|
Olles ise omal ajal A-kompaniis aega teeninud (ja mäletades, kui karmilt tollal jälgiti nii korrektset vormikandmist kui ka rivivõtete täitmist), on mul teinekord üsna kurb vaadata tänaseid auvahtkondlasi ja aukompanii "karpe".
Minu arvates ei ole kõige põletavamaks probleemiks täna mitte see, millise lõike, saabaste ja kuldsete kulinatega see auvahtkonna vorm on, vaid see, KUIDAS seda olemasolevat mundrit kantakse. Küürakas ja lohakas sõdur näeb ka SS-Leibstandarte mundris välja nagu hernehirmutis ning teisalt võib rühikas ja oma välimuse eest hoolitsev sõdur anda ka Punaarmee gimnastjorkale anda paraadvormi välimuse.
Meie auvahtkonna ajateenijatel tundub aga kohati jäävat vajaka nii iseeneda hoolitsemisest oma välimuse järele kui ka ülematepoolsest järelvalvest. Kui osadel on meestel on püksid kottis, teistel aga pingul nagu baleriini retuusid, kui osadel meestel on frentšikäised kümme sentimeetrit liiga lühikesedm, teistel aga kaelus nii suur, et sealt mahuks veel üks pea läbi, valged kindad oleksid aga justkui proteesi otsa surutud - siis on auvahtkondlaste kesises väljanägemises süüdi mitte vorm, vaid selle kandjad. Praegune auvahtkondlaste munder ei ole loomulikult kõige täiuslikum ja ilusam lahendus, kuid minu arvates on seda vormi õige kandmise korral võimalik täiesti soliidseks pidada.
Frentš tuleb valida selline, mis istuks keha ligi ega lotendaks. Vastupidiselt laialt levinud väärarusaamale ei pea auvahtkondale "viigipüksid" olema baleriini kombel pingul, vaid pigem piisavalt lõdvad, et neid saaks teatud määral saabaste peale "tagasi keerata". Nii säilitavad püksid ühtse ja soliidse väljanägemise nii seistes kui ka marssides. Ei taha uskuda, et probleem on erinevate suurustega vormide vähesuses - see ei olnud probleemiks seitsme aasta eest ning seda enam ei tohiks see probleemiks olla täna. Pigem on tegemist ajateenijate enda pohhuismiga ning ohvitseride ja allohvitseride poolse tegematajätmisega (või mõlema kombinatsiooniga).
Üsna palju oleneb ilmselt ka sellest, kas tegemist on teenistust alustavate või lõpetavate ajateenijatega. Noorsõduril on ilmselt muidki muresid, kui endale rahulikult omale korralikku mundrit iga kord selga passida. Vanem ajateenija oskab aga sellistele finessidele juba rohkem tähelepanu pöörata (kui motivatsiooni veel on). Samuti teeb noorsõdur ka rivivõtteid arusaadavatel põhjustel üsna ebavlevalt ja kohmakalt, vanemal sõduril tulevad sellised asjad juba mehaaniliselt ja kindlalt välja. Seetõttu võib ka tänapäeval Kadriorus nt vahtkonna või tunnimeeste vahetuse ajal laitmatuid sooritusi näha.
Auvahtkonna väljaõpe pole iseenesest üldsegi nii pikaldane protsess, kui esmapilgul tunduda võib. Intelligentsetele sõdurpoistele on kõik põhilised võtted - püssid õlale, püssid jalale, tervituseks valvel - võimalik selgeks õpetada nädala-pooleteisega. Pärast seda on ainult lihvi lisamine.
Ühesõnaga - esmalt tuleks tähelepanu pöörata olemasoleva vormi korrektsele kandmisele ja rivivõtete korrektsele sooritamisele, seejärel aga vaadata, kuidas mundrit kõpitseda saaks.
Kui nüüd hakata konkreetselt mundrit üle vaatama, siis minu arvates oleks ratsaväe munder või igasuguse muu kulla-karra lisamine ilmselgeks liialduseks. Tuleks meeles pidada tarka vanasõna, mille kohaselt on armee mundriilu pöördvõrdelises seoses armee võitlusvõimega. Selle vanasõna iseloomulikuks näiteks on see, kuidas on võrreldes Stalini-aegse univormiga aina suurenenud Vene armee paraadvormi mütsirumm. Mida suuremaks läheb bardakk idanaabri relvajõududes, seda suuremaks ja säravamaks paisub marssalimüts.
Igasuguse ilustamise asemel võiks auvahtkonna vormi frentš olla samasugune, nagu kaadrireameeste ja -allohvitseride frentš - lahtise kaeluse, valge särgi ja musta lipsuga. Püksid võiksid olla tõesti kalifeed koos säärsaabastega, kuid säärsaabaste rakendamisel on mõned praktilised takistused, milledele ma kunagi viitasin ühes teises alateemas järgmiselt:
ui sõdurile nähakse säärsaapad ette vaid vahtkonnas või tseremoonial kandmiseks, siis kulub selleks omajagu aega, et jalga uue saapaga harjutada. Juba tavalise nöörsaapaga harjumine võtab mõnel mehel nädala, enne kui jalad enam veriseid ville täis ei ole. Harva jalga tõmmatava säärsaapaga harjumine võtaks veel kauem, kuna seda kantaks suht harva. Igapäevaseks kandmiseks, koos välivormiga, selline saabas ilmselt hästi ei sobiks, samuti kuluks saabas sellisel juhul kiiresti läbi ja kokkuvõttes läheks selliste ebastandardsete saabastega majandamine maksumaksjale üsna kalliks maksma. Kui ühte saapapaari kasutada aastaid, andes seda kasutada mitmetele ajateenijate "lendudele", siis ma kardan, et nende ajateenijate jalgade hügieenile (teades seda, milline "elu" keeb paljude sõdurpoiste saabastes) pole kah võibolla kõige otstarbekam.
Auvahtkondlaste sinelit ma üldse ei kritiseeriks. Oma lõikelt on see koopia ennesõja-aegsest sinelist ning on sellisena minu arvates palju soliidsem ja sõjaväelaslikum, kui praegune tavavormi mantel, mis oma laia kaeluse ja revääridega meenutab mingit elumehe kuube, kui ohvitserisinelit. Teiseks on sellel pikal sinelil auvahtkonna-sõdurite jaoksk ka väga praktiline väärtus, kui tarvis nt 20-kraadise pakasega kaks tundi postil seista.
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
(mundrid ikka) 
Aga kas auvahtkond saab siis sellised mundrid 
Eks ikka raha vähe 
