Elva_ Tamsa tankilahing.

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Kasutaja avatar
ugandiklubi
Liige
Postitusi: 1112
Liitunud: 10 Juun, 2004 15:02
Asukoht: Tartu või Sinimäe
Kontakt:

Elva_ Tamsa tankilahing.

Postitus Postitas ugandiklubi »

Kas keegi teab midagi Elva_Tamsa tankilahingust
UnterKroon
Liige
Postitusi: 220
Liitunud: 15 Veebr, 2004 21:15
Asukoht: Dorpat/Estland
Kontakt:

Postitus Postitas UnterKroon »

Tean ainult seda, et seal toimus Eesti mastaabis üks suuremaid tankilahinguid, millest eriti ei räägita. Üks kohalik papi küll teadis rääkida et tiigis on Panter (mille jäänused te vist ka tiigist saite), aga rohkemat hetkel ei tea. Saan selle kohta rohkem uurida, aga läheb veidi aega.
Kasutaja avatar
ugandiklubi
Liige
Postitusi: 1112
Liitunud: 10 Juun, 2004 15:02
Asukoht: Tartu või Sinimäe
Kontakt:

Postitus Postitas ugandiklubi »

Oleks tore ,kui viitsiksid uurida. Jääme ootama.
propatria
Moderaator
Postitusi: 1522
Liitunud: 04 Mai, 2004 15:36
Asukoht: Dorpat
Kontakt:

Elva-Tamsa tankilahing

Postitus Postitas propatria »

Tere!

Põgus ülevaade neist sündmustest oleks järgmine (siinjuures tsitaadi kirjapilt on jäetud muutmata, seega sorry!):

* * *

"STRACHWITZ KAPUTT"

Püüdes nurja ajada 118. ja 116. laskurkorpuse ning 14. kindlustatud rajooni üksuste pealetungi Tartule, kavatses vaenlane anda vastulööki 67. armee vasakul tiival Elva rajoonis, kus tegutses 122. laskurkorpus kindral Martõntšuki juhtimisel. Tuleb märkida, et kavatsetav vastulöök näis olevat küllalt kavalasti planeeritud. Nimelt oli 67. armee vasak tiib välja venitatud ja sellel puudus vahetu kontakt Otepääst lõuna pool tegutseva 1. löögiarmeega.
Saksa taktikaline luure pidas situatsiooni ülimalt sobivaks ja kõige kiiremas korras paisati siia, näivasse tühikusse, võimas löögirusikas. Kuid sakslaste plaanid läksid nurja ja seda eelkõige tänu meie "nähtamatu rinde" suurepärasele tööle. Nimelt moodustas eelnimetatud löögirusika soomusbrigaad "Strachwitz" (komandör kindralmajor Strachwitzi nime järgi), mis toodi kohale Leedust üle Riia. Soomusbrigaadi koosseisu kuulusid SS-tankibrigaadid "Gross" ja tankibrigaad "Schmitzke" - ühtekokku 80-100 tanki "Panter" ja "Tiiger", lisaks veel ligi 50 iseliikuvat suurtükki ning üle 200 soomustransportööri ja -auto, millest osa oli relvastatud raskekuulipildujate või koguni 20-millimeetriste kahuritega. Juba ešeloni liikumisel Leedust Riiga tegi meie luure kindlaks selle sihtpunkti. Hilisema liikumise kohta aga andis täpseid andmeid meie luuraja vanemseersant Nikolai Muhhanov vaenlase tagalast raadio teel. 23. augustiks jõudis "Strachwitz" Valka. Samal päeval võinuksid 122. laskurkorpuse üksused tungida Elvasse, ent see oleks võinud saatuslikuks saada, kuna positsioon ei sobinud sakslaste vasturünnaku tõrjumiseks. Vastavalt armee komandöri korraldusele peatati 122. laskurkorpuse edasiliikumine 3-5 km enne Elvat ja asuti kaitsele. Kaitsepositsioon kujundati Elva linna suhtes nõgusa poolkaare kujuliselt. Selle keskosa asus Elva-Tartu ja Elva-Võru teede vahelisel alal, linnast kaugemal, tiivad aga linnale lähemal. 23. augusti hilisõhtul saadi vastase kavatsuste kohta veel täiendavaid ja täpseid andmeid. Sellest kirjutab V. Z. Romanovski järgmist: "Strachwitz korraldas ka Elvas "miitingu", küllap ta oli kindel, et tal õnnestub meid puruks lüüa. Päeva lõpul tuli läbi rinde meie juurde keegi Elva elanik ja rääkis sakslaste homsest rünnakust. Kahjuks pole mul säilinud tema kohta mingeid andmeid ja ka arhiividokumentidest pole neid senini õnnestunud leida. Igatahes osutas see tundmatu kangelane meile suurt abi, kuna ta oli olnud nende elvalaste hulgas, keda Strachwitz oli hooplevalt oma järgmise päeva tegevusplaaniga tutvustanud. Esialgu me isegi ei uskunud selle mehe juttu, kuid et meie oma luureandmed kinnitasid üldjoontes sedasama, mida mees meile rääkinud oli, siis võtsime värsked andmed ikkagi teatavaks.
Muide, kõnealusest miitingust tehakse juttu ka okupatsiooniaegses ajalehes "Eesti Sõna".
Saksa võimsa soomusrusika pealöögi suunal oli 67. armee juhatusel võimalik välja panna ainult üks diviis (189.). Suurtükke oli äärmiselt vähe, sest kogu 122. korpuse käsutuses seisis vaid kolm iseliikuvate suurtükkide polku ja üks tankihävitusbrigaad. Tartu lähistel valitsev pingeline olukord ei võimaldanud lisa jõude ka sealt kohale tuua. Õigeaegne ja täpne informatsioon vaenlase kavatsustest, mis andis 189. diviisi juhtkonnale võimaluse kaitset korraldada, leevendas jõudude puudust siiski vaid osaliselt. Lahingu skeem iseloomustab nähtavasti piisavalt "tulekoti" ja "Strachwitzi" hilisema tagalast isoleerimise taktikalist väärtust.
Alates 24. augusti varastest hommikutundidest oli 189. laskurdiviisi komandör kindralmajor Pavel Andrejevitš Potapov vibuna pingul. Ikka ja jälle kaalus ta võimalikke ootamatusi, ehkki armeekomandör isiklikult oli eelmise päeva hilisõhtul kohal käinud ja kaitset laitmatuks pidanud. Diviisi staap oli üksainus kõrv. Siis, kell oli juba pool kümme, hakkas Elva poolt kostma üha valjenevat mürinat. Veel mõni minut ja nii staabimeeste kui ka diviisikomandöri rinnust pääses kergendusohe... sakslased tulid rünnakule täpselt sealt, kust neid oodati. Nende jõud oli aukartustäratav. Tsentris tungisid peale tankid, külgedel iseliikuvad suurtükid ja jalavägi soomustransportööridel. Strachwitz oli korraga mängu pannud kogu oma soomusrusika. Sakslaste vasturünnaku rinde igale kilomeetrile tuli seega 15-20 tanki, 10-12 iseliikuvat suurtükki ja 40-50 muud soomusmasinat.
Grupp tanke murdis sisse meie esimesse kaitseliini. Üks rühm esimesest positsioonist läbimurdnud tanke jõudis aga peaaegu diviisi staabi juurde. Veel oli aega staapi evakueerida. Kuid ei, seda ei juhtunud. Diviisi teisel kaitseliinil paiknevad tankihävitajad jõudsid end maksma panna ja kõige ohtlikumal momendil viis diviisi poliitosakonna ülem P. V. Kovešnikov juhita jäänud punaarmeelased rünnakule. Staap oli päästetud. Sakslaste pealetungihoog rauges, õigemini murdus vastu teist kaitseliini. Diviisi komandör kindralmajor Potapov oli veendunud, et tema mehed selle lahingu võidavad. Ainult temale endale ei olnud antud võitu näha. Paljude sõdurite hulgas andis siin võidu nimel ka tema oma elu.
Hukkunud Potapovi asemele astunud kindralmajor Kozini juhtimisel suruti Strachwitzi "rusikas" Elva-Võru tee suunal keskpäevaks lõplikult tagasi. Pärastlõunal üritasid sakslased läbi murda teistes, eriti Elva-Tartu tee suundades. Selleks ajaks olid aga jõud tasakaalustunud, meie väed olid isegi ülekaalus ning 122. laskurkorpuse pealetung ründelennuväe, tankide ja iseliikuvate suurtükkide toetusel tegi lõpu kõigile Strachwitzi kavatsustele. Tema ise sai raskesti haavata ja õhtu eel algas kurikuulsa "löögirusika" jäänuste kiire taandumine Rannu suunas. Hiljem paisati need Saksa väejuhatuse poolt teisele poole Tartut, Kärevere alla, kus nad lõplikult puruks löödi. Nii lõppes Strachwitzi karjäär.
25. augusti hommikul üritas vastane veel kord vasturünnakule asuda, ent polkovnik Nikonorovi 98. laskurdiviisi polgud lõid selle oskuslikult manööverdades tagasi.
Seejärel algas sakslaste üldine taandumine ja paari tunni pärast jõudsid meie võitlejad Elva lääneservale. Pealetung jätkus edela suunas. Pisut aega pärast lõunat jõudsid diviisi eelväed Rõngu. Lühike peatus ja siis jätkus edasimarss. Hilisõhtul puhkes lahing Koruste lähedal, kuid sakslaste katteüksused ei suutnud avaldada nimetamisväärset vastupanu ning 26. augusti keskpäeval jõudsid meie polgud Väike-Emajõe kaldale Pikasilla rajoonis.
Milles seisnes Elva lahingu tähtsus? Eelkõige tähendas see muidugi olulist abi Tartu vabastamisel, sest 67. armee peajõud, mis tegutsesid Tartu suunal, said nüüd kindla tagatise oma vasaku tiiva ohutusele (Väike-Emajõe läänekaldal seisis 6 saksa diviisi) ja kõigi jõudude täieliku manööverdamisvabaduse igas suunas.
Teisest küljest võttis sakslaste purustamine Elva all neilt võimaluse jätkata segamatult kindlustustöid Väike-Emajõel. Meie väed jõudsid Pikasillale ja Jõgevestesse sedavõrd kiiresti, et sakslased ei jõudnud isegi jõe idakallast mineerida. See kõik aga tähendas palju selle operatsiooni läbiviimisel, mida me järgnevalt vaatlema asume.

