Ameeriklastel olid äkkrünnaku puhuks midagi koledamat, 208 mm kaliibriga tuumamürskudega tulistavad haubitsad, mis olid rahu ajal ladustatud maa-alustes betoonpunkrites.
Sahinad on sellel teemal ka, et need mürsud olid tegelikkuses 0,5-1 kilotonnised ja mitte tavalised tuumalaengud, vaid neutronmürsud. Neutronmürsk 1 kt tapab kõik elava 700 meetri raadiuses, olgu soomus kuitahes paks.
Tegelikult, arvestades sensorelektroonikat ja kõiki neid lõputuid luuramisi oli ilmselt 1980ndatel vähetõenäoline, et suudetakse päris ootamatu rünnak korraldada. Nii ameeriklased venelast ja vastupidi.
Maa sisse kaevatud tankid kaitsepositsioonidel suudavad ka võidelda 5:1 ülekaalu vastu, sest seisva tanki lasketäpsus on on oluliselt parem, samuti on sellist tanki keerukas tabada.
Tegelikkus ei usu, et 2:1 ülekaal on piisav üheainsa hüppega asi ära lahendada. Saksamaa pole Kalmõki stepp.
Minuarust on üpris reaalne 1986 stsenaarium ulmekirjaniku Tom Clancy raamatus "Red Storm Rising".
Euroopa kampaania no nukes käib sedasi
venelased teevad ettevalmistusi, tõmmates endale luure tähelepanu
saksamaal kahtlaselt palju liikumisi
NATO õhujõud teevad ennetava rünnaku, hävitades F-117 abil A-50 lennukid ning olulised sillad, sillapaigaldusväeosad. Tekkinud segaduses hävitatakse palju lennuväge õhus ja maa peal.
Üle sildade pääsenud tankid ei oma otsustavat enamust.
Vene meredessant hõivab Islandi, sinna tuuakse üks Mig-29 polk.
Tu-22M pääsevad segamatult ookeanile. Ameeriklased kaotavad palju laevu. Varustust ei ole, venelased tungivad edasi.
Barentsi merel allveelaevadelt lastud Tomahawkidega lastakse enamik äsja maandunud Tu-22M-e sodiks.
Nädalases lahingus hävitatakse Islandil olnud lennukid ja S-300 raketid, seejärel maabub merejalavägi rasketehnikaga ja puhastab kiiresti saare.
Väheste allesjäänud Tu-22 ja Tu-16 korraldatud rünnakud laevadele kukuvad läbi.
Varustuskonvoid jõuavad Prantsusmaale.
NATO läheb vasturünnakule juba praktiliselt lootusetust olukorrast tõrjutakse VLO väed endisele piirile tagasi, sõja vastu olnud ohvitserid löövad Poliitbüroo maha ja sõlmivad rahu.
WW III - Euroopa stsenaarium
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40175
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Lääne tehnika ei olnud midagi teab kui imelist, et see oleks andnud otsustava ülekaalu VLO ees.Pigem on tegu üsna raskelt prognoositava asjaga, mis oleks võinud minna nii või naa.
Sellesse Tom Clancy raamatusse tasuks suhtuda kui ilukirjandusse (mida see raamat ka kindlasti on), jah raamat on huvitav, kuid tegu on eelkõige lääne inimesega.Oleks vene autor midagi sarnast kirjutanud, oleks võitjad olnud venelased.
Keegi pole öelnud, et maasse kaevunud tankide vastu peab võitlema tankiga, korralikul pealetungil on kindlasti olemas ka "Gradi" taolised masinad, mis peale sellisele kaitsele komistamist (ja kaotuste kandmist) piirkonna ülesse künnavad.Õigemini vaadates nende tegutsemist nad annavad tuld juba vähe kahtlasemale kohale (mis teha, suurtükivägi on lahinguvälja jumal).
Kõge parem lahendus ameeriklastele oleks olnud vast kasutada Egiptuse kaitse mudelit Yom Kippuri sõjas (ala mis oli täispikitud õhutõrjet, ATGM-e, suurtükke ja maasse kaevunud tanke, õhuväge jne).Kaevunud tank on selline asi mida saab kasutada ainult koos suurtükiväega, ilma selleta on see kerge märklaud vastasele (tuleulatus on liiat väike).Tegu oli muideks venelaste leiutisega.
