Kas Eesti Valitsus ja President käitusid õigesti 1939-1940

[Henn]

Demagoogitse aga edasi, kuid mul on veel üks küsimus.

Kui algasid baaside dislokatsiooniläbirääkimised (02.10.39) esitasid venelased oluliselt suuremaid nõudmisi kui varem. Sõlmitud lepinguga sai Venemaa õiguse baasidele ja lennuväljadele Eesti saartel, Saaremaal ja Hiiumaal ning sõjalaevastikubaasi Paldiskis. Nüüd nõudis Vene sõjaväedelegatsioon baase üle terve Eesti – Valka, Paidesse ja Türile, lennuvälju Virtsu ja Paldiskisse ja laevastikubaasi Rohukülla, Haapsalu lähedale jne. Laidoner kiitis takka, et sõjaliselt on need nõudmised õigustatud, kuid paktis on baaside asukohad juba siiski ära määratud.
07. oktoobril nõustus Laidoner aga kõigile üllatuseks lepinguväliste suuremate nõudmistega ja ütles: ”Teatage Moskvas, et kõikides küsimustes on juba kokkulepe saavutatud”. 10.10.39 kirjutatati Vene vägede dislokatsiooni protokollidele alla.

Aleksander Warma, kes Välisministeeriumi esindajana võttis läbirääkimistest osa, kirjutas oma mälestustes: „Täiesti otstarbetu oli minu arvates igal juhul, piltlikult öeldes, vööni kummardamine venelaste ees, mis avaldus dislokatsiooni läbirääkimistel (erandiks oli kolonel R. Maasing, kes delegatsioonist peale kolmandat koosolekut eemale jäi). Kas arvati tõepoolest, et... võidetakse Moskva usaldus või oli selleks mingi muu psühholoogiline aje, mis ajas inimesi kõnelema oma kindlaima veendumuse vastu ja ennast sellega alandama vastase silmis...” Eriti võõrastavalt mõjunud sellised jutud nende suust, kes alles 10 päeva tagasi avaldanud õigustatud vaenulikkust Nõukogude Liidu suhtes (ilmselt Reek ja Laidoner - H).

Selle lömitamise (loe reeturlikkuse) tulemusel sai Punaarmee endale märksa laiemad ja soodsamad positsioonid Eesti okupeerimiseks ja territooriumi kontrolli all hoidmiseks.

Mil kombel aitas see Eesti iseseisvust ja rahvast kaitsta?

[Reigo]

Demagoogitse aga edasi, kuid mul on veel üks küsimus.

Iseenesest pole mul selle küsimuse arutamise vastu midagi. Aga, vaata, mehike, nii need asjad ikka enam edasi ei lähe. Su senine käitumine on ilmekalt tõestanud, et sa oled kas provokaator või grafomaan (või mõlemat). Antud juhul pole tegu labase sildikleepimisega, sest inimene, kes postitab mitmesuguseid väiteid, seejärel aga eirab vastuväiteid, kusjuures kõikide märkide kohaselt pole ta võimeline vastuväidete vastu ning oma väidete kasuks argumenteerima, misjuures ta aga võtab niivõrd tähtsa poosi, nagu oleks iseenesest mõistetav, et ta ei peagi oma väidete kasuks üldse argumenteerima - see inimene on tõepoolest kas provokaator või grafomaan (või mõlemat).

Igatahes sellest hetkest on asjalood niimoodi, et kasutaja Henn postitusi ma lihtsalt eiran, ükskõik kui "põnevat" juttu seal ka ei aetaks. Mis puutub kasutaja Henn "küsimusse" (loe: provokatsiooni), siis kui kedagi teist see probleem huvitab, eks arutame pealegi.

[araterI]

Reigo, Sulle vastati lihtsalt Sinu omas stiilis. Nüüd saad ise ka aru kui segav on lugeda muidu päris asjalikku arutelu mingis ärplevas garneeringus.

Ühte pead veel arvestama - siin pole enamus professionaalsed ajaloolased vaid asjaarmastajad. Ja see ongi selle koha võlu ja valu.

[Reigo]

Reigo, Sulle vastati lihtsalt Sinu omas stiilis. Nüüd saad ise ka aru kui segav on lugeda muidu päris asjalikku arutelu mingis ärplevas garneeringus.

Panid taaskord mööda. Nimelt kui kasutaja Henn vastas minu omas stiilis, siis järelikult on minu stiil "arutelu mingis ärplevas garneeringus". Kuid sellisel juhul peab osutama, et kasutaja Henn poolt vastamisel kasutatud stiil pole siiski minu stiil, sest kasutaja Henn stiilis puudub täielikult "arutelu" element. Selle inimese jaoks piisab näiteks kui Mäe on midagi kirja pannud, misjärel seda siis pimesi ning sekundikski järele mõtlemata korratakse. Ja seda sellepärast, et kasutajale Henn lihtsalt meeldib see, mis Mäe kirja on pannud. Niivõrd lihtne see asi ongi - tunded mõtlemise asemel.