Allikas: Paul Mõtsküla, Nad läksid rinde paremal tiival, Tallinn, 1969

* * *

Tervitustega ProPatria
Viimati muutis propatria, 23 Aug, 2004 23:38, muudetud 1 kord kokku.
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
propatria
Moderaator
Postitusi: 1522
Liitunud: 04 Mai, 2004 15:36
Asukoht: Dorpat
Kontakt:

Elva - Tamsa

Postitus Postitas propatria »

Veel leidsin ühe pisut üksikasjalikuma kirjelduse, ka see on siin edastatud originaalis, seega vabandan, et lugedes tunduvad osad väljendid räiged... :shock:

* * *

Teisel päeval. Ööl vastu 24. augustit grupeeriti väed ümber.
118. laskurkorpuse 146. laskurdiviis lõi ägedaid lahinguid Variku raudteejaama, Valli ja Räni mõisa pärast. Sel päeval linna siseneda ei suudetud. Vaenlase tuli oli tugev. Ta võttis ette korduvaid vasturünnakuid ja hulgaliselt suuri lennurünnakuid, et võita aega ja juurde tuua uusi väeosi.
282. laskurdiviis koos 16. üksiku tankibrigaadi, 361. ründesuurtükkide kaardiväepolgu ja 1433. ründesuurtükkide polguga jõudis vaenlase vastupanu maha surudes Leetsi juures Tartu-Tallinna maanteele, hõivas kell 16.30 Kärevere silla Emajõel ja liikus edasi Kärevere mõisa poole. 877. laskurpolk läks koos soomustankiüksustega Laeva suunas, 872. ja 874. polk pöördusid Kärevere mõisast kirdesse ning vabastasid Lepiku ja Kämara Kärevere-Kärkna teel. Meie vägede liikumine üle jõe ähvardas ümber haarata Tartus asuvaid vaenlase vägesid.
118. laskurkorpuse kolmas, 128. laskurdiviis 24. augustil lahinguist veel osa ei võtnud. Ta jõudis õhtuks oma uude kogunemiskohta - Keeri mõisast põhja pool asuvasse metsa.
14. kindlustatud rajoon võitles endistel positsioonidel.
116. laskurkorpuse 191. laskurdiviis vabastas Aardlapalu ja lähenes Haaslavale. 86. laskurdiviis hõivas Võru maantee ja Tartu-Petseri raudtee viimase ristumiskoha enne Tartut ja Ülenurme mõisa ning jätkas võitlust Tõrvandi mõisa pärast. Lahingud olid väga ägedad ja ohvriterikkad. 291. laskurdiviis jõudis õhtuks Saia-Variku teest umbes 1 km lõuna poole Tartu-Petseri ja Tartu-Valga raudtee vahelisele alale.
Tartu pealetungi teisel päeval leidis ida pool Elvat aset vaenlase vasturünnak hulga tankidega. Et see oli üldse üks suuremaid ja tõsisemaid vaenlase tankirünnakuid kogu Nõukogude Eesti vabastamise lahinguis 1944. aastal, siis peatume selle juures üksikasjalikumalt.
Hitlerliku armeegrupi "Nord" lahingupäevikust (viide - 70) saame teada, et lääne pool Tukumsit moodustati armeegrupi "Mitte" kahest juba tegutsevast tankibrigaadist (SS-tankibrigaad "Gross" ja 101. tankibrigaad "Schmittgen") tankigrupp kindralmajor von Strachwitzi (71) juhtimisel. See grupp pidi üle Tukumsi läbi murdma Riiga ja aitama likvideerida 1. Balti rinde kiilu, mis oli löödud 31. juulil Riia lahe äärde lääne poole Riiat ja eraldanud armeegrupi "Nord" armeegrupist "Mitte".
Strachwitzi oodati armeegrupis "Nord" kui päästjat. Armeegrupi päevik kubiseb märkustest iga tema sammu, arvamuse ja tulevase missiooni kohta. Väekoondiste juhatajad ja staabiülemad avaldavad pidevalt soovi, et ta asuks kiiremini rünnakule, kuid Strachwitz nõuab täiendavat lahingutehnikat ja varustust.
Kahte tankibrigaadi koondati Strachwitzi juhtimisel umbes 130 tanki ja ründesuurtükki, 180 soomustransportööri ja 20 soomusautot. Jätnud maha brigaadidesse kuulunud jalaväe- ja remondiüksused, murdis Strachwitz oma soomusüksustega läbi Dzukste Tukumsi. Operatsiooni käigus vallutas ta tagasi palju asustatud punkte, sealhulgas Tukumsi, ja aitas seega luua armeegruppe ühendava koridori Riia lahe ranniku äärde. Strachwitzi tankikoondise rünnakut toetasid merelt raskeristleja "Prinz Eugen" ja kaks eskaadrimiinilaeva. Nende tabav tuli tekitas kuni 25 kilomeetri kaugusele meie vägedele raskeid kaotusi.
Strachwitzi tankikoondise edaspidise kasutamise pärast tekkis armeegrupis vaidlusi, sest paljudes kohtades vajati tema abi. Kord taheti teda kasutada 16. armee rindel, kord 18. armee lõigus Karula, Antsla, Sangaste või Otepää juures.
Teda täiendati 153. motoriseeritud armeesuurtükiväe divisjoniga ja 44. sapööripataljoniga ning vastu kõrgema väejuhatuse tahtmist saatis armeegrupi "Nord" juhatus ta siiski Eestisse. (72)
Eriti halb oli armeegrupi "Nord" olukord Tartu juures. Oli ohustatud operatiivgrupi "Narva" tagala ja tema kommunikatsioonid üle Tartu (Valga-Tapa raudtee lõigatigi 21. augusti õhtuks läbi Peedu ja Vapramäe jaama vahel). 18. armee juhatus teatas, et ilma Strachwitzi abita pole tal võimalik Tartut hoida. (73) Otsustatigi suunata Strachwitzi tankikoondis rünnakuga Elvast läbi Kambja 67. armee vägede selja taha, kus ta pidi hävitama meie väeosad oma manööverdava lahingutegevusega ning takistama meie liikumist ja seejärel ühinema oma vägedega Tartu all. 24. augustil 1944 kell 03.00 allutati tankigrupp operatiivgrupile "Narva". (74)
Miks valiti rünnaku lähtekohaks just Elva? Võib-olla sellepärast, et Elva oli Tartule üks lähemaid vaenlase käes olevaid punkte, kuhu suubus veel tema valduses olev magistraal, mida mööda võis liikuda soomustatud löögirusikas. Elvast oli ka kõige soodsam anda otsustavat lööki Tartu suunas liikuvate Nõukogude vägede tagalasse ja kõige lähem ühineda oma jõududega Tartu all.
