|
Alustuseks võiks sellest arutelust kohe ära eemaldada töövõimekaotus- ja toitjakaotuspensionid – need on erinevalt tegevteenistuspensionist selgelt vajaduspõhised toetused (kui inimesega juhtus midagi, siis makstakse; kui midagi ei juhtunud, siis kulu ei ole) ning nende kulu on võrreldes tegevteenistuspensionitega marginaalne.
Mis neid tegevteenistuspensione puudutab, siis tasuks siin ehk üle korrata tänaste pensionite saamise alused ja mahud (ja neid siis mõttes võrrelda tavainimese saadava tänase ca 350 eurose rahvapensioniga, millele lisandub midagi II ja heal juhul ka III sambast). Tegevteenistuspensioni hakkavad saama tänase seisuga kõik tegevväelased, kellel on vähemalt 20 aastat tegevteenistusstaaži (kuni 2008. aastani piisas 13 aastast). Pensioni hakatakse maksma mitte üldise vanaduspensioni ea (63-65) saabudes, vaid kohe, kui isik on saanud 50-aastaseks ja peaks sel hetkel teenistuses lahkuma. Jah, piirvanused on meil olenevalt auastmegrupist 55, 60 või 65 aastat, kuid kedagi sunniviisiliselt meil piirvanuse täitumiseni kinni ei hoita. Pensioni suurus on 20 aastase staaži puhul 50% tegevväelase viimase viia aasta valitud palgast (mida seejärel indekseeritakse ehk suurendatakse samas tempos rahvapensionitega), iga üle 20 staažiaasta teenitud aasta lisab 2,5% kuni maksimaalselt 75% viimasest palgast. Pole paha.
Täna on pensionite kulu kaitse-eelarvele marginaalne, u 1% kaitse-eelarvest, kuna süsteem on noor ja õige mass pensionäre alles hakkab tekkima. Paarikümne aasta pärast oleme aga tõenäoliselt olukorras, kus KV eripensionäride arv tõuseb ja seejärel stabiliseerub tasemeni ca 1500 pidevalt pensioni saajat. Ehk laias laastus hakkaks meil tulevikus iga 2-3 tegevväelase kohta olema üks pensionär, kellele maksame 50-75% tegevväelase keskmisest palgast. Arvestades seda, et pensionit on võimalik hakata saama 50-aastaselt, keskmine eluiga tõuseb selleks ajaks tõenäoliselt u 80 aastani, võibki ühel hetkel juhtuda, et keskmine tegevteenistuspensionär saab pensionil oldud 30 aasta jooksul kaitse-eelarvest sama palju raha, kui ta sai nt 20 tegevteenistus oldud ehk reaalselt tööd tehtud aja jooksul. Kulud kaitse-eelarvest moodustavad tulevikus tõenäoliselt mitte alla 5% - mis polegi teab mis suur probleem, ainult et kui kaitsekulud peaksid kunagi tulevikus langema hakkama, siis sellega paralleelselt hakkab kerkima ka pensionikulude osakaal kaitseeelarvest. Mis pöördvõrdeliselt hakkab sööma investeeringutele, väljaõppekuludele või teenistuses olevate inimeste palgarahaks mõeldud summasid.
Ärge nüüd võtke seda kehtiva süsteemi kriitikana – ma ei ütle, et kehtiv süsteem on kole halb ja tuleks kohe likvideerida, lihtsalt ma soovitan kõigil nende numbrite peale natukene mõelda. Samuti soovitan mõelda järgmiste asjade peale:
- Tänane eripensionite skeem loodi 1990. aastate lõpus, mil kogu avalik sektor ei osanud eriti hästi prognoosida seda, kui palju üks või teine asi kunagi kauges tulevikus maksma läheb.
- Kaadrikaitseväelaste palgad olid tollal üsna väikesed, mistõttu lubasid heldele eripensionile oli justkui mingi palgalisa, millega tulevikus kompenseerida tänase päeva kesist palka.
- Enamgi veel – toona oli kaadrikaitseväelase põhipalk üsna väikene (kuid pensioni suurust arvutati tollal põhipalga pealt, mistõttu see 50-75% ei olnudki väga suur summa), poole kaadrikaitseväelase netosissetulekutest moodustasid igasugused korteri- ja söögirahad. Tänaseks on enamus selliseid varjatud palkasid kaotatud, või õigemini ühendatud põhipalgaks, mis on keskmise kaitseväelase puhul selgelt üle Eesti keskmise, kuid see 50-75% on kokkuvõttes seetõttu tunduvalt suurem summa kui skeemi loomise ajal.