[araterI]

Vaata, Ilmjärve ja Turtolaga on sama lugu - kui inimesed leiavad kellegi kirjutistes mingi seose või "tõe", on see õige või vale, mille too on verbaliseerinud olukorras, kus varem nii otse asju pole öeldud, siis leiab see ikka äratundmisrõõmu. Kusjuures kontekst ei pruugi oluline olla - see, mida Mäe 30-ndate lõpus tegi või see, et Ilmjärv faktidega üsna suvaliselt ümber käib.

Nüüd, kui sisulise argumentatsiooni asemel pinnaliselt näkku karata, siis ei saavuta Sa mitte seda, et teine pool ümber veenduks või asjalikult vastu argumenteeriks vaid teine pool hakkab kas või jonni pärast oma seisukohta kaitsma ja sellelt pinnalt konstrueerima. Aga üleüldise mõttearengu seisukohast ei ole see ju hää, et faktide ja loogiliset järelduste asemel enesekaitseks konstrueerima hakatakse?

[Henn]

Reigo,
Mina ei ole kindlasti millegi "kasutaja", kelleks sa mind tituleerid ja ma ei tea, ega huvitagi mind, mida sina ise kasutad.

Toon siia mõned nopped sõnadest, millega sa siin teemas kaasarääkijaid ülbelt ja üleolevalt kostitatud oled ja mis sinu arusaamise järgi polevatki labased sildikleepimised : tühikargaja, demagoog, mind ei huvita sinu jutt, pööbel, klähvimine, räuskaja, isotoorik, sõnamulin, mõttetu, ignorantne, naiivne, targutaja, rumal, provokaator, grafomaan ... jne.

Sellised "argumendid" on tõesti "professionaalsed, objektiivsed ja kõrgetasemelised".

[Reigo]

Araterl

Nüüd, kui sisulise argumentatsiooni asemel pinnaliselt näkku karata, siis ei saavuta Sa mitte seda, et teine pool ümber veenduks või asjalikult vastu argumenteeriks vaid teine pool hakkab kas või jonni pärast oma seisukohta kaitsma ja sellelt pinnalt konstrueerima.

Vaata, sa sogad järjekordselt vett, üritades meie armastatud, ent juhmivõitu rahvajuhti kuidagi välja vabandada. Ma nimelt esitasin sisulise argumentatsiooni, miks Mäe jutt on jama. Seejärel reageerisin ma argumentatsiooniga kasutaja Henn väidetele, mis puudutasid "rahvale valetamist". Kui kasutaja Henn vähegi tahab tema enda poolt võetud tähtsale poosile vastavuses olla, siis ta peaks samuti muuhulgas argumentatsiooniga tegelema. Antud juhul on täiesti vale väita, et kasutaja Henn konstrueerib oma seisukohtade kaitseks midagi millegi pinnalt. Igasugune taoline konstruktsioon puudub.

Muide ega ma üldse ei loodagi, et kasutaja Henn või muud taolised tegelased ümber veenduks või asjalikult argumenteeriks - nad pole selleks lihtsalt võimelised. Tegu on lootusetute juhtumitega. Ma kasutan neid lihtsalt näidisdiskussioonideks sel meie armastatud teemal. See, et vahepeal "andmiseks" läheb on kahtlemata ka viga minu poolt, aga loodan siiski, et inimestele, kes asjasse niiöelda avatult suhtuvad, on minu jutust siin kasu. Kui vähemalt üks "hingki" on minu poolt dr Mäe ja kasutaja Henn paelust ära "päästetud", siis võin rahule jääda.

[andrus]

Igatahes sellest hetkest on asjalood niimoodi, et kasutaja Henn postitusi ma lihtsalt eiran, ükskõik kui "põnevat" juttu seal ka ei aetaks.

See ongi tavaliselt igasuguste provokaatorite esmane eesmärk, kõik vähegi asjast teadvad eemale peletada, et siis segamatult edasi ajada oma kes-teab-mis-eesmärgiga loba.

Lisaks on internetifoorumitel ka nii, et kui mõni oma suuri munasid demonstreeriv isend ära väsib, liitub mõne aja pärast uus ja kõik algab otsast peale

ps.
mainin ära ka isikliku kogemuse, kus oponent kõiki argumente ignoreeris ja võttis vaevaks tsiteerida ainult minu hinnangut tema objektiivsusele, kasutades seda hinnanguna minu kohta.

[araterI]

Reigo, Sinule iseloomuliku suhtumise juures on Sind keeruline toetada isegi siis kui kogu Sinu jutt on sulakuld. Ühtede kohta isiklikult halvastiütlemisega ei pruugi Sa võita kellegi teise sümpaatiat. Ja nii nagu on olemas protestiks mingi valeväite pinnalt konstrueerimine, nii on ka konfliktsest veidrikust distantseerumiseks mingite ilmselgete väidete salgamine.
* Viimases väites ei ole ilmtingimata silmas peetud siinkirjutajaid.

