Võimalikud plussid, kui oleks vastu hakatud:
1. Kogu see tramburai ei oleks näidanud end väljaspoole sedavõrd JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) kui praeguses versioonis välja kukkus. Tõenäoliselt oleks see võinud nõukameelsete praegust kära veidi tagasi hoida, sest teatavasti nende üks põhiväide on tees 1939.-40.a. sündmuste vabatahtlikkusest. Eesti propaganda ei ole kahjuks viimastel aastate suutnud edukalt seda teesi pisendada/kõrvaldada nii palju, kui vaja oleks.
Muidugi oleks sõjalise lahenduse korral saanud punased paika panna miski Kuusineniga analoogse punase nukuvalitsuse (vrd 1918.a. novembri Töörahva Kommuun Narvas) ja ikkagi JOKKi väita. Raske hinnata.
2. Õhkõrn võimalus, et sõjaliselt oleks Poola-Leedu-Läti-Eesti-Soome koostöö korral midagi N.Liidu vastu reaalset ära suudetud teha. Õhkõrn seetõttu, et kõigil neil riikidel olid oma asukohast/ajaloost tingitud omad huvid ja seisukohad, mis tihti ei ühildunud omavahel. Ja kahel pool neid nn puhverriike asunud Saksamaa ja N.Liit püüdsid pidevalt ja meeleheltlikult neid riike üksteise vastu välja mängida ka niiviisi omi huvisid realiseerida. See neil ka õnnestus, sest sugugi kõik nimetet puhverriigid ei pidanud mõlemat kahest suurest oma vaenlaseks...
Näiteks Leedu ja Poola omavahelised suhted olid toona ikka väga rikkis - seda poolakate osalt mõtlematu teo tõttu, kui nad 1920.a. Vilniuse enda kätte jõuga haarasid. Teisalt elas 1920.a. Vilniuses poolakaid rohkem kui leedukaid, võta siis kinni, kummal sellele alale suurem ajalooline aõigus on/oli. Poola-Leedu oli olnud juba ju sajandeid üks riik (Rzeszpospolita), kus ülemkiht kippus igal pool rääkima poola keelt. Niisuguse ühtse kirju segarahvastikuga lahutamine rahvusriikideks on alati ülivaluline.
Praegu toonast olukorda hinnates tehakse sageli üks viga - nähakse võimaliku potentsiaalse vaenlasena vaid N.Liitu. Tegelikult oli selleks ka natsi-Saksamaa, kes suhtus samuti kõikide nende nn puhverriikide iseseisvusse üsnagi negatiivselt ja kelle huve võib pidada samuti kõike muud kui neid riike soosivaks. Üliraske on kahe suure pahalase vahel hulgal pisikestel saavutada konsensust...
Võimalikud miinused, kui oleks vastu hakatud:
1. Eesti (rahvastik, külad, linnad, infastruktuur) oleks sõjas tugevalt vigastada saanud. Alles nüüd me ju teame, et nii 1941 kui ka 1944 sai Eesti nagunii mõlemal korral tugevalt viga. Aga siis oleks kahe hävinguperioodi asemel olnud neid kolm - 1939, 1941 ja 1944. Võrdluseks - nii Helsingis, Viiburis kui ka mujal olid Talvesõja purustused ikka üsna suured ja ohvreid ka väga palju. Väikerahva kannastustel ja taluvusel on teatavasti piir... Praegune "pseudo-JOKK-allumine" siiski vast ehk teatava osa Eesti rahvast päästis?
2. Kui olekski juhtunud ime ja Eesti ja N.Liit oleksid võimaliku sõja vaherahuga lõpetanud (vrd Talvesõja lõpp), siis oleks Eesti idapiir KINDLASTI olnud praegusest lääne pool. Näiteks kusagilt Sonda-Jõhvi kandist kuni Peipsini ja lõunas Põlva-Räpina alt näiteks kusagile Võru juurde... Mõelgem selles taustas nt märksõnale põlevkivi, mis Eesti majanduses on alates 1930ndatest aastatest mänginud suurt rolli...
Ja Eesti oleks need alad JÄÄDAVALT kaotanud - vrd jälle Soome, kes on kaotanud Viipuri, Koivisto, Sortavala, Petsamo jm idaalad ka siiski jäädavalt. Seda küll iseseisvuse säilitamise hinnaga.
3. 1939.-40. vaatas enamik läänemaailma dramaatiliselt Poola, Beneluxi maade ja Prantsusmaa langemist, mis lubas N.Liidul baltikumis kasutada vabamaid käsi maailma silmis suuremat kära tegemata.
Me ei tea praegu, kuidas oleks areng siinmail kujunenud, kui Eesti oleks "(pseudo)-JOKK"-hõlvamise asemel vallutatud reaalse sõjaga. Täpsemalt - kuidas oleks Stalin käitunud selle tegevuse järel eesti rahvaga.