- Lisaks oli toona kaadrikaitseväelaste n-ö vajaduspõhiste toetuste ja hüvitiste pakett tänasega võrreldes üsna nigel – eripension oli kaudselt mõeldud kompenseerima pikaajalisest teenistusest tekkida võivaid tervisehädasid, millede elukestev ravimine on täna niikuinii süsteemi täiendav kohustus ja kulu lisaks eripensionitele.
- Kahtlen väites, et tulevane eripension on oluline motivaator uute tegevväelaste värbamisel – noor inimene põhimõtteliselt eriti ei mõtle veel oma pensioni peale, teda huvitab eelkõige kohe kättesaadav kuupalk (mida seetõttu pidevalt suurendatakse, mitte ei hoita palka madalal ja ei põhjendata seda tulevase eripensioniga) ja kohe sellega kaasnevad võimalikud hüved ja lisatasud. Lisaks ei soovi tänapäeva inimesed ennast põhimõtteliselt ette 20-ks aastaks mingi ühe kindla süsteemiga siduda.
- Kui eripension on sedavõrd oluline meede inimeste teenistuses hoidmisele, siis miks lahkub endiselt väga suur hulk tegevväelasi teenistusest enne, kui on oma pensioniks vajalikud 20 aastat täis teeninud?
- Eelnevat silmas pidades ei vasta eriti tõele ka väide, et tegevteenistus on sedavõrd eriline ja kitsas valdkond, kust lahkudes inimene enam uut mõistlikku tööd ei leia, vaid peab pensionile jääma.
- Kui eripension on mõeldud selleks, et kompenseerida tegevväelasele seda, et ta peab sõja korral oma eluga riskima, siis tuletaks meelde, et sõtta ei lähe meil mitte 3000 tegevväelast, vaid need tegevväelased koos paarikümne tuhande reservväelasega – aga viimased teevad seda tõenäoliselt ilma igasuguse eripensionita.
- Väljaspool Eesti pinnal toimuvat täiemõõdulist sõda (kuhu kaasataks reservväelased), saab tegevväelaste puhul eluga riskimisest rääkida välismissioonide puhul. Aga nende puhul tuletaks meelde, et keskmise Scoutspataljoni reakoosseisu mehe polegi mõeldav (ega ei soovi ta seda ilmselt ka ise), et ta teeniks reamehena ära pensioniks vajalikud 20 aastat – enamus neist tulebki teenistusse 3-5 aastaks, ning missiooni „ohte“ ja riske kompenseeritakse suure „missioonipalga“ ja nendesamade vajaduspõhiste hüvedega juhuks, kui tõesti peaks seal missioonil midagi juhtuma.
Mis puudutab seda, et eripensionite kulu võiks Kaitseministeeriumi asemel kanda nt Sotsiaalministeerium, siis põhimõtteliselt on see ju võimalik, kuid sisuliselt see ju midagi maksumaksja ja riigi jaoks tervikuna ei muudaks – see on lihtsalt kulude tõstmine ühest taskust teise.
Jah, tänasel skeemil on ka mitmed plussid:
- See on rahaliselt (võrreldes tavapensionitega) väga helde, tagab tegevväelasele (eriti võrreldes tavapensionäriga) pensionipõlves üsna kindla ja hea hakkamasaamise ja saab öelda, et riik ka tegelikult hoolitseb nende eest, kes on sõjalisse riigikaitsesse vähemalt 20 aastat oma elust panustanud.
- See aitab teenistuses kinni hoida neid, kes hakkavad eripensioniks vajalikule 20 aasta staažile üsna lähedale jõudma.
- Vähendab vähemalt mingis ulatuses tungi teenistusest lahkuda parema palga peale, kuna täna saadav hea palk ei pruugi peegelduda enam sinu pensioniaegses sissetulekus.
- Võimaldab üsna valutult ja südametunnistuse piinadeta soovi korral KV isikkoosseisu „noorendada ja uuendada“, kuna 50-aastaseks saanud ja vähemalt 20 aastase staažiga isik n-ö eripensionär väga suurde vaesusesse ei satu ja tal on tagatud stabiilne sissetulek elu lõpuni isegi juhul, kui ta tsiviilsektoris endale uut tööd ei leia või ei soovigi enam leida.
Veelkord – ma ei ütle, et tänane süsteem on saatanast, või et see tuleks kohe likvideerida. Mulle lihtsalt tundub, et selle süsteemi plussid, miinused ja pikaajalised kulud ei ole omavahel teab mis heas tasakaalus.
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
Täpsemalt, pole lahkumises "ajude" seisukohalt, minu arvates üldse mingit seaduspärasust.