www.militaar.net

Mitmetes teistes teemades on läinud oleksoloogiliseks prognoosimiseks Venemaa ja tema mõjusfääri laiendamise osas. Teen ettepaneku koondada Novorossija projekti ettekuulutused siia teemasse. Teate ju küll, mida üks luuletaja Venemaa kohta kirjutas – et seda ikka arssinaga ei mõõda ning mõistusega ei võta. Ainult uskuda saab sellesse. Seetõttu oleks kena muud teemad okultismist puhtana hoida ning kohvipaksu, seapõrna ja kristallkuuli saavutused siia postitada.

Teen ise otsa lahti. Kõvaketta nurgakeselt leidsin ühe ennustuse 2014. aastast. Eks ta mööda läks, kuid eksimine on inimlik ja oma ekslikkuse tunnistamine igati auväärne tegevus.

Sanktsioonid
8.08.2014

Vene-Ukraina sõda on jõudnud uude etappi: sanktsioonideni Lääne ning Venemaa vahel. Kui Krimmi okupeerimine ning Ida-Ukraina ründamine ei toonud kaasa mingeid arvestatavaid tagajärgi, siis reisilennuki allatulistamine tegi Lääne üksmeelsemaks. Euroopa Liit, USA, Jaapan, Kanada ning Austraalia kehtestasid Venemaa vastu sanktsioonid, mis tabasid eelkõige finantssüsteemi ja sõjatööstust. Vastutasuks keelas Venemaa toiduainete impordi antud riikidest. Viimane uudis on alles nii värske, et sellele pole ametlikke vastumeetmeid välja kuulutatud, kuid ilmselt eskaleerub kriis täiemahuliseks majandussõjaks.
Ühest küljest kehtib aine ja energia jäävuse seadus edasi; see toit, mida Venemaa sisse ostab, tuleb mingitest teistest riikidest hankida. Ise nad oma toitmisega enam hakkama ei saa, sest hollandi haigus on Venemaast teinud energiakandjatest ja toorainest elava riigi. Seega toovad nad oma toidu lihtsalt kaugemalt (näiteks Ladina-Ameerikast) ning Lääs peab oma toidule leidma turu kusagil kaugemal (Kaug-Idas näiteks). Arvatavasti läheb lahti ka massiline sahkerdamine, kus Venemaale sõbralikud riigid ostavad massiliselt Lääne kaupa, vormistavad uued dokumendid ning müüvad edasi.
Nii või teisiti, kaubanduse takistamine teeb mõlema poole majandusele kahju. Venemaa on tänu kõrgetele toorainehindadele suutnud koguda kenad reservid, kuid käimasoleva sõja tõttu on need üllatavalt kiiresti sulanud. Sanktsioonid ning enese isoleerimine teevad olukorra ainult halvemaks. Vaevalt et seal puhkeks samasugune kriis nagu Nõukogude Liidu lagunemise ajal, kus toitu sai talongidega, kuid hinnad tõusevad ja inflatsioon teeb rahva vaesemaks kindlasti. Lääs kannatab vähem, kuid ka siin tuleb valmis olla suuremaks tööpuuduseks ning majanduse jahtumiseks. Arvatavasti langevad ületootmise tõttu hinnad, leevendades esialgu sissetulekute kahanemist. Hiljem aga vähendatakse tootmist, et vältida hinna langemist alla omahinna; siis suureneb jälle tööpuudus. Jah, majandussõjast kaotavad kõik, küsimus on ainult selles, et kummal enne närvid üles ütlevad.
