Veelkord Märtsipommitamisest, 4. NJG 100-st ja NJL Togost
Postitatud: 08 Okt, 2007 15:59
Vajan teadjameeste abi mõningate teemade taaskäsitlemisel ja küsimuste lahti seletamisel. Olen püüdnud olemasoleva materjali põhjal süübida Saksa õhukaitse süsteemi tööpõhimõtetesse Eestis 1944. aasta kevad-talvel ning aru saada, kuidas toimus õhukaitse näiteks märtsipommitamise ajal. Samuti on jäänud arusaamatuks paljud nüansid märtsipommitamise juures, millele loodan vastuseid saada.
A.Paesüld on oma raamatus "Õhuseire Eestis 1942-1944" rääkinud Flugmelde Abteilung z.b.V. 11 ja Flugmelde Abteilung z.b.V. 12 loomisest ning koosseisust. 1. Flugmelde Abteilung z.b.V. 12 asus 1944. aasta alguses Pärnus ning omas vaatlusposte Kesk- ja Lääne-Eestis. Otseselt märtsipommitamisega seotud 4. Flugmelde Abteilung z.b.V. 12 asus aga Tallinnas ja omas arvukalt vaatlusposte Põhja- ja Kirde-Eesti rannikul, Virumaal, Harjumaal ja Põhjaranniku saartel. Vähesel määral on juttu ka sellest, kuidas ja millise informatsiooniga lennuteated Lennuteadete keskusesse saadeti kuid Celebes II ja III radarjaamadest, millest siin foorumis varasemalt ka juttu on olnud, Paesüld ei räägi. Mainib ainult 1944. aasta kevadel esialgu Kundasse ning hiljem Sangastesse paigutatud raudteel liikuvat radarjaama. Samuti ei ole juttu Lennuteadete keskuse tööpõhimõtetest, ehk millises koosseisus need töötasid ja kuidas informeeriti vastutusalas baseeruvaid hävitajaid või ööhävitajaid. Minu küsimused algavad sellega, kas hävitajaid juhiti ka vaatluspostidelt saabunud info põhjal või ainult radariinfo põhjal? Millal täpselt esimesed radarid siinsesse õhukaitsesüsteemi lülitati ja milline roll neil eelhoiatussüsteemis oli? Kas kellegil on informatsiooni Inglise analoogidele sarnanevatest tööpositsioonidest nagu Fighter Controller mõnes Briti SOC-s (Sector Operation Center) või kas sakslastel üldse Eestis selline teenistus eksisteeris, mis tegeles puhtalt püüdmislendude maapealse juhtimisega? Võrdluseks võiks olla 1941. aastal Inglismaal loodud GCI (Ground Controlled Intercept) teenistus, kus hävitajate juhtimiseks kasutati radareid.
Järgmiseks on küsimuse all ööhävitajate roll märtsipommitamise ajal. Allikatest on teada (sh. ltn Klaus Scheeri intervjuu EE-le 2005. aasta juunis), et märtsi esimestel päevadel Valgevenest Baranovitšist, Tallinna lähetatud kolmest Ju-88 ööhävitajast jäi teenistusse vaid 2 kuna ühel juhtus Ülemistele maandudes avarii. Siinkohal on ka palju vastukäivaid andmeid 4. NJG 100 paiknemise kohta, sest Scheeri järgi paiknesid ülejäänud 2 lennukit Lasnamäel, mitte Ülemistel, viimase liiga lühikese raja tõttu. Paljudes allikates on väidetud aga 4. NJG 100 paiknemist Ülemistel. Vastukäivad andmed on ka 9. ja 10. märtsil allatulistatud Vene pommitajate kohta. Siin-seal on selleks arvuks nimetatud kuni 38 lennukit, Mart Laar on raamatus "Sinimäed 1944" nimetanud 15 ööhävitajate ning 8 Flaki poolt allatulistatud lennukit (Politsei aruande järgi) ning samas viitab ka Saksa ajakirjanduse andmetele 21 allatulistatud lennuki kohta. Claim listi sirvides võib leida kindlad viited vaid üheksale ööhävitajate allatulistatud lennukile (sh. 4 Scheeri poolt tabatut, mida ta ka intervjuus kinnitab). Ülejäänud 5 on Hauptmann Bellinghauseni poolt lastud, keda mina pean teise Junkersi kapteniks. Kokku claim listis 17-st nimetatud tabamusest kaheksa on lastud aga nooremseersantide poolt (kes minu teada Luftwaffes kuidagi piloodid olla ei saanud) ja mina pean neid Flaki tabamusteks. Arv 8 sobib kokku ka Laari poolt mainituga. Nüüd tekib küsimus: kas peale 2 Junkersi, mida piloteerisid Scheer ja Bellinghausen, kedagi teist sel õhtul ja ööl ei lennanudki? Kus on andmed kuue puuduva lennuki kohta, mida Laar oma raamatus mainib ja kust on võetud see kuni 38 lennukit?
