Ei ole lihtne Sinuga
Hilja vist öelda, et Sinu kirjeldus pigem toetab minu arusaama tegutsemise põhjendatusest.
Reigo kirjutas:- 1939 anti baasid, et sõda ära hoida ning asuti lootma, et algab NL-Saksa sõda.
- 1940 juunis lasti väed üle piiri kui NL nõudis vägede täiendava kontingendi sisselaskmist. Samas nõudis NL sõbralikku valitsust ning ametisse nimetati Varese valitsus. Eesti juhtkond allus, kuna alternatiiv oleks olnud sõda, lüüasaamine, purustused ning nõukogude korra kehtestamine. Samas ei tähendanud allumine veel riigikorra muutmist - säilis kodanlik-kapitalistlik kord. Polnud teada, millal NL selle süsteemi kavatseb likvideerida, ehkki oli tõenäoline, et NL seda teha soovib. Loodeti, et enne kui NL seda jõuab teha, algab NL-Saksa sõda.
- järgnevad sündmused 1940. juulis olid kõik selle poliitika jätk. Nõuda, et eesti juhtkond oleks pidanud kuskile emigreeruma või avaldusi tegema, pole õige. Taolises olukorras, nagu see oli 1940. juunis-juulis, oli igasuguste avalduste tegemine reaalpoliitiliselt mõttetus. Esiteks see poleks eesti juhtkonna vaatevinklist mitte mingeid praktilis tulemusi andnud ... Juhtkonna eesmärk oli riik ja rahvas võimalikult väheste kaotustega sõjast läbi viia ning ainuke reaalne variant, mida taolise eesmärgi püstitanud said selleks valida, oligi valitud poliitika; alternatiiv oleks olnud sõda, mida loeti kindlasti lõppevaks kaotusega. Mingisuguse avalduse tegemine või emigreerimine ei oleks mahtunud selle poliitika raamidesse.
- Et NL kavatseb riigikorra muutumisega kiirustada sai lõplikult selgeks siis, kui kokkutulnud riigivolikogu tahtis NL koosseisu astuda. Seega oli eesti juhtkond oma mängu kaotanud, kuid see mäng oli mängitud plaani järele ning selle eesmärgid olid õiged.
Ainukene reaalne teine mäng oleks olnud sõda 1939. aastal. Aga kuna oldi kindlad, et see sõda kaotatakse vastase ülekaalu ning liitlaste puuduste tõttu, siis valiti ülalpoolkirjeldatud poliitika. Objektiivselt võttes pole eesti juhtkonna mõttekäigule midagi ette heita.
Selle kohta ei saa eriti midagi halba öelda, et hinnati realistlikult või konservatiivselt oma sõjalist võimekust ja peamine eesmärk oli rahvast säästa.
Väite, et "asuti lootma, et algab NLiit-Saksa sõda" kohta tahaks küsida järgmist:
a) mis tõendab sellise lootuse olemasolu 1939 aasta baasidelepingu kohta? Pigem on lugeda, et kardeti/oldi kindlad, et sõda tuleb ja sõda jõuab ka Eestini. Ok, sõnastus on "hakati lootma" ehk siis kui leping oli sõlmitud. Lepingu sõlmimise hetkel see lootus ei olnud argument.
b) kui "loodeti", et tuleb NLiit-Saksa sõda, siis mida positiivset selles nähti peale selle, et äkki nõukogulased lüüakse välja või see oligi ainus lootus? (remargina, et igasugustest Baltikumi rahvaste hävitamise plaanidest ei saadud tol ajal eriti midagi teada)
Uue valitsuse nõue oli teada juba Rei kohtumisest Molotoviga, mida korrati ka NLiidu ametlikus avalduses. Mis keelas öelda, ok, võtke baasid aga valitsuse koha pealt pühkige suu puhtaks. Ma ei saa endiselt aru ühe iseseisva riigi diplomaadist (Rei), kes juba Molotoviga kohtumisel hakkas usinalt küsima, et no keda me siis valitsusse määrame?
Kui teine riik soovib valitsuse vahetust, ilmselgelt mitte suvalist tolle riigi tahte järgi moodustatud valitsust vaid ikka oma nõudmiste järgi (või arvasid tolleaegsed asjamehed teistmoodi?), siis millest küll võib järeldada, et NL-le meelepärane valitsus ei tähenda "riigikorra muutmist" ja "nõukogude korra kehtestamist", lisaks veel "ehkki oli tõenäoline, et NL soovib seda teha". Millest selline naiivsus? Või olid nii meeletult hirmul? Või oli tegemist naiivsete või selgrootute riigiisadega?
Emigreerumine või mitte-emigreerumine on minu jaoks samaväärsed stsenaariumid, seega sel teemal eriti sõna ei võta.
"igasuguste avalduste tegemine reaalpoliitiliselt mõttetus". Väidaks, et konkreetne deklaratsioon, isegi Pariisi vallutamise varjus oleks andnud nt Suurbritanniale ja Saksamaale vähem julgust Vene samme igati heaks kiita. See "hääletuse" osa sellest alistumisest on minu jaoks eriti arusaamatu.
"Et NL kavatseb riigikorra muutumisega kiirustada sai lõplikult selgeks siis, kui kokkutulnud riigivolikogu tahtis NL koosseisu astuda". Väidaks, et järjekordne naiivsuse tipp. Ega punavägede osavõtul ja kaitse all toimunud massimeeleavaldused ei andnud alust oletada, et riigikorda tahetakse ümber kujundada. Valimiste väljakuulutamine mõni nädal enne ja jõhker ümberkäimine vastaskandidaatidega ei andund üldse alust oletada, et midagi on teoksil?
Kas sõda oli ainuke alternatiiv? Kas isegi antud tingimustes, see mida tehti oli ainuke õige käitumine?
Kangesti tundub, et tolleaegse juhtkonna tegevuse igatine heakskiitmine ainult lihtsustab nõukapropagandistide tegevust.
Ja märkuseks, et ma ei küsi seda ainult iseenda jaoks, sest nagu näha on tolle aja sündmuste peensuste tundmine ja munade diameeter teatavas korrelatsioonis. Millises, eks igaüks mõõdab ära.