Pingete leevendamist pole oodata, sest sõda Ukrainas kestab edasi ning pole vähimatki lootust, et Venemaa oma irregulaarväed sealt välja tõmbaks. Pigem vastupidi: üle piiri antakse suurtükituld ja isegi õhukid toetavad suurvene fundamentaliste. Hetkel on välja kuulutatud kordusõppused, mille käigus tuuakse piirile lisaks ajateenijatele ka reservistid. Televisioon teeb tugevat propagandat ja rahvas lausa nõuab „rahuvalvevägede” sisseviimist, et päästa „kaasmaalasi” „Kiievi hunta” küüsist. Selline käitumine viitab pigem ettevalmistustele täiemahuliseks sõjaks.
Õnneks ei vaata Lääs seda enam ükskõikselt pealt, vaid on omalt poolt astunud samme toetamaks Ukrainat majanduslikult ning sõjaliselt; esialgu avalikult küll mittesurmava varustuse näol, kuid ilmselt antakse ka luureinfot venelaste kohta. Lisaks on NATO hakanud toetama oma piiririike nii sõnades kui tegudes. Patrullhävitajate arv on suurenenud, USA dessantnikud on Paldiskis, sõbrahinnaga pakutakse TT-seadmeid „Javelin” jne.
Küsimuste küsimus on – mis saab edasi?
1. Täiesti välistatud on võimalus, et Venemaa lõpetab sõja ning kõik läheb rahumeelselt vanadele rööbastele tagasi.
2. Sõda jääb sanktsioonide tasemele. Ükskõik, mis lahinguväljal ka toimuks, eskaleerumist see kaasa ei tooks. Niisugune variant on täiesti mõeldav ning sellisel juhul kohanevad mõlemad pooled olukorraga. Midagi katastroofilist majanduslikus mõttes ei toimu, kuid Venemaa saab omale Krimmi ning söed miilavad tuha all veel kaua.
3. Sanktsioonid eskaleeruvad täiemahuliseks majandusblokaadiks. Maailma majandus kannatab, kuid elab kriisi üle. Venemaa püüab isolatsioonis mõnda aega ise vastu pidada, siis katsub leida liitlasi BRICS blokis. Seal aga ei lase Hiina tal esimest viiulit mängida ja Venemaa jääb ka selles väikeses maailmas tooraineriigiks.
4. Piiratud ulatusega sõda. Venemaa alustab Ukraina vastu konventsionaalset sõda, võibolla rahuvalve, rahvavabariikide abistamise, humanitaarmissiooni või mõne muu õigustuse nime all. NATO toetab ukrainlasi õhust, loodetavasti saadavad mõned Ida-Euroopa riigid ka oma maaväed appi. Vältimaks kahel rindel sõdimist likvideerib Ukraina koos Moldova ja Rumeeniaga Transnistria. Poola koondab väed Kaliningradi vastu ning sunnib rahu tegema. Pärast sõda jäävad pinged püsima, Külm sõda kõige selle juurde kuuluvaga jätkub.
5. Suur sõda. Piiratud sõjaga ei suudeta leppida, Venemaa ründab Transnistria kaotamise pärast tervel rindel NATO-t. Pärast esialgset edu Baltikumis kaotab aga Kaliningradi, edaspidi surutakse väed tagasi üle piiri. Segadust ja nõrkust võivad ära kasutada ülejäänud Venemaa naabrid, võttes tagasi Kuriili saared, Sahhalini, Amuurimaa, Karjala. Löövad lõkkele külmutatud konfliktid Mägi-Karabahhias, Osseetias, Tšetšeenias. Kui Venemaa kasutab tuumarelva, ei halastata talle. Venelastest saavad põlualused nagu sakslastest pärast I ja II maailmasõda ning pärast lüüasaamist küüditatakse nad tagasi Venemaale, ilma et keegi kaasa tunneks.
Kõige tõenäolisemaks pean varianti 3, kuid ka 4 pole välistatud. Igal juhul on oodata majanduskriisi. Maailm on tänapäeval nii pisike ja globaliseerunud, et sanktsioonidest vallandub doominoefekt.