Järgmine küsimus tekib kohe NJL "Togo" rolli kohta samal ajal. Erinevates allikates on selle laeva Tallinna alla jõudmise ajaks märgitud kas 7. või 8. märts 1944. Siin-seal on jällegi mainitud, et Togo ei olnud veel 9. märtsil valmis või oli radar välja lülitatud jne. Samas oleks laeva roll eelhoiatussüsteemis suhteliselt väike kuna Freya radari katteulatus oli pelgalt 70 km. Vaatluspostide võrk ulatus palju kaugemale ning lisaks nägid üle Peipsi, loode suunas lendavaid Vene lennukeid ka näiteks Peipsi põhjakaldal olnud 3. Piirikaitserügemendi mehed, kes on seda oma mälestustes maininud. Kui arvestada aja kulu Peipsilt Soome lahele ning sealt Tallinnale, siis pidi mingi eelinfo ja reageerimisaeg olemas olema. Samuti ei sobi Laari väide, 18:30 äkki alanud rünnaku kohta, sest esimesed pommitajad lasti alla juba paarkümmend minutit varem. Kas minu kahe lennuki versioon võiks paika pidada kuna Togo ressursiks on nimetatud kuni 2 hävitajat korraga ja sel ööl keegi teine ei lennanudki? Scheer on oma intervjuus ka öelnud, et kui Narva kohal tuli kasutada ainult oma silmi, siis Tallinna kohal aitas tehnika viimane sõna ehk eelnimetatud radarilaev ehk võib oletada, et Togo siiski toimis kuid Tallinna kaitseks ei lennanudki kunagi rohkem kui 2 lennukit? See seletaks ka õhukaitse suhtelise hävimise kui arvestada alla lastud lennukite hulka võrreldes kokku rünnanud lennukite hulgaga. Kui aga peale mõni päev varem Baranovitšist saadetud lennukite keegi teine ei lennanud, siis küsimus, et millised lennukid 4. NJG 100 sel hetkel üldse olid ja milline võis olla nende valmisolek? Samuti tundub kahtlane, et Tallinnale anti õhuhäire alles siis kui esimesed pommid langesid. Kas õhuseire sel ööl üldse ei toiminud?
Edasine diskussioon ja abi vastuste leidmisel oleks igati teretulnud!
A.Paesüld on oma raamatus "Õhuseire Eestis 1942-1944" rääkinud Flugmelde Abteilung z.b.V. 11 ja Flugmelde Abteilung z.b.V. 12 loomisest ning koosseisust. 1. Flugmelde Abteilung z.b.V. 12 asus 1944. aasta alguses Pärnus ning omas vaatlusposte Kesk- ja Lääne-Eestis. Otseselt märtsipommitamisega seotud 4. Flugmelde Abteilung z.b.V. 12 asus aga Tallinnas ja omas arvukalt vaatlusposte Põhja- ja Kirde-Eesti rannikul, Virumaal, Harjumaal ja Põhjaranniku saartel. Vähesel määral on juttu ka sellest, kuidas ja millise informatsiooniga lennuteated Lennuteadete keskusesse saadeti kuid Celebes II ja III radarjaamadest, millest siin foorumis varasemalt ka juttu on olnud, Paesüld ei räägi. Mainib ainult 1944. aasta kevadel esialgu Kundasse ning hiljem Sangastesse paigutatud raudteel liikuvat radarjaama. Samuti ei ole juttu Lennuteadete keskuse tööpõhimõtetest, ehk millises koosseisus need töötasid ja kuidas informeeriti vastutusalas baseeruvaid hävitajaid või ööhävitajaid. Minu küsimused algavad sellega, kas hävitajaid juhiti ka vaatluspostidelt saabunud info põhjal või ainult radariinfo põhjal? Millal täpselt esimesed radarid siinsesse õhukaitsesüsteemi lülitati ja milline roll neil eelhoiatussüsteemis oli? Kas kellegil on informatsiooni Inglise analoogidele sarnanevatest tööpositsioonidest nagu Fighter Controller mõnes Briti SOC-s (Sector Operation Center) või kas sakslastel üldse Eestis selline teenistus eksisteeris, mis tegeles puhtalt püüdmislendude maapealse juhtimisega? Võrdluseks võiks olla 1941. aastal Inglismaal loodud GCI (Ground Controlled Intercept) teenistus, kus hävitajate juhtimiseks kasutati radareid.