Tegu oleks olnud pigem üsna võrdse sõjaga (minu arvates)
Sellesse Tom Clancy raamatusse tasuks suhtuda kui ilukirjandusse (mida see raamat ka kindlasti on), jah raamat on huvitav, kuid tegu on eelkõige lääne inimesega.Oleks vene autor midagi sarnast kirjutanud, oleks võitjad olnud venelased.
Keegi pole öelnud, et maasse kaevunud tankide vastu peab võitlema tankiga, korralikul pealetungil on kindlasti olemas ka "Gradi" taolised masinad, mis peale sellisele kaitsele komistamist (ja kaotuste kandmist) piirkonna ülesse künnavad.Õigemini vaadates nende tegutsemist nad annavad tuld juba vähe kahtlasemale kohale (mis teha, suurtükivägi on lahinguvälja jumal).
Kõge parem lahendus ameeriklastele oleks olnud vast kasutada Egiptuse kaitse mudelit Yom Kippuri sõjas (ala mis oli täispikitud õhutõrjet, ATGM-e, suurtükke ja maasse kaevunud tanke, õhuväge jne).Kaevunud tank on selline asi mida saab kasutada ainult koos suurtükiväega, ilma selleta on see kerge märklaud vastasele (tuleulatus on liiat väike).Tegu oli muideks venelaste leiutisega.
Tegu oleks olnud pigem üsna võrdse sõjaga (minu arvates)
Ma arvan ikkagi, et Venemaa ja NATO vaheline sõda oleks olnud või on võimalik ainult tuumasõjana. Võimalus sõda kaotada on lihtsalt liiga suur ja ei saa võtta seda riski, et teine pool jõuab esimesena raketid teele saata. Ka ei ole mingit moraalset õigustust oma meeste vaenlase tankide ette surma saatmisel, kui on võimalus näiteks vaenlase tankiarmee tuumapommidega maatasa teha. See kindral kes ohverdaks näiteks miljon meest vene tankide roomikute all ja ei kasutaks tuumarelva selle ärahoidmiseks antakse pärast sõda lihtsalt kohtu alla.
Tuumasõda saaks vältida ainult teadmine, et vastana ei ole ise võimeline oma tuumarelva kasutama ja tema tavarelvad ei suuda suurt kahju teha.
Tuumasõda saaks vältida ainult teadmine, et vastana ei ole ise võimeline oma tuumarelva kasutama ja tema tavarelvad ei suuda suurt kahju teha.
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
Kolmanda maailmasõjaga seondub veel see huvitav küsimus, et kui palju oldi/ollakse seda valmis kosmoses pidama. Vene orbitaaljaamades olevat isegi mingi spetsiaalsed kuulipilduja pesad olnud, et siis sellega vaenlase satelliite puruks lasta ja lõputult ümber maakera tiirlevad kosmonaudid kompenseerisid viletsat elektroonikat satelliitide pardal, aga ameeriklaste kõige suurem hirm seoses vene kosmoseprogrammiga oli see, et järsku nad suudavad oma tuumaraketid Kuu tagaküljele panna ja sealt startivaid rakette pole võimalik maa pealt avastada. See olevatki olnud Kennedy Kuu programmi põhiline motiiv, et venelased sealt eemal hoida või vähemalt omada ise võimet Kuu peal väikest sõda pidada.
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40175
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Põhiline kosmosesõja relv oleks olnud jänkide ASAT rakett, mida kandsid kontinentaal-õhukaitse F-15 hävitajad ja mida oli relvastuses kokku üle 100.
See lasti lahti F-15 dünaamilise kõrgusevõtmise tipus kuskil 25 km kõrgusel ja sellega lasti maalähedasel orbiidil katsetustel isegi väikseid fotosatelliite alla.
Mir'i taolise suure ja kohmaka sihtmärgi allalaskmine poleks ilmselt eriline probleem olnud.
Mingi aeg tehti katseid ka ASAT panekuga lennukikandjate F-14 peale, aga selle edukuse kohta andmed puuduvad.
Põhimõtteliselt oli 80ndatel jänkidel olemas relvastus, millega kõik lahingupiirkonda uurima tulevad luuresatelliidid alla lasta.
