Ants Laaneotsa pikem kirjutis:
https://www.err.ee/1008678/ants-laaneot ... ngelastegu
80 aastat tagasi, 30. novembril 1939. aastal algas Nõukogude Liidu kallaletungiga Soomele Talvesõda. Erukindral Ants Laaneots annab põhjaliku ülevaate Teise maailmasõja ühe kõige ebatavalisema võitluse algusest, kulgemisest ja tagajärgedest.
30. novembri 1939 varahommik oli Soomes päikesepaisteline. Helsingi ja paljude teiste linnade tänavad olid täis lapsi ja täiskasvanuid, kes olid teel kooli või tööle. Võimalikust sõjast Nõukogude Liiduga küll räägiti, kuid rahvas lootis, et puhkenud kriis suhetes idanaabriga laabub siiski vägivallata.
Järsku täitus taevas kümnete lennukite mootorimüraga, sellele järgnesid võimsad plahvatused. Nõukogude lennuvägi sooritas oma esimese pommirünnaku rahulikele Soome linnadele. Rikkudes jämedalt Soome ja NSV Liidu vahelist kehtivat mittekallaletungilepingut, ületas stalinlik Punaarmee pärast võimsat suurtükituld naaberriigi piiri kogu selle ulatuses Soome lahest Valge mereni.
Algas Teise maailmasõja üks kõige ebavõrdsemaid, kuid ka ebatavalisemaid võitlusi – Soome Talvesõda.
Eellugu
1930. aastate teisel poolel saavutasid olulise võimsuse kaks Euroopa suurimat diktaatorriiki – hitlerlik Saksamaa ja stalinlik NSV Liit. Mõlemal olid maailma vallutamise plaanid ning mõlemad püüdsid selleks järjekindlalt parandada oma lähtepositsioone.
23. augustil 1939. aastal sõlmisid Saksamaa ja NSV Liit mittekallaletungi lepingu, ehk nn Molotov-Ribbentropi pakti, mis kujunes Teise maailmasõja avataktiks. Selle leppe salajase lisaga jaotati Ida-Euroopa omavahel huvisfäärideks.
Saksamaa lubas Stalinile Soome, Eesti, Läti ja hiljem ka Leedu ning Besaraabia (Moldova), saades vastutasuks ohutu võimaluse alustada sõda Poola alistamiseks, vabad käed tegutsemiseks Lääne-Euroopas ja kaheaastase, 180 miljoni saksa marga suuruse, Berliinile hädavajalike strateegiliste materjalide tarnete lepingu Nõukogude Liidust.
Hävitanud koos Saksamaaga Poola, asus Nõukogude Liit ellu viima ka teisi paktiga saavutatud kokkuleppeid. Nurka aetud Balti väikeriigid Eesti, Läti ja Leedu sunniti 1939. aastal relva ähvardusel alla kirjutama nn baaside lepingutele, millele järgnes kohe Nõukogude vägede sisseviimine.
Poola ja Balti riikide alistamise kergus pani Kremli valitsejate pea edust ringi käima. Initsiatiivi otsustati edasi hoida, võttes järgmisena käsile Soome.
Läbirääkimised
Alates 1938. aastast hakkas NSV Liit järjekindlalt nõudma Soomelt kahe riigi vahelise mittekallaletungilepingu (sõlmitud 1932. aastal, pikendatud 1934. aastal kuni 1945. aastani) laiendamist, mis oleks näinud ette teatud Punaarmee baaside paigutamise Soome territooriumile.
Moskva väitis, et see on hädavajalik riigi julgeoleku tagamiseks, et vältida Soome territooriumi kui sillapea ärakasutamist NSV Liidu vastases agressioonis kolmandate riikide poolt.
Seejuures joonistati sünge pilt Saksamaa plaanidest tungida Nõukogude Liidule kallale Soome kaudu. Eesmärk oli veenda Soome juhtkonda lubama NSV Liidul paigutada oma garnisonid Soome territooriumile ning nihutada riigipiir kaugemale Leningradist.
Soome peaministri Aimo Kaarlo Cajanderi vastus 11. juulil 1938 oli: "Soome on neutraalne riik ja suund sõjalistele liitudele ei ole temale vastuvõetav. Soome ei luba kellelgi rikkuda tema neutraliteeti ja territoriaalset terviklikkust."
Moskva salajased läbirääkimised Soome juhtide Cajanderi ja Väinö Tanneriga jätkusid 1938. aasta hilissügiseni, kuid Moskva jaoks tulemusteta.
