1) Eestis tähistati Võnnu lahingut alates 1934 aastast. Sakslastevastast retoorikat selle aja ajalehtedes ma nägin seoses natsimeelsusega saksa rahvusvähemuse sees (nt. juudivastane aktsioon 14.04.1933 Võrus ja järgnev natsimeelsust kritiseeriv artikkel "Wõltsitakse rahwuslikku kuuluwust", Postimees 21.04.1933); võib-olla see retoorika on samuti kaudselt vapside-vastane. Kuid kas ei vasta tõele see, et sakslastevastase meeleolu tipp oli maareformi ajal -- miks siis orja-aja eest kättemaksuna ei tähistati Võnnu aastapäevasi juba 20-dates?
Samuti päevalehti lugedes tekib tunne nagu Pätsi ajal üritati kunstlikult vähendada 3. jaanuari "Wabadussõjas langenute mälestuspäewa" tähtsust uue "Võidupüha" kasuks.
2) Landeswehr loomulikult oli ohtlik, aga küsimus oli ikkagi, kas Vabadussõja käigule oli võit Võnnu all otsustava tähendusega või mitte -- kui peamine sõjategevus toimus teisel rindel ja teise vastase vastu.
Landeswehri võit
Seda, miks nimetatud päeva hakati tähistama just siis ja mitte enne, ma täpselt ei tea. Valiti see päev Võidupühaks aga ilmselt just seetõttu, et see sümboliseeris kättemaksu nn 700-aastase orjaikke eest. Päeval pidi niisiis olema laiem mõõde. Lihtsalt mingi ühe Punaarmeega peetud lahingu aastapäeva esiletõstmise oleks ikkagi jäänud lahjemaks. Vabadussõja ajal elanud põlvkonnad olid päeva kehtestamisel veel elus ja nende tunded sakslaste vastu vaevalt, et olid selleks ajaks oluliselt pehmenenud. Noorem põlvkond ehk oli veidi leebem.
Tagantjärele tarkusega ei olnud võit Võnnu all Vabadussõja käigule otsustava tähtsusega. Saksalstel ei olnud juunis 1919 ilmselt kavatsust Eestisse tungida. Kuid tollal (EW-s) usuti, et sakslaste plaan oli sel hetkel just Eesti allutamine.
Tagantjärele tarkusega ei olnud võit Võnnu all Vabadussõja käigule otsustava tähtsusega. Saksalstel ei olnud juunis 1919 ilmselt kavatsust Eestisse tungida. Kuid tollal (EW-s) usuti, et sakslaste plaan oli sel hetkel just Eesti allutamine.
Äitah, Reigo, kommentaari eest.
Võidupüha sisseseadmisega seotud asjaolude ja sellega kaasnenud müütide kohta ma lugesin omal ajal sellise artikli: --
http://www.eurozine.com/articles/2004-0 ... nn-et.html
-- mis esmapilguna tundus kergelt tendentsiooslik, aga kui ma ise hakkasin dea.nlib.ee serveris tolleaegseid ajalehti sirvida, avastasin, et skeptiline suhtumine võidupüha taustale ja pätsi-aegsesse propagandasse (mis vist ilma erilise eduta üritatakse "vana traditsioonina" taastada -- rahvas ikka enamasti suhtub võidupühale kui õllesisseostmise päevale) on täiesti õigustatud.
Arvan isiklikult, et võidude pidutsemine on kohatu ja liiga riigi- ja riigimüütide- keskne -- õigem ja "kasvatuslikum" on mälestada inimesi, ehk tähistada mälestuspäevad. (see kehtib näiteks ka 9. mai puhul -- vaatamata riigipropagandale enamus nõukogude inimestest tähistasid seda langenud ja kannatatud sugulaste mälestuspäevana. Seepärast polegi nii kergelt see väljajuurutada kui teised "punapidupäevad"). 3. jaanuar sobiks "õige" mälestuspäevana või Võidupühana palju paremini kui Pätsi-võidupüha -- eriti kui arvestada, et sellele jaanuarikuupäevale võis lisanduda ka IIMS ajal langenute mälestamise tähendus (nagu ka Läti Karutapja päeva puhul).
Võidupüha sisseseadmisega seotud asjaolude ja sellega kaasnenud müütide kohta ma lugesin omal ajal sellise artikli: --
http://www.eurozine.com/articles/2004-0 ... nn-et.html
-- mis esmapilguna tundus kergelt tendentsiooslik, aga kui ma ise hakkasin dea.nlib.ee serveris tolleaegseid ajalehti sirvida, avastasin, et skeptiline suhtumine võidupüha taustale ja pätsi-aegsesse propagandasse (mis vist ilma erilise eduta üritatakse "vana traditsioonina" taastada -- rahvas ikka enamasti suhtub võidupühale kui õllesisseostmise päevale) on täiesti õigustatud.
Arvan isiklikult, et võidude pidutsemine on kohatu ja liiga riigi- ja riigimüütide- keskne -- õigem ja "kasvatuslikum" on mälestada inimesi, ehk tähistada mälestuspäevad. (see kehtib näiteks ka 9. mai puhul -- vaatamata riigipropagandale enamus nõukogude inimestest tähistasid seda langenud ja kannatatud sugulaste mälestuspäevana. Seepärast polegi nii kergelt see väljajuurutada kui teised "punapidupäevad"). 3. jaanuar sobiks "õige" mälestuspäevana või Võidupühana palju paremini kui Pätsi-võidupüha -- eriti kui arvestada, et sellele jaanuarikuupäevale võis lisanduda ka IIMS ajal langenute mälestamise tähendus (nagu ka Läti Karutapja päeva puhul).
Ei ole meil mingit mälestustepäeva juurde vaja, neid on niigi liiga palju. Ausalt öeldes käib mulle üleüldse närvidle, et me kujutame enda ajalugu nagu mingisugust kannatajate ajalugu. Küll nn muisten vabadusvõitlus, 700-aastane orjaöö, Nõugude-saksa okupatsioon jne. Kogu aeg üks enesehaletsemine, üks kaotus ja mälestamine.Sasha kirjutas:
Arvan isiklikult, et võidude pidutsemine on kohatu ja liiga riigi- ja riigimüütide- keskne -- õigem ja "kasvatuslikum" on mälestada inimesi, ehk tähistada mälestuspäevad.
Lõppude lõpuks oleme ajaloo silmis ju siiski võitjad. Musseas seepärast arvan, et kui Pronkssõduri juures poleks Nliidu sümboolikat, lippe, vappe ja näopilte, võiks ka see kuju jääda. Mina küll ei põeks, võitjad on ju suuremeelsed.
Ikkagi on minu jaoks kummaline, et Eestile nii olulise sõja - Vabadussõja - auks tähistatakse päeva, mis ei seostu mitte mingi eduka lahinguga meie toonase peavaenlase - bolševike - vastu, vaid üsnagi juhuslikku laadi konflikti võitu Võnnus, mida tegelikult kumbki pool algselt ei soovinud ja mis ajaloos ka midagi ei määranud.
Niipalju, kui von der Goltzi mälestusteraamatust välja võib lugeda, unistasid Saksamaalt toodud Rauddiviisi võitlejad oma isiklikust maast. Ja nad oleksid selle saanud... peamiselt Kuramaa rüütlimõisate jagamise teel! Ei olnud ei sõdureil ega von der Goltzil plaani Eestimaale tulla ja oma sõduritega Eestit koloniseerida. Ja isegi mitte Läti talupoegi välja ajada. Kuramaal oleks jätkunud maad nii sakslastest kui ka lätlastest sõjas osalenutele. Kuramaa, muide, jäigi toona aga paikkonniti üsna tühjaks, st ei ole saavutanud tänini 1915. aasta evakueerimise eelset rahvastikutihedust (nt Grobinas).
Niipalju, kui von der Goltzi mälestusteraamatust välja võib lugeda, unistasid Saksamaalt toodud Rauddiviisi võitlejad oma isiklikust maast. Ja nad oleksid selle saanud... peamiselt Kuramaa rüütlimõisate jagamise teel! Ei olnud ei sõdureil ega von der Goltzil plaani Eestimaale tulla ja oma sõduritega Eestit koloniseerida. Ja isegi mitte Läti talupoegi välja ajada. Kuramaal oleks jätkunud maad nii sakslastest kui ka lätlastest sõjas osalenutele. Kuramaa, muide, jäigi toona aga paikkonniti üsna tühjaks, st ei ole saavutanud tänini 1915. aasta evakueerimise eelset rahvastikutihedust (nt Grobinas).
Valdo
[b][url=http://tinyurl.com/rattad]Eesti Jalgrattamuuseumi[/url][/b] looja ja eestvedaja
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk tn 9. Maist septembrini oleme avatud R,L,P 11-18, muul ajal kokkuleppel
Tutvustame jalgratta ajalugu eesti vaates, meie seitsmes saalis on välja üle 120 ratta
[b][url=http://tinyurl.com/rattad]Eesti Jalgrattamuuseumi[/url][/b] looja ja eestvedaja
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk tn 9. Maist septembrini oleme avatud R,L,P 11-18, muul ajal kokkuleppel
Tutvustame jalgratta ajalugu eesti vaates, meie seitsmes saalis on välja üle 120 ratta
Ma saan sellest Võidupüha asjast täielikult aru 1930ndate aastate poliitilises kontekstis - 1905.a. vastasseis ja veretööd olid liialt värskelt meeles, samuti Balti Hertsogiriigi asutamine 1918 ning kõige tipuks loomulikult natside võimuletõus Saksamaal 30. jaanuaril 1933. Ehk siis Landeswehri sõja aastapäeva glorifitseerimine 1934. aastal oli toona selge signaal maailmale, et Eesti ei ole natsidega...Reigo kirjutas: Valiti see päev Võidupühaks aga ilmselt just seetõttu, et see sümboliseeris kättemaksu nn 700-aastase orjaikke eest.
Aga kaasajal? Miks oli vaja hääbunud võltstraditsiooni nii kangesti taaselustada? Minu käest on üks noore generatsiooni baltisaksa juurtega Saksa ajaloolane otse küsinud - miks Te tähistate oma riigi üht tähtsamat militaarpüha jätkuvalt sellel päeval ja selle sündmuse auks? Mina jäin ausalt talle vastuse võlgu... (Kommentaariks niipalju, et nimetet ajaloolane teadis põhjalikult meie Vabadussõja ajalugu, sh Balti Rügemendi osatähtsust selles... )
Valdo
[b][url=http://tinyurl.com/rattad]Eesti Jalgrattamuuseumi[/url][/b] looja ja eestvedaja
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk tn 9. Maist septembrini oleme avatud R,L,P 11-18, muul ajal kokkuleppel
Tutvustame jalgratta ajalugu eesti vaates, meie seitsmes saalis on välja üle 120 ratta
[b][url=http://tinyurl.com/rattad]Eesti Jalgrattamuuseumi[/url][/b] looja ja eestvedaja
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk tn 9. Maist septembrini oleme avatud R,L,P 11-18, muul ajal kokkuleppel
Tutvustame jalgratta ajalugu eesti vaates, meie seitsmes saalis on välja üle 120 ratta
Valdo kirjutas:
See, et juuni alguses konflikt poolkogemata nö enneaegselt puhkes oli võib-olla Eestile ja Lätile ainult kasulik.
Mis pärast see võltstraditsioon oli? See oli vist juba 23. juunil 1919 kui kindral Põdder saatis ülevalepoole telegrammi, milles soovitas üle Eesti seda võitu pühitseda. Ma arvan, et rahva enamik oli taolist päeva täiesti valmis tähistama ka 30-il.
Tänapäeval, ja küllap ka 30-il, ei tähistata Võidupäeva kui mingit konkreetset saksa-vastast päeva, vaid kui üleüldist eestlaste vabadusvõitluse sümbolit, mida siis kroonis võit Vabadussõjas (kindlasti oli ka mingi määrus, mis päeva tähenduse täpselt sätestas). Miks valiti just võit Võnnu lahingus, ma juba seletasin - raske olnuks leida sellest võimsamat sümbolit. Lakata nüüd seda päeva tähistamast, pelgalt kuna see justkui valmistaks ebameeldivusi baltisakslastele, oleks, ma arvan, kaude sülitamine nende põlvkondade peale, kellel baltisakslaste vastu niivõrd soojad tunded ei olnud.
Goltzi raamatus on öeldud, et suur eesmärk oli saksasõbralike vene valgete võimuleaitamine Venemaal ning koos nendega vastu astumine Entente'i riikidele. Ühtlasi pidi Baltikum vabakorpuslastele olema baasiks, mille abil Weimari vabariik lõpetada ja taastada monarhia. Mingid Eesti ja Läti riigid oleks sealjuures kohe kindlasti allutatud. Saksa orientatsiooniga vene valged olid oma vaadetelt reeglina ka nö purutagurlased. Kuidas Goltz suhtus üldiselt eestlastesse ja lätlastesse peaks tema memuaaridest ka selge olema (suhtumine oli midagi lolliks matsikarjaks pidamise taolist).Niipalju, kui von der Goltzi mälestusteraamatust välja võib lugeda, unistasid Saksamaalt toodud Rauddiviisi võitlejad oma isiklikust maast. Ja nad oleksid selle saanud... peamiselt Kuramaa rüütlimõisate jagamise teel! Ei olnud ei sõdureil ega von der Goltzil plaani Eestimaale tulla ja oma sõduritega Eestit koloniseerida. Ja isegi mitte Läti talupoegi välja ajada. Kuramaal oleks jätkunud maad nii sakslastest kui ka lätlastest sõjas osalenutele. Kuramaa, muide, jäigi toona aga paikkonniti üsna tühjaks, st ei ole saavutanud tänini 1915. aasta evakueerimise eelset rahvastikutihedust (nt Grobinas).
See, et juuni alguses konflikt poolkogemata nö enneaegselt puhkes oli võib-olla Eestile ja Lätile ainult kasulik.
Mina näeksin päeva kehtestamises mitte niivõrd välispoliitilisi motiive, vaid siseriiklikke. Taoline päev pidi olema nö rahvust ühendav. Tõepoolest - paremat päeva kui Võnnu lahingu võidupäev selleks vaevalt et olnuks võimalik leida.Ma saan sellest Võidupüha asjast täielikult aru 1930ndate aastate poliitilises kontekstis - 1905.a. vastasseis ja veretööd olid liialt värskelt meeles, samuti Balti Hertsogiriigi asutamine 1918 ning kõige tipuks loomulikult natside võimuletõus Saksamaal 30. jaanuaril 1933. Ehk siis Landeswehri sõja aastapäeva glorifitseerimine 1934. aastal oli toona selge signaal maailmale, et Eesti ei ole natsidega...
Aga kaasajal? Miks oli vaja hääbunud võltstraditsiooni nii kangesti taaselustada?
Mis pärast see võltstraditsioon oli? See oli vist juba 23. juunil 1919 kui kindral Põdder saatis ülevalepoole telegrammi, milles soovitas üle Eesti seda võitu pühitseda. Ma arvan, et rahva enamik oli taolist päeva täiesti valmis tähistama ka 30-il.
Balti Rügemendi osatähtsus oli tegelikult päris pisike.Minu käest on üks noore generatsiooni baltisaksa juurtega Saksa ajaloolane otse küsinud - miks Te tähistate oma riigi üht tähtsamat militaarpüha jätkuvalt sellel päeval ja selle sündmuse auks? Mina jäin ausalt talle vastuse võlgu... (Kommentaariks niipalju, et nimetet ajaloolane teadis põhjalikult meie Vabadussõja ajalugu, sh Balti Rügemendi osatähtsust selles... )
Tänapäeval, ja küllap ka 30-il, ei tähistata Võidupäeva kui mingit konkreetset saksa-vastast päeva, vaid kui üleüldist eestlaste vabadusvõitluse sümbolit, mida siis kroonis võit Vabadussõjas (kindlasti oli ka mingi määrus, mis päeva tähenduse täpselt sätestas). Miks valiti just võit Võnnu lahingus, ma juba seletasin - raske olnuks leida sellest võimsamat sümbolit. Lakata nüüd seda päeva tähistamast, pelgalt kuna see justkui valmistaks ebameeldivusi baltisakslastele, oleks, ma arvan, kaude sülitamine nende põlvkondade peale, kellel baltisakslaste vastu niivõrd soojad tunded ei olnud.
Kas te pole midagi kuulnud ideoloogilise kasvatustöö tähtsusest? Propaganda on inseneriteadus ja omas tollel ajal suuremat tähtsust ühiskonna elus kui ta omab täna. Venemaal ja Saksamaal oli propaganda tegevus tollel ajal eriti aktiivne ja värvikas. Uusi tähtpäevi leiutati vastavalt vajadusele sobival ajal juurde. Päts ei saanud kehvem olla, aga see päev pidi olema sobival ajal! Õige püha valel ajal on läbikukkunud üritus ja ei täida oma eesmärke! Jaanuar ja muud talvekuud olid ebasobivad kuna sellel perioodile jäid nagunii jõulud, uus aasta, Vabariigi aastapäev ja mõned usupühad. Mõne sellise olemasoleva püha tähenduse muutmine oleks raske olnud ja uue püha juurdetegemine sellesse aastaaega oleks ka raske olnud. Talvine kliima ise juba seab ka piirangud sellele missuguseid üritusi sa korraldada saad. Suurejoonelise rahvapeo jaoks on kõige sobivam aeg suve alguse poole, kui kõik on värskelt roheliseks läinud ja pole veel alanud heinategu ja kartulivõtmine. Jaanipäev kui nagunii rahva poot tähistatav päev oli juhuslikult sobival ajaperioodil ja nii leitigi sinna juurde sobiv lahing sobival kuupäeval. Võidukas lahing sakslastega päev enne jaanipäeva oli lausa taevalik kingitus, sest sinna ümber sai aretada igatsugu sobivaid tegevusi. Poliitikutel oli garanteeritud suur kuulajaskond, majandust see ei seganud, sest nagunii jaanipäeval keegi tööd ei teinud. Päev on ju ideaalne ja sellepärast me seda sellel ajal tähistamegi.
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
Ühe lahingu kaotamine poleks midagi tähendanud. Ilmselt oleks mõlemad pooled natuke aega Põhja-Lätis või Lõuna-Eestis materdanud ning siis sunnitud ikkagi rahu tegema. Suurbritanniale poleks selline tüli punaste vastases koalitsioonis meeldinud.
Hoopis hullem on ette kujutada aga situatsiooni, kus baltisakslastel oleks mingi imenipiga õnnestunud luua Balti Hertsogiriik. Vaat siis oleks 1/3 mõisamaadest müüdud ennesõjaaegse hinnaga saksa kolonistidele ning ametlikuks asjaajamiskeeleks koolist kuni kabelini oleks saksa keel. Meie jaoks oleks see tähendanud tagasipöörumist ärkamisaja-eelsesse olustikku. Kurb...
Balti Hertsogiriigi tekkeks oleks aga pidanud ajalugu teisiti minema:
1. võimalus. Saksamaa võidab sõja ja teeb vallutatud aladega mida iganes.
2. võimalus. Saksamaa kaotab sõja läänerindel, kuid punase ohu tõttu antakse talle vabad käed iderindel ja peale võitu Venemaa üle teeb vallutatud aladega mida iganes.
3. võimalus. Saksamaa kaotab sõja, kuid Baltikumis asuv garnison jääb puutumata revolutisoonist. Nad säilitavad võitlusvaimu ning Saksamaale tagasipöördumise asemel "iseseisvuvad". S.t. loovad parunite targal juhtimisel Balti Hertsogiriigi.
4. võimalus. Kohalikud aborigeenid tunnevad, et nad pole võimelised ilma kupja kepita elama ning paluvad paruneid: "Meie maa on suur ja rikas, kuid temas pole korda. Tulge meid omama ja valitsema meie üle!"
Minu arvates oleks vaid 2. võimalus reaalne olnud. Või mis te arvate?
Hoopis hullem on ette kujutada aga situatsiooni, kus baltisakslastel oleks mingi imenipiga õnnestunud luua Balti Hertsogiriik. Vaat siis oleks 1/3 mõisamaadest müüdud ennesõjaaegse hinnaga saksa kolonistidele ning ametlikuks asjaajamiskeeleks koolist kuni kabelini oleks saksa keel. Meie jaoks oleks see tähendanud tagasipöörumist ärkamisaja-eelsesse olustikku. Kurb...
Balti Hertsogiriigi tekkeks oleks aga pidanud ajalugu teisiti minema:
1. võimalus. Saksamaa võidab sõja ja teeb vallutatud aladega mida iganes.
2. võimalus. Saksamaa kaotab sõja läänerindel, kuid punase ohu tõttu antakse talle vabad käed iderindel ja peale võitu Venemaa üle teeb vallutatud aladega mida iganes.
3. võimalus. Saksamaa kaotab sõja, kuid Baltikumis asuv garnison jääb puutumata revolutisoonist. Nad säilitavad võitlusvaimu ning Saksamaale tagasipöördumise asemel "iseseisvuvad". S.t. loovad parunite targal juhtimisel Balti Hertsogiriigi.
4. võimalus. Kohalikud aborigeenid tunnevad, et nad pole võimelised ilma kupja kepita elama ning paluvad paruneid: "Meie maa on suur ja rikas, kuid temas pole korda. Tulge meid omama ja valitsema meie üle!"
Minu arvates oleks vaid 2. võimalus reaalne olnud. Või mis te arvate?
Mis siis oleks juhtunud:
Asutava Kogu vasakpoolsed elemendid, taibanud oma Läti-avantüüri läbikukkumist, lähevad põranda alla ja põgenevad Venemaaale.
Otto Strandmani valitsus esitab lahkumispalve. Vähenenud koosseisus Asutav Kogu valib Jaan Tõnissoni ettepanekul uueks peaministriks Konstantin Pätsi, andes talle erakorralised volitused ja läheb laiali.
Eesti ja Läti väed paigutatakse Konstantin Pätsi ettepanekul liitlaste järelevalve alla ja tõmmatakse tagasi lähtepositsioonidele.
Eesti väed tõmmatakse Lätist tagasi ja paigutatakse Pihkva piirkonda, kus asutatakse Eesti protektoraadi alune Pihkva kuningriik. Eesti ja Pihkva sõlmivad N.-Venemaaga rahu.
Karlis Ulmanis kuigi kuulub korduvalt valitsuse koosseisu. Tema teeneks on Lõuna-Liivimaal saavutatud majanduslik õitseng 1930. aastail.
Läti jaguneb Kuramaa, Lõuna-Liivimaa ja Latgale konföderatsiooniks, Kuramaal taastatakse Bironite dünastia. Poliitiline mõjuvõim kuulub neile, kes bolshevismi vastu võideldes on oma verd valanud ja kaotusi kandnud.
Konstantin Pätsi valitsus alustab ühiskonna organiseerimist korporatiivsetel alustel. Asutatakse kümneid uusi (arstide, inseneride, väikepõllumeeste, põllutööliste jt) kodasid, kõik seisused kuulutatakse võrdseks. Vabadusristi kavalerid kuulutatakse pärusaadliks.
Eesti rahvas kutsub rahvahääletusel Põhiseaduse vastuvõtmiseks kokku kahekojalise Rahvuskogu, mis on valitud rahva poolt ja kujundatud korporatsioonide poolt. Uus põhiseadus võetakse vastu ja selle alusel valitakse riigipeaks Konstantin Päts.
Mõisavanemad loobuvad üldhuvides neile mittevajalikest maadest. Arhitektuurimälestiste säilimine tagatakse riigi kulul. Igale soovijale antakse talu. Kõik töövõimelised mehed on kohustatud osa võtma totaalkaitsest (Kaitseliit, naised Naiskodukaitses ja Kodanlikus Õhukaitses).
Soodsas majanduslikus õhkkonnas tõuseb järsult Eesti sündivus ja rahvaarv. 1930. aastate lõpul muutub probleemiks ülerahvastus.
Johannes Aavik loob ja arendab välja eesti kultuurkeele, mis on palju täpsem, perfektsem ja efektiivsem, kui seni kasutatud saksa või maakeel. Kõik haritud inimesed kasutavad nii eesti kui ka saksa keelt. Eesti sakslased on iseseisev germaani hõim (saksad), mitte sakslased. Kaob senine vahetegemine sakslastel ja eestlastel, kõik rahvakihid ja seisused tunnevad end ühe terviku osadena.
Eesti saavutab rahvusvahelise tunnustuse oma sotsiaal- ja kultuuriliste saavutuste eest. Kõikjalt tullakse vaatama siinseid arhitektuurimälestisi. Eesti arhitektuur saab maailmakuulsaks.
Eesti võidupüha tähistatakse 14. septembril, Smolino lahingu aastapäeval, kui eeskuju kõigi rahvakihtide ja seisuste organiseerumisest ja ühisest võitlusest välisvaenlase vastu. Wolter von Plettenberg on Eesti rahvuskangelane.
Luteriusu maakirikul ja uuena asutatud Eesti apostliku õigeusu kirikul on riiklik tunnustus. Katoliku kirik taastab oma piiskopitoolid Tallinnas, Virumaal, Tartus ja Saaremaal.
Idamark (senine Habsburgide riik) ühendatakse Saksamaaga enesemääramisõiguse alusel. Rahvuslikud jõud Adolf Hitleri juhtimisel saavutavad Saksamaal valimisvõidu ja moodustavad koalitsioonivalitsuse, siiski jääb Hitleri mõju väiksemaks, kui ta lootis. Tema valitsus alustab sotsiaalseid ja kultuurilisi reforme.
N.-Venemaal käib pidev terror, mille käigus hävitatakse rahvastiku väärtuslikud ja suursugused osad. Omavahelises võitluses hävtavad end ka 1919. aastal Eestist põgenenud vasakpoolsed. 1937. aastal alanud sisevõitluses hävitatakse omakorda senine partei ja sõjaväe juhtkond ja asendatakse diktaator Jossif Stalinile pimesi kuulekate käsutäitjatega. 1938. aastal tapetakse Stalin ootamatult, lõpuni selgumata asjaoludel. Venemaa efektiivne keskvalitsus lakkab olemast, kuna puudub valitseja.
Tekkinud kaoses on venelased nõus ükskõik millise valitsusega. Rahvasteliidu poolt tunnustatakse Venemaa riigina lõppenuks ja jagatakse mandaatidena tema naaberriikide vahel. Eesti piire laiendatakse. Kommuniste karistatakse.
Konstantin Päts ja Chiang Kaishek sõlmivad sõpruslepingu. Eesti ja Hiina tulevaseks piiriks määratakse Uuralid. Keegi tundmatu pisikurjategija Mao Zedong hukkub Gobi kõrbes Hiina vägede eest põgenedes.
Adolf Hitler lahkub poliitikast, olles taganud Saksa riigile ja rahvale auväärse positsiooni Euroopas. Tema ülejäänud elu möödub Alpi mägedes arhitektuurimonumente püstitades.
1956. aastal sureb Konstantin Päts ametis olles. Tema järglaseks valitakse Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich. Eesti jaguneb Eestimaaks, Tartu stiftiks ja Saaremaaks.
Asutava Kogu vasakpoolsed elemendid, taibanud oma Läti-avantüüri läbikukkumist, lähevad põranda alla ja põgenevad Venemaaale.
Otto Strandmani valitsus esitab lahkumispalve. Vähenenud koosseisus Asutav Kogu valib Jaan Tõnissoni ettepanekul uueks peaministriks Konstantin Pätsi, andes talle erakorralised volitused ja läheb laiali.
Eesti ja Läti väed paigutatakse Konstantin Pätsi ettepanekul liitlaste järelevalve alla ja tõmmatakse tagasi lähtepositsioonidele.
Eesti väed tõmmatakse Lätist tagasi ja paigutatakse Pihkva piirkonda, kus asutatakse Eesti protektoraadi alune Pihkva kuningriik. Eesti ja Pihkva sõlmivad N.-Venemaaga rahu.
Karlis Ulmanis kuigi kuulub korduvalt valitsuse koosseisu. Tema teeneks on Lõuna-Liivimaal saavutatud majanduslik õitseng 1930. aastail.
Läti jaguneb Kuramaa, Lõuna-Liivimaa ja Latgale konföderatsiooniks, Kuramaal taastatakse Bironite dünastia. Poliitiline mõjuvõim kuulub neile, kes bolshevismi vastu võideldes on oma verd valanud ja kaotusi kandnud.
Konstantin Pätsi valitsus alustab ühiskonna organiseerimist korporatiivsetel alustel. Asutatakse kümneid uusi (arstide, inseneride, väikepõllumeeste, põllutööliste jt) kodasid, kõik seisused kuulutatakse võrdseks. Vabadusristi kavalerid kuulutatakse pärusaadliks.
Eesti rahvas kutsub rahvahääletusel Põhiseaduse vastuvõtmiseks kokku kahekojalise Rahvuskogu, mis on valitud rahva poolt ja kujundatud korporatsioonide poolt. Uus põhiseadus võetakse vastu ja selle alusel valitakse riigipeaks Konstantin Päts.
Mõisavanemad loobuvad üldhuvides neile mittevajalikest maadest. Arhitektuurimälestiste säilimine tagatakse riigi kulul. Igale soovijale antakse talu. Kõik töövõimelised mehed on kohustatud osa võtma totaalkaitsest (Kaitseliit, naised Naiskodukaitses ja Kodanlikus Õhukaitses).
Soodsas majanduslikus õhkkonnas tõuseb järsult Eesti sündivus ja rahvaarv. 1930. aastate lõpul muutub probleemiks ülerahvastus.
Johannes Aavik loob ja arendab välja eesti kultuurkeele, mis on palju täpsem, perfektsem ja efektiivsem, kui seni kasutatud saksa või maakeel. Kõik haritud inimesed kasutavad nii eesti kui ka saksa keelt. Eesti sakslased on iseseisev germaani hõim (saksad), mitte sakslased. Kaob senine vahetegemine sakslastel ja eestlastel, kõik rahvakihid ja seisused tunnevad end ühe terviku osadena.
Eesti saavutab rahvusvahelise tunnustuse oma sotsiaal- ja kultuuriliste saavutuste eest. Kõikjalt tullakse vaatama siinseid arhitektuurimälestisi. Eesti arhitektuur saab maailmakuulsaks.
Eesti võidupüha tähistatakse 14. septembril, Smolino lahingu aastapäeval, kui eeskuju kõigi rahvakihtide ja seisuste organiseerumisest ja ühisest võitlusest välisvaenlase vastu. Wolter von Plettenberg on Eesti rahvuskangelane.
Luteriusu maakirikul ja uuena asutatud Eesti apostliku õigeusu kirikul on riiklik tunnustus. Katoliku kirik taastab oma piiskopitoolid Tallinnas, Virumaal, Tartus ja Saaremaal.
Idamark (senine Habsburgide riik) ühendatakse Saksamaaga enesemääramisõiguse alusel. Rahvuslikud jõud Adolf Hitleri juhtimisel saavutavad Saksamaal valimisvõidu ja moodustavad koalitsioonivalitsuse, siiski jääb Hitleri mõju väiksemaks, kui ta lootis. Tema valitsus alustab sotsiaalseid ja kultuurilisi reforme.
N.-Venemaal käib pidev terror, mille käigus hävitatakse rahvastiku väärtuslikud ja suursugused osad. Omavahelises võitluses hävtavad end ka 1919. aastal Eestist põgenenud vasakpoolsed. 1937. aastal alanud sisevõitluses hävitatakse omakorda senine partei ja sõjaväe juhtkond ja asendatakse diktaator Jossif Stalinile pimesi kuulekate käsutäitjatega. 1938. aastal tapetakse Stalin ootamatult, lõpuni selgumata asjaoludel. Venemaa efektiivne keskvalitsus lakkab olemast, kuna puudub valitseja.
Tekkinud kaoses on venelased nõus ükskõik millise valitsusega. Rahvasteliidu poolt tunnustatakse Venemaa riigina lõppenuks ja jagatakse mandaatidena tema naaberriikide vahel. Eesti piire laiendatakse. Kommuniste karistatakse.
Konstantin Päts ja Chiang Kaishek sõlmivad sõpruslepingu. Eesti ja Hiina tulevaseks piiriks määratakse Uuralid. Keegi tundmatu pisikurjategija Mao Zedong hukkub Gobi kõrbes Hiina vägede eest põgenedes.
Adolf Hitler lahkub poliitikast, olles taganud Saksa riigile ja rahvale auväärse positsiooni Euroopas. Tema ülejäänud elu möödub Alpi mägedes arhitektuurimonumente püstitades.
1956. aastal sureb Konstantin Päts ametis olles. Tema järglaseks valitakse Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich. Eesti jaguneb Eestimaaks, Tartu stiftiks ja Saaremaaks.
Ich bin kein Soldat. Ich bin ein Reservist.
Kui vaadata Võidupüha kõnesid, ega siis seda otseselt Landeswehri üle saadud võiduga tänapäeval enam väga ei seostatagi. Räägitakse ikka üldiselt vabadusest, vabadusvõitlusest jne.
Ei ole ka mina sugugi vaimustatud just nimelt selle päeva valimisest Võidupühaks, kuid tegemist on juba traditsiooniga ja leian, et traditsioonide lõhkumine ei ole õigustatud.
Võiksime ja peaksime lisaks sellele tähistama ka vene punaste üle saavutatud võite. Mis võiks olla kõige olulisem? Pealetungi algus, vaenlase löömine üle Eesti piiride, mõni konkreetne lahing? Pakkuge välja.
Ei ole ka mina sugugi vaimustatud just nimelt selle päeva valimisest Võidupühaks, kuid tegemist on juba traditsiooniga ja leian, et traditsioonide lõhkumine ei ole õigustatud.
Võiksime ja peaksime lisaks sellele tähistama ka vene punaste üle saavutatud võite. Mis võiks olla kõige olulisem? Pealetungi algus, vaenlase löömine üle Eesti piiride, mõni konkreetne lahing? Pakkuge välja.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 13 külalist