Nagu selgub , on kõik kuus pimedat sõdurit viimast korda maailmavalgust näinud Narva rindel kas Auveres või Sinimägedel.
"Ilus nimi, see Auvere.....Au veri...." arvab keegi õlgkotil.
"Ja Sinimäed.....ega seegi ole halvem nimi," lisab keegi teine eelmisele ja jätkab: "Õigem oleks siiski Surmamäed....Jah, Sinimäed olid paljudele, liiga paljudele eestlastele Surmamägedeks..."
Tahtmatult on jutt jällegi jäänud kõige valusamate ja raskemate mälestuste juurde peatuma ja ma julgen võõraste sõprade mõistmises ja usalduses neilt koduselt küsida, mida nad viimast korda enne pimedaks jäämist nägid.
Nad vaikivad.
Siis ütleb üks neist:" Mul on viimse pildina silmade ees rukkipõld. See hõljus ja õõtsus kui meri. Oli juba kollakaks tõmbumas. Päike kuldas lainetavat ja õõtsuvat viljavälja. Lamasin selle ääres kuulipilduja taga. Sõrm oli päästukil, sest alt orust võisid venelased igal silmapilgul nähtavale tulla. Aga enne venelasi käis kõva kärgatus. Otse minu ees lõhkes kahurimürsk. See lõi kõik pimedaks ja mustaks. Mürsu lõhkemine virutas nagu pangetäie tõrva vastu nägu. Ei olnud enam ei kuldkollast rukkipõldu ega heledat päikesepaistet. Selle asemel oli läbipaistmatu pimedus....."
Mõne hetke järel, mis oli otsekui mõttes tagasiminekuks rindele, jätkas ta : "Pärast seda olin kaheksa päeva meelemärkuseta, sest mürsukillud veristasid mind igalt poolt, õnneks küll kergelt. Alles Swinemünde laatsaretis ärkasin teadvusele. Esimesena tuli meelde jällegi see Sinimägede meekollane rukkiväli. Nägin seda uuesti kuldses päikeses lainetavat ja õõtsuvat. Kuid samaaegselt tundsin ja teadsin, et olen pime, et ma ei näe enam iial midagi. Nojah.....ega ma sellepärast väga löödud olnudki. Olin rõõmuski, et luud- liikmed koos ja elu sees....."
Teine pime mees ütleb : " Ma sain venelaselt pliraka pihta öösel. venelaste granaat lõhkes otse silmnäo ees. See oli niisugune maru plirakas, et lõi silme ees kõik imevalgeks nagu päise päeval. Kuradi kahju ,et ma ei näinud õigel ajal granaadi viskajat. Samal ajal, kui silme ees oli kõik imevalge, nagu jõuluõhtune kirik, tundsin, et nägu on kleepuvalt märg ja soe. Olin verine ja mitu hammast kurku löödud. Kuigi tundsin end järsku imeväsinuna ja nõrgana,oli taipu : õngitsesin kurkulöödud hambad suust, et poetada - naljaviluks küll - taskusse, sest mine sa tea , mida need lahtiselt suhu jäädes võivad veel teha...... Seejaärel kaotasin täielikult meelemärkuse ja igasuguse teadvuse. Kes mind sealt ära koristas ja kuhu, sellest pole aimugi. Aga neljandal päeval, nagu nad haiglas ütlesid , tulin jällegi arusaamisele..... Venelased võtsid silmad ,kuid jätsid mõistuse alles.
Kolmas sõdur kostab : "Minu viimne pilt, mida oma silmadega nägin, oli viissada vastikut venelast ilusal Sinimäe serval. See mass vajus kui tõprakari lähirünnakule, koned kaenla all, granaadid vöö vahel ja hürrää suus. Eemal korises Stalini orel ja käkipildujad kündsid maad. Olin kuulipilduja taga ja tulistasin hinge kinni pidades. Ründajaid tulistati mitmest - setmest kuulipildujast, mis metsikult tärisesid õmberringi iga teise - kolmanda künka taga. Nägin oma silmaga, kuidas mu kuulipilduja tule ees venelasi kukkus ja langes. See oli viimane, mida nägin. Venelaste mürsk või granaat, kes seda enam teab, purustas kärtsatades kuulipilduja ja mu sõber sai silmapilkselt surma. Minu elu nad ei saanud ,kuid silmaterad, mida kadunud ema käskis alati hoida, öeldes,et silmaterad on inimese kõige kallim vara, said nad, saatananäod."
Kõneleja vaikis, pühkis vasaku käega silmakoobast, nagu oleks seal silm niiskeks tõmbunud ja ütles siis rahuliku ning kindla häälega : "Tühja nendega, olidki teised mul pisut viltu, mispärast koolis poisid kutsusid mind kõõrdsilmaks! Saab elus niigi toime, sest ega ma ole ainuke pime
Inglaste juures sõjavangis oli neid terva kompanii..... Neid võib olla tuhandeid ,kes silmadest jäid ilma. Hoopis hullem olnuks käed või jalad jätta......Jah, mul on süda rahul, et mu silmad nägid viimast korda venelaste mättasselöömist. Näen seda praegugi oma klaasist silmadega nii elavalt, nagu kukuksid nad veel nüüdsama põõsastesse või mätastele, käed harali üle pea..... Igal teisel - kolmandal ööl näen seda unes.....See kärtsakas kuulipilduja taga võinuks aga natuke hiljem tulla - oleksin saanud rohkem venelasi sirgu tõmmata, sest kui pihta sain ja pimedaks jäin, ei olnud minust enam tulistajat....................."
Karl Eerme Päevata päevad ja ööta ööd.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 39 külalist