Tulles tagasi peateema ja Mäe juurde, siis Mäe ütlused kuuluvad rubriiki, et üllatavalt tunduvad need lausungid aastal 44 justkui nagu 21. sajandi antikommunisti programmilised väljaütlemised, mis jätavad mulje a la vaat kus mees teadis, mis värk tegelikult on. Samas, kui panna see ajastu konteksti ja mõeldi, millist paska ajas välja Saksa propagandaaparaat ning millist retoorikat nende kannupoiss Mäe läbivalt kogu okupatsiooniperioodil kasutas, siis pole imestada, et on juhtunud ka selliseid päris kenasid väljaütlemisi.

Ainult, et selle 44-aasta tarkusega minna 1939 aasta sündmusi analüüsima ei kuulu mitte ajalooteaduse vaid oleksoloogia ja kui soovite siis ka poliitika valdkonda.

[Reigo]

Araterl:

Reigo, Sinule iseloomuliku suhtumise juures on Sind keeruline toetada isegi siis kui kogu Sinu jutt on sulakuld.

Noh, ma ei teadnudki, et ma kuskile kandideerin. Ma ei vaja mingit niiöelda toetust ega enda selja taha mingeid pimesi uskujaid. Inimene peab olema võimeline oma peaga hindama argumentatsiooni sisulist väärtust, mitte aga tegema järeldusi selle põhjal, milline on argumenteerijale "iseloomulik suhtumine".

[Marissa]

Kui algasid baaside dislokatsiooniläbirääkimised (02.10.39) esitasid venelased oluliselt suuremaid nõudmisi kui varem. Sõlmitud lepinguga sai Venemaa õiguse baasidele ja lennuväljadele Eesti saartel, Saaremaal ja Hiiumaal ning sõjalaevastikubaasi Paldiskis. Nüüd nõudis Vene sõjaväedelegatsioon baase üle terve Eesti – Valka, Paidesse ja Türile, lennuvälju Virtsu ja Paldiskisse ja laevastikubaasi Rohukülla, Haapsalu lähedale jne.

Äkki saaks täpsustada mis kohad selle jne. all veel mõeldud on? (Ma võin ju omada äkki valeinformatsiooni... mida minusugune tobu asjast ikka nii väga teab )
Sest mina olen selle kohta leidnud järgmised andmed:
Direktiiviga nr. 071 määrasid NSV Liidu kaitserahvakomissar K. Vorošilov ja Punaarmee Kindralstaabi ülem 1. järgu armeekomandör B. Šapošnikov kindlaks komisjoni ülesanded. Need olid: koos Eesti Vabariigi valitsuse esindajatega määrata kindlaks paiknemispunktid ja arutada küsimusi, mis on seotud Punaarmee väeosade paigutamisega Eesti territooriumile ligikaudu järgnevates piirkondades:
a) laskurväed – laskurkorpuse juhtkond, laskurdiviisi juhtkond, üks laskurpolk, haubitsapolk, tankipataljon ja diviisi eriväeosad Paldiski – Tallinna piirkonnas; üks laskurpolk koos diviisi suurtükiväepolgu ühe suurtükiväedivisjoniga Saaremaal ja Hiiumaal, kusjuures Hiiumaale jääb üks laskurpataljon; üks laskurpolk ja üks ilma ühe divisjonita suurtükiväepolk Haapsalu – Tallinna piirkonnas;
b) ratsavägi – üksik ratsaväebrigaad, mille koosseisus on kaks ratsaväepolku, tankipolk, suurtükidivisjon Viljandi ja Valga piirkonnas;
c) motomehhaniseeritud väed – tankibrigaad, koosseisus neli tankipataljoni ja laskur-kuulipildujapataljon Türi piirkonnas ja sellest punktist loode suunas;
d) lennuvägi – üks hävitajate polk Saaremaal ja Hiiumaal, üks hävitajate polk Viljandi ja Valga piirkonnas, üks polk keskmisi pommitajaid Haapsalu ja Pärnu piirkonnas, üks polk keskmisi pommitajaid Paide piirkonnas.

Laidoner kiitis takka, et sõjaliselt on need nõudmised õigustatud, kuid paktis on baaside asukohad juba siiski ära määratud

.

Allikas, kus see kirjas on? Tahaks ka seda näha.

07. oktoobril nõustus Laidoner aga kõigile üllatuseks lepinguväliste suuremate nõudmistega ja ütles: ”Teatage Moskvas, et kõikides küsimustes on juba kokkulepe saavutatud”.

Kust kohast see väide on võetud?

Ööl vastu 7. oktoobrit kell 24.00 nõudis NSV Liidu delegatsiooni esimees K. Meretskov kohest kokkusaamist kindral Laidoneriga, kes sellega ka nõustus. Eesti Sõjavägede ülemjuhataja korraldusel viibisid sellel kohtumisel ka kolonel Maasing ja kolonel Saarsen. 2. järgu armeekomandör Meretskov saabus kohale koos teda saatnud diviisikomissar Vašugin’iga. Nõukogude delegatsiooni juht edastas kindral Laidonerile teate selle kohta, et ta oli ühenduses NSV Liidu kaitserahvakomissariga ning viimane ei ole rahul läbirääkimiste venimisega ja nõuab tehnilise kokkuleppe kohest allakirjutamist. Meretskov edastas ka Vorošilovi sellise kiirustamise põhjuse: Olukord Euroopas on tõsine ja NSV Liit ei või lubada sellistes tingimustes Eesti komisjoni poolset nn. tähenärimist. Lisaks leidis Nõukogude pool, et mõned Eesti delegatsiooni liikmed on väga järeleandmatud. Nimeliselt toodi siin välja kolonel Maasing. Oma teate lõpuks andis Meretskov mõista, et nende delegatsiooni kannatus võib katkeda ning NSV Liit võib oma huvide kaitseks sel juhul teised abinõud tarvitusele võtta. Samuti soovis Meretskov, et Laidoner mõjutaks Eesti komisjoni muutuma nende suhtes sõbralikumaks ja veenaks neid kokkulepet paari päeva jooksul sõlmima. Tema öine visiit Eesti Sõjavägede ülemjuhatajale olla aga tingitud sellest, et tema kui Nõukogude delegatsiooni juht pidi sõitma Moskvasse aru andma lepingu allakirjutamise venimise kohta. Vastuseks Meretskovi nõudmistele teatas kindral Laidoner, et komisjoni koosseisu on määranud kindlaks Vabariigi Valitsus ja see ei allu temale. Lepingu suhtes aga teatas Laidoner, et Eesti pool soovib seda esmase lepinguga kooskõlla viia ning omalt poolt antakse parim lepingu allakirjutamiseks lähipäevil. Samas teatas kohaviibinud kolonel Maasing, et ta ei osale enam komisjoni töös, kuigi jäi komisjoni liikmeks edasi.

10.10.39 kirjutatati Vene vägede dislokatsiooni protokollidele alla.

Protokolli üks lisadest oli välisminister Selteri deklaratsioon ja see ei meeldinud Moskvale üldse. Meretskov hiljem Moskvas ütles selle kohta järgmist: „Nõukogude delegatsioon kohtas oma töö alguses Eesti delegatsiooni poolt tervikuna ja samuti ka Eesti välisministri Karl Selteri poolt isiklikult visa soovi meie vägesid üldse mitte lubada Eesti territooriumile. Nad võtsid kasutusele kõik abinõud selleks, et meie vägede Eestisse viimine läbi kukuks. Kui see neil aga ei õnnestunud, siis võeti päevakorda kontingendi piiramine ja eriti ei soovitud näha Eesti territooriumil meie mehhaniseeritud üksuseid, eelkõige tanke.” Meretskov toonitas oma ettekandes, et kokkuleppe sõlmimine sai teoks ainult tänu kogu Nõukogude delegatsiooni suurtele jõupingutustele ning Moskva poolt Eestile avaldatud survele. Lisaks sellele leidis K. Meretskov, et väga vajalik on hoolikalt üle kontrollida kogu eestikeelne tekst. Kohapeal seda teha ei saadud, sest Leningradi Sõjaväeringkonnal ei olnud kusagilt võtta kogemustega usaldusväärset eesti keele tõlki

Aleksander Warma, kes Välisministeeriumi esindajana võttis läbirääkimistest osa, kirjutas oma mälestustes: „Täiesti otstarbetu oli minu arvates igal juhul, piltlikult öeldes, vööni kummardamine venelaste ees, mis avaldus dislokatsiooni läbirääkimistel (erandiks oli kolonel R. Maasing, kes delegatsioonist peale kolmandat koosolekut eemale jäi).

Maasing jäi küll eemale, kuid oli siiski ametlikult komisjoni liige edasi. Kuigi jah, sellele protokollile keeldus ta alla kirjutamast. Aga venelastele oli Maasing tõesti väga vastik kuju Ja miks Warma siis suud lahti ei teinud? Ma olen Warma mälestusi lugenud. Miks ta siis nii väga printsipiaalne ei olnud?

Selle lömitamise (loe reeturlikkuse) tulemusel sai Punaarmee endale märksa laiemad ja soodsamad positsioonid Eesti okupeerimiseks ja territooriumi kontrolli all hoidmiseks.

Kas just lömitamises saab Eesti poolt süüdistada? Kas ikka oli nii, et Meretskovi kamp esitas nõudmisi ja Eesti pool muudkui vastas: jah, palun. Uurisin natike neid meenutusi ja sain umbes sellise pildi (see peaks teile kõigle nagunii teada juba olema tegelikult):

