Kes oskaks midagi tarka sellest rääkida.
Oli seal ka mõni pöördepunkt ?
Olen huvitatud sellest teemast väga.
Keila Lahing
Sõja algupoolel toimunud sündmustest Keilas jutustab aga selline raamat: M. Mandel, "Traagiline suvi 1941 Keilas".
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Keila lahing
Kas keegi oskaks mulle öelda kus täpsemalt toimus Keila lahing... googeldasin küll, aga tuleb välja,et s..t googeldaja... Ette tänades!
Kopeerisin sulle Maalehe artikli aastast 2005.
Keila lahing Eesti lipu all
22.09.2005 Mati Kannel
23. septembril 1944 toimus Teise maailmasõja viimaseid kokkupõrkeid Eesti mandriosas – Keila lahing.
Eelnenud sõjategevusest erinesid need Tallinna–Pärnu ja Tallinna–Paldiski maanteel peetud lahingud selle poolest, et vastupanu Punaarmeele käis juba sinimustvalge lipu all, mis lehvis Keila linnavalitsuse hoonel.
Kaitsetegevust juhtisid samast majast Omakaitse ohvitserid eesotsas kapten Miiliga. Keilasse kogunenud noored mehed olid enamasti Saksa armeest deserteerinud. Õhutatuna admiral Pitka ideest korrata 1918. aastat ning taasluua Eesti vabariik, olid nad Saksamaale viidavatest üksustest ära hüpanud ning kogunenud Keilasse. foto: ERAKOGU
Soomepoisid veel Soomes. Nii mõnigi nendest noorukitest võitles ka Keila lahingus.
Enamik mehi tuli Kloogalt, 20. diviisi tagavararügemendist, kus samuti keelduti Saksamaale minemast ning vangistati rügemendiülem sakslane Georg Ahlemann.
Keilas moodustati üksused ning saadeti Haruteele ja Kumnasse, luurerühm Hüü-russe. Allüksuste juhtideks määrati soomepoistest vänri-kud (lipnikud), kellel enamasti puudus lahingukogemus.
Ka staabis abistas kapten Miili mitu soomepoissi, nende seas hiljem väliseesti kirjanikuna tuntuks saanud Arved Viirlaid. Päris kindlasti oldi telefonikontaktis admiral Pitka ja tema staabiga Tallinnas Narva maanteel.
Kokkupõrked Pärnu ja Paldiski maanteel
Väike kokkupõrge toimus juba 22. septembril Laagri teeristil (praeguse raudteeülekäigu kandis).
Lahing Tallinnast taandunud meeste ja Pääskülla jõudnud Punaarmee üksuse vahel puhkes pigem spontaanselt kui kellegi organiseerimisel. Kaks lahingus langenud eestlast on maetud raudteeäärsesse männitukka.
Surma saanuid olnud ka punaarmeelaste hulgas. Ka jäänud mõneks ajaks Vabaduse puiesteele Punaarmee pihta saanud soomusmasin.
Eestlaste järgmine kaitsepositsioon asus ligi kilomeeter Tõdva jõest Kanama poole omaaegse Jälgimäe mõisa joonel. 22. septembri õhtul üritanud kaitsjad Tõdva jõe silda õhku lasta, kusjuures kohal olnud ka admiral Pitka adjutant kapten Paul Laamann.
Viimane väide ei vasta küll ilmselt tõele, sest teistel andmetel viibis Laamann siis juba pitkalaste suurema kogunemise paigas Kohilas.
Tõdva grupi poisid, kokku sadakond kergete relvadega varustatud meest, ööbisid Rahula mõisas ning viidi varahommikul positsioonile kahele poole Tallinna–Pärnu maanteed.
Kella kümne paiku Pääsküla poolt ilmunud tankide pihta avati tuli. Üks tank lastud tankirusikast põlema, teised tõmbunud tagasi. Paari tunni pärast algas aga juba tõsine rünnak, mis sundis kaitsjaid taanduma.
