Prinz Eugen kirjutas:Kirotar oli eelnevalt kursis, et NSVL nõudis baase Eestis juba Briti-Prantsuse-NSVL kolmikläbirääkimiste ajal 1939.a suvel.
Kui nüüd natuke ülbitseda, siis sõltumata ajastust on Venemaa olnud huvitatud sõjalisest kohalolekust Baltikumis, eriti Eestis. Ma küll ei taha uskuda, et kolmikkõnelustel NSVL nii lahtise tekstiga rääkis aga arvata võib et seisukohtadest oli baaside soov aimatav.
Kui ultimaatum on laual, siis pole eriti kasu, et teati pool aastat ette.
Et olla konkreetsem, siis kirjutas Välisministeeriumi kõrge ametnik Kirotar oma päevikus 20.09.39:
Valitsuse istungil koostati vastust Molotovi eilsele avaldusele, mis esitati saadik Reile.
Poola allveelaev Eestist lahkunud vägivaldselt
Eesti valitsus saab aru N.Vene vastuabinõudest, isegi soovib pidada kontakti vastavate samude teostamisel.
Seejärel loetleb Kirotar mõningaid negatiivseid tunnuseid NSVL käitumises, sealhulgas p.1
Moskva läbirääkimistel nõudsid venelased baasidena Tallinnat, Hiiumaad ja Saaremaad.
Seega ei ole kuidagi tõenäoline, et Selter 23.09 Moskvasse sõites ei aimanud, millest võib juttu tulla.
Mis Moskva läbirääkimistest käib jutt kus baase nõuti? Ega mitte kaubandusläbirääkimistel? Hiiumaa ja Saarema nõudmine baasideks on natuke veider - kus seal need piisava sügavusega sadamad olid?
Varjutatud teema on Selteri käigud vahetult enne ultimaatumit. Võib-olla on hoopis selle taga midagi.
Jutt on kevadel alanud Inglise-Prantsuse-Venemaa kolmepoolsetest läbirääkimistest, kus pakutavad garantiiettepanekud ei olnud kooskõlas Eesti ja Läti neutraliteedipoliitikaga ning said kategooriliselt tagasi lükatud.
Suurimaks tüliõunaks oli "abi" andmine kaudse agressiooni korral. Kaudseks agressiooniks oleks loetud ka garanteeritavate riikide poliitilise orientatsiooni kaldumist garanteerija poolt ebasoovitavaks peetavas suunas, mis andnuks õiguse vajalike sammude astumiseks ja ka sõjaliseks vaheleastumiseks. Samas oleks mõlemad maad pidanud nõustuma nii vägede läbimarsiga, sõjaväebaaside loomisega nende territooriumil, kui ka võõraste sõjalaevade viibimisega nende territoriaalvetes. "Abi" oleks võinud anda isegi vastu garanteeritavate tahtmist (sic!).
Eesti saadikud Pariisis ja Londonis esitasid 07.06.1939 protesti, milles Nõukogude Liidu ja liitlaste häbematu garanteerimiskavatsus kuulutati Eesti neutraliteedi vastu suunatud ebasõbralikuks aktiks ja lubati esimese katse peale kohe relvastatult vastu hakata.
Eesti süüdistas muuseas Inglismaad korduvalt katses müüa Balti riigid enda huvide tagamiseks Venemaale. Sügisel aga, kui Venemaa tuli meile üksinda "abi" pakkuma, siis ei juletud enam vastu hakata.
Jah, see oli kõik nii aga mis minu hr Kirotari jutus ebaloogiline ja/või uudis tundub on, et kunagi enne baaside ultimaatumit rääkis Venemaa Eesti kuuldes baasidest Saaremal ja Hiiumaal. See heidab paraku varju ka muu jutu tõeväärtusele.
Tegelikult puudutas see kolmepoolne "garantii" veel ka Poolat, Rumeeniat, Leedut ja Soomet. Kõiki, kes olid lülitatud hiljem MRP pakti sisse. Minu mäletamist järgi /ma ei hakka praegu üle kontrollima/ oli Leedu ainus, kes nõus oli. Teised deklareerisid kõik, et see ei tule kõne allagi. Poolalt ja Rumeenialt taheti saada lisaks ka õigust NL vägede läbimarsiks.
Kõik see oli teada ja seetõttu pole vist imestada, et Kirotar sellest oma päevikus kirjutas.
271 leheküljest tekstist on 119 pühendatud aastatele 1884-1938, tervelt 152 aga aastatele 1939-1940 (mõned leheküljed lõpust ka vangistusajale).
Tegemist on väga lühikese ülevaatega Laidoneri elust.
Tegelikult pole meil mõtet nuriseda, sest raamat on ju kirjutatud soomlastele. Vabadussõjast näiteks on üle hüpatud 9 leheküljel.
Turtola käsitluses on Laidoner kindlakäeline juht, kuid reetur, kes juhtis Eesti Wabariigi koos Pätsiga N. Liitu ja seda seetõttu, et pidas Eesti iseseisvust antud olukorras niikuinii hukule määratuks ja lootis vältida asjatuid inimohvreid. Peale selle lootis ta olla jätkuvalt võimul niikaua kui võimalik. Teisest küljest vaadates tundub Laidoner raamatus olevat nagu surmatungist vaevatud masohhist, kes iseenda ja oma riigi hukku soovib?
Erilise mõnuga tsiteerib Turtola massiliselt tsitaate Laidoneri (ja ka Pätsi) 1938-1939 peetud kõnedest, kus rõhutati vastupanutahet jms
Kui Turtola kiidab mõnes kohas eestlaste vaprust ja vastupanutahet, siis teisest küljest võib aru saada, et eestlased olid orjameelsed ja valmis punarezhiimi truult teenima.
Kasutatakse solvavaid väljendeid nagu "roomav allaheiltikkus" jms.
Mõnedest Eesti oludest on autoril üsna segane ettekujutus - nii jääb kohati mulje, nagu oleks "Pätsi-Laidoneri" klikk olnud isoleeritud kogu rahvast, keda nad kartsid ja ei söandanud 1939. septembris mobilisatsiooni välja kuulutada seetõttu, et äkki rahvas ei tule või kui tuleb, asub nõudma demokraatlike vabaduste taastamist?
Sinna kuulub ka lahke soovitus Laidoneril samal ajal riigipööre teostada ja ise Pätsi asemele asuda.
Tulis vastupanu pooldajana 1939. aastal jahub Turtola 160 000 hambuni relvastatud Eesti sõdurist ja näeb vaimusilmas partisanisõda, kus Eesti ei alistuks iial.
Lõppsõnas paneb Turtola veel asjale krooni pähe solvangutega Pronkssõduri teemadel ja võrdleb Laidoneri Kuusineni, Quislingi ja Ephialtesega.
Ainuke, kellele autoril kaastunnet jagub on Laidoneri enesetapu teinud poeg ja paljukannatanud lesk.
Muide, mis puudutab Soome-teema käsitlemist raamatus, siis siin pole Turtolale midagi ette heita.
Nüüd võiks näiteks Sirje Kingsepp kirjutada hesaris artikli sellest, kuidas Soome vastuhakk ja venelastele mitteandumine ning rohkete vene soldatite tapmine oli sõjakuritegu ja soomlased on natsirahvas ja fašistid tänase päevani.
Muide, Turtola võttis osa Jelena Hietase raamatu esitlusest ja on tema poolt tsiteerimist leidnud. Sapienti sat. Väike ringkond, kes üksteist toetab ja tsiteerib. Tõnissoni (oletame?) klanni kättemaks on hirmus ja vahendeid ei vali.
Huhuhuu.. sai kah loetud. Üldises plaanis on tegemist igas mõttes väga nõrga asjaga. Nõrk on allikaline baas, nõrgad on loogilised ("loogilised") konstruktsioonid, nõrk on objektiivsuse aste, nõrk on "teaduslik meetod", mida olevat, nagu Turtola eessõnas mainib, raamatu koostamisel kasutatud. Nii haruldaselt diletantlikku ning kallutatud targutamist annab ikka kohata. Tegelikult vääriks teos umbes sama palju tähelepanu kui näiteks Djukovi teos müüdist, ent paraku on Turtola raamat nüüd ka eesti keelde tõlgitud.
Prinz Eugeni arvamuse, et teos on kirjutatud soomlastele, lükkab Turtola ise eessõnas ümber (lk 10): kirjastus "Tänapäev" pakkus võimalust pärast Pätsi-raamatut koostööd jätkata ning Turtola pakkus uue teemana välja Laidoneri.
Esialgu ilmusid nii Pätsi-, kui ka Laidoneri-raamat ju soome keeles ja Soomes, seetõttu arvasingi, et küllap oli silmas peetus eelkõige Soome lugejaid.
Iseenesest ju hea äriidee
- võtta mõni lähiriigi avaliku elu tegelane (no Kekkost on vist juba piisavalt rapitud)
- kirjutada prokljatyi estoncina
- räme paskvill
- nimetada seda teaduslikuks
- kõigepeal publitseerida see suurema venna või alaväärsuskompleksi tundval naabermaal
ja siis pihku itsitades pappi kasseerida.