Delegatsioonide läbirääkimised olid siiski rasked ja pingelised. Punaarmee esindajatel üksikküsimustes alternatiivseid variante ei olnud. Kuna poliitikud oli saavutanud kokkuleppe baaside paigutamise suhtes, siis Nõukogude sõjaväelased tundisid end juba peremeestena ja arvasid, et kõik nende soovid kuuluvad täitmisele, nende üle ei vaielda ja kõigis küsimustes kuulub otsustamisõigus neile. Kui Eesti pool püüdis läbirääkimistel kaitsta enda seisukohti paktile ja konfidentsiaalsele protokollile viidates, siis Punaarmee esindajate jaoks oli leping formaalse tähtsusega paber. Punaarmee juhtide arvates pidi nii väikese riigi puhul, nagu seda oli Eesti, baaside lähitagalaks olema kogu riigi territoorium. Juba enne ametlikke läbirääkimisi jõudis Eesti poole kätte informatsioon sellest, et Nõukogude sõjaväelise delegatsiooni nõudmised on suuremad kui leping ette nägi. Seetõttu tuli kutsuda läbirääkimistest osa võtma ka Sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner, välisminister Karl Selter ja õigusteadlane professor Jüri Uluots. Välisminister Selteri ja professor Uluotsa kaasamine oli vajalik selleks, et Nõukogude poole nõudmised sõlmitud lepingu raamidesse suruda.
2. oktoobri õhtul toimunud koosolekul esitas 2. järgu armeekomandör K. Meretskov NSV Liidu seisukohad ja soovid. NSV Liidu arvates ähvardas Eestit sõjaline oht merelt, eriti ohustatuks peeti Eesti saari ja Eesti lõunapiiri. Seetõttu tuleb sõjaväelastel kiiresti kokku leppida vastastikuse abistamise lepingu elluviimine. Leping ise oli NSV Liidu arvates ainult kokkuleppe aluseks, aga sõjaväelased on need kes seda peavad realiseerima, lähtudes minimaalsetest strateegilistest nõuetes. Samuti arvas Nõukogude pool, et kinni on vaja pidada pakti mõttest, mitte aga seal sõna – sõnalt kirja pandust. Sellest lähtudes oli NSV Liidu delegatsioon välja töötanud kokkuleppe kava talle lubatud baaside ja Eesti territooriumi kaitseks. Selle kokkuleppe kava põhjal soovis NSV Liit oma väed paigutada lisaks vastastikuse abistamise kokkuleppes ettenähtule veel sellistesse keskustesse nagu Haapsalu, Lihula, Rapla, Paide ja Valga. Nendesse piirkondadesse taheti paigutada ratsavägi ja tankibrigaade. Lisaks sooviti tuua Eestisse 4 lennuväepolku.
Kuulanud ära Nõukogude poole seisukohad, väitis Eesti pool kohe, et leping ei määra väeliike ega miinimumi, vaid maksimumi. Samuti määras leping ära ka sõjaväe asukohad ning Paide ja Valga ei kuulu sinna. Väeliikide osas leiti, et nelja lennupolku pole vaja, sest arvestada tuleb ka lennukite kiiruse ja lennuulatusega. Hävitajad võiks paigutada saartele, kuid pommitajad võivad täiesti vabalt paikneda väljaspool Eestit. Samuti arvas Eesti delegatsioon, et tankibrigaadide sissetoomiseks puudub vajadus. Sellega ka esimene koosolek lõppes.
3. oktoobril kell 15 alanud üldkoosolekul osales ka NSV Liidu sõjalaevastiku komisjon. Sõjalaevastiku rahvakomissari asetäitja 2. järgu flagman I. Issakov esitas lühidalt NSV Liidu soovid merebaaside alal. Need olid: suur merebaas Paldiskisse; kolm abibaasi Eesti saartel; ajutised merebaasid Tallinnas ja Rohukülas; eelpoolnimetatud baaside kaitseks realiseerida 2. järgu armeekomandöri Meretskovi poolt esitatud NSV Liidu väeosade paigutus Eesti territooriumil.
Nõukogude pool pidas Rohuküla sadama kaasamist hädavajalikuks seoses allveelaevade patrullteenistusega Muhu väinades. Tallinnas aga sooviti saada enda valdusse uus sadam, kus asusid Eesti sõjalaevad ja laevastiku varustusload. Lennuväe üksuste paigutamisel nõuti iga polgu jaoks vähemalt viit lennuvälja, sest siis saaks korraldada õppuseid ja vajadusel ka lennukeid hajutada. Rohuküla sadama loovutamisega Eesti delegatsioon nõus ei olnud. Ühtlasi viidati ka sellele, et Rohuküla sadam ei ole jäävaba.
3. oktoobri koosolek jooksis poolte suurte lahkarvamuste tõttu ummikusse. Eesti delegatsiooni juht kindralleitnant N. Reek viidates sellele, et vastaspoole uutest, paktivälistest nõudmistest tingituna peab informeerima Eesti Valitsust, lõpetas koosoleku.
3. oktoobri hilisõhtul toimunud Vabariigi Valitsuse erakorralisel koosolekul tutvuti Nõukogude poole uute nõudmistega ning anti uued juhtnöörid N. Reegi juhitud komisjonile.
Välisministeeriumi esindajana kohal viibinud A. Varma aga informeeris asjade käigust välisminister K. Selterit, kes omakorda saatis 4. oktoobri hommikul Moskvasse Eesti saadikule A. Rei’le telegrammi. Selles telegrammis informeeris välisminister saadikut tekkinud olukorrast ja palus kiiresti võtta ühenduse NSV Liidu välisasjade rahvakomissari V. Molotoviga. Eesti saadiku ja NSV Liidu välisasjade rahvakomissari kohtumine toimus sama päeva õhtul kell 19. V. Molotov ei nõustunud küll Eesti poolsete tõlgendustega kuid siiski lubas arvestada Eesti poole kaalutlustega.
4. oktoobril kell 12 alanud koosolekul tegi Eesti delegatsioon veelkord katse viia dislokatsiooni küsimused lepingus fikseeritud raamidesse. Koosoleku avanud kindralleitnant N. Reek teatas kohalolijaile, et eelmisel päeval tekkinud probleemidest informeeriti Eesti valitsust ning delegatsioon sai Vabariigi Valitsuselt juhtnöörid edaspidiseks tegutsemiseks. Eesti Valitsuse seisukohad antud küsimustes esitas kolonel R. Maasing:
„Eesti ja Nõukogude Liidu vaheline pakt sõlmiti vastastikuse abistamise aluste printsiibil. Kuna Euroopas käib sõda, siis see pakt lubab NSV Liidul sõja kestel hoida talle kindlaksmääratud baaside ja lennuväljade aladel garnisone üldsuurusega 25000 meest. Vastavalt selle koondatakse NSV Liidu relvajõud Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Nimetatud kohtadesse võivad väeüksused tulla juba praegu. Saaremaal ja Hiiumaal võivad üksused paikneda kuni vastavate maa – alade eraldamiseni kogu saare ulatuses, kuid mitte kauem kui kaks aastat. Eesti omaltpoolt pakub vägede transpordiks Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiskisse oma raudtee koosseisu ja laevu.
Eesti valitsus palub esitada andmed kavandatavate baaside kohta Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiskis, et nende alusel alustada võimalikult kiiresti ettevalmistusi lennuväljade rajamiseks.
Eesti delegatsioon on sunnitud konstateerima, et sõlmitud pakti järgi NSV Liidu väeosad peavad olema paigutatud ainult Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Kogu ülejäänud Eesti territooriumi kaitse eest vastutab Eesti sõjavägi ning see ei kuulu NSV Liidu kompetentsi. Eesti sõjavägi korraldab oma paigutuse nii, et ohustatud alad ja baasid oleksid hästi kaitstud. Eesti delegatsioon teeb ettepaneku koostöö huvides ning vajadusel, paigutada Eesti sõjaväest üks ratsaväebrigaad motoriseeritud üksustega Valka ning motoriseeritud brigaad Türi piirkonda.”
Eesti poole avaldus kutsus Nõukogude delegatsioonis esile närvilisuse ning ärritatud 2. järgu armeekomandör K. Meretskov leidis, et sellistel alustel ei saa lepingut realiseerida. Samuti leidis ta, et Nõukogude delegatsioonil pole enam mõtet Tallinnas olla. Kogu Nõukogude delegatsiooni arvates Eesti pool saboteeris sõlmitud lepingut ning korpusekomandör Pavlov ähvardas otseselt sõjalise rünnakuga. Kogu koosoleku aja laskus Nõukogude pool pidevalt teravustesse ja kaudsetesse ähvardustesse. Sellises närvilises õhkkonnas katkestati koosolek ning lepiti kokku uus kohtumine samal päeval kella 16.00-ks.
Osa 3. – 4. oktoobri koosolekul tekkinud probleemid lahendas NSV Liidu välisasjade rahvakomissari V. Molotovi 4. oktoobri 1939.a. telegramm NSV Liidu saadikule Tallinnas K. Nikitinile. Moskva uus seisukoht oli: „Teeme ettepaneku loobuda meie vägede ja lennuväljade paigutamisest Valka ja Eesti keskossa. Meie vägede paiknemispiirkondade osas soovitame piirduda rannikualade, saarte, Paldiski rajooniga.”
4. oktoobril kell 16.10 alanud õhtusele koosolekule saabusid Eesti delegatsiooni koosseisus ka kindralmajorid Jaan Soots ja August Traksmaa. Kindralmajor Soots tegi koosoleku algul veelkord katse loogiliste ja kindlate juriidiliste argumentidega viia sõlmitav kokkuleppe kokku vastastikuse abistamise lepinguga. NSV Liidu delegatsioon ei lükanud esitatud väiteid ümber, kuid hakati pikalt selgitama Punaarmee strateegilisi ja taktikalise vajadusi. Kuna vahepeal oldi ühenduses oldud Moskvaga, siis teatati, et Valga ja Türi piirkonnast loobutakse, kuid selle asemel nõudis NSV Liit nüüd suuremaid alasid Haapsalu piirkonnas ning sellest nõudmisest ei taganetud.
Järgnenud läbirääkimiste käigus leidis Nõukogude pool, et Paldiskisse ei tohiks kuhjata kõiki üksuseid ning osa tuleks paigutada Haapsalu piirkonda. Pommitajaid sooviti aga näha mandril – üks polk Paldiski piirkonnas, teine kusagil Virtsu piirkonnas. Eesti välisminister K. Selter rõhutas veelkord Eesti valitsuse soovi näha abivägesid seal, kus oma üksuseid vähe – saartel. Samuti avaldas välisminister arusaamatust suure hulga tankide vajaduse üle ning kuna Nõukogude pool seda ei suutnud ka ära seletada, leidis Eesti pool, et tankid võivad edukalt asuda ka Pihkvas.