Ka kilomeeter-poolteist Pärnu poole, Kanama teeristis olevat Punaarmee tanke oodanud kindlama juhita vastupanugrupp. See umbes 60 mehest koosnenud üksus ööbinud Kanama postijaama pööningul. Teeristil puhkenud lahingus olevat samuti tank või tankett tankirusikaga süüdatud.
Järgmine, kuni 300 mehest koosnenud vastupanugrupp, mida juhtis soomepoisist vänrik Uno Mändla, ootas ründajaid Haruteel. Grupil oli ka tankitõrjekahur ning miinipilduja.
Lahing puhkes õhtupoolikul, mil Haruteele jõudsid tankid. Ilmselt tulid nad sinna korraga kahest suunast, Tallinna poolt ja Keilast üle Tuula. Nende tegevust suunati arvatavasti Harutee kohal tiirelnud lennukilt. Kaitsjad olid sunnitud peatselt taanduma.
Kohalike elanike jutu järgi oli Kärneri talu lähedal üks Punaarmee tankett koos meestega ära põlenud. Kaitsjate kaotustest andmeid pole.
Paldiski maanteele oli 21. septembri õhtul Keilast saadetud eelpost: 30–40 meest. Mehed veetsid öö Hüüru veskis ning rajasid 1–2 km Hüürust Keila poole ajutise kaitseliini.
22. septembri õhtupoolikul Hüüru suunas saadetud neli luurajat sattusid aga tulevahetusse veoautoga sinna saabunud punaarmeelastega. Eelpost viidi seejärel öösel positsioonilt ära.
Kõige suurem kokkupõrge toimus 23. septembri pärastlõunal Kumna teeristil, kuhu oli kogunenud vähemalt sadakond meest. Kella 13–14 paiku jõudis sinna Punaarmee veoauto, millega sõitnud mehed hüppasid maanteekraavi. Puhkes tulevahtus, mille käigus sai surma 10–12 punaarmeelast ning kolm kaitsel olnut.
Võimalik, et siis hukkus üks Kumna kaitseliini juhte, vänrik Sulev Kiin. Vähemalt kaks meest oli saanud haavata. Neist üks viidi Keila algkoolis asunud haiglasse, teine raudteejaamas seisnud rongile.
Umbes tund pärast seda kokkupõrget jõudis Kumna teeristile tankide ja veoautode kolonn. See kihutas Keila suunas tuld andes täiskäigul kaitsjate positsioonidest läbi. Tulistati ka paanikas põgenema hakanud Eesti poisse, kelle hulgast päris mitu sai lagedal väljal surma.
Mis juhtus Keilas?
Lahingutegevus jätkus Keilas. Pealetungivaid tanke tulistati juba jõe ääres. Seal olevat üks tank või tankett tankirusikaga liikumisvõimetuks muudetud. Keskväljakule jõudnud tankide pihta anti tuld nii kirikaiast kui ka linnavalitsuse (Omakaitse staabi) õuelt. Kergerelvade tuli tanke ei peatanud.
Kirikuplatsil oli küll seisnud ka tankitõrjekahur, kuid see millegipärast pauku ei teinud. Kas puudusid mürsud või siis olid relva kõikjal tegutsenud Nõukogude diversandid laskevõimetuks teinud.
Tankid sõitsid keskväljakule ning liikusid tuld andes Haapsalu ja Paldiski maanteele, osa ilmselt veidi hiljem ka Tuula teele ja sealtkaudu Haruteele. Mitu keskväljaku äärset maja süttis põlema. Surma sai mitu Eesti poissi, nende nimed pole täpselt teada.
Raudteejaamast hakkas tankide sinna jõudes Haapsalu poole liikuma rong haavatutega. Need jõudsidki Haapsallu ja paigutati kuni Punaarmee saabumiseni sealsesse haiglasse.
Mõnede saatusest ja olukorrast staabis on võimaldanud teavet saada ühest Keila-lähedasest talust leitud dokument.
Lahingupäeval Keilasse taluasju toimetama tulnud Valkse küla Veeru talu peremees Johannes Kirotar on kirja pannud, et 23. septembril valitses staabis paras segadus.
Kusagilt toodi pidevalt toidumoona, mida aga ohvitserid ja eraisikudki omatahtsi ära vedasid. Staabi telefonil aeti peamiselt oma isiklikke asju. Talumees märkas, et Omakaitse ohvitserid mõtlesid vaid iseenese käekäigule.
Punaarmee edasiliikumisest selgem pilt puudus. Ei usutud isegi seda, et Punaarmee on juba suurte jõududega Tallinnas.
Ka tankide Keila keskväljakule jõudmine tabas staabis olnuid üsna ootamatult. Talumees nägi, kuidas Omakaitse ülem koos kümmekonna mehega läbi staabi õuepoolse akna välja hüppas ja kadus.
Talumees koos paari noore poisiga, kellest üks oli Valmar Kaldre Kabala vallast Viljandimaalt, teine Heino Moor Ambla vallast, varjusid hoone laoruumi. Sinna vedasid nad ka väljakul haavata saanud Omakaitse mehe, Vaivara vallast pärit Udo Küti.
Tulevahetus linnas kestnud veel paar tundi. Ilmselt polnud siiski enam tegu lahinguga, vaid purjus punaarmeelaste omavolitsemisega.
Oli juba päris pime, kui ruumi tungis kümmekond punaarmeelast, kes otsisid varjus olnud läbi ning võtsid ära nende paremad asjad. Ilmus ka ohvitser, kes käskis eraisikud koju lasta. Nad viidigi kirikuplatsile. Vaid haavatu jäeti laoruumi ja tema saatus on teadmata.
Kirikuplatsil piirati eestlased aga salga sõdurite poolt sisse, kes nõudsid kelli. Üks punaarmeelane karjus Valmar Kald-rele: “Neetud sakslane!” ja tappis poisi laskudega pähe. Johannes Kirotaril ja Heino Mooril õnnestus ühte majja pääseda, seal öö veeta ning hommikul Valkse küla Veeru tallu jõuda.
Johannes Kirotari kirjeldusest nähtub, et Keila Omakaitse juhtkond ning kapten Miil ei kontrollinud olukorda ega suutnud normaalsel viisil kaitsetegevust organiseerima.
Positsioonidele saadetud noored poisid jäeti saatuse hooleks ning nad tegutsesid omaenese äranägemist mööda.
Pitka katse
Admiral Johan Pitka oli kutsunud oma üksustesse Saksa sõjaväest deserteerinud ja end varjanud mehi. Nendest tahtis ta moodustada esmaklassilise relvastusega löögiüksuse. Augustis-septembris käis ta mitmel pool (näiteks Nissis) rahvast agiteerimas.
Osaliselt kandis tema agitatsioon vilja – Pitka üksustesse tuli mitusada meest. Ka Keila lahingutes osalenud kuulusid nende hulka.
Pitka plaanid olid olnud hoopis suurejoonelisemad. Ta oli tahtnud Tallinna alla koondada ja seal vastupanuks oma juhtimise alla koondada ka kõik Viru rindel viibinud ja Tartu all võidelnud eestlaste rindeväeosad.
Nende väeosade juhtide jaoks oli Pitka plaan muidugi utoopia. Vägede Tallinna alla tõmbamine oleks avanud rinde ning toonud kaasa lahingud ka Saksa üksustega.
Eestlastel polnud ei tanke ega lennukeid. Ilma nendeta polnud Punaarmee peatamine aga kuidagi võimalik.
Nii järgisidki Pitka kutset vaid väikeste lahingukogemustega või päris kogemusteta noored, kellel Punaarmee tankikolonnide peatamiseks polnud mingeid ansse.
Keila ümbruse lahingutest pääsenud poisid liikusid väikeste gruppidena enamasti Läänemaale, osa ükshaaval ka kodukanti. Läänemaal teadaolevalt enam lahinguid ei toimunud, üksnes lokaalseid tulevahetusi. Lahingutes osalenutest sattusid paljud hiljem NKVD küüsi ning pidid läbi tegema raske vangilaagrielu.
Nende eneseohverdus lükkas tunduvalt edasi Punaarmee jõudmist läänerannikule ning paljud inimesed jõudsid veel Läände põgeneda.
Tänu sellele Eesti lipu all teoks saanud vastupanule ei õnnestu idanaabri propagandal iial tõestada, nagu oleks kogu Eesti rahvas uut Nõukogude okupatsiooni oodanud.
Keila lahing Eesti lipu all
22.09.2005 Mati Kannel
23. septembril 1944 toimus Teise maailmasõja viimaseid kokkupõrkeid Eesti mandriosas – Keila lahing.
Eelnenud sõjategevusest erinesid need Tallinna–Pärnu ja Tallinna–Paldiski maanteel peetud lahingud selle poolest, et vastupanu Punaarmeele käis juba sinimustvalge lipu all, mis lehvis Keila linnavalitsuse hoonel.
Kaitsetegevust juhtisid samast majast Omakaitse ohvitserid eesotsas kapten Miiliga. Keilasse kogunenud noored mehed olid enamasti Saksa armeest deserteerinud. Õhutatuna admiral Pitka ideest korrata 1918. aastat ning taasluua Eesti vabariik, olid nad Saksamaale viidavatest üksustest ära hüpanud ning kogunenud Keilasse. foto: ERAKOGU
Soomepoisid veel Soomes. Nii mõnigi nendest noorukitest võitles ka Keila lahingus.
Enamik mehi tuli Kloogalt, 20. diviisi tagavararügemendist, kus samuti keelduti Saksamaale minemast ning vangistati rügemendiülem sakslane Georg Ahlemann.
Keilas moodustati üksused ning saadeti Haruteele ja Kumnasse, luurerühm Hüü-russe. Allüksuste juhtideks määrati soomepoistest vänri-kud (lipnikud), kellel enamasti puudus lahingukogemus.
Ka staabis abistas kapten Miili mitu soomepoissi, nende seas hiljem väliseesti kirjanikuna tuntuks saanud Arved Viirlaid. Päris kindlasti oldi telefonikontaktis admiral Pitka ja tema staabiga Tallinnas Narva maanteel.
Kokkupõrked Pärnu ja Paldiski maanteel
Väike kokkupõrge toimus juba 22. septembril Laagri teeristil (praeguse raudteeülekäigu kandis).
Lahing Tallinnast taandunud meeste ja Pääskülla jõudnud Punaarmee üksuse vahel puhkes pigem spontaanselt kui kellegi organiseerimisel. Kaks lahingus langenud eestlast on maetud raudteeäärsesse männitukka.
Surma saanuid olnud ka punaarmeelaste hulgas. Ka jäänud mõneks ajaks Vabaduse puiesteele Punaarmee pihta saanud soomusmasin.
Eestlaste järgmine kaitsepositsioon asus ligi kilomeeter Tõdva jõest Kanama poole omaaegse Jälgimäe mõisa joonel. 22. septembri õhtul üritanud kaitsjad Tõdva jõe silda õhku lasta, kusjuures kohal olnud ka admiral Pitka adjutant kapten Paul Laamann.
Viimane väide ei vasta küll ilmselt tõele, sest teistel andmetel viibis Laamann siis juba pitkalaste suurema kogunemise paigas Kohilas.
Tõdva grupi poisid, kokku sadakond kergete relvadega varustatud meest, ööbisid Rahula mõisas ning viidi varahommikul positsioonile kahele poole Tallinna–Pärnu maanteed.
Kella kümne paiku Pääsküla poolt ilmunud tankide pihta avati tuli. Üks tank lastud tankirusikast põlema, teised tõmbunud tagasi. Paari tunni pärast algas aga juba tõsine rünnak, mis sundis kaitsjaid taanduma.
Ka kilomeeter-poolteist Pärnu poole, Kanama teeristis olevat Punaarmee tanke oodanud kindlama juhita vastupanugrupp. See umbes 60 mehest koosnenud üksus ööbinud Kanama postijaama pööningul. Teeristil puhkenud lahingus olevat samuti tank või tankett tankirusikaga süüdatud.
Järgmine, kuni 300 mehest koosnenud vastupanugrupp, mida juhtis soomepoisist vänrik Uno Mändla, ootas ründajaid Haruteel. Grupil oli ka tankitõrjekahur ning miinipilduja.
Lahing puhkes õhtupoolikul, mil Haruteele jõudsid tankid. Ilmselt tulid nad sinna korraga kahest suunast, Tallinna poolt ja Keilast üle Tuula. Nende tegevust suunati arvatavasti Harutee kohal tiirelnud lennukilt. Kaitsjad olid sunnitud peatselt taanduma.
Kohalike elanike jutu järgi oli Kärneri talu lähedal üks Punaarmee tankett koos meestega ära põlenud. Kaitsjate kaotustest andmeid pole.
Paldiski maanteele oli 21. septembri õhtul Keilast saadetud eelpost: 30–40 meest. Mehed veetsid öö Hüüru veskis ning rajasid 1–2 km Hüürust Keila poole ajutise kaitseliini.
22. septembri õhtupoolikul Hüüru suunas saadetud neli luurajat sattusid aga tulevahetusse veoautoga sinna saabunud punaarmeelastega. Eelpost viidi seejärel öösel positsioonilt ära.
Kõige suurem kokkupõrge toimus 23. septembri pärastlõunal Kumna teeristil, kuhu oli kogunenud vähemalt sadakond meest. Kella 13–14 paiku jõudis sinna Punaarmee veoauto, millega sõitnud mehed hüppasid maanteekraavi. Puhkes tulevahtus, mille käigus sai surma 10–12 punaarmeelast ning kolm kaitsel olnut.
Võimalik, et siis hukkus üks Kumna kaitseliini juhte, vänrik Sulev Kiin. Vähemalt kaks meest oli saanud haavata. Neist üks viidi Keila algkoolis asunud haiglasse, teine raudteejaamas seisnud rongile.
Umbes tund pärast seda kokkupõrget jõudis Kumna teeristile tankide ja veoautode kolonn. See kihutas Keila suunas tuld andes täiskäigul kaitsjate positsioonidest läbi. Tulistati ka paanikas põgenema hakanud Eesti poisse, kelle hulgast päris mitu sai lagedal väljal surma.
Mis juhtus Keilas?
Lahingutegevus jätkus Keilas. Pealetungivaid tanke tulistati juba jõe ääres. Seal olevat üks tank või tankett tankirusikaga liikumisvõimetuks muudetud. Keskväljakule jõudnud tankide pihta anti tuld nii kirikaiast kui ka linnavalitsuse (Omakaitse staabi) õuelt. Kergerelvade tuli tanke ei peatanud.
Kirikuplatsil oli küll seisnud ka tankitõrjekahur, kuid see millegipärast pauku ei teinud. Kas puudusid mürsud või siis olid relva kõikjal tegutsenud Nõukogude diversandid laskevõimetuks teinud.
Tankid sõitsid keskväljakule ning liikusid tuld andes Haapsalu ja Paldiski maanteele, osa ilmselt veidi hiljem ka Tuula teele ja sealtkaudu Haruteele. Mitu keskväljaku äärset maja süttis põlema. Surma sai mitu Eesti poissi, nende nimed pole täpselt teada.
Raudteejaamast hakkas tankide sinna jõudes Haapsalu poole liikuma rong haavatutega. Need jõudsidki Haapsallu ja paigutati kuni Punaarmee saabumiseni sealsesse haiglasse.
Mõnede saatusest ja olukorrast staabis on võimaldanud teavet saada ühest Keila-lähedasest talust leitud dokument.
Lahingupäeval Keilasse taluasju toimetama tulnud Valkse küla Veeru talu peremees Johannes Kirotar on kirja pannud, et 23. septembril valitses staabis paras segadus.
Kusagilt toodi pidevalt toidumoona, mida aga ohvitserid ja eraisikudki omatahtsi ära vedasid. Staabi telefonil aeti peamiselt oma isiklikke asju. Talumees märkas, et Omakaitse ohvitserid mõtlesid vaid iseenese käekäigule.
Punaarmee edasiliikumisest selgem pilt puudus. Ei usutud isegi seda, et Punaarmee on juba suurte jõududega Tallinnas.
Ka tankide Keila keskväljakule jõudmine tabas staabis olnuid üsna ootamatult. Talumees nägi, kuidas Omakaitse ülem koos kümmekonna mehega läbi staabi õuepoolse akna välja hüppas ja kadus.
Talumees koos paari noore poisiga, kellest üks oli Valmar Kaldre Kabala vallast Viljandimaalt, teine Heino Moor Ambla vallast, varjusid hoone laoruumi. Sinna vedasid nad ka väljakul haavata saanud Omakaitse mehe, Vaivara vallast pärit Udo Küti.
Tulevahetus linnas kestnud veel paar tundi. Ilmselt polnud siiski enam tegu lahinguga, vaid purjus punaarmeelaste omavolitsemisega.
Oli juba päris pime, kui ruumi tungis kümmekond punaarmeelast, kes otsisid varjus olnud läbi ning võtsid ära nende paremad asjad. Ilmus ka ohvitser, kes käskis eraisikud koju lasta. Nad viidigi kirikuplatsile. Vaid haavatu jäeti laoruumi ja tema saatus on teadmata.
Kirikuplatsil piirati eestlased aga salga sõdurite poolt sisse, kes nõudsid kelli. Üks punaarmeelane karjus Valmar Kald-rele: “Neetud sakslane!” ja tappis poisi laskudega pähe. Johannes Kirotaril ja Heino Mooril õnnestus ühte majja pääseda, seal öö veeta ning hommikul Valkse küla Veeru tallu jõuda.
Johannes Kirotari kirjeldusest nähtub, et Keila Omakaitse juhtkond ning kapten Miil ei kontrollinud olukorda ega suutnud normaalsel viisil kaitsetegevust organiseerima.
Positsioonidele saadetud noored poisid jäeti saatuse hooleks ning nad tegutsesid omaenese äranägemist mööda.
Pitka katse
Admiral Johan Pitka oli kutsunud oma üksustesse Saksa sõjaväest deserteerinud ja end varjanud mehi. Nendest tahtis ta moodustada esmaklassilise relvastusega löögiüksuse. Augustis-septembris käis ta mitmel pool (näiteks Nissis) rahvast agiteerimas.
Osaliselt kandis tema agitatsioon vilja – Pitka üksustesse tuli mitusada meest. Ka Keila lahingutes osalenud kuulusid nende hulka.
Pitka plaanid olid olnud hoopis suurejoonelisemad. Ta oli tahtnud Tallinna alla koondada ja seal vastupanuks oma juhtimise alla koondada ka kõik Viru rindel viibinud ja Tartu all võidelnud eestlaste rindeväeosad.
Nende väeosade juhtide jaoks oli Pitka plaan muidugi utoopia. Vägede Tallinna alla tõmbamine oleks avanud rinde ning toonud kaasa lahingud ka Saksa üksustega.
Eestlastel polnud ei tanke ega lennukeid. Ilma nendeta polnud Punaarmee peatamine aga kuidagi võimalik.
Nii järgisidki Pitka kutset vaid väikeste lahingukogemustega või päris kogemusteta noored, kellel Punaarmee tankikolonnide peatamiseks polnud mingeid ansse.
Keila ümbruse lahingutest pääsenud poisid liikusid väikeste gruppidena enamasti Läänemaale, osa ükshaaval ka kodukanti. Läänemaal teadaolevalt enam lahinguid ei toimunud, üksnes lokaalseid tulevahetusi. Lahingutes osalenutest sattusid paljud hiljem NKVD küüsi ning pidid läbi tegema raske vangilaagrielu.
Nende eneseohverdus lükkas tunduvalt edasi Punaarmee jõudmist läänerannikule ning paljud inimesed jõudsid veel Läände põgeneda.
Tänu sellele Eesti lipu all teoks saanud vastupanule ei õnnestu idanaabri propagandal iial tõestada, nagu oleks kogu Eesti rahvas uut Nõukogude okupatsiooni oodanud.
On neist meestest miskit teada? Ja haudadest?Lahing Tallinnast taandunud meeste ja Pääskülla jõudnud Punaarmee üksuse vahel puhkes pigem spontaanselt kui kellegi organiseerimisel. Kaks lahingus langenud eestlast on maetud raudteeäärsesse männitukka.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Foorumis on kunagi kirjutatud, et hukkunud maeti praeguse Talleggi territooriumile. Üks vanaproua Kumnast, kes töötas Talleggis rääkis mulle, et kui ehitati silohoidlaid?, tuli kaevamise käigus välja inimluid. Need silohoidlad (lahtised U-kujulised beetoonjurakad) on praegu olemas.
Minu arvates tasuks neid haudu otsida, ehk leiab- need mehed vääriksid paremat paika, kus puhata.
Kumna Küla Seltsi poolt on abi kindlasti olemas. Tallegg-iga saaks loodetavasti ka kaubale. Äkki keegi kamraadidest, kes on sellise asjaga tegelenud, oleks huvitatud.
Igal aastal toimub Kumna teeristil mälestusüritus, kuhu tulevad ka lahingust osavõtjad. Nende käest võiks veel saada infot.Kas keegi teab, millal sel aastal üritus toimub- kas 23.septembril ja mis kell?
Minu arvates tasuks neid haudu otsida, ehk leiab- need mehed vääriksid paremat paika, kus puhata.
Kumna Küla Seltsi poolt on abi kindlasti olemas. Tallegg-iga saaks loodetavasti ka kaubale. Äkki keegi kamraadidest, kes on sellise asjaga tegelenud, oleks huvitatud.
Igal aastal toimub Kumna teeristil mälestusüritus, kuhu tulevad ka lahingust osavõtjad. Nende käest võiks veel saada infot.Kas keegi teab, millal sel aastal üritus toimub- kas 23.septembril ja mis kell?
OT küll, aga mu oma taat püüti venelaste poolt sealkandis kinni ning viidi Pääsküla vanasse kõrtsi, mis samuti seal kahe tee risti juures asus. Tema jutu järgi olla seal sees mitmedki seinad rinna kõrguselt läbi lastud ja vaevalt neid, kelle auks seal täristamine toimus, väga kaugele vedada viitsiti. Järsku on nemadki kuskil sealkandis maetud 
Mahalaskmine käinud väga kergelt, antud seltskonna juures oleks äärepealt põhjuseks saanud sahariinipakend taskus ja põhjenduseks see, et " U nemtsov tolko takie!".
Mahalaskmine käinud väga kergelt, antud seltskonna juures oleks äärepealt põhjuseks saanud sahariinipakend taskus ja põhjenduseks see, et " U nemtsov tolko takie!".Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Pääsküla teema on siin: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... %E4sk%FCla
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Kas keegi on kuulnud Keila lahingus osalenud naispunaväelaste üksusest?
Üks veteran on mu isale rääkinud, et kusagil sellest ei kirjutata, aga et lahingus osalesid Punaarmee poolel ka naised.
Mees ise pole küll samas otseselt rääkinud, et ta lahingus osales (kaval sell, kes ka nõukaajal hästi oskas elada, endast palju ei räägi, aga teiste kohta uurib küll), aga üritustel osaleb ja vabadusvõitlejad teda raadios sünnipäeva puhul õnnitlevad ka.
Üks veteran on mu isale rääkinud, et kusagil sellest ei kirjutata, aga et lahingus osalesid Punaarmee poolel ka naised.
Mees ise pole küll samas otseselt rääkinud, et ta lahingus osales (kaval sell, kes ka nõukaajal hästi oskas elada, endast palju ei räägi, aga teiste kohta uurib küll), aga üritustel osaleb ja vabadusvõitlejad teda raadios sünnipäeva puhul õnnitlevad ka.
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 13 külalist