Veel 23. augustil palub Strachwitzi operatiivosakonna ülem armeegrupi "Nord" staabiülemat hoida Elvat iga hinna eest järgmise päeva varahommikuni ja tugevdada sealseid sildu. (75)
Ent Strachwitzi tankigrupi saatmine Elvasse venis. Pealelaadimine algas Riia lähedal Bulduris 22. augustil. Viimased üksused jõudsid Valga raudteejaama 23. augusti hilisõhtul. Valgast mindi edasi omal jõul. Elvasse jõudsid tankigrupi peamised jõud 24. augusti varahommikuks.
Strachwitz ise Elvasse ei jõudnud. Nagu on märgitud armeegrupi "Nord" lahingupäevikusse, (76) sai ta autoavariil 23. augusti hilisel tunnil koos oma operatiivosakonna ülemaga raskesti vigastada.
Juhtimise organiseerimise võttis enda peale 12. välilennuväe diviisi komandör, kes kandis ette, et ta ise ja kõik tankibrigaadi komandörid on teadlikud Strachwitzi plaanidest ja rünnak teostatakse kavakohaselt. (77) Strachwitzi asendas esialgu ooberst Schmittgen.
Olukord Elva juures oli kujunenud järgmiseks.
Vaenlase taanduva 12. välilennuväe diviisi väeosad, kes toetusid Elva juures varem ettevalmistatud kaitsepositsioonidele, suutsid ohvriterikaste vasturünnakutega peatada 122. laskurkorpuse väekoondised Elva lähistel.
189. laskurdiviis 122. laskurkorpuse paremal tiival sai ülesande vabastada Elva. Diviisi väeosad liikusid läbi Etsaste, Mõrtsuka ja Varesepalu ning jõudsid Elva lähistele juba 22. augusti õhtuks. Katsele hõivata Elva frontaalse rünnakuga kagust üle Elvast Pangodi viiva silla avaldas vaenlane ägedat vastupanu. Et rünnak oleks kaasa toonud asjatuid purustusi ja ohvreid, otsustas diviisi komandör P. Potapov haarata Elva põhjast ja lõunast ning siseneda linna piki Tartu-Valga maanteed. Selleks sai diviis juurde 39. üksiku kuulipildujate ja suurtükkide pataljoni ja 1047. ründesuurtükkide polgu. Ööl vastu 23. augustit vahetas 39. üksik kuulipildujate ja suurtükkide pataljon välja diviisi väeosad Elva jõe idakaldal (pool kilomeetrit lõuna pool Pangodi silda kuni raudteesillani). 1047. ründesuurtükkide polk (ilma ühe patareita) asus lahingupositsioonile 891. ja 880. laskurpolgu lahingurivistuses.
Kindralmajor P. Potapov jättis oma reservi 891. laskurpolgu 2. pataljoni, ühe 1047. ründesuurtükkide polgu patarei, diviisi 79. üksiku tankitõrjedivisjoni, 269. luureroodu ja 366. üksiku sapööripataljoni roodu. Jätkates pealetungi 23. augustil, püüdsid 891. laskurpolgu kaks pataljoni siseneda Elvasse põhja poolt, läbi Kulbilohu, piki Tartu-Valga maanteed, kuid peatati enne Arbi mäele ning Valga-Tartu maantee ja Elva-Verevi teeristile jõudmist. 880. laskurpolk, kes oli liikunud 891. laskurpolgu järel teises ešelonis, sai ülesande rünnata Elvat 891. laskurpolgust paremal ja lõigata läbi Elva-Suure-Konguta tee. Selle ülesande täitmine osutus raskeks, sest vaenlane ründas polku eriti ägedalt Majala küla suunast, et takistada teda jõudmast Elva-Verevi teele. 864. laskurpolk ületas Elva jõe loode pool Varesepalu, tuli üle raudtee ja liikus Leivaste suunas. Vaenlase vägede liikumine Elvasse Tartu-Valga maanteel oli 864. laskurpolgu positsioonidelt hästi nähtav. Tugeva suurtükitule kätte all üritas vaenlane vahetpidamata vasturünnakuid ning koondas tanke ja motoriseeritud jala- ja suurtükiväge Elvasse ja sellest lääne poole metsa. 23. augustil kell 19 pärast suurtükiväe tulelööki ründaski vaenlane 189. diviisi kaitse eelserva pataljoni jalaväega soomustransportööridel tankide ja ründesuurtükkide toetusel, et läbi murda 39. üksiku kuulipildujate ja suurtükkide pataljoni kaitsepositsioonist Pangodi silla rajoonis. Vaenlane kaotas tanke ja soomustransportööre ning sunniti silla juurest taanduma pealetungi lähtealusele. Lahinguväljale jäänute dokumendid kinnitasid pealetungijate kuuluvust 61. jalaväe- ja 12. välilennuväe diviisi.
Kell 20.30 tabas Majala küla suunas väljasaadetud 891. laskurpolgu luure vaenlase eksinud autoraadiojaama. Vangide ülekuulamisel selgus, et raadiojaam oli saadetud Tartu väegrupi juurest Elvasse sidepidamiseks kindralmajor Strachwitziga. 67. armee juhataja nõudmisel saadeti vaenlase raadiojaam koos radistidega armee staapi. ( 78 )
Vaenlase aktiivne tegevus ja vägede, sealhulgas ka soomusjõudude koondamine Elvasse äratas nii 122. laskurkorpuse kui ka armee juhtkonna tähelepanu. Et vaenlase ootamatuid rünnakuid tagasi tõrjuda, rakendati ettevaatusabinõud.
Kell 22 otsustas 122. laskurkorpuse komandör viia 39. üksiku kuulipildujate ja suurtükkide pataljoni oma reservi.
Saanud korpuse komandöri korralduse 39. üksiku kuulipildujate ja suurtükkide pataljoni kohta, otsustas 189. laskurdiviisi komandör jätta diviisi lahingukorra laskurpolkude osas Elva ründamisel muutmata. Ta viis oma reservist 891. laskurpolgu 2. laskurpataljoni 39. üksiku kuulipildujate ja suurtükkide pataljoni asemele ida poole Elvat. Diviisi luureroodust moodustati 2. laskurpataljonile Illi-Uhuta (Uuta) joonele teine ešelon ja allutati pataljoni komandörile. Ülekäigud Elva jõest, eriti Pangodi silla juures, mineeriti. Diviisi 431. suurtükiväepolgu 1. divisjon asus Varesepalust ja Illi metsavahimajast pool kilomeetrit ida poole, 2. divisjon Uhuta külla ja pool km sellest lõuna poole ning 3. divisjon Peedult pool km loodesse Peedu-Uhuta küla tee rajooni. 431. suurtükiväepolgu 2. ja 3. divisjoni vahel Elva-Tamsa-Peedu teeristil ning sellest lõuna ja põhja pool asus positsioonile diviisi 79. üksik tankitõrjedivisjon.