Ma ei kaitse praegu ei tolleaegset sõjalist ega poliitilist juhtkond ega Reigot, kes tegelikult on jäetud siin üksinda vaidlema terve pundiga. Mina isiklikult arvan, et vastu oleks tulnud hakata ja riik sisuliselt müüdi maha. Aga see on minu arvamus. Baasivägedele oli võimalik vastu astuda, sest ega neil seal baasides kõik nii väga korras ei olnudki. Esmamulje, et Nõukogude vägede Eestisse toomisel oli kõik hoolikalt organiseeritud ja planeeritud, osutus reaalsuses vastupidiseks.

Varsti on nende meie riigile traagiliste sündmuste aastapäev. Kas ei oleks aeg meie ajaloolastel hakata uurima ka baasivägesid. Miks ei võiks keegi kirjutada korralikku uurimist sõjaväelistest läbirääkimistest ning baasivägedest üldse? Siis ehk hakkaks see teema liikuma oleksoloogia valdkonnast kuhugi teise valdkonda.

[araterI]

Pakun, et Reigo ei ole siin väga üksi. Küll võib selline mulje jääda põhjustel, mida ma eespool kirjeldan.

Ma arvan ka, et vastu oleks pidanud hakkama aga vormis "oleks pidanud". Tolles reaalses olukorras aastal 1939, arvan ma, käitusid härrased siiski õigesti ja konkreetseid tagajärgi (ei läbirääkimistelt, repressioonide ega okupatsiooni näol) ei saanudki keegi ette ennustada. Päts isiklikult oli kokkuvõttes siiski väike faktor ja ma ei usu oma paremate rahvuskaaslaste nii mastaapsesse pasapükslusesse, et saavutatud tulemus oli pelgalt lolluse ja argpüksluse vili.

Ma ei usu, et näiteks vapsidest riigiisad läbirääkimistel olulistel teistmoodi oleks käitunud aga väitke vastu. Ma ei näe ka eriti varianti, et kui vapsid oleks võimule saanud, siis nad oleksid suutnud jõuda kuidagi teistsuguste välispoliitiliste tulemusteni, et meie positsioonid oleks tugevamad olnud. Jällegi - väitke vastu kui väide ei meeldi. Peale nende meeste meil kedagi ei olnud ja siit edasi saab süüdistada ainult kogu eesti rahvast - sitt rahvas, kelle hulgast ägedamaid mehi ei leidunud, kes ei suutnud tagada vene žantaaži avalikkust ja läbipaistvust. Aga sellist enesepilastust me ju ometigi ei taha.

Oleksoloogia läheb varasemasse perioodi ja puudutab Eesti riigi poliitilise süsteemi demokraatlikku korraldust ning Eesti sõjalist valmidust aga neil kummalgi on omad head põhjused miks nad 1939-ks aastaks sellised said olema. Kindlasti tehti vigu aga need vead olid palju detailsemal tasemel ja ei puuduta minu arusaamise järgi üldist asjade käiku.

On kaks ise asja:
- kas leida meelerahu selles, et süüdistada tolleaegseid isikuid mingites pattudes või
- teha konkreetsed järeldused tänapäeva ja tuleviku jaoks ja asuda reaalselt nende suunas tegutsema, sest olukord on pagana sarnane:
-- kehv sõjaline valmisolek
-- riigiisade enesekesksus ja suletus keerulistes küsimustes (meenutage lähiminevikust NordStreami, mitmeid EL-iga seotud kokkuleppeid jms)
-- rahva teadmatus, passiivsus ja motiveerimatus sellistes radikaalset reageerimist nõudvates küsimustes

[Reigo]

Marissa, vaata Kirotari päevikut Akadeemia nr 4, 2008 - seal on ühte-teist baasiläbirääkimiste kohta ning Laidoneri ütlustest sellega seoses. Eks kasutaja Henn on midagi võtnud ka "Nõmme valitsuse" kodulehel olevast tekstist.

[Jaanus2]