Soome valitsusel tuli üha pealetükkivamaks muutuva idanaabri pretensioone tõrjuda ka järgmisel aastal. Samal ajal baaside taotlusega alustas Moskva meedia propagandasõda Soome vastu, nimetades Soomet töörahva vanglaks ja süüdistades nõukogudevastastes agressiivsetes sepitsustes.
5, oktoobril 1939 kutsus NSV Liit Soome volitatud esindaja (sooviti välisministrit) Moskvasse, et uuesti läbi rääkida riigipiiriga seotud poliitilised küsimused, mis olevat sõja pärast Euroopas aktuaalseks muutunud. Vene arhiivimaterjalide järgi oli Stalinil kaks programmi.
Miinimumprogramm nägi ette, et Soome:
annab Venemaale Viiburi lääni idapoolse osa mööda liini Mestarjärvi-Kallenjärvi-Pühäjärvi-Konevitsa;
annab Venemaale Lavansaare, Peninsaare ja Seiskari saared Soome lahes;
loobub NSV Liidu kasuks Rõbatši poolsaare lääneosast;
lubab NSV Liidul ehitada mere- ja lennubaasid Suursaarele ja Hankosse;
kohustub mitte kindlustama Ahvenamaa saari ilma NSV Liidu nõusolekuta ja lubab NSV Liidul perioodiliselt kontrollida neid oma mereväekomisjoniga.
Maksimumprogramm nõudis, et Soome:
annab NSV Liidule osa Viiburi läänist ida pool joont Säkkijärvi-Jääski-Parikkala;
loovutab ülevalpool mainitud Soome lahes asuvad saared ning täiendavalt Suursaare, Ruuskeri, Suure ja Väikese Tütarsaare;
loobub täielikult Petsamost;
4. ja 5. nõue jäid samaks nagu miinimumprogrammiski.
Läbirääkimised algasid 12. oktoobril. Soomet esindas Juho Kusti Paasikivi, NSV Liitu Jossif Stalin ja välisasjade rahvakomissari ametikohal Litvinovi väljavahetanud Vjatšeslav Molotov. Juba esimesel kohtumisel pani Molotov soomlaste ette lauale nn abistamispakti projekti, mis sarnanes vormilt ja sisult Balti riikidega sõlmitutega.
Soomlased lükkasid tagasi kõik nõuded, mis olid seotud rahvuslikku iseseisvust kahjustavate asjaoludega. Nad kinnitasid, et Soome poolt ei ole praegu ega ka tulevikus mingit sõjalist ohtu Leningradile. Seejärel esitas Nõukogude poole nõuded Stalin isiklikult. Need olid järgmised:
jõus oleva mittekallaletungilepingu täiendamine seisukohaga, et mõlemad pooled kohustuvad mitte osalema sõjalistes blokkides, mis on suunatud kas NSV Liidu või Soome vastu;
Soome rendib NSV Liidule 30 aastaks Hanko poolsaare mereväebaasi paigutamiseks;
NSV Liidu laevastikul võimaldatakse kasutada Lappohja sadamat;
Soome annab NSV Liidule üle eespool juba mainitud saared Soome lahes (Suursaare, Ruuskeri, Seiskari, Lavansaare, Suure ja Väikese Tütarsaare);
Soome loovutab NSV Liidule territooriumi Karjala maakitsusel Lipola külast põhjas kuni Koivisto linna lõunapoolse piirini (üle 70 km Leningradist – A. L.);
põhjas annab Soome NSV Liidule Rõbatši ja Sredni poolsaarte lääneosa;
mõlemad pooled demilitariseerivad oma kindlustused Karjala kannasel, jättes sinna ainult piirivalve;
hüvitisena Soome loovutuste eest annab Nõukogude Liit Soomele ala Nõukogude Karjalas, Repola ja Porajärvi piirkonnas, mis on kaks korda suurem Soome poolt loovutatavast territooriumist.
Stalin selgitas, et Hanko on vajalik selleks, et rannapatareide suurtükitulega lahe mõlemalt kaldalt oleks vajadusel võimalik sulgeda Soome laht. Riigipiiri suhtes Kannasel oli Stalin resoluutne: "…Kuna me ei saa nihutada Leningradi, nihutame me piiri, selleks et tagada linna julgeolek."
Paasikivi tegi ettepaneku jätkata läbirääkimisi pärast konsultatsioone oma valitsusega. Järgmine kohtumine toimus 23.–25. oktoobril. Soomlased esitasid kompromissettepaneku, olles nõus:
kompensatsiooni eest sõlmima lepingu nelja Soome lahes asuva saare üleandmise kohta;
nihutama Kannasel riigipiiri 10 km võrra põhja poole;
täiendama kehtivat mittekallaletungipakti klausliga vaenulikes liitudes mitteosalemise kohta.
Samal ajal teatati kindlalt, et Soomele kui neutraalsele riigile on vastuvõetamatu Hanko ja teiste sadamate üleandmine. Stalini vastus oli ultimatiivne, deklareeriti et NSV Liidu poolt 12.–14. oktoobril tehtud ettepanekud olid minimaalsed ja soomlased peavad need vastu võtma.
Nii Soome parlament kui ka valitsus jäid seisukohale, et Stalini nõuete täitmine Kannasel tähendaks kogu kaitsevööndi loovutamist potentsiaalsele vaenlasele. Sama seisukoht oli ka Hanko suhtes. Nõukogude mereväebaas pealinna külje all oleks pannud Helsingi ja kogu riigi täiesti uude, palju ohtlikumasse julgeolekuolukorda. Valmis oldi loovutama Moskva poolt nõutavad territooriumid Põhja-Jäämere ääres.
Kui Soome delegatsioon pöördus 2. novembril tagasi Moskvasse, leidsid nad vastuse NLKP häälekandja ajalehe Pravda esilehelt: "Meie vastus on lihtne ja selge. Me heidame kõrvale igasuguse poliitiliste kaardimängu ja läheme oma teed, purustades kõik ja igasugused tõkked teel eesmärgile."
Jäiga surve alla sattunud Helsingi oli 1939. aasta novembri algul isegi valmis vahetama neli Soome lahes olevat saart – Seiskari, Lavansaare, Peninsaare ja ühe Tütarsaare mingi samaväärse territooriumi vastu Karjalas ning nihutama oma piiri olemasolevast 25–30 km tahapoole.
Kuid Stalin ei olnud järjekordsetel läbirääkimistel, 9. novembril enam nende ettepanekutega nõus, jäädes oma nõudmise juurde Hanko poolsaare suhtes. Läbirääkimised kestsid formaalselt veel kuni 12. novembrini, kuid ei andnud mingeid tulemusi.
Punaarmee sõjaplaan
Stalin oli Soome vallutussõja edus nii kindel, et ei pidanud seda isegi strateegiliseks ettevõtmiseks, vaid pani ülesande sõjakäik ette valmistada ja läbi viia Leningradi sõjaväeringkonnale.
Ringkonna juhataja Kirill Meretskov kutsuti 1939. aasta juuni lõpupäevil Stalini juurde Moskvasse. Kremli valitseja määras Soome esikommunisti Otto Kuusineni juuresolekul kindralile ülesandeks planeerida ja valmistada ette vastulöök Soomele tolle "relvastatud provokatsioonide puhul".
Meretskov pidi plaani üldkava juba kahe-kolme nädala pärast Kremlile ette kandma. Seda ta ka tegi juuli teisel poolel. Ettekannet kuulasid Stalin ja NSV Liidu kaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov, kes kiitsid kava tervikuna heaks.
Punaarmee alustas mobilisatsiooni 7. septembril 1939. Kalinini linna piirkonnas formeeriti 7. armee, mis 12. septembril allutati Leningradi sõjaväeringkonna juhatajale ning koondati Karjala maakitsusele.
Leningradi sõjaväeringkonna koosseisu läksid veel nn Murmanski väegrupp, mis novembris nimetati ümber 14. armeeks, ja Novgorodis moodustatud 8. armee, mis paigutati 29. novembriks Petrozavodski (Petroskoi) piirkonda. Kandalakša-Kemi piirkonnas formeeriti ja suunati lähtepositsioonidele 9. armee.
29. oktoobril 1939. aastal esitas Meretskov Leningradi sõjaväeringkonna operatsiooniplaani "Soome armee maavägede ja merejõudude purustamise operatsiooni plaan" marssal Vorošilovile. Selle eesmärgid olid otsustavad: "Meie väed tungivad Soome territooriumile kõikidel suundadel eesmärgiga vedada laiali vaenlase väegrupeering ning koostegevuses lennuväega purustada Soome armee."
Vorošilov kinnitas dokumendi mõningate parandustega ning 17. novembril andis Punaarmee kindralstaap välja direktiivi vägede ülemineku kohta pealetungile Soome vastu.
Operatsiooniplaani kohaselt rakendati Soome vallutamiseks neli armeed, milles oli kokku 425 640 punaväelast, 24 diviisi, 2289 tanki, 2876 suurtükki ja miinipildujat ning 2446 lennukit. Karjala kannasel tegutses kõige võimsam, 7. armee.
Põhja pool Laadogat valmistusid pealetungiks 8. armee, temast põhjapool 9. armee ning Murmanskis baseeruv 14. armee. Vägede koondamine pealetungi lähtealadele pidi lõpetatama 20. novembriks.
"Soome alistamisest pidi saama kingitus "suure juhi" 60 aasta juubeliks."
Plaan nägi ette, et 7. armee ületab kaheksa kuni kümne päeva jooksul soomlaste julgestusvööndi ja murrab läbi Mannerheimi liinist Kannasel, vallutab seejärel Viiburi ning jätkab kiiret pealetungi Helsingile, kus kavatseti olla enne 20. detsembrit ehk enne Stalini sünnipäeva, mis oli 21. detsembril. Soome alistamisest pidi saama kingitus "suure juhi" 60 aasta juubeliks. Pealöögi suund valiti piki Leningradi-Viiburi raudteed, toetav löök plaaniti anda armee paremal tiival, Käkisalmi suunal.
Pealetungiks rühmitus 7. armee järgmiselt: esimeses ešelonis riigipiiri joonel ligi 110 km rindel asusid lähtepositsioonidele viis laskurdiviisi ja kolm tankibrigaadi. Armee teise ešeloni moodustasid kolm laskurdiviisi. Armeejuhataja reservis oli üks laskurdiviis. Operatsiooni esimestel päevadel saabusid armee koosseisu veel kolm diviisi.
Rännakul lahingutegevuspiirkonda Kannasel oli ka 10. tankikorpus. Seega võttis 7. armee pealetungist osa kokku 12 laskurdiviisi ja kolm tankibrigaadi, ligi 200 000 punaväelast, 1500 suurtükki ja miinipildujat, enam kui 1000 tanki ja soomukit ning 700 lahingulennukit. Lisaks oli operatsiooni kaasatud ka NSV Liidu Balti laevastik.
Samal ajal pidi Petrozavodski suunal hargnev 8. armee, liikudes põhja poolt ümber Laadoga järve, ründama vastast lõigus Porajärvi – Laadoga kirdepoolne kallas ning arendama pealetungi lääne suunas. Lähiülesandeks oli purustada Soome piirikatte üksused ja jõuda joonele Maaselkä-Vidlitsa-Prjaža [Prääsa].
Edasine ülesanne oli jätkata pealetungi Mikkeli suunal, olles oma vasaku tiiva üksustega valmis sooritama manöövri Kannasel paiknevate Soome vägede selja taha, et koostöös 7. armeega purustada seal asuvad Kannase armee peajõud. 8. armee koosseisus oli kuus laskurdiviisi ja kaks raskesuurtükiväe üksust.
9. armee sai käsu ületada riigipiir kolmes erinevas kohas, purustada seda kaitsvad katteüksused ning arendada kiiret pealetungi kolmel – Kuhmo, Suomussalmi, Salla ja seejärel Oulu suunal ning jõuda Põhjalaheni, lõigata Soome territooriumi kaheks, ning katkestada kommunikatsioonid Põhja- ja Lõuna-Soome vahel. Armees olid kolm laskurdiviisi ja vahetult enne sõjategevuse algust Ukrainast saabunud 44. motoriseeritud diviis.
Punaarmee grupeeringu kõige põhjapoolsem 14. armee (kaks laskurdiviisi, üks raskesuurtükiväepolk) pidi koostöös Põhjalaevastikuga vallutama Rõbatši (Kalastajasaarento) poolsaare ja Petsamo piirkonna ning lõikama soomlased ära Barentsi merest, seejärel kindlustuma vallutatud alal, organiseerima ranniku kaitse ja tõkestama igasuguse vägede ning relvastuse juurdeveo Soome läbi Norra sadama Kirkenesi.
Leningradi sõjaväeringkonna lennuväe ülesanne seisnes Soome õhujõudude ja selle baaside hävitamises ning täieliku üleoleku saavutamises õhus. Teiseks ülesandeks oli pidevate rünnakutega raudteesõlmedele ja tööstusobjektidele halvata transport ning riigi kõigi tähtsate ettevõtete töö.
NSV Liidu Balti laevastik pidi koos oma lennuväega hävitama Soome laevastiku ja tõkestama kõik Soome sadamad, halvama laevaliikluse Soome lahes, vallutama selles asuva Suursaare, Seiskari, Lavansaare, Suure ja Väikese Tütarsaare ning olema valmis dessantide maandamiseks Soome rannikule.