Vaenlane tulistas 23. augusti jooksul kogu aeg meie vägede positsioone ja koondas tule kattel Elvasse soomusjõude. Kell 11 õhtul tulistamine lõppes. Tekkis paus.
Kell 23.30 teatas 67. armee juhataja kindralleitnant V. Romanovski teletaibi kaudu 189. laskurdiviisi komandörile kindralmajor P. Potapovile vaenlase võimalikust tankirünnakust. Ta nõudis kõigi tankitõrjevahendite lahinguvalmis seadmist, et ära hoida vaenlase tankide läbimurdmine 67. armee tagalasse. Ühtlasi teatas ta, et 1246. tankihävitussuurtükiväe polk asub positsioonile diviisi paremale tiivale lõuna poole Peedu-Luke joont Lokutaja-Preedike-Kahna juures.
Seega oli vaenlase kavatsus rünnata Elvast tankidega teada nii 67. armee juhatajale kui ka 122. laskurkorpuse ja 189. laskurdiviisi juhatusele. Teadmata oli aga rünnaku täpne suund. Kõige tõenäolisemaks võis pidada rünnakut Elva idaservast. 67. armee juhataja kindralleitnant V. Romanovski märgib oma mälestustes,79 et Strachwitzi liikumisest teatas raadio teel Nõukogude luuraja seersant Nikolai Muhhanov. Sellest olevat kõnelnud ka meie vägede juurde tulnud Elva elanik. Arvamus, et 122. Laskurkorpus enne Elva vabastamist peatati ja ta asus kaitsele, (80) ei vasta tõele. 67. armee, sealhulgas ka 122. laskurkorpus, jätkas pealetungi kogu rindel. 122. laskurkorpuse kaks diviisi liikusid edasi, ainult kolmanda, 189. laskurdiviisi oli vaenlane peatanud. Diviisi staabiülem erupolkovnik G. Krassilnikov ütleb, (81) et mingit korraldust kaitsele asumiseks ei olnud. Seda kinnitavad ka armee, korpuse ja diviisi lahingudokumendid. Vastavalt 122. laskurkorpuse komandöri korraldusele pidi 24. augustil kell 6 algama 189. diviisi rünnak Elva vabastamiseks. (82) Kuid kõik kujunes teisiti.
24. augusti esimestel minutitel vahetas 891. laskurpolgu 2. pataljon välja 39. üksiku kuulipildujate ja suurtükkide pataljoni ida pool Elvat Pangodi maanteesilla ja raudteesilla vahelises lõigus. 2. pataljoni allüksuste juures oli juba eelmise päeva õhtust alates diviisikomandöri asetäitja poliitalal alampolkovnik P. Kovešnikov koos poliitosakonna töötajatega. Hiljem saabusid sinna ka diviisi insener ja luureülem.
Alates kella 3-st lõi 2. pataljon tagasi vaenlase luure korduvad katsed välja jõuda meie kaitse eelservale ja üle miiniväljade maanteele Pangodi silla juures.
Kell 4.30 algas uuesti äge vaenlase suurtükiväe tulelöök 2. pataljoni positsioonidele Pangodi silla juures. Kell 5 kandis vaenlane tule üle 864. ja 880. laskurpolgu lõiku, asudes samal ajal ründama kahe jalaväepataljoni ja tankide toetusel 2. pataljoni kaitset eelnimetatud silla juures. Tunniajalise lahingu kestel hõivas vaenlane silla, kuid kaotanud üle 50 mehe langenuina ja 8 tanki, paisati ta meie vägede poolt tagasi. Vangilangenud 61. jalaväe- ja 12. välilennuväe diviisi sõdurid seletasid, et nad olid "alles eile tulnud Talsist Tartu grupile appi Nõukogude armeed ümber piirama ja hävitama".
Kell 7 lõi vaenlase ühe pataljoni rünnaku tagasi 864. laskurpolk Elvast lõuna pool. Samal ajal peatas 880. laskurpolk Elvast põhja pool vaenlase kahe jalaväepataljoni vasturünnaku, mida toetasid tankid.
Ära ootamata kõigi oma jõudude koondumist, alustas Strachwitzi tankikoondis 24. augustil kell 9.30 otsustavat rünnakut. Pärast tugevat suurtükiväe tulelööki 891. laskurpolgu 2. pataljoni positsioonidele asus rünnakule umbes poolsada tanki ning ründesuurtükki ja kaks mehhaniseeritud rügementi soomustransportööridel. See tugev soomusrusikas, kes jättis meie miiniväljadele maha purunenud tanke ja ründesuurtükke, murdis end läbi 2. laskurpataljoni positsioonidest Pangodi silla juures ja jätkas rünnakut Tamsa suunas piki Elva-Tamsa teed, olles paiskunud ahelikku mõlemale poole maanteed. Jõudnud 189. laskurdiviisi 431. suurtükiväepolgu 2. divisjoni ja 1047. ründesuurtükkide polgu tulepositsioonidele Uhuta külas, sattusid ründajad nende ootamatu tule alla. Süttisid põlema vaenlase tankid, ründesuurtükid ja soomustransportöörid.
431. suurtükiväepolgu 2. divisjoni suurtükiväelased võitlesid vaenlasega viimse võimaluseni. Kui lõppesid mürsud ja vaenlane purustas kahurid, jätkasid suurtükiväelased võitlust diviisi eriüksuste koosseisus. Vapralt võitlesid ka 1047. ründesuurtükkide polgu suurtükiväelased 2. divisjoni tulepositsioonide rajoonis. Nad taandusid lahingutega ja pidurdasid vaenlase liikumist. Ent ülekaalus olev vaenlane surus end Uhuta külasse, vallutas kõrgendiku 69,1 kahe Kullese talu vahel lääne pool Uhuta küla-Peedu teed. Surunud meie väed oma tiibadele kahele poole teed, liikus vaenlane edasi Tamsa suunas. 189. laskurdiviisi eriüksused diviisi komandöri kindralmajor P. Potapovi juhatusel avaldasid kangelaslikku vastupanu. Kriitilisel hetkel viis diviisi komandör ise võitlejad rünnakule.
Tekkinud olukorrast kanti ette armee ja korpuse staapi, kus organiseeriti abi.
Eelmisel päeval korpuse vasakul tiival Otepää juures võidelnud 690. tankihävitussuurtükiväe polk saadeti kiires korras Tamsa külla. Samuti said korralduse vaenlast rünnata 98. laskurdiviisi 4. laskurpolk ja sama diviisi 166. laskurpolgu 2. pataljon.