Situational awareness on tänapäeva lahingus peaaegu lahingu saatuse sünonüüm. Seda enam, et ASAT süsteemi vastu puudus vasturelv, samuti ei omanud venelased lennukeid, millega teha strateegilist luuret vaenlase territooriumi kohal ja mida poleks ameeriklased suutnud alla kõmmutada. Mig-25 probleem oli F-15 abil selleks ajaks juba lahendatud ja Lähis-Idas lasti neid rutiinselt alla. SR-71 ei ole tänaseni tabada suudetud.
Mina isiklikult arvan, et WWIII jäi ära Euroopas ka sellepärast, et maismaa tavasõjas ei olnud võit nii kindel. Ja maismaasõjas peavad venelased ise haarama tuumarelva järgi (esiteks lennukikandjate likvideerimiseks) - see on Pandora laeka avamine. 3 merelennuväe polku suudavad lennukikandjatele teha ehk 3-4 reidi, siis on lendurid jalameesteks jäänud.
Kuu peal olevate tuumarakettidega on väike probleem - nad lendaksid maa suunas mitu päeva....
See lasti lahti F-15 dünaamilise kõrgusevõtmise tipus kuskil 25 km kõrgusel ja sellega lasti maalähedasel orbiidil katsetustel isegi väikseid fotosatelliite alla.
Mir'i taolise suure ja kohmaka sihtmärgi allalaskmine poleks ilmselt eriline probleem olnud.
Mingi aeg tehti katseid ka ASAT panekuga lennukikandjate F-14 peale, aga selle edukuse kohta andmed puuduvad.
Põhimõtteliselt oli 80ndatel jänkidel olemas relvastus, millega kõik lahingupiirkonda uurima tulevad luuresatelliidid alla lasta.
Situational awareness on tänapäeva lahingus peaaegu lahingu saatuse sünonüüm. Seda enam, et ASAT süsteemi vastu puudus vasturelv, samuti ei omanud venelased lennukeid, millega teha strateegilist luuret vaenlase territooriumi kohal ja mida poleks ameeriklased suutnud alla kõmmutada. Mig-25 probleem oli F-15 abil selleks ajaks juba lahendatud ja Lähis-Idas lasti neid rutiinselt alla. SR-71 ei ole tänaseni tabada suudetud.
Mina isiklikult arvan, et WWIII jäi ära Euroopas ka sellepärast, et maismaa tavasõjas ei olnud võit nii kindel. Ja maismaasõjas peavad venelased ise haarama tuumarelva järgi (esiteks lennukikandjate likvideerimiseks) - see on Pandora laeka avamine. 3 merelennuväe polku suudavad lennukikandjatele teha ehk 3-4 reidi, siis on lendurid jalameesteks jäänud.
Kuu peal olevate tuumarakettidega on väike probleem - nad lendaksid maa suunas mitu päeva....
Minu teada oli Tartu Strateegiliste pommitajate polk mõeldud just ühe USA lennukikandja hävitamiseks Atlandil.
Ja üks tuttav mees kes teenis Kamtshatkal lennuväes ,küll mehaanikuna . Tema rääkis ,et sõja olukorras oli nende ülesanne lennukid kiirelt õhku saada ja siis . Ära minna. Sest tagasi enam kedagi ei oodatud .
Ja üks tuttav mees kes teenis Kamtshatkal lennuväes ,küll mehaanikuna . Tema rääkis ,et sõja olukorras oli nende ülesanne lennukid kiirelt õhku saada ja siis . Ära minna. Sest tagasi enam kedagi ei oodatud .
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40175
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Pilt ASAT-i laskmisest
Natuke täpsustuseks juurde, miks mõnikümmend raketti nii olulised on.
NSVL sõjaplaani järgi saadi esmased luureandmeid vastase laevastiku asukoha kohta luuresatelliitidelt.
Seepeale sõidavad kohale Tu-95 luurajad, kes otsivad oma radaritega välja täpse asukoha reaalajas ning annavad sihtmärgi koordinaadid edasi Tu-22M meeskondadele. Seda on vaja selleks, et Tu-22-d ei peaks ise oma radariga otsima hakkama, selleks tuleb neil lennukikandjate kaitseüksustele oma asukoht reeta.
Samamoodi võtavad oma positsioonid sisse allveelaevad.
Kuna maakera on ümmargune ning varem või hiljem peavad kümmekond luuresatelliiti lendama üle USA-Kanada. ASAT rakettidega lastakse need alla.
Ookean on piiritu ja ilma luureandmeteta on laevu raske leida. Ainult lennukite abil on see keeruline ja verine üritus. F-14 laskeulatus tähendab surmaotsust. Ameeriklased näevad E-2 abil laevast 500 km, venelased näevad lennukist ette max 300 km.
Varustuskonvoi ründamine kukub läbi ->täiendus jõuab Prantsusmaale kohale ->rünnak peatatakse ja ilmselt lüüakse tagasi.
On välja arvutatud, et kahe lennukikandja, paari Aegis-tüüpi ristleja ja muude sõjalaevade katte all sõitva 30-pealise laevakonvoi uputamine on vaid võimalik üllatuse ja vähemalt 200 tiibraketiga. Neist esimene eeldab täpset luureinfot asukoha kohta, teine eeldab vähemalt 100 Tu-22 vaikset koondamist, kus nad suudavad oodata maksimaalselt tund.
Vot milline relv on sellise sõja kõige olulisem. Üksainuke lennuki all olev rakett.
Suures osas otsustab selle sõja saatuse esimene nädal aega PÕhja-Atlandil.
Natuke täpsustuseks juurde, miks mõnikümmend raketti nii olulised on.
NSVL sõjaplaani järgi saadi esmased luureandmeid vastase laevastiku asukoha kohta luuresatelliitidelt.
Seepeale sõidavad kohale Tu-95 luurajad, kes otsivad oma radaritega välja täpse asukoha reaalajas ning annavad sihtmärgi koordinaadid edasi Tu-22M meeskondadele. Seda on vaja selleks, et Tu-22-d ei peaks ise oma radariga otsima hakkama, selleks tuleb neil lennukikandjate kaitseüksustele oma asukoht reeta.
Samamoodi võtavad oma positsioonid sisse allveelaevad.
Kuna maakera on ümmargune ning varem või hiljem peavad kümmekond luuresatelliiti lendama üle USA-Kanada. ASAT rakettidega lastakse need alla.
Ookean on piiritu ja ilma luureandmeteta on laevu raske leida. Ainult lennukite abil on see keeruline ja verine üritus. F-14 laskeulatus tähendab surmaotsust. Ameeriklased näevad E-2 abil laevast 500 km, venelased näevad lennukist ette max 300 km.
Varustuskonvoi ründamine kukub läbi ->täiendus jõuab Prantsusmaale kohale ->rünnak peatatakse ja ilmselt lüüakse tagasi.
On välja arvutatud, et kahe lennukikandja, paari Aegis-tüüpi ristleja ja muude sõjalaevade katte all sõitva 30-pealise laevakonvoi uputamine on vaid võimalik üllatuse ja vähemalt 200 tiibraketiga. Neist esimene eeldab täpset luureinfot asukoha kohta, teine eeldab vähemalt 100 Tu-22 vaikset koondamist, kus nad suudavad oodata maksimaalselt tund.
Vot milline relv on sellise sõja kõige olulisem. Üksainuke lennuki all olev rakett.
Suures osas otsustab selle sõja saatuse esimene nädal aega PÕhja-Atlandil.
WW III
1980 aastaks oli jõudnud NSVL tuumarelvadega plaan valmis(vaadake sõjad ajalugu kaartidel,LK 245)
Elagu Eesti Wabariik!
Peaasi et oleksime iseseisvad ja juhid oleks õiged!
Peaasi et oleksime iseseisvad ja juhid oleks õiged!
No, sõjas on kõige tähtsam ikka territooriumi võita.Mitte, et ma hakkaks siin nüüd lennukite rolli alahindama, kuid ainult lennukitega sõda ei võida.Kindlasti ei oleks NATO suutnud õhus täielikuklt domineerida (vaevalt oleks toimunud midagi Iraagi taolist).Ja kui õhus poleks olnud arvestatavat ülekaalu, siis kindlasti poleks ka Apached niiviisi ruulinud.
Zhilka ei olnud venelaste ainus õhutõrjemasin.Tankide toetuseks oli mõeldud lisaks Zhilkale mobiilsed SA-9 patareid (tavaliselt BRDM-i paigutatult)lisaks oli olemas ka SA-13.nii et kaasasõitvate masinate tuleulatusest Apache nüüd väljas küll ei oleks olnud.Lahingukopteri normaalne zone of engagement on väljaspool sõjamasinatega kaasas sõitvate õhutõrjemasinate tuletsooni.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40175
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Kõik need Shilkad ja lähimaaraketid on kunis kasutud, kui neil puudub varahoiatus.
Ma kahtlen isegi, kas venelaste radarid kuskil hoonete varjus hõljuvat Apachet avastada suudavad, rääkimata selle laskmisest. Ja kui lastakse, siis on kopteri peal sellised sensorid, mis avastavad laskmise hetkega, kopter "sukeldub" maja katuseserva või puude taha ja rakett on raisatud.
Põhilised Apachede kaotuste põhjustajad on senini olnud kuskil tsiviilide vahel ennast peitvad partisanid AK-74ga, mitte õhutõrjemasinad. Enamasti on õhutõrjemasinad saanud Hellfire ammu enne, kui neil üldse aimugi oli, mis toimub.
Teiseks ei ole Apache üksus Mi-24 polk, mis kihutab otse peale. Neil on oma taktika, kõigepealt tuleb üks väiksem kopter, millel on rootori peale monteeritud igasugu kaamerad ja andurid. See annab luureandmed edasi
Apache üksusele. Viimased tõusevad majade, puude jms tagant välja vaid hetkeks ja kaovad kohe. Esimese asjana saavad õhutõrjemasinad ja siis tankid ja muu. Kopteri müra ja IR foon on nii väike, et tihti ei ole seda isegi 500 m taha kuulda ja enamik õlaltlastavaid rakette on vähetõhusad.
Võrreldes vene kopteritega lendab Apache praktiliselt hääletult. Mi-24 on muide kuulda mitme kilomeetri taha.
Õhusõjast sõltub asi päris palju. Kui vene lennuväe kaotused hakkavad olema samas suurusjärgus, nagu Lähis-Idas 20 aastat oli (nii 5:1), siis on VVS lennukid on kahe nädalase kampaaniaga otsas. Õhus ei oleks neil isegi 2:1 ülekaalu.
1985 koosnes VVS tolleks ajaks juba valdavalt prahist - Mig-21, Mig-23, Mig-25, Mig-27, Su-17. Tasemel masinad olid ehk Su-24M ja Tu-22M. Ärge hakake rääkima Mig-29-st. Esimene Mig-29 jõudis Saksamaal asuvasse Läänegrupeeringusse alles 1987 ja nende operational capability oli ka siis pehmelt öeldes kahtlane.
80ndate alguses oli vene air-superiority põhiline alustala Mig-23M ja 23ML hävitajad saksamaal. Need oleks saanud vastu heal juhul sakslaste F-4F-le (tollal veel moderniseerimata) ja F-104-le. Jänkide F-15 ja F-16 oleks neid söönud elusalt ja massiliselt. Lisaks oli enamiku VLO liitlaste põhiline hävitaja Mig-21, millest me räägime?
Ma kahtlen isegi, kas venelaste radarid kuskil hoonete varjus hõljuvat Apachet avastada suudavad, rääkimata selle laskmisest. Ja kui lastakse, siis on kopteri peal sellised sensorid, mis avastavad laskmise hetkega, kopter "sukeldub" maja katuseserva või puude taha ja rakett on raisatud.
Põhilised Apachede kaotuste põhjustajad on senini olnud kuskil tsiviilide vahel ennast peitvad partisanid AK-74ga, mitte õhutõrjemasinad. Enamasti on õhutõrjemasinad saanud Hellfire ammu enne, kui neil üldse aimugi oli, mis toimub.
Teiseks ei ole Apache üksus Mi-24 polk, mis kihutab otse peale. Neil on oma taktika, kõigepealt tuleb üks väiksem kopter, millel on rootori peale monteeritud igasugu kaamerad ja andurid. See annab luureandmed edasi
Apache üksusele. Viimased tõusevad majade, puude jms tagant välja vaid hetkeks ja kaovad kohe. Esimese asjana saavad õhutõrjemasinad ja siis tankid ja muu. Kopteri müra ja IR foon on nii väike, et tihti ei ole seda isegi 500 m taha kuulda ja enamik õlaltlastavaid rakette on vähetõhusad.
Võrreldes vene kopteritega lendab Apache praktiliselt hääletult. Mi-24 on muide kuulda mitme kilomeetri taha.
Õhusõjast sõltub asi päris palju. Kui vene lennuväe kaotused hakkavad olema samas suurusjärgus, nagu Lähis-Idas 20 aastat oli (nii 5:1), siis on VVS lennukid on kahe nädalase kampaaniaga otsas. Õhus ei oleks neil isegi 2:1 ülekaalu.
1985 koosnes VVS tolleks ajaks juba valdavalt prahist - Mig-21, Mig-23, Mig-25, Mig-27, Su-17. Tasemel masinad olid ehk Su-24M ja Tu-22M. Ärge hakake rääkima Mig-29-st. Esimene Mig-29 jõudis Saksamaal asuvasse Läänegrupeeringusse alles 1987 ja nende operational capability oli ka siis pehmelt öeldes kahtlane.
80ndate alguses oli vene air-superiority põhiline alustala Mig-23M ja 23ML hävitajad saksamaal. Need oleks saanud vastu heal juhul sakslaste F-4F-le (tollal veel moderniseerimata) ja F-104-le. Jänkide F-15 ja F-16 oleks neid söönud elusalt ja massiliselt. Lisaks oli enamiku VLO liitlaste põhiline hävitaja Mig-21, millest me räägime?
Umbes 2/3 helikopteri mürast tuleneb sellest, et pearootori õhuvool seguneb sabarootori õhuvooluga ja kui suudame seda kuidagi vältida või optimeerida, siis saamegi vaiksema sõiduki, järgmisena tuleb optimeerida pearootori labade otsi, sest need võivad peaaegu helikiirusel ringi liikuda ja sellest tekib ka suur müra. Ülejäänud müra eest vastutab juba turbiin.
Apache müratase on kindlasti optimeeitud võrreldes mõne eelmise põlvkonna kopteriga, tema pearootori labade otsad on juhitavad, et müra väiksem oleks ja Comachega on veel rohkem tööd tehtud, seal on ka sabarootor täiesti ringi tehtud.
Comance
Apache cohta saab siit lugeda http://tri.army.mil/LC/CS/csa/aptoc.htm#AH64A
Üks oluline märksõna mida Apache juures tuleb meelde jätta on veel andmeside teiste samas piirkonnas olevate kopteritega, ehk siis 1+1 > 2, vene kopteritel sellist võimalust pole ja 1+1=2
Apache müratase on kindlasti optimeeitud võrreldes mõne eelmise põlvkonna kopteriga, tema pearootori labade otsad on juhitavad, et müra väiksem oleks ja Comachega on veel rohkem tööd tehtud, seal on ka sabarootor täiesti ringi tehtud.
Comance
Apache cohta saab siit lugeda http://tri.army.mil/LC/CS/csa/aptoc.htm#AH64A
Üks oluline märksõna mida Apache juures tuleb meelde jätta on veel andmeside teiste samas piirkonnas olevate kopteritega, ehk siis 1+1 > 2, vene kopteritel sellist võimalust pole ja 1+1=2
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
Esiteks, majade vahel on Apachel ainult eelis selle, et ta saab varjuda.Aga linnalahingus kaovad kõik teised eelised, ega Apachegi ei näe läbi majade.Tulenevalt asjaolust, et jalavägi ja soomusvägi jääb linnas majade varju (helikopter lendab majade kohal) ei saa juttugi olla a'la hävitan vastase masina 5km kauguselt.Avamaastikul on AH-64A täiesti kättesaadav õhutõrjerakettidele.Igasugused lisad (millest Kapten Trumm rääkis, näiteks ülitäpne ja kiire sihtimine ja korralik eelhoiatus) tuli alles koos AH-64D-ga, õigemini koos Longbow radariga ja see juhtus alles 90-nendate lõpus...Muidugi, 1985.aastal oli võimalus kohata Euroopas AH-64 kaduvväike.
Millegi pärast ma ei usu, et õhulahing NSVL õhuväe ja NATO õhuväe vahel oleks olnud nagu kuskil kolmanamaailmariikides.Erinevalt araabiamaadest, venelased ka treenisid oma piloote.
Millegi pärast ma ei usu, et õhulahing NSVL õhuväe ja NATO õhuväe vahel oleks olnud nagu kuskil kolmanamaailmariikides.Erinevalt araabiamaadest, venelased ka treenisid oma piloote.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40175
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Kuni Mig-29 ja Su-27 tulekuni, mis olid üldse esimesed nö poolautonoomsed vene rindehävitajad (Mig-31 vaevalt et oleks otse lahingusse saadetud - pealegi nende lähim baas oli Murmanski all).
Kõik enne seda olid GCI (Ground Control Interception) käskude järgi lendavad. Kes teab, mismoodi toimub Mig-23 lahingu pidamine, saab aru, millest jutt.
Kuni selle ajani polnudki hävituslennuväel mingit erilist taktikalist ettevalmistust. Piloodile öeldi maa pealt, millal keerata ja millal tulistada.
Kõik lahingud alates Vietnami sõjast on NSVL või NSVL liitlaste lennuvägi just selle järgi tegutsenud.
Kogu see lennuväe juhtimise filosoofia tõi kaasa totaalse mahajäämuse lennukite radarite ja situational awarenessis, aga ka stand-alone taktikates. Seda polnud lihtsalt tarvis, situational awareness toimus kõneside kaudu juhtimiskeskusest. Viimane juhtis automaatse datalingi kaudu Mig-i nagu mudellennuki õigesse kohta, hoidis lennuki pikitelje suunatuna sihmärgi peale ja kui aeg sealmaal, siis löödi komandopunktis stopper kinni, lendur lülitas oma Saphiri sisse ja alustas tulistamist.
Varasemad Tu-126 tüüpi AWACSe ei kasutatud lennuväe praktiliseks juhtimiseks, ta oli lihtsalt lendav radarjaam.
Ma arvan, et kõige suurem mahajäämus selles sõjas oleks olnud õhk-õhk ning see otsustab ka sõja käigu. Esiteks saavad NATO väed kätte oma täienduse USA-st, kosuvad arvuliselt VLO omadega võrreldavaks. Teiseks võtavad nad suures osas õhuruumi kontrolli enda kätte ning VLO hakkab kaotama tohutult tehnikat ja elavjõudu maa peal.
ÕT rakettidega pole ühtegi õhuruumi kunagi kontrollitud. Kui Vietnami kohta võime rääkida tolleks hetkeks vananenud S-125 rakettidest, mis ei sobi hästi taktikalisteks ülesanneteks, siis 1973 Siinail ja 1982 Bekaas oli lahingus täiesti viimane sõna. Esimesel juhul SA-6 Grail ja teisel SA-8 Gecko süsteemid. Need lasti armutult sodiks.
Kõik enne seda olid GCI (Ground Control Interception) käskude järgi lendavad. Kes teab, mismoodi toimub Mig-23 lahingu pidamine, saab aru, millest jutt.
Kuni selle ajani polnudki hävituslennuväel mingit erilist taktikalist ettevalmistust. Piloodile öeldi maa pealt, millal keerata ja millal tulistada.
Kõik lahingud alates Vietnami sõjast on NSVL või NSVL liitlaste lennuvägi just selle järgi tegutsenud.
Kogu see lennuväe juhtimise filosoofia tõi kaasa totaalse mahajäämuse lennukite radarite ja situational awarenessis, aga ka stand-alone taktikates. Seda polnud lihtsalt tarvis, situational awareness toimus kõneside kaudu juhtimiskeskusest. Viimane juhtis automaatse datalingi kaudu Mig-i nagu mudellennuki õigesse kohta, hoidis lennuki pikitelje suunatuna sihmärgi peale ja kui aeg sealmaal, siis löödi komandopunktis stopper kinni, lendur lülitas oma Saphiri sisse ja alustas tulistamist.
Varasemad Tu-126 tüüpi AWACSe ei kasutatud lennuväe praktiliseks juhtimiseks, ta oli lihtsalt lendav radarjaam.
Ma arvan, et kõige suurem mahajäämus selles sõjas oleks olnud õhk-õhk ning see otsustab ka sõja käigu. Esiteks saavad NATO väed kätte oma täienduse USA-st, kosuvad arvuliselt VLO omadega võrreldavaks. Teiseks võtavad nad suures osas õhuruumi kontrolli enda kätte ning VLO hakkab kaotama tohutult tehnikat ja elavjõudu maa peal.
ÕT rakettidega pole ühtegi õhuruumi kunagi kontrollitud. Kui Vietnami kohta võime rääkida tolleks hetkeks vananenud S-125 rakettidest, mis ei sobi hästi taktikalisteks ülesanneteks, siis 1973 Siinail ja 1982 Bekaas oli lahingus täiesti viimane sõna. Esimesel juhul SA-6 Grail ja teisel SA-8 Gecko süsteemid. Need lasti armutult sodiks.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist