Oh, oh. Olen süüdi. Kuid eks midagi tõlkides jääb paratamatult üks või teine keel mõtlemises pisut domineerima ja kammitseb korrektset ning täpset teise keelde ümberpanekut. Seda eriti, arvestades, et see tõlketegevus mitte mu põhielukutse pole. Pole isegi kõrvalelukutse mitte. See tõlkimine üldse oli niisama uitmõttena tekkinud idee, millise siis ka käigult realiseerisin.
Ja veel. Sellepärast käivadki igasugu masti kirjatööd enne nende suurde tiraaži laskmist läbi mitmete korrektorite käest, et see peale nende ametimeeste tõsist tegevust tõepoolest väga ja väga ilus välja näeks. Neid viimatinimetatud elukutse esindajaid polnud aga mul kohe käepärast võtta ja kui olekski olnud, siis oleks ka tõlke avalikkusele ilmutamine tõenäoliselt veel oma kuu või kaks viibinud. Nii, et andke andeks, kamraadid!
P.S. Kahjuks pean ma küll nentima, et viimase aja raamatuid, artikleid ja muid kirjatöid lugedes jääb paratamatult mulje, et need on küll sageli vist lausa mustandist trükki lastud - nii vigased on need. Sageli on tegu lausa toortõlgetega, laadis - "jaitse-kamennaja-doroga". Nutma ajab.
Mida tähendab aga erinevate keeleseadjate individuaalne arvamus ja nende erinevused, selle näiteks tooks juhtumuse elust enesest.
Esitasin ma kord PS-pi kinnitamiseks ühe kaunis mahuka kursuse õppekava. Muidugi läks see, nagu kord ette näeb, läbi erinevate ametimeeste kadalipu, kelledest üks oli ka keelekorrektor. Tagasi minu kätte jõudis kirjatöö parandustest punasena. Rabasin ma siis taas paar päeva asja ümber vormistades ja nädalakese pärast oli töö taas esitusvalmis. Kuid - oh, häda! Seekord läks mu töö hoopis teise korrektori kätte, kelle töö tulemus eemaltvaadates põrmugi esimese ametivenna kätetööst ei erinenud. Taas oli see parandustest punetav ja ikka edasisteks kooskõlastusprotseduurideks kõlbmatu. Vaatasin siis jälle asja üle, ning avastasin tõsiasja, et oma 1/3 selle korrektori poolt tehtud parandusi olid sellised sõnasätted, missugused mul esimeses variandis juba endalgi olemas olid olnud, kuid mis ma eelmise parandaja nõuete kohaselt teisiti ümber panin. Kuid, mis teha? Ikka taas töö kallale. Ja nii ma olin ca. kuu aja pärast (sest eks mul ole ikka muid ametiülesandeid kah, peale õppekavade ümberkirjutamise!!!) oma õppekavaga jälle korrektorite juures kintsu kaapimas. Jälle läks mööda paar nädalat ja - parandustest punane õppekava oli jälle minu valduses. Seekord oli kolmas korrektor oma ametiosavust näidanud. Ja tants kestis aina edasi. Selleks ajahetkeks oli kinnitamisprotseduur ainuüksi korrektorite juures kestnud juba oma pool aastat ja siis avastasin äkki, et vahepeal olid välja tulnud uued õppekavade vormistamise juhendid, missuguseid järgides pidin ma oma paljukannatanud õppekava nüüd täielikult ümber vormistama. See protsess võttis mul jälle oma paar kuuda aega ja - juba eelpooltoodud korrektorite ning juristide jada läks uuele ringile. Kõik ikka samamoodi, nagu juba kirjeldasin. Lõpuks, kui asja algatamisest oli möödas juba 1,5 aastat, selgus tõsiasi, et olid muutunud ka teatavad õiguslikud alused kursuse läbiviimiseks, mis omakorda tingis selle nii põhjaliku ümbertöötamise, et vanast jäi järele vaid pea-aegu ainult, et pealkiri.
Kurioosumiks kogu selle loo juures on aga tõsiasi, et samaaegselt toimusid (ja toimuvad) selle esialgse õppekava alusel juba kursused (ja seda paar korda aastas), missugused igati tasemel olid (nii sisu, kui eesmärgi poolest) ja oma eesmärki täitsid.
Kuid tänase päeva lõpptulemuseks on tõsiasi, et seda õppekava pole siiamaani ametlikult kinnitatud, kuid vaatamata sellele toimuvad selle alusel (juba 4 aastat) igati tasemel kursused.
Seda viimast siis illustreerimaks korrektorite tähtsust mingi kirjatüki ilmutamisel (või mitteilmutamisel).
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!