Armee juhataja andis 326. laskurdiviisi komandörile korralduse saata tema kasutuses olev armee 1246. tankihävitussuurtükiväe polk ja 1099. laskurpolk vaenlast tõkestama. Lennuvägi sai korralduse edasitungivat vaenlast rünnata. (83)
Toetusvägede saabumiseni jätkasid 189. laskurdiviisi eriväeosad ja 1047. ründesuurtükkide polgu patarei kangelaslikku võitlust vaenlase vastu, kes tungis pärast Uhuta küla hõivamist Miku kaudu umbes kilomeetri laiuselt raudse tulistava vallina edasi Tamsa suunas ja sundis taanduma siin kaitsel asunud 189. laskurdiviisi üksused. Kõige kriitilisemal hetkel jõudis Tamsa küla eel ründajaile vastu 690. tankihävitussuurtükiväe polk, kelle patareid olid juba Kerkmäel. Vaatamata raevukale vastupanule sundisid vaenlase ülekaalukad jõud pärast tunniajalist lahingut taanduma ka 690. tankihävituspolgu ja 189. laskurdiviisi üksused. Vaenlase edasitung peatati kindralmajor P. Potapovi ja 122. laskurkorpuse komandöri asetäitja poliitalal polkovnik P. Artemjevi poolt organiseeritud uue vasturünnakuga Tamsa külas umbes pool kilomeetrit 189. laskurdiviisi komandöri vaatluspunktist. Selles heitluses langes kindralmajor P. Potapov oma vaatluspunktis, mis asus poolsada meetrit Mügramäest läänes Etsaste-Tamsa tee ääres (nüüd nn. Kindralimägi), kuhu on paigutatud mälestusmärk. Diviisi staap (komandopunkt) asus ida pool Mügramäge Hendriku talus, kust ta õhtuks liikus Illile.
Vaenlase liikumine Tamsa külast Pangodi järve suunas peatati. Grupp vaenlase tanke, mis murdsid Miku kaudu Luke suunas, sattus 1246. tankihävitussuurtükiväe tulepositsioonidele, kus nad hävitati.
Seega oli vaenlase tankirünnak lõplikult peatatud. Saanud teada meie vägede tugevast vastupanust, andis armeegrupi "Nord" juhataja, kes tol päeval viibis operatiivgrupi "Narva" staabis Viru-Roelas, korralduse, et Strachwitzi tankikoondis "ei pea end laskma puruks lüüa, vaid vastupanu korral taanduma Elva ja liikuma põhja poole Tartut". (84)
Ent see korraldus oli juba hiljaks jäänud. Uderna juurest läbi Varesepalu ja Illi toodud 98. laskurdiviisi 4. laskurpolk jõudis kell 13 lahinguväljale.
Vastassuunas ründas vaenlast Vapramäelt, läbi Peedu ja Uhuta Miku suunas, 326. laskurdiviisi 1099. laskurpolk. Seega lõigati vaenlase soomusrusikas oma tagalast ära ja talt võeti võimalus reserve järele tõmmata. Lõuna pool Elva-Tamsa teed ründas vaenlast 891. laskurpolgu 2. pataljon, kellega oli kaasas ka diviisikomandöri asetäitja poliitalal alampolkovnik P. Kovešnikov. Viimane sai selles lahingus raskesti haavata. Lõuna pool seda teed võitlesid 431. suurtükiväepolgu 1. ja 2. divisjon ning Kerkmäel ja Tamsa küla ees 1047. ründesuurtükkide patarei, kes kaotas selle päeva vihases heitluses oma kolm ekipaaži. Põhja pool Elva-Tamsa teed ründasid vaenlast koos 1099. laskurpolguga 189. laskurdiviisi 431. suurtükiväepolgu 3. divisjon, 79. üksik tankitõrjedivisjon ja 269. luurerood. Neist ida pool Preedike-Kahna joonelt kuni Sälgimäe idaservani (kõrgendik 126,3) ründas vaenlast 1246. tankihävitussuurtükiväe polk.
Nõukogude väeüksuste üle kuue tunni kestnud pingsa vastulöögiga saabus Strachwitzi tankikoondisele kuulsusetu lõpp. Kaotanud 31 tanki ja umbes niisama palju soomustransportööre ning jätnud lahinguväljale umbes 300 sõdurit ja ohvitseri langenutena, (85) taandusid tankigrupi riismed ja kogunesid Puhja. Nagu on märgitud armeegrupi "Nord" lahingupäevikus ja W. Haupti raamatus, oli 24. augusti õhtul selles tankikoondises rivis veel vaid umbes sada meest ja kolm lahinguvõimelist tanki. (86)
Strachwitzi tankikoondise rünnak, mille eesmärgiks oli nurja ajada Tartu vabastamine, lõppes edutult. Suured lootused, mis talle pandi, olid luhtunud. Oma võidusuled ja päästja oreooli, mis see tankikoondis oli saanud Tukumsi ja Riia juures, (87) kaotas ta tundmatute Uhuta ja Tamsa küla väljadel.
Selle tankikoondise riismetele, kes olid allutatud operatiivgrupile "Narva", anti hiljem Laucherti nimetus (tema uue ülema ooberst Meinrad Laucherti järgi).
24. augusti õhtuks, mil vaenlase põlenud ja vigastatud tankid ja soomustransportöörid seisid hääletult Uhuta ja Tamsa küla ümbruses põldudel ja metsades, lähenesid meie väed Elvale. 189. laskurdiviisi 880. laskurpolk koos 1047. ründesuurtükkide polgu 1. patareiga jõudis kella 20-ks Elva-Verevi teele ja vabastas Verevi küla. 891. laskurpolgu 1. ja 3. pataljon koos kahe 1047. ründesuurtükkide patareiga ületasid Arbi mäe ja sisenesid samaks ajaks põhjast piki Tartu maanteed Elvasse. Sama polgu 2. pataljon, kes koos 79. üksiku tankitõrjedivisjoniga oli kogu päev heidelnud Strachwitzi tankidega, ületas jõe Pangodi silla juures ja sisenes Elvasse kagust. 864. laskurpolk ületas Tartu-Valga maantee ja liikus edasi Käo mõisa suunas. Diviisi staap tuli Tamsa külast Illile.
98. laskurdiviisi 308. laskurpolk tungis Elvasse kagust ja jõudis kalmistu rajooni. Selle diviisi 166. laskurpolk vabastas Leivaste ja pidas võitlust Tartu-Valga maanteele jõudmiseks.
326. laskurdiviisi kaks polku möödusid Elvast loode poolt, vabastasid Vellavere ja Laane ning liikusid Poole ja Majala suunas.

Viited:

70 - Kriegstagebuch Heeresgruppe "Nord". Sissekanne 16. augustil 1944.
71 - Eestis tegutses kaks kindral Strachwitzi. Kindralmajor vabahärra Mauritz von Strachwitz oli 87. jalaväediviisi komandör. Kindralmajor krahv Hyazinth von Strachwitzi peeti parimaks tankiüksuse komandöriks. See 1893. aastal sündinud ülemsileeslane teenis sõjaväes juba 1912. aastast alates. Ta võttis osa ka kõigist Hitleri vallutuskäikudest. Olles esimeste rasketankide ("Tiigrite") üksuse "Grossdeutschland" komandöriks, sai ta peksa meie vägede käest 1943. aastal Ukrainas. Sama aasta lõpul määrati Strachwitz armeegrupi "Nord" tankivägede juhatajaks. Juhtis 1944. aasta aprillis tankidiviisi Narva lähistel ja Auvere juures meie 8. armee vastu metsasel ja soisel maastikul ning sai siis Hitlerilt tammelehise mõõkade ja briljantidega rüütliristi juurde. Juuni algul 1944 viidi tankiüksuste ülemaks Tukumsi piirkonda, kust taandus 1. Balti rinde läbimurde tõttu läände. Kui 10. augustil 1944 SS-tankibrigaadil "Gross" (üksuse komandöri nime järgi) Tukumsi tagasivallutamine ebaõnnestus, moodustati SS-Sturmbannführer Grossi ja ooberst Schmittgeni tankibrigaadidest ülalmärgitud tankigrupp kindralmajor von Strachwitzi juhtimisel. (W. Keilig, Das deutsche Heer 1939-1945, Bad Nauheim 1956, s. 254.)
72 - W. Haupt, Heeresgruppe "Nord" 1941-1945, s. 225.
73 - Kriegstagebuch Heeresgruppe "Nord". Sissekanne 21. augustil, kell 22.00.
74 - Sealsamas. Sissekanne 23. augustil, kell 21.00.
75 - Kriegstagebuch Heeresgruppe "Nord". Sissekanne 23. augustil 1944, kell 16.50.
76 - Sealsamas. Sissekanne 24. augustil 1944, kell 00.05.
77 - Sealsamas. Sissekanne 24. augustil 1944, kell 00.45 ja 04.05.
78 - 189. laskurdiviisi staabiülema erupolkovnik G. Krassilnikovi poolt autorile saadetud kirjalike mälestuste järgi.
79 - V. Romanovski poolt autorile saadetud kirjalikes mälestustes.
80 - P. Mõtsküla, Nad läksid rinde paremal tiival, Tallinn 1969, lk. 12.
81 - G. Krassilnikovi poolt autorile saadetud kirjalikes mälestustes.
82 NSVL KMA, f. 424, nim. 10 189, s.-ü. 1678, l. 107; f. 189. Id., nim. 45282, s.-ü. 26, l. 201, 203.
83 - V. Romanovski poolt autorile saadetud kirjalikes mälestustes.
84 - Kriegstagebuch Heeresgruppe "Nord". Sissekanne 24. augustil 1944, kell 12.28.
85 - NSVL KMA, f. 242, nim. 2235, s.-ü. 36, l. 180; f. 424, nim. 10189, s.-ü. 1396, l. 80; f. 116. lk., nim. 11967, s.-ü. 5-186, l. 165.
86 - Kriegstagebuch Heeresgruppe "Nord". Sissekanne 24. augustil 1944, kell 23.20 ja 25. augustil 1944, kell 09.35; W. Haupt, Heeresgruppe "Nord" 1941-1945, s. 226.
87 - Strachwitzi neid teeneid meenutab H. Guderian oma mälestustes.