Zapad 2017

Juba vanad roomlased teadsid, et nool, mille lendu teatakse, tabab harva märki. Seetõttu pole eriti usutav Ukraina stsenaariumi kordamine Valgavenes. Pigem on tegemist jõudemonstratsiooniga oma sõnakuulmatute vasallide korrale kutsumiseks. Kõigepealt käivitatakse meediakampaania, kus rõhutatakse slaavi vendlust, mida rikuvad üksikud ekstremistid. Kindlasti leitakse Valgevene ajaloost mõni reeturlik tüüp, kes juudaseeklite eest müüs oma rahva maha fašistidele, Leedu-Poola vürstiriigile või isegi mongolitele. Nüüd on tema poolehoidjad ajalugu tagasi keeramas, aga see ei lähe läbi, sest suur vene rahvas oma messiaanlikus heasoovlikkuses aitab. Müüb alla omahinna gaasi ja naftat; pigistab silma kinni olematute apelsinisalude ja austrikasvanduste suhtes. Eh, kui head me oleme, miks meid küll ei armastata?
Samas kulisside taga käib kruvide kinnipitsitamine: salakaubavedu pannakse kinni, energiakandjate eest nõutakse maailmaturu hinda, taastatakse piirikontroll ja loomulikult pannakse mõjuagendid tööle. Õppuse toimumise ajaks on Lukašenka kahvlisse aetud. Võimalikke variante on mitmeid.
1. Batja saab oma eksimusest aru. Tunnistab Krimmi Venemaa osana, lubab nii palju sõjaväebaase rajada kui nõutakse, lõpetab valgevene keeles rääkimise. Vastutasuks jääb formaalselt võimule, kuid kett on lühem kui enne.
2. Batja teeb Jeltsini stiilis avalduse, kus tänab rahvast pikaajalise usalduse eest. Aga oma rahva tõelise patrioodina soovib ta neile parimat. Juhuslikult on siin üks kogemustega seltsimees Ivanov, Petrov või Sidorov, kellele võib Valgevene tuleviku usaldada. Nimetatud isik lubab riiki reformida ja demokraatia teele suunata, mille peale Euroopa heldib ega pane tähelegi, mis tegelikult toimuma hakkab.
3. Batja punnib vastu, kuid temaga juhtub õnnetus. Ootamatult ilmub välja Ivanov, Petrov või Sidorov, kes hoolimata oma minevikust on veendunud demokraat. Lubades Valgevenet inimõiguste ja pluralismi vaimus reformida, rahustab ta rahvusvahelise üldsuse maha. Tegelikult kestab diktatuur edasi ja riik on vankumatult Vene mõjusfääris.
4. Batja hakkab vastu ja läheb täristamiseks. Erilist vastupanu pole, sest agendid on oma tööd korralikult teinud. Sõjavägi ja sisejulgeolek on venelaste käpa all. Rahvas aga diktatuuriga nii harjunud, et võimuvahetus neid ei sega. Mõned üksikud vastupanukolded ei suuda õppuste ajaks kohale toodud Vene vägedele vastu seista. Välispoliitiliselt saab Primakov hakkama järjekordse meistritükiga. Õnnetu Lukašenka sattus atentaadi ohvriks. Tak bõvajet. Oi me püüdsime teda päästa kohalike ekstremistide ja kaikameeste küüsist, aga tulutult. Süda on nii valu täis, aga teil, Lääne lurjustel, jätkub jultumist meid süüdistada! Okupatsioonist pole märkigi, näete, kohalik demokraat Ivanov, Petrov või Sidorov kavandab juba erakorralisi valimisi ja puha.
Kõikide stsenaariumite puhul jääb Valgevene formaalselt iseseisvaks, kuid tema suveräänsus kahaneb märgatavalt. Kuulekas vasall on Venemaale igal juhul kasulikum kui uus kubermang. Anschluss või okupeerimine tekitaks maailmas vastukajasid. Kas keegi just sõjaga riskiks, kuid sanktsioone keerataks ikka mõnuga juurde. Seevastu formaalselt iseseisev vasall on välispoliitilise mõttes hea liitlane.


Jalka MM 2018

Kuni spordivõistluseni hoiab Venemaa madalat profiili. Sõda Ukrainas muidugi jätkub, kuid kõik on sellega juba harjunud. Uus reaalsus.
Järk-järgult sulatatakse üles külmunud konflikt Moldova ja Transnistria vahel. Vastavalt Osseetia stsenaariumile hakkavad toimuma kõigepealt juhuslikud tulevahetused. Siis pannakse paar pommi. Vahepeal annavad Vene rahuvalvurid suurtükituld tsivilistide pihta jne. Ka Ukraina saab aeg-ajalt paar nätakat. Protestide peale laiutatakse käsi: eti ne mõ! Provokatsioonidega samal ajal koondab Venemaa vägesid Ukraina piirile nii idast, põhjast kui ka Valgevene kaudu. Ukrainlased püüavad küll rahulikuks jääda, aga kui Moldova kipub Vene rahuvalvevägede tõttu kokku kukkuma, saadab ka Ukraina oma rahuvalveväed Transnistriasse rahu tagama. Üks potentsiaalne rinne õnnestub küll sellega likvideerida, kuid lõks langeb kinni. Venemaa mängib süütut kannatanukest ja alustab konventsionaalset sõda. Ka see võib kulgeda mitut moodi.
1. Rahvusvaheline üldsus on sügavalt mures. Sellega kõik piirdubki. Vasakpoolsed intellektuaalid, saidafarmerid ja muldmetallistid süüdistavad Ukrainat agressioonis Transnistria vastu. Keegi appi ei lähe; kõigest sanktsioone keeratakse juurde. Ukraina kaotab sõja, jääb ilma mõningatest territooriumitest ja muutub Venemaa vasalliks.
2. Ametlikult hakatakse tarnima surmavat relvastust. Mitte-ametlikult hakkavad sõjast osa võtma eriüksused vabatahtlike või instruktorite nime all. Võibolla võetakse osa Ukraina õhuruumist kaitse alla nn. lennukeelutsooni nime all. S.t. NATO ja Venemaa on konfliktis, kuid eskaleerumise vältimiseks teevad mõlemad osapooled näo, et tegelikult nad ei sõdi. Tehakse rahu, kus Ukraina saab tagasi Luganda ja Donbabwe, kuid loobub Lääne survel Krimmist. Moldova ja Transnistria ühinevad Rumeeniaga.
3. Sõda Ukrainas ja Moldovas toimib katalüsaatorina. Teades, et Venemaa käed on seotud, hakkavad aserid ja armeenlased taas mõõtu võtma. Grusiinid katsuvad Abhaasiat ja Osseetiat tagasi saada. Kadõrov on seni lojaalne, kuni raha tuleb. Kui talle enam maksta ei jaksata, läheb ka Tšetšeenias möll lahti. Isegi Lätis üritavad Vene provokaatorid midagi, nii et Eesti ja Leedu viivad õppuste nime all oma väed Latgalesse. Üldiselt puhkeb suur segadus, kus kõik kaotavad midagi, kuid vähesed võidavad. Venemaa üritab mitmel rindel rapsida, kuid ühel hetkel taipab, et ei suuda iseennastki enam koos hoida. Laguneb jälle.
4. Sõda Ukrainas eskaleerub Vene-NATO sõjaks. NATO võidab, kuid see on Pyrrhose võit, eriti piiririikide jaoks.
Arvestades senist asjade kulgu, tundub kõige tõenäolisem variant 2. Kindlasti välistan 4. variandi.

Kokkuvõttes kujuneb Novorossija projekt edutuks üle oma varju hüppamiseks.

Mis asi on Novorossija kui eesmärk, mille nimel kogu tegevus väidetavalt toimub?
Ühed tiblastaanlased kõik. Läbi ajaloo võtavad sealt, kus midagi laokil. Tiblameelsus ja pohhuism ei võimalda sellel segaverelisel rahvast meenutaval nähtusel kunagi kogu maailma valitseda. Sellest on keskmisel tiblastaanlasel pohhui. Novorossija poole võib püüelda mõni etteotsa sattunud kääbik, aga rahval on vaja leiba ja tsirkust. Ühega võib teist kompenseerida. Seega kui leivaga paremaks ei lähe, siis ma ei imestaks, kui vajadusel tagavaraks hoitud Valgevenet õppuste raames "vabastama" minnakse.
Teine mõte on see, et kui ta kõnnib neljal jalal ja haugub, siis on ta koer. Kui üks maailma suuri ja agressiivseid riike kasvatab lühikese aja jooksul kordades oma sõjalist võimekust, harjutab naabrite ründamist, harjutab naabreid rünnates, siis mis asi see on?

http://apostrophe.ua/article/politics/2017-01-17/donbass-skoro-vernetsya-domoy-razrushennyiy-i-polnyiy-gopnikov/9584
Ukrainlastel on ennustusi, et sügiseks on Donbabve ja Luganda projektid läbi saanud, sest Moskval on raha otsa saanud. Elame-näeme.

_________________
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!

Kui pessimistlikumalt ennustada (ja kaasfoorumlaste õiglane viha enda peale tõmmata), siis tiksub järgmiste Ukraina presidendivalimisteni välja ja visiseb seejärel vaikselt tühjaks. Järgmised presidendivalimised võidavad venemeelsemad jõud (nagu Gruusias). Ma olen ikka igal aastal üritanud korra Ukrainas käia ja minumeelest pole 25 aastaga üldpõhimõtetes midagi muutunud. Mind muidugi vastuvõttudele ja bankettidele kus suuri plaane tehakse, ei kutsuta. Revolutsioonid käivad neil 4-5 aastaste tsüklitena ja vahelduvad ainult oligarhid. Porošenko presidendina on umbes sama kui Eesti president oleks Kruuda.

Rahvas on küll patriootlikult meelestatud kuid aastataguse ajaga võrreldes on riik minu silma jaoks selgelt vaesemaks jäänud.