Välismissioonide kasutegur - oleksoloogiline arutelu

[Kapten Trumm]

Eelmina nädal sõitis Afganistani juba kompaniisuurune üksus. Räägitakse lähimas tulevikus 500 mehe ühekorraga välismissioonile saatmise võimest.

Kasulikkusest ja kogemusest pole vist vaja rääkida. Tohutult on edasi arenenud varustus, relvastus, sõidukit. Ohvitserid ja sõdurid on saanud kogemusi ja kaitsevägi väldib mandumist.

Nüüd asjast.

Praegu räägitakse, et välismissiooni kulud on ca 1 miljon sõduri kohta aastas. Number ilmselt üsna reaalne, sest sellest on aasta missioonipalk+maksud üle 300 000 aastas.

500 sõdurit=nii 500 miljonit aastas. See on iga-aastasest kaitse-eelarvest juba oluline osa ning jooksvates kuludes veel olulisem.

Selle 500M eest oleme võimelised välja panema osaliselt motoriseeritud/soomustatud jalaväe. See tingib selle, et me oleme suutelised osalema praktiliselt vaid piiratud intensiivsusega lahingutes (Iraak, Afganistan praegu). Rohkemaks ei jätku raha.

Kerg-(e) jalavägi suudab osaleda operatsioonides lahingutegevuse aktiivse faasi järel ja täita muid teisejärgulisi ülesandeid kogu sõja mõttes.
Praegusel ajal on need valdavalt nn vinduvad sõjad, mis ei lõpe kunagi või lõpevad häbistava lahkumisega, kuna ei suudetud olukorda kontrolli alla saada.

Vietnami sõja demoraliseeriva mõju haavu lakkus isegi USA 20 aastat, püüdes vältida maismaasõda ja piirdudes õhuaktsioonidega. Ükski sõjaväelane ei taha hea meelega olla kaotaja poole hulgas. Meil on praegu läinud üsna hästi, osalt hea taseme, aga ka vaieldamatult seetõttu, et missiooniüksused on tühise arvukusega (Afganistani alanud missioon on esimene erand). See tähendab, et tinakirste on tulnud vähe ja kaotused on juhuslikku laadi. Ameeriklase kaotuste tempo Iraagis on praeguseks võrdne venelaste kaotuste tempoga Afganistanis ja oluline on, et tempo kasvab pidevalt.

Banaalselt väljendades hakkame osalema missioonidel, kus loorberitega välja tulek on vähetõenäoline, sest
1. võimekuse lagi on kergelt soomustatud jalavägi või kergjalavägi, mis ei luba osaleda sõja aktiivses faasis, mis praeguses maailmas on USA/NATO koalitsioonile harilikult väga võidukas.
2. üksused on väikese suurusega ja võõra üksusega suures lahingus ei hakka ükski armee riskima.
3. madala aktiivsusega faasid, kus me osaleda suudame on enamikus maades, kus on üpris kindel verine ja vinduv sõjategevus pikkadeks aastateks. Seda teadupärast võita on keeruline.

500 välismissioonikogemusega meest on sõjalises mõttes irrelevantne jõud, isegi Eesti oludes, olgu nad nii hea väljaõppega kui tahes. Raskerelvi ja tanke ei ole. Kuid selle peale hakkab kuluma oluline osa kaitse-eelarvest.

Edasi.

Peagi jõuab hetk, kus hakkavad missiooniüksused tulema koju tagasi, suur hulk raha on kulutatud, kogemusi rikkalikult kuid ei ole võitu. Küsimus ei ole praegu selles, kas hakkavad, vaid millal hakkavad. Sellele mõju avaldav tegur saab olema avalik arvamus, mis hukkunute ja haavatute arvu kasvades (mis on missiooniüksuste arvu kasvades vältimatu) pöördub välismissioonide ja liitlaskohustuste suhtes negatiivseks. Praegu on see suhteliselt positiivne ja ei saa eitada, et on läinud hästi. Hästi on läinud ka seetõttu, et üksused on väikesed. Ameeriklastel saab iga nädal mehi surma.

Surnud ring - järjest rohkem ressurssi kulub missioonidele ja vähem jääb reaalsele riigikaitsele (KV ja KL). Kodus olijate rahulolematus kasvab. Ohvitseride madalad palgad vs missioonide suured kulud. Väga lihtne aru saada. Hea varustus missioonil vs keskpärase KV vs vana sodi KL-s. Motivatsioon kodustes struktuurides langeb, eriti kõvasti kannatab Kaitseliit, kus praegu napib noori mehi ja varsti on vanadel olijatel second-hand säästuarmee mägimisest kõrini.

Samas viimase koormus kasvab.Ohvrite arv kasvab. Kodune rahulolematus suureneb, sest missioone on seni serveeritud kui rahuvalvet a'la Bosnia. Rahulolematus nii ohvitseride kui tsiviilide hulgas.
Järjest rohkem poliitikuid asub toetama vägede kojutoomist. Edasist ei pea vist kirjeldama, mujal Euroopas on see juba kogetud (Itaalia, Hispaania).

Kogu seda teemat läbi mõeldes tekkis ehmatav mõte - välismissioonidele väikesest ressursist suurt tükki panustades saeme ise oksa enda istumise all. Olles valinud tee, millest on tükk maad käia, kuid tupik paistab. Kulutame tohutuid summasid tegevusele, millest kodus on vähe tolku.

Näiteks 500 miljonit on raha, mille eest saab ülal pidada hävituslennukite eskadrilli. Mis on 500 mehest kergete soomukitega oluliselt relevantsem ja KV üldist löögijõudu tugevdav nähtus. See on minu arvamus, loomulikult võib selle rahaga pidada üleval ka kahte fregatti või arvestatavat tankiüksust (nii 50-60 masinat).

Kaks fregatti, 10 hävitajat või tankiüksus võimaldab täita liitlaskohustusi võimalike aktsioonide aktiivses faasis. See on praegu faas, kus tuleb loorbereid, kiire võit ning surmasaamise võimalus on kõvasti väiksem kui järgnevas partisanisõjas. Võidu motivatsiooni tõstvat võimet ei saa alahinnata.

Minu arvates oleme endale valinud musta ja verise tupiktee, millest riigikaitsele olulist kasu enam ei tõuse. Jalaväe varustuse või väljaõppe katsetamiseks ei ole vaja pataljoni kuhugi saata, piisab rühmast. Tupik võib tulla väga ootamatult, näiteks sisside õnnestunud suurema pommirünnaku läbi, kus on suur hulk ohvreid ja rahvas hakkab nõudma meeste kojutoomist.

Ehk kui päeval X hakkab koalitsioon likvideerima Iraani tuumaohtu, siis peaks minuarust meie mehed olema aktsiooni alguses lennukikabiinides, laeva komandokeskuses või tankisoomuse taga. Kiire ja võidukas operatsioon, kui vaadata kahte lahesõda.

Olen nt Lahesõja ajalugu tudeerides aru saanud, et vaatamata kogu headusele oli Euroopa liitlastest vähe tolku - lennuväe viletsa taseme tõttu oli NATO eurooplaste hävitajatel keelatud teha aktiivseid õhk-õhk operatsioone, kuna arvati, et nende lennukid on liiga kerge saak Iraagi õhutõrjele ja lennuväele. Seetõttu ei saanud ükski Euroopa riik Lahesõjast ühtegi õhuvõitu. Samuti käis Lahesõda II USA ja Suurbritannia jõududega, kuna teistel liitlastel oli sada häda, küll tankid vanad, küll see ja too. Ühesõnaga - nish tehnikasõjas ja aktiivses faasis on samamoodi olemas nagu sõjajärges "koristustöös".

Ja kui vaadata arve, siis üllatus-üllatus - ei ole see jalaväeteema sugugi nii odav kui esialgu paistab. Tuleb see sellest, et jalaväe puhul peab relevantsuse saavutamiseks olema päris suur arv mehi. Tehniliste vahendite puhul on mehi vähe.

Alternatiivideks on näiteks missioonil
500 jalaväelast+soomukid
30 jalaväelast+soomukid+5-6 lahingulennukit
30 jalaväelast+soomukid+tankipataljon
30 jalaväelast+soomukid+1 korvett või fregatt

Kui vaadata, mida annavad erinevad variandid kogemuslikult ning tulevikusõjas Eesti pärast, siis ei pea olema geenius aru saamiseks, et viimased 3 varianti annavad oluliselt rohkem. Lisaboonust Eestis olevate kaitseväelaste motivatsioonile, mida annab teadmine moodsate relvade olemasolust - ei saa küll alahinannata.

Mis rahvas arvab?

[siss]

see 500 meest on küll kahtlane teema.Tean palju vaeva nähti juba kompaniiga.... . Mis kasu on teadmisest ,et meil on moodsad relvad kuskil?kasutada neid(väljaõppes/õppustel) niikui nii ei saa , sest kas need on liiga kallid või liiga salajased.Minul küll mingi motivatsiooni ei tõsta teadmine , et meil kuskil on 5-6 lennukit või 3 fregatti.hoopis motiveerivam oleks hoopis see kui meil oleks 50-60mm miinipildujad või tt-mehed kes on korralikult lasta saanud ja pauku ei karda.aga see on puhtalt minu arvamus.

[Surmaingel]

Minu kui tagasihoidliku inimese arvamus!
Ka keegi pole kunagi selle peale mõelnud, et selle misside taga on raha?! Raha selles mõtte, et kellelegi on see kasulik; kas siin või piiri taga. Pigem aidata Eesti riiki, anda miski summa abis.. milles iganes.. ja nõuda selle eest panust kuskile, kellegi saatmist.. jne. Või on see huvi siinsetel asjapulkadel.. Galvi Linda.. Arsenal.. vormi tootja..
Naljakas on see, et pole ju kedagi saata? Puudub meeskond? Kus see nn. 500 meest võetakse?
Samas on USAl, NATO vanadel liikmesriikidel lihtsam leida see summa kui saata sinna oma mehi.. ODAV. Anda raha siia!
Kuigi ma ei kahtle kunagi selle asja kasulikkuses EVle.
Keegi ei hakka "mõtlema" miski tanki, lennuki või Jumal teab mis asja peale enne, kui ei ole kodus kümmet kirstu...
Segane jutt ja pisut ulmeline äkki, kuid igas mõttetus teemaarenduses on miski iva ikka.

Lugupidamsiega
Raul

[Kapten Trumm]

Kui vaja, saadakse see 500 kokku meetodeid valimata, näiteks tõstes reamehe rahuajapalga kolmekordseks ja küll tulevad. See, et see toimub "koduse" KV ja KL arvelt, ei koti kedagi. Kes vastu hakkab, tembeldatakse teadagi kelleks ja kogu lugu. Eesmärk pühendab abinõu. Sellest aru ei tahata anda, et üsna tõenäoliselt on selliste kergjalaväemissioonide ees tupik, tekib olukord, kus põletame enamiku rahast kuskil x islamiriigi külades patrullimisele, kodune riigikaitse vajub vaikselt laiali ja n hetkel oleme lihtsalt osaline koju pöörduvates kaotajate kolonnides (a'la Vietnam 75 ja Afganistan 89). Ühel päeval on missioonimehed kodus, nõuavad uusi missioone või suuremat palka või lähevad lihtsalt laiali. Scoutspataljoni efekt kogu riigikaitsele saab olema väike, sest sõdurite osas on tegemist paljugi läbisõiduhooviga, kus kogutakse elu alustamiseks algkapitali ja pärast minnakse jäädavalt tsiviili ning missioonidel käinud ohvitseride osakaal kogu kaadrist on väga väike.

Sünergiline efekt asjast on suurim, kui missioonidel käivad rotatsiooni korras põhiliste väeliikide väikesed nn katsegrupid, et lihvida oma varustust, väljaõpet ja tehnikat. Sellisel juhul saab tehnilistes vägedes (tankid, lennukid, laevad) piirduda suhteliselt väikese arvuga, kuna neid juhivad kõrgelt kvalifitseeritud ja kogenud operaatorid.

Et tõsta eestlase usku oma jõusse, on vaja võite. Võite nendes vinduvates sõdades ei tule. Võidud tulevad sellistes aktsioonides, kus eesmärgiks on vastase konventsionaalsete relvajõudude neutraliseerimine.

Näiteks praeguse patrullimise asemel oleks pidanud osa võtma Lahesõda II-st ja seda tehnilistel aladel - siis oleks üks võiduparaad juba peetud.

[A4]

Numbrist 500. Praegu on korraga väljas umbes 250 meest ning aastaks 2010 peaks see arv tõusma 350ni. Samas võib probleeme tekkida selle arvu täissaamisega. Mis puudtyab maksumust, siis kaitse-eelarve on meil praegu umbes 4 miljardit ning tõuseb pidevalt koos SKP tõusuga. Eesmärk on, et kaitekulutused oleksid 2 % SKP-s, praegu on see umbes 1,7 ja kahe % saavutamisega võib ka probleeme tekkida, sest majandus kasvab praegu kiiremini kui eelarve.

Mis puudutab Kaitseliidu, siis tegelikult saavad ka nemad oma osa missioonidest. Balkanile minevad missioonid on juba praegu komplekteeritud suuresti kaitseliitlastest. Iseasi, kas see on hea või halb, aga ega missioonil käinud kaitseliitlased sellest lollimaks ikka ei jää.

Seda, mis hakkab riigikaitsega juhtuma lähiaastatel, on praegu veel ilmselt vara öelda. See kõik hakkab ilmselt sõltuma uuest kaitsejõudude struktuuri ja arenguplaanist (KSAP), mille uut versiooni varsti ilmselt välja hakatakse töötama. Samuti tuleb vaadata, millised visioonid on uuel kaitseväe juhatajal ja järgmisel kaitseministril.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Trumm - sulle omaselt mõttetu teemapüstitus...

Mida sa sellega üldse tahtsid öelda - või kahtluse alla seada?

Oled sa väga kindel, et vähemalt paar inimest viitsisid su oopuse läbi lugeda?

[Indrek]

mina viitsisin ja jutt tundus jumala õige.
tõepoolest, tavaliste soomukitega ringi rallivad mehed ei ole just need kes saaksid eestile tuua mingit väga suurt kasu.
pigem oleks eestil viimane aeg panna alus korralikule tankiväele või osta endale mõned arvestatavad hävitajad. iraak ja tulevikus arvatavasti ka iraan oleks suurepärane koht kus eesti poisid neid kasutada saaks ja hiljem oma kogemusi eestis edasi jagada. ma arvan, et rahval soov riiki kaitsta oleks oluliselt suurem, kui inimesed teaks et nad ei pea venelaste vastu sõitma btr'is istudes ja et eesti lennuüksused on midagi muud kui 2 robinsoni kopterit.

[propatria]

Trumm - sulle omaselt mõttetu teemapüstitus...

Mida sa sellega üldse tahtsid öelda - või kahtluse alla seada?

Oled sa väga kindel, et vähemalt paar inimest viitsisid su oopuse läbi lugeda?

Nii, mina olen siis see teine inimene kes kindlasti luges esmapostituse läbi.

Lugedes Borja postitust, jääb mulle vägisi mulje, et tema ise ei lugenud või saanud aru, miks muidu sellised süüdistused/küsimused Trummi aadressil?

ProPatria

[kala]

Borjale on Trummi ründamine suht tavaline asi.
Ise lugesin teema selle tekkides kohe läbi.

[hugo1]

Minule ka Trummi postitused meeldivad, vägagi asjalik jutt tal tavaliselt

[Q]

Lugesin samuti jutu läbi. Asjalik! KT on ikkagi teema üle mõelnud, arutlenud ja lahendusi pakkunud. Lähtudes meie rahvaarvust on õige mõte tehnikasse panustada, mitte järjest rohkem jänkidele kahuriliha saata. Seda enam kui KT arvutused paika peavad.
Juhul kui midagi minu teha oleks, lõpetaks võimalikult kiiresti osalemise nendel vägivaldse demokraatia missioonidel. Usun, et eestlastel on rohkem õppida iraagi sissidelt. Meie kaitsedoktriin peaks vist endiselt rajanema ikka kaitsesõjal, mitte agressioonil. Iraagis seni saadud kogemustega võiks ju Läti kallal natuke jõudu katsuda küll!

[Kapten Trumm]

Oh, Borja

Olen sellest asjast ise aru saanud sedasi, et see, kas me panustame operatsioonidel jalaväekompanii, lennuki või allveelaevaga on suuresti ikkagi iga osaleja enda välja pakkuda. Mitte et NATO kirjutab ette, et sina teed seda ja sina toda. Nt mereväe spetsialiseerumine miiniasjandusele sai ikka alguse sellest, et kunagi kingiti ex-DDR miinitraalerid ja muud omal ajal polnud, mitte et keegi Brüsselis käskis. Kui keegi oleks kinkinud mõned fregatid, siis praegu ei räägiks me miinitõrjevõimest kui möödapääsmatust nishivõimekusest.

Jalaväe väljaarendamise vajalikkust pole keegi kahtluse alla seadnud, pigem on küsimus selles, et kas praegusel kujul missioonid hakkavad kogemuslikult ennast ammendama. Kõrbevarustusega pole kahjuks siin midagi teha ja camelbackiga miinuskraadide juures samuti mitte. Meil kuluks mõelda näiteks, millised lumises metsas liikumise vahendid ja talvevarustus vajalik on ja kas näiteks liikumiskiiruse suurendamiseks ja moona vedamiseks oleks vaja rootsi suuski tarvitava rühma ette näha üks lumesaan, et tõsta võitlejate transportimise kiirust oludes, kus autod liikuma ei pääse. Või milliseid vahendeid kasutada jaotelkide infrapunamaskeerimiseks talvistes oludes (soojaks köetud telk külmal talveööl paistab IR seadmetes vääääääga kaugele. Või milliseid täiendavaid pioneerivahendeid anda kaasa jalaväekompaniile, et ta suudaks kiiresti kaevuda 1,5 meetri sügavuseni külmunud pinnases (näide: eelmine talv) või kohas, kus paekivi on 20 cm sügavuses. Või milliseid magamiskotte osta isikkoosseisule, kuhu 180 cm pikem sõdur sisse mahub ja kümnekraadise külmaga magada saab.

Minuarust tõsised küsimused, naljakat pole siin midagi, Borja

[Larry]

Lugesin ka Trummi posti la'bi ja ka minu arust on point olemas. Va'hemasti mina sain teema pystitusest aru nii, et va'lismissiooni kulud kasvavad nii suureks, et hakkavad kahjustama kodumaist KV ja KL arengut. Ma numbrite o'igsuses (500 milj) ei hakka urgitsema, oletame et nii on. Kogemuste saamises ei maksa muidugi kahelda, kuid to'epoolest kusagil tuleb piir ette, kui suure summa ja arvu so'dureid me suudame panustada. Kindlasti ei tohi see toimuda kodumaise kaitsevo'ime arvelt ehk siis po'hiaur va'lismissioonidel. Praegu kipub sinna suunda minema. Arvan, et Kunnasel oma raamatus oli o'igus, et hea jalava'gi on alati hinnas ja meie piiratud ressursse arvestades peaks see olema meie trump. Samas kirjutab Kunnas ka soomuse ha'davajalikkusest, et Eesti vajab tulevikus oma tanke ja lahingumasinaid. Ka selles osas olen temaga pa'ri. Lennukid on muidugi iga siinse foorumiso'jardi (ka minu!) ma'rg unistus ja oleks tore neid omada. Kui eeltoodud arvud paika peavad, siis vo'iks kyll tegutseda pigem lennukite suunas, selle asemel et pyrgida Afganistanis arvestatavaks jo'uks (mida jalava'ekompanii ei ole). Tehnika muidugi maksab ko'vasti, kuid pea ainult kergejalava'ega Eestit ei kaitse, o'huruumi kontroll on minu arust vo'tmeasi. Kui vaenlane on o'hus ko'rgele surutud vo'i isegi so'bralikud jo'ud seda valitsevad, siis on ka maava'gedel oluliselt lihtsam. Ka need IR kaitse ja pioneerivarustuse kysimused ko'ik o'iged, aga minu arust meil praegu suurem puudus to'husast raskemast relvastusest, O'T,- TT- raketid, MP-d, tankid, lennukid jne. Kui ajalehti uskuda, siis isiklik varustus on la'hiajal oluliselt paranemas, jo'uaks ka raskem varustus sellele tasemele. Kaotusestressi ma suhtun skeptiliselt, me lihtsalt oleme nii marginaalsed tegijad. So'da toimub meist kaugel ja seal osaleb va'he mehi ja me mingil hetkel saame sealt oma va'ed lihtsalt a'ra tuua. NATO suurtel selline lahkumise vo'imalus puudub, sest nende kanda on so'ja pearaskus ja ka "na'o sa'ilitamine" on oluline, sealt ka suurem stress. Keegi ei ma'rka, et va'ike Eesti kaotas so'ja, kaotasid ikka USA, britid jne.

[okaloka]

väga asjalik teema, ja vajalik arutelu.

[VANA LÖUKOER]

Trummi jutt argumenteeritud,kuid....

kui meie södurid ja ohved ei käiks välismissioonidel oma varustust tegelikus söjakoldes testimas,ei teaks me midagi.üks asi on rahu ajal magamiskotiga metsas külitada,teine asi seda teha reaalses ohus...
sama on relvastusega
logistikaga...

kogemus...ka see on hindamatu...
Kaitseressursside Amet ei teaks ju mida tellida...
minu arust on välismissioonid vajalikud

köik tänapäevane militaartippvarustus,mis on kasutusel tugevats armeedes,on ikkagi omad testid läbinud just lahingutes...
näiteks toosama Hummvee..ilus suur auto,aga söjas möttetu ja seetöttu langeb varsti usa varustusest välja...
nii on paljude asjadega..