Mõnda Schutzmann'idest

[Vaikal]

Mäletan, et korrakaitse politsei (Shutzmannschaft) pataljonid formeeriti üsna varsti peale sakslaste saabumist Eestisse. Pärnumaal, Häädemeestel, Orajõel, Tahkurannas jm. koosnes reakoosseis eranditult eestlastest, kuid ohvitserid olid sakslased. Eestlased läksid sinna põhjusel, et Shutzmanne ei saadetud rindele. Pikki rannikuala olid neil loodud merevaatluspostid ja õhtust hommikuni jalutasid nende vahel patrullid. Vormi tunnuseid ei mäleta, kuid varrukail kandsid postil olijad linti pealdisega Shutzmannschaft. Et neid rindele ei saadetud, seda kinnitab fakt, et samad eesti poisid olid seal veel 1944. a. suvel teenistuses.

[Arensburger]

Seda osa Saksa okupatsiooni ajal vormi kandnud eestlastest, kes justnagu „ainult mööda randasid ringi jalutasid ja Shutzmannschaft sildiga käesidet kandsid“ ja peale selle veel rindeleminekust ära pääsesid, ei saa võtta kokku lihtsustatud nimetajaga Shutzmann´id. Nende meeste kuuluvust on mõne lausega ja lühidalt lausa võimatu ära seletada. Tänu, peale venelaste minema ajamist, valitsenud (umbes pooleaastasele) segadusele, said need mööda randasid hulkuvad mehed kanda mitmeid nimetusi ja kuuluda mitmete erinevate üksuste nimekirjadesse. Järgnevalt näitan ära üksused, kelle alla nad võisid kuuluda erinevatel ajahetkedel. Kuna seda teemat on vähe uuritud, siis mingeid kindlaid järeldusi teha on raske ja antud info põhjal saab teha vaid oletusi.
Kui alustada päris algusest, siis tuleb ära märkida, et kohe peale saksa armee saabumist Eestisse, tuli siia nende kannul ka SD erikomando „Sonderkommando 1a “ SS-Sturmbannführer Martin Sandbergeri juhtimisel. Eesti territooriumile moodustas ta kiiresti oma osakomandod (Teilkommando) vastavalt – 12.07.41 Pärnusse, 15.07.41 Tartusse, 17.08.41 Narva, 28.08.41 Tallinna ning 23.09.41 Kuressaarde.
Samal ajal tekkis Eestis stiihiliselt, valdavalt metsavendade baasil, Omakaitse. 15.09.41 hakkas tööle Eesti Omavalitsus ja 18.09.41 määras selle sisedirektor Oskar Angelus politsei- ja omakaitse ülemaks Johannes Soodla. Politsei ja omakaitse loomisel püüti võimalikult palju aluseks võtta ennem Eestis kehtinud struktuure. Politsei ja Omakaitse Valitsus sai kindla organisatsioonilise struktuuri 28. oktoobriks 1941 ja sinna kuulusid ka Poliitilise politsei inspektuur, Kriminaalpolitsei inspektuur, Eesti Omakaitse, Eesti Välipolitsei, Tuletõrje ja Piiriomakaitse. Loomulikult jälgis „Sonderkommando 1a “ seda protsessi ja tegi vastse Omakaitsega koostööd. SD, olles vastutav tagala julgeoleku eest oli eluliselt huvitatud ka Eesti piiride kaitsest. Kuna Eesti Omakaitse oli sel hetkel vabatahtlikkuse printsiibist lähtuv (kui tahan, siis lähen – kui ära tüdinen, tulen ära), kuigi antud situatsioonist (suurest patriotismi puhangust) tingitult väga arvukas, ei saanud sakslased teda lõpuni usaldada. Siis pidas SD vajalikuks formeerida oma struktuuri kolm Eesti Piiripataljoni ja üksikuid rannavalveposte. Samal ajal asus sama probleemi iseseisvalt lahendama ka Saksa Kriegsmarine . Merevägi formeeris 1941. aastal eestlastest Eesti Rannakaitse Rügemendi.
Alates 05.12.1941 luges Saksa Armee Eesti alad rindetsoonist väljas olevaiks ja võim läks armeelt üle tsiviilvõimule. Seoses sellega reorganiseerus ka SD. Ümberkorraldustele kogu Ostlandis pani aluse Heinrich Himmleri ja Alfred Rosenbergi ühine korraldus kuupäevaga 19.11.1941 „Zuständigkeit der Polizeidienststellen in den neu besetzten Ostgebieten.“ Sonderkommando 1a asemel hakkas Eesti territooriumil opereerima „Julgeolekupolitsei ja SD Eestis“ ehk Sipo. Komandöriks jäi edasi Sandberger. Sipo peaväliosakonnad (hauptaussenstelle) moodustati Pärnus (allusid piiripolitsei postid Kuressaares ja Haapsalus), Narvas (allusid väliosakond Jamburgis ja piiripolitsei postid Kundas ja Loksal), Tartus ja Pihkvas ning väliosakond (aussenstelle) Luugas.
Alates 20.11.1941 loodi Piiriomakaitse juurde 4 üksikpataljoni, kes hakkasid piirivalve kohustusi üle võtma. Piiriomakaitse ülem allus nii Eesti Politsei ja Omakaitse Valitsuse juhile, kui ka Saksa korrapolitsei (Deutsche Ordnungspolizei) juhile. Loomulikult oli see teine alluvussuhe valdav. Detsembris 1941 saatis SD oma alluvuses olevad Eesti Piiripataljonid laiali. SD struktuuri jäid vaid piiripolitsei osakonnad üle Eesti. Neid juhtis nii SD saksa harusse kuuluv A-III osakond, kui ka SD Eesti harusse kuuluv B-I osakond, täpsemalt referentuur I-B „piiripolitsei“, mida juhtis major Aleksander Reinhold. Samas aga formeeriti SD juurde eestlastest abipolitsei kompaniisid.
16.12.1941 andsid sakslased korralduse likvideerida Eesti vabatahtlik omakaitse. See oli eestlastele esimeseks pettumuseks. Omakaitses valitses peata olek. Ei saadud aru, miks sakslased seda teevad ja valitses selgusetus tuleviku suhtes. Näiteks Saaremaal oli Omakaitsel selleks hetkeks loodud juba 4 kompaniid, kellest 2 olid alaliselt kasarmeeritud. Läbirääkimiste tulemusel Eesti Omavalitsuse ja saksa võimude vahel jõuti tulemuseni, kus vabatahtliku omakaitse asemele moodustati Saaremaale 4 palgalist omakaitse kompaniid - 3 „W“ (Wachdienst) ja 1 „O“ (Ordnungsdienst) kompaniid. Selline organisatsioon kestis kuni Saaremaa Omakaitse uue likvideerimiseni Oberst Mylo poolt 07.01.42.
08.01.42 andis Balti saarte komandant (nüüd juba) kindralmajor Mylo (Der Kommandant der Baltischen inseln: Generalmajor Mylo) välja käsu formeerida Saaremaa Kaitsepataljon (Oeselschen Schutzmannschaften). Pataljoni komandöriks sai kapten Eduard Anari ja pataljoni tugevuseks 4 kompaniid: „1."W" Kompanie in Orissaare“ leitnant Koppel, Herman; „2."W" Kompanie in Leisi“ korvetikapten Pupp,Alfred; „3."W" Kompanie in Arensburg“ leitnant Härm,Valentin ja „4. "O" Kompanie in Arensburg“ leitnant Meisner,Erik. Pataljon viidi üle saksa korrapolitsei alluvusse.
Saaremaa omakaitse loodi taas 05.03.42. Peeter Kangro juhtimisel.
10.04.42. läksid kõik piirivalve ülesanded Saksa Tollipiirikaitsele. Piiriomakaitse likvideeriti lõplikult 06.08.42. Tollipiirikaitse (Zollgrenzschutz) võttis üle ka suurema osa Piiriomakaitse koosseisust. Sellega seoses formeeriti Eestis kolm Tolli-Piirikaitse pataljoni millised said numbrid 43. – 45. Antud pataljonid olid paljuski formaalsed, kuid vajalikud, sest nendesse oli võimalik paigutada eestlased kes olid teenistuses Tollipiirikaitse juures. Need pataljonid eksisteerisid Eestis kuni vene vägede saabumiseni 1944. aastal.
Kogu selle ümberkorralduse käigus saadeti laiali varem paralleelselt ranna- ja piirivalvet teostanud üksused: SD Eesti Abipolitsei kompaniid 01.02.42.; Rannavalvepostid 01.04.42. ja Mereväe Rannakaitse rügement 01.05.42.
01.08.42. muudeti Eesti Politsei ja Omakaitse Valitsus Eesti Politseivalitsuseks eesotsas politseidirektoriga. Omakaitse malevate ülemad aga allutati politseiprefektidele. 01.10.42 allutati Omakaitse territoriaalsed üksused otse Saksa sõjaväele (Saksa 207. Julgestusdiviis) ja omakaitse kasarmeeritud üksused Saksa Korrapolitseile. 01.03.43. loodi eraldi Omakaitse Peavalitsus.
Selline oleks „lühike“ kuid kokkuvõtlik kirjeldus olukorrast mis valitses sellel perioodil struktuurides, kes olid vastutavad Eesti piiride ja ranniku turvalisuse eest. Arvestades olukordade segasust ja struktuuride vaheldumist pidid need, eelmises postituses ära toodud, Pärnumaa Shutzmann´id küll õnneseened olema, et neil õnnestus kogu sellest rägastikust läbi tulla ja terve sõja aja mööda Pärnumaa randu jalutada.

[hotkalle]

Kaevan selle igiammuse teema välja.

Nimelt Saksa 23 ID raadiokutsungite tabelis on Sõrve lahingute ajal (oktoobri lõpu paiku) muude üksuste kõrval loetletud ka eesti omakaitsepataljonid "Arensburg" ja "Dagö". Muid üldteadmata üksusi loetletud pole.

Kuna üldlevinud on väide et saksa poolel olid ainsad eestlased kes sõdisid Sõrves lennuväe abiteenistuse poisid, siis kas see väide ikka vastab tõele?

Või taganes ikkagi Kuressaarest ja Hiiumalt mehi ka Sõrve?

Lisaks, sõjasurmade raamatus on ka selline mees:

Kas keegi teab mis asjaoludel ta Saksa poolel sõdis ja mis üksuse koosseisus (siis Sõrves)?