Ainult 1939.a. toimunut arutades ei jõua õieti kuhugi. Isegi 1939.a. algul oli juba hilja mingit pööret teha. Oletame, et oleks äkki hakatud Saksamaale hirmsasti pugema - Saksamaa ei oleks seda enam tõsiseslt võtnud. Seis, kuhu 1939.a. oldi satutud, oli järgmine - enda ettevalmistus ja tahe üksi vastu panna olid nõrgad, aga liitlasi, kes oleksid olnud eluliselt huvitatud Eesti abistamisest, ei olnud. Vast ainult Läti oli selline riik, aga temasse suhtusime me ise üleolevalt ja tõukasime eemale, selle asemel, et seda loomulikku liitu süvendada. Ega Inglismaa meid Vabadussõjas sümpaatiast abistanud, ikka iseenda julgeoleku huvides. Nagu Valge meelde tuletas, kadus see Inglismaa huvi väga varakult, juba pärast 1924.a. detsembrimässu. Selliselt ülbe võib täiesti olla, aga siis peab olema valmis meeleheitlikult üksi vastu panema (vahel on sest kasu), aga sellisest meelsusest olid meie mehed väga kaugel. Samas ühegi REAALSE (selline, kes toetab omakasust või äärmiselt tugevast idealismist, mis on tihti seesama) liitlasega tihedamaid suhteid ei sõlmitud. Tuleks uurida pigem seda, kuidas sellisesse seisu jõuti.
Väita, et 1939.a. baaside lepingut sõlmides ei nähtud ette tulevikku, on samasugune soovmõtlemine, nagu toona. Oli ju selge pilt, mida bolševikud endast kujutavad ja kui "loovalt" lepingutesse suhtuvad. Kas tõesti usuti, et väed ongi siin Eesti kaitseks ja mitte vallutamiseks? Jääda lootma ainult sellele, et äkki ei suudeta Eestit piisavalt kiiresti bolševiseerida ja midagi ÄKKI tuleb vahele, on ikka oma mängupiiride pea olematuks ahendamine. Ja siis rääkida, et ollakse valmis baase ründama, see on jutuks hea küll... Kui baase pole, siis vastu hakata ei julgeta, aga baase rünnata on imehea, andke vaid baase... Talvesõda oli nagu taeva kingitus, eks rünnanud siis - aga ei, ei olnud piisavalt hea olukord ründamiseks, ühte sõda veel Venele paluks, või parem kui kahte... Enda vaim on nõder ja siis ollakse ülbe ja valiv liitlaste suhtes ka veel - halb kombinatsioon. Rahvuslikus iseloomus meil võibolla tõesti selline rehepaplus, kuidagi tuttav ka praegu.

[Reigo]

Järjekordne platsis...

Jaanus2

Ainult 1939.a. toimunut arutades ei jõua õieti kuhugi. Isegi 1939.a. algul oli juba hilja mingit pööret teha. Oletame, et oleks äkki hakatud Saksamaale hirmsasti pugema - Saksamaa ei oleks seda enam tõsiseslt võtnud.

Oletame, et äkki sa tutvud veidikenegi ajaloolise kirjandusega enne kui taaskord tähtsalt sõna võtad? Saksamaale poeti 1939 salaja. Saksamaale võis kasvõi sinnasamusesse pugeda, aga Eesti oli Saksamaa jaoks peenraha. Kui olukord nõudis, sõlmiti MRP.

Samas ühegi REAALSE (selline, kes toetab omakasust või äärmiselt tugevast idealismist, mis on tihti seesama) liitlasega tihedamaid suhteid ei sõlmitud. Tuleks uurida pigem seda, kuidas sellisesse seisu jõuti.

Jah, kui enne ei teadnud, siis igatahes nüüd teavad kõik, mida pigem teha ja uurida!

See on juba ammu selge, et Eesti julgeolekupoliitika laiemas mõttes oli sõdade vahel ebaõnnestunud. Ning sellel teemal on päris palju kirjutatud. Aga vaata, see poliitika oli samuti ebaõnnestunud ka näiteks Soomel. Talvesõjaga Soomel lihtsalt vedas.

Väita, et 1939.a. baaside lepingut sõlmides ei nähtud ette tulevikku, on samasugune soovmõtlemine, nagu toona.

Jääb vist soovmõtlemiseks, et sa hakkad mõtlema enne kui midagi ütled? Loomulikult ei nähtud 1939. a septembris ette II maailmasõja käiku. Aga paljuski just II maailmasõja käigust sõltus ka NL poliitika Eesti suhtes.

Kas tõesti usuti, et väed ongi siin Eesti kaitseks ja mitte vallutamiseks?

Kes on seda väitnud?

Jääda lootma ainult sellele, et äkki ei suudeta Eestit piisavalt kiiresti bolševiseerida ja midagi ÄKKI tuleb vahele, on ikka oma mängupiiride pea olematuks ahendamine.

Mõistan - olles saavutanud loogikas üliinimese taseme, ei suuda sa parimagi tahtmise juures enam niivõrd madalale laskuda, mõistmaks sellist labast asja, et sõda olnuks mitte oma mängupiiride "pea" olematuks ahendamine, vaid mängupiiride olematuks ahendamine.

Ja siis rääkida, et ollakse valmis baase ründama, see on jutuks hea küll... Kui baase pole, siis vastu hakata ei julgeta, aga baase rünnata on imehea, andke vaid baase...

Irratsionaalne tänitamine. Baase ei võetud vastu mitte sellepärast, et muidu poleks juletud vastu hakata.

Talvesõda oli nagu taeva kingitus, eks rünnanud siis - aga ei, ei olnud piisavalt hea olukord ründamiseks, ühte sõda veel Venele paluks, või parem kui kahte...

Suur strateeg vist ei taipa, et sõdasid on mõtet ainult siis alustada kui lüüasaamise tõenäosus pole liiga suur.

Enda vaim on nõder ja siis ollakse ülbe ja valiv liitlaste suhtes ka veel - halb kombinatsioon. Rahvuslikus iseloomus meil võibolla tõesti selline rehepaplus, kuidagi tuttav ka praegu.

Jah, ei leia me seda täisulikkust kuskilt. Näiteks Jaanuskaks on ilmselt küll vaimult vägilane ning ühtlasi rehepapluse vihaseim vaenlane, ainult et teisest küljest jääb millestki ikkagi nagu puudu.