Tere!
Tõstan vana teemat, et küsida -- ega Sa, hea foorumilane Alax, ole vahepeal seal idanaabrite mail ära käinud? Või keegi teine nüüd viimastel aastatel?
Kui jah, siis mida näha oli? Või jääb see ekspits 2015. aastasse?
Mul ka nimelt isiklik perekondlik seos nende paikadega -- sealt on pärit mu isapoolne suguselts.
Vanaema, kes sündis ühes neist väljarändajate loodud eestikeelsetest küladest (vist mitte tolles Mosnikovas vaid teises lähikonnas olevas) 1925. aastal, elab Tartus veel praegugi, tema õed lahkusid väga kõrges eas meie seast igavikku mõne aasta eest, nii et üht-teist olen nende paikade kohta kuulnud.
Kuna vanaema perekond juba aastail 1933-31 represseeriti (külakoolmeistrist isa arreteeriti, ema nooremate õdede-vendadega küüditati mõne aja pärast Siberisse, vanemad lapsed jäid maha, sugulaste kasvatada) ja ta edaspidi elas oma kaugemate sugulaste juures Vladimirski Lageri raudteejaamas Krasnõje Strugi alevi lähedal, siis Eesti külade elust mäletab ta üsna vähe. On sellised tüüpilised lapsemälestused ilusast elust suurperes. Tema juttude järgi võib öelda, et eks elu meenutas väga Eesti maaelu, ainult et aeg (kasutatavate põllutööriistade jm elu-olme osas) oli suuresti seisma jäänud 1910. aastatesse, võrreldes samal ajal Eestis toimunuga oli kõik palju arhailisem. Huvitav on ehk märkida, et veel kuni 1930. aastate keskpaigani tegutses Krasnõje Strugis eestikeelne algkool, vanaema alles 4. või 5. klassis läks vene kooli, oskamata peaaegu üldse vene keelt. 1920. aastail oli veel suhtlemine Eesti poolega mingil määral võimalik, näiteks käis suviti Eestist seal noor luterlik kirikuõpetaja Hans Kase, kes muuhulgas abiellus ühe mu vanavanatädiga ja jäigi Venemaale elama, hiljem represseeriti, kuid jäi ellu ja pöördus koos abikaasaga peale II Maailmasõda tagasi Eestisse. 1930. aastatel see aga enam võimalik ei olnud, vanaema teada katkes enamikul sealsetest eestlastest siis isegi kirjavahetus Eestis elanud sugulastega.
Sõjaaegset evakueerimist ja sellega seonduvat mäletab vanaema mõistagi detailselt, siis oli ta juba keskkooliplika. Krasnõje Strugi kandist evakueerituid ei viidud Saksamaale, vaid toodi Eestisse, asustati suuresti Lääne-Eesti aladele, kust rannarootslased olid lahkumas ja oli tühje maju. Aga ka vanaema juttude järgi osa evakueerituid viidi Saksamaale, jõudsid Poolasse ja Leetu. Evakueerimine käis kiirustades ja vanaema on koguni kasutanud väljendit "sakslased küüditasid meid sealt ära". Maha jäid koduloomad, osa tühjaks jäänud maju süüdati.
Siiski on märkimisväärne, et vaatamata 1920. aastate opteerumislainele (mis puudutas rohkem küll Venemaa linnades elanud eestlastest haritlasi), 1930. aastate massirepressioonidele ning sõjaaegsele sundevakueerimisele mingi osa Eesti kogukonda Peipsi-tagustes külades säilis ka veel pärast II Maailmasõda. 1980. aastail, kui vanaema koos teiste sealkandist pärit inimestega viimati koha peal käis, olevat olnud veel mitmeid peresid, kus räägiti eesti keelt, vähemalt ühes peres õpetati seda isegi lastele, kuigi tegemist oli juba segaperega. Millises külas siis täpselt käidi, vanaema kahjuks ei mäleta, päris täpselt oma suguvõsa kodukohta ehk lapsepõlvekodusse ta viimasel korral ei saanudki, sest bussis polnud rohkem just sealt külast pärit inimesi ning kehvade teede tõttu sinna ei sõidetud. Käidi aga mitmetel kalmistustel, osa kalmistuid olevat olnud maha jäetud ja võsastumas, osa aga vastupidi, kohalike venelastega üle maetud. Oma lähedaste hauad leidis vanaema suuresti aga veel üles. Mina olen paari aasta eest käinud Gdovis ja Krasnõje Strugis (mis on umbes Elva-suurune väikelinn), küladesse olude sunnil ei jõudnud. Tankimonument seisab tõepoolest uhkuses ja aus. Praegusest olukorrast olen mõningaid teateid saanud ka Pihkvas elavate kaugete sugulaste kaudu, kellega vanaema seniajani suhtleb. Eesti keelt noorem põlvkond enam ei räägi, kuigi passiivne keeleoskus on üllataval määral säilinud. Olukord olevat üsna kurb -- pole seal enam eestlasi ega ka õieti ka venelasi mitte, Novoselja piirkond, eriti kaugemad külad on üldse üsna välja surnud ääremaa, igas külas ehk 1-2 püsielanikku. Siiski sain ühe pildi täiesti äratuntavast luterliku kiriku varemest (vist Võitluse-nimelises külas).
Aga ikka püsib ka kihk ise sinna kanti põhjalikumalt vaatama ja kunagise asustuse märke otsima minna, ehk õnnestub kunagi seda organiseerida. Vanaemaga kahjuks praegusest olukorrast ei saa adekvaatselt vestelda, tema elab selles osas oma kujutluste maailmas -- arvab, et eesti kogukond elab seal kusagil ka nüüd ikka õnnelikult ja jõukalt edasi, no kui mitte just nii, nagu 1920. aastail, siis vähemasti nii, nagu tema 1980. aastatel veel viimaseid peresid seal külades elamas nägi, et ikka peetakse jaanilaupäeval luterlikke surnuaiapühi... No see, et meie sinna jäänud sugulased on venestunud, see on mingi juhuslik õnnestus, aga kuskil on mingid TEISED, õige keele ja meele säilitanud eestlased, keda mingi ime läbi repressioonid ei tabanud jne Tema kujutelm on nii tugev, et tõrjub tagasi kogu info, mis sellele pildile vastu käib. Ja 89-aastasele inimesele ei saa seda ju keegi ka keelata.
Aga siin üks artikkel elust-olust pisut põhja pool, Luuga kandis (artikli lõpus viidatud ka mõned allikad):
http://tartu.postimees.ee/2900327/kuida ... d-vaatamas