ALLIKAS: A. Kalvo - NEMAD VABASTASID LÕUNA-EESTI (1944. aasta augustis-septembris). Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1972
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Postitus Postitas andrus »

seoses nende sadade tiigrite ja pantritega....

"tankidiviisi" põhiosa moodustas 101. Panzerbrigade, mis paisati idarindele koosseisus 36 "panther" tanki ja 4 iseliikuvat õhutõrjesuurtükki PzIV baasil (3 kompaniid igaüks 11 tanki ja 3 tanki staabis, lisaks oli veel ette nähtud 4. kompanii 11 jagdpanzer IV-ga, kuid seda millegipärast ei saadud). Jalaväge oli brigaadis üks pataljon Panzergrenadier'e jalaväesoomukitel (SPW).

Niepold (Panzeroperationen Doppelkopf und Cäsar) kirjutab, et tankid olevat olnud uhiuued ja sisse sõitmata, lisaks oli antud brigaad olnud juba Tukumsi juures paar päeva lahingus ja pidi läbi tegema marsi maanteed mööda Valgast Elvasse, mille tõttu osa masinaid oli kindlasti juba enne Elva lahingut rivist väljas ja seetõttu ei saanud nad ka kuigi palju tanke kaotada seal lahingus, kuna hiljem kaotati 1 panter Puhja all ja augusti lõpus oli veel umbes 8 pantrit alles.

