevust "lahinguvälja" kohal, siis antud tegevustaktika vene õhutõrje tingimustes lõpeb nende kiire kaotamisega. See lihtsalt ei sarnane mingit moodi sellega, millistele järeldustele jõudsid venelased antud tüübi kasutamisel Afganistanis ja analüüsis sõjaks Euroopas. See oleks:
1. sihtmärgi asukoht peab olema enne väljalendu teada, sest selle väljaselgitamine õhust on probleem (pardal puuduvad vajalikud sensorid, ka paremini varustatud NSVL õhujõududel need puudusid, eksporti, sh Poola müüs NSVL downgradetud masinaid). Lisaks on vaateväli kabiinist üsna kehva. Sihtmärgi otsimine lennu käigus tingib liiga pika ohualas viibimise ja tõenäolise allatulistamise. Afganistanis tulistati neid alla, kui sihtmärgile lennati peale 3-4 korda.
2. sihtmärgile võib teha ainult ühe pealelennu, et oleks üllatuse efekt
3. lennatakse madalalt (puulatvade kohal) ja suure kiirusega, koos ühe rünnakuga tagab see suurima ootamatuse (mürin ka ei hoiata). Lennuk on soomustamata ja talle on ohtlik ka käsirelvade tuli. Tegemist pole ründelennukiga (Poola kasutab neid selles rollis), vaid kerge taktikalise pommitajaga mõningase (hea nähtavus ja väike distants) õhulahinguvõimega.
4. peale ainsat rünnakut tõmmatakse kiirelt ja madalalt uttu.
Võibolla ma teen valesid järeldusi ja Kevadtormil need pooletunnised tiirutamised 500 m kõrgusel on show või väljaõppe eesmärgil ning tegelik tegevus käib nii, nagu 4 punkti eespool, siis need lennukid järgmist sõjapäeva enam ei näe, sest vastase Tunguskade ja Pantsirite jaoks on see kerge sihtmärk. Pole lihtsalt näinud kordagi neid tegusemas nii, nagu nt NSVL lennuväge õpetati.
Edit: unustasin lisada, et Su-17 (mille eksportvariandid on Ida-Euroopas tarvitatud Su-20 ja Su-22) viimane lennuk kanti vene õhujõududest maha 1996. aastal. Ehk 23 aastat tagasi. Ametlikuks põhjuseks öeldi ühemootoriliste lennukite kõrgem avariilisus (samal ajaperioodil kanti maha ka MiG-27'd, mis NSVL lennuväes samu rolle täitsid), kuid eks selle taga oli ka lennumasina kasinad taktikalised võimalused ja kahtlane ellujäämisvõime tänapäeva õhusõjas. Samas NSVL aegsed Su-25 ründelennukid on kasutusel siiani.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Sõda. Täielik sõda oli. Uskumatu. Venemaa ründas. See juhtus 6. veebruari hommikutundidel. Venelased tungisid mitmes kohas üle riigipiiri. Ütlesid, et tahavad kohalikke venelasi kaitsta ja kukutavad fašistliku ning rõhuva valitsuse … Ei tea, kui palju inimesi surma on saanud. Vist tuhandeid. Ja vigastatuid veel rohkem. Mehed, naised, lapsed ... Kõikjal on purustused, katkised majad, varemed, pommilehtrid. Nagu II maailmasõja aegsetel piltidel, aga värviliselt. Ja see hais ... See on nagu mingi muu maailm. Paralleelne dimensoon. Kõik on tolmune, hall. Inimesed on mornid. Ainult venelased rõõmustavad koos sõduritega. Tantsivad, laulavad, joovad.