Teades Stalini viha jõuga vastuhakkajate vastu ja tema maneere (ikkagi endine kriminaalkurjategija!), kardan väga, et küüditatute/deporteeritute/hukatute protsent oleks olnud PALJU suurem, kui see tegelikult "Eesti rahva kannatuste aastal" 1940-41 oli. Olen varem ka välja öelnud, et ei välista ka pea sajaprotsendilist väljasaatmist, mida Stalin on 1930-40ndatel mitmete rahvakildude juures praktiseerinud (tšetšeenid, krimmitatarlased jt). Alles oleks jäetud vaid käputäis kollaborantidest kohalikke - nii nende kui ka ideoloogilist "ümbertöödeldud" venemaaeestlaste põhjal oleks saanud "Estonskaja SSRi" vähemalt potjomkinliku fassaadi näol kokku panna küll. Kuigi 1936-38 löödi paljud venemaaeestlased suure puhastuse ajal mättasse, oli neid siiski veel mitmeid alles, et tulevase liiduvabariigi tipporganeid osaliselt neist moodustada (1940-70ndad aastatel seda võtet muide praktiseeritigi).
Mingil määral saame seda kõike oletada vaid selle põhjal, mis N.Liit tegi septembris-oktoobris 1939 Poola ida-aladega - nimelt need vallutati "JOKK-lepingu" asemel just sõjalisel teel. Aga see võrdlus saab nagunii olla vaid osaline, sest seal läks käiku ju hoopiski teine JOKK-võte - loodud tees Poola poolt okupeeritud Ukraina ja Valgevene alade vabastamisest... Ega's Stalin loll polnud - tuli mõelda, mida saab kirjutada tulevaste ajalooõpikute ("ÜK(b)P lühikursuse" tulevased redaktsioonid) jaoks...
4. Soome Talvesõja lõpetas lõppkokkuvõttes mitte Soome sõjaline üleolek, vaid diplomaatia ja telgitagused mängud. Oma osa mängisid nendes nii Soome ajalooliselt tihe seos Rootsiga ning miks mitte ka Soomes külluses olev vasemaak. Viimasest faktist ei ole muide väga räägitud. Millised ja kus olid Eesti korral need diplomaatilised hoovad/mõjurid, kes oleks sõja lõpetanud? Neid pole...
5. Soome maastik on Eesti omast tehnikasõja jaoks VÄGA PALJU raskem. Soome graniitkaljudele on Eestil vastu panna ainult sood ja lamedad künkad. Kes on Soomes ringi sõitnud (Helsingi arvesse ei tule), see teab, millest ma räägin. Kagu-Soomes on tihti maastik nt sedavõrd kaljune, et tehnikaga on läbitav vaid tõesti ainult mõne meetri laiune teesiht, ei muu ala. Põhja pool aga on läbipääsmatud põlismetsad ja järved-jõed ning pea olematu asustus ka hõreda venemaa mõttes.
Eestil, tõsi küll, on põhja pool Sinimägede ala, kus tehnikaga saab läbi vaid kitsalt alalt raudtee ja mere vahelt. Lõuna pool on aga läbitav praktiliselt kogu piir täies pikkuses (Missost Värskani), sealsed lamedad künkad ja väikesed sookesed ei takista rasketehnika liikumist. Seda tõestas ka 1944. aasta - Sinimägedel õnnstus punaseid kitsukesel alal kinni hoida, kui punased aga oma pealtungiteraviku suunasid lõuna poole (august 1944), siis järgnes fiasko.
Mis puudutab plusside ja miinuste võrdlemist ja kaalumist, siis seda ma ei teeks - ei oska. Palju on/oli seal ka väliseid faktoreid, mis muudavad iga ennustuse spekulatsiooniks.
Ning kokkuvõtteks - ma usun, et asjaolu, kas me oleksime 1939-40 sõjaliselt vastu hakanud või mitte, EI OLEKS OLULISELT MÕJUTANUD ei muu maailma sündmusi ega ka Eestis 1941 ja 1944 toimuvat.
Ehk 1941. aastal oleks pealetungivad sakslased nagunii Eesti ala punastelt hõivanud ning 1944 oleks toimunud vastupidine protsess. Erinevus oleks olnud vaid selles, kas ja mil määral oleks ainult 1941-44 siinmaal olnud eestlasi ja millises staatuses oleks Eesti olnud sel ajavahemikul. Tõenäoliselt ikkagi teatud ülipiiratud mänguruumidega butafoorsed "autonoomüksused" a la Eesti Omavalitsus ja Eesti NSV...
Selle, mis meist sai või oleks saanud suure sõja lõpul (1944.-45. ja sealt edasi mõne aasta jooksul), pani siiski paika reaalne jõudude vahekord erinevate (sõdivate suur)riikide vahel sõja lõpustaadiumis 1943.-44. aastal, ei miski muu. Tegu oli tüüpilise maailma ümberjaotamisega suurvõimude vahel. 1939-40 siin toimuvad või toimuda võinud sündmused määrasid või oleksid määranud selles siiski vaid ülimarginaalse rolli, ei enamat.
Küll aga ma usun, et kui 1944 oleks von Stauffenbergi & Co üritus lõppenud Hitleri jaoks teisiti, oleks tulevane maailmapilt võinud väga muutuda. Sh ka Eesti tuleviku osas. Aga see on juba omaette teema, kuna see on Eesti saatuse osas täiemahuliselt ju väline mõjur...