SS-tankibrigaad Gross oli üldse selline üksus, millest keegi praktiliselt midagi ei tea. Väidetavalt koosnes see käputäiest vanast tankist, mis kuskilt Riia alt SS-i koolist olid kokku kraabitud, aga kahjuks puuduvad ka minul täpsemad andmed.

parandatudt 23.08.2004, lisatud allikad:

Jentz Panzertruppen 2
Niepold Panzeroperationen Doppelkopf und Cäsar
Armeeabteilung Narwa KTB
Viimati muutis andrus, 23 Aug, 2004 9:23, muudetud 1 kord kokku.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

SS-tankibrigaad Gross oli üldse selline üksus, millest keegi praktiliselt midagi ei tea. Väidetavalt koosnes see käputäiest vanast tankist, mis kuskilt Riia alt SS-i koolist olid kokku kraabitud, aga kahjuks puuduvad ka minul täpsemad andmed.
SS-tankibrigaad "Gross"ist on tõesti ääretult vähe infot, põhjalikum inf, mida näinud olen on järgneval veebilehel:
http://forum.axishistory.com/viewtopic. ... oss+dorpat

CarlSilber
Kasutaja avatar
ugandiklubi
Liige
Postitusi: 1112
Liitunud: 10 Juun, 2004 15:02
Asukoht: Tartu või Sinimäe
Kontakt:

Postitus Postitas ugandiklubi »

TÄNA INFO EEST , kui midagi veel leiate anna teada. püüjan siis ka kogu info pöhjal pildi kokku panna.
Kasutaja avatar
ugandiklubi
Liige
Postitusi: 1112
Liitunud: 10 Juun, 2004 15:02
Asukoht: Tartu või Sinimäe
Kontakt:

Postitus Postitas ugandiklubi »

Ja veel kui keegi teab ka fotodest mis on tehtud :D
Che

Postitus Postitas Che »

Tundub utoopiline see tankide arv. Seda enam, et armegrupi Nord käsutuses oli üleüldse kõige vähem tanke. Olen kuulnud, et peale Kurski lahingut jäeti armreegrupi Nord käsutusse ca.50 lahinguvõimelist tanki, millest enamus olid vanad tsehhi ja Mk3 ja Mk 4 tüüpi masinad ning trofeed.
Tiigrid ja Pantrid olid tavaliselt formeeritud üksik bataljonidesse mis operatiivselt allusid otse rinde juhatusele ja nendega tugevdati üksusi ka tankiüksusi vastalt rinde vajadusele. Seega ei saa lugu sadadest tankidest olla õige. Selge on see, et Punaarmee ületähtsustab oma võite.
Kasutaja avatar
ugandiklubi
Liige
Postitusi: 1112
Liitunud: 10 Juun, 2004 15:02
Asukoht: Tartu või Sinimäe
Kontakt:

Postitus Postitas ugandiklubi »

Seda kinndlasti. Nagu tavaliselt Punaarmee suurendab saksa tankide arvu, aga selge on see ,et seal on olnud nii möned Panther A ,tüüpi masinad. :)
Viimati muutis ugandiklubi, 11 Mär, 2008 22:02, muudetud 1 kord kokku.
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Postitus Postitas andrus »

Che kirjutas:Tundub utoopiline see tankide arv. Seda enam, et armegrupi Nord käsutuses oli üleüldse kõige vähem tanke. Olen kuulnud, et peale Kurski lahingut jäeti armreegrupi Nord käsutusse ca.50 lahinguvõimelist tanki, millest enamus olid vanad tsehhi ja Mk3 ja Mk 4 tüüpi masinad ning trofeed.
eh, mis tankid on Mk3 ja Mk4 ? mingid briti masinad esimesest maailmasõjast ? ;)

Näiteks Gruppe Sponheimeri (Armeeabt. Narwa eellane) käsutuses olid veebruaris 1944 järgmised masinad (lahinguvalmis iga päeva õhtul):

http://www.feldgrau.net/phpBB2/viewtopic.php?t=5460

Kood: Vali kõik


             Pz VI     Pz V   Pz IV   StuG       Sf 
31.01.44      9         8        0       8        0 
01.02.44   data missing 
02.02.44   reported thru Stopak 
03.02.44   reported thru Stopak 
04.02.44     12         2        0       9        0 
05.02.44     16         2        1       9        0 
06.02.44     16         5        1       9        0 
07.02.44     16         6        0       9        0 
08.02.44     19         5        0       9        0 
09.02.44     20         5       12      27        6 
10.02.44     20         5       12      27        6 
11.02.44     18         6       25      27        7 
12.02.44     15         5       24      24        6 
13.02.44     17        13       24      25        7 
14.02.44     19        13       22      28        6 
15.02.44     20        13       22      27        5 
16.02.44     20        13       22      27        5 
17.02.44     22        13       14      23        6 
18.02.44     24        13       13      23        7 
19.02.44     24        13       10      22        7 
20.02.44     23        13       11      20        7 
21.02.44     26        13        8      19        7 
22.02.44     19        13        8      21        7 

Che kirjutas: Tiigrid ja Pantrid olid tavaliselt formeeritud üksik bataljonidesse mis operatiivselt allusid otse rinde juhatusele ja nendega tugevdati üksusi ka tankiüksusi vastalt rinde vajadusele.
Tiigrid olid jah enamuses eraldi pataljonides, kuigi SS-diviisides ja Grossdeutschlandis oli neid ka diviisi koosseisus. Pantrid pole peale Kurskit kunagi eraldi pataljonides olnud, väikseim iseseisev üksus oli 1944-l aastal brigaad. See eraldi pataljoni legend on ilmselt sellest sündinud, et sakslased tõmbasid tankidiviisi ühe pataljoni rindelt ära tagalasse ümbervarustamiseks, sel ajal jäid diviisid rindele 1 pataljoni Pz IV-ga.
riburabu
Liige
Postitusi: 56
Liitunud: 16 Veebr, 2004 13:15
Asukoht: viimsi
Kontakt:

Postitus Postitas riburabu »

palamets tänases (23.aug) just rääkis sellest lahingust, et saksa poolel olla olnud üle 100 tanki, venelastel ilmselt veel rohkem.
mk3 ja 4 võivad ka tähendada pz3 ja 4, nii vist nimetasid neid liitlased.
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Postitus Postitas andrus »

kassanäe, tänane postimees on siinsest teemast inspiratsiooni ammutanud :)

http://www.postimees.ee/240804/esileht/ ... 2525_1.php
"Eestis leegitses 1944 oma Kurski kaar"

kommentaaride all on keegi täpsustus ka üsna tarka juttu pannud.
Kasutaja avatar
ugandiklubi
Liige
Postitusi: 1112
Liitunud: 10 Juun, 2004 15:02
Asukoht: Tartu või Sinimäe
Kontakt:

Postitus Postitas ugandiklubi »

Nii "tiigritest" ei tea midagi , aga selles tiigis olid Panter A tükid ,http://www.hot.ee/legendiotsija/ugandi.html
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist