Venelaste esialgsel Eesti okupeerimisel, ehk baasidesse tulemisel olin 11 aastane, seega parajalt tähelepanelik . Pean ütlema , et sõjaväelased , kes Tallinna tulid , ei paistnud meid kartvat. Mäletan madruseid Mere puiesteel marssimas paljastatud tääkidega. Minu isa , Eesti ohvitser , ütles seepeale, et see on jõudemostratsioon. Laagris nad olid mõned päevad Vabaduse pst. ääres männikus. Mingit okastraati küll ümber ei olnud. Läksime ligemalt vaatama . Üks tantsis " kamaaruškat " Hiljem kuulsin , et täitesulepead nad ei olnud näinud.
Imestunud olid nad küll, et meil oli palju kaupu. Üks ohvitser oli poest käinud ostmas sealiha mitu korda, ikka 300 gr. korraga. Soovituse järgi, osta korraga rohkem , olevat ta imestanud , et kas siis saab ( ! )
Inimelu ei maksnud venelastel midagi ! Seda ütles minu isa, ta oli Paldiskis olnud ja näinud kuidas politruk laskis autojuhi maha kui see tegi avarii, ajas inimese alla.
Mis puutub öösärkidesse, siis võin seda õelda, et vene ohvitseride naised ilmusid nendega pidudele,aga mitte ei käinud tänaval. Seega nad ei olnud näinud sellist elulaadi.
Neile oli räägitud, et oleme kirjaoskamatu rahvas. Seda ütles mulle aastaid hiljem keegi Volga - sakslane. Meie lenduritele oli korraldatud õppust kirjaoskuse omandamiseks. Keegi oli siis selgitanud, et siin on tegemist haritud inimestega, kes valdavad mitut võõrkeelt.
Punaarmeelastel olid omad poed, väga odavate hindadega.
Riigipööre toimus ka vene sõjaväelaste kontrolli all. Meie rahvas imestas, kes olid need imelikult riides inimesed, kes rongkäigus osalesid. Meie naised kandsid kübaraid, mitte rätikuid. Meestel lipsud ja kaabud. Mingisugust vabatahtlikust ühinemisest ei saanud rääkida.
Taludes nad kanamune ostmas küll ei käinud. Seda tegid sakslased.
Paldiskis kohta võib öelda, et see oli nende linn. Tapale ehitati sõjaväele lennuvälja. See oli baaside kokkuleppe järgi. Talud maksti peremeestele välja Eesti riigi poolt.
Mäletan, kuidas peale vöimupööret olime jõolupeol ohvitseride keskkogu saalis. Ilmus üks venelanna, kes oli hallis kostüümis, punaste kingadega ja halli kübaraga. Teine tuli lubjaviltidega, juuksed patsis kuklal. Tagasi- hoidlik ja hirmunud. Üks kindrali proua läks talle vastu ja kutsus ta edasi.
Mingit erilist suhtlemist neil küll rahvaga ei olnud.vähemalt Tallinnas mitte.
Olid võõras keskkonnas. Baasides käis eestlasi tööl , eks seal oli alluvate ja ülemuste vahekord.
Mulle on arusaamatu, miks nad meid kartma oleks pidanud? Sõjaline jõud oli ju nende poolel.
Vabandage mind, sest kogu eelneva jutu lasin kirjutada oma abikaasal.
Soovitan lugeda Elmar Tambeki raamatut "Tõus ja mõõn", seal on jutt ka sellest kuidas NSVL-i komisjon tuli kirjaoskamatust likvideerima ja kuidas
raamatu autor selle küsimuse lahendas.
Mida arvasid venelased eestlastest?
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 30 külalist