Zapad 2017
Juba vanad roomlased teadsid, et nool, mille lendu teatakse, tabab harva märki. Seetõttu pole eriti usutav Ukraina stsenaariumi kordamine Valgavenes. Pigem on tegemist jõudemonstratsiooniga oma sõnakuulmatute vasallide korrale kutsumiseks. Kõigepealt käivitatakse meediakampaania, kus rõhutatakse slaavi vendlust, mida rikuvad üksikud ekstremistid. Kindlasti leitakse Valgevene ajaloost mõni reeturlik tüüp, kes juudaseeklite eest müüs oma rahva maha fašistidele, Leedu-Poola vürstiriigile või isegi mongolitele. Nüüd on tema poolehoidjad ajalugu tagasi keeramas, aga see ei lähe läbi, sest suur vene rahvas oma messiaanlikus heasoovlikkuses aitab. Müüb alla omahinna gaasi ja naftat; pigistab silma kinni olematute apelsinisalude ja austrikasvanduste suhtes. Eh, kui head me oleme, miks meid küll ei armastata? Samas kulisside taga käib kruvide kinnipitsitamine: salakaubavedu pannakse kinni, energiakandjate eest nõutakse maailmaturu hinda, taastatakse piirikontroll ja loomulikult pannakse mõjuagendid tööle. Õppuse toimumise ajaks on Lukašenka kahvlisse aetud. Võimalikke variante on mitmeid. 1. Batja saab oma eksimusest aru. Tunnistab Krimmi Venemaa osana, lubab nii palju sõjaväebaase rajada kui nõutakse, lõpetab valgevene keeles rääkimise. Vastutasuks jääb formaalselt võimule, kuid kett on lühem kui enne. 2. Batja teeb Jeltsini stiilis avalduse, kus tänab rahvast pikaajalise usalduse eest. Aga oma rahva tõelise patrioodina soovib ta neile parimat. Juhuslikult on siin üks kogemustega seltsimees Ivanov, Petrov või Sidorov, kellele võib Valgevene tuleviku usaldada. Nimetatud isik lubab riiki reformida ja demokraatia teele suunata, mille peale Euroopa heldib ega pane tähelegi, mis tegelikult toimuma hakkab. 3. Batja punnib vastu, kuid temaga juhtub õnnetus. Ootamatult ilmub välja Ivanov, Petrov või Sidorov, kes hoolimata oma minevikust on veendunud demokraat. Lubades Valgevenet inimõiguste ja pluralismi vaimus reformida, rahustab ta rahvusvahelise üldsuse maha. Tegelikult kestab diktatuur edasi ja riik on vankumatult Vene mõjusfääris. 4. Batja hakkab vastu ja läheb täristamiseks. Erilist vastupanu pole, sest agendid on oma tööd korralikult teinud. Sõjavägi ja sisejulgeolek on venelaste käpa all. Rahvas aga diktatuuriga nii harjunud, et võimuvahetus neid ei sega. Mõned üksikud vastupanukolded ei suuda õppuste ajaks kohale toodud Vene vägedele vastu seista. Välispoliitiliselt saab Primakov hakkama järjekordse meistritükiga. Õnnetu Lukašenka sattus atentaadi ohvriks. Tak bõvajet. Oi me püüdsime teda päästa kohalike ekstremistide ja kaikameeste küüsist, aga tulutult. Süda on nii valu täis, aga teil, Lääne lurjustel, jätkub jultumist meid süüdistada! Okupatsioonist pole märkigi, näete, kohalik demokraat Ivanov, Petrov või Sidorov kavandab juba erakorralisi valimisi ja puha. Kõikide stsenaariumite puhul jääb Valgevene formaalselt iseseisvaks, kuid tema suveräänsus kahaneb märgatavalt. Kuulekas vasall on Venemaale igal juhul kasulikum kui uus kubermang. Anschluss või okupeerimine tekitaks maailmas vastukajasid. Kas keegi just sõjaga riskiks, kuid sanktsioone keerataks ikka mõnuga juurde. Seevastu formaalselt iseseisev vasall on välispoliitilise mõttes hea liitlane.
Jalka MM 2018
Kuni spordivõistluseni hoiab Venemaa madalat profiili. Sõda Ukrainas muidugi jätkub, kuid kõik on sellega juba harjunud. Uus reaalsus. Järk-järgult sulatatakse üles külmunud konflikt Moldova ja Transnistria vahel. Vastavalt Osseetia stsenaariumile hakkavad toimuma kõigepealt juhuslikud tulevahetused. Siis pannakse paar pommi. Vahepeal annavad Vene rahuvalvurid suurtükituld tsivilistide pihta jne. Ka Ukraina saab aeg-ajalt paar nätakat. Protestide peale laiutatakse käsi: eti ne mõ! Provokatsioonidega samal ajal koondab Venemaa vägesid Ukraina piirile nii idast, põhjast kui ka Valgevene kaudu. Ukrainlased püüavad küll rahulikuks jääda, aga kui Moldova kipub Vene rahuvalvevägede tõttu kokku kukkuma, saadab ka Ukraina oma rahuvalveväed Transnistriasse rahu tagama. Üks potentsiaalne rinne õnnestub küll sellega likvideerida, kuid lõks langeb kinni. Venemaa mängib süütut kannatanukest ja alustab konventsionaalset sõda. Ka see võib kulgeda mitut moodi. 1. Rahvusvaheline üldsus on sügavalt mures. Sellega kõik piirdubki. Vasakpoolsed intellektuaalid, saidafarmerid ja muldmetallistid süüdistavad Ukrainat agressioonis Transnistria vastu. Keegi appi ei lähe; kõigest sanktsioone keeratakse juurde. Ukraina kaotab sõja, jääb ilma mõningatest territooriumitest ja muutub Venemaa vasalliks. 2. Ametlikult hakatakse tarnima surmavat relvastust. Mitte-ametlikult hakkavad sõjast osa võtma eriüksused vabatahtlike või instruktorite nime all. Võibolla võetakse osa Ukraina õhuruumist kaitse alla nn. lennukeelutsooni nime all. S.t. NATO ja Venemaa on konfliktis, kuid eskaleerumise vältimiseks teevad mõlemad osapooled näo, et tegelikult nad ei sõdi. Tehakse rahu, kus Ukraina saab tagasi Luganda ja Donbabwe, kuid loobub Lääne survel Krimmist. Moldova ja Transnistria ühinevad Rumeeniaga. 3. Sõda Ukrainas ja Moldovas toimib katalüsaatorina. Teades, et Venemaa käed on seotud, hakkavad aserid ja armeenlased taas mõõtu võtma. Grusiinid katsuvad Abhaasiat ja Osseetiat tagasi saada. Kadõrov on seni lojaalne, kuni raha tuleb. Kui talle enam maksta ei jaksata, läheb ka Tšetšeenias möll lahti. Isegi Lätis üritavad Vene provokaatorid midagi, nii et Eesti ja Leedu viivad õppuste nime all oma väed Latgalesse. Üldiselt puhkeb suur segadus, kus kõik kaotavad midagi, kuid vähesed võidavad. Venemaa üritab mitmel rindel rapsida, kuid ühel hetkel taipab, et ei suuda iseennastki enam koos hoida. Laguneb jälle. 4. Sõda Ukrainas eskaleerub Vene-NATO sõjaks. NATO võidab, kuid see on Pyrrhose võit, eriti piiririikide jaoks. Arvestades senist asjade kulgu, tundub kõige tõenäolisem variant 2. Kindlasti välistan 4. variandi.
Kokkuvõttes kujuneb Novorossija projekt edutuks üle oma varju hüppamiseks.
|