Järgmiseks on küsimuse all ööhävitajate roll märtsipommitamise ajal. Allikatest on teada (sh. ltn Klaus Scheeri intervjuu EE-le 2005. aasta juunis), et märtsi esimestel päevadel Valgevenest Baranovitšist, Tallinna lähetatud kolmest Ju-88 ööhävitajast jäi teenistusse vaid 2 kuna ühel juhtus Ülemistele maandudes avarii. Siinkohal on ka palju vastukäivaid andmeid 4. NJG 100 paiknemise kohta, sest Scheeri järgi paiknesid ülejäänud 2 lennukit Lasnamäel, mitte Ülemistel, viimase liiga lühikese raja tõttu. Paljudes allikates on väidetud aga 4. NJG 100 paiknemist Ülemistel. Vastukäivad andmed on ka 9. ja 10. märtsil allatulistatud Vene pommitajate kohta. Siin-seal on selleks arvuks nimetatud kuni 38 lennukit, Mart Laar on raamatus "Sinimäed 1944" nimetanud 15 ööhävitajate ning 8 Flaki poolt allatulistatud lennukit (Politsei aruande järgi) ning samas viitab ka Saksa ajakirjanduse andmetele 21 allatulistatud lennuki kohta. Claim listi sirvides võib leida kindlad viited vaid üheksale ööhävitajate allatulistatud lennukile (sh. 4 Scheeri poolt tabatut, mida ta ka intervjuus kinnitab). Ülejäänud 5 on Hauptmann Bellinghauseni poolt lastud, keda mina pean teise Junkersi kapteniks. Kokku claim listis 17-st nimetatud tabamusest kaheksa on lastud aga nooremseersantide poolt (kes minu teada Luftwaffes kuidagi piloodid olla ei saanud) ja mina pean neid Flaki tabamusteks. Arv 8 sobib kokku ka Laari poolt mainituga. Nüüd tekib küsimus: kas peale 2 Junkersi, mida piloteerisid Scheer ja Bellinghausen, kedagi teist sel õhtul ja ööl ei lennanudki? Kus on andmed kuue puuduva lennuki kohta, mida Laar oma raamatus mainib ja kust on võetud see kuni 38 lennukit?
Järgmine küsimus tekib kohe NJL "Togo" rolli kohta samal ajal. Erinevates allikates on selle laeva Tallinna alla jõudmise ajaks märgitud kas 7. või 8. märts 1944. Siin-seal on jällegi mainitud, et Togo ei olnud veel 9. märtsil valmis või oli radar välja lülitatud jne. Samas oleks laeva roll eelhoiatussüsteemis suhteliselt väike kuna Freya radari katteulatus oli pelgalt 70 km. Vaatluspostide võrk ulatus palju kaugemale ning lisaks nägid üle Peipsi, loode suunas lendavaid Vene lennukeid ka näiteks Peipsi põhjakaldal olnud 3. Piirikaitserügemendi mehed, kes on seda oma mälestustes maininud. Kui arvestada aja kulu Peipsilt Soome lahele ning sealt Tallinnale, siis pidi mingi eelinfo ja reageerimisaeg olemas olema. Samuti ei sobi Laari väide, 18:30 äkki alanud rünnaku kohta, sest esimesed pommitajad lasti alla juba paarkümmend minutit varem. Kas minu kahe lennuki versioon võiks paika pidada kuna Togo ressursiks on nimetatud kuni 2 hävitajat korraga ja sel ööl keegi teine ei lennanudki? Scheer on oma intervjuus ka öelnud, et kui Narva kohal tuli kasutada ainult oma silmi, siis Tallinna kohal aitas tehnika viimane sõna ehk eelnimetatud radarilaev ehk võib oletada, et Togo siiski toimis kuid Tallinna kaitseks ei lennanudki kunagi rohkem kui 2 lennukit? See seletaks ka õhukaitse suhtelise hävimise kui arvestada alla lastud lennukite hulka võrreldes kokku rünnanud lennukite hulgaga. Kui aga peale mõni päev varem Baranovitšist saadetud lennukite keegi teine ei lennanud, siis küsimus, et millised lennukid 4. NJG 100 sel hetkel üldse olid ja milline võis olla nende valmisolek? Samuti tundub kahtlane, et Tallinnale anti õhuhäire alles siis kui esimesed pommid langesid. Kas õhuseire sel ööl üldse ei toiminud?
Edasine diskussioon ja abi vastuste leidmisel oleks